Freida Mcfadden “Ükshaaval”

Freida Mcfadden “Ükshaaval” (240lk. Foorum kirjastus)

Põnev, põnev, põnev!
Oligi lihtsalt nii põnev, et ma vihastasin kella peale, mis näitas juba 3 ja oli vaja magama minna, et hommikul vähegi normaalse tundega ärgata. Järgmisel õhtul ei jõudnud ära oodata, et viimane kolmandik raamatust läbi lugeda.

Raamatu esimese lehekülje lõpus tutvustab keegi enda plaani – kuuene seltskond läheb nädalaks puhkusele ja sealt peab elusana naasma vaid üks – tema ise. Aga see jutustaja on anonüümne ja saab üsna vähe sõna – tutvustab vaid aegajalt enda vastikut lapsepõlve. Põhiline jutustaja on Claire, kelle suhe abikaasaga on karidel ja kes püsib mehega koos vaid laste pärast.

Niisiis sõidavad nad oma sõpruskonnaga puhkusele, metsa sisse võõrastemajja, kus peaks ootama nädal lõõgastust, jahilkäimist, kalapüüki jne.
Inimene planeerib, mõrtsukas juhib. Vähemalt selles raamatus.
Rohkem ma sisust ei kirjuta, sest pole vaja pinget lõhkuda. 🙂

Ma põmst. lendasingi läbi selle raamatu, sest mõtiskleda polnud siin millegi üle. Keerad lehti ja ootad, mida järgmisel pakutakse. Ideid pähe tekkis, lõpuks selgus, et üks idee isegi kandis, aga päris lõpp tuli ikka üllatusena. Ilmselt lugesin ma seda raamatut just õigel hetkel, sest iseenesest ei olnud ju tegu mingi suure šedöövriga. Lihtsalt kiirelt kulgev põnevik ja kui üksikud paigad ning pidev pinge õhus meeldivad, jäädki loetuga rahule.

Suurepärane raamat, millega liiga roosamannalisele suvepuhkusele vürtsi lisada!
Eriti kui puhkus hõlmab seltskonnaga metsahotelli minekut. 😉

Blake Crouch “Geenilõks”

Blake Crouch “Geenilõks” (391lk. Helios)

Üks mu lemmikkirjanikest, Blake Crouch, on uue raamatuga hakkama saanud ja see on ka eesti keelde tõlgitud!

(Tema eelmist raamatut, “Recursion”, eesti keeles (veel) ei ole). Mul on (vist) 9 Crouchi raamatut loetud ja põnev on vaadata, kuidas õudusulme kirjanikust on iga raamatuga üha rohkem saanud teadusulmet kirjutav kirjanik. Elukatest teaduse ja AI poole. “Geenilõksus” tegutseb Logan Ramsay. Tema tööks on ebaseaduslike teaduslaborite avastamine ja hävitamine. Ühel järjekordsel reidil ei jõua ta aga piisavalt kiiresti laborist välja ja peale labori plahvatuse kätte jäämist hakkab temaga toimuma kummalisi muutusi.

Nii nagu me oma tehnoloogiale aegajalt uuendusi teeme, nii on Logan saanud geeniuuenduse. Ja mitte väikse. Ma ei taha sisust pikalt kirjutada, sest see kõik väärib lugedes järkjärgult avastamist. Ütleks lihtsalt, et mõnda muutust sooviks endale ka – no näiteks seda, et kõike, mida kunagi lugenud oled, mäletad sõna-sõnalt ja raamatuid saad neelata mitmeid päevas.

Aga kõik Logani uuendused ei olnud muidugi nii toredad.

Lisaks tekkis raamatus palju küsimusi teemadel, kui palju üks isik võib kogu ülejäänud maailma inimeste üle otsustada ja kes tegelikult teab, mis meile hea on? Huvitav, et raamatul ei olnud ei ees- ega järelsõna. Oleksin hea meelega lugenud, mismoodi Crouch geneetikaalast uurimustööd tegi ja kui palju aega tal selleks kõigeks kulus, et raamatu teaduslik pool kokku panna. Usun, et see oli palju keerulisem, kui heale loojutustajale lugu ise valmis kirjutada.

