Karen Thompson Walker “The Age of Miracles”

Teema 7: Minu kõige uuem raamat”
Karen Thompson Walker “The Age of Miracles” (387lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.
KAHJU!!!

25.jpg

Minu selle aasta parim lugemiselamus! Isegi praegu kui käes on alles märtsikuu, olen ma kindel, et see raamat jääb aasta lõpuks mu top 3 parimate hulka. Sest see oli üks suurepärane ja kummitava jääv raamat.
Kes mäletab filmi “Melanhoolia”, Kirsten Dunstiga peaosas? See raamat oli just niisugune aeglaselt nahavahele pugev, lugedes pidev ärevus sees, iga peatükiga natuke lootusetumaks ja teisest küljest natuke lootustandvamaks minev.
Niisugune raamat, mille leidmine oli puhas õnnelik juhus!
Küll on hea, et ma armastan lugeda! Millised lood minust muidu mööda ujuks.

Julia on 11-aastane, tasane, tark, koolis õnneks mitte kiusatute hulka kuuluv vaid selline, keda eriti tähele ei panda. Ta õpib klaverit (see ei taha eriti õnnestuda), tal on äge vanaisa (kel on kodus hulga vanu kellasid) ja salajane silmarõõm Seth Moreno (poiss, keda kõik tüdrukud silmanurgast jälgivad, aga kes kellestki välja ei tee).

Julia elab ajal, mil maakera pöörlemine iga päevaga aeglustub.
Nii päevad kui ööd venivad pikemaks. Alguses on see päris tore – inimesed naudivad pikemaid valgeid päevi ja imestavad varsti kuidas nad vanasse, 24-tunni tsüklisse, ära mahtusid? Siis juhtub midagi lindudega. Nad hakkavad massiliselt surema. Tänu aeglasemale pöörlemisele muutub maa külgetõmbejõud.
Päevade pikkus on 26 tundi, 32 tundi …
Võimud otsustavad, et minnakse uuesti üle tavapärasele 24-tunni graafikule, sest keegi ei suuda iga päev uusi graafikuid koostada – kuidas liiguvad bussid, kuidas rongid, kuna avatakse poed ja kuna minnakse kooli.
Vanasse, 24-tunni tsüklisse tagasiminek tähendab, et mõnikord tuleb kooli minna pimedas ja tihti hakkab õhtu saabudes päike tõusma.

Samal ajal elab aga Julia perekond oma elu. Paljud inimesed otsustavad jätkata “päris aja” järgi elamist ja nii tekib lõhe nende ja “kella aja” järgi elavate vahel.
Aga ei mingit mässu, rahvakogunemisi, lõhkumisi.

Niimoodi see raamat kulgeb – kõrvuti Julia koolielu, pereelu, suhted sõbranna ja Sethiga ning maakera pöörlemise pidev aeglustumine, loomade käitumine, looduse allavandumine, kummaline ajahaigus, mis inimesi tabab.

Ühesõnaga – üks väga-väga hea ja meeldejääv raamat. Kui saaks, annaks talle Goodreadsis parema hinde kui 5!
Kui kahju, et seda eesti keeles saada ei ole, soovitaks kohe kõigile oma tuttavatele, kes inglise keeles ei loe!

Advertisements

Erle Stanley Gardner “Karmiinpunase suudluse juhtum”

Teema 39: Raamat kirjastuse Elmatar sarjast “Öölane”
Erle Stanley Gardner “Karmiinpunase suudluse juhtum”

16

Minu kooliaja lemmikkirjanik!
Mul oli voodi kõrval taburet ja taburetil kaks tudisevat torni “Öölase” sarja Gardneri raamatutega, mis teine-teisele toetudes püsti üritasid püsida. Lugesin nad järjest kõik läbi, siis jäi aastake vahele ja läksin uuele ringile. Vahepeal ilmus õnneks uusi Masoni lugusid ka.
Mulle meeldis siis ja meeldib praegugi jälgida, mismoodi targad detektiivid kuritegusid lahendavad. Aastatetagune Perry Masoni vaimustus on praeguseks asendunud TV-seeriatega, kus tegutsevad Morse, Sherlock ja Vera, aga kohtumine vana lemmikuga oli nii südantsoojendav.

