Dan Brown “Päritolu”

Isiklik väljakutse!
LV grupi kingitud 12 lugemiskuud – 2. kuu DETSEMBER
Dan Brown “Päritolu” (447lk. Ersen)

06.jpg
Alati, kui ma võtan kätte Dan Browni raamatu, valdab mind tunne, et no nüüd SEE algab. Varun enda kõrvale telefoni või tahvli ja alustan, ning ilmselt haaran juba esimese 10 minuti jooksul ühe tehnikavidina, et googeldada neid paiku ja maale ja muusikat ja sümboleid, millest Brown kirjutab. Ja nii kogu lugemise aja – ninapidi raamatus, ahmides teksti ja näppepidi tahvlis, otsides pilte.
Ma jälgin, mismoodi Brown oma raamatuid kirjutab. Kuidas ta külastab neid kohti, mis tema raamatutesse jõuavad, kuidas ta suhtleb erinevate teadlaste ja usuringkondade inimestega. Kuidas ta ei vali pooli! Igale Dan Browni raamatule eelnev uurimustöö on vapustav! Eks seegi ole juba näitaja, et tal ei ilmu ühes aastas 3-4-5 raamatut, vaid et nende ilmumiste vahele jääb aastaid tööd.
4 aastat sai peale “Infernot” oodatud ja see tasus ennast ära.

Kirjutan edaspidi ka raamatu sisust, nii et hoiatus neile, kes ise lugeda soovivad!
Seekord tegutseb Robert Langton Hispaanias. Alustab Frank Gehry vapustavast Guggenheimi muuseumist (ma ei tea, kas ta seest ka nii vinge välja näeb, kui väljast – ma pole Hispaanias käinud), näeb oma teadlasest sõbra surma ning kihutab taaskord erakordselt kauni naisega läbi Hispaania.
Küll sel Langdonil ikka veab nende naistega – kõik nad on ilusad ja targad. 🙂
Selles raamatus ei ole nii palju rahmeldamist ja seiklusi, kui varasemalt on olnud. Ajaga jookstakse küll võidu, aga oluline on hoopis muu.
Kui Langdon otsis 47-tähelist rida luuletusest, siis tekkis endalgi tahtmine see üles otsida. Ok, tunnistan – lugesin ära, mitu tähte on Piibli esimeses lauses. Nii inglise kui hispaania ja ladina kui eesti keeles. 🙂 Sellepärast Piiblist, et “Päritolu” teadlane Edmond Kirsch armastas vimkasid, miks siis mitte tsiteerida mõnd rida pühakirjast.
Noh – see polnud muidugi SEE lause, mida otsiti. Aga huvitav oli ikka!

Kui “Inferno” puhul oli raamatu lõpp täielik ehmatus, siis “Päritolu” keerleb pidevalt oma vältimatu lõpu poole. Kui palju on selle üle isegi mõeldud, et tehnika võidukõik on toimunud nii kiiresti! Kuidas on see võimalik, et inimesed on viimase sajandi (poole?) jooksul saavutanud kõik selle, mis meil praegu on? Ja kui kaua kulub aega selleks, et me laseme tehnikal endid “üle võtta”.  See, mis sel aastal oli uus ja ennenägematu, on järgmisel aastal juba vana. Meil on juba iseliikuvad autod, nutikad külmkapid, robotmuruniitjad, nutikassad. See on see, mida mina tavainimesena näen. Aga mis toimub teadlaste hulgas, mida on tegelikult praeguseks avastatud ja valmis tehtud – ma arvan, et see kõlaks nagu ulmekirjandus, aga on ometi tõde.

Ja siis on need kaks küsimust:
Kust me tuleme?
Kuhu me läheme?

Evolutsioon versus loomine?
Kui kõik maailmas on arenenud tänu füüsikale ja keemiale, siis kes lõi füüsika ja keemia? Selle küsimuse peale mõtleb ka Robert Langton.
Jõuame lõputu muna ja kana vaidluseni.
Ja ma ei usu, et inimene ealeski suudab välja mõelda, kuidas me tegelikult alguse saime. See ei ole võimalik. Peaks ehk hoopis keskenduma tulevikule ja hoolitsema selle eest, mis meil ees seisab.
06d.jpg
Ok, nüüd ma hakkan juba ise targutama. 🙂
Aga Pets tuli vaatama, mida ma teen, hüppas toolile raamatute juurde, nuhkis veidi ja istus evolutsiooniteooria peale. Kas selleks, et näidata oma valikut või selleks, et katta kinni vale idee? Kahjuks ei ole inimene nii kaugele arenenud, et suudaks mõista kasside mõtteid.

