Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?”

Teema 28: Raamat, mille põhjal tehtud film linastub aastal 2018
Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?” (339lk. Varrak)

Bernadette.png
Ma ostsin selle raamatu kahel põhjusel:
1. Olin just lugenud Ruth Reichli “Küüslauk ja safiirid”, mis oli mõnus lugemine ja selle Bernadette`i kaanepilt oli praktiliselt samasugune.
2. See raamat oli allahinnatud ja maksis ainult 3 eurot.
Sisust ei teadnud ma midagi.
Nüüd, mõned aastad hiljem, avastasin, et sellest raamatust vändatakse film ja kuna väljakutse teema sobis, läks raamat lugemisse.
Sisust ei teadnud ma ikka veel mitte midagi. Aga ma arvasin miskipärast, et see on mõnest tibist, kes ära kaob. 🙂
Ja lugedes saabus üllatus, sest see oli hoopis teistsugune raamat!
Palju huvitavam, palju mitmekesisem, palju ägedama kadujaga.

Bernadette Fox on kuulus arhitekt. Natuke Ayn Randi Howard Roarki sarnane, kes on omast ajast ees, astub üle kaasaja piiride, teeb väga puhaste joontega ehitisi, aga – tema saab selle eest tunnustatud (Roark tambiti mutta)! Raamatus on muide Randi ja Roarki ka mainitud, seoses sellega, et “isegi Ayn Randi arhitekt oli meessoost!” (Ayn Rand ei olnud ju feminist, et ta oleks pidanud oma arhitekti naissoost tegema. Randi filosoofia oli hoopis muus, eelkõige inimese isiklikus mõtlemisvõimes).
Tol ajal kui tegutses Bernadette, oli aga ennekuulmatu, et noor naine on arhitekt ja et ta teeb midagi ebatraditsioonilist.
Igal juhul hakkas Bernadette mulle meeldima.

*”Bernadette ja tema entusiasm olid nagu jõehobu ja vesi: proovi neid vaid lahutada ja sind tambitakse surnuks.”

PS! Bernadette KUDUS igal võimalikul juhul! Koosolekul, loengutes, kohtumistel. Tema aina kudus. 🙂

Naine, kes ei lasknud ennast loksutada “sääskedest”, st. tema ümber pirisevatest ja sädistavatest naisinimestest, kelle peas tarkusele ja ajudele eriti ruumi ei olnud – kõik mõttetegevus oli haaratud klatšimisega, nuhkimisega ja teiste elude torkimisega. 😀
Sääsed olid:
*Audrey Griffin – Bernatette`i närvihaige naaber, kes kiusu pärast laskis Bernadette`i aias olevalt künkalt põldmarjad eemaldada ning kui künkalt tänu vihmasajule (ja lagedaks jäänud nõlvadele) mudalaviin tema majja põrutas, oli süüdi Bernadette.
Üllataval kombel oli temast raamatu lõpus siiski kasu ka.
*Soo-Lin Lee-Segal – Bernadette mehe Elgari uus klatšihimuline assistent, kes ei jätnud kasutamata ainsatki võimalust Elgari kätt hoida ja talle küljealla pugeda. See lugu ei lõppenud hästi.

Jõudsime abikaasa Elgar Branchini.
Mees oli Microsofti legend, uue salajase projekti Samantha 2 isa, tema TED-i video oli vaadatavauselt 4. kohal ja firmabussi vahekäigus püüdsid kaassõitjad teda kasvõi korrakski näpuotsaga puudutada.
Vastandid ilmselt tõmbusid, sest need kaks – Bernadette ja Elgar – tundusid olema küll kaks väga erinevat inimest.
Igal juhul oli neil aastaid tore abielu ja väga kift tütar, noor geenius Bee, kes selles raamatus jutustajarollis.

Bernadette`i peetakse hulluks. Ta pelgab inimesi ja hoiab omaette. Nüüd on see viimane võimalus aga käest kadumas, sest tema tütar tahab sõita Antarktikasse. Kogu perega. Nad on seda sõitu ise tüttrele lubanud – kui ta õpitulemused on suurepärased, nad sõidavad! Nii et Bernadette`l ei jäägi muud üle kui pakkima hakata.
Siit algavadki sekeldused, kuni naine kaob ja isa ning tütar teda otsima asuvad.
Antarktikareis siiski toimub ja mulle, talvehullule, oli see reisiosa küll tõeline maiuspala. Suured sinised jäämäed, üksildane külm koht. Väga äge!

