Dan Brown “Päritolu”

Isiklik väljakutse!
LV grupi kingitud 12 lugemiskuud – 2. kuu DETSEMBER
Dan Brown “Päritolu” (447lk. Ersen)

Alati, kui ma võtan kätte Dan Browni raamatu, valdab mind tunne, et no nüüd SEE algab. Varun enda kõrvale telefoni või tahvli ja alustan, ning ilmselt haaran juba esimese 10 minuti jooksul ühe tehnikavidina, et googeldada neid paiku ja maale ja muusikat ja sümboleid, millest Brown kirjutab. Ja nii kogu lugemise aja – ninapidi raamatus, ahmides teksti ja näppepidi tahvlis, otsides pilte.
Ma jälgin, mismoodi Brown oma raamatuid kirjutab. Kuidas ta külastab neid kohti, mis tema raamatutesse jõuavad, kuidas ta suhtleb erinevate teadlaste ja usuringkondade inimestega. Kuidas ta ei vali pooli! Igale Dan Browni raamatule eelnev uurimustöö on vapustav! Eks seegi ole juba näitaja, et tal ei ilmu ühes aastas 3-4-5 raamatut, vaid et nende ilmumiste vahele jääb aastaid tööd.
4 aastat sai peale “Infernot” oodatud ja see tasus ennast ära.

Kirjutan edaspidi ka raamatu sisust, nii et hoiatus neile, kes ise lugeda soovivad!
Seekord tegutseb Robert Langton Hispaanias. Alustab Frank Gehry vapustavast Guggenheimi muuseumist (ma ei tea, kas ta seest ka nii vinge välja näeb, kui väljast – ma pole Hispaanias käinud), näeb oma teadlasest sõbra surma ning kihutab taaskord erakordselt kauni naisega läbi Hispaania.
Küll sel Langdonil ikka veab nende naistega – kõik nad on ilusad ja targad. 🙂
Selles raamatus ei ole nii palju rahmeldamist ja seiklusi, kui varasemalt on olnud. Ajaga jookstakse küll võidu, aga oluline on hoopis muu.
Kui Langdon otsis 47-tähelist rida luuletusest, siis tekkis endalgi tahtmine see üles otsida. Ok, tunnistan – lugesin ära, mitu tähte on Piibli esimeses lauses. Nii inglise kui hispaania ja ladina kui eesti keeles. 🙂 Sellepärast Piiblist, et “Päritolu” teadlane Edmond Kirsch armastas vimkasid, miks siis mitte tsiteerida mõnd rida pühakirjast.
Noh – see polnud muidugi SEE lause, mida otsiti. Aga huvitav oli ikka!

Kui “Inferno” puhul oli raamatu lõpp täielik ehmatus, siis “Päritolu” keerleb pidevalt oma vältimatu lõpu poole. Kui palju on selle üle isegi mõeldud, et tehnika võidukõik on toimunud nii kiiresti! Kuidas on see võimalik, et inimesed on viimase sajandi (poole?) jooksul saavutanud kõik selle, mis meil praegu on? Ja kui kaua kulub aega selleks, et me laseme tehnikal endid “üle võtta”.  See, mis sel aastal oli uus ja ennenägematu, on järgmisel aastal juba vana. Meil on juba iseliikuvad autod, nutikad külmkapid, robotmuruniitjad, nutikassad. See on see, mida mina tavainimesena näen. Aga mis toimub teadlaste hulgas, mida on tegelikult praeguseks avastatud ja valmis tehtud – ma arvan, et see kõlaks nagu ulmekirjandus, aga on ometi tõde.

Ja siis on need kaks küsimust:
Kust me tuleme?
Kuhu me läheme?

