Caroline Louise Walker “Peidus su silme all”

Teema 42: Raamat, mille kaanel on sõna “põnevik”
Caroline Louise Walker “Peidus su silme all” (326lk. Helios)

00067060399_2599677636723064_2356654808787582976_nKirjutaks kõigepealt sellest, kui vinge kaanepilt sel raamatul on! Kujundanud on Jaak Rüütel, küllap on siis foto või fotoidee ka temalt. Väga silmapaistev ja erinev tavapärastest põnevike kaantest.

NB! Avaldan ka veidi sisu!

Niisiis, doktor Hart ja tema pere. Kevadel oli Eestimaal populaarne üks väljend, mida veidi muudetud kujul siin kasutada saab – nimelt on doktorihärra emotsionaalselt ülesköetud mees, kellel on õnnetuseks ilus naine ja noor ning meeldiv majakülaline Nick. Natuke fantaasiat ja lumepall hakkab veerema. Alguses kujutluspiltidena sellest, mis tema majas tema tööloleku ajal toimub ja hiljem juba väikeste valedena, keskmiste valedena ja hästi suurte valedena.
Mees, kes kahtlustas tänapäeval suht levinud ja normaalsekski peetavat “süütut” üleaisalöömist, ei kujutanud ettegi, mis tema seljataga tegelikult toimub. Selle kõrval oleks armukese pidamine tõesti väike vääratus olnud.

Siin on varem kirjutatud, et raamatus polnud ühtegi meeldivat tegelast. Ega ei olnud küll. EÜM mees, üsna mittemidagiütlev (alkoholiga liialdav – TAAS!) naistegelane, hädine perepoeg, opakad rikkad sõbrannad, väljapressijatest “sõber” ja sekretär (võimistaoligi). Ainuke, kellele kaasa elada oleks võinud, oli seesama õnnetu Nick, kel polnud aimugi, milliseid võrke tema ümber kooti ja miks seda kõike tehti.

Esimest 150 lehekülge lugesin läbi 6 päeva. Eile tegin lugemismaratoni, et ühelepoole saaks. Selline tüüpiline “Naine aknal” ja “Tüdruk rongis” raamat, kus alguses valesid krutitakse ja hiljem kõik hoopis teistmoodi kujuneb, kui alguses arvati.
Aga see raamat oli tunduvalt igavam ja konarlikum kui eespool nimetatud. Ohhooo-efekt tekkis korraks, viimasel leheküljel.
Raamatu parim osa oli kaanepilt. 🙂

PS: kuna lugesin eelkoopiat (aitäh, kirjastus Helios!), oli põnev näha, milline materjal toimetaja kätte jõuab ja kui suur on toimetaja töö tegelikult.

Blake Crouch “Recursion”

Blake Crouch “Recursion” (330lk. Crown)
Eesti keeles (veel!) ei ole. Küll ta tuleb.

Blake1.jpg
Kui mõne autori peale kindel olla, siis on see Blake Crouch. See on SEE ulme, mida ma loeks hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Hullumeelne, põnev ja paranoiat tekitav. Sest mis siis saab, kui kogu selles loos on terakenegi õigust?
Loed ja usud, et küllap ongi. Ta lihtsalt kirjutab nii, et jääd uskuma.

Oi, kuidas ma tahaks selle raamatu tegevusest kirjutada! Kõigist neist kohtadest, kus ma lugedes mõtlesin, et sa pühade vägi, ei ole võimalik! Aga ma ei saa, sest ma ei taha grammigi rikkuda selle inimese lugemiselamust, kes selle raamatu kätte võtab ja Barry ning Helena maailma sisse astub.
Olge lihtsalt valmis enneolematuks teadusavastuseks, millega inimeste ajud segi paisatakse, tekitades vale mälu sündroomi (kui see raamat eesti keelde ümber pannakse, siis leiab tõlkija sellele tõvele kindlasti hea nime!) ning pannakse kogu maailm ajas edasi-tagasi hüppama.
Miks mitte minna ajas tagasi ja hoida ära katastroof? Miks mitte vana ja väetina naasta oma lapsepõlve ja lipata jälle muretult ringi? Miks mitte hüpata tagasi õhtusse, kui su laps õnnetuses suri ja see ära hoida?
Aga ehk on elus olemiseks vaja mõlemat – nii rõõmu kui valu?