Tegelikult on selles raamatus kaks lühemat lugu. Esimene seesama nimilugu “Karmiinpunase suudluse juhtum” ja teine “Pisarais pääsukese juhtum”. Lühikesed, loogilised ja löövad. Perry Mason väänab jälle seadusi ning tänu oma ustavatele jüngritele pääseb ikka terve nahaga.
Raamatu lõpus on teise loo pealkirjast saanud “Purjus pääsukese juhtum”, mis oleks ilmselt ka üsna huvitav lugemine. Kui nüüd purjus pääsukest ette kujutada …

Sisukirjeldus:

Karmiinpunase suudluse juhtum
Üks toanaaber läheb kohe-kohe rikkale ilusale mehele. Sõbranna, kes poisiga enne käinud, ei näi pahane olevat – on tal ju jõukas armuke samas majas, kelle ta paraku leiab surnult, punane huulejälg laubal…
Nagu Perry Masoni lugudes tavaline, saabub lahendus alles kohtus.

Pisarais pääsukese juhtum
Häärber Uus-Inglismaal, 19. sajandi väärikust ja häid kombeid täis. Sõjakangelase naine, kes ämmale ei meeldi, läheb kaotsi. Enne varastatakse ehted, mida häärberi räästas elavad pääsukesed hoolega kommenteerivad. Maja lähedal on nähtud rohelist haagist, mis, kui Perry Mason seda otsima läheb, sisaldab tundmatu mehe laipa….

16a

J. A. White “Nightbooks”

Teema 11: Mine lehele https://www.daysoftheyear.com/, loe raamatut, mis haakub Sinu sünnipäeval olema tähtpäevaga.
1. november – USA kirjaniku päev!

J. A. White “Nightbooks” (295lk. Katherine Tegen Books)
Eesti keeles ilmunud ei ole.

15.jpg

See raamat oli otsast lõpuni põnev, suurepäraselt kirjutatud, ägedalt kujundatud, parajalt hirmus, täis nõidu ja jubedaid lugusid ja raamatuid-raamatuid-raamatuid! Lihtsalt selline lasteraamat, mis võiks olla nii kõigile põnevust otsivatele kui ka endas ebakindlatele lastele kättesaadav. Annab kindlasti palju mõtlemisainet ja kasvatab enesekindlust, et olla teistest erinev ei tähenda veel midagi halba!

Raamatus seikleb üks väike poiss Alex. Ta armastab lugeda ja kirjutada õudusjutte, tema lemmiktegelased on igasugused kollid ja muidu hirmsad elukad. Koolikirjandid on tal alati jubedatest asjadest ja sellepärast teda narritakse ja kiusatakse.
Ühel ööl otsustab Alex oma Ööraamatutest, kuhu ta aastate jooksul õudusjutte kirjutanud on, vabaneda, tahab liftiga keldrisse sõita, et need suures ahjus ära põletada, aga lift jääb neljandale korrusele pidama ja Alex kuuleb, et ühes korteris vaadatakse tema lemmikfilmi “Elavate surnute öö”. Miski tõmbab poissi selle korteri poole ja kui ta on piisavalt lähedal, tunneb ta veel kõrvitsapiruka lõhna! Poiss koputab uksele, see avaneb kohe ja uksel seisab üleni musta riietatud tõmmu noor naine, kes poisi sisse kutsub. Sel hetkel kaob kõik – telekas koos filmiga, kõrvitsapirukas, uks, kust Alex sisse astus.
Ta on lõksus nõid Natacha võlukorteris.
Selles korteris on veel lapsi, suur kass ja hiiglaslik raamatukogu, mis Alexile tõeliselt muljet avaldab. Igal õhtul peab Alex Natachale lugema ühe oma Ööraamatutes olevatest õudusjuttudest, täpselt nagu tuhande ja ühe öö muinasjuttudes.