Õnneks on olemas internet ja internetist leiab huvitavaid intervjuusid. Kohati tundus mulle, nagu loeks hilisemat Dan Browni. Just nende põhjalike uurimustega seoses, kus lugedes saad aru, et siin võttis kirjanik ette enda aastate jooksul kogunenud paberite hunniku, otsis sealt vajalikud kohad ja kirjutas seikluse vahele tarka juttu. Ja see ei ole igav, vaid saabki lugeda ja imestada, kui palju vaeva tuleb näha enne, kui saad ühele heale käsikirjale punkti panna. Ühest küljest ülimalt teaduslik, teiselt poolt armsalt perekeskne. Kõigis Crouchi raamatutes peetakse perekonda väga tähtsaks ja armastatakse lapsi, ükskõik kui hukka läinud need on. 🙂 Oma perekonna kaitsmise nimel teevad peategelased ränki otsuseid. Ehk on see ameerikalik viis panna lugeja peategelasele, kes oma töös on julm ja otsekohene, kaasa tundma, sest “vaata, mis ta oma pere heaks tegi!”.

Aga see ei mõju läilalt ega tüüpilise ameerikaliku õnneliku lõpuna, sest õnnelikke lõppe Crouchi raamatutes eriti ei esinegi. Mis mulle väga meeldis – kui Ukraina sõda oli juba mõnda aega kestnud, siis pöördus Blake Crouch enda fännide poole ja kirjutas, et venelased soovivad sellesama raamatu avaldamise õigusi osta – mida ta peaks tegema? Ja kui fännid mõtte maha laitsid ning ukrainlased talle kirjutasid, mis nende kodumaal toimub, siis otsustas kirjanik, et ei – tema raamat venekeelsena ei ilmu ja Venemaale ei jõua. Kummardus otsusekindluse eest! Sellest raamatust teeb filmi Steven Spielberg.

Seda filmi tahan ma kindlasti näha!

Raamat ise oli Crouchi poolt taas suur hüpe seiklusest teaduse poole, ning suurepärane lugemine. Võibolla ma ei soovitaks seda raamatut neile, kel on kalduvus igasuguseid vandenõuteooriaid uskuda ja ise edasi mõelda, sest nende ööuni saaks peale lugemist veel hullemini rikutud kui enne. Loomulikult ootan ma tema järgmist raamatut. Läheb aastaid, aga küll ta ükskord jälle tuleb!

Seni on mul mõni varasem Crouch veel lugemata.

Bill Bryson ” Jalutuskäik metsas”

(319lk. Eesti Raamat)

Ei ole normaalne, et ühte raamatut loetakse kuu aega – minu puhul vähemalt. No aga selline raamat! Igal õhtul, kui päev läbi sai ja ma oma lugemistooli jõudsin, võtsin selle raamatu mõnusa muigega sülle ja hakkasin lugema. Iga lause oli puhas rõõm ja igas peatükis oli muhelemist ja itsitamist. Selline raamat, mille jätan öökapile ning võtan aegajalt suvalisest kohast lahti ja naudin taas.

Igaüks, kes natuke matkanud on, teab, kuidas see kõik algab – matkatarvete poes. Kus müüjad sulle kõike, mis võimalik, pähe määrida püüavad ja ise pead olema nii tark, et suudad ilmselgelt ebaolulise ostmata jätta. Noh – kes suudab, kes mitte. 😛 Kui on ikka suur seljakott, siis võib eiteamida kaasa tassida.
Nii alustas ka Bill. Lisaks sai ta üsna ootamatult endale mõnusa reisiseltsilise Stephen Katzi, kelle vormi kohta oleks saanud öelda, et ka ring on vorm (aga kui lähed kuskile, kus on karud, tuleb aeglasem kaaslane kasuks…).

Kogu see võrratu loodus, kus nad matkavad, need kummalised inimesed, kellega nad kohtuvad, need kohati päris jõledad hütid, kus nad ööbivad – kõik see kokku on puhas lugemisõnn ja -rõõm! Eriti kui loed mugavas toolis ja liigutad sel ajal, kui teine äkiliselt alanud lumetormi kirjeldab, sooja pleedi all villasokkides varbaid.