16. aprillil 2019 on raamatus eriline tähendus. Mõtlesin lugedes tihti, kas Crouch valis aja minevikust selle mõttega, et kui kuupäev oleks olnud tulevikus ja raamatu lugejad oleksid selle kuupäeva hommikul ärganud, oleks mõned nõrganärvilisemad rabanduse saanud?

Raamatust peaks valmima film ja seriaal. Vähemalt on Hollywood ja Netflix juba enne raamatu ilmumist õigusi hankinud. Loodan ainult, et nad suudavad sellest raamatust teha parema filmi/sarja, kui tehti Wayward Pinesist. Crouch oli ühes intervjuus üsna murelik, et mismoodi see filmivärk küll välja nägema võiks hakata …

Mis on veel olulisemad, kui meie mälestused? Just need teevad meist inimesed, kes me oleme. Aga kui ühel hetkel on sul kaks erinevat mälestust. Kolm erinevat? Milline elu on olnud õige? Kas sa elad praegu päriselus või on see mõni su vale mälestus?

*Time is an illusion, a construct made out of human memory. There`s no such thing as the past, the present, or the future. It`s all happening now. (lk.97)

Scott Kelly “Visa hing. Üks aasta kosmoses”

Nutikas raamatukoguhoidja MAI: Selles raamatus räägiti pidevalt mingitest lendavatest masinatest …
Scott Kelly “Visa hing. Üks aasta kosmoses” (408lk. Ühinenud ajakirjad)
Tõlkinud Tanel Saimre, 2018. aasta.

0001.jpg

Läbi raskuste tähtede poole! Sõna otseses mõttes.
See oli lihtsalt nii hea raamat, et ma lugesin ja nautisin iga sõna, mis seal kirjas oli.
Astronaut Scott Kelly liigub selles raamatus läbi terve kosmoses oldud aasta, aga kirjutab vahepeal ka peatükke, mismoodi ta üldse lendamise ja kosmoseni jõudis.
Mina olen alati ette kujutanud, et kosmonaudid – need on lapsest peale suured oivikud, lähevad cum laude koolist kooli, on alati eeskujulikud jne. Aga vaat ei ole! Selle raamatu autor oli teismelisena paras totu. Õppida ei viitsinud, kukkus koolidest välja, nägi kurja vaeva, et mõni kolledž ta üldse vastu võtaks. Hilinemisega pähe tulnud mõistus ja peale seda äkitselt saabunud tohutu töötahe ja edasitrügimine. Mis läks s******, see tuli kohe uuesti teha.
Ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi! 

Väga lahe oli see, et Scotil on ka kaksikvend. Niisiis kasutati neid tihti ära, et teha ühtemoodi katseid. Ühele maapeal, teisele kosmoses. Vendadel oli omavahel kokkulepe – samal ajal nad taevas ei ole. Üks neist hoolitseb maapeal mõlema perekonna eest.

Mind hämmastas, kuivõrd pisikestest asjadest oleneb kosmosejaamas ellujäämine. Näiteks kraabib kruvi veidi juhet ja tekibki häire. Kui hoolega oli vaja kaaluta olekus absoluutselt kõike kinnitada. Kujutage ette, et avate toas voodil oma kohvri. Midagi ei juhtu. Aga kaaluta olekus lendab avamise hetkel kogu kohvri sisu mööda ruumi laiali. Nüüd kujutage ette, et keegi oksendab kaaluta olekus ilma, et ta oleks jõudnud vastava koti haarata …
Kui palju mõjub kaaluta olek inimese tervisele. Silmanägemine pidi alguses oluliselt kehvemaks muutuma. Meestel kummalisel kombel rohkem kui naistel. Kelly juurdleb, et kas esimene Marsile startiv ekspeditsioon koosnebki vaid naistest, sest nemad peavad kaaluta olekus paremini vastu?

Läbi ja lõhki erakordselt huvitav lugemine, kus räägitakse nii astronautide kui kosmonautide traditsioonidest, kosmosejaama USA ja Venemaa osade erinevustest kui ka sellest, mismoodi kõrgel taevas olles maapeal olevate peredega suheldakse. Mitte üks igav lause kogu raamatu peale!

