
(319lk. Eesti Raamat)
Ei ole normaalne, et ühte raamatut loetakse kuu aega – minu puhul vähemalt. No aga selline raamat! Igal õhtul, kui päev läbi sai ja ma oma lugemistooli jõudsin, võtsin selle raamatu mõnusa muigega sülle ja hakkasin lugema. Iga lause oli puhas rõõm ja igas peatükis oli muhelemist ja itsitamist. Selline raamat, mille jätan öökapile ning võtan aegajalt suvalisest kohast lahti ja naudin taas.
Igaüks, kes natuke matkanud on, teab, kuidas see kõik algab – matkatarvete poes. Kus müüjad sulle kõike, mis võimalik, pähe määrida püüavad ja ise pead olema nii tark, et suudad ilmselgelt ebaolulise ostmata jätta. Noh – kes suudab, kes mitte. 😛 Kui on ikka suur seljakott, siis võib eiteamida kaasa tassida.
Nii alustas ka Bill. Lisaks sai ta üsna ootamatult endale mõnusa reisiseltsilise Stephen Katzi, kelle vormi kohta oleks saanud öelda, et ka ring on vorm (aga kui lähed kuskile, kus on karud, tuleb aeglasem kaaslane kasuks…).
Kogu see võrratu loodus, kus nad matkavad, need kummalised inimesed, kellega nad kohtuvad, need kohati päris jõledad hütid, kus nad ööbivad – kõik see kokku on puhas lugemisõnn ja -rõõm! Eriti kui loed mugavas toolis ja liigutad sel ajal, kui teine äkiliselt alanud lumetormi kirjeldab, sooja pleedi all villasokkides varbaid.
Suur matk, kuhu Bill ja Stephen läksid, kulgeb läbi 14 USA osariigi ja seda nimetatakse Apalatši matkarajaks. Selle pikkus on 3500km. Rajal on suuri ohtlikke tõuse ja igasuguseid loomi karudest ilvesteni ja muidugi teisi inimesi. Ilma viimasteta oleks kogu tee läbimine ilmselt palju nauditavam. 🙂
Aga kogu raamat ei ole ainult nali ja naer. Muhedate peatükkide vahel on kirjas ka, mismoodi kaovad metsad ja seal elavad loomad. Ja alati ei ole selles süüdi inimesed, vaid kahjurputukad võivad hävitada terveid metsamassiive.
Lugesin, et raamatust on vändatud ka film, kus mängivad Robert Redford ja Nick Nolte. Seda tahaks küll näha!
*… agressiivse bariabali tõrjumiseks tuleb kõvasti lärmi teha, potte-panne kokku taguda, kaikaid ja kive loopida ning “karu suunas tormata”. (Jah, selge see, professor, Teie järel.) Teisalt, lisab mees igati arukalt,, võib juhtuda, et selline taktika “mõjub karule üksnes provotseerivalt”. No tuhat tänu. Teises kohas soovitab ta matkajatel aegajalt lärmi tekitada, näiteks mõnd laulukest laulda, et karule oma kohalviibimisest märku anda, kuna ootamatult ehmatatud karu on suurema tõenäosusega vihane karu – et siis paar lehekülge hiljem hoiatada, kuidas “lärmamine võib ohtlik olla”, kuna see võib näljase karu, kes teist muidu mööda vaataks, tähelepanu köita. (lk.25)
*Kõik puud olid rüütatud paksu valgesse lumemantlisse, kõik kännud ja kivid kandsid lumemütsi ja meid ümbritses täiuslik, otsatu vaikus, mida on võimalik kogeda üksnes suures metsas pärast kõva lumesadu. Siin ja seal pudenesid okstelt mütsatades alla lumekuhjad, aga ühti muud heli kuulda ei olnud. (lk.96)