Suur matk, kuhu Bill ja Stephen läksid, kulgeb läbi 14 USA osariigi ja seda nimetatakse Apalatši matkarajaks. Selle pikkus on 3500km. Rajal on suuri ohtlikke tõuse ja igasuguseid loomi karudest ilvesteni ja muidugi teisi inimesi. Ilma viimasteta oleks kogu tee läbimine ilmselt palju nauditavam. 🙂
Aga kogu raamat ei ole ainult nali ja naer. Muhedate peatükkide vahel on kirjas ka, mismoodi kaovad metsad ja seal elavad loomad. Ja alati ei ole selles süüdi inimesed, vaid kahjurputukad võivad hävitada terveid metsamassiive.
Lugesin, et raamatust on vändatud ka film, kus mängivad Robert Redford ja Nick Nolte. Seda tahaks küll näha!

*… agressiivse bariabali tõrjumiseks tuleb kõvasti lärmi teha, potte-panne kokku taguda, kaikaid ja kive loopida ning “karu suunas tormata”. (Jah, selge see, professor, Teie järel.) Teisalt, lisab mees igati arukalt,, võib juhtuda, et selline taktika “mõjub karule üksnes provotseerivalt”. No tuhat tänu. Teises kohas soovitab ta matkajatel aegajalt lärmi tekitada, näiteks mõnd laulukest laulda, et karule oma kohalviibimisest märku anda, kuna ootamatult ehmatatud karu on suurema tõenäosusega vihane karu – et siis paar lehekülge hiljem hoiatada, kuidas “lärmamine võib ohtlik olla”, kuna see võib näljase karu, kes teist muidu mööda vaataks, tähelepanu köita. (lk.25)

*Kõik puud olid rüütatud paksu valgesse lumemantlisse, kõik kännud ja kivid kandsid lumemütsi ja meid ümbritses täiuslik, otsatu vaikus, mida on võimalik kogeda üksnes suures metsas pärast kõva lumesadu. Siin ja seal pudenesid okstelt mütsatades alla lumekuhjad, aga ühti muud heli kuulda ei olnud. (lk.96)

Charlaine Harris “Tõelised mõrvad”

(224 Varrak)
Muhekrimi vormis kirjutatud jubekrimi mõrvadega raamat. 🙂
St. kena kohake, külarahvas, suhted ja tegelased olid kõik justkui mõnest muhekrimi raamatust, aga siis kui toimunud mõrvu kirjeldama hakati, oli muhe niuhti! kadunud.

Aurora Teagarden on ühes väikeses USA linnakeses raamatukoguhoidja ja osaleb ka kohalikus Tõeliste Mõrvade Klubis. See on koht, kus tutvustatakse üksteisele tõeliselt toimunud mõrvu ja arutletakse, mismoodi need toime pandi. Kõik on kena kuni üks klubiliige mõrvatakse, jäljendades tõelist mõrva, mida klubi sel päeval arutama pidi.
Ja siis läheb Midsomeriks kätte…

Mulle meeldis! Meeldis, mismoodi lugu on kirja pandud. Meeldisid karakterid, meeldis huumor, meeldis see, kuidas ma pidasin surmkindlalt mõrtsukaks hoopis valet inimest ja lõpp tuli üllatusena. Auroral tekkis raamatus ka armastuskolmnurk ja tema suhtumine sellesse oli vägagi ootamatu ja hämmastavalt rahulolev, nii et eks näis, mis sest edasi saab.
Oli natuke üllatav, et kohalik politsei kergelt koba oli ja Aurora ise pidi mõrva(de)l sarvist haarama. Aga muidu poleks see sari ju Aurora Teagardeni müsteeriumid.

Ei meeldinud, et peategelase hüüdnimi oli Roe… Eestikeelsena ei kõla just kõige kenamalt ja häiris natuke, st. Aurorast hakkas natuke kahju. 🙂
Nimeteemast veel – ei saanud mina aru, mis selles nimes – Aurora Teagarden – nii kummalist või veidrat on, et selle peale naeru kihistatakse või kulmu kergitatakse. Ilmselt mingi ameeriklaste nali, millest me ei peagi aru saama.