Ühesõnaga – see raamat on nii huvitav ja hästi kirjutatud, et mina, täiskasvanu, lugesin seda suure õhinaga. Peatükid Alexi tegemistest nõia korteris vahelduvad nende lugudega, mida poiss kirjutab ja nõiale ette loeb. Selliseid õudusjuttude kogusid loeks hea meelega ka ise, polnud sugugi lapsikud, ajasid kenasti judinad peale.
Lisaks muidugi suur-suur raamatukogu, mis on otsast lõpuni õudusjutte täis ja mida lapsed jupphaaval avastavad ja kass, kel on imeline võime nähtamatuks muutuda.

Aga kõige tähtsam, mis seda raamatut lugedes igale lapsele julgust peaks andma on – ära häbene olla see, kes sa oled! Ole teistest erinev! Selles ei ole midagi halba. Ole sina ise. Ole teistmoodi, ole põnev, ole sünge, kirjuta lugusid, mis teistele judinaid peale ajavad, loe õudukaid kui tahad ja vaata hirmsaid filme. See ei tee sinust endast koletist! Me ie pea olema kõik roosad ja rõõsad. 😉
Niisiis – kui täiskasvanule oli see lihtsalt üks ülihea lugemiselamus, siis lapsele, kes ennast teiste hulgas tõrjutuna tunneb, annaks see raamat julgust olla tema ise.

*Alex: “Ehk ei ole vaid mina see, kes on veider. Ehk oleme me kõik omal erilisel moel veidrad?”

*Natacha: “Sa ei ole selline, nagu kõik teised ja sa ei saa sinna midagi parata! Me oleme need, kes me oleme. Ole see, kes sa oled!”

Autori kodulehelt on võimalik lugeda ka peidetud jutukest, mis on ka Alexi kirjutatud, aga jäi raamatust välja, sest on liiga pikk ja hirmus! Early Bus

Kerri Maniscalco “Stalking Jack the Ripper”

Teema 14: Raamat, mille tegevus toimub Inglismaal
Kerri Maniscalco “Stalking Jack the Ripper” (327lk. Jimmy Patterson Books)
Eesti keeles ilmunud ei ole.

10a.jpgAutori foto: Saul Young

Aasta 1888, sügis. Raamat algab kirjeldusega, kuidas kõrgest klassist nooruke Audrey Rose oma teadlasest onu juures lahangut teostab. Kuidas hoitakse skalpelli, raputatakse põrandale saepuru, eemaldatakse organeid ja pannakse need edaspidiseks uurimiseks purkidesse, mida riiulitel on juba sadu.
Peab ütlema, et päris võigas algus oli! Aga tuletades meelde pealkirja – Rappija Jackis ei olnudki midagi meeldivat.
Niisiis teeb Jack oma võikaid veretöid, tapab üksteise järel prostituute, ning Audrey Rose ja Thomas püüavad seda mõistatust lahendada.
Samal ajal annab noore daami Audrei Rose`i tädi endast parimat, et meelitada tüdruk teepidudele, kuulujutte kuulama-jutustama ja taskurättidele lillekesi tikkima. Et panna tüdrukule selga seisusekohased kleidid, õpetada teda silmi ja suud värvima ning viia kohtuma kõrgklassi meestega.
Aga Audrey Rose`i huvitab teadus ja detektiivitöö.
Tüdruku ema on surnud, vend tundub olema äpust üliõpilane ja isa on ema surmast ning laste kasvatamisest peaaegu hulluks läinud ning oopiumisõltuvuses.

Põnev lugemine! Väga ajastutruu ja sünge kõigi oma kostüümide, Londoni udu, tõldade, rämedate prostituutide ja lahkamiskirjeldustega. Seda raamatut ei saa lugeda inimene, kes kardab verd. Sest verd on siin palju. Ja kirjeldusi, mismoodi Jacki noa alt läbi käinud naised välja näevad, on ka omajagu. Lisaks fotod tollest ajastust: paar laipa, kuivanud käsi, Jacki kiri …

