Neil Gaiman “Eikusagi”

VV-raamat (väljakutseväline)
Neil Gaiman “Eikusagi” (Varrak, 407lk.)
Tõlkinud: Sash Uusjärv
Kujundanud: Liis Karu

15940852_1445801825443990_742262088916915487_n.jpg
Lõpetasin äsja selle raamatu lugemise ja mulle tundub, et muljetuse kirjutamiseks peaks olema sama palju fantaasiat, kui Neil Gaimanil endal! 😀
Ma ei ole palju fantaasiakirjandust lugenud, aga siit raamatust jooksis vist läbi enamvähem kõik, mis sellel žanril pakkuda on 🙂
Salapärane markii de Carabas, noor leedi nimega Uks (kes avab kõik uksed, mis avamist vajavad), jõledate kõrilõikajate paar, Rotirääkijad, langenud ingel, elevantmees ja igasugu teisi hirmsaid ja veel hirmsamaid tegelasi. Ning siis täiesti tavaline noor mees Richard, kes kogu selle hullu kambaga toime peab tulema. Ja muidugi mitte enda maal, vaid päris Londonist allpool olevas Londonis (mis tundus vahepeal hoopis ülevalpool olema…).
Ma pean ütlema, et nautisin Gaimani “Kalmisturaamatut” ja “Tee lõpus on ookean” raamatuid tunduvalt rahulikumalt kui seda – nood olid ju lasteraamatud, kus ei keeratud lugeja aju nii sõlme, kui neil lehekülgedel! Aga “Eikusagit” lugedes olid meeled kogu aeg segamini ja ärevil ja tormasid koos peategelastega mööda Alumise Londoni torustikku ringi. Ühel hetkel on hirmus koht ja hingad sügavalt sisse ja siis oleks vaja veelkord sisse hingata ja veelkord ja siis hinge kinni hoida ja… Lehed muudkui keerasid ennast edasi ja kui silmad raamatust tõstsin, oli akna taga pime ja abikaasa oli mingil hetkel toas tule põlema pannud ja…

Ühesõnaga – kui lugema hakkate varuge aega! Sest te astute koos Richardiga Alumisse Londonisse ja ei saa sealt üksi välja tulla. Preili Uks peab teile võtme andma, aga see saab juhtuda alles siis, kui palju-palju tunde on mööda läinud ja närve ära kulunud.
Ma loodan, et ma ei kohta lähiajal tänaval ühtegi rotti. Mul oleks ilmselt tunne, et neid on vaja tervitada ja nende ees aupaklikult kummardada. Hullumajja ei tahaks ka sattuda 🙂

Ma ei tee sisukokkuvõtet, seda saab näiteks Varraku kodulehelt lugeda. Aga ma tahan mainida seda, et peale hullumeelse fantaasialoo, on siia raamatusse peidetud ka parasjagu Londoni ajalugu.
Näiteks kirjutatakse sellest, kuidas osa Londonist on ehitatud laipadele. Samuti räägitakse suurest Londoni udust aastal 1952, kus hukkus üle 12 000 inimese. Ära on märgitud ka see kuidas ja kuna Londonisse reovete äravoolu ehitama hakati.
Kõiki neid teemasid guugeldades leiab palju põnevat lugemist.

Paljudes raamatutes on tähtsal kohal sillad. Nii ka siin.
Tähtsaim neist on Öösild, millest Richard pidi üle minema kui ta suundus Liuglevale Laadale. Öösild oli pime, sünge, hirmus paik, kust Alumise Londoni rahvas läks kindluse mõttes üle mitmekesi. Sest…
“Pimedus ei ole naljaasi, pimedus on midagi tahket ja tõelist, midagi palju enamat kui vaid valguse puudumine.”
Pimedus hõljub meist läbi, puudutab meie meeli ja pääseb meie sisse.
Kui oled jõudnud Öösilla pimeduse keskele, siis võib sinuga juhtuda kõike. Osad jõuavad üle silla, osad kaovad igaveseks, osad kaovad, aga suudavad siiski tagasi tulla. Ka nad tagasi tulles on enam samad inimesed, see sõltub pimeduse puudutusest.
See oli minu jaoks üks mõjusamaid kohti selles raamatus, mis viis mõtted fantaasiaraamatult päriselu juurde. Küllap peab igaüks kasvõi korra enda elus võitlema oma Öösillal oma pimedusega.

Aga et asi liiga kurvaks ei läheks – siin raamatus oli mitmeid kohti, kus sai mõnuga naeru turtsuda, sest Neil Gaimanil on lihtsalt nii võrratu kirjutamise stiil! Kujutate ette, kuidas inimeste naer saab olla tolmune? Aga naerda saab ka nagu patune kass.

*Islington naeratas nagu kass, kes on lisaks kanaarilinnule ja koorele pannud nahka ka kana, mida sa hoidsid õhtusöögiks, ja brüleekreemi, mis oli mõeldud magusroaks.

Neil Gaiman “Ja tee lõpus on ookean”

Neil Gaiman “Ja tee lõpus on ookean” (203lk. Varrak)
11234815_1121759881181521_3879903381721265293_n.jpg
Neil Gaiman kirjutab lugusid lastest nii, nagu ta elaks mõne seiklusi otsiva lapse peas. Mingis mõttes nagu Astrid Lindgren, aga kui Lindgreni lapsed said hakkama päris elus olevate trikkidega, siis Gaimani lapsed elavad fantaasiamaailmas. Ja see on tihti kurjust täis, hirmutav, müstiline. Ja väga mõnusalt loetav.
Kirjutasin seekord üles mõned mõtteterad:
*Vananedes saavad meist meie vanemad. Ela küllalt kaua ja sa näed, kuidas näod korduma hakkavad (13.lk)
*Merevett ei saa juua. Liiga soolane. Nagu jooks eluverd (13.lk)
*Täiskasvanud järgivad käitumismalle. Lapsed katsetavad. Täiskasvanud lähevad südamerahuga sada või tuhat korda mööda sama rada, võibolla ei tule neile pähegi, et võiks rajalt välja astuda, rododendronite alla ronida ja aialippide vahelt läbipääse otsida (68.lk)
*Tegin akna lahti, panin pea padjale, sulgesin silmad, tundsin tuult oma näol ja kuulasin, kuidas puud kõiguvad ning naksuvad. Kui mul veab, siis langeb mõni piisk ka mu näole ja ma võin kujutleda, kuidas ma istun paadis keset ookeani ja kiigun lainetuse taktis. Ma ei mõelnudki ennast piraadiks ega kujutlenud, et olen kusagile teel. Ma lihtsalt olin paadis… (72.lk)