*”Antarktikast on vaja teada ainult selle kolme horisontaalset triipu. Kõige all on veetriip, mis jääb musta ja tumehalli vahele. Selle peal on maatriip, mis on tavaliselt must või valge. Seejärel on taevatriip, mis on halli või sinist tooni. Antarktikal pole lippu, aga kui oleks, peaks sellel olema kolm eri halli varjundiga horisontaalset triipu. Kui tahta eriti kunstipärane olla, võiks lipp olla üleni hall, aga ikkagi võiks öelda, et sellel on kolm halli triipu, vee, maa ja taeva jaoks, aga siis kuluks liiga palju aega selgitamisele.”
Natuke nagu Eesti lipu moodi, kaspole. 🙂

Raamatu lõpp oli veidi segane. Tekkis tunne, et kirjanik tahtis loo otsad kiiresti kokku tõmmata ja sai sellega muidugi ka kenasti hakkama. Üldmuljet raamatust see siiski ei rikkunud, nii et oli tõesti hea lugemine!
Huvitav, milline see film tuleb.

PS: Selles raamatus oli üks tore väljend: ta on nagu kaka hautises.
Mis tähendab, et kui sa valmistad hautise ja see on jube hea ja sa tahad seda süüa, aga keegi võtab tillukese tükikese kakat ja segab selle sinna hautisse ning ongi kõik rikutud – sa ei taha seda enam mingil tingimusel suhu pista!

Peale nende kahe eestikeelse prilliraamatu avastamist, hakkas mulle siin-seal teisigi samasuguseid silma jääma. Niisiis kui mõne sellise leidsin, salvestasin. Nüüdseks on neid juba päris palju. 🙂

Advertisements

R. S. Crow “The Woman in the Window”

R. S. Crow “The Woman in the Window” (272lk. Kindle)

36306947_2013430975347736_8510652515077849088_o.jpg

 
Tuttav pealkiri, eksole – “Naine aknal”. Ainult et see raamat ilmus juba aastal 2016 ja siin tegutseb hoopis teistsugune naine.
Sarah on tüdruk, kes parasjagu keskkooli lõpetamas. Ajad on pingelised – lõpupidu, eksamid, kooride võistlus. Kõik läheb hästi kuni ühel ööl näeb Sarah unes, kuidas tema magamistoa aknast tuleb sisse naine. Pikkade juustega, sünge. Sarah peab seda lihtsalt õudusunenäoks ja püüab unustada, aga järgmisel ööl on naine tagasi. Tema voodi juures. Naine, kes näpib tema juukseid.

121018loreen.jpgNõida oli sellisena kirjeldatud, et mul oli kogu aeg silme ees Rootsi eurolaulik Loreen. Teate ju küll, “Euphoria”!

Päeval, kooriproovis, hakkab Sarah äkki lämbuma. Ta köhib, üritab miskit kurgust välja saada ja kui see õnnestub, lebab maas karvapall …
Naine aknal aga läheneb talle igal ööl üha enam. Sarah põgeneb, läbi tundmatute ruumide, kummaliste metsade, läbi lastekarjade.

Öid ei ole enam. Nende asemel on pikad tunnid täis õudust, et nõid saab ta kätte ja tapab samuti, kui ta on teinud juba paljude lastega.

Ei ole vist vaja lisada, et tegu on tõelise õudukaga. Raamatuga, mis paneb öösiti pärani silmi aknasse vahtima või poeb unenägudesse.
Mulle meeldisid need maailmad, kuhu Sarah põgenedes jõudis. Samuti tema kaks öist kaaslast, Õhupallitüdruk ja Õmmeldud suuga tüdruk. Ja nõid, kes öösel Sarahi püüdmisega hätta jäädes, tuli ka päevadesse.
Noorteõudukas, aga hästi loodud tegelased ja nutikad lahendused.
Ja hirmus ka!

Paistab, et see pealkiri on väga populaarne, sest Goodreadsist otsides tuli sama nimega raamatuid mitmeid. Eks naised armastavad ikka akendel seista ja vaadata-oodata …
Fotod leitud Pinterestist.

