Ambrose Ibsen “The seance in apartment 10”

Teema 24: Tondijutt
Ambrose Ibsen “The seance in apartment 10” (186lk. Kindle)

Sa magad ja näed und. Liigud mööda pimedat koridori, üks korteriuks on lahti. Sellest korterist leiti paar kuud tagasi naine, kes oli end üles poonud.
Maja on tühi.
Sa jõuad ukseni, astud sisse.
Vannitoast paistab valgust.
Sa liigud valguse suunas, varsti näed naist, kes seisab peegli ees ja räägib kellegagi.
Naine kuuleb sind, keerab aeglaselt sinu poole ja silmanurgast sa märkad, et peeglist vaatab su poole hoopis kellegi teise kaame nägu …

Selline tore raamatuke 🙂
Üksik kortermaja, sissekolinud kolledžiõpilane, pidu, Ouija-laud, kurjad-karmid vaimud.

Oli mõnusalt kõhe lugemine. Ei midagi hirmsat, üsna etteaimatav. Mitu korda sai mõeldud, et kas peategelane tahab tõesti surma saada, et selliseid imelikke otsuseid teeb?

Loen veel hr. Ibseni raamatuid, kenasti oskab kõhedust tekitada.

Advertisements

A. J. Finn “Naine aknal”

22. Raamat, mille pealkirjas on mainitud naisterahvast
A. J. Finn “Naine aknal” (470lk. Tänapäev)

Nüüd on ta siis loetud, see “2018. aasta kõige oodatum menuk, tõlgitud juba 38 keelde ja filmiõigused FOXile müüdud” ja miskõikveel.

Väga pinnapealselt kokkuvõttes: joodik (sry – alkoholiga liialdav naisterahvas), kes muuhulgas armastab vintis peaga vanu (põnevus)filme vaadata ja tarbib igasugu tablette (koos alkoholiga), näeb aknast, et vastasmajas pussitatakse naist. Naist, kes on tal külas käinud ja keda ta tunneb tolle perekonna liikmena – abikaasana, emana, Jane Russellina.
Kas see on üllatav, et tema juttu mõrvast ei usuta? Ei ole.

See, mis juhtus tema perega, sai selgeks üsna pea ja kui raamat sinna selgusehetke kirjeldamiseni jõudis jäi “ohhooo-efekt” ära. Aga paistab, et see pidigi olema kogu loo kõrghetk, murdepunkt, nii et kahju, et see hetk mul metsa läks.

Sümpaatiat peategelase Anna vastu ei tekkinud, sest kogu oma katastroofis oli ta tõepoolest ise süüdi. Kahju oli lapsest ja kassist. Kass tunduski olema selle raamatu kõige sümpaatsem tegelane – iseloomuga, nagu mitu korda öeldi. Ootasin, et detektiiv Little (kui paljudes raamatutes ja filmides seda olnud on, et suure ja võimsa mehe nimi on Little?!) tekitab raamatus rohkem segadust, aga politsei oli üsna rahumeelne. Hea võmm ja halb võmm – mõlemad olid kenasti olemas ja muidugi paarilised. 😀

Raamatu lõpus tekkis üks üsna mõnusalt väljamängitud koht. Kes on lugenud, siis seoses aknaklaasiga. Ma juba mõtlesin õnneliku lõpu peale, aga siis keerati vinti. Tore!

Üldmulje – täitsa tavaline psühholoogiline põnevik. Ei midagi sellist, mille pärast peaks seda aasta 2018. oodatuimaks raamatuks kutsuma. Aga kirjanikul on kahtlemata suurepärane tiim, et see nii kõrgele jõudnud on! Küllap paljud kadestavad 😉
PS: raamat on paks, aga lugemine läheb kiirelt, sest palju on tühju lehti ja kogu lugu kulgeb lühikeste lausete ja dialoogidena.

Lisan siia sõnu, mida raamatus kasutati, mõni on õige põnev 😉
Rüma, velpalt, vihvatama, vihmauitse, ihmjas, kilatama, viunuma, poolviiliti.
Ja tänu sellele raamatule tutvusin sellise elukaga nagu sukelhüljes!

Francesco Marciuliano “Hea elu õppetunnid” ja “I could pee on this”

Väike vahepala 🐈

Francesco Marciuliano
“Hea elu õppetunnid” (112lk, Helios)
“I could pee on this” (112lk, Chonicle books)

Kaks väikest lõbusat vahepala väljakutse teemade vahele (liiga väiksed raamatukesed, et nende läbilugemist väljakutseks võiks nimetada) – kasside mõtted proosas ja luulevormis. 😺
Esimeses raamatus on palju häid õpetusi, mismoodi oma õukonnale enda soove näidata, mis ajal mängule keskenduda (öösel kella 3 paiku), kuidas süüa saada, mismoodi külalistega käituda jne.
Teises raamatus on kogu inimesele vajalik informatsioon edastatud võrratus värsivormis.

Luuleraamat oli naljakam ja pani mitmel korral turtsatama, rääkimata äratuntavatest kassihetkedest meiegi kodus.
Paistab, et kõigile muudele muredele lisaks peavad meie loomad arvestama veel ka arvutiajastuga, kuhu nende ebatavaline tukastuspoos või valesti kalkuleeritud hüpe kogu ilmarahvale naeruks riputatakse!

That Top Shelf

I think I can jump to that top shelf
I want to jump to that top shelf
I know I can jump to that top shelf
I am jumping to that top shelf
I missed that top shelf by a good six feet
And now everything is on the floor
And I’m left wondering
Why people even bother buying china
If it breaks so easily

Samantha Silva “Mr. Dickens and his carol”

Samantha Silva “Mr. Dickens and his carol” (278lk. Kindle)

Eelmisel aastal samal ajal lugesin ma esimest korda Dickensi jõululugu, sel aastal siis raamatut sellest, mismoodi Dickens seda kirjutama sattus

Raamatus on segatud päriselu ja kirjaniku fantaasia, nii tunduski, et oleks vaja kogu aeg kontrollida, kas mingi sündmus on päriselt juhtunud või mitte. Paistab, et Dickensi suguvõsa kasutas teda ikka päriselt enda huvides ära, nii et kui ühel mitte kõige paremal aastal juhtus nii, et tema uut raamatut ei saatnud edu, olid Bozil kaelas mitte ainult enda, vaid ka arvukate sugulaste võlad.

Dickensist sai Scrooge, kes karjus kõigi peale ja vihkas saabuvaid jõule, sest kirjastajad käisid peale, et ta peab kirjutama jõuluraamatu. Mees oli nii tige, et tahtis sinna ühe kena mõrva sisse kirjutada

Kogu selle sasipuntra juures on mul kõige raskem mõista tema naist, kes selle asemel, et meest tema probleemides toetada, kukub mossitama kui ei saa värske moodsa värviga seinu, suurt ja uhket jõuluballi ning heategevuste toetusi siia ja sinna. Dickens vihastab, saab ootamatult kokku oma kunagise armastusega, kes ta enda juurde teed jooma kutsub (ehk muukski, aga Dickensil pole soovi) ja koju tagasi saabudes näeb, kuidas tema naine lapsed tõlda pakib ja oma vanemate juurde sõidab. Aga võibolla polnud tol ajal kodustel daamidel kombeks oma mehi hädas toetada. Ehk elatigi õndsas teadmises, et mees teeb tööd ja naine kulutab nii kuis jaksab.

Selles raamatus on meeleheidet ja paksu Londoni udu ja tigedust ning lõpuks armastust ja soojust.
Huvitav lugemine.
Sel teemal pidi ka film tulema.

Koji Suzuki “Ring” ja Dave Eggers “Ring”

Teema 47: Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.
Koji Suzuki “Ring” (288lk, Kindle)
Dave Eggers “Ring” (364lk, Varrak, tõlkinud: Allan Eichenbaum)

Pidasin mitmeid plaane, milliseid raamatuid selle punkti all lugeda, aga valisin need kaks ja olen ülimalt rahul! Mõlemad raamatud on väga head ja kumbagi polnud kerge käest panna. Nii et kui alustate, siis tehke seda vaba päeva hommikul, parem kui see päev on laupäev.

Kõigepealt Koji Suzuki “Ring”
Ma usun, et enamus on näinud 2002 aasta Hollywoodi filmi nimega “Ring”, kus teleriekraanilt väike valgesse riietatud ja mustade juustega tüdruk välja roomas ja inimesi tappis. Noh, see film on selle raamatu ainetel tehtud. Aga ainult ainetel. On olemas ka jaapanlaste endi tehtud film, Youtubes kättesaadav ka, aga ma pole veel jõudnud seda vaadata (millegipärast on sealgi ajakirjanikuks, kes asja uurib, naine).

Raamatus avastab ajakirjanik (meesterahvas), et tema naise õetütar ja veel kolm teismelist on surnud kõik ühel hetkel ja väga kummalist surma – südame seiskumise tagajärjel. Noorte surmahetke poosid ja ilmed on aga jubedad ja nii hakkab ta uurima, mis tegelikult juhtus.
Ilmneb, et noored on käinud ühes mägimotellis ja vaadanud kummalist videot. Asakawa vaatab linti ka ise ja nüüd on tema pealgi needus – ta sureb täpselt nädal peale vaatamishetke.
Mees palub uurimisel appi oma kooliaegse sõbra Ryuji, kes asja kuigi tõsiselt ei suhtu ja algab uurimine, mida see film tegelikult tähendab ja kes selle needuse taga on.

Igavesti sünge ja põnev lugu! Imelistest inimvõimetest, väärarengutest, kurjusest, hirmust ja saatusest.
Raamatu kaanel on intrigeeriv kiri, et Suzuki raamatus segunevad Haruki Murakami ja Stephen King. Murakami mõtisklusi oli siin küll. Kingi ekspert ma ei ole, aga õudust oli selles raamatus omajagu.
Raamat on neljaosalise sarja esimene osa.

Dave Eggersi “Ring”
See on hoopis teistmoodi lugu, aga omamoodi õudne ka. Mis juhtuks, kui kogu maailma inimesi kontrolliks üks firma. Ilma mingi konkurentsita. Kõigi andmed oleksid selle firma käes, kõik tehingud, jutud, pildid jookseksid läbi nende. Iga inimene oleks Läbipaistev, st. igaühe kaelas ripuks kaamera, mida saab ärkamisest kuni magamaminekuni jälgida. Väga armuline mõte – lubada kaamera heli WC-s maha keerata (pilt jääks alles). Juba raamatus tuli välja, et seda mahakeeramist ei tohiks lubada, sest WC-s hakati pidama salajasi 3-minutilisi kohtumisi.
Retsept sellise hulluse edukaks levitamiseks?
Võta üks väikelinnast pärit ambitsioonikas aga madala enesehinnanguga noor naine (“Kui vana sa oledki? Üksteist?”), anna talle alguseks robotitöö, kiida taevani, kui ta asjaga hakkama saab. Lisa tööülesandeid, kiida-kiida-kiida. Nuhi välja tema kõige suurem valupunkt (Mae isa põdes hulgiskleroosi), lahenda see – sulle ollakse tänulik. Kiida veel ja varsti on inimene sealmaal, et tema enesehinnang on pilvedes ja ta on kindel, et on sama tähtis kui president ning kogu maailm on tema mõjutada.

See oli väga paeluv ja kummaline lugemine. Ühest küljest pani imestama, mismoodi üks inimene (Mae) oma isikliku aju täiesti välja lülitada suudab ja pimesi kõike usub ja teeb, mis talle ette söödetakse. Teisalt olid mõned ideed isegi toredad – no kes poleks mõelnud, kui kift oleks kui kõige jaoks internetis oleks vaid üks parool, üks sisselogimine igalepoole! Ma küll mõtlen seda aegajalt …
Lisaks võiks igal poliitikul see läbipaistvuse kaamera kaelas rippuda Valimiste ajal vähemalt.

Soovitan julgelt mõlemat “Ringi”. Esimest õudukasõpradele ja teist ulmesõpradele. Teist võiks soovitada ka vandenõuteoreetikutele ning kõigile e-tehnoloogia arendajatele.

Kas te olete mõelnud, kui palju teie elust tegelikult jälgitav on? Bussipileti piiks, kaardimaksed, wifi, endomondo, google, turvakaamerad. Jne. Keegi näeb koguaeg

Rick Mofina “Cold Fear”

Teema 31: Raamat, mille kaanel on üks eemalduv inimene.
Rick Mofina “Cold Fear” (448lk. Kindle)

Ma ei ole Rick Mofinat enne lugenud (ma polnud temast kuulnudki…), aga ühel hetkel pakkus Amazon tasuta raamatut ja kaanepilt sobis siia teemasse. Ja nüüd, kui ma selle raamatu lõppu jõudsin (täna öösel kell 3:36), loen ma kindlasti veel Mofina raamatuid.
See oli lihtsalt väga põnev lugu!

Bakerite perekond läheb Montana Glacieri Rahvusparki matkale. Naine on valinud selle koha, kuna 22 aastat tagasi suri siin tema väike õde. Mees, kes Emily süüdistuse alusel vangi pandi, on teel hukkamisele ja naine soovib sellele peatükile oma elus joone alla tõmmata. Abikaasa Doug on aga väga ärritunud kuuldes, et Emily on tema eest selliseid saladusi varjanud. Niisiis juhtub, et vihane mees lööb puid lõhkudes oma käe katki ja karjub oma 10-aastase tütre Paige peale. Paige võtab koera Kobee ja jookseb metsa. Ning eksib.

Algab suurejooneline otsimisoperatsioon. Kutsutakse kohale pargivahid, FBI, parimad uurijad. Ajakirjandus nuhib elueest. Kõik vanemate kunagi tehtud patud korjatakse üles ja nende vastu saadakse kokku korralik süüdistus.
Kas nad tapsid oma tütre?
Miks tegelikult Dougi käsi verine on? Kus on kirves, millega Doug väidetavalt lõkkepuid tegi? Kus oli sel ajal Emily? Kuidas Emily õde 22 aastat tagasi tegelikult suri? Miks ei ole väidetavalt metsa jooksnud lapsest seal ainsatki jälge?

Alguses tekkis mul lugedes paras segadus, sest uusi tegelasi muudkui tuli ja tuli ja järg hakkas käest kaduma – kes on kes? Aga siis keskendusin sisule ja see oli põnev! Hoopis teistsugune krimilugu, kui ma siiani lugenud olen. Kohutav hulk kahtlustusi, uurijaid, ajalehenuhkijaid ja kuritegu, mida tegelikult ei olegi toime pandud. Sest kogu selle uurimise ja süütõendite kuhjumise vahel on raamatus peatükid Paigest ja koer Kobeest, kes püüavad metsas ellu jääda, trotsides grislisid, külma, vihma ja nälga ning lootes, et keegi nad ometi päästab.
Ja siis see Emily õe mõrtsukas, kes ootab vanglas oma 24 tunni pärast elluviidavat surmanuhtlust.
Ja raamatu lõpp, kus saab tõesti karta, et kas nüüd olengi siis jõudnud USA kirjaniku raamatuni, mis ei lõpe hästi?! Brrrrr, sel raamatul oli judinaid tekitav lõpp.

Minu üllatuseks on kirjastus Ersen andnud eesti keeles välja kaks Rick Mofina raamatut. “Põletavalt lähedal” ja “Nad kadusid”. Paistab, et saab oma lugemisnimekirja taaskord pikendada 🙂

Pearl S. Buck “East wind, west wind”

Teema 29: Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.

Pearl S. Buck “East wind, west wind” (288lk. Moyer Bell)
Eesti keeles ilmunud Eesti Raamatu sarjas “Nobeli Laureaadid”: “Idatuul, läänetuul. Draakoni seeme”

 

Mõtlesin juba ammu, et loen selle teema alla oma esimese Pearl S. Bucki raamatu. Võtsin kätte (selle ingliskeelse), olin juba rohkem kui 3/4 läbi saanud ja uurisin riiuli ees, millised 31. teema eemalduva inimesega raamatud mul olemas on, kui nägin äkki raamatuseljal kirja: Pearl S. Buck “Idatuul, läänetuul” “Draakoni seeme”.

Tuli välja, et mul on olemas ka Nobeli laureaatide sarjas ilmunud eestikeelne teos, mille ma siis võtsin ja algusest peale uuesti läbi lugesin. 🙂

Postitusse läheb ingliskeelse raamatu kaanepilt sellepärast, et seda raamatut hoidsin ma just selle teema jaoks ja… No ta on ka palju hiinalikum 🙂 PS: Mulle tegelikult meeldib Nobeli laureaatide sarja väärikas punakuldne kujundus väga!

 

Aga raamat ise on vana ja uue, ida ja lääne vaikne võitlus. Jutustajaks on noor hiinlanna, keda on lapsest saati õpetatud parimate vanade traditsioonide vaimus, kasvatatud vaikseks ja viisakaks naiseks oma tulevasele ettemääratud mehele.

Aga mees on käinud lääne koolis.

Mees sätib nende kodu vastavalt lääne traditsioonidele, mis vapustavad vaest naist.

Mees hindab läänest tulnud vabadusi ja kannab läänelikke rõivaid.

Noor naine lepib aja jooksul kõigega. Ta laseb isegi oma kinniseotud pisikesed jalad uuesti lahti siduda, sest vastupidiselt kodustele õpetustele ei arva tema mees, et kängitsetud jalad oleksid ilusad.

 

Tõeline katsumus on aga alles ees – naise vend, kes käib Ameerikas koolis, on seal endale naise võtnud! Valgest rassist naise! See on šokk kogu perekonnale, sest traditsioonide kohaselt peab perepoeg abielluma juba varakult ettemääratud hiinlannaga ja see naine peab mehe perele kinkima poja.

Nüüd tuleb aga valge naine, keda poisi ema tunnistada ei suuda ja keda poisi isa mööduvaks mänguasjaks peab.

 

Kogu lugu on kirja pandud kui noore hiinlanna jutustus oma “õele”. Keel on imeilus ja aupaklik ning seda lugedes võib tajuda kogu seda meelehärmi ning segadust, mis selles peres lääne mallide pealetungi ajal valitses.

 

Mul on alati valus lugeda raamatuid, kus uus tuleb nii tugevalt peale, et vana tõrjutakse kiiresti ja täielikult kõrvale. On hirmsaid vanaaegseid kombeid (kasvõi hiinlannade jalgade sidumine), mis peaksid kaduma, sest need ei ole lihtsalt inimlikud. Aga on ka palju sellist vana, mida ei tasuks nurka visata. Kõige lihtsam tänapäevale alla vanduv komme – austada endast vanemaid inimesi!

 

Pearl S. Buck kuulub praegusest hetkest igastahes nende kirjanike hulka, keda ma edaspidigi kindlasti loen!

 

*”Nikerdatud võrede ja läbipaistmatu riisipaberi asemel on akendel suured läbipaistvad klaasid. Ere päikesepaiste välkleb valgetel seintel ja ehmatab üles iga tolmukübeme voodil. Ma pole selle halastamatu valgusega harjunud.

Mu abikaasa ostis valget riiet ja käskis mul teha sellest kardinad, ja ma imestasin, et alguses tehakse seina sisse auk, siis pannakse klaas ja selle klaasi ette riputatakse riie!” (lk.30)

 

*”Siis nägin ma nende (laste) voodeid. Need olid kaetud valge riidega ja mõjusid ülimalt masendavalt. Ma ei suutnud aru saada, miks nad kasutavad nii palju valget. See on ju leina ja surma kurb värv. Laps tuleb riietada ja katta ainult rõõmu värvidega, helepunase ja kollase ja kuningapunasega. Meie riietame oma beebid pealaest jalatallani helepunasesse rõõmust, et nad on meile sündinud. Aga mitte miski nende välismaalaste elus ei ole kooskõlas loodusega.” (lk.60)