Yrsa Sigurdardottir “I Remember You”

Yrsa Sigurdardottir “I Remember You” (391lk. Hodder)
Eesti keeles ei ole.

69939107_2714441405246686_6413631679084101632_o.jpg

Raamat, mida ma ei oleks kunagi kohanud, kui poleks olnud Lugemise väljakutse gruppi! Ja sellest oleks olnud oi, kui kahju, sest peale suurepärase krimkade kirjutamise, on Yrsa Sigurdardottir ka suurepärane õudukate kirjutaja. Aga kas see on tema ainus õudukas? Mina pole rohkem leidnud.

Image3.jpgLugu toimub Islandil, Hesteyril, Flateyril ja Isafjörduril. Esimene neist tundus lugedes olema saar, aga on tegelikult poolsaare moodi saar, kus talvisel ajal kedagi ei ela. Ühel tormisel õhtul saabuvad sinna kolm noort ja väike koer, plaaniga enda äsjasoetatud majas remondiga alustada. Paadimees lubab nädala möödudes tagasi tulla. Mobiililevi ei ole, elektrit ei ole, aga pimedust, tuult, lund ja meremüha jagub hulganisti.

Samal ajal toimuvad teistes eelpool mainitud paikades kummalised lood. Segamini pekstud lasteaed, enesetapp, omavahel seotud inimeste veidrad surmad. Asja uurimisega tegelevad nii politsei kui mõned aastad tagasi poja kaotanud psühhiaater. 

Tasahilju hakkavad neis erinevaid paigus toimuvate sündmuste otsad kokku jooksma ja lõpplahendus on üllatav.

Pean tunnistama, et ootasin Hesteyril toimuvate sündmuste peatükke märksa suurema huviga kui uurimisi linnas. Kummalised kriginad pimedal tormisel saarel asuvas vanas majas, lauale tekkinud teokarbid, märjad  väiksed jalajäljed põrandal, aegajalt vilksatav lapsekuju … Kuidas kõhedat tunnet veelgi tugevdada? Tooge mängu loom.
Kujutage endid istumas pimedas toas, allkorrusel põrandalauad kriiksumas. Mõtteid tuleb pähe erinevaid, aga selle võib tuule ja vana maja kaela ajada. Aga kui teie kõrval on koer, kes väriseb, vingub ja uksest eemale tagurdab, siis on asi hull. (Mul on kass, kes aegajalt harrastab elutoa tugitooli käetoel istuda ja esikusse põrnitseda. No ei ole tore tunne.) Dq1rEyXVsAA1wOd
Sündmused Hesteyril lähevad iga peatükiga aina kõhedamaks ja kuigi juhtub ka täiesti maised asju, on mul hea meel, et raamatu lõpuks igasugusele müstikale kriipsu peale ei tõmmatud, vaid lausa viimaste ridadega jäetakse lugeja jaoks alles paiga “vaim”.

Selle raamatu jooksul sai hulganisti googeldatud, uuritud raamatus mainitud kohti ja leitud, et see kõik ongi täpselt sellisena olemas, kui kirjanik kirja on pannud. Huvitav, kas Islandil korraldatakse Yrsa Sigurdardottiri raamatutele põhinevaid tuure? No nagu Stockholmis on Stig Larssoni tuurid? Ülimalt põnev oleks Hesteyrile sattuda ja seal näiteks ööbida.
Kes krimikirjanduse kõrvale ka kõhekirjandust lugeda tahab, sellele soovitan julgelt just seda raamatut! Yrsa Sigurdardottir kirjutab tõesti väga hästi.

Pildil on paadisild, kust kogu lugu alguse saab. Foto on leitud Tripadvisori lehelt, aga kes selle autor on, seda ei suutnudki tuvastada.
bootssteg-in-hesteyri.jpg

Advertisements

Luca D’Andrea “Kurja loomus”

Luca D’Andrea “Kurja loomus” (380lk. Varrak)
Tõlkinud: Cathy Laanela

KurjaLoomus.jpg

Üle hulga aja selline PÕNEVIK, et kogu mu mõte töötas nii päeval kui öösel selle raamatuga. Öösiti olid mu uneneägudes Krampused ja mereskorpionid, päeval harutasin lahti pundart, millesse peategelane Salinger sattus …

Tõeliselt haarav ja väga hästi kirjutatud lugu sellest, kuidas Jeremiah Salinger kolib koos oma naise ja 5-aastase tütre Claraga naise kodukohta, Alto Adige külla. Nagu ikka väikestes kohtades, nii on siingi väga kokkukasvanud kogukond ja palju saladusi, millest sissetungijatele rääkida ei taheta. Aga selles külas on saladuseks Bletterbachi veresaun. Kohutav, õõvastav, 30 aastat tagasi mägedes toimunud veretöö, mis tundub filmitegijast Salingerile nii paeluv, et oma pere ja külaelanike tungivatest hoiatustest hoolimata hakkab ta seda uurima.