Mõned tähelepanekud raamatust.
Naljakas on lugeda, mismoodi ameeriklane kirjutab inglaste inglise keele kohta: aktsiendiga hääldus. 🙂 Kipub ununema, kuskohas on inglise keele päritolu?

Otsige netist ja vaadake Kuninganna Isabella 06a.JPG
“The book of Hours” pilte!      ———>

*Need, kes on elus kõige isetedlikumad, muutuvad surmas kõige hirmunumaiks.

*Pea surma meeles. Isegi nende jaoks, kelle käes on suur võim, on elu üürike. On vaid üks viis surma võita ning see on teha oma elust meistriteos.

*Kui elu on sünge, lase südamel endale teed näidata.

Väga hea raamat! Loodan, et järgmise kirjutamisega ei lähe Brownil nii kaua aega kui “Päritoluga”.

06b.jpg

 

 

Advertisements

Sarah Morgan “Miracle on 5th Avenue”

Sarah Morgan “Miracle on 5th Avenue” (336lk. Harper Collins)

48403644_2275178275839670_3387664074719363072_o.jpg
Ülipopulaarne krimikirjanik Lucas Blade elab üksi oma vapustavas 5. avenüü katusekorteris ja vihkab jõule. Tal on selleks oma põhjus, aga tema armas vanaema üritab siiski jõulud Lucaseni toimetada. Selles peab teda aitama vapustav romantik Eva, kel on oma ürituste korraldamise agentuur.
Niisiis saadab usin vanaema Eva Lucase korterisse, et too peremehe äraoleku ajal korteri kaunistaks.
Eva šoppab hunniku jõulukraami, tassib need Lucase juurde, seisab mehe pimedas korteris vaatest lummatuna aknal kui tunneb, et keegi on ta seljataga. Naine liigub ukse poole ja teda rünnatakse. Surutakse vastu põrandat ja …
Jumal, millised musklid sel mehel on, kes Evakest vastu põrandat surub! Mitu välku käib Eva kerest läbi kui ta seda tugevat meest endale ette kujutab!
See ründaja oli muidugi Lucas. Krimikirjanik küll, aga millise musklis kehaga ja rinnakarvad paistsid pluusikaelusest! Eva ise oli blond ja kurvikas ja jumalikke roogi tegev videoblogijast kokk. Vegan muidugi (aga lubas Lucasele liha küpsetada, kui too tahab).
Õues oli lumemöll, aga toas särtsus ja turtsus ja sädemeid lendas!
Muidu polnud väga vigagi – nalja sai päris palju ja iga peatükk algas kellegi targa mõtteteraga, aga Eva oleks võinud rohkem suud kinni hoida. Tema vapustavad ideed, mismoodi krimkade tegelasi heaks muuta ja täielik lapsesuu – ütlen, millele veel mõeldagi pole jõudnud – ajasid lugedes hambaid kiristama.
Ma lugesin eelmisel aastal samal ajal Sarah Morgani raamatut “Moonlight over Manhattan” ja see oli suurepärane raamat! Peategelane ei olnud vapustav kurvikas blondiin, kes ajab lolli juttu ja unelmate prints oli täiesti normaalne mees. Eks ma lõin endale illusiooni, et Morgan kirjutabki täiesti mõnusate tegelastega naistekaid, aga see oli siiski selline “oh-ja-ah-keerutan-spagette-ümber-kahvli-ja-mõtlen-seksist-kokaga” lugu.
Aga – ma olen palju hullemaid naistekaid näinud! Morgan kirjutab vähemalt sujuvalt ja humoorikalt. Ja siin oli suur lumetorm ja lumememm ja koerakutsikas ka.
Jõuluaegne kakaotassiga lugemine.

Tom Hegg “A Cup of Christmas Tea”

Tom Hegg “A Cup of Christmas Tea” (44 lk. Waldham House Press)

48398563_2265567220134109_3060129035502747648_n.jpg
Ester kinkis mulle eile selle raamatukese. Ilus, suur ja sooja väljanäegemisega raamat. Tegin lahti ja seal sees olid illustratsioonid ja luuletusena kirjapandud lühike jõululugu.
Lühike, aga väga armas.
Täiskasvanud mees saab jõulude eel oma vanatädilt kirja, et oleks nii tore, kui mees leiaks aega pühade ajal ka tema juurest läbi astuda. Ta oli poisikesena kogu aeg tädi juures olnud, aga sel aastal ei tihanud kohtuma minna. Vanatädil oli aasta alguses olnud insult, mis halvas ühe ta kehapoole. Mees kartis kaotada oma õnnelikke lapsepõlvemälestusi. Ta mõtles ja kahtles, aga äkki kadus igasugune hirm ning ta otsustas minna.
Ja sellest sai üks armas käik, kus meenusid kõik tema lapsepõlvemängud. Küpsised, õnnelik vanatädi ja üks taasike jõuluteed.
Tore pisike lugemine. Meenutas, et kui muidu ei jõua, siis jõulude ajal võiks kõik enda vanadel sugulastel külas käia! Te teete nad õnnelikuks ja ennast ka!
Tass, mis on pildil, kuulub komplekti, mis anti välja koos raamatuga. Selles on veel teepotike, kaks tassi, suhkrutoos, koorekann ja paar taldrikut.
Raamat koos serviisiga.

