Ambrose Ibsen “The seance in apartment 10”

Teema 24: Tondijutt
Ambrose Ibsen “The seance in apartment 10” (186lk. Kindle)

27993065_1867658196591682_4525052037195132690_o.jpg

Sa magad ja näed und. Liigud mööda pimedat koridori, üks korteriuks on lahti. Sellest korterist leiti paar kuud tagasi naine, kes oli end üles poonud.
Maja on tühi.
Sa jõuad ukseni, astud sisse.
Vannitoast paistab valgust.
Sa liigud valguse suunas, varsti näed naist, kes seisab peegli ees ja räägib kellegagi.
Naine kuuleb sind, keerab aeglaselt sinu poole ja silmanurgast sa märkad, et peeglist vaatab su poole hoopis kellegi teise kaame nägu …

Selline tore raamatuke 🙂
Üksik kortermaja, sissekolinud kolledžiõpilane, pidu, Ouija-laud, kurjad-karmid vaimud.

Oli mõnusalt kõhe lugemine. Ei midagi hirmsat, üsna etteaimatav. Mitu korda sai mõeldud, et kas peategelane tahab tõesti surma saada, et selliseid imelikke otsuseid teeb?

Loen veel hr. Ibseni raamatuid, kenasti oskab kõhedust tekitada.

Advertisements

“Horrorstör – lühijutuvõistluse parimad palad”

“Horrorstör – lühijutuvõistluse parimad palad” (98lk, Helios)

Horrorstor-lyhijutu-vihik-kaaned-e-raamat.jpgKuna ma tegelen praegu teemaga 6 (ühelt autorilt 700lk), siis napsan siia vahele lühemaid palakesi.
Paljud siin grupis on lugenud Grady Hendrixi raamatut “Horrorstör”, aga palju teist samanimelisest lühijutuvõistlusest teadis? Mina ei teadnud, aga kui Heliosel oli sügisene allahindlus, siis tuulasin nende kodulehel ja see raamat jäi silma. Mulle meeldivad õudukad Tellisin ära ja lugesin nüüd õhtuse teetassi kõrvale läbi.
Kogumik viie parima õuduslooga, mis jõudsid HÕFF festivali raames korraldatud lühijutuvõistluse finaali.

Teetassi juurde sobivaid lugusid oli siin 1 (kokku on 5 lugu). Kõige esimene, mille on kirja pannud Marianne Lind. “Nihe” nimeks.

NB! Spoiler! Ära loe, kui jutu sisu teada ei taha!

Kujutage ette, et elate korrusmajas. Teie all olev korter on pikalt tühi olnud, aga ühel õhtul kuulete sealt äkki hääli. Arutate mehega, et nii tore, vist on eestlased! Maja asub Lasnamäel.
Saabub õhtu, lähed rõdule ja kuuled, et alumise korruse rahvas räägib omavahel. Räägib sinu ja sinu mehe häälega, sedasama juttu, mida te omavahel veidi aega tagasi rääkisite!!!

NB! Spoileri lõpp.

Mul oli kahju, et see jutt nii lühike oli! Siit oleks mõnusa raamatu saanud. Sellise, mida loed ja vaikselt võbised.
Sellele loole kuulus minupoolne võidukarikas.

Teised neli olid tunduvat räigemad. Zombid, hull vanamees metsamajas, veri lendamas. Brrr … Võidulugu, Janar Saaroni “Reiverid”, oli ikka tõeliselt jälk lugemine. St. lugu oli hästi kirja pandud ja õudne, aga selle sisu oli võigas!
Mulle meeldivad ikka tondijutud ja vaimude maailm rohkem kui päris räiged veristamistega õudukad.

Kas te teate, milline on maailma kõige lühem õudusjutt?
Viimane inimene maailmas istub üksinda toas. Keegi koputab uksele.
Autor: Frederic Brown

Koji Suzuki “Ring” ja Dave Eggers “Ring”

Teema 47: Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.
Koji Suzuki “Ring” (288lk, Kindle)
Dave Eggers “Ring” (364lk, Varrak, tõlkinud: Allan Eichenbaum)

22448142_1729616900395813_1876537989261532710_n.jpg

Pidasin mitmeid plaane, milliseid raamatuid selle punkti all lugeda, aga valisin need kaks ja olen ülimalt rahul! Mõlemad raamatud on väga head ja kumbagi polnud kerge käest panna. Nii et kui alustate, siis tehke seda vaba päeva hommikul, parem kui see päev on laupäev.

Kõigepealt Koji Suzuki “Ring”
Ma usun, et enamus on näinud 2002 aasta Hollywoodi filmi nimega “Ring”, kus teleriekraanilt väike valgesse riietatud ja mustade juustega tüdruk välja roomas ja inimesi tappis. Noh, see film on selle raamatu ainetel tehtud. Aga ainult ainetel. On olemas ka jaapanlaste endi tehtud film, Youtubes kättesaadav ka, aga ma pole veel jõudnud seda vaadata (millegipärast on sealgi ajakirjanikuks, kes asja uurib, naine).

