Kirjastus: Sõnavald, 728 lehekülge
NOVEMBER
novembris peipsil trahvi teeb mul
valvekordnik Siiri
sest et tuul viis kalakasti
üle vene piiri
mille tõttu kahjustasin
vabariigi mainet
sest võis olla särgedes mul
mingit mõnuainet.
Olavi Ruitlane, Kaksteist kuud
Mida teha, kui lugemise väljakutses on ootel teema “Eesti kirjaniku luuletus”, aga sina ei ole eriline luulelugeja? Siis tuleb sõita bussiga üle jõe, näha jõel õngitsevaid kalamehi, leida peast tärganud mõte, et “Koržetsil ilmus ju üks kalalaluuletuste kogumik?!”, astuda raamatukokku, küsida Koržetsi kalaluuletuste kogumikku, tassida nii umbes 10 kilo kaaluv kalapoeesia jõe äärde, teha koos kalameestega sellest pilt ja siis veeta õhtutundidel aega lugedes haugi ja silgu ja vähi ja karvakala ja tindi ja räime ja vaalaskala (kes ei olegi ju kala!) luuletusi.
Enam ei tundugi luuletused väga võõras teema.
Vähemalt kalaluuletused.
Vladislav Koržets on teinud selle raamatu kokkupanemisel hiiglama suure töö. Antoloogias on luuletusi 264-lt Eestimaa autorilt. Kokku umbes 950 luuletust. Jah – kõik luuletused on kaladest ja meremeestest ja õngitsemisest ja võrgupüügist jne. On lasteluuletusi, laulutekste, poeeme, ballaade, rahvalaule. Mõni tuli kohe tuttav ette – mõelge ise mitut laulu te teate, kus räägitakse kaladest (meremeestest)?
All kose jalamil, kus segi valgus veega
kust tõuseb jahedus ja udu kerge ilm.
Kus päikesepaistes vesti sarnane on on meega,
üht näkki ujumas on näinud minu silm …
InBoil “Kosk”
Enamus kalapüüdmisluuletusi tundub olema kirjutatud suveajast, mitmed sügistormidest ja meremeestest. Üsna vähe aega talvisest kalapüügist, mis meil, Pärnus, väga populaarne on.
Kui jää kannab kajakat, on esimesed õngitsejad jääl ja sinna nad jäävad selle ajani, kui nad kevadel liiga õhukeseks muutunud jää tõttu kaldale saadetakse.
Aga paatidel pole sel ajal midagi teha …
On ilusat rahu
kaldal kummuli paatides.
Koheva teki all magavad
aerudeta ja
vakka.
Võibolla
on nendel
selgeveelised unenäod
kus aegajalt vilksatab
soomuste ehedat hõbedat.
Mis sest, et tuisk
kirvendab kiilude kohal.
Milvi Sepping “Lumised” 1929
Vahel ma kirjutan ka... 