Naised.png

Ambrose Ibsen “The seance in apartment 10”

Teema 24: Tondijutt
Ambrose Ibsen “The seance in apartment 10” (186lk. Kindle)

27993065_1867658196591682_4525052037195132690_o.jpg

Sa magad ja näed und. Liigud mööda pimedat koridori, üks korteriuks on lahti. Sellest korterist leiti paar kuud tagasi naine, kes oli end üles poonud.
Maja on tühi.
Sa jõuad ukseni, astud sisse.
Vannitoast paistab valgust.
Sa liigud valguse suunas, varsti näed naist, kes seisab peegli ees ja räägib kellegagi.
Naine kuuleb sind, keerab aeglaselt sinu poole ja silmanurgast sa märkad, et peeglist vaatab su poole hoopis kellegi teise kaame nägu …

Selline tore raamatuke 🙂
Üksik kortermaja, sissekolinud kolledžiõpilane, pidu, Ouija-laud, kurjad-karmid vaimud.

Oli mõnusalt kõhe lugemine. Ei midagi hirmsat, üsna etteaimatav. Mitu korda sai mõeldud, et kas peategelane tahab tõesti surma saada, et selliseid imelikke otsuseid teeb?

Loen veel hr. Ibseni raamatuid, kenasti oskab kõhedust tekitada.

A. J. Finn “Naine aknal”

22. Raamat, mille pealkirjas on mainitud naisterahvast
A. J. Finn “Naine aknal” (470lk. Tänapäev)

NaineAknal.jpg

Nüüd on ta siis loetud, see “2018. aasta kõige oodatum menuk, tõlgitud juba 38 keelde ja filmiõigused FOXile müüdud” ja miskõikveel.

Väga pinnapealselt kokkuvõttes: joodik (sry – alkoholiga liialdav naisterahvas), kes muuhulgas armastab vintis peaga vanu (põnevus)filme vaadata ja tarbib igasugu tablette (koos alkoholiga), näeb aknast, et vastasmajas pussitatakse naist. Naist, kes on tal külas käinud ja keda ta tunneb tolle perekonna liikmena – abikaasana, emana, Jane Russellina.
Kas see on üllatav, et tema juttu mõrvast ei usuta? Ei ole.

See, mis juhtus tema perega, sai selgeks üsna pea ja kui raamat sinna selgusehetke kirjeldamiseni jõudis jäi “ohhooo-efekt” ära. Aga paistab, et see pidigi olema kogu loo kõrghetk, murdepunkt, nii et kahju, et see hetk mul metsa läks.

Sümpaatiat peategelase Anna vastu ei tekkinud, sest kogu oma katastroofis oli ta tõepoolest ise süüdi. Kahju oli lapsest ja kassist. Kass tunduski olema selle raamatu kõige sümpaatsem tegelane – iseloomuga, nagu mitu korda öeldi. Ootasin, et detektiiv Little (kui paljudes raamatutes ja filmides seda olnud on, et suure ja võimsa mehe nimi on Little?!) tekitab raamatus rohkem segadust, aga politsei oli üsna rahumeelne. Hea võmm ja halb võmm – mõlemad olid kenasti olemas ja muidugi paarilised. 😀

Raamatu lõpus tekkis üks üsna mõnusalt väljamängitud koht. Kes on lugenud, siis seoses aknaklaasiga. Ma juba mõtlesin õnneliku lõpu peale, aga siis keerati vinti. Tore!

Üldmulje – täitsa tavaline psühholoogiline põnevik. Ei midagi sellist, mille pärast peaks seda aasta 2018. oodatuimaks raamatuks kutsuma. Aga kirjanikul on kahtlemata suurepärane tiim, et see nii kõrgele jõudnud on! Küllap paljud kadestavad 😉
PS: raamat on paks, aga lugemine läheb kiirelt, sest palju on tühju lehti ja kogu lugu kulgeb lühikeste lausete ja dialoogidena.

Lisan siia sõnu, mida raamatus kasutati, mõni on õige põnev 😉
Rüma, velpalt, vihvatama, vihmauitse, ihmjas, kilatama, viunuma, poolviiliti.
Ja tänu sellele raamatule tutvusin sellise elukaga nagu sukelhüljes!

