Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea”

Teema 20: Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik.
Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea” (118lk. Eesti Raamat)

Aspe.jpg

Lugu “Ennosaare Ain” on esimest korda välja antud aastal 1888. “Anna Dorothea” aastal 1891.
Elisabeth Aspe on minu küla kirjanik 🙂 Elas Vana-Pärnus, minu majast linnulennul u. 200m kaugusel. Ilmselt on minu praegune elamine nende kunagise talu maadel. Lapsena piilusime tihti läbi aia ühe suure veski kivivaremeid. Nüüd olen lugenud, et Vana-Pärnu kalmistu vastas asus Aspede suur veski, nii et ma arvan, et see on ehk seesama. Kuigi asi vajab veel täpsustamist.
Käisin täna töölt tulles väikesel ekskursioonil ka, Elisabeth Aspele 2015. aasta detsembris püstitatud pingi juures, tema haual Vana-Pärnu kalmistul ja kõndisin ka vanadest veskivaremetest mööda. Tore on vähehaaval oma kodukoha lugu paremini tundma õppida.

18033447_1552394024784769_5297271079277703317_n17992009_1552393544784817_289193225336494734_n18033044_1552393511451487_5317176315548814728_n

Elisabeth Aspe raamatuid oli aga huvitav lugeda.
Esiteks see mõnus vanaaegne eesti keel! Näiteks selline lõik, kuidas inimesed Riiast tuleva laeva vastu tulevad:
“Linn ei ole nüüd ega olnud sel ajal peale Riia linna millegi muuga korralises ühenduses; ja et pärnulased tänulise loomuga, siis tulevad nad, kui iial võimalik, ikka laeva vastu võtma, mis ainuüksi paar korda nädalas neile uudist toob.” (lk.6)

Raamat ise räägib aga loo poisist, kes sündis Sauga vallas Ennosaare talus. Tema ema oli peremehe teine naine (esimene oli noorelt surnud ja uue noorperenaise elu talus tigeda vanaema tõttu kibe). Juhtus nii, et Aini ja vanema poja Peedi isa suri ning noorperenaine võttis poisi kaasa ning pages talust mõisa. Ain nuttis ja igatses hirmsasti oma venda ja talu, aga ema ei olnud nõus sinna enam tagasi minema.
Mõisaproua täheteadlasest vend Adalbert võttis Aini oma hoolealla. Andis talle õpetust ja poiss, kes armastas raