Andrus Kasemaa “Vanapoiss”

Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest
Andrus Kasemaa “Vanapoiss”
2019, LR nr. 17-18, 108lk. Kultuurileht

Kasemaa.jpg

* Vingumine on suur jõud. Jonn liigutab mägesid. Vingumine muudab maailma.

Mul on vingumürgitus!
See on selline raamat, et kui tuju on niru ja tahaks, et keegi oleks sinuga samal lainel, siis loe.
Eestimaa on kole.
Naised on vastikud.
Tänavaääred on võssa kasvanud.
Heterod on nõmedad.
Geid on nõmedad.
Sõda on halb.
Inimesed on lollid ja haisevad mitmepäevase higi järgi.
Pidupäevad on saast.
Argipäevad on igavad.
Kõikidest asjadest kõige kehvem on sündida oma isamaale.

Aga Norra ja Rootsi on nii ilusad ja vanamutid on head ja raamatuid peab palju olema!
Ja kõige parem on seista oma ukseaugus ning lillepeenrasse kusta. Auk jääb alles. Peenar hakkab haisema.
See on nõme.
Peaks vett peale valama.

Mehed on vastikud, ei taha gei olla.
Vanapoiss on ka halb olla, aga naised on nõmedad, naist ka ei taha.

Ühesõnaga – raamat nagu katkine plaat. Mitu nädalat jaurasin temaga, et loetud saaks. Vahepeal sai 3 teist raamatut läbi!
Raamat nagu Tele2 reklaam: vinguge rohkem!
Kaanevärv on väga hästi valitud, sest lugu seal sees kõlas tõesti, nagu teatud tüüpi tibide vingumine. 🙄
Ma üldse ei imesta, kui ta mõne kirjandusauhinna saab …

Kogu selle hädaldamise ja undamise vahel olid siiski mõned lõigud, mida oli ilus lugeda.
Näiteks see:
* Peale lumekuud on tuulekuud, siis sünnivad huntidel metsades kutsikad ja nad muretsevad nende pärast, veel neile muret ja rõõmu juurde. Kevad algab ja jätkub, ma tean, ise olen sündinud floreaali ja preriaali vahel täpselt enne suurt lõkete tegemise ööd. Aasta kõige lühemal ööl on floreaal. Siis metsades linnud laulavad ja ei jäägi vait. Heinakuu on mu lemmik, sest see on puhas looduse imetlus.

Advertisements

Werner Bergengruen „Poplavkin ja teised jutud“

Werner Bergengruen „Poplavkin ja teised jutud“ (56lk. Kultuurileht)
Tõlge Mati Sirkel, 2019.a.

01b.jpg

Ma pole jupp aega ühtegi LR-i sarjas ilmunud raamatut kätte võtnud ja läbi lugenud, aga see siin pani mõtlema, et võiks ikka tihemini lugeda küll. Sest see raamat on täpselt sellises stiilis, mis mulle nii väga meeldib! Nagu üks 19. sajandi venelane ise kirjutaks – ausalt, julgelt, häbi ja pettumusi rängalt üle elades ja allaneelates.
Raamatukese esimene lugu, Poplavkin, on kindlasti mu lemmik ja jääb veel pikaks ajaks meelde. Sellest oleks saanud kena keskmise pikkusega romaani kirjutada! Kuigi loo algus kulges armsasti, ütles minu liigne fantaasia kuskil keskel, et siit head nahka ei tule ja nii ta ka läks. Täitsa rumal situatsioon, millesse vaene Alaskal elav Poplavkin oma “kirja teel tellitud pruudiga” sattus, oleks saanud väga heaks ja hullupööra naljakaks raamatuks! Kujutasin seda lugu Vladimir Voinovitši sule läbi kirjapanduna ja mugistasin omaette naerda.
Siiralt kahju muidugi asjaosalistest endist. 
Teised lood olid ka toredakesed, eriti tubli oli rikas vanahärra, kes oma rahanäljas sugulased pika ninaga jättis. Aga ilmselt ei jää nad kauaks meelde. Ühe lehekülje pikkused lookesed ei vaja erilist süvenemist, tuhisevad silmadest sisse, ajukäärdude vahelt läbi ja kõrvadest välja, et teha ruumi hoopis pikematele ja paksematele kirjatükkidele.

Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal”

Üllatusteema: Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on Lugemise väljakutse grupi liige.
Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal” (75lk. Kultuurileht)

58384400_2465250863499076_3734743581659758592_n.jpg
Inimesed – kui te otsustate suveks ennast kiilaks ajada, palun mõelge ometi enne selle vaese kammi tunnete peale, kes teid senimaani igal hommikul, päevast päeva, truult teeninud on!
Sest mida peab üks kamm tundma, kui te ta äkki sahtlisse jätate? Täielik krahh, ootamatu nätakas piide vahele.
Kas mind ei vajata enam?
Kas ma olen teinud midagi valesti??
Kas ta leidis parema kammi??? Tihedama? Pikemate piidega?
Mõelge, enne kui kammi sahtlisse jätate.
Te ei taha seda valu oma südametunnistusele.
 
2019. aasta esimesel malbel päeval ma seda raamatut lugesingi. Tõelisel suvepäeval, mis saabus juba aprillis ja mis tähendas minu jaoks kaht lennusõitu. Istusin rihmaga tooli külge kinnitatult ja kannatasin üha kaugeneva maapinna tõttu kõhust tõusvat vastikut ärevust ning lugesin ja lugesin ja tundsin, kuidas peapoolelt rahu minusse tasapisi tagasi valgub. Sellepärast, et ma leidsin sellest raamatust enda mõtteid, mis olid kirja pandud märksa kaunimalt kui mina neid mõelda olen osanud.
Näiteks selline mõte, mis tuleb mu pähe kui ma kirja saan ja see algab sõnadega: “Kirjutame teile …”. (Raamatus lugu leheküljel 58). Ma kujutan alati ette (samamoodi kui raamatus), kuidas terve hulk inimesi istub ümber laua ja seda kirja kirjutab. Kõik on pühendunud, kogu kontori tähelepanu on mulle saadetava kirja vormimisel. Põsed lõkendavad, keegi rüüpab vett, köhatab, keegi võpatab köhatuse peale, saadab altkulmupilgu – ära häiri pühalikku momenti! Trükkija näpud värisevad järgmise rea ootuses. Kes selle ütleb? Kas ta saab selle nii kirja pandud, et kõik jääks rahule? Et kirja saaja (mina) lugedes leebelt naerataks ja noogutaks.
Mitu sellist kirja nad päeva jooksul saadetud saavad?
Milline närvikulu …
 
Või see mõte, mida ma mõtlen siis, kui toidupoe turvaväravad mõne mu kotis oleva raamatu peale röökima pistavad. Seda on mitu korda juhtunud (RR-ist tellitud raamatute pärast!) ja tunne on üsna loll. Viimati vaatas kassaproua mulle otsa, vangutas pead ja ütles kahtlaselt peenikese häälega ning vidus silmadega: “Rääkige nüüd välja, mis teil seal kotis on!?” Ning terve järjekorratäis silmapaare hiilgasid põnevusest võimaliku draama ootuses. Nende pettumuseks võtsin ma oma raamatupaki välja, vehkisin sellega kisavate väravate vahel ja draama jäi ära. Aga turvaväravad jäävad minu jaoks alati ebameeldivaks elemendiks, sest mul on alati mõni raamat kotis.
 
Minu jaoks ei olnud täiskasvanuna rõõmus avastus, et guljašš on supp. Meil koolis ja kodus (eriti kodus!) oli see alati normaalne lihavärk olnud. Nii et lugu leheküljel 7 pani mind sealse proua meelepahaga kaasa noogutama.
 
Ja üldse – kui te tohiks kirjutada veel ainult ühe sõna, siis mis sõna see oleks?
Lugege!