Selles sarjas on välja antud 10 raamatut, pluss lisad, nii et loodetavasti saame meie ka neid kõiki eesti keeles lugeda.
Hästi lahedate kaantega Inglismaal välja antud sari:

Sari, mille kaanepilte meil kasutatakse:

John Dos Passos “42. laiuskraad”

Lugemise väljakutse 2021.
Teema 36: Raamat, mille pealkirjas on number
John Dos Passos “42. laiuskraad” USA triloogia 1. raamat (420lk. Koolibri, Hieronymuse sari)

Suur ja lai on Ameerika ja palju on siin triloogia esimeses osas tegelasi (kogu triloogia peale peaks tulema 12 peategelast).

1930. aastate USA, noorte meeste (ja ka naiste) püüdlused tööd leida, rongisõidud üle terve maa, töölisliikumised ja romaanid mitte kõige korralikumate neidistega. Kuigi poisid ihkasid kõik seda “puhaste mõtetega roosas kleidis” iludust, sattusid nad ikka juba kogenud kavalpeadest daamikeste õnge, kes nende elud peapeale keerasid.
1/3 raamatust veedame Fainy McCreary seltsis. Alustame lapsepõlvest ja oleme koos kuni noorukieani. Ilmselt on nii, et kui maa, kus sa elad, on nii võimatult suur kui USA, siis üritadki rabeleda selle ühest äärest teise, et kuskil kanda kinnitada ja head raha teenida. Igal juhul sõitis Fainy pidevalt rongiga jänest ja jõudis 20. eluaastaks pidada suurel hulgal igasugu erinevaid ameteid.

See oli kummaline raamat. Kui ma parasjagu ei lugenud, ei mõelnud ma üldse ei selle raamatu ega tema tegelaste peale. Kui ma õhtul oma lugemistooli jõudsin ja raamatu kätte võtsin, unustasin end pikaks ajaks lugema. Kui lõpetasin, siis mõtlesin selle üle ja jõudsin järeldusele, et hästi kirja pandud lugu pluss suurepärane voolav tõlge olid need, mis mind lugemas hoidsid. Sest teema ei olnud just minu jaoks. Ameerika on siiski väga võõras. Lugedes oleks kindlasti abiks armastus USA vanade filmide vastu, et seda kõike elavamalt ette kujutada, samuti USA ajaloo, eriti töölisklassi ajaloo vastu 20. sajandi esimesel kolmekümnel aastal.
Asi, millega lugedes harjuda tuleb, on natuke veidrad peatükid “Kaamerasilm” ja “Ringvaade”, kus kihutatakse künklikul teel läbi selle ajastu sündmuste kogu maailmas (isegi Titanicu hukk sai ära märgitud).

Seda triloogiat on hinnatud kui kõigi aegade suurimat Ameerika romaani. Minu jaoks on ja ilmselt ka jääb suurimaks Ameerika romaaniks Ayn Randi “Allikas”.

*Ainus inimene, kes kapitalismist mingit kasu saab, on suli ja tema saab kiiresti miljonäriks.
*Iga mees võib rääkida niikaua, kuni mõni kõvem mees käsib tal vait jääda.

Stephen King, Joe Hill “In the Tall Grass”

Teema 21: Üks Stephen Kingi raamat
Stephen King, Joe Hill “In the Tall Grass” (62lk. Kindle)

Kuna äsja oli isadepäev, siis sobis lugemiseks hästi isa ja poja ühiselt kirjutatud lugu kõrgesse rohtu eksinud inimestest.
Õde ja vend sõidavad autoga maanteel, teevad peatuse ja kuulevad, kuidas teeäärsest kõrgest rohust lapsehääl appi hüüab. Nad hõikavad last ja sukelduvad rohu sisse, et teda leida, aga … raamat on Kingide kirjutatud, nii et rohi on õel ja hakkab inimeste meeltega trikitama. Suunataju kaob, kõrvad kuulevad valesti ja rohus eksleb muuhulgas ka mõrtsukas.
Netflixis peaks selle raamatu põhjal ka film olema ja ma arvan, et see võib päris jube olla.
Raamat ise oli kole lühike, aga teema oli parajalt õudne.