Debbie Macomber “Kui käes on jõulud”

Debbie Macomber “Kui käes on jõulud” (208lk. Ersen)

47031133_2241461409211357_2934243595596595200_n.jpg
Maailmas on kahte tüüpi inimesi. Need, kes ärkavad ja ütlevad: “Ilusat hommikut, jumal” ja need, kes ütlevad: “Armas jumal, hommik.” (lk. 133)

SEE aeg aastas on käes, kui ma kerin ennast tugitooli ja võtan kätte mõne jõuluraamatu. Sellise raamatu, kus on palju lund ja jõulutulesid. Kus inimesed on alguses mossis ja tigedad ning hiljem rõõmsad ja õnnelikud. Kus ehitakse jõulupuid, jalutatakse lumesajus, juuakse kuuma kakaod, kantakse pikki pakse salle.
Ühesõnaga detsembrikuu (ja selle lähedus) paneb mind mõnusale muinasjutumaale elama ja ma ei välju sealt enne kui kuusk toast välja rändab.

See oli üks lihtne ja lõbus lugemine. Kaks inimest vahetavad paariks nädalaks oma kodud – üks, et minna ja üllatada oma Bostonis elavat tütart ja teine, et rahus raamatut kirjutada ja jõulukärast eemale saada.
Bostonisse jõudnud Emily avastab, et tütar pole tema nägemisest üldse vaimustuses ja sõidab hoopis ise koos sõpradega jõuludeks linnast ära. Leavenworthi jõudnud Charles avastab enda aga keset USA kõige jõululisemat linna täis sõbralikke (pealetükkivaid!) inimesi.
Kui Charlesi koju (kus nüüd pesitseb Emily) saabub tema vend Ray ja Emily koju (kus on ennast sisse seadnud Charles) saabub tema sõbranna Faith, saab segadus hoo sisse.

Muide – seda Leavenworthi linnakest tasub Googlest otsida ja pilte vaadata! See on tõesti Baierimaa stiilis majadega ja täielik jõulu võlumaa!
Vaadake näiteks seda videot ja siis lugege raamatut, kus üks vaene mees jõulude eest sinna linna põgeneb.
https://youtu.be/FTyVydTNRqI

Alguses oli veidi raske lugeda. Tekst oli justkui konarlik või ei saanud ma raamatu (autori või tõlkija?) rütmile kohe pihta. Aga hiljem harjusin ära ja keskendusin sündmustele.
Täpselt selline nunnu jõululugu, täiskasvanute muinasjutt, millesse on jõulude ajal nii hea uskuda.
Kui oled romantik, soovitan!

Victoria Schwab “City of Ghosts”

Teema 18: Raamat, mille kaanel on kass”
Victoria Schwab “City of Ghosts” (286lk. Scholastic)

44956967_2193038137387018_1788934791672889344_n.jpg
Cass ei ole koolis populaarsete tüdrukute kambas, aga tal on veel parem seltsiline kui neil – Jacob. Jacob on umbes sama vana kui Cass ja ta on surnud. St. et keegi peale Cassi teda ei näe.
Cassi ema ja isa on omamoodi vaimude eksperdid – isa teaduslikust küljest ja ema lisab sinna linnalegende ja rahvajutte. Läheb nii, et neile tehakse pakkumine filmida TV-showd ja varsti leiavadki Cass ja Jacob end keset vana ja väärikat Edinburghi linna – vanemad sahmerdavad filmimisega ja Cass peab seisma silmitsi kõigi surnutega, kes peidavad ennast teiselpool Loori.
Loor on miski, mis lahutab siinpoolse maailma teispoolsusest ja kuhu Cass minna suudab. Miks, sellest saab ta teada just siin Edinburghis ja jääb peaaegu oma elustki ilma.

Põnev (aga mitte liiga põnev, st. sobib ka neile, kes muidu tondijutte lugeda ei suuda) noortekas. Hästi mõnusalt kirja pandud, toredad tegelased ja omapärased situatsioonid. Hauatagune elu on tuubil ohte täis ja nipp, mismoodi nendega võidelda, meeldis mulle väga. Praegu on just mõnusalt pime aeg, et selliseid raamatuid lugeda!