Evolutsioon versus loomine?
Kui kõik maailmas on arenenud tänu füüsikale ja keemiale, siis kes lõi füüsika ja keemia? Selle küsimuse peale mõtleb ka Robert Langton.
Jõuame lõputu muna ja kana vaidluseni.
Ja ma ei usu, et inimene ealeski suudab välja mõelda, kuidas me tegelikult alguse saime. See ei ole võimalik. Peaks ehk hoopis keskenduma tulevikule ja hoolitsema selle eest, mis meil ees seisab.

Ok, nüüd ma hakkan juba ise targutama. 🙂
Aga Pets tuli vaatama, mida ma teen, hüppas toolile raamatute juurde, nuhkis veidi ja istus evolutsiooniteooria peale. Kas selleks, et näidata oma valikut või selleks, et katta kinni vale idee? Kahjuks ei ole inimene nii kaugele arenenud, et suudaks mõista kasside mõtteid.

Mõned tähelepanekud raamatust.
Naljakas on lugeda, mismoodi ameeriklane kirjutab inglaste inglise keele kohta: aktsiendiga hääldus. 🙂 Kipub ununema, kuskohas on inglise keele päritolu?

Otsige netist ja vaadake Kuninganna Isabella
“The book of Hours” pilte!      ———>

*Need, kes on elus kõige isetedlikumad, muutuvad surmas kõige hirmunumaiks.

*Pea surma meeles. Isegi nende jaoks, kelle käes on suur võim, on elu üürike. On vaid üks viis surma võita ning see on teha oma elust meistriteos.

*Kui elu on sünge, lase südamel endale teed näidata.

Väga hea raamat! Loodan, et järgmise kirjutamisega ei lähe Brownil nii kaua aega kui “Päritoluga”.

 

 

Debbie Macomber “Kui käes on jõulud”

Debbie Macomber “Kui käes on jõulud” (208lk. Ersen)

Maailmas on kahte tüüpi inimesi. Need, kes ärkavad ja ütlevad: “Ilusat hommikut, jumal” ja need, kes ütlevad: “Armas jumal, hommik.” (lk. 133)

SEE aeg aastas on käes, kui ma kerin ennast tugitooli ja võtan kätte mõne jõuluraamatu. Sellise raamatu, kus on palju lund ja jõulutulesid. Kus inimesed on alguses mossis ja tigedad ning hiljem rõõmsad ja õnnelikud. Kus ehitakse jõulupuid, jalutatakse lumesajus, juuakse kuuma kakaod, kantakse pikki pakse salle.
Ühesõnaga detsembrikuu (ja selle lähedus) paneb mind mõnusale muinasjutumaale elama ja ma ei välju sealt enne kui kuusk toast välja rändab. 🙂

See oli üks lihtne ja lõbus lugemine. Kaks inimest vahetavad paariks nädalaks oma kodud – üks, et minna ja üllatada oma Bostonis elavat tütart ja teine, et rahus raamatut kirjutada ja jõulukärast eemale saada.
Bostonisse jõudnud Emily avastab, et tütar pole tema nägemisest üldse vaimustuses ja sõidab hoopis ise koos sõpradega jõuludeks linnast ära. Leavenworthi jõudnud Charles avastab enda aga keset USA kõige jõululisemat linna täis sõbralikke (pealetükkivaid!) inimesi.
Kui Charlesi koju (kus nüüd pesitseb Emily) saabub tema vend Ray ja Emily koju (kus on ennast sisse seadnud Charles) saabub tema sõbranna Faith, saab segadus hoo sisse.

Muide – seda Leavenworthi linnakest tasub Googlest otsida ja pilte vaadata! See on tõesti Baierimaa stiilis majadega ja täielik jõulu võlumaa!
Vaadake näiteks seda videot ja siis lugege raamatut, kus üks vaene mees jõulude eest sinna linna põgeneb. 😛
https://youtu.be/FTyVydTNRqI

Alguses oli veidi raske lugeda. Tekst oli justkui konarlik või ei saanud ma raamatu (autori või tõlkija?) rütmile kohe pihta. Aga hiljem harjusin ära ja keskendusin sündmustele.
Täpselt selline nunnu jõululugu, täiskasvanute muinasjutt, millesse on jõulude ajal nii hea uskuda. 🙂
Kui oled romantik, soovitan!