Ray Bradbury “The Halloween Tree”

Ray Bradbury “The Halloween Tree” (148lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole. Aga võiks olla!

See on nüüd niisugune Halloweeni raamat, mida võiksid lugeda ka kõik need, kes ei salli seda “triki ja triititamist” silmaotsaski. 🙂 Lugu algab küll poistekamba kostüümide ja ukselt-uksele käimisega, aga jõuab välja lausa vaaraode aegsesse ajalukku.
Rääkimata sellest võrratust, imelisest keelest, milles kogu lugu kirja on pandud! Tekst nagu muusika. Iga lause, mis silme eest läbi voolab on lugemisnauding.

Niisiis – Tom Skelton (milline suurepärane nimi Halloweeni ajaks, Skelton = skeleton (luukere)!) ja tema sõbrad satuvad Halloweeni ööl ühe kummalise maja ukse taha. Veider omanik avab ukse ja kommiandmise asemel valib ta hoopis triki ning lööb ukse poiste nina eest kinni. Sellist kohta tuleb lähemalt uurida, ning poisid pudenevadki maja hoovi, kus nende imestuseks ja imetluseks seisab Halloweeni puu! Täis kõrvitsaid, mil igal oma nägu peas ja silmad ning suud hiilgamas. Ja mees, kes neid uksel kommidega ei kostitanud, viib poisid hoopis ajarännule, et tutvustada neile Halloweeni ajalugu.
All Hallows Eve, ehk kõigi pühakute öö. Kuidas inimesed on juba aegade hämarusest suhelnud oma surnutega, tõrjunud kurja ja uskunud jumalaid, kes neid aitavad.
Õue jäeti potte sooja toiduga, et vaimud, kes muidu tuppa siseneksid, jääksid hoopis välja sööma ja lahkuks. Siit on alguse saanud kostüümides ukselt uksele käimine ja pererahva kommijagamine.

Väga-väga huvitav lugemine! Võiks tõesti eesti keeles ka ilmuda, sest kuigi on tegu lasteraamatuga, sain ma neile lugudele internetist lisa otsides oma silmaringi jälle mitme sentimeetri jagu laiemaks käristada.
Näiteks peeti Briti saartel 1. novembrit aasta alguspäevaks. Suvi sai läbi, algasid külmad ja talv, et kevade alguseks jõudu koguda. Mulle päris meeldib see mõte, et uus elu algab vaikuse ja puhkusega, et siis õide puhkeda.
*”World turn! Leaves burn!
Grass die! Trees…fly!”

Selles raamatus on suurepärased illustratsioonid ja ma arvan, et Kindles oli seda tore lugeda küll, aga ma hangin ta endale ka pärisraamatuna.
Nagu keegi Goodreadsis kirjutas – kui igal aastal enne jõule saab loetud Dickensi “Jõululugu”, siis on see raamat nii hea, et igal aastal enne oktoobri saamist novembriks võiks lugeda just “The Halloween Tree” raamatut.

Caroline Louise Walker “Peidus su silme all”

Teema 42: Raamat, mille kaanel on sõna “põnevik”
Caroline Louise Walker “Peidus su silme all” (326lk. Helios)

Kirjutaks kõigepealt sellest, kui vinge kaanepilt sel raamatul on! Kujundanud on Jaak Rüütel, küllap on siis foto või fotoidee ka temalt. Väga silmapaistev ja erinev tavapärastest põnevike kaantest.

NB! Avaldan ka veidi sisu!

Niisiis, doktor Hart ja tema pere. Kevadel oli Eestimaal populaarne üks väljend, mida veidi muudetud kujul siin kasutada saab – nimelt on doktorihärra emotsionaalselt ülesköetud mees, kellel on õnnetuseks ilus naine ja noor ning meeldiv majakülaline Nick. Natuke fantaasiat ja lumepall hakkab veerema. Alguses kujutluspiltidena sellest, mis tema majas tema tööloleku ajal toimub ja hiljem juba väikeste valedena, keskmiste valedena ja hästi suurte valedena.
Mees, kes kahtlustas tänapäeval suht levinud ja normaalsekski peetavat “süütut” üleaisalöömist, ei kujutanud ettegi, mis tema seljataga tegelikult toimub. Selle kõrval oleks armukese pidamine tõesti väike vääratus olnud.

Siin on varem kirjutatud, et raamatus polnud ühtegi meeldivat tegelast. Ega ei olnud küll. EÜM mees, üsna mittemidagiütlev (alkoholiga liialdav – TAAS!) naistegelane, hädine perepoeg, opakad rikkad sõbrannad, väljapressijatest “sõber” ja sekretär (võimistaoligi). Ainuke, kellele kaasa elada oleks võinud, oli seesama õnnetu Nick, kel polnud aimugi, milliseid võrke tema ümber kooti ja miks seda kõike tehti.

Esimest 150 lehekülge lugesin läbi 6 päeva. Eile tegin lugemismaratoni, et ühelepoole saaks. Selline tüüpiline “Naine aknal” ja “Tüdruk rongis” raamat, kus alguses valesid krutitakse ja hiljem kõik hoopis teistmoodi kujuneb, kui alguses arvati.
Aga see raamat oli tunduvalt igavam ja konarlikum kui eespool nimetatud. Ohhooo-efekt tekkis korraks, viimasel leheküljel.
Raamatu parim osa oli kaanepilt. 🙂

PS: kuna lugesin eelkoopiat (aitäh, kirjastus Helios!), oli põnev näha, milline materjal toimetaja kätte jõuab ja kui suur on toimetaja töö tegelikult.

Blake Crouch “Recursion”

Blake Crouch “Recursion” (330lk. Crown)
Eesti keeles (veel!) ei ole. Küll ta tuleb.

Kui mõne autori peale kindel olla, siis on see Blake Crouch. See on SEE ulme, mida ma loeks hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Hullumeelne, põnev ja paranoiat tekitav. Sest mis siis saab, kui kogu selles loos on terakenegi õigust?
Loed ja usud, et küllap ongi. Ta lihtsalt kirjutab nii, et jääd uskuma.

Oi, kuidas ma tahaks selle raamatu tegevusest kirjutada! Kõigist neist kohtadest, kus ma lugedes mõtlesin, et sa pühade vägi, ei ole võimalik! Aga ma ei saa, sest ma ei taha grammigi rikkuda selle inimese lugemiselamust, kes selle raamatu kätte võtab ja Barry ning Helena maailma sisse astub.
Olge lihtsalt valmis enneolematuks teadusavastuseks, millega inimeste ajud segi paisatakse, tekitades vale mälu sündroomi (kui see raamat eesti keelde ümber pannakse, siis leiab tõlkija sellele tõvele kindlasti hea nime!) ning pannakse kogu maailm ajas edasi-tagasi hüppama.
Miks mitte minna ajas tagasi ja hoida ära katastroof? Miks mitte vana ja väetina naasta oma lapsepõlve ja lipata jälle muretult ringi? Miks mitte hüpata tagasi õhtusse, kui su laps õnnetuses suri ja see ära hoida?
Aga ehk on elus olemiseks vaja mõlemat – nii rõõmu kui valu?

16. aprillil 2019 on raamatus eriline tähendus. Mõtlesin lugedes tihti, kas Crouch valis aja minevikust selle mõttega, et kui kuupäev oleks olnud tulevikus ja raamatu lugejad oleksid selle kuupäeva hommikul ärganud, oleks mõned nõrganärvilisemad rabanduse saanud?

Raamatust peaks valmima film ja seriaal. Vähemalt on Hollywood ja Netflix juba enne raamatu ilmumist õigusi hankinud. Loodan ainult, et nad suudavad sellest raamatust teha parema filmi/sarja, kui tehti Wayward Pinesist. Crouch oli ühes intervjuus üsna murelik, et mismoodi see filmivärk küll välja nägema võiks hakata …

Mis on veel olulisemad, kui meie mälestused? Just need teevad meist inimesed, kes me oleme. Aga kui ühel hetkel on sul kaks erinevat mälestust. Kolm erinevat? Milline elu on olnud õige? Kas sa elad praegu päriselus või on see mõni su vale mälestus?

