Stephen King “Misery”

Teema 37: Raamat, mille raamatukogutöötaja sulle esimesena välja pakub.
Stephen King “Misery” (277lk. Eesti Päevaleht)

41467903_2132005990156900_9172471301393088512_o.jpg

King kirjutas lõpuga raamatu!!! Juhuuuu! Milline õnn ja rõõm, lugu ei jäänudki õhku rippuma. 😃

Kogu see raamat oligi üks paras misery ehk häda ja viletsus. Kirjanik põrutab autoga kraavi ja tema “kõige suurem fänn” kangutab ta rusudest välja. Armas hullumeelne Annie, kel Pauli jaoks igasugu vahvat meelelahutust pakkuda. Elektrinuga näiteks …

Mina muutusin seda raamatut lugedes külmavereliseks mõrtsukaks. Plaanisin mitmel viisil armsa Annie surma ja siunasin kirjanikku. Nii Kingi kui Sheldonit. Ilmselt tabas King lugejat (mind) õigesse kohta, sest emotsioonidest siin puudu ei tulnud! Vahepeal käisin ka värsket õhku hingamas, sest iiveldama ajas. Jäkk, oli siin alles vastikuid kohti!
Ja kui Paulil oli võimalus karjuda ning ta seda ei teinud, oleks ma ise ta eest peaaegu karjunud (perekonnast hakkas lihtsalt kahju, enda omast).

Ja see raamat, mida Paul Sheldon ratastoolis istudes kirjutas, “Misery”, tundus olema täpselt nii õudne naistekas, mida passis suurepäraselt hullunud naisfänni käes vangis olles kirjutada.

Siin oli mõningaid mõtteid, mida tasub ära märkida.
* Inimesed, kes lugusid jutustavad, ei oska tavaliselt kirjutada. Ja need, kes kirjutavad, ei oska jutustada.
* Mis juhtub inimestega, kui raamatu autor nende armastatud tegelase tapab? Kurjad kirjad, ülestõusud, depressioon. Isegi Arthur Conan Doyle ema oli oma pojale peale Holmesi surmast teadasaamist teatanud – “Tappa see kena mr. Holmes? Rumalus! Ära mitte proovigi!”

Kõigi sisukorrafännide unelmate sisukord on selle raamatu lõpus! Vaadake ja nautige.

Advertisements

Jeanne Kalogridis “Firenze orb”

Teema 35. Ajalooline romaan
Jeanne Kalogridis “Firenze orb” (304lk. Kunst)

39216078_2093643157326517_1595017516474695680_n.jpg

15. sajandi Firenze, Lorenzo de’ Medici, sõjad, salakuulajad, maagia, reeturid, mõõgavõitlused ja üks orvust tüdruk, kes peab teesklema poissi.
Kuulsa Firenze maagiga kohtumine ja tema linnast eemal asuvatesse valdustesse minek oli nii põnev! Mitmekordsed lukud, pealtäha hüljatud mõis, hall mastif, maagi kelder ja loitsude tuba. See, mismoodi valati talismane, joodi mooniga segatud veini, kuidas Giulia varjas, et on tüdruk.
Samas tundus veidi kummaline, kuidas see orvust “poiss” nii osav oli, et nädalaga mõõgavõitluse põhitõed selgeks sai ja maaglisi talismane valada oskas. Veel enam – luges neile lausa kuulsa maagi kombel sõnu peale! Need kohad olid ülepingutatud ja väheusutavad. Armastuse liin tundus kohustusliku elemendi sissepressimisena.

Kirjanik ei ole seda raamatut välja andnud kui noortekat, aga minu meelest ta seda oli. Peale lõpetamist läksin uurima, et kas on tegu sarja avalooga, kus meile maagi ja “poissi” tutvustati ning edasi tulevad raamatud, kus nad tegutsema hakkavad, aga ei – see on iseseisev lugu. Kogu sel rabelemisel ja vaevanägemisel puudus aga põhjus.
Ok, Giulia muudkui mõtles, kuidas üks on reetur ja teine on reetur ning siis jõi mooniga veini ja kuulis hääli ning mõtles jälle ümber. Ja siis mõtles uuesti ümber. Ja veel. Jne. 🙂 Aga ikkagi – palju kisa ja vähe villa …
Kahju tegelikult, sest Medicite aegne Firenze annaks nii palju põnevat materjali, maag ja tema elamine (ning suur mastif) olid ägedad ja lool oli kõvasti potentsiaali, aga kui tahate lugeda huvitavat raamatut mõnest suurest maagist ja tema õpipoisist, siis Naomi Noviku “Välja juuritud” on põnev ja sisu on sel ka!