Raamatus avastab ajakirjanik (meesterahvas), et tema naise õetütar ja veel kolm teismelist on surnud kõik ühel hetkel ja väga kummalist surma – südame seiskumise tagajärjel. Noorte surmahetke poosid ja ilmed on aga jubedad ja nii hakkab ta uurima, mis tegelikult juhtus.
Ilmneb, et noored on käinud ühes mägimotellis ja vaadanud kummalist videot. Asakawa vaatab linti ka ise ja nüüd on tema pealgi needus – ta sureb täpselt nädal peale vaatamishetke.
Mees palub uurimisel appi oma kooliaegse sõbra Ryuji, kes asja kuigi tõsiselt ei suhtu ja algab uurimine, mida see film tegelikult tähendab ja kes selle needuse taga on.

Igavesti sünge ja põnev lugu! Imelistest inimvõimetest, väärarengutest, kurjusest, hirmust ja saatusest.
Raamatu kaanel on intrigeeriv kiri, et Suzuki raamatus segunevad Haruki Murakami ja Stephen King. Murakami mõtisklusi oli siin küll. Kingi ekspert ma ei ole, aga õudust oli selles raamatus omajagu.
Raamat on neljaosalise sarja esimene osa.

Dave Eggersi “Ring”
See on hoopis teistmoodi lugu, aga omamoodi õudne ka. Mis juhtuks, kui kogu maailma inimesi kontrolliks üks firma. Ilma mingi konkurentsita. Kõigi andmed oleksid selle firma käes, kõik tehingud, jutud, pildid jookseksid läbi nende. Iga inimene oleks Läbipaistev, st. igaühe kaelas ripuks kaamera, mida saab ärkamisest kuni magamaminekuni jälgida. Väga armuline mõte – lubada kaamera heli WC-s maha keerata (pilt jääks alles). Juba raamatus tuli välja, et seda mahakeeramist ei tohiks lubada, sest WC-s hakati pidama salajasi 3-minutilisi kohtumisi.
Retsept sellise hulluse edukaks levitamiseks?
Võta üks väikelinnast pärit ambitsioonikas aga madala enesehinnanguga noor naine (“Kui vana sa oledki? Üksteist?”), anna talle alguseks robotitöö, kiida taevani, kui ta asjaga hakkama saab. Lisa tööülesandeid, kiida-kiida-kiida. Nuhi välja tema kõige suurem valupunkt (Mae isa põdes hulgiskleroosi), lahenda see – sulle ollakse tänulik. Kiida veel ja varsti on inimene sealmaal, et tema enesehinnang on pilvedes ja ta on kindel, et on sama tähtis kui president ning kogu maailm on tema mõjutada.

See oli väga paeluv ja kummaline lugemine. Ühest küljest pani imestama, mismoodi üks inimene (Mae) oma isikliku aju täiesti välja lülitada suudab ja pimesi kõike usub ja teeb, mis talle ette söödetakse. Teisalt olid mõned ideed isegi toredad – no kes poleks mõelnud, kui kift oleks kui kõige jaoks internetis oleks vaid üks parool, üks sisselogimine igalepoole! Ma küll mõtlen seda aegajalt …
Lisaks võiks igal poliitikul see läbipaistvuse kaamera kaelas rippuda Valimiste ajal vähemalt.

Soovitan julgelt mõlemat “Ringi”. Esimest õudukasõpradele ja teist ulmesõpradele. Teist võiks soovitada ka vandenõuteoreetikutele ning kõigile e-tehnoloogia arendajatele.

Kas te olete mõelnud, kui palju teie elust tegelikult jälgitav on? Bussipileti piiks, kaardimaksed, wifi, endomondo, google, turvakaamerad. Jne. Keegi näeb koguaeg

James A. Moore ja Jeff Strand “The Haunted Forest Tour”

Teema 26: Õudukas
James A. Moore ja Jeff Strand “The Haunted Forest Tour” (270lk. Kindle)

0Haunted.jpg

 
Kui juba teema lubab õudukat lugeda, siis valisin väärilise teose 🙂 Kaanepilt on juba paljulubav, eksole?
 
Juba teine raamat mu loetute hulgas, mis algab sellega, kuidas ühel hetkel hakkavad maaseest välja tormama puud. Nad tulevad igaltpoolt, läbi majade ja teede ja üsna kiirelt on nad segi peksnud terve linna ja tapnud hulga inimesi.
 