*Time is an illusion, a construct made out of human memory. There`s no such thing as the past, the present, or the future. It`s all happening now. (lk.97)

Scott Kelly “Visa hing. Üks aasta kosmoses”

Nutikas raamatukoguhoidja MAI: Selles raamatus räägiti pidevalt mingitest lendavatest masinatest …
Scott Kelly “Visa hing. Üks aasta kosmoses” (408lk. Ühinenud ajakirjad)
Tõlkinud Tanel Saimre, 2018. aasta.

Läbi raskuste tähtede poole! Sõna otseses mõttes.
See oli lihtsalt nii hea raamat, et ma lugesin ja nautisin iga sõna, mis seal kirjas oli.
Astronaut Scott Kelly liigub selles raamatus läbi terve kosmoses oldud aasta, aga kirjutab vahepeal ka peatükke, mismoodi ta üldse lendamise ja kosmoseni jõudis.
Mina olen alati ette kujutanud, et kosmonaudid – need on lapsest peale suured oivikud, lähevad cum laude koolist kooli, on alati eeskujulikud jne. Aga vaat ei ole! Selle raamatu autor oli teismelisena paras totu. Õppida ei viitsinud, kukkus koolidest välja, nägi kurja vaeva, et mõni kolledž ta üldse vastu võtaks. Hilinemisega pähe tulnud mõistus ja peale seda äkitselt saabunud tohutu töötahe ja edasitrügimine. Mis läks s******, see tuli kohe uuesti teha.
Ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi! 

Väga lahe oli see, et Scotil on ka kaksikvend. Niisiis kasutati neid tihti ära, et teha ühtemoodi katseid. Ühele maapeal, teisele kosmoses. Vendadel oli omavahel kokkulepe – samal ajal nad taevas ei ole. Üks neist hoolitseb maapeal mõlema perekonna eest.

Mind hämmastas, kuivõrd pisikestest asjadest oleneb kosmosejaamas ellujäämine. Näiteks kraabib kruvi veidi juhet ja tekibki häire. Kui hoolega oli vaja kaaluta olekus absoluutselt kõike kinnitada. Kujutage ette, et avate toas voodil oma kohvri. Midagi ei juhtu. Aga kaaluta olekus lendab avamise hetkel kogu kohvri sisu mööda ruumi laiali. Nüüd kujutage ette, et keegi oksendab kaaluta olekus ilma, et ta oleks jõudnud vastava koti haarata …
Kui palju mõjub kaaluta olek inimese tervisele. Silmanägemine pidi alguses oluliselt kehvemaks muutuma. Meestel kummalisel kombel rohkem kui naistel. Kelly juurdleb, et kas esimene Marsile startiv ekspeditsioon koosnebki vaid naistest, sest nemad peavad kaaluta olekus paremini vastu?

Läbi ja lõhki erakordselt huvitav lugemine, kus räägitakse nii astronautide kui kosmonautide traditsioonidest, kosmosejaama USA ja Venemaa osade erinevustest kui ka sellest, mismoodi kõrgel taevas olles maapeal olevate peredega suheldakse. Mitte üks igav lause kogu raamatu peale!

*Ühel hetkel seisime täiesti liikumatult stardiplatvormil, järgmisel aga kihutasime taeva poole kiiremini kui ma uskusin. Ma olin rihmadega kinnitatud kaubarongi külge, mis oli rööbastelt maha sõitnud, kiirendas end kontrollimatult ja mida raputati jõuliselt igas suunas. Vähem kui minutiga kiirendasime me paigalseisust ülehelikiiruseni.

*Avakosmoses toimub päikesetõus iga 90 minuti tagant. Kui päike paistab, on tohutult palav. Kui päike kolmveerand tundi hiljem kaob, on põhjatult külm. Saja kolmekümnest kuumakraadist saja kolmekümne külmakraadini vaid mõne minutiga. Ja minu kohal pöörleb majesteetlikult maakera.

Üks tähtis asi veel: Koos raamatu ostjatega toetab kirjastus Ühinenud Ajakirjad Eesti kosmoselaeva ESTCube-2 lendu.