J. K. Rowling “Harry Potter ja Fööniksi ordu”

Teema 42: Kõige paksem lugemata ilukirjanduslik raamat sinu isiklikust riiulist
J. K. Rowling “Harry Potter ja Fööniksi ordu” (856lk. Varrak)

Khm, khm …
Minu 2018. aasta väljakutse jõudis lõpule!
Päris mõnus tunne on. 😀

Khm, khm …
Raamatumuljed.
PS! Tõsised fännid, ärge edasi lugege! Natuke kriitikat tuleb.
Minu meelest oleks saanud selle raamatu edukalt kirjutada 600-leheküljelise ja mitte midagi poleks juhtunud. Kuidagi väga palju heietamist oli, esimest korda läks põnevaks peale 460. lehekülge! St. see-kelle-nime-ei-tohi-nimetada saabus tegelikult alles raamatu keskel ja kadus siis jälle. Põhiline mahv läks Harry vihahoogudele ja Umbridge`i muti märatsemisele.
Oh, kuidas ma ootasin, et Snape millegi erilisega hakkama saab. Millegagi, mis tema ja Harry suhted soojemaks muudaks. Võimalik, et ma jäängi seda ootama ja midagi sellist ei juhtugi (mul ju veel 2 raamatut lugemata!). Palun ärge vihjake siin kommentaarides mulle midagi! (mäletate küll, artiklit, kus kirjutati mis polaarjaamas selle raamatute lõppude ärarääkijaga juhtus 😉 ).
Jama lugu, kui su lemmiknäitleja on pandud mängima sellist rolli, kes peaks raamatute põhjal vastik olema. No ei ole Alan Rickman vastik! Vastupidi.

Ja ma ootasin veel, et Harry suudab äkki midagi erilist korda saata. Et tal ilmub mõni enneolematu oskus. Eriti lõpus, kus lahingut peeti. No midagi sarnast nagu Tulepeekris.
(Tulepeeker oli üldse üks väga hea ja põnev raamat!).

Aga kõigest hoolimata on see üks suurepärane sari, vinge maailm ja haarav lugemine. Mis sest, et ma selles Fööniksi ordus natuke pettusin. Ma ootan tegelikult huviga, kuna ma järgmise osa kätte saan võetud. Õnneks on veel 2 raamatut jäänud (see hiljem saabunud näidend ei kutsu eriti lugema, aga kes teab).

J. K. Rowling “Harry Potter ja tulepeeker”

J. K. Rowling “Harry Potter ja tulepeeker” (632lk. Varrak)

Kes vahtis eile öösel kolmeni üleval ja ahmis Potterit lugeda? Mina. (Kuigi ma loen praegu ka teist raamatut 8-tunnise ööune vajalikkusest). 🙄

Selle raamatu algus ei saanud kuidagi vedama. Alles siis, kui Harry kolmevõluri turniirile neljandaks osalejaks valiti, hakkas põnev. Rääkimata lõpust, kus Harry võlukepp ennenägematuid tegusid korda saadab.
Küll peab kirjanikul olema fantaasiat, et selliseid asju kirja panna! Ja mitte ühe raamatu jagu, vaid terve sarja.
Tahaks tõesti selleni jõuda, et filmidki ära vaadata. St. enne muidugi raamat läbi lugeda ja siis film otsa vaadata. Selle raamatu järgi tehtud filmi staar on ilmselt Nuusik ja need trahhtagumikuga elukad.

Järgmine osa (kõige paksem lugemata raamat riiulis) aitab mul ka väljakutse lõpetada, nii et varsti on “koolitöö” tehtud ja tuleb jõuluvaheaeg! 🤓

J. K. Rowling “Harry Potter ja Azkabani vang”

Teema 48: Raamat, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas
J. K. Rowling “Harry Potter ja Azkabani vang” (376lk. Varrak, tõlkinud Krista Kaer ja Kaisa Kaer)

Mina jõudsin nüüd Potteri-seeria kolmanda raamatuni 🙂 Ütleme nii, et kaks esimest oli kui leebe sissejuhatus ja see kolmas ikka päris karm lugu! Püüdsin mitu korda mõelda, mismoodi tunneb ennast seda lugev laps – kirjeldused emast, kes tapeti ja kes enne surma tapjale karjus, et võta mind ja jäta mu poeg ellu; dementorid, kes ei olnud mitte inglipoiste välimusega (dementori suudlus – jeerum!) ja Azkabani vangla kirjeldused …
See oli üks karm raamat ja isegi Snape, kelles ma eelmises kahes osas ikka ühtteist meeldivat leidsin, pööras selle loo lõpuks täitsa ära (milles ma olen veits pettunud, sest teda mängib ikkagi mu lemmiknäitleja … 😉 ).

Tegelikult (kui õrnas eas lugejad välja jätta), oli muidugi kift raamat ja põnevust jagus. Eriti hea oli lendluupalli finaal, mille ma ühe hingetõmbega läbi lugesin. Sõna otseses mõttes. 🙂

Tore oli ka see, et Peksja Paju oli siingi osas tegija ja et Hagridil ikka neid imelisi elukaid leidub.
Professor Trelawney tõi siia raamatusse sisse ka usu, et kui lauas söövad 13 inimest, siis esimene neist, kes püsti tõuseb, sureb. See meenutas mulle, et Londonis, Savoi restoranis, “elutseb” must kassikuju nimega Kaspar. Kui juhtub, et tuleb 13-liikmeline seltskond, siis tõstetakse lauale Kaspar ja tema murrab esimese tõsuja needuse. Kaspar on igati austatud ja auhinnatud kass.