Francesco Marciuliano “Hea elu õppetunnid” ja “I could pee on this”

Väike vahepala 🐈

Francesco Marciuliano
“Hea elu õppetunnid” (112lk, Helios)
“I could pee on this” (112lk, Chonicle books)

26231882_1819668568057312_4107786354633049943_o.jpg
Kaks väikest lõbusat vahepala väljakutse teemade vahele (liiga väiksed raamatukesed, et nende läbilugemist väljakutseks võiks nimetada) – kasside mõtted proosas ja luulevormis. 😺
Esimeses raamatus on palju häid õpetusi, mismoodi oma õukonnale enda soove näidata, mis ajal mängule keskenduda (öösel kella 3 paiku), kuidas süüa saada, mismoodi külalistega käituda jne.
Teises raamatus on kogu inimesele vajalik informatsioon edastatud võrratus värsivormis.

Luuleraamat oli naljakam ja pani mitmel korral turtsatama, rääkimata äratuntavatest kassihetkedest meiegi kodus.
Paistab, et kõigile muudele muredele lisaks peavad meie loomad arvestama veel ka arvutiajastuga, kuhu nende ebatavaline tukastuspoos või valesti kalkuleeritud hüpe kogu ilmarahvale naeruks riputatakse!

That Top Shelf

I think I can jump to that top shelf
I want to jump to that top shelf
I know I can jump to that top shelf
I am jumping to that top shelf
I missed that top shelf by a good six feet
And now everything is on the floor
And I’m left wondering
Why people even bother buying china
If it breaks so easily

Samantha Silva “Mr. Dickens and his carol”

Samantha Silva “Mr. Dickens and his carol” (278lk. Kindle)

26173436_1808811355809700_4023217860872293321_o.jpg
Eelmisel aastal samal ajal lugesin ma esimest korda Dickensi jõululugu, sel aastal siis raamatut sellest, mismoodi Dickens seda kirjutama sattus

Raamatus on segatud päriselu ja kirjaniku fantaasia, nii tunduski, et oleks vaja kogu aeg kontrollida, kas mingi sündmus on päriselt juhtunud või mitte. Paistab, et Dickensi suguvõsa kasutas teda ikka päriselt enda huvides ära, nii et kui ühel mitte kõige paremal aastal juhtus nii, et tema uut raamatut ei saatnud edu, olid Bozil kaelas mitte ainult enda, vaid ka arvukate sugulaste võlad.

Dickensist sai Scrooge, kes karjus kõigi peale ja vihkas saabuvaid jõule, sest kirjastajad käisid peale, et ta peab kirjutama jõuluraamatu. Mees oli nii tige, et tahtis sinna ühe kena mõrva sisse kirjutada

Kogu selle sasipuntra juures on mul kõige raskem mõista tema naist, kes selle asemel, et meest tema probleemides toetada, kukub mossitama kui ei saa värske moodsa värviga seinu, suurt ja uhket jõuluballi ning heategevuste toetusi siia ja sinna. Dickens vihastab, saab ootamatult kokku oma kunagise armastusega, kes ta enda juurde teed jooma kutsub (ehk muukski, aga Dickensil pole soovi) ja koju tagasi saabudes näeb, kuidas tema naine lapsed tõlda pakib ja oma vanemate juurde sõidab. Aga võibolla polnud tol ajal kodustel daamidel kombeks oma mehi hädas toetada. Ehk elatigi õndsas teadmises, et mees teeb tööd ja naine kulutab nii kuis jaksab.

Selles raamatus on meeleheidet ja paksu Londoni udu ja tigedust ning lõpuks armastust ja soojust.
Huvitav lugemine.
Sel teemal pidi ka film tulema.

Koji Suzuki “Ring” ja Dave Eggers “Ring”

Teema 47: Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.
Koji Suzuki “Ring” (288lk, Kindle)
Dave Eggers “Ring” (364lk, Varrak, tõlkinud: Allan Eichenbaum)

22448142_1729616900395813_1876537989261532710_n.jpg

Pidasin mitmeid plaane, milliseid raamatuid selle punkti all lugeda, aga valisin need kaks ja olen ülimalt rahul! Mõlemad raamatud on väga head ja kumbagi polnud kerge käest panna. Nii et kui alustate, siis tehke seda vaba päeva hommikul, parem kui see päev on laupäev.