Tess Gerritsen “Tulega mängides”

Tess Gerritsen “Tulega mängides” (272lk. Ersen, tõlkinud: Marge Paal)

Kas te olete hakanud kunagi lugema mõnd raamatut teadmisega, et võtate vahelduseks midagi kerget ja põnevat, veidi suhteprobleeme, veidi pereprobleeme, selline lihtsalt läbitav kirjatükk, mille lugemise ajal on mõttel tore puhata?

Mina lugesin selle raamatu sisututvustust ja mõtlesin – tore! Teeme ära 🙂 Kuu lõpuks veidi lõbu kah.

Ja nüüd ma istun siin ja püüan õigeid sõnu ritta panna. Sest see raamat oli kõike muud kui kaanel lubatud “viiuldaja leiab ühest Rooma antiigipoest maailmale tundmatu valsi noodid, mängib seda kodus ja tema 3-aastane tütar muutub sellepeale vägivaldseks”.

See raamat on holokaustist.

Sellest, mismoodi 1943. aasta detsembri alguses korjati Veneetsiast kokku 250 juuti ja veeti nad rongiga Poola “töölaagritesse”.

Sellest, kuidas noormees nimega Lorenzo Todesco korjati sellelt rongilt maha, sest tal oli käes viiulikast ja ta oskas pilli mängida.

Sellest, mismoodi Lorenzo ja teised noored juutidest mehed sunniti mängima muusikat sel ajal, kui SS-lased nende rahvuskaaslasi põletusahjudesse ajasid.

Valss nimega “Incendio” on kogu loo telg.

Alguses arvatakse, et selles on kuri võim inimeste üle, kes pala kuulevad. Väidetavalt muutub pala noodi leidnud viiuldaja 3-aastane tütar metsikuks kui ema seda lugu mängib. Asja uurivad psühhiaatrid ja naine satub peaaegu vaimuhaiglasse.

Samal ajal räägitakse ka teist lugu. Juudipoisi Lorenzo lugu, kes elab 1940. aastal Veneetsias ja on suurepärane viiuldaja. Tasapisi tuuakse sisse teemad, mismoodi juute tõrjuma hakati, võeti vastu seadusi, mis ei lubanud neil enam tähtsatel kohtadel (õppejõud, äride juhatajad, poliitikud) töötada. Räägitakse Lorenzo ja ilusa Itaalia tüdruku Laura armastusest.

Ja lõpuks rongist ja põletusahjudest.

Eelmise aasta lõpus tabas mind valusalt teadasaamine, mis on tegelikult ühe mu lemmiklaulu, Leonard Coheni “Dance Me to the End of Love” taga. Et see on kirjutatud mõeldes neile muusikutele, kes juutide põletusahjude kõrval mängima pidid.

Dance me to your beauty with a burning violin…

Leonard Cohen – Dance Me to the End of Love

Ja nüüd ma lugesin seda õudust raamatuna. Tõsi, ilukirjandusliku raamatuna, kus ajalooliste faktide kõrval on palju väljamõeldut, aga see mõjus mulle hullemini kui lihtsalt ajaloolisi fakte ja numbreid esitava raamatu lugemine. See oli isiklik. Ja ilukirjanduse taga oli tõde.

Minu jaoks oli üllatus, et raamatu autor, Tess Gerritsen, on ka väga hea viiuldaja ja pianist. Veel suurem üllatus oli, et ta on ise kirjutanud valmis selle valsi, mille saamisloost see raamat räägib.

Youtubes on video, kus Tess selle loo ette kannab. Ilus, aga värskelt peale raamatu lõpetamist seda kuulata, silme ees suitsevate korstnatega põletusahjud ja muusikud, kes pidid üle karjete mängima…

See oli liig.