Raamatus on koht, milleni ei soovita ühelgi lapsel enne magamajäämist pidama jääda:
“Peletistele meeldivad pimedad suletud ruumid,” ütles professor Lupin. “Riidekapid, voodialused praod, kapid valamute all …” (lk. 115)

Väga tore! Varsti loen neljadat osa

J. K. Rowling “Harry Potter ja saladuste kamber”

Teema 45: Raamat nimekirjast 1001 või 101 raamatut, mida elu jooksul lugeda.
J. K. Rowling “Harry Potter ja saladuste kamber” (301lk. Varrak)

Lappasin läbi mitmeid 101 ja 1001 raamatu nimekirju ja ikka lugesin ühe punktina: ükskõik milline raamat Harry Potteri seeriast. Kuna ma nüüd neid raamatuid lugema olen hakanud, siis mulle sobis!

Esiteks ma pean ütlema, et Peksja Paju oli erakordselt tore tegelane 😀 Sellised võikski kõik puud olla – sõidab joodik autoga vastu puud ja saab kohe keretäie kätte 😛

Teiseks olid selles osas koos ämblikud (HIIGELämblikud!) ja maod. Mõlemad kuuluvad mu foobiate hulka, nii et pildike, mismoodi pimedas metsas mustad karvajalad ringi paterdasid, püsis mu silme ees veel jupp aega peale raamatu lõpetamist.

J.K. Rowling “Harry Potter ja tarkade kivi”

Teema 42: Raamat autorilt, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti
J.K. Rowling “Harry Potter ja tarkade kivi” (264lk, Varrak)

Trummid ja fanfaarid! Ma lugesin oma elu esimese Potteri läbi! 🙂  Keegi vangutab praegu kindlasti pead ja mõtleb, et see on ju võimatu – 17 aastat on möödas raamatu eesti keeles ilmumisest! Ilmselt olin ma viimase saja inimese hulgas, kes polnud veel Potterilugusid lugenud.
Aga nüüd on siis “kuradile” sõrm antud ja ma tean, et ta võtab ka käe ja muu, mis võtta on.
Sest see raamat oli vahva!
Humoorikas, pungil lahedaid karaktereid, põnev.
On läinud nii, et ainus Potteri film, mida ma näinud olen, on see esimene (3x) ja nii keris see lugu end mu silme ees kui filmilint. Snape, vaeseke, on raamatus tigedam kui filmis (filmis mängib teda mu lemmik nr.1 Alan Rickman, nii et talle on minu silmis palju rohkem lubatud kui mõnele muule tegelasele).

Ma sain siit raamatust kaks toredat sõna, mis sobiks kasutusse võtta: plähverdama ja looberdama

Siin oli üks väga hea lause, mille võiks meelde jätta: Surm on hästi korraldatud mõistusele ainult järgmine suur seiklus.

Ja väga armas hetk, mil Dumbledore räägib oma jõuluunistusest:
“Sokke (pakse, villaseid) pole kunagi ülearu,” ütles Dumbledore. “Jälle ühed jõulud on tulnud ja läinud, ilma et mulle ainsatki paari oleks kingitud. Kõik muudkui kingivad mulle raamatuid.”

Ma loodan, et ühes selle sarja raamatus, kingib keegi Dumbledorele ka paari villaseid sokke!

Robert Galbraith “Käo kukkumine”

24/53 Teema 36: Raamat, mida “kõik teised” on lugenud, aga sina miskipärast ei ole.

Robert Galbraith “Käo kukkumine” (Varrak 478lk.)

Minu esimene Rowlingu raamat 🙂
Mulle meeldivad väga kolm asja: kaanepilt, nimi Robert Galbraith ja pealkiri “Käo kukkumine”. Mulle ei meeldi absoluutselt raamatu toimetamine, sest siin on nii palju häirivaid trükivigu! Tõlkija on pikemate lausete kirjapanekuga ka hirmsasti vaeva näinud, (eriti raamatu esimeses kolmandikus).
Ma leidsin siit ühe uue (väga vana) väljendi, mis oli kirjas lauses: Lõugas nii, et maja seljas, kui selle avastas (lk.144). Keelegrupist uurides tuli välja, et originaallause sellel kohal oli olnud “yelling the place down when he found out”, mis tekitas lausesse mõtte. Veel sain teada, et “maja seljas karjuma” tähendab umbes sama, mis “karjus nagu siga aiavahel”. Hea teada!
Lugesin ühest retsensioonist, et kui raamat ilmus, ei müüdud seda eriti. Siis nuhiti välja, et tegu on Rowlingu kirjutatuga ja müüginumbrid lendasid lakke. Muidugi 🙂 Olen üsna kindel, et kui see ei oleks olnud Rowlingu raamat, poleks ta mingit erilist tähelepanu väärinud, sest lugu ise ei ole minu arust midagi erilist.
Kuulsa isa ja narkomaanist emaga, Afganistanis jala ning Inglismaal pruudi kaotanud Cormoran Strike peab detektiivibürood, mis on ühtlasi ka tema elukohaks. Õnneliku juhuse läbi saab ta endale ajutise sekretäri, kes on ilus ja tark ja hoolas ja diskreetne ja nutikas. Samal ajal sekretäriga saabub ka töö, kus kuulsa modelli Lula Landry vend ootab Strikelt, et too tõestaks – tema õe enesetapp ei olnudki enesetapp, vaid hoopis mõrv!
Ma usun, et Strike lugudel on potensiaali saada väga heaks seeriaks. Olen lugenud, et teine osa, “Siidiuss”, on juba huvitavam.
Ma pean ütlema, et raamatu viimastel lehekülgedel hakkas mul ka jalg valutama… 😉 Kes on lugenud, saab aru, miks