Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“

Teema 6: 2019. aastal ilmuv debüütteos
Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“ (271lk. Tänapäev)

01lille.jpgRaamat, kus mitmel-mitmel korral mainitakse üht mu lemmikfilmi – “Lõputu küünlapäev”! Ma loodan kunagi oma elus ühe kena metsümisejaga kohtuda, tunduvad toredad loomakesed. Natuke kopra moodi. 

Niisiis – peakangelane Kerttily. Hakkaja ja nutikas tüdruk. Võiks öelda päris kartmatu tüdruk, sest keskööl surnuaeda kriminaale jahtima minemine ei ole niisama pargiskäik. Samuti nõuab mu meelest erilist julgust baaris töötamine ja kandikuga purjus ja lolli möla ajavate seltskondade vahel kõndimine. Ometi on Kerttily endaga päris hädas, sest ei suuda rahvarohketes kohtades, eriti koolis, sõnagi suust välja saada. Koolikiusamised (õpetajad, kes on tüdrukule lihtsalt käega löönud!?), kohalik mootorrattakamp, kõikenägev silm Valli, Kerttily äsja surma saanud ema ja eemalehoidev isa …
See on ühe teismelise jaoks tõsiselt ränk koorem, mida kanda!
Aga ma pean ütlema, et nii tarka ja sisemiselt tugevat ning julget tüdrukut on raamatus (ja oleks ka elus!) lausa rõõm kohata. Suurepärane peategelane! Elasin talle huviga kaasa.

Ma pean tunnistama, et mulle meeldivad raamatud, kus pealtnäha halvad tegelased on oma südames tegelikult head ja kui äkki nende abi vaja läheb, siis on nad asja eest väljas. Maailm tundub vist tänu sellele parem koht olema … 

Umbes 100. leheküljel mõtlesin korraks, et huvitav, kuhu see raamat küll tüürib? Väike segadusehetk, mis oli ilmselt tingitud ka sellest, et ma loen väga harva noortekaid.
Aga huvitav oli! Hästi oli kirjutatud (Debüüt! Tegelikult ka või?), tegelastel olid kõigil oma näod ja lugu sai ikka päris põrutava lõpu.
Aitäh, Lille, mõnusa lugemiselamuse, armsa raamatusse kirjutatud pühenduse ja minu teadmistepagasi suurendamise eest – ma tean nüüd, mis on selektiivne mutism.
Edu Sulle järgmiste raamatutega!

Foto on tehtud Vana-Pärnu kalmistul. Valge sulg pildil lendas mulle sel päeval töökoha uksest sisse. Täiesti iseseisvalt.

Kerri Maniscalco “Stalking Jack the Ripper”

Teema 14: Raamat, mille tegevus toimub Inglismaal
Kerri Maniscalco “Stalking Jack the Ripper” (327lk. Jimmy Patterson Books)
Eesti keeles ilmunud ei ole.

10a.jpgAutori foto: Saul Young

Aasta 1888, sügis. Raamat algab kirjeldusega, kuidas kõrgest klassist nooruke Audrey Rose oma teadlasest onu juures lahangut teostab. Kuidas hoitakse skalpelli, raputatakse põrandale saepuru, eemaldatakse organeid ja pannakse need edaspidiseks uurimiseks purkidesse, mida riiulitel on juba sadu.
Peab ütlema, et päris võigas algus oli! Aga tuletades meelde pealkirja – Rappija Jackis ei olnudki midagi meeldivat.
Niisiis teeb Jack oma võikaid veretöid, tapab üksteise järel prostituute, ning Audrey Rose ja Thomas püüavad seda mõistatust lahendada.
Samal ajal annab noore daami Audrei Rose`i tädi endast parimat, et meelitada tüdruk teepidudele, kuulujutte kuulama-jutustama ja taskurättidele lillekesi tikkima. Et panna tüdrukule selga seisusekohased kleidid, õpetada teda silmi ja suud värvima ning viia kohtuma kõrgklassi meestega.
Aga Audrey Rose`i huvitab teadus ja detektiivitöö.
Tüdruku ema on surnud, vend tundub olema äpust üliõpilane ja isa on ema surmast ning laste kasvatamisest peaaegu hulluks läinud ning oopiumisõltuvuses.

Põnev lugemine! Väga ajastutruu ja sünge kõigi oma kostüümide, Londoni udu, tõldade, rämedate prostituutide ja lahkamiskirjeldustega. Seda raamatut ei saa lugeda inimene, kes kardab verd. Sest verd on siin palju. Ja kirjeldusi, mismoodi Jacki noa alt läbi käinud naised välja näevad, on ka omajagu. Lisaks fotod tollest ajastust: paar laipa, kuivanud käsi, Jacki kiri …

Audrey Rose on üks kange tüdruk, kes teab, mida tahab ja on nõus kõigest oma seisusega kaasnevast loobuma, et seda saavutada. Ta astub vastu isa tahtele, hiilib tädi teeõhtutelt udusesse Londonisse Jacki jahtima ja külastab ilma saatjata (oh õudust!) oma kaasüliõpilase Thomase kodu.
Kahtlusaluseid on palju, käiakse ka Londoni vangitornides ja lõpp on pöördega, mida oligi karta (sest ega ükski selline raamat ei saa lõppeda nii, nagu 100 lehekülge enne lõppu kõik veendunud on).
Ja muidugi – kus on noor naine ja noor mees, sealt ei puudu ka särts ja armastus. Thomase tegelaskuju oli lahedalt irooniline ja Audrey Rose parajalt terava ütlemisega, nii et nende suhete arengut on mõnus jälgida.

Raamatu ja autori avastamise eest olen tänulik Instagrammile. Sealt jookseb läbi sadu ilusaid raamatupilte ja sisukirjeldusi, nii leidsin ka mina Kerri Maniscalco ja tema praeguseks juba 3 Audrey Rose`i sarja raamatut. Neljas on kirjutamisel.

Pildiga on aga nii, et ootamatult saabunud vaba päev tekitas mõtte veidi Jacki tegusid 10.jpglavastada. Toiduvärv oli olemas (jõulupunane), noaga olid kehvemad lood – no ei ole koduses sahtlis korralikku suure teraga pussnuga, aga häda ajab härja kaevu ja kööginuga läks loosi. Tagaaed näeb nüüd muidugi võigas välja. Loodan, et lund sajab juurde ja see katab minu “fotostuudio”. Igastahes pean meeles pidama, et perekonda hoiatan, muidu saab mõni rabanduse.
10b.jpg
Kerri Maniscalco tegelaste, Audrey Rose`i ja Thomase kohta, on ilmunud ka erinevaid fännide joonistusi. Üks lahedamaid on mu meelest PhantomRin`i tehtu, mille on raamatu autor oma blogis ka ära maininud. PhantomRin`i koduleht

Tänapäeva noorte Watson ja Holmes? Mõnes mõttes küll, aga antud juhul on partnerid üsna võrdsed. Watson/Wadsforth ei ole algaja kaaslane, kes usinalt Holmesi/Cresswelli tarkusi õpib, vaid täiesti iseseisev ja tark noor naine.

Raamatut on erinevates keeltes välja antud ja isegi pealkirjad erinevad. Minu meelest on originaal parim!
10d.jpg

J. K. Rowling “Harry Potter ja tulepeeker”

J. K. Rowling “Harry Potter ja tulepeeker” (632lk. Varrak)

46221227_2219369018087263_4024652641484144640_o.jpg
Kes vahtis eile öösel kolmeni üleval ja ahmis Potterit lugeda? Mina. (Kuigi ma loen praegu ka teist raamatut 8-tunnise ööune vajalikkusest). 🙄

Selle raamatu algus ei saanud kuidagi vedama. Alles siis, kui Harry kolmevõluri turniirile neljandaks osalejaks valiti, hakkas põnev. Rääkimata lõpust, kus Harry võlukepp ennenägematuid tegusid korda saadab.
Küll peab kirjanikul olema fantaasiat, et selliseid asju kirja panna! Ja mitte ühe raamatu jagu, vaid terve sarja.
Tahaks tõesti selleni jõuda, et filmidki ära vaadata. St. enne muidugi raamat läbi lugeda ja siis film otsa vaadata. Selle raamatu järgi tehtud filmi staar on ilmselt Nuusik ja need trahhtagumikuga elukad.

Järgmine osa (kõige paksem lugemata raamat riiulis) aitab mul ka väljakutse lõpetada, nii et varsti on “koolitöö” tehtud ja tuleb jõuluvaheaeg! 🤓

Victoria Schwab “City of Ghosts”

Teema 18: Raamat, mille kaanel on kass”
Victoria Schwab “City of Ghosts” (286lk. Scholastic)

44956967_2193038137387018_1788934791672889344_n.jpg
Cass ei ole koolis populaarsete tüdrukute kambas, aga tal on veel parem seltsiline kui neil – Jacob. Jacob on umbes sama vana kui Cass ja ta on surnud. St. et keegi peale Cassi teda ei näe.
Cassi ema ja isa on omamoodi vaimude eksperdid – isa teaduslikust küljest ja ema lisab sinna linnalegende ja rahvajutte. Läheb nii, et neile tehakse pakkumine filmida TV-showd ja varsti leiavadki Cass ja Jacob end keset vana ja väärikat Edinburghi linna – vanemad sahmerdavad filmimisega ja Cass peab seisma silmitsi kõigi surnutega, kes peidavad ennast teiselpool Loori.
Loor on miski, mis lahutab siinpoolse maailma teispoolsusest ja kuhu Cass minna suudab. Miks, sellest saab ta teada just siin Edinburghis ja jääb peaaegu oma elustki ilma.

Põnev (aga mitte liiga põnev, st. sobib ka neile, kes muidu tondijutte lugeda ei suuda) noortekas. Hästi mõnusalt kirja pandud, toredad tegelased ja omapärased situatsioonid. Hauatagune elu on tuubil ohte täis ja nipp, mismoodi nendega võidelda, meeldis mulle väga. Praegu on just mõnusalt pime aeg, et selliseid raamatuid lugeda!

Jeanne Kalogridis “Firenze orb”

Teema 35. Ajalooline romaan
Jeanne Kalogridis “Firenze orb” (304lk. Kunst)

39216078_2093643157326517_1595017516474695680_n.jpg

15. sajandi Firenze, Lorenzo de’ Medici, sõjad, salakuulajad, maagia, reeturid, mõõgavõitlused ja üks orvust tüdruk, kes peab teesklema poissi.
Kuulsa Firenze maagiga kohtumine ja tema linnast eemal asuvatesse valdustesse minek oli nii põnev! Mitmekordsed lukud, pealtäha hüljatud mõis, hall mastif, maagi kelder ja loitsude tuba. See, mismoodi valati talismane, joodi mooniga segatud veini, kuidas Giulia varjas, et on tüdruk.
Samas tundus veidi kummaline, kuidas see orvust “poiss” nii osav oli, et nädalaga mõõgavõitluse põhitõed selgeks sai ja maaglisi talismane valada oskas. Veel enam – luges neile lausa kuulsa maagi kombel sõnu peale! Need kohad olid ülepingutatud ja väheusutavad. Armastuse liin tundus kohustusliku elemendi sissepressimisena.

Kirjanik ei ole seda raamatut välja andnud kui noortekat, aga minu meelest ta seda oli. Peale lõpetamist läksin uurima, et kas on tegu sarja avalooga, kus meile maagi ja “poissi” tutvustati ning edasi tulevad raamatud, kus nad tegutsema hakkavad, aga ei – see on iseseisev lugu. Kogu sel rabelemisel ja vaevanägemisel puudus aga põhjus.
Ok, Giulia muudkui mõtles, kuidas üks on reetur ja teine on reetur ning siis jõi mooniga veini ja kuulis hääli ning mõtles jälle ümber. Ja siis mõtles uuesti ümber. Ja veel. Jne. 🙂 Aga ikkagi – palju kisa ja vähe villa …
Kahju tegelikult, sest Medicite aegne Firenze annaks nii palju põnevat materjali, maag ja tema elamine (ning suur mastif) olid ägedad ja lool oli kõvasti potentsiaali, aga kui tahate lugeda huvitavat raamatut mõnest suurest maagist ja tema õpipoisist, siis Naomi Noviku “Välja juuritud” on põnev ja sisu on sel ka!