Pearl S. Buck “East wind, west wind”

Teema 29: Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.

Pearl S. Buck “East wind, west wind” (288lk. Moyer Bell)
Eesti keeles ilmunud Eesti Raamatu sarjas “Nobeli Laureaadid”: “Idatuul, läänetuul. Draakoni seeme”

 

Mõtlesin juba ammu, et loen selle teema alla oma esimese Pearl S. Bucki raamatu. Võtsin kätte (selle ingliskeelse), olin juba rohkem kui 3/4 läbi saanud ja uurisin riiuli ees, millised 31. teema eemalduva inimesega raamatud mul olemas on, kui nägin äkki raamatuseljal kirja: Pearl S. Buck “Idatuul, läänetuul” “Draakoni seeme”.

Tuli välja, et mul on olemas ka Nobeli laureaatide sarjas ilmunud eestikeelne teos, mille ma siis võtsin ja algusest peale uuesti läbi lugesin. 🙂

Postitusse läheb ingliskeelse raamatu kaanepilt sellepärast, et seda raamatut hoidsin ma just selle teema jaoks ja… No ta on ka palju hiinalikum 🙂 PS: Mulle tegelikult meeldib Nobeli laureaatide sarja väärikas punakuldne kujundus väga!

 

Aga raamat ise on vana ja uue, ida ja lääne vaikne võitlus. Jutustajaks on noor hiinlanna, keda on lapsest saati õpetatud parimate vanade traditsioonide vaimus, kasvatatud vaikseks ja viisakaks naiseks oma tulevasele ettemääratud mehele.

Aga mees on käinud lääne koolis.

Mees sätib nende kodu vastavalt lääne traditsioonidele, mis vapustavad vaest naist.

Mees hindab läänest tulnud vabadusi ja kannab läänelikke rõivaid.

Noor naine lepib aja jooksul kõigega. Ta laseb isegi oma kinniseotud pisikesed jalad uuesti lahti siduda, sest vastupidiselt kodustele õpetustele ei arva tema mees, et kängitsetud jalad oleksid ilusad.

 

Tõeline katsumus on aga alles ees – naise vend, kes käib Ameerikas koolis, on seal endale naise võtnud! Valgest rassist naise! See on šokk kogu perekonnale, sest traditsioonide kohaselt peab perepoeg abielluma juba varakult ettemääratud hiinlannaga ja see naine peab mehe perele kinkima poja.

Nüüd tuleb aga valge naine, keda poisi ema tunnistada ei suuda ja keda poisi isa mööduvaks mänguasjaks peab.

 

Kogu lugu on kirja pandud kui noore hiinlanna jutustus oma “õele”. Keel on imeilus ja aupaklik ning seda lugedes võib tajuda kogu seda meelehärmi ning segadust, mis selles peres lääne mallide pealetungi ajal valitses.

 

Mul on alati valus lugeda raamatuid, kus uus tuleb nii tugevalt peale, et vana tõrjutakse kiiresti ja täielikult kõrvale. On hirmsaid vanaaegseid kombeid (kasvõi hiinlannade jalgade sidumine), mis peaksid kaduma, sest need ei ole lihtsalt inimlikud. Aga on ka palju sellist vana, mida ei tasuks nurka visata. Kõige lihtsam tänapäevale alla vanduv komme – austada endast vanemaid inimesi!

 

Pearl S. Buck kuulub praegusest hetkest igastahes nende kirjanike hulka, keda ma edaspidigi kindlasti loen!

 

*”Nikerdatud võrede ja läbipaistmatu riisipaberi asemel on akendel suured läbipaistvad klaasid. Ere päikesepaiste välkleb valgetel seintel ja ehmatab üles iga tolmukübeme voodil. Ma pole selle halastamatu valgusega harjunud.

