Vladislav Koržets “Eesti kalaluule antoloogia”

Kirjastus: Sõnavald, 728 lehekülge
NOVEMBER
novembris peipsil trahvi teeb mul
valvekordnik Siiri
sest et tuul viis kalakasti
üle vene piiri
mille tõttu kahjustasin
vabariigi mainet
sest võis olla särgedes mul
mingit mõnuainet.
Olavi Ruitlane, Kaksteist kuud

Mida teha, kui lugemise väljakutses on ootel teema “Eesti kirjaniku luuletus”, aga sina ei ole eriline luulelugeja? Siis tuleb sõita bussiga üle jõe, näha jõel õngitsevaid kalamehi, leida peast tärganud mõte, et “Koržetsil ilmus ju üks kalalaluuletuste kogumik?!”, astuda raamatukokku, küsida Koržetsi kalaluuletuste kogumikku, tassida nii umbes 10 kilo kaaluv kalapoeesia jõe äärde, teha koos kalameestega sellest pilt ja siis veeta õhtutundidel aega lugedes haugi ja silgu ja vähi ja karvakala ja tindi ja räime ja vaalaskala (kes ei olegi ju kala!) luuletusi.
Enam ei tundugi luuletused väga võõras teema.
Vähemalt kalaluuletused.

Vladislav Koržets on teinud selle raamatu kokkupanemisel hiiglama suure töö. Antoloogias on luuletusi 264-lt Eestimaa autorilt. Kokku umbes 950 luuletust. Jah – kõik luuletused on kaladest ja meremeestest ja õngitsemisest ja võrgupüügist jne. On lasteluuletusi, laulutekste, poeeme, ballaade, rahvalaule. Mõni tuli kohe tuttav ette – mõelge ise mitut laulu te teate, kus räägitakse kaladest (meremeestest)?

All kose jalamil, kus segi valgus veega
kust tõuseb jahedus ja udu kerge ilm.
Kus päikesepaistes vesti sarnane on on meega,
üht näkki ujumas on näinud minu silm …
InBoil “Kosk”

Enamus kalapüüdmisluuletusi tundub olema kirjutatud suveajast, mitmed sügistormidest ja meremeestest. Üsna vähe aega talvisest kalapüügist, mis meil, Pärnus, väga populaarne on.
Kui jää kannab kajakat, on esimesed õngitsejad jääl ja sinna nad jäävad selle ajani, kui nad kevadel liiga õhukeseks muutunud jää tõttu kaldale saadetakse.
Aga paatidel pole sel ajal midagi teha …

On ilusat rahu
kaldal kummuli paatides.
Koheva teki all magavad
aerudeta ja
vakka.
Võibolla
on nendel
selgeveelised unenäod
kus aegajalt vilksatab
soomuste ehedat hõbedat.
Mis sest, et tuisk
kirvendab kiilude kohal.
Milvi Sepping “Lumised” 1929

Marek Sadam “Tulbid ja bonsai”

Isiklik väljakutse!
Lugemise Väljakutse grupi kingitud 12 lugemiskuud – 1. kuu NOVEMBER

46506159_2231802093510622_8083540355615555584_n.jpg

Marek Sadam “Tulbid ja bonsai” (208lk. FD Distribution)

Niisiis – esimene teie kingitud raamat!!! Aitäh!
Mulle meeldivad Sadama laulud ja mõtted ning julgus öelda just seda, mida ta arvab. Tema kontserdilt koju minnes on hing selgem, mitu nädalat elaks justkui teistsugust elu ja hooliks hoopis teistest asjadest kui muidu.
Ma arvan, et ma olen temaga üsna ühel lainel. Ainult see suur kohvikuvärk ja koogisöömine ei ole päris minu teema.

Raamat on mõnus. Juba sellest hetkest kui peale vaatad näed, et see on armastusega ja hoolimisega tehtud. Imeilus köide, kõvad kaaned, tugevad paksud lehed. Ja kui kaaned avad, siis vahelduvad luuletused (ehk laulusõnad) päris pikkade ja mõnusate mõtisklustega. Neid laulude sõnu saab mõttes muidugi hoopis lauldud, mitte niisama loetud.

Kas te teate, et *eestlased istutavad sõstrapõõsad tihedalt teineteise kõrvale sellepärast, et muru veelgi keerulisem piirata oleks. (lk.20)
Või seda, et *riisuda riigi vara võib tunduda igati ihaldusväärne, aga päris rehaga sügisel lehti kuhjates jääb alles plekkideta süda ning õnnetunne mõnusast rammestusest. (lk.20)
Või hoopis seda, et fantaasiat ei tohi igavaks ilupuuks lõigata. Tihti juuritakse fantaasiapõõsas sootuks välja, kuna sile golfiväljak peegeldab paremini meie siledalt igavaid mõtteid. (lk.74)

See viimane mõte kõlas nagu paitus minu kõrvadele, sest minu aed on sõna otseses mõttes fantaasiapõõsaid täis ja siledast golfiväljakust on asi valgusaastate kaugusel. Teisisõnu – ma ei püga eriti aias kasvavaid õunapuid, peenraääri katab sammal (vaata pilti!) ja lilletuustid sirguvad otse keset künklikku muru.

“Siin me oleme”
https://youtu.be/B91uw7mLzog

Siin me siis oleme, elame kuni
Lihtsalt saab otsa, tuleb kord lumi
Unne võiks vajuda, nii nagu karu
Põhjamaa veri kuid talvegi talub

Francesco Marciuliano “Hea elu õppetunnid” ja “I could pee on this”

Väike vahepala 🐈

Francesco Marciuliano
“Hea elu õppetunnid” (112lk, Helios)
“I could pee on this” (112lk, Chonicle books)

26231882_1819668568057312_4107786354633049943_o.jpg
Kaks väikest lõbusat vahepala väljakutse teemade vahele (liiga väiksed raamatukesed, et nende läbilugemist väljakutseks võiks nimetada) – kasside mõtted proosas ja luulevormis. 😺
Esimeses raamatus on palju häid õpetusi, mismoodi oma õukonnale enda soove näidata, mis ajal mängule keskenduda (öösel kella 3 paiku), kuidas süüa saada, mismoodi külalistega käituda jne.
Teises raamatus on kogu inimesele vajalik informatsioon edastatud võrratus värsivormis.

Luuleraamat oli naljakam ja pani mitmel korral turtsatama, rääkimata äratuntavatest kassihetkedest meiegi kodus.
Paistab, et kõigile muudele muredele lisaks peavad meie loomad arvestama veel ka arvutiajastuga, kuhu nende ebatavaline tukastuspoos või valesti kalkuleeritud hüpe kogu ilmarahvale naeruks riputatakse!

That Top Shelf

I think I can jump to that top shelf
I want to jump to that top shelf
I know I can jump to that top shelf
I am jumping to that top shelf
I missed that top shelf by a good six feet
And now everything is on the floor
And I’m left wondering
Why people even bother buying china
If it breaks so easily