Stephen King “Udu”

Stephen King “Udu” (118lk. Fantaasia)

38875510_2082140051810161_2739305518341292032_n.jpg

Järgmine King sai loetud. 🙂
Kuna raamatu kaanel on täpselt näha, mis raamatus toimub, siis pole karta, et sisu väljalobisetud saab. Ja tõenäoliselt on enamus siinse grupi rahvast seda raamatut juba lugenud ka.

Kaks asja, mis mulle eelmist (“Mobla”) ja seda Kingi raamatut lugedes silma on jäänud:
1. Kingil on (ilmselt lapsepõlves) olnud probleem mõne usuhullu tädikesega. Mõlemas raamatus kirjutab ta fanaatilisest vanemapoolsest naisest, kes hukatust ennustab ja ise oma mõtetest segi läheb. Lugedes on näha, kuidas kirjanik vihkab neid tegelasi.
2. Kingi huumor! Teema on ju õudne – tuleb lumivalge udusein, haarab kõik endasse ja selles udus elavad jõledad elukad, kes inimesi elusalt nahka panevad. Aga (samuti kui “Moblas”) ei puudu tema peategelastel huumor ja sarkasm, nii et kolelugu on aegajalt üsnagi lõbus lugeda.
No kuidas sa jätad naermata, kui vana õpetajanna läheb suure koera suuruse ämbliku vastu sõtta Raidi pihustades? 😀

Ja veel üks asi – King, kurivaim, pole eriline lõpumeister! Kes teda rohkem lugenud on – kas ta jätabki oma raamatute lõpud lugejale välja mõelda? Paneb kirja põrutava alguse ja sisu osas fantaasiast puudu ei jää, aga peale kaane sulgemist kehitad õlgu ja ütled endale – nii, mis me sellest siis nüüd järeldame?
Üksi asi ei lõpe ära!
Teekonnad jäävad pooleli, elud jäävad lohakile, miks midagi juhtus, sellest me teada ei saa. Ok, vihjeid on, nagu kuskil siiski mingi lootusekübe terendaks, aga mulle meeldivad tegelikult raamatud, mis lõpevad ja filmid, mis lõpevad.
Olenemata sellest, loen ma Kingi raamatuid veel, sest need on põnevad ja tema sarkasm meeldib mulle.

*Viieaastasel on samapalju küsimusi kui Hallmarkil kaarte.

*Inkvisistiooni õudusi ei saa võrreldagi saatustega, mida su kujutlusvõime loob su armastatud inimeste jaoks.

Stephen King “Mobla”

Teema 21: Anna autorile teine võimalus.
Stephen King “Mobla” (406lk. Pegasus)

38488654_2071124309578402_3682785837566656512_n.jpg

Esimene võimalus oli aastate eest “Lemmikloomasurnuaid”. See mulle muljet ei avaldanud, pani hoopis imestama, et miks kõik Kingi õuduskirjanduse kuningaks peavad? Nüüd andsin teise võimaluse ja “Mobla” oli kohe väga palju parem raamat.

See peaks olema kõigi vandenõuteoreetikute lemmikraamat, sest siin läheb suur osa maailma elanikkonnast (need, kellel on mobiiltelefon ja kes sellega teatud hetkel rääkisid) hulluks. Alguses purustavad, tapavad, tormavad sihitult ringi. Hiljem kogunevad parvedesse ja muutuvad telepaatideks.
Peategelased on nö. normaalid, Clay ja tema kaaskond, kes hakkavad rändama Bostonist põhjapoole. Clayl on selge eesmärk – leida oma laps. Kas poiss on veel normaalne või mitte? Tal oli mobla …

See raamat tekitas mitmeid mõtteid.
Esiteks – kõigis maailmalõpu raamatutes (mida mina siiani lugenud olen) jätavad inimesed kodud maha ja hakkavad rändama. Mida nad loodavad? Leida puutumatut oaasi? Eilset päeva, kui kõik oli veel normaalne?
Rändavast inimesest on muidugi huvitavam kirjutada, muidu algaks iga peatükk tõdemusega – ikka seesama sara …

Teiseks – täname kõiki konservitootjaid! Tänu teile püsivad inimesed, kes maailmalõpu üle elavad, veel kaua elus. Kuni nad ise midagi välja nuputavad, kuidas edasi süüa saada.
Varuge koju konserve!

Kolmandaks tuli mul idee raamatu jaoks: ühel päeval katastroof (hullud, tuhk, kadunud elekter, rüüstamised), järgmisel päeval jätkuks elu sealt, kuhu ta enne katastroofi pooleli jäi. Paar päeva tavalist elu ja siis äkki maailma lõppu tagasi. Kui kauaks? Ei tea. Kas tavalise eluga aeg tuleb tagasi? Ei tea. Ja inimesed mäletaksid mõlemat elu ning ei teaks ühelgi õhtul millise maailma hommikusse nad ärkavad.
Kui keegi mõne sellise raamatu juba kirjutanud on, andke teada – ma tahaks lugeda!

Selles raamatus oli väga palju nutikat fantaasialendu! Kasvõi need vanad makid ja staadionitel helkivad tulukesed ja kuidas muusika hulludele mõjub! Kes on lugenud, need teavad.
Lisaks tuli siit mitu head sõna, mida võiks kasutusse võtta: *jessaveerus (no selline kergemat sorti vandumine vms.), *paanikarott (tormab sinus ringi ja närib ning ei lase olla), *higihernes 😀
Ja tarkusetera:
*Kes eeldab, on eesel!

Ma loodan, et enamus Kingi on selle raamatu moodi, mitte surnuaiaraamatu (tollest oleks võinud palju ägedama teose kirjutada!). Igal juhul olen kindel, et loen teda veel.

PS: äkki keerab SINU sõber mobla ka ühel päeval su ajud krussi? Mh?

Robert James Waller “Madisoni maakonna sillad”

Teema 17: Raamat, mille autor suri eelmisel (2017) aastal.
Robert James Waller “Madisoni maakonna sillad” (126lk. Varrak)

38256459_2071049669585866_4049553259843551232_o.jpg

Minu suur ja sügav filmielamus aastate tagant, esimene kohtumine Meryl Streepiga ja Iowa maakonna katusega sildadega. Need kõik jätsid mulle sügava mulje, aga raamatut polnud ma siiamaani lugenud! Mõelda vaid – filmi nägin aastal 1995 ja raamatu lugesin läbi 2018. 23 aastat!
Peaaegu sama kaua elasid Robert ja Francesca, südames armastus teineteise vastu, peas teadmine, et nad ei saa iial koos olla.
Pea ja mõistus ei ole ikka alati inimese parimad sõbrad!

Tuleb nentida, et inimesel, kes raamatuid ei loe, on elu lihtsam. Miks? Sest üks raamat seletab lugejale, mismoodi tuleb lähtuda oma südame häälest, minna ja elada oma elu, olla õnnelik, sest see on sinu elu ja sul on õigus oma enda elu õnnelikuks elada.
Järgmine raamat õpetab, mismoodi inimene peab omaenese õnne maha suruma, mõtlema peaga ja tegema otsuse, et kõigil tema ümber oleks hea. Aga mitte temal endal. See ei ole tähtis.
Ja mida peab lugeja tegema kui otsustamise hetk on käes? Kas ma teen nii, nagu Francesca – nägu naerul, süda nutab? Või ma teen nii, nagu mõni teine tegelane – lähen, kuhu jalad viivad ja kõigil mu ümber suud naeratavad ja südamed nutavad?
Igal juhul tasub elu ilusate hetkede nimel riskida. Kui need jäävadki vaid hetkedeks, on, mida meenutada ja millega oma järeltulevaid põlvi peale surma šokeerida (need hetked tuleb kindlasti üles kirjutada, et lapsed neid ka lugeda saaks).

Porisesin hommikul enda isiklikul FB lehel, et vihmapilv tilgutas ilmselt ekslikult meie aeda vaid paar piiska ja sõudis siis ülbelt minema. Noh, küllap ta arvestas sellega, et ma saan ise oma aia kastmisega hakkama kui raamatu lõppu loen …

Raamatu pidin panema punkti 33 alla – raamat, millest tehtud filmi oled näinud enne raamatu lugemist, aga kirjanikuhärra pilti otsima hakates tuli välja, et ta suri 2017. aastal.
Aitäh talle selle raamatu eest!

Stephen King, Richard Chizmar “Gwendy’s button box”

Stephen King, Richard Chizmar “Gwendy’s button box” (175lk. Kindle)

38020941_2065701960120637_3926714579542867968_o.jpg

Castle Rocki linnakeses elab Gwendy, teismeline tüdruk, kellel on probleem – kui ta püsti seisab ja maha vaatab, ei näe ta oma varbaid. Koolis hüüavad poisid teda Goodyeariks.
Niisiis jookseb Gwendy nüüd iga päev üles kohalikust turusmiatraktsioonist, Enesetapu Trepist. Trenni mõttes.
Ühel päeval kohtub ta üleval musta kaabu ja musta mantliga mehega, kes annab tüdrukule nuppudega karbi.

Raamatu pealkiri on “Button box” ja kuni lugemahakkamiseni ma arvasin, et tegu on nööbikarbiga. Kujutasin juba ette, mismoodi ma kaanepilti teen, nööbid kõik laiali, aga noh, polnudki nööbid, olid nupud. Iga nupp tähistas üht maailmajagu, iga nupulevajutus hävitaks selle osa maailmast.
Lisaks oli punane nupp, mida vajutades saab konkreetselt kellelegi/millelegi hukatust soovida ja must nupp, mis lõpetab meie kõigi piinad 🙂
Kõige kadestamistväärt olid aga karbi sahtlid – ühest sai tillukesi šokolaadikomme, mis tegid sööja targaks, andekaks ja ilusaks ning teisest sai kalleid hõbemünte. Nii et karbi valdaja oli alati tark, andekas, ilus ja rikas!

Kui raamatus on selline karp, siis loodad ju lugedes, et langeb kasvõi üks kontinent, aga ei. Gwendyst sai ilus ning tark tüdruk ja midagi väga hullu ei juhtunudki.
Hmmm …
Parim osa raamatust oli selle võrratu kaanepilt!

Stephen King oli selle jutukese kuskile maale valmis kirjutanud ja saatnud siis oma sõbrale, Richard Chizmarile, et too loo lõpetaks.
Antud juhul kehtib tõesti see, et kaks kokka ei keeda head suppi.
Goodreadsis on see lugu kõvasti ülehinnatud, lausa 3,89!

Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?”

Teema 28: Raamat, mille põhjal tehtud film linastub aastal 2018
Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?” (339lk. Varrak)

Bernadette.png
Ma ostsin selle raamatu kahel põhjusel:
1. Olin just lugenud Ruth Reichli “Küüslauk ja safiirid”, mis oli mõnus lugemine ja selle Bernadette`i kaanepilt oli praktiliselt samasugune.
2. See raamat oli allahinnatud ja maksis ainult 3 eurot.
Sisust ei teadnud ma midagi.
Nüüd, mõned aastad hiljem, avastasin, et sellest raamatust vändatakse film ja kuna väljakutse teema sobis, läks raamat lugemisse.
Sisust ei teadnud ma ikka veel mitte midagi. Aga ma arvasin miskipärast, et see on mõnest tibist, kes ära kaob. 🙂
Ja lugedes saabus üllatus, sest see oli hoopis teistsugune raamat!
Palju huvitavam, palju mitmekesisem, palju ägedama kadujaga.

Bernadette Fox on kuulus arhitekt. Natuke Ayn Randi Howard Roarki sarnane, kes on omast ajast ees, astub üle kaasaja piiride, teeb väga puhaste joontega ehitisi, aga – tema saab selle eest tunnustatud (Roark tambiti mutta)! Raamatus on muide Randi ja Roarki ka mainitud, seoses sellega, et “isegi Ayn Randi arhitekt oli meessoost!” (Ayn Rand ei olnud ju feminist, et ta oleks pidanud oma arhitekti naissoost tegema. Randi filosoofia oli hoopis muus, eelkõige inimese isiklikus mõtlemisvõimes).
Tol ajal kui tegutses Bernadette, oli aga ennekuulmatu, et noor naine on arhitekt ja et ta teeb midagi ebatraditsioonilist.
Igal juhul hakkas Bernadette mulle meeldima.

*”Bernadette ja tema entusiasm olid nagu jõehobu ja vesi: proovi neid vaid lahutada ja sind tambitakse surnuks.”

PS! Bernadette KUDUS igal võimalikul juhul! Koosolekul, loengutes, kohtumistel. Tema aina kudus. 🙂

Naine, kes ei lasknud ennast loksutada “sääskedest”, st. tema ümber pirisevatest ja sädistavatest naisinimestest, kelle peas tarkusele ja ajudele eriti ruumi ei olnud – kõik mõttetegevus oli haaratud klatšimisega, nuhkimisega ja teiste elude torkimisega. 😀
Sääsed olid:
*Audrey Griffin – Bernatette`i närvihaige naaber, kes kiusu pärast laskis Bernadette`i aias olevalt künkalt põldmarjad eemaldada ning kui künkalt tänu vihmasajule (ja lagedaks jäänud nõlvadele) mudalaviin tema majja põrutas, oli süüdi Bernadette.
Üllataval kombel oli temast raamatu lõpus siiski kasu ka.
*Soo-Lin Lee-Segal – Bernadette mehe Elgari uus klatšihimuline assistent, kes ei jätnud kasutamata ainsatki võimalust Elgari kätt hoida ja talle küljealla pugeda. See lugu ei lõppenud hästi.

Jõudsime abikaasa Elgar Branchini.
Mees oli Microsofti legend, uue salajase projekti Samantha 2 isa, tema TED-i video oli vaadatavauselt 4. kohal ja firmabussi vahekäigus püüdsid kaassõitjad teda kasvõi korrakski näpuotsaga puudutada.
Vastandid ilmselt tõmbusid, sest need kaks – Bernadette ja Elgar – tundusid olema küll kaks väga erinevat inimest.
Igal juhul oli neil aastaid tore abielu ja väga kift tütar, noor geenius Bee, kes selles raamatus jutustajarollis.

Bernadette`i peetakse hulluks. Ta pelgab inimesi ja hoiab omaette. Nüüd on see viimane võimalus aga käest kadumas, sest tema tütar tahab sõita Antarktikasse. Kogu perega. Nad on seda sõitu ise tüttrele lubanud – kui ta õpitulemused on suurepärased, nad sõidavad! Nii et Bernadette`l ei jäägi muud üle kui pakkima hakata.
Siit algavadki sekeldused, kuni naine kaob ja isa ning tütar teda otsima asuvad.
Antarktikareis siiski toimub ja mulle, talvehullule, oli see reisiosa küll tõeline maiuspala. Suured sinised jäämäed, üksildane külm koht. Väga äge!

*”Antarktikast on vaja teada ainult selle kolme horisontaalset triipu. Kõige all on veetriip, mis jääb musta ja tumehalli vahele. Selle peal on maatriip, mis on tavaliselt must või valge. Seejärel on taevatriip, mis on halli või sinist tooni. Antarktikal pole lippu, aga kui oleks, peaks sellel olema kolm eri halli varjundiga horisontaalset triipu. Kui tahta eriti kunstipärane olla, võiks lipp olla üleni hall, aga ikkagi võiks öelda, et sellel on kolm halli triipu, vee, maa ja taeva jaoks, aga siis kuluks liiga palju aega selgitamisele.”
Natuke nagu Eesti lipu moodi, kaspole. 🙂

Raamatu lõpp oli veidi segane. Tekkis tunne, et kirjanik tahtis loo otsad kiiresti kokku tõmmata ja sai sellega muidugi ka kenasti hakkama. Üldmuljet raamatust see siiski ei rikkunud, nii et oli tõesti hea lugemine!
Huvitav, milline see film tuleb.

PS: Selles raamatus oli üks tore väljend: ta on nagu kaka hautises.
Mis tähendab, et kui sa valmistad hautise ja see on jube hea ja sa tahad seda süüa, aga keegi võtab tillukese tükikese kakat ja segab selle sinna hautisse ning ongi kõik rikutud – sa ei taha seda enam mingil tingimusel suhu pista!

Peale nende kahe eestikeelse prilliraamatu avastamist, hakkas mulle siin-seal teisigi samasuguseid silma jääma. Niisiis kui mõne sellise leidsin, salvestasin. Nüüdseks on neid juba päris palju. 🙂