Audrey Rose on üks kange tüdruk, kes teab, mida tahab ja on nõus kõigest oma seisusega kaasnevast loobuma, et seda saavutada. Ta astub vastu isa tahtele, hiilib tädi teeõhtutelt udusesse Londonisse Jacki jahtima ja külastab ilma saatjata (oh õudust!) oma kaasüliõpilase Thomase kodu.
Kahtlusaluseid on palju, käiakse ka Londoni vangitornides ja lõpp on pöördega, mida oligi karta (sest ega ükski selline raamat ei saa lõppeda nii, nagu 100 lehekülge enne lõppu kõik veendunud on).
Ja muidugi – kus on noor naine ja noor mees, sealt ei puudu ka särts ja armastus. Thomase tegelaskuju oli lahedalt irooniline ja Audrey Rose parajalt terava ütlemisega, nii et nende suhete arengut on mõnus jälgida.

Raamatu ja autori avastamise eest olen tänulik Instagrammile. Sealt jookseb läbi sadu ilusaid raamatupilte ja sisukirjeldusi, nii leidsin ka mina Kerri Maniscalco ja tema praeguseks juba 3 Audrey Rose`i sarja raamatut. Neljas on kirjutamisel.

Pildiga on aga nii, et ootamatult saabunud vaba päev tekitas mõtte veidi Jacki tegusid 10.jpglavastada. Toiduvärv oli olemas (jõulupunane), noaga olid kehvemad lood – no ei ole koduses sahtlis korralikku suure teraga pussnuga, aga häda ajab härja kaevu ja kööginuga läks loosi. Tagaaed näeb nüüd muidugi võigas välja. Loodan, et lund sajab juurde ja see katab minu “fotostuudio”. Igastahes pean meeles pidama, et perekonda hoiatan, muidu saab mõni rabanduse.
10b.jpg
Kerri Maniscalco tegelaste, Audrey Rose`i ja Thomase kohta, on ilmunud ka erinevaid fännide joonistusi. Üks lahedamaid on mu meelest PhantomRin`i tehtu, mille on raamatu autor oma blogis ka ära maininud. PhantomRin`i koduleht

Tänapäeva noorte Watson ja Holmes? Mõnes mõttes küll, aga antud juhul on partnerid üsna võrdsed. Watson/Wadsforth ei ole algaja kaaslane, kes usinalt Holmesi/Cresswelli tarkusi õpib, vaid täiesti iseseisev ja tark noor naine.

Raamatut on erinevates keeltes välja antud ja isegi pealkirjad erinevad. Minu meelest on originaal parim!
10d.jpg

Dan Brown “Päritolu”

Isiklik väljakutse!
LV grupi kingitud 12 lugemiskuud – 2. kuu DETSEMBER
Dan Brown “Päritolu” (447lk. Ersen)

06.jpg
Alati, kui ma võtan kätte Dan Browni raamatu, valdab mind tunne, et no nüüd SEE algab. Varun enda kõrvale telefoni või tahvli ja alustan, ning ilmselt haaran juba esimese 10 minuti jooksul ühe tehnikavidina, et googeldada neid paiku ja maale ja muusikat ja sümboleid, millest Brown kirjutab. Ja nii kogu lugemise aja – ninapidi raamatus, ahmides teksti ja näppepidi tahvlis, otsides pilte.
Ma jälgin, mismoodi Brown oma raamatuid kirjutab. Kuidas ta külastab neid kohti, mis tema raamatutesse jõuavad, kuidas ta suhtleb erinevate teadlaste ja usuringkondade inimestega. Kuidas ta ei vali pooli! Igale Dan Browni raamatule eelnev uurimustöö on vapustav! Eks seegi ole juba näitaja, et tal ei ilmu ühes aastas 3-4-5 raamatut, vaid et nende ilmumiste vahele jääb aastaid tööd.
4 aastat sai peale “Infernot” oodatud ja see tasus ennast ära.