*Ühel hetkel seisime täiesti liikumatult stardiplatvormil, järgmisel aga kihutasime taeva poole kiiremini kui ma uskusin. Ma olin rihmadega kinnitatud kaubarongi külge, mis oli rööbastelt maha sõitnud, kiirendas end kontrollimatult ja mida raputati jõuliselt igas suunas. Vähem kui minutiga kiirendasime me paigalseisust ülehelikiiruseni.

*Avakosmoses toimub päikesetõus iga 90 minuti tagant. Kui päike paistab, on tohutult palav. Kui päike kolmveerand tundi hiljem kaob, on põhjatult külm. Saja kolmekümnest kuumakraadist saja kolmekümne külmakraadini vaid mõne minutiga. Ja minu kohal pöörleb majesteetlikult maakera.

Üks tähtis asi veel: Koos raamatu ostjatega toetab kirjastus Ühinenud Ajakirjad Eesti kosmoselaeva ESTCube-2 lendu.

John Steinbeck “Hiirtest ja inimestest”

Teema 10: Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi”
John Steinbeck “Hiirtest ja inimestest” (111.lk. Pegasus)

21.jpg

Ma loen väga vähe raamatuid, mille tegevus toimub Ameerikas. Miskipärast just seda raamatut lugedes mõtlesin sellele. Mu tegelased sebivad ikka kas Inglismaal või Jaapanis või Rootsis, aga üliharva USA-s.
Võiks rohkem sinnakanti ka vaadata.

1930-ndate aegne California, kus kaks meest, George ja tema veidi lihtsameelne sõber Lennie, tööd otsides talust tallu rändavad.
Meestel on unistus omaenda talust, kus nad vaikselt tööd teeks ja küülikuid kasvataks. Lennie palub Georgel sellest alatihti jutustada ja teine mees aina räägib ja räägib.
Taludes tööl olemine ei ole aga kerge. Oleks ainult töö, oleks kõik korras, aga meestevahelised suhtud on kehvad. Ilmselt tööliste konkurents, rahahimu. Põlatakse nii vaimust kui füüsiliselt nõrku ja muidugi musti.
Aga kõige suurem tüliallikas on ikka naised ja kõige lollimad otsused tehakse alati siis, kui ei suvatseta teisi ära kuulata.

Raske ja kurb raamat. Enne lugemaasumist ei mäletanud sisust midagi, aga lugedes tuli kõik kildhaaval meelde. Ma ei mäleta, mis ma kooliajal sellest raamatust arvasin, aga loodetavasti on ta endiselt kohustusliku kirjanduse nimekirjas, sest siin on, millele peale lugemist mõelda ja mille üle klassis arutleda.

“Fogbound from 5”

Eri autorid “Fogbound from 5” (138lk. Createspace Independent Publishing Platform)

01fog.jpgKui jaamast lahkub rong …
Rongisõit on romantika! Tegelikult ka – minu jaoks on rongisõit mitte lihtsalt transport ühest kohast teise, vaid eriline sündmus, mida ma alati armastanud olen. Võtad oma kohvri, lähed jaama, rong tuleb huilates, astud sisse, istud ja hakkategi vaikselt loksudes liikuma.
Kuni meil Pärnusse veel rong käis, sõitsin alati Tallinna rongiga – mis sest, et võttis kauem aega kui buss!
Noh, nüüd pole enam rongi ega romantikat …
Nüüd on see raamat ja see, mis siin toimus, polnud kuidagi eriline ega romantiline.
Siin on viis lugu sellest, mis juhtub inimestega, kes sõidavad rongis, mida äkki ümbritseb udu. Viis jubedat lugu.
Astud rongi, istud, vaatad aknast välja – näe! udu tõuseb. Tukastad ja kui ärkad …
Oleks parem olnud mitte ärgata.
Viis väga erinevat lugu. Mõni tekitab hirmuvärinaid, mõni paneb vastikusest nina kirtsutama. Mõni on nii kurb, et hakka või nutma.
Iga lugu puudutab erineval moel. Seega – hästi kokku pandud raamatuke.
Eesti keeles ei ole ja pole hullu, et ei ole – las rongisõit jääb mõnusaks ja romantiliseks ettevõtmiseks!

Mike Sims “Southern Cross”

Mike Sims “Southern Cross” (274lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole (ja polegi vaja).