Stephen King “Misery”

Teema 37: Raamat, mille raamatukogutöötaja sulle esimesena välja pakub.
Stephen King “Misery” (277lk. Eesti Päevaleht)

41467903_2132005990156900_9172471301393088512_o.jpg

King kirjutas lõpuga raamatu!!! Juhuuuu! Milline õnn ja rõõm, lugu ei jäänudki õhku rippuma. 😃

Kogu see raamat oligi üks paras misery ehk häda ja viletsus. Kirjanik põrutab autoga kraavi ja tema “kõige suurem fänn” kangutab ta rusudest välja. Armas hullumeelne Annie, kel Pauli jaoks igasugu vahvat meelelahutust pakkuda. Elektrinuga näiteks …

Mina muutusin seda raamatut lugedes külmavereliseks mõrtsukaks. Plaanisin mitmel viisil armsa Annie surma ja siunasin kirjanikku. Nii Kingi kui Sheldonit. Ilmselt tabas King lugejat (mind) õigesse kohta, sest emotsioonidest siin puudu ei tulnud! Vahepeal käisin ka värsket õhku hingamas, sest iiveldama ajas. Jäkk, oli siin alles vastikuid kohti!
Ja kui Paulil oli võimalus karjuda ning ta seda ei teinud, oleks ma ise ta eest peaaegu karjunud (perekonnast hakkas lihtsalt kahju, enda omast).

Ja see raamat, mida Paul Sheldon ratastoolis istudes kirjutas, “Misery”, tundus olema täpselt nii õudne naistekas, mida passis suurepäraselt hullunud naisfänni käes vangis olles kirjutada.

Siin oli mõningaid mõtteid, mida tasub ära märkida.
* Inimesed, kes lugusid jutustavad, ei oska tavaliselt kirjutada. Ja need, kes kirjutavad, ei oska jutustada.
* Mis juhtub inimestega, kui raamatu autor nende armastatud tegelase tapab? Kurjad kirjad, ülestõusud, depressioon. Isegi Arthur Conan Doyle ema oli oma pojale peale Holmesi surmast teadasaamist teatanud – “Tappa see kena mr. Holmes? Rumalus! Ära mitte proovigi!”

Kõigi sisukorrafännide unelmate sisukord on selle raamatu lõpus! Vaadake ja nautige.

Jeanne Kalogridis “Firenze orb”

Teema 35. Ajalooline romaan
Jeanne Kalogridis “Firenze orb” (304lk. Kunst)

39216078_2093643157326517_1595017516474695680_n.jpg

15. sajandi Firenze, Lorenzo de’ Medici, sõjad, salakuulajad, maagia, reeturid, mõõgavõitlused ja üks orvust tüdruk, kes peab teesklema poissi.
Kuulsa Firenze maagiga kohtumine ja tema linnast eemal asuvatesse valdustesse minek oli nii põnev! Mitmekordsed lukud, pealtäha hüljatud mõis, hall mastif, maagi kelder ja loitsude tuba. See, mismoodi valati talismane, joodi mooniga segatud veini, kuidas Giulia varjas, et on tüdruk.
Samas tundus veidi kummaline, kuidas see orvust “poiss” nii osav oli, et nädalaga mõõgavõitluse põhitõed selgeks sai ja maaglisi talismane valada oskas. Veel enam – luges neile lausa kuulsa maagi kombel sõnu peale! Need kohad olid ülepingutatud ja väheusutavad. Armastuse liin tundus kohustusliku elemendi sissepressimisena.

Kirjanik ei ole seda raamatut välja andnud kui noortekat, aga minu meelest ta seda oli. Peale lõpetamist läksin uurima, et kas on tegu sarja avalooga, kus meile maagi ja “poissi” tutvustati ning edasi tulevad raamatud, kus nad tegutsema hakkavad, aga ei – see on iseseisev lugu. Kogu sel rabelemisel ja vaevanägemisel puudus aga põhjus.
Ok, Giulia muudkui mõtles, kuidas üks on reetur ja teine on reetur ning siis jõi mooniga veini ja kuulis hääli ning mõtles jälle ümber. Ja siis mõtles uuesti ümber. Ja veel. Jne. 🙂 Aga ikkagi – palju kisa ja vähe villa …
Kahju tegelikult, sest Medicite aegne Firenze annaks nii palju põnevat materjali, maag ja tema elamine (ning suur mastif) olid ägedad ja lool oli kõvasti potentsiaali, aga kui tahate lugeda huvitavat raamatut mõnest suurest maagist ja tema õpipoisist, siis Naomi Noviku “Välja juuritud” on põnev ja sisu on sel ka!