Kirjutan edaspidi ka raamatu sisust, nii et hoiatus neile, kes ise lugeda soovivad!
Seekord tegutseb Robert Langton Hispaanias. Alustab Frank Gehry vapustavast Guggenheimi muuseumist (ma ei tea, kas ta seest ka nii vinge välja näeb, kui väljast – ma pole Hispaanias käinud), näeb oma teadlasest sõbra surma ning kihutab taaskord erakordselt kauni naisega läbi Hispaania.
Küll sel Langdonil ikka veab nende naistega – kõik nad on ilusad ja targad. 🙂
Selles raamatus ei ole nii palju rahmeldamist ja seiklusi, kui varasemalt on olnud. Ajaga jookstakse küll võidu, aga oluline on hoopis muu.
Kui Langdon otsis 47-tähelist rida luuletusest, siis tekkis endalgi tahtmine see üles otsida. Ok, tunnistan – lugesin ära, mitu tähte on Piibli esimeses lauses. Nii inglise kui hispaania ja ladina kui eesti keeles. 🙂 Sellepärast Piiblist, et “Päritolu” teadlane Edmond Kirsch armastas vimkasid, miks siis mitte tsiteerida mõnd rida pühakirjast.
Noh – see polnud muidugi SEE lause, mida otsiti. Aga huvitav oli ikka!

Kui “Inferno” puhul oli raamatu lõpp täielik ehmatus, siis “Päritolu” keerleb pidevalt oma vältimatu lõpu poole. Kui palju on selle üle isegi mõeldud, et tehnika võidukõik on toimunud nii kiiresti! Kuidas on see võimalik, et inimesed on viimase sajandi (poole?) jooksul saavutanud kõik selle, mis meil praegu on? Ja kui kaua kulub aega selleks, et me laseme tehnikal endid “üle võtta”.  See, mis sel aastal oli uus ja ennenägematu, on järgmisel aastal juba vana. Meil on juba iseliikuvad autod, nutikad külmkapid, robotmuruniitjad, nutikassad. See on see, mida mina tavainimesena näen. Aga mis toimub teadlaste hulgas, mida on tegelikult praeguseks avastatud ja valmis tehtud – ma arvan, et see kõlaks nagu ulmekirjandus, aga on ometi tõde.

Ja siis on need kaks küsimust:
Kust me tuleme?
Kuhu me läheme?

Evolutsioon versus loomine?
Kui kõik maailmas on arenenud tänu füüsikale ja keemiale, siis kes lõi füüsika ja keemia? Selle küsimuse peale mõtleb ka Robert Langton.
Jõuame lõputu muna ja kana vaidluseni.
Ja ma ei usu, et inimene ealeski suudab välja mõelda, kuidas me tegelikult alguse saime. See ei ole võimalik. Peaks ehk hoopis keskenduma tulevikule ja hoolitsema selle eest, mis meil ees seisab.
06d.jpg
Ok, nüüd ma hakkan juba ise targutama. 🙂
Aga Pets tuli vaatama, mida ma teen, hüppas toolile raamatute juurde, nuhkis veidi ja istus evolutsiooniteooria peale. Kas selleks, et näidata oma valikut või selleks, et katta kinni vale idee? Kahjuks ei ole inimene nii kaugele arenenud, et suudaks mõista kasside mõtteid.

Mõned tähelepanekud raamatust.
Naljakas on lugeda, mismoodi ameeriklane kirjutab inglaste inglise keele kohta: aktsiendiga hääldus. 🙂 Kipub ununema, kuskohas on inglise keele päritolu?

Otsige netist ja vaadake Kuninganna Isabella 06a.JPG
“The book of Hours” pilte!      ———>

*Need, kes on elus kõige isetedlikumad, muutuvad surmas kõige hirmunumaiks.

*Pea surma meeles. Isegi nende jaoks, kelle käes on suur võim, on elu üürike. On vaid üks viis surma võita ning see on teha oma elust meistriteos.

*Kui elu on sünge, lase südamel endale teed näidata.

Väga hea raamat! Loodan, et järgmise kirjutamisega ei lähe Brownil nii kaua aega kui “Päritoluga”.

