James A. Moore ja Jeff Strand “The Haunted Forest Tour”

Teema 26: Õudukas
James A. Moore ja Jeff Strand “The Haunted Forest Tour” (270lk. Kindle)

0Haunted.jpg

 
Kui juba teema lubab õudukat lugeda, siis valisin väärilise teose 🙂 Kaanepilt on juba paljulubav, eksole?
 
Juba teine raamat mu loetute hulgas, mis algab sellega, kuidas ühel hetkel hakkavad maaseest välja tormama puud. Nad tulevad igaltpoolt, läbi majade ja teede ja üsna kiirelt on nad segi peksnud terve linna ja tapnud hulga inimesi.
 
Neli aastat on puude sööstust möödunud ja ringikujuliselt kasvavast nõiutud metsast on saanud suur äri ja turismiatraktsioon. Metsa on maha pandud rööpad ja neil sõidab neli ülitugeva konstruktsiooniga trammi. See ei ole nimelt lihtsalt mets, selles metsas elavad monstrumid, hulga jõledaid elukaid, keda inimesed põnevusega vaatama sõidavad.
Saabumas on Halloween ja selleks puhuks on metsa rajatud veelgi sügavamale viiv tee. Inimesed istuvad trammidesse ja sõit algab. Akende taga luuravad koerasuurused nahkhiired, inimesest suuremad ämblikud, kel on jalgade asemel kombitsad, lehmasuurused inimnäoga skorpionid, tüübid, kel on kõhu asemel hiigelsuur suu, rööbastel vedeleb hiiglaslik ilma kehata pea, mis võikalt naerab, mõnel karvasel elukal on suus kaheksa rida labidasuurusi hambaid…
Ja keset kogu seda melu jääb tramm äkki seisma. Ei liigu paigast seni, kuni tuleb teine tramm, mis ei suuda pidurdada ja esimesele otsa sõidab. Kokkupõrge lõhub trammi, elukad tormavad sisse ja kukuvad inimesi õgima.
Aga on ka neid, kes pääsevad ja siit algab nende inimeste õudne teekond leidmaks metsast väljapääsu. See ei lähe kergelt, sest metsas valitsevad müstilised jõud. Sekkuvad hiigellinnud, jäätunud järv, mööda seinu liikuv jõle vaim.
Samal ajal kui inimesed metsast välja püüavad saada, hakkab mets äkki laienema ja ähvardab tungida uutesse linnadesse. Ja elukad pääsevad lahti… Sekkub sõjavägi.
 
Vaat see oli üks pinev lugemine! Kaks õuduskirjanikku on oma jõud ühendanud ja pannud kirja raamatu, kus ei ole mingit hingetõmbepausi. Samas on kogu selle õuduse vahel tore ports huumorit ja häid ütlemisi.
Tihe, pinev, põnev lugemine! Kindlasti mitte neile, kes õuduskirjandust ei talu! Siin on nii palju jubedaid koletisi ja kirjeldusi, mismoodi nad endid inimeste külge kinnitavad ja (ma parem rohkem ei kirjuta…) …
Aga siin on ka palju head ja paar väga sümpaatset peategelast. Soovitan 😉

Mariko Koike “The Graveyard Apartment”

Isiklik väljakutse: iga kuu üks jaapani autori raamat.
Veebruar: Mariko Koike “The Graveyard Apartment” (325lk. St. Matrin`s press)

00Graveyard.jpg
Jaapani õudukas! Ilmus Jaapanis juba aastal 1988, tõlgiti inglise keelde alles 2016. See selgitab, miks raamatus on ainult lauatelefonid ja mitte ühtegi mobiili 🙂
Lugu ise algab nii, et üks noor perekond kolib uude korterisse. See on olnud hea pakkumine – avar ja moodne korter, ühistranspordi läheduses, lasteaed samuti lähedal. Ainult üks pisike viga – otse maja kõrval asub suur surnuaed ja krematoorium tossab päevad läbi. Niisiis on aknast välja vaadata kõhe ja sõbrad ning sugulased püüavad mitte külla sattuda.
Majas on müüdud vaid mõned korterid, aga Misao, Teppei ning nende tütar Tamao seavad ennast mõnusalt sisse.
Ajapikku selgub, et majal on üks kummaline konstruktsiooniviga – nimelt läheb maja all olevasse keldrisse küll lift, aga treppi sinna pole. Ei lähegi kaua aega, kui Tamao ennast vigastab ja keldrisse lõksu jääb – lift lihtsalt ei liigu enam. Laps siiski päästetakse ja veidi aega läheb elu jälle normaalses rütmis.
Kuni järgmise korrani kui juba rohkem elanikke keldrisse lõksu jääb. Ja mitte üksi…

See lugu kulgeb tasapisi, on mitmeid kriipivaid hetki (eriti kui suudad ennast ise antud olukorda panna) ja nii mõnigi koht, kus tegelased üsna arusaamatult käituvad (lõpupoole tuntakse näiteks hirmu, et võibolla ei tule ühel hetkel kraanidest enam vett. Aga kas keegi täidab kõik võimalikud nõud puhta veega? Ei…).
Ma arvan, et see raamat mõjuks filmina jubedamalt kui raamatuna, sest lapsed, kes ASJU tunnetavad ja kummalisel pilgul täiskasvanutele otsa vaatavad, mõjuvad nägemismeelele hirmsamalt kui lugemismeelele 😉

Niisugust lõppu ma ei oodanud. Hollywood lahendaks selle ilmselgelt teisiti