“Hark! The Herald Angels Scream”

Erinevad autorid “Hark! The Herald Angels Scream” (370lk. Bloomhouse books)

80775399_2931787600178731_294645871880962048_o.jpgMul on küll 1,5 lugu veel lugemata, aga no sellise kaanepildiga raamatut ei saa ju jõululaupäeval siia üles riputada! 😁

Tegu on jõuluaegsete jubejuttude kogumikuga, kuhu on lugusid kirjutanud näiteks Josh Malerman, Sarah Lotz, Jeff Strand jne.
Väga erinevad lood, mõni päris jube, mõni paras huumor. On tondikaid, müstilisi kadumisi, pimedas linnas võõralt naiselt ostetud elluärganud kingitusi, jubedaid mänguasju.
Kirjutan veidi pikemalt ühest mu lemmikloost, kõige lõbusamast, Sarah Lotzi “Not just for Christmas”, kus kodust väljavisatud pereisa püüab heasse kirja tagasi pääseda, kinkides lastele hetke moeröögatuse, Genpeti. Need on päris lemmikloomad, keda saab juhtuda telefoni tõmmatava äpiga. Nad ei kasva suuremaks, ei tekita kakaprobleeme ja neile saab osta igasuguseid hirmkalleid lisasid. Näiteks ostab see plusspunkte korjav pereisa oma koerale rääkimisvõime. Paraku on nii, et kõiki asju häkitakse, ka Genpetse ja wifis olev koer teatab ühel väga ebasobival hetkel mehele naise ees:
“Jake Tillman, don’t forget to renew your DeviantTeenPorn premium subscription!”
Niisiis jääb ära mehe avasüli koju tagasi lubamine.
Lõpuks on pargid täis häkitud ja ropendavaid Genpete ja loo lõpp on vägagi üllatav.
See oli üks neist lõbusatest lugudest, mis minus väikse kahjurõõmu tekitas …

Aga raamatut soovitan kõigile, kes nunnudest jõuludest veidi väsinud on ja natuke kõhedust ning jubedust vürtsiks vajavad.

Stephen King, Joe Hill “In the Tall Grass”

Teema 21: Üks Stephen Kingi raamat
Stephen King, Joe Hill “In the Tall Grass” (62lk. Kindle)

75349134_2838007969556695_7548516090574274560_o.jpg

Kuna äsja oli isadepäev, siis sobis lugemiseks hästi isa ja poja ühiselt kirjutatud lugu kõrgesse rohtu eksinud inimestest.
Õde ja vend sõidavad autoga maanteel, teevad peatuse ja kuulevad, kuidas teeäärsest kõrgest rohust lapsehääl appi hüüab. Nad hõikavad last ja sukelduvad rohu sisse, et teda leida, aga … raamat on Kingide kirjutatud, nii et rohi on õel ja hakkab inimeste meeltega trikitama. Suunataju kaob, kõrvad kuulevad valesti ja rohus eksleb muuhulgas ka mõrtsukas.
Netflixis peaks selle raamatu põhjal ka film olema ja ma arvan, et see võib päris jube olla.
Raamat ise oli kole lühike, aga teema oli parajalt õudne.

Amy Cross “The Ghosts of Hexley Airport”

Amy Cross “The Ghosts of Hexley Airport” (290lk. Amy Cross)
Eesti keeles ei ole.

75008652_2809806572376835_1654068467776618496_n.jpg

Huxley lennujaama öise turvateenistuse vanem Tom seisab 7. väravas ja vaatab klaasi taga laiuvasse pimedusse.
Tema peegelduse kõrval kumab klaasil veel üks nägu. Ja teine. Ja kolmas. Ainult Tom näeb neid nägusid. Turvakaamera üritab aga lõputult tühjusse teravustada …

Lennuväljad on niigi kõhedad kohad, aga kes soovib sinna juurde lugeda lennukatastroofist, lumetormist, vaimudest ja kättemaksust, sellele sobib see raamat hästi.

Mind võlus raamatu pealkiri, aga lugedes autori kohta, et ta on kirjutanud enam kui 100 õudukat, tekkis mul kahtlus, kas sellest raamatust saab lugemiselamus. Peab ütlema, et tegelasi oli hulgi ja tegevus hüppas ühest paigast teise. Kohati jäi mõne tegelase käitumine ka arusaamatuks.
Aga – kui pidi olema jube, siis oli jube! Tühi öine lennujaam, kus äsja tööle tulnud Casey peab angaarides ja kõmisevates koridorides patrullima. Kummaliselt käituvad turvakaamerad, katkev side, jubedad vaikivad või hullunud kolleegid ja viirastused. No ikka päris hirmsaks läks!
Ja lõpp võttis mitu korda järjest suu ammuli, sest peale kaanel olevas kokkuvõttes lubatud lennukatastroofi planeerimise toimus seal veel midagi, mida eladeski poleks suutnud ette aimata!

Oli hirmus kummituslugu!
Väga mõnusalt kõhe õhkkond.
Ma ikka üldse ei salli lennukiga lendamist! 

Jeff Degordick “The Witch of Halloween House”

Jeff Degordick “The Witch of Halloween House” (258lk. Kindle)
Eesti keeles raamatut ei ole.

74601211_2796773600346799_5865893666601566208_o.jpg

Sel aastal on mul Halloweeniga kuidagi sõbralikumad suhted kui varasemalt. Ilmselt aitas asjale kaasa Stockholmis käimine, kus sõbralikke kõrvitsaid ja nunnusid hiigelämblikke mitmele poole jagus.
Aga kindlasti oli abiks ka lugemine, sest selles raamatus oli kõike, mida juba muinasjuttude east kartma (ja põnevusega lugema) on hakatud.
Poolpõlenud maja metsa sees, võimas nõiamoor katlaga, kus ta oma mürgijooke keedab, nahkhiired, nõiutud täiskasvanud ja usinad lapsed, kes peavad kogu linna päästmise enda kätte võtma.
Ja muidugi terve hulk ellu ärganud kõrvitsamehi, kes Halloweeni ööl inimesi taga ajavad ja ära süüa üritavad.
Lasteraamat küll, aga tihti ongi lasteraamatud palju paremini kirjutatud ja hirm jõuab lugejani ehedamalt. Nii ehedalt, et raamatusse süvenenult pidin rabanduse saama, kui kass ennast äkki vastu mu jalgu nühkima hakkas …

Ruth Ware “Luku taga”

Ruth Ware “Luku taga” (315lk. Helios)

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg
Ruth Ware. Mulle piisab sellest nimest ja ma lihtsalt pean tema uut raamatut lugema! Esimene jättis nii vinge mulje, mida ei suutnud kustutada ka kaks pisut komistavat järgmist, aga tundub, et neljanda ja nüüd viienda raamatuga läheb Ware aina paremaks! Sest see lugu, “Luku taga”, oli ikka päris korralik õudukas. Kujutasin situatsioone täiesti elavalt ette ja arvan, et oleks ise sellises majas ja sellises olukorras olles selja keeranud ja minema kihutanud!
Kuigi – lõpus ju selgus, miks Rowan paigale jäi.

Mulle tundus algusest peale, et ma loeks nagu lugu aastast 1800. Need kirjad, pöördumised härra Wrexhami poole, guvernandi rongiga saabumine, linnast eemal olev maja. Kõigel sellel oli ajaloo hõngu. Ja siis äkki lajatati tehnoloogia viimase sõnaga ja minu pildikesed pudenesid kõik laiali. Ja see tuli ainult kasuks! Sest terve raamatu jooksul kõikusin ma tänapäeva ja ammuse aja vahel ning see lisas asjale ainult vürtsi.

Puudutan raamatu sisu! Loe edasi omal vastutusel. 🙂

Ma olin algusest peale hämmingus, et tõesti võiks midagi sellist juhtuda – majas on 3 väikest last, võetakse uus lapsehoidja ja vanemad sõidavad kohe pikaks ajaks kodunt minema! Muidugi olid kõik need ootamatud kõned emalt jne. aga kes julgeks jätta täiesti võõra inimese niimoodi oma lastega sellisesse majja? Ausalt öeldes hirmutas kogu see tehnika revolutsioon seal majas mindki täiesti ära ja mina olin ju ainult lugeja. 🙂 Milline jube koht elamiseks.
Mis mulle meeldis, oli mürgiaed! Väga põnev! Väga uhke ajalugu. Väga kriipivalt kirja pandud.
Aga räägime nüüd neist helidest, mida Rowan öösiti kuulis. Alguses oli kriiks-kriiks ja siis äkki, alates leheküljest 199, kostus pööningult kriuks-kriuks! Heli muutus keset lehekülge ja jäi lõpuni kriuksuks (mis ei olnud enam nii hirmus, kui varasem kriiks!). Kas kellelgi on ingliskeelset raamatut? Kas heli tõesti muutus?

Raamatu lõpp on saanud omajagu kriitikat – lugu jääks justkui õhku ja konkreetset lõpplahendust ei ole. Ise lugesin viimased leheküljed mitu korda üle ja sain sealt enda jaoks siiski raamatule lõpu. Kas see häirib rohkem või vähem on iseasi, aga me saame teada, mis majas juhtus.

Väga hea lugemine! Sünge lugu ebameeldivas keskkonnas veidrate tegelastega.
Aga nii köitev!
Ja ma ootan uut aastat, et uut Ruth Ware raamatut lugeda! Küllap see taas tuleb. 🙂

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg

Mark Edwards “Sinu järel koju”

Mark Edwards “Sinu järel koju” (364lk. Pegasus)

71906960_2763094617048031_7138287224214257664_o.jpg

Mõni raamat jõuab minuni ikka suure hilinemisega. Ilmus ta 2017. aastal, grupiski palju kirjutatud, aga alles eelmisel nädalal leidsin allahindluse letist. Tundus huvitav, tõin koju ja asusin lugema.
Oli õudne ja põnev ja kruvis muudkui pinget, sest kirjanik on kasutanud väga põnevat trikki – ta kirjutas üha hirmsamaks muutuvatest sündmustest (briti paarike keset Rumeenia metsi otsimas teed asustuseni) kuni õudse hetkeni, kui midagi tõesti juhtuma pidi … ja siis jättis kõik õhku rippuma ning läks edasi sündmustega peale juhtunut.

Maailmas on jõledaid inimesi. See oli küll juturaamat, aga niisugused asjad toimuvad ka päriselt. Raha võim on suur ja igavene … Ja mõni teeb raha nimel kõike.

Pool raamatut muudkui õrritati ja hirmutati ja nii jubedalt põnev oli! Ja kui asjad selgusid, siis olin ma nördinud (tegelaste, mitte jutu kulgemise peale) ja vihane ja vastikusest oli kulm kogu aeg kortsus. Hingetõmbepause ei tekkinud ja kui tundus, et asjad said selgeks ja loole saab joone alla tõmmata, lasti viimases lõpus kõigele pahinal vesi peale.

Põnev, aga väga õudne raamat.

Ostke endale rongis alati esimese klassi lukustatav kupee ja ärge igaks juhuks magama jääge.

Camilla Sten “Kadunud küla”

Camilla Sten “Kadunud küla” (384 lk. Eesti Raamat)

72067372_2746395578717935_6956003151405121536_o.jpg

Lõpetasin raamatu eile öösel ja mõte tegeles sellega veel uneski.
Nii tontlik, õudne, jube, põnev, kurb lugu. Nii raske käest panna, sest ma armastan tühje külasid ja vaime, kes neis liiguvad.

Silvertjärn on küla Rootsis, millest ühel 60 aasta tagusel päeval kõik inimesed haihtusid. Kõik, peale naise, kes oli linnaväljakule kinni seotud ja kividega surnuks pillutud ning ühest majast leitud elusa imiku.
Kujutage ette mahajäetud linna, kus laudadel on poolelijäänud õhtusöök, pingil tass, pesu nööridel. Ja ei ühtegi hingelist!
Noor filmitegija Alice tuleb enda viieliikmelise meeskonnaga Silvertjärni, et linnarahva kadumise saladust uurida. Tema enda vanavanaema oli külas sündinud ja kasvanud, aga katastroofihetkeks juba Stockholmi kolinud. Meeskonnas on ka Tone, naine, kelle vanaema oli seesama külast elusana leitud imik.
See tühi linn, poollahtised uksed, kriiksuvad trepid ja tähine öö tekitasid vägagi mõnusa atmosfääri. 😉

See nädal, mis alguses oli mõeldud lihtsalt mahajäetud külas tõendite otsimiseks ja paremate pildikaadrite leidmiseks, pöördub kiirelt kõhedale rajale. Ohked ja oiged raadiosaatjates, jäljed, inimkujud, keda filmitegijad öösiti näevad.
See raamat on kõhe ja kummitav ja aegajalt käib mõni tegelane (Alice!) ka närvidele, aga ega kõik ei saagi ühtemoodi targad ja toredad olla.
Tänapäevased peatükid vahelduvad ajaga 60 aastat tagasi ja need viivad samm-sammult külarahva kadumiseni.
Ma ei tea, mida oli jubedam lugeda – kas tänapäeva kurje vaime ja õudseid sündmusi või 60 aasta tagust hullunud rahvahulga tegutsemist. Vist ikka seda 60 aasta tagust lugu.
Kui jubedate asjadeni võib viia inimkari, kes on enda mõtlemise välja lülitanud ja kummardab pimesi liidri juttu. Brrr, see oli õudne, sest tänapäeval on selline käitumine nii tavaline – me valime endale “jumala”, usume kõike, mida ta räägib ja lülitame enda mõtlemisvõime täiesti välja. Eriti haavatav seltskond on siin raamatus (ja ka päriselus) noored, keda on elukogenud liidril nii kerge mõjutada.
Milleni see viib – noh, raamatust sai lugeda, milleni see viib.

Niisiis – raske käest panna õudusjutt, klaustrofoobiat tekitav uurimisretk, massihüsteeria eest hoiatav ajalooraamat ja kõike kokku lihtsalt väga põnev (ning hirmus) lugemine!

Tänu Camilla Steni ema, Viveca Steni, suurepärasele Sandhamni krimisarjale, teadsin ma Camillast ennegi ja selle raamatu eestikeelsena ilmumine oli tõeline õnn ja rõõm! Tal on kirjutanud mitmeid raamatuid, ka emaga kahasse, aga neid pole isegi ingliskeelsetena saadaval (kujutage ette, et eesti keeles ilmus enne kui inglise keeles!). Õnneks on siis nüüd esimene eestikeelne olemas. Kohati oli lugu küll üsna konarlik ja lauseid tuli ikka mitu korda üle lugeda, et aru saada, mida öelda taheti, aga tuleb ilmselt lihtsalt õnnelik olla, et Camilla Sten lõpuks ka eesti keelde jõudis!

Raamat oli igal juhul väga hea (ja väga õudne) lugemine!