Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal”

Üllatusteema: Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on Lugemise väljakutse grupi liige.
Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal” (75lk. Kultuurileht)

58384400_2465250863499076_3734743581659758592_n.jpg
Inimesed – kui te otsustate suveks ennast kiilaks ajada, palun mõelge ometi enne selle vaese kammi tunnete peale, kes teid senimaani igal hommikul, päevast päeva, truult teeninud on!
Sest mida peab üks kamm tundma, kui te ta äkki sahtlisse jätate? Täielik krahh, ootamatu nätakas piide vahele.
Kas mind ei vajata enam?
Kas ma olen teinud midagi valesti??
Kas ta leidis parema kammi??? Tihedama? Pikemate piidega?
Mõelge, enne kui kammi sahtlisse jätate.
Te ei taha seda valu oma südametunnistusele.
 
2019. aasta esimesel malbel päeval ma seda raamatut lugesingi. Tõelisel suvepäeval, mis saabus juba aprillis ja mis tähendas minu jaoks kaht lennusõitu. Istusin rihmaga tooli külge kinnitatult ja kannatasin üha kaugeneva maapinna tõttu kõhust tõusvat vastikut ärevust ning lugesin ja lugesin ja tundsin, kuidas peapoolelt rahu minusse tasapisi tagasi valgub. Sellepärast, et ma leidsin sellest raamatust enda mõtteid, mis olid kirja pandud märksa kaunimalt kui mina neid mõelda olen osanud.
Näiteks selline mõte, mis tuleb mu pähe kui ma kirja saan ja see algab sõnadega: “Kirjutame teile …”. (Raamatus lugu leheküljel 58). Ma kujutan alati ette (samamoodi kui raamatus), kuidas terve hulk inimesi istub ümber laua ja seda kirja kirjutab. Kõik on pühendunud, kogu kontori tähelepanu on mulle saadetava kirja vormimisel. Põsed lõkendavad, keegi rüüpab vett, köhatab, keegi võpatab köhatuse peale, saadab altkulmupilgu – ära häiri pühalikku momenti! Trükkija näpud värisevad järgmise rea ootuses. Kes selle ütleb? Kas ta saab selle nii kirja pandud, et kõik jääks rahule? Et kirja saaja (mina) lugedes leebelt naerataks ja noogutaks.
Mitu sellist kirja nad päeva jooksul saadetud saavad?
Milline närvikulu …
 
Või see mõte, mida ma mõtlen siis, kui toidupoe turvaväravad mõne mu kotis oleva raamatu peale röökima pistavad. Seda on mitu korda juhtunud (RR-ist tellitud raamatute pärast!) ja tunne on üsna loll. Viimati vaatas kassaproua mulle otsa, vangutas pead ja ütles kahtlaselt peenikese häälega ning vidus silmadega: “Rääkige nüüd välja, mis teil seal kotis on!?” Ning terve järjekorratäis silmapaare hiilgasid põnevusest võimaliku draama ootuses. Nende pettumuseks võtsin ma oma raamatupaki välja, vehkisin sellega kisavate väravate vahel ja draama jäi ära. Aga turvaväravad jäävad minu jaoks alati ebameeldivaks elemendiks, sest mul on alati mõni raamat kotis.
 
Minu jaoks ei olnud täiskasvanuna rõõmus avastus, et guljašš on supp. Meil koolis ja kodus (eriti kodus!) oli see alati normaalne lihavärk olnud. Nii et lugu leheküljel 7 pani mind sealse proua meelepahaga kaasa noogutama.
 
Ja üldse – kui te tohiks kirjutada veel ainult ühe sõna, siis mis sõna see oleks?
Lugege!
Advertisements