Kõigepealt Koji Suzuki “Ring”
Ma usun, et enamus on näinud 2002 aasta Hollywoodi filmi nimega “Ring”, kus teleriekraanilt väike valgesse riietatud ja mustade juustega tüdruk välja roomas ja inimesi tappis. Noh, see film on selle raamatu ainetel tehtud. Aga ainult ainetel. On olemas ka jaapanlaste endi tehtud film, Youtubes kättesaadav ka, aga ma pole veel jõudnud seda vaadata (millegipärast on sealgi ajakirjanikuks, kes asja uurib, naine).

Raamatus avastab ajakirjanik (meesterahvas), et tema naise õetütar ja veel kolm teismelist on surnud kõik ühel hetkel ja väga kummalist surma – südame seiskumise tagajärjel. Noorte surmahetke poosid ja ilmed on aga jubedad ja nii hakkab ta uurima, mis tegelikult juhtus.
Ilmneb, et noored on käinud ühes mägimotellis ja vaadanud kummalist videot. Asakawa vaatab linti ka ise ja nüüd on tema pealgi needus – ta sureb täpselt nädal peale vaatamishetke.
Mees palub uurimisel appi oma kooliaegse sõbra Ryuji, kes asja kuigi tõsiselt ei suhtu ja algab uurimine, mida see film tegelikult tähendab ja kes selle needuse taga on.

Igavesti sünge ja põnev lugu! Imelistest inimvõimetest, väärarengutest, kurjusest, hirmust ja saatusest.
Raamatu kaanel on intrigeeriv kiri, et Suzuki raamatus segunevad Haruki Murakami ja Stephen King. Murakami mõtisklusi oli siin küll. Kingi ekspert ma ei ole, aga õudust oli selles raamatus omajagu.
Raamat on neljaosalise sarja esimene osa.

Dave Eggersi “Ring”
See on hoopis teistmoodi lugu, aga omamoodi õudne ka. Mis juhtuks, kui kogu maailma inimesi kontrolliks üks firma. Ilma mingi konkurentsita. Kõigi andmed oleksid selle firma käes, kõik tehingud, jutud, pildid jookseksid läbi nende. Iga inimene oleks Läbipaistev, st. igaühe kaelas ripuks kaamera, mida saab ärkamisest kuni magamaminekuni jälgida. Väga armuline mõte – lubada kaamera heli WC-s maha keerata (pilt jääks alles). Juba raamatus tuli välja, et seda mahakeeramist ei tohiks lubada, sest WC-s hakati pidama salajasi 3-minutilisi kohtumisi.
Retsept sellise hulluse edukaks levitamiseks?
Võta üks väikelinnast pärit ambitsioonikas aga madala enesehinnanguga noor naine (“Kui vana sa oledki? Üksteist?”), anna talle alguseks robotitöö, kiida taevani, kui ta asjaga hakkama saab. Lisa tööülesandeid, kiida-kiida-kiida. Nuhi välja tema kõige suurem valupunkt (Mae isa põdes hulgiskleroosi), lahenda see – sulle ollakse tänulik. Kiida veel ja varsti on inimene sealmaal, et tema enesehinnang on pilvedes ja ta on kindel, et on sama tähtis kui president ning kogu maailm on tema mõjutada.

See oli väga paeluv ja kummaline lugemine. Ühest küljest pani imestama, mismoodi üks inimene (Mae) oma isikliku aju täiesti välja lülitada suudab ja pimesi kõike usub ja teeb, mis talle ette söödetakse. Teisalt olid mõned ideed isegi toredad – no kes poleks mõelnud, kui kift oleks kui kõige jaoks internetis oleks vaid üks parool, üks sisselogimine igalepoole! Ma küll mõtlen seda aegajalt …
Lisaks võiks igal poliitikul see läbipaistvuse kaamera kaelas rippuda Valimiste ajal vähemalt.

Soovitan julgelt mõlemat “Ringi”. Esimest õudukasõpradele ja teist ulmesõpradele. Teist võiks soovitada ka vandenõuteoreetikutele ning kõigile e-tehnoloogia arendajatele.

Kas te olete mõelnud, kui palju teie elust tegelikult jälgitav on? Bussipileti piiks, kaardimaksed, wifi, endomondo, google, turvakaamerad. Jne. Keegi näeb koguaeg