Ja see ei ole hea mõte.
Raamat näitab, mida võib inimesega teha mägi, mille võimu ei austata. Mis juhtub külaelanike vaikimise vastu läinud võõraga. Mis saab sellest, kes hirmu enda sisse laseb ja enam väljapääsu ei leia. Kuidas lumevalgus võib hulluks ajada.
Milline on Koletis.

Lugesin kevadel Michelle Paveri raamatut “Thin Air” ja mägede ning Koletiste teema mägedes tundus väga müstiline, huvitav ja haarav. Nüüd, selle raamatuga, süvenes see huvi veelgi. Mõlemas raamatus teeb inimene mägedes tegusid, mida mäed ei salli ja mis mõistuse segamini löövad.
Tekib tunne, et keegi jälgib sind, et ümberpöörates vilksatab silmanurgast mõni vari, et öösel seisab keegi su voodi kõrval, et kuklas on tunda jäist hingeõhku. Nii hästi on loodud kõhekülm meeleolu ja vürtsitatud seda mägikülade traditsioonidega. krampus“Kurja loomuses” olid selleks traditsiooniks  Krampused ja Krampusemeister. Need on jubedad, maskide ning sarvedega ja loomanahkadesse riietunud noored, kes tulevad Püha Nikolause päeval tänavatele ning otsivad halbu lapsi, keda oma mägedes asuvatesse koobastesse viia. Peab ütlema, et selle raamatu Krampuste peatükk oli üks hirmus lugemine, sest siin kadus ühel hetkel traditsioon ja kuri pääses valla.

“Kurja loomus” jääb tükiks ajaks meelde. Hirmus, õudne, aga väga hästi kirjutatud. Sellised raamatud tõstavad põnevike lati väga kõrgele. Ja mitte lihtsalt põnevike, sest siin oli peale põnevuse veel ka krimi, õudust ning müstikat.
Varuge lugemiseks aega, sest seda raamatut on raske käest ära panna.

Ma tänan kirjastust Varrak selle üllatuslikult saabunud eelkoopia eest! Sellise raamatuga oli õnn kohtuda!

*Kaeva seitsmesaja hingega küla pealispinna ja sa leiad sealt ussipesa.

*Kui naeran, mängis saatanaga, kui ei naera, olen saatan. Saatan võidab alati.

*Kui esiisade kombed hääbuvad, siis ei kao koos nendega mitte ainult mõni kentsakas kostüüm või vanasõna, vaid sureb kogu rahva hing.

“Fogbound from 5”

Eri autorid “Fogbound from 5” (138lk. Createspace Independent Publishing Platform)

01fog.jpgKui jaamast lahkub rong …
Rongisõit on romantika! Tegelikult ka – minu jaoks on rongisõit mitte lihtsalt transport ühest kohast teise, vaid eriline sündmus, mida ma alati armastanud olen. Võtad oma kohvri, lähed jaama, rong tuleb huilates, astud sisse, istud ja hakkategi vaikselt loksudes liikuma.
Kuni meil Pärnusse veel rong käis, sõitsin alati Tallinna rongiga – mis sest, et võttis kauem aega kui buss!
Noh, nüüd pole enam rongi ega romantikat …
Nüüd on see raamat ja see, mis siin toimus, polnud kuidagi eriline ega romantiline.
Siin on viis lugu sellest, mis juhtub inimestega, kes sõidavad rongis, mida äkki ümbritseb udu. Viis jubedat lugu.
Astud rongi, istud, vaatad aknast välja – näe! udu tõuseb. Tukastad ja kui ärkad …
Oleks parem olnud mitte ärgata.
Viis väga erinevat lugu. Mõni tekitab hirmuvärinaid, mõni paneb vastikusest nina kirtsutama. Mõni on nii kurb, et hakka või nutma.
Iga lugu puudutab erineval moel. Seega – hästi kokku pandud raamatuke.
Eesti keeles ei ole ja pole hullu, et ei ole – las rongisõit jääb mõnusaks ja romantiliseks ettevõtmiseks!

Robert Swindells “Öö tuhat silma”

Robert Swindells “Öö tuhat silma” (184lk. Olion)

22.jpg

 
Lugemise väljakutse gruppi ilmus ühel päeval test pealkirjaga “Vali igale raamatule õige autor.” Seal oli see kõigile tundmatu raamat, mida paljud lugeda lubasid. Mina sain nüüd loetud ja mul on täitsa hea meel, et see test mu raamatuni viis.

Tegu on lastele mõeldud õudukaga. Peategelased on 11-12 aastased Tan, Simon ja Diane, kes veedavad tihti aega seigeldes kohalikul prügimäel ehk Risukal. (Mis lahe sõna!)

Ühel päeval leiavad nad Risukalt kassi skeleti, pesakonna valgete hiirte poegi ja inimese luukere.22b
Ja siis läheb lugu mõnusalt ärevaks. Mulle ikka tõesti meeldivad lastele mõeldud põnevikud ja õudukad! Need on enamuses niimoodi kirja pandud, et tunned lugedes kuidas pinge kasvab ja varbad ootusärevusest surisema hakkavad – nüüd-nüüd kohe juhtub midagi!!!
Ja siin juhtubki. Päris palju asju juhtub ja päris põnev on.
Mina, täiskasvanuna, suutsin muidugi enne raamatu lõppu paljusid tegelasi jubedates tegudes süüdistada, aga lõpptulemus oli hoopis huvitavam kui üks lihtne kurjam, nagu suurte inimeste raamatutes. 😛
PS! Mittesoovitav lugemine tõelistele murofoobikutele (õppisin uue sõna 😀 ).


Swindells ei olegi tegelikult nii tundmatu kirjanik – tal on eesti keeles lausa viis raamatut. Minust on need lihtsalt kuidagi mööda triivinud. Jäid ilmselt sellesse aega, kui ma lugemisega eriti ei tegelenud.
Nüüd katsuks selle lünga täita ja mõne tema loo veel läbi lugeda.

J. A. White “Nightbooks”

Teema 11: Mine lehele https://www.daysoftheyear.com/, loe raamatut, mis haakub Sinu sünnipäeval olema tähtpäevaga.
1. november – USA kirjaniku päev!

J. A. White “Nightbooks” (295lk. Katherine Tegen Books)
Eesti keeles ilmunud ei ole.

15.jpg

See raamat oli otsast lõpuni põnev, suurepäraselt kirjutatud, ägedalt kujundatud, parajalt hirmus, täis nõidu ja jubedaid lugusid ja raamatuid-raamatuid-raamatuid! Lihtsalt selline lasteraamat, mis võiks olla nii kõigile põnevust otsivatele kui ka endas ebakindlatele lastele kättesaadav. Annab kindlasti palju mõtlemisainet ja kasvatab enesekindlust, et olla teistest erinev ei tähenda veel midagi halba!

Raamatus seikleb üks väike poiss Alex. Ta armastab lugeda ja kirjutada õudusjutte, tema lemmiktegelased on igasugused kollid ja muidu hirmsad elukad. Koolikirjandid on tal alati jubedatest asjadest ja sellepärast teda narritakse ja kiusatakse.
Ühel ööl otsustab Alex oma Ööraamatutest, kuhu ta aastate jooksul õudusjutte kirjutanud on, vabaneda, tahab liftiga keldrisse sõita, et need suures ahjus ära põletada, aga lift jääb neljandale korrusele pidama ja Alex kuuleb, et ühes korteris vaadatakse tema lemmikfilmi “Elavate surnute öö”. Miski tõmbab poissi selle korteri poole ja kui ta on piisavalt lähedal, tunneb ta veel kõrvitsapiruka lõhna! Poiss koputab uksele, see avaneb kohe ja uksel seisab üleni musta riietatud tõmmu noor naine, kes poisi sisse kutsub. Sel hetkel kaob kõik – telekas koos filmiga, kõrvitsapirukas, uks, kust Alex sisse astus.
Ta on lõksus nõid Natacha võlukorteris.
Selles korteris on veel lapsi, suur kass ja hiiglaslik raamatukogu, mis Alexile tõeliselt muljet avaldab. Igal õhtul peab Alex Natachale lugema ühe oma Ööraamatutes olevatest õudusjuttudest, täpselt nagu tuhande ja ühe öö muinasjuttudes.

Ühesõnaga – see raamat on nii huvitav ja hästi kirjutatud, et mina, täiskasvanu, lugesin seda suure õhinaga. Peatükid Alexi tegemistest nõia korteris vahelduvad nende lugudega, mida poiss kirjutab ja nõiale ette loeb. Selliseid õudusjuttude kogusid loeks hea meelega ka ise, polnud sugugi lapsikud, ajasid kenasti judinad peale.
Lisaks muidugi suur-suur raamatukogu, mis on otsast lõpuni õudusjutte täis ja mida lapsed jupphaaval avastavad ja kass, kel on imeline võime nähtamatuks muutuda.

Aga kõige tähtsam, mis seda raamatut lugedes igale lapsele julgust peaks andma on – ära häbene olla see, kes sa oled! Ole teistest erinev! Selles ei ole midagi halba. Ole sina ise. Ole teistmoodi, ole põnev, ole sünge, kirjuta lugusid, mis teistele judinaid peale ajavad, loe õudukaid kui tahad ja vaata hirmsaid filme. See ei tee sinust endast koletist! Me ie pea olema kõik roosad ja rõõsad. 😉
Niisiis – kui täiskasvanule oli see lihtsalt üks ülihea lugemiselamus, siis lapsele, kes ennast teiste hulgas tõrjutuna tunneb, annaks see raamat julgust olla tema ise.

*Alex: “Ehk ei ole vaid mina see, kes on veider. Ehk oleme me kõik omal erilisel moel veidrad?”

*Natacha: “Sa ei ole selline, nagu kõik teised ja sa ei saa sinna midagi parata! Me oleme need, kes me oleme. Ole see, kes sa oled!”

Autori kodulehelt on võimalik lugeda ka peidetud jutukest, mis on ka Alexi kirjutatud, aga jäi raamatust välja, sest on liiga pikk ja hirmus! Early Bus

David Warkentin “A death by Halloween”

12 teemakuud: November – hinged, tondid, vaimud.
David Warkentin “A death by Halloween” (264lk. Kindle)

45198427_2202883776402454_8153188387101081600_o.jpg

Ma ei ole kunagi sellist raamatut lugenud! 😲
Peategelane oled sa ise, loed peatüki ja nagu pildilt näha, otsustad ise, mis sust edasi saab. Valitud lingile klõpsates avaneb uus peatükk, mille lõpus on taas valikud ja nii edasi ja nii edasi.
Kui oled jõudnud ühe loo lõppu on seal link, mis viib raamatu algusse, et võiksid uuesti alustada ja valida endale teistsuguse tee.

Kogu sajateeline reis algab Halloweeni õhtul. Sa seisad rõdul, kommikauss on täis ja esimesed kostümeeritud lapsed juba liikvel. Sa mõtled, kas
1. Jääda rõdule
või teha endale teistmoodi Halloween ning minna lähedalasuvasse
2. Metsa või
3. Külla jalutama.
Vastavalt sellele, mis valiku sa teed, hakkab asju juhtuma. Selliseid asju, mis sobivad õuduste öösse. Selliseid asju, mis ei lase hiljem öösiti telkida, hambaid pestes peeglisse vaadata, e-maili avada …

Neid võimalusi, mis juhtuda võib, paistab olema nii palju, et ma enam ei teagi, kas ma olen kogu raamatu läbi lugenud või mitte. Kirjeldus ütleb, et on 100 erinevat teed ja et vahepeal näeb ka liikuvaid pilte. Ma olen umbes 25 erinevat teed läbi käinud, segadus on juba suur ja hirm on nahavahel, pilte pole veel näinud, järelikult on kuskil veel midagi käimata.
Oleks pidanud algusest peale paberi kõrvale võtma ja oma teed üles märkima!

Nii põnev!!!
Kes teab veel selliseid raamatuid, andke teada!
Kas soovitan? JAH!

Victoria Schwab “City of Ghosts”

Teema 18: Raamat, mille kaanel on kass”
Victoria Schwab “City of Ghosts” (286lk. Scholastic)

44956967_2193038137387018_1788934791672889344_n.jpg
Cass ei ole koolis populaarsete tüdrukute kambas, aga tal on veel parem seltsiline kui neil – Jacob. Jacob on umbes sama vana kui Cass ja ta on surnud. St. et keegi peale Cassi teda ei näe.
Cassi ema ja isa on omamoodi vaimude eksperdid – isa teaduslikust küljest ja ema lisab sinna linnalegende ja rahvajutte. Läheb nii, et neile tehakse pakkumine filmida TV-showd ja varsti leiavadki Cass ja Jacob end keset vana ja väärikat Edinburghi linna – vanemad sahmerdavad filmimisega ja Cass peab seisma silmitsi kõigi surnutega, kes peidavad ennast teiselpool Loori.
Loor on miski, mis lahutab siinpoolse maailma teispoolsusest ja kuhu Cass minna suudab. Miks, sellest saab ta teada just siin Edinburghis ja jääb peaaegu oma elustki ilma.

Põnev (aga mitte liiga põnev, st. sobib ka neile, kes muidu tondijutte lugeda ei suuda) noortekas. Hästi mõnusalt kirja pandud, toredad tegelased ja omapärased situatsioonid. Hauatagune elu on tuubil ohte täis ja nipp, mismoodi nendega võidelda, meeldis mulle väga. Praegu on just mõnusalt pime aeg, et selliseid raamatuid lugeda!