Siin on see video: Tess Gerritsen “Incendio”

*Ära palu kunagi vabandust sellepärast, et õigesti käitud (lk.90)

*Asjad saavad tõeks alles pärast seda, kui oleme neid ette kujutanud. (lk.144)

*Kui sa ei näe, kuhu lähed, kui sa ei tea oma lõppsihtpunkti, on iga tund omaette igavik. (lk.205)

*Noormees pani pliiatsi käest.
“Lorenzo,” küsis Carlo, “mida sa kirjutad? Kas muusikat?”
Lorenzo tõstis pea ja nägi, et teised muusikud vahivad teda ainitisel pilgul. “See on valss,” lausus ta. “Surijatele.”

Graham Joyce “Vaikiv maa”

Graham Joyce “Vaikiv maa” (216lk. Ersen)

Kõigepealt suur-suur aitäh Dairele ja Hannelele, et te seda raamatut siin grupis tutvustasite! Ma ei teadnudki, et see olemas on ja ma oleks nii paljust ilma jäänud!!! See oli tõesti põnev ja kriipiv ja õudne ja hea raamat!
Kujutage ette, et olete üksi kuskil võõras majas – on öö, on talv, on tuul ja üks okastega põõsa oks kriibib tuule rütmis pidevalt vastu aknaklaasi.
Kriiiik…kriiiiik……kriiik…
Just selline tunne valdas mind kogu aeg, kui seda raamatut lugesin.
Käest seda vahepeal ära ei pane, see on kindel.

Zoe ja Jake on suusakuurordis puhkusel. Nad on ärganud vara, tõusnud mäele ja naudivad päeva esimesi päikesekiiri ning mäel valitsevat vaikust. Õhk on karge ja roosa ning nad lükkavad end suuskadel nõlvast allapoole. Ja siis liigub maa nende jalge all ning kostab mürin ja Zoe kuuleb, kuidas Jake talle karjub: “See on laviin! Mine servale, haara puust kinni! Ruttu!!!”
Aga on juba hilja, lumemass rebib nad endaga kaasa ja Zoe märkab veel käed näo ette tõsta, enne kui kõik ta ümber muutub valgeks lumemölluks.

PS! Kui plaanid raamatut lugeda, siis ära siit edasi loe!

Nad pääsevad tervelt. Jõuavad tagasi hotelli ja näevad, et see on ilmselt evakueeritud. Ka külas ei ole ühtegi inimest. Nad peavad sellest kohast minema saama, sest kohe võib tulla uus laviin! Aga ilm läheb halvaks, lumesadu tiheneb ja autot, millega ära sõita, pole kerge leida.
Aegamisi hakkavad nad taipama, et maailm nende ümber ei ole enam õige. Põlevad küünlad ei kahane, hotelli ümber liiguvad varjud, kõik teed, mida mööda nad püüavad minema pääseda, toovad neid hotelli tagasi, telefonid vaid kutsuvad ja keegi ei võta kõnesid vastu.

Kui sa oled üksi (kaksi) maailmas, siis on alguses hirmus, siis on lõbus ja siis tekib miljon küsimust. Mis edasi? Kas kõik jääbki nii ja kuidas sellesse suhtuda. Raamatus on väga hea koht, kus Zoe ja Jake otsustavad, et asjale saab vaadata kaht moodi. Kas nii, et nad on selles kohas lõksus või nii, et neid on siia vabastatud.
Nii on iga asjaga – ise teed otsuse, mismoodi sa enda elus juhtuvatele asjadele vaatad ja sellest oleneb, kui hästi sa enda elu elad.
Miks me oleme vihased kui surm võtab meilt mõne lähedase? Me võime selle asemel olla tänulikud, et see sõber meie ellu anti ja et meil oli koos nii tore.
Öeldakse, et head mõtted tulevad vaikuses kui keha puhkab. Kahekesi lumisesse maailma jäädes tulevad kindlasti head mõtted ja neid saab siit raamatust lugeda. Mida lõpupoole, seda enam.

Huvitav ongi see, mismoodi raamat natuke rabedast algusest areneb tõeliselt nauditavaks mõtiskluseks. Kaks noort lõbusat inimest kasvavad selles raamatus suureks.
Pinge kestab lõpuni ning see lõpp ei vaju kuskile kraavi, vaid kaant kinni pannes saab rahulolevalt noogutada ja jälle vabamalt hingata

Selle raamatu keskel sain ma ühe korraliku peatäie nutta, sest seal kirjutati justkui minust ja minu lapsepõlve koerast… Nimelt ilmub ühel hetkel must koer Sadie, kes kuulus Jake`i lapsepõlve ning nende kahe kohtumist kirjeldati nii südamlikult, et… Kui ma üldse midagi peale siinse elu lõppu ootan, siis taaskohtumist oma koeraga!
Koju tulles nägin üle hulga aja oma naabrite hiiglaslikku koeraelukat (tal pole lubatud iluaias kolada, aga aegajalt ta lihtsalt eirab reegleid ja aedu ) ja nässerdasin teda läbi aiatraadi kohe mõnuga

Raamatu lõpus kirjutab autor tänusõnu ja seal on ka vihje ühele kirjanikule, kes on talle inspiratsiooniks olnud. Panen selle nime kirja, tasuks ehk temagi kirjapandut uurida: Robert Holdstock.

Lucy M. Montgomery “Roheliste viilkatuste Anne”

41/53 Teema 16: Raamat, millest on juttu teises raamatus.
Lucy M. Montgomery “Roheliste viilkatuste Anne” (Ersen 236lk.)

Sellest raamatust on juttu Astrid Lindgreni lapsepõlvememuaarides “Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna”. See oli lapsena tema lemmikraamat. Lausa pähe kulunud!
Minu lapsepõlveraamatute hulka see aga ei kuulunud, nii et oli suur tahtmine läbi lugeda.

Vanapoisist ja vanatüdrukust õde ja vend elavad Roheliste Viilkatuste talus ja otsustavad endale lastekodust ühe poisi abiks võtta. Talu vajab pidamist, aga nemad ei jää nooremaks.
Ühe omamoodi eksituse tahtel läheb aga nii, et neile saadetakse Anne, 11-aastane, punapäine, väike ja tore lobamokk. Anne saab endale kodu ja tema uued vanemad saavad tunda, mis tähendab kasvatada üht kangekaelset ja säravat isiksust 🙂

Väga tore väljaanne – igal lehel, teksti vastas, on illustratsioon, mis mul lapsena kindlasti kõik värvitud oleks olnud!

David Michie “Dalai-Laama kass”

David Michie “Dalai-Laama kass” (208lk. Ersen)

Alustasin selle raamatu lugemist mõttega, et see läheb sinna “tegelaseks ei ole inimesed” punkti alla, aga võta näpust – tegelasteks olid ikkagi inimesed, ühe kassi silmade läbi. Tegu ei olnud lihtsalt lõbusa kassiseikluse raamatuga, vaid hoopis huvitava ja mõlema paneva koguga budismi väärtustest ja sellest, mismoodi me saame ise oma elu paremuse poole muuta. Kuidas tuleks nautida lihtsaid hetki oma elus, mitte kadestada teisi nende pealtnäha kullakarvalise elu pärast, kuidas “ehtsa elu elamine nõuab suuri silmi ja kõva häält!”
Väga hea raamat oli. Ja tänu sellele mõistan ma ka paremini, miks mu kass liiga pika paitamise peale hambad mu kätte lööb
Autori kodulehelt on näha, et raamatul on ka mitu järge. Esialgu ainult ingliskeelsed.