01southern.jpgFreeBooksy pakkus seda raamatut ühel päeval tasuta ja sisukokkuvõte tundus huvitav – Mehhiko külake, kus elab poisike, kes on astronoomiahuviline. Igal õhtul, kui pimedaks läheb, veedab ta aega oma lemmikkivil istudes ja taevasse vaadates. Poisi onu elab linnas ja on toonud talle raamatuid, maa- ja tähekaarte ning binokli.
Ühel päeval märkab poiss, et tähed asuvad taevas valesti. Ta uurib kaarte ja avastab, et sel hetkel on tähed niisuguse paigutusega hoopis Austraalias, mitte Mehhikos. Järelikult on kogu nende küla sattunud Austraaliasse.
Tegutsevad hullud teadlased, sõjavägi, ajakirjandus, presidendid.

Ütleme nii, et idee oli põnev ja paljutõotav, aga raamat ise ei olnud huvitav. Kirjastiil logises, kiiresti-kiiresti liiguti ühelt teemalt järgmisele, autor ei süvenenud ei oma teksti ega tegelastesse ning lugedes ei olnud kordagi põnev.
Aga loetud ta sai ja loodetavasti kohtun ka mõne paremini kirjutatud raamatuga, millel on sarnane idee.

Karen Thompson Walker “The Age of Miracles”

Teema 7: Minu kõige uuem raamat”
Karen Thompson Walker “The Age of Miracles” (387lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.
KAHJU!!!

25.jpg

Minu selle aasta parim lugemiselamus! Isegi praegu kui käes on alles märtsikuu, olen ma kindel, et see raamat jääb aasta lõpuks mu top 3 parimate hulka. Sest see oli üks suurepärane ja kummitava jääv raamat.
Kes mäletab filmi “Melanhoolia”, Kirsten Dunstiga peaosas? See raamat oli just niisugune aeglaselt nahavahele pugev, lugedes pidev ärevus sees, iga peatükiga natuke lootusetumaks ja teisest küljest natuke lootustandvamaks minev.
Niisugune raamat, mille leidmine oli puhas õnnelik juhus!
Küll on hea, et ma armastan lugeda! Millised lood minust muidu mööda ujuks.

Julia on 11-aastane, tasane, tark, koolis õnneks mitte kiusatute hulka kuuluv vaid selline, keda eriti tähele ei panda. Ta õpib klaverit (see ei taha eriti õnnestuda), tal on äge vanaisa (kel on kodus hulga vanu kellasid) ja salajane silmarõõm Seth Moreno (poiss, keda kõik tüdrukud silmanurgast jälgivad, aga kes kellestki välja ei tee).

Julia elab ajal, mil maakera pöörlemine iga päevaga aeglustub.
Nii päevad kui ööd venivad pikemaks. Alguses on see päris tore – inimesed naudivad pikemaid valgeid päevi ja imestavad varsti kuidas nad vanasse, 24-tunni tsüklisse, ära mahtusid? Siis juhtub midagi lindudega. Nad hakkavad massiliselt surema. Tänu aeglasemale pöörlemisele muutub maa külgetõmbejõud.
Päevade pikkus on 26 tundi, 32 tundi …
Võimud otsustavad, et minnakse uuesti üle tavapärasele 24-tunni graafikule, sest keegi ei suuda iga päev uusi graafikuid koostada – kuidas liiguvad bussid, kuidas rongid, kuna avatakse poed ja kuna minnakse kooli.
Vanasse, 24-tunni tsüklisse tagasiminek tähendab, et mõnikord tuleb kooli minna pimedas ja tihti hakkab õhtu saabudes päike tõusma.

Samal ajal elab aga Julia perekond oma elu. Paljud inimesed otsustavad jätkata “päris aja” järgi elamist ja nii tekib lõhe nende ja “kella aja” järgi elavate vahel.
Aga ei mingit mässu, rahvakogunemisi, lõhkumisi.

Niimoodi see raamat kulgeb – kõrvuti Julia koolielu, pereelu, suhted sõbranna ja Sethiga ning maakera pöörlemise pidev aeglustumine, loomade käitumine, looduse allavandumine, kummaline ajahaigus, mis inimesi tabab.

Ühesõnaga – üks väga-väga hea ja meeldejääv raamat. Kui saaks, annaks talle Goodreadsis parema hinde kui 5!
Kui kahju, et seda eesti keeles saada ei ole, soovitaks kohe kõigile oma tuttavatele, kes inglise keeles ei loe!