06b.jpg

 

 

Sarah Morgan “Miracle on 5th Avenue”

Sarah Morgan “Miracle on 5th Avenue” (336lk. Harper Collins)

48403644_2275178275839670_3387664074719363072_o.jpg
Ülipopulaarne krimikirjanik Lucas Blade elab üksi oma vapustavas 5. avenüü katusekorteris ja vihkab jõule. Tal on selleks oma põhjus, aga tema armas vanaema üritab siiski jõulud Lucaseni toimetada. Selles peab teda aitama vapustav romantik Eva, kel on oma ürituste korraldamise agentuur.
Niisiis saadab usin vanaema Eva Lucase korterisse, et too peremehe äraoleku ajal korteri kaunistaks.
Eva šoppab hunniku jõulukraami, tassib need Lucase juurde, seisab mehe pimedas korteris vaatest lummatuna aknal kui tunneb, et keegi on ta seljataga. Naine liigub ukse poole ja teda rünnatakse. Surutakse vastu põrandat ja …
Jumal, millised musklid sel mehel on, kes Evakest vastu põrandat surub! Mitu välku käib Eva kerest läbi kui ta seda tugevat meest endale ette kujutab!
See ründaja oli muidugi Lucas. Krimikirjanik küll, aga millise musklis kehaga ja rinnakarvad paistsid pluusikaelusest! Eva ise oli blond ja kurvikas ja jumalikke roogi tegev videoblogijast kokk. Vegan muidugi (aga lubas Lucasele liha küpsetada, kui too tahab).
Õues oli lumemöll, aga toas särtsus ja turtsus ja sädemeid lendas!
Muidu polnud väga vigagi – nalja sai päris palju ja iga peatükk algas kellegi targa mõtteteraga, aga Eva oleks võinud rohkem suud kinni hoida. Tema vapustavad ideed, mismoodi krimkade tegelasi heaks muuta ja täielik lapsesuu – ütlen, millele veel mõeldagi pole jõudnud – ajasid lugedes hambaid kiristama.
Ma lugesin eelmisel aastal samal ajal Sarah Morgani raamatut “Moonlight over Manhattan” ja see oli suurepärane raamat! Peategelane ei olnud vapustav kurvikas blondiin, kes ajab lolli juttu ja unelmate prints oli täiesti normaalne mees. Eks ma lõin endale illusiooni, et Morgan kirjutabki täiesti mõnusate tegelastega naistekaid, aga see oli siiski selline “oh-ja-ah-keerutan-spagette-ümber-kahvli-ja-mõtlen-seksist-kokaga” lugu.
Aga – ma olen palju hullemaid naistekaid näinud! Morgan kirjutab vähemalt sujuvalt ja humoorikalt. Ja siin oli suur lumetorm ja lumememm ja koerakutsikas ka.
Jõuluaegne kakaotassiga lugemine.

Tom Hegg “A Cup of Christmas Tea”

Tom Hegg “A Cup of Christmas Tea” (44 lk. Waldham House Press)

48398563_2265567220134109_3060129035502747648_n.jpg
Ester kinkis mulle eile selle raamatukese. Ilus, suur ja sooja väljanäegemisega raamat. Tegin lahti ja seal sees olid illustratsioonid ja luuletusena kirjapandud lühike jõululugu.
Lühike, aga väga armas.
Täiskasvanud mees saab jõulude eel oma vanatädilt kirja, et oleks nii tore, kui mees leiaks aega pühade ajal ka tema juurest läbi astuda. Ta oli poisikesena kogu aeg tädi juures olnud, aga sel aastal ei tihanud kohtuma minna. Vanatädil oli aasta alguses olnud insult, mis halvas ühe ta kehapoole. Mees kartis kaotada oma õnnelikke lapsepõlvemälestusi. Ta mõtles ja kahtles, aga äkki kadus igasugune hirm ning ta otsustas minna.
Ja sellest sai üks armas käik, kus meenusid kõik tema lapsepõlvemängud. Küpsised, õnnelik vanatädi ja üks taasike jõuluteed.
Tore pisike lugemine. Meenutas, et kui muidu ei jõua, siis jõulude ajal võiks kõik enda vanadel sugulastel külas käia! Te teete nad õnnelikuks ja ennast ka!
Tass, mis on pildil, kuulub komplekti, mis anti välja koos raamatuga. Selles on veel teepotike, kaks tassi, suhkrutoos, koorekann ja paar taldrikut.
Raamat koos serviisiga.