Neli aastat on puude sööstust möödunud ja ringikujuliselt kasvavast nõiutud metsast on saanud suur äri ja turismiatraktsioon. Metsa on maha pandud rööpad ja neil sõidab neli ülitugeva konstruktsiooniga trammi. See ei ole nimelt lihtsalt mets, selles metsas elavad monstrumid, hulga jõledaid elukaid, keda inimesed põnevusega vaatama sõidavad.
Saabumas on Halloween ja selleks puhuks on metsa rajatud veelgi sügavamale viiv tee. Inimesed istuvad trammidesse ja sõit algab. Akende taga luuravad koerasuurused nahkhiired, inimesest suuremad ämblikud, kel on jalgade asemel kombitsad, lehmasuurused inimnäoga skorpionid, tüübid, kel on kõhu asemel hiigelsuur suu, rööbastel vedeleb hiiglaslik ilma kehata pea, mis võikalt naerab, mõnel karvasel elukal on suus kaheksa rida labidasuurusi hambaid…
Ja keset kogu seda melu jääb tramm äkki seisma. Ei liigu paigast seni, kuni tuleb teine tramm, mis ei suuda pidurdada ja esimesele otsa sõidab. Kokkupõrge lõhub trammi, elukad tormavad sisse ja kukuvad inimesi õgima.
Aga on ka neid, kes pääsevad ja siit algab nende inimeste õudne teekond leidmaks metsast väljapääsu. See ei lähe kergelt, sest metsas valitsevad müstilised jõud. Sekkuvad hiigellinnud, jäätunud järv, mööda seinu liikuv jõle vaim.
Samal ajal kui inimesed metsast välja püüavad saada, hakkab mets äkki laienema ja ähvardab tungida uutesse linnadesse. Ja elukad pääsevad lahti… Sekkub sõjavägi.
 
Vaat see oli üks pinev lugemine! Kaks õuduskirjanikku on oma jõud ühendanud ja pannud kirja raamatu, kus ei ole mingit hingetõmbepausi. Samas on kogu selle õuduse vahel tore ports huumorit ja häid ütlemisi.
Tihe, pinev, põnev lugemine! Kindlasti mitte neile, kes õuduskirjandust ei talu! Siin on nii palju jubedaid koletisi ja kirjeldusi, mismoodi nad endid inimeste külge kinnitavad ja (ma parem rohkem ei kirjuta…) …
Aga siin on ka palju head ja paar väga sümpaatset peategelast. Soovitan 😉

Mariko Koike “The Graveyard Apartment”

Isiklik väljakutse: iga kuu üks jaapani autori raamat.
Veebruar: Mariko Koike “The Graveyard Apartment” (325lk. St. Matrin`s press)

00Graveyard.jpg
Jaapani õudukas! Ilmus Jaapanis juba aastal 1988, tõlgiti inglise keelde alles 2016. See selgitab, miks raamatus on ainult lauatelefonid ja mitte ühtegi mobiili 🙂
Lugu ise algab nii, et üks noor perekond kolib uude korterisse. See on olnud hea pakkumine – avar ja moodne korter, ühistranspordi läheduses, lasteaed samuti lähedal. Ainult üks pisike viga – otse maja kõrval asub suur surnuaed ja krematoorium tossab päevad läbi. Niisiis on aknast välja vaadata kõhe ja sõbrad ning sugulased püüavad mitte külla sattuda.
Majas on müüdud vaid mõned korterid, aga Misao, Teppei ning nende tütar Tamao seavad ennast mõnusalt sisse.
Ajapikku selgub, et majal on üks kummaline konstruktsiooniviga – nimelt läheb maja all olevasse keldrisse küll lift, aga treppi sinna pole. Ei lähegi kaua aega, kui Tamao ennast vigastab ja keldrisse lõksu jääb – lift lihtsalt ei liigu enam. Laps siiski päästetakse ja veidi aega läheb elu jälle normaalses rütmis.
Kuni järgmise korrani kui juba rohkem elanikke keldrisse lõksu jääb. Ja mitte üksi…

See lugu kulgeb tasapisi, on mitmeid kriipivaid hetki (eriti kui suudad ennast ise antud olukorda panna) ja nii mõnigi koht, kus tegelased üsna arusaamatult käituvad (lõpupoole tuntakse näiteks hirmu, et võibolla ei tule ühel hetkel kraanidest enam vett. Aga kas keegi täidab kõik võimalikud nõud puhta veega? Ei…).
Ma arvan, et see raamat mõjuks filmina jubedamalt kui raamatuna, sest lapsed, kes ASJU tunnetavad ja kummalisel pilgul täiskasvanutele otsa vaatavad, mõjuvad nägemismeelele hirmsamalt kui lugemismeelele 😉

Niisugust lõppu ma ei oodanud. Hollywood lahendaks selle ilmselgelt teisiti