103. Blake Crouch “Tumeaine” (302lk. Helios)
Sellistel raamatutel võiks olla 10 osa, igaüks 1000 lehekülge pikk. Ikka jääks väheks! Nii huvitav, põnev, kohutav ja hirmus oli see lugu.
Jason on tuumafüüsik. Ta elab oma armastatud naise ja pojaga toredat pereelu. Naine on kodune, Jason õpetab ülikoolis füüsikat.
15 aastat tagasi juhtus nii, et Daniela jäi ootamatult rasedaks ja Jason pidi otsustama – kas hiilgav teadlasekarjäär (ta OLI andekas!) või laps ja pere. Mees valis viimase.
On ilus õhtu, pere on kodus, tehakse süüa ja naljatatakse. Jasonil on vaja korraks väljas käia – tema sõber füüsik on saanud suure auhinna ning teda on vaja õnnitleda. Lepitakse kokku, et mees on 45 minuti pärast tagasi.
Jason õnnitleb sõpra ja kiirustab siis koju.
Teepeal tungitakse talle kallale, kästakse autoga linnast välja sõita, pekstakse ja süstitakse midagi, mis tal pildi eest võtab.
Kui mees ärkab, on tema ümber valgetes kitlites inimesed. Nad on hämmeldunud, õnnelikud ja soovivad talle südamest õnne hiilgava avastuse tegemise pärast ning ootavad põnevusega, mida mees SEALPOOL nägi.
Jason ei tunne neist kedagi. Ei tea, kus ta on. Aga kõik tema ümber kummardavad teda ja ülistavad tema tohutut teadusalast saavutust.
Ja rohkem ma ei saa kirjutada (kuigi tahaks!), sest siit läheb lahti lugu, mis tõstis minu kulme aina kõrgemale ja kõrgemale. Aja- ning ümbruse taju kadus nagu nalja ning ei saanud arugi, kui lõpuks raamatu viimast lehte keerasin ja sain sügavalt välja hingata…
“Wayward Pines” oli suurepärane!
“Tumeaine” on täpselt sama suurepärane.
Kõigile, kes armastavad ulmet, põnevust ja õudu.
Ja kui raamat on läbi, siis tekib küsimus – mis siis, kui ongi olemas selline asi, nagu multiversum? Mis siis, kui iga meie otsus loob uue maailma? Paralleelmaailma…
PS: Kas te olete kunagi musti käsi pestes mõelnud, et te määrite vee mustaks? Mitte seda, et pesete käed puhtaks, vaid et te määrite vee mustaks?
Vahel ma kirjutan ka... 