Mu abikaasa ostis valget riiet ja käskis mul teha sellest kardinad, ja ma imestasin, et alguses tehakse seina sisse auk, siis pannakse klaas ja selle klaasi ette riputatakse riie!” (lk.30)

 

*”Siis nägin ma nende (laste) voodeid. Need olid kaetud valge riidega ja mõjusid ülimalt masendavalt. Ma ei suutnud aru saada, miks nad kasutavad nii palju valget. See on ju leina ja surma kurb värv. Laps tuleb riietada ja katta ainult rõõmu värvidega, helepunase ja kollase ja kuningapunasega. Meie riietame oma beebid pealaest jalatallani helepunasesse rõõmust, et nad on meile sündinud. Aga mitte miski nende välismaalaste elus ei ole kooskõlas loodusega.” (lk.60)

James A. Moore ja Jeff Strand “The Haunted Forest Tour”

Teema 26: Õudukas

James A. Moore ja Jeff Strand “The Haunted Forest Tour” (270lk. Kindle)

 

Kui juba teema lubab õudukat lugeda, siis valisin väärilise teose 🙂 Kaanepilt on juba paljulubav, eksole?

 

Juba teine raamat mu loetute hulgas, mis algab sellega, kuidas ühel hetkel hakkavad maaseest välja tormama puud. Nad tulevad igaltpoolt, läbi majade ja teede ja üsna kiirelt on nad segi peksnud terve linna ja tapnud hulga inimesi.

 

Neli aastat on puude sööstust möödunud ja ringikujuliselt kasvavast nõiutud metsast on saanud suur äri ja turismiatraktsioon. Metsa on maha pandud rööpad ja neil sõidab neli ülitugeva konstruktsiooniga trammi. See ei ole nimelt lihtsalt mets, selles metsas elavad monstrumid, hulga jõledaid elukaid, keda inimesed põnevusega vaatama sõidavad.

Saabumas on Halloween ja selleks puhuks on metsa rajatud veelgi sügavamale viiv tee. Inimesed istuvad trammidesse ja sõit algab. Akende taga luuravad koerasuurused nahkhiired, inimesest suuremad ämblikud, kel on jalgade asemel kombitsad, lehmasuurused inimnäoga skorpionid, tüübid, kel on kõhu asemel hiigelsuur suu, rööbastel vedeleb hiiglaslik ilma kehata pea, mis võikalt naerab, mõnel karvasel elukal on suus kaheksa rida labidasuurusi hambaid…

Ja keset kogu seda melu jääb tramm äkki seisma. Ei liigu paigast seni, kuni tuleb teine tramm, mis ei suuda pidurdada ja esimesele otsa sõidab. Kokkupõrge lõhub trammi, elukad tormavad sisse ja kukuvad inimesi õgima.

Aga on ka neid, kes pääsevad ja siit algab nende inimeste õudne teekond leidmaks metsast väljapääsu. See ei lähe kergelt, sest metsas valitsevad müstilised jõud. Sekkuvad hiigellinnud, jäätunud järv, mööda seinu liikuv jõle vaim.

Samal ajal kui inimesed metsast välja püüavad saada, hakkab mets äkki laienema ja ähvardab tungida uutesse linnadesse. Ja elukad pääsevad lahti… Sekkub sõjavägi.

 

Vaat see oli üks pinev lugemine! Kaks õuduskirjanikku on oma jõud ühendanud ja pannud kirja raamatu, kus ei ole mingit hingetõmbepausi. Samas on kogu selle õuduse vahel tore ports huumorit ja häid ütlemisi.

Tihe, pinev, põnev lugemine! Kindlasti mitte neile, kes õuduskirjandust ei talu! Siin on nii palju jubedaid koletisi ja kirjeldusi, mismoodi nad endid inimeste külge kinnitavad ja (ma parem rohkem ei kirjuta…) …

Aga siin on ka palju head ja paar väga sümpaatset peategelast. Soovitan 😉

Tess Gerritsen “Tulega mängides”

Tess Gerritsen “Tulega mängides” (272lk. Ersen, tõlkinud: Marge Paal)

Kas te olete hakanud kunagi lugema mõnd raamatut teadmisega, et võtate vahelduseks midagi kerget ja põnevat, veidi suhteprobleeme, veidi pereprobleeme, selline lihtsalt läbitav kirjatükk, mille lugemise ajal on mõttel tore puhata?

Mina lugesin selle raamatu sisututvustust ja mõtlesin – tore! Teeme ära 🙂 Kuu lõpuks veidi lõbu kah.

Ja nüüd ma istun siin ja püüan õigeid sõnu ritta panna. Sest see raamat oli kõike muud kui kaanel lubatud “viiuldaja leiab ühest Rooma antiigipoest maailmale tundmatu valsi noodid, mängib seda kodus ja tema 3-aastane tütar muutub sellepeale vägivaldseks”.

See raamat on holokaustist.

Sellest, mismoodi 1943. aasta detsembri alguses korjati Veneetsiast kokku 250 juuti ja veeti nad rongiga Poola “töölaagritesse”.

Sellest, kuidas noormees nimega Lorenzo Todesco korjati sellelt rongilt maha, sest tal oli käes viiulikast ja ta oskas pilli mängida.

Sellest, mismoodi Lorenzo ja teised noored juutidest mehed sunniti mängima muusikat sel ajal, kui SS-lased nende rahvuskaaslasi põletusahjudesse ajasid.

Valss nimega “Incendio” on kogu loo telg.

Alguses arvatakse, et selles on kuri võim inimeste üle, kes pala kuulevad. Väidetavalt muutub pala noodi leidnud viiuldaja 3-aastane tütar metsikuks kui ema seda lugu mängib. Asja uurivad psühhiaatrid ja naine satub peaaegu vaimuhaiglasse.

Samal ajal räägitakse ka teist lugu. Juudipoisi Lorenzo lugu, kes elab 1940. aastal Veneetsias ja on suurepärane viiuldaja. Tasapisi tuuakse sisse teemad, mismoodi juute tõrjuma hakati, võeti vastu seadusi, mis ei lubanud neil enam tähtsatel kohtadel (õppejõud, äride juhatajad, poliitikud) töötada. Räägitakse Lorenzo ja ilusa Itaalia tüdruku Laura armastusest.

Ja lõpuks rongist ja põletusahjudest.

Eelmise aasta lõpus tabas mind valusalt teadasaamine, mis on tegelikult ühe mu lemmiklaulu, Leonard Coheni “Dance Me to the End of Love” taga. Et see on kirjutatud mõeldes neile muusikutele, kes juutide põletusahjude kõrval mängima pidid.

Dance me to your beauty with a burning violin…

Leonard Cohen – Dance Me to the End of Love

Ja nüüd ma lugesin seda õudust raamatuna. Tõsi, ilukirjandusliku raamatuna, kus ajalooliste faktide kõrval on palju väljamõeldut, aga see mõjus mulle hullemini kui lihtsalt ajaloolisi fakte ja numbreid esitava raamatu lugemine. See oli isiklik. Ja ilukirjanduse taga oli tõde.

Minu jaoks oli üllatus, et raamatu autor, Tess Gerritsen, on ka väga hea viiuldaja ja pianist. Veel suurem üllatus oli, et ta on ise kirjutanud valmis selle valsi, mille saamisloost see raamat räägib.

Youtubes on video, kus Tess selle loo ette kannab. Ilus, aga värskelt peale raamatu lõpetamist seda kuulata, silme ees suitsevate korstnatega põletusahjud ja muusikud, kes pidid üle karjete mängima…

See oli liig.

Siin on see video: Tess Gerritsen “Incendio”

*Ära palu kunagi vabandust sellepärast, et õigesti käitud (lk.90)

*Asjad saavad tõeks alles pärast seda, kui oleme neid ette kujutanud. (lk.144)

*Kui sa ei näe, kuhu lähed, kui sa ei tea oma lõppsihtpunkti, on iga tund omaette igavik. (lk.205)

*Noormees pani pliiatsi käest.
“Lorenzo,” küsis Carlo, “mida sa kirjutad? Kas muusikat?”
Lorenzo tõstis pea ja nägi, et teised muusikud vahivad teda ainitisel pilgul. “See on valss,” lausus ta. “Surijatele.”

Jennifer Niven “Ada Blackjack”

Teema 16: Raamat ühe ajaloolise isiku elust
Jennifer Niven “Ada Blackjack” (392lk. Tammerraamat, tõlge: Raili Puskar)

Linnutee on taevalaotuses kõndivate vanade naiste rivi – eskimote uskumus.

1921. aastal liikus põhjapoole, Wrangeli saarele neljast mehest koosnev ekspeditsioon, kuhu palgati ka eskimonaine Ada Blackjack. Adal ei olnud tegelikult mingit tahtmist minna, eriti kui ta sai teada, et ükski teine eskimo nendega ei liitu, aga tal oli väike haige poeg, kelle eest hoolitsemiseks vajas Ada raha. Ja selle reisi eest lubati palju raha!
Noorte meeste tiimi oli kokku pannud Vilhjalmur Steffansson, kel oli kinnisidee “sõbralikust Arktikast”, kus elamiseks pole rohkem muresid kui “meil või teil siin, kodus”. Süüa pidi olema piisavalt, niisiis suhtus ta kogu korraldusse kergekäeliselt, lasi meestel endil oma varud kokku pakkida ja süüa võeti kaasa vähem, kui oleks tarvis olnud.

Ma vihastasin selle raamatu jooksul kordi ja kordi selle Steffanssoni ja tema kamba peale! Alguses suhtuti kogu ettevõtmisse kui randa piknikule minemisse, hiljem kui tragöödia oli toimunud, noored mehed kõik surnud, ainult Ada elus, veeretas ta süü meeste peale, kes “oma kogenematuse pärast ise endile häda kaela tõid”.

Niisiis läksid Ada, Lorne Knight, Milton Galle, Allan Crawford, Fred Maurer ja hallitriibuline kass Victoria Wrangeli saarele.
Nende segane pealik Steffansson oli käskinud saarele jõudes heisata seal Inglismaa lipp, nii et sellega tekkis veel ka poliitiline probleem – Venemaa pidas nimelt saart enda omaks ja nüüd vehiti seal võõra lipuga! Nii Inglismaa, USA kui Kanada pesid oma käed sellest ettevõtmisest puhtaks.

Aga mehed ning Ada elasid Wranglil. Vaene Ada nakatus kohe alguses Arktilisse hüsteeriasse, mis avaldus tema puhul tööst keeldumises, ulgumises ja kinnisidees saada ühe meeskonnaliikme abikaasaks. Ta valis mehe välja ja andis endast kõik, et sellele meelejärele olla. Küll üritati teda eemal hoida, koliti mees kaugemalasuvasse laagrisse (Ada läks talle sinna järgi ja toodi kelgule kinniseolult tagasi) ja tehti veel mitmeid trikke, lõpuks ähvardati Adat, et kui too tööle ei hakka (õmblema, süüa tegema), siis saadetakse ta õue magama.
Ada mõtles kaua ja hakkas siis sõna lausumata tööle. Ainult aegajalt ohkas ta sügavalt kui noormees temast möödus.

Niisiis Ada õmbles riideid ja mehed küttisid (kõigepealt õppisid küttima, sest alguses ei suvatsenud merihobud ennast jääpangal isegi mitte liigutada kui kütihakatised neist mööda paugutasid) ning tegid teadust, katsetasid fotograafiaga. Õhtuti istuti kõik koos majas tule ümber ja jutustati lugusid.

Ekspeditsioon pidi jääma Wranglile aastaks ja suvel, kui jääolud paremad, pidi laev neile järgi tulema ja nad välja vahetama. Aga sel aastal olid erakordselt rasked jääolud, vaba vett ei tekkinud, lund sadas juurde. Ja laev ei tulnud… Lõpuks sai selgeks, et nad peavad veetma saarel veel ühe talve. Toidumoona oli aga kaasa pakitud vaid üheks aastaks.
Niisiis jagati kõik portsjoniteks ja hakati jagama jaokaupa.

Mis on põhjas tõeline maiustus? Kommid hülgerasvaga 😉 Nomm-nommm…

Järgmise aasta jaanuariks oli selge, et toiduga nad välja ei vea ja kõik karud, hülged, rebased olid ka kuskile kadunud. Lisaks oli üks meestest haigestunud skorbuuti.
Niisiis pakiti kelk ja kolm tervet meest alustasid teekonda Nome`i, et sealt abi tuua. Teekonna pikkuseks oli kuni 300km.
Ada jäi haige mehega üksi saarele. Ta õppis püüniseid panema. Õppis püssist laskma. Ehitas nahkpaadi, et hülgeid küttida. Ta tegi kõik, et endal ja sureval mehel hing sees hoida. Aga see ei õnnestunud.
Lorne Knight suri kevadel.
Ada jäi üksi kass Viciga, jätkas Knighti päeviku kirjutamist ja küttimist ja tänas iga päev Jumalat, et ta veel elus on.

Lõpuks saabus päästelaev, Ada ja Vic viidi koju, Adast sai kangelane. Ajakirjandus piiras teda igal pool, Ada päästnud laeva kaptenil oli Steffanssoniga kana kitkuda, niisiis valetas see Adast kokku lugusid, et naine oli prostituut ja lasi meelega Knightil surra.
1/3 raamatust oli täiesti kohutav, sest kirjeldati kõiki neid intriige, mis Ada “turvalises kodus” üle pidi elama. Inimeste alatus ja omakasu ihalus on piiritu!
Aegajalt igatses Ada tagasi Wrangli rahu ja vaikuse kätte.

Raamat oli väga hea, kahjuks ilma piltideta, aga internetist otsides leiab palju erinevaid ekspeditsiooni pilte. Autor on teinud korraliku uurimustöö, kasutatud kirjandus võtab enda alla 6 viimast lehekülge. Lisaks kohtumised ekspeditsioonil osalenute sugulaste ja sõpradega.
Lugesin täna ka seda, et raamatust tehakse film!

Nende ainus grupipilt tehti 28. augustil 1922.
Ada istus lähemale oma armastusele ja ka kass Vic võttis koha sisse.

Youtubes on ka ühe keskkooliõpilase tehtud dokumentaalijupike, kus ekspeditsioonis kenasti kokku võetud ja palju pildimaterjali kokku otsitud.

Ada Blackjacki film

Kogu ekspeditsiooni organiseerija Steffansson andis sellest välja ka raamatu, lisaks ilmus raamat ka Lorne Knighti päevikute põhjal. Ada Blackjacki Arktikavõitlusest on kirjutanud veel teisedki.

Jennifer Nivenilt on eesti keeles ilmunud kaks raamatut:
“Ada Blackjack” aastal 2012
“Elu helged paigad” aastal 2015

Deborah Harkness “Nõidade avastus”

Teema 15: Raamat, kus on üle 700 lehekülje
Deborah Harkness “Nõidade avastus” (808lk. Pilgrim, tõlge: Joonas Orav)

See algab puuduse ja ihalusega.
See algab vere ja hirmuga.
See algab nõidade avastusega.

Ma kirjutan siia mõned sõnad: Oxford, vanad maamõisad Inglismaal ja Prantsusmaal, raamatukogud täis iidseid põnevaid raamatuid – esmatrükid, kaunid värvilised illustratsioonid. Maagia. Maja, mis tekitab ise tube juurde kui tunneb, et tuleb külalisi.
Headus, kurjus, armastus, teadus.

Kui ma raamatu sisututvustust lugesin, tekkis mul kahtlus, kas ma ikka soovin seda lugeda… Vampiirid, deemonid, nõiad jne. Kujutasin ette suurt verepulma, öösiti ärkavaid kihvadega elukaid, podisevate katelde kohale kummardunud nõiamoore ja vastikuid ning pahatahtlikke deemoneid. Ühesõnaga – kurja, noortele mõeldud muinasjuturaamatut.
Lugesin siis mõningaid kommentaare ja päris mitmes oli kirjas, et tegu on intelligentse raamatuga ja see pani mind huvi tundma – kas tõesti?
Nüüd võin öelda, et jah, nii see oligi.
See on pigem täiskasvanutele mõeldud maagiaraamat. Teismelistele ei saagi see meeldida – pole ilmselt piisavalt actionit ja suhtedraamasid.

“Nõidade avastus” on ülimalt põnev ja väga hästi (ülihästi!!!) kirjutatud raamat intelligentsest, DNA uuringuid teostavast teadlasest vampiirist Matthew Clairmont`ist ja ajaloolasest nõiast Diana Bishopist, kes on oma maagia ja nõidumisoskused tahaplaanile lükanud ning elab nagu tavaline inimene.
Kuni Diana laenutab raamatukogust kogu deemonite, nõidade ning vampiiride elu ja algust sisaldava vana raamatu, Ashmole 782, mis äratab momentaalselt kõigi olendite tähelepanu.
Mitte keegi enne teda ei ole suutnud seda raamatut kätte saada, rääkimata selle avamisest. Aga Diana murrab loitsu, mis paksu köidet kinni hoiab, sirvib seda natuke ja teadmata, millega ta tegelikult hakkama on saanud, annab raamatu tagasi.
Ja siis läheb lahti!
Dianat luuravad nii deemonid, nõiad kui vampiirid. Ta kohtub 1500- aastase vampiir Matthewga (ei, ta ei ole vanamehenäss, täiesti ilus noor mees on 🙂 ), kellest saab alguses tema ihukaitsja, hiljem suur armastus. Diana kogeb tema üle võitu saavat maagiat, ilu, vangistust, hirmu, armastust, surma. Ja selle kõige taustaks on Oxford, Prantsusmaa lossid, vanad raamatukogud.

Mulle meeldis see armastus, mis sinna raamatusse kirjutatud oli. Sügav ja kuidagi vanamoodne (mis sa 1500-aastaselt vampiirilt siis ootasid!?!), ei mingeid nõretavaid ja kirgedest (vampiiri puhul ka verest, eksole) kubisevaid seksistseene. Ainult suure armastusega edasiantud sügavad suudlused. Vatsiis, vanaaegne galantsus ja härrasmehelikkus 😉
Armastus ja tarkus või tarkus ja armastus. Oskus nautida!

“Sa lõhnad pajumahla järgi. Ning jalge all pulbriks jahvatatud kummeli. Tunnen ka kuslapuu ja langenud tammelehtede lõhna, koos õitsva nõiapähkli ja kevade esimese nartsissi aroomiga. Ja midagi iidset – münt, viiruk, kortsleht. Lõhnad, mis ma enda arvates olin unustanud.”
(lk. 210)

Eriti hästi olid kirjeldatud veininautimise kohad (autori kohta lähemalt lugedes sain teada, et tegu on ka veinigurmaaniga, nii et ta teadis täpselt, millest kirjutab!).

“See lõhnab nagu karamell ja metsamarjad.”  Veini magus maitse plahvatas mu suus. Keele mattis endasse aprikooside ja vaniljekreemi maik, mis meenutasid kööginaistelt saadud maiuseid, ning suu sisemus surises tükk aega edasi ka siis, kui olin neelatanud. See oli kui maagia joomine.
“See valmistati kaua-kaua aega tagasi korjatud viinamarjadest. Too suvi oli olnud kuum ja päiksepaisteline ning talunikud muretsesid, et hakkab sadama ja vihm rikub kogu saagi. Ilm aga püsis ilus ja nad said viinamarjad korjatud enne, kui ilm vihmaseks keeras.
Viljakoristuse ajal sööstis üle istanduse komeet, mis oli astronoomide teleskoopidest nähtav olnud juba mitu kuud. Oktoobris aga oli see nii hele, et selle kuma valgel oli öösel võimalik peaegu raamatut lugeda. Töölised pidasid seda märgiks, et viinamarjasaak oli õnnistatud.
See oli aastal 1811.” (lk 211-212)

Lisaks on selles raamatus ka parasjagu huumorit 🙂 Naersin ja turtatasin mitmeid kordi, kui lugesin, mismoodi Diana tädi vampiiri ees oma nõiakunstiga eputas või kuidas must kass Tabitha oma lemmikule Matthewle äsjapüütud hiire tõi 😛

Täielikku andumust täis pilgul asetas Tabitha Matthew jalgade ette pisikese surnud põldhiire.
“Merci, ma petite,” sõnas Matthew süngelt. “Kahjuks pole mul praegu kõht tühi.”
Tabitha kräunus pettumusest ja tassis oma kingi toanurka, kus hakkas käppadega tagudes hiirt karistama, sest tal polnud õnnestunud Matthew`le heameelt valmistada.

Eesti karastunud lugeja ilmselt ei üllatu enam, kui avastab, et mõnest heast sarjast on eesti keelde tõlgitud vaid esimene raamat ja ülejäänu ootab teda soovi korral ingliskeelsena. Sama seis on ka selle raamatuga.
Niisiis – 2 päeva tagasi tellisin Bookdepositoryst järjed ära.
Umbes 2 nädala pärast on mul jõulud 😉

*****************************************************************************************
Üks asi veel.
Selle raamatu fännid on agaralt pakkunud erinevaid näitlejaid, kes võiksid Diana ja Matthew rolle mängida. Ma pean tunnistama, et kohe algusest peale oli minu jaoks selge, et minu Diana on Aisling McGuckin ja minu Matthew on Adrian Paul.
Praeguse aja üks lemmiknäitlejannasid ja teismelisena vaadatud (ja imetletud) sarja “Surematu” peategelane.

Blake Crouch “Good Behavior”

Blake Crouch “Good Behavior” (270lk. Kindle)

Uus Blake Crouchi raamat, mis minu üllatuseks ilmus juba 2016. aasta novembris, aga mille mina alles nüüd avastasin. Ühtlasi sain ka teada, et sellest raamatust on tehtud seriaal, peaosas Michelle Dockery! Seesama näitleja, kes kõigi poolt armastatud Downton Abbeys Lady Maryt mängis.

Raamatu alguses kirjutab Crouch ka sellest, mismoodi nad seriaalitegemise plaani pidasid ja kui äkki ilmnes, et Michelle Dockery Downtoni võtted lõpevad ja ta vabaks saab, oli kõigil selge – tema tuleb peaossa saada!

 

Raamatus on kolm juttu. Kõigi peaosas vangis istunud vargaplika Letty Dobesh. Letty pole niisama pisivaras, vaid kõrgema klassi pätt 😉 Tal on hotellides sidemeid ja ei ole probleem numbritubadesse sisse saada ja seal puhas töö teha.

Iseenesest ju negatiivne kangelane, aga kõigi kolme loo puhul sai talle pöialt hoitud, et ta kogu sellest supist ikka eluga välja tuleks 🙂

 

Ühel taolisel hotelliröövi retkel, kui Letty parasjagu tuba tühjendab, ei jõua ta õigeks ajaks välja ja peab end kappi peitma. Toaomanik tuleb ühe teise mehega sisse ja Letty kuuleb, mismoodi palgatakse mõrtsukas mehe abikaasat tapma. Aga kas toas olev varas saab helistada politseisse ja teatada – ma olin just vargil kui kuulsin, et plaanitakse mõrva? Ei saa. Niisiis peab Letty selle probleemi ise ära lahendama.

Aga kui sa lähed kellegi elu päästma, kas seda üldse soovitakse? Ja kui sa oled selle elu päästnud, kas sa tegid õigesti või kahetsed hiljem oma tegu?

 

Oi, mulle meeldib Blake Crouchi raamatute puhul, mismoodi ühele vindile saab veel teise vindi peale keerata! Loed omastarust lõpu ära ja peale seda tuleb veel vingem lõpp!

 

Raamatu teises loos palgatakse Letty ühele multimiljonärile viimase õhtu seltsidaamiks. Nimelt läheb mees järgmisel päeval eluks ajaks vangi, aga ta tahab veeta unelmate õhtu. Peale seltsi pakkumise on Lettyl aga veel üks ülesanne – varastada mehe kabineti seinalt kuulus ja kallis maal.

Kõik sujub, ta jõuab mehe saarele, veedab ilusa õhtu, teeb maali varastamiseks kõik vajalikud ettevalmistused, aga siis…

Ah, ma rohkem ei kirjuta 😉

Mainin lihtsalt ära, et selle loo puhul saab ikka mitu-mitu korda imestada, milline pöörane fantaasia kirjanikul on.

 

Kolmanda osa tegevus toimub Las Vegases, Letty näitab oma imelisi vargavõimeid ja kogu tema meeskond teeb ära suurepärase töö (kui pirakat kasiinovargust saab nii nimetada), aga Crouch keerab teiste vaeva muidugi peapeale ja üllatab lugejat 😉

 

Lisaks väga põnevatele lugudele oli see esimene kord, kui ma lugesin raamatut, mille teksti vahel oli lõigukesi seriaalist! Loen näiteks, mismoodi Letty baaris istudes jooki tellis ja järgmisel lehel on sellest väike videojupp. Või foto sarjas olevast stseenist. Või Crouchi käega kirjutatud mustandileht.

Väga põnev lugemiskogemus!

 

Ma loodan ka sarja näha!

Blake Crouch “Perfect Little Town”

Blake Crouch “Perfect Little Town” (84lk. Kindle)

Ron ja Jessica Stahl, noor ja edukas abielupaar, võtavad üle pika-pika aja puhkuse. Nad on õnnelikud – imeilus talv ja neil on puhkus!
Noored sõidavad mägedes ja jõuavad väiksesse nunnusse postkaardilinnakesse. Kuna mulle endale sellised linnakesed hirmsal kombel meeldivad, siis ma kujutasin seda mõnu elavalt ette!
Käivad kohalikus baaris, ostavad postkaarte, suhtlevad naeratavate kohalikega.
Aga lugeja teab, et loeb Blake Crouchi raamatut, seega tiksub kuklas kogu aeg teadmine, et nüüd kohe läheb midagi valesti…
Tuleb aeg edasi sõita. Lund langeb üha tihedamini ja linnaväravate juures selgub, et need on suletud – mägedes on tiheda lumega ohtlik liigelda.
Pole ju hullu, üks öö kohalikus hotellikeses. Aga infoleti naine väidab, et kõik toad on välja müüdud! Kummaline… Stahlid ei kohanud päeval linnas ühtegi turisti!
Otsustatakse sööma minna. Kõik on kinni, kuskil pole ühtegi tulukest. Lõpuks leitakse restoran, söögiga läheb aega, see on kallis, aga esimene amps on jumalik! Teises ampsus on klaasikillud ja konksud… Veri, paanika, šerif, kes süüdistab Stahle, põlev auto, inimrööv, kogu küla tegutsemas ühise eesmärgi nimel…
Ja veel hullemaks läheb.

Kui praeguse aja Crouch on ulmekirjanik, siis varasem tundub olema õudusjuttudele pühendunud.
Kes soovib edaspidi nunnudele väikelinnadele teise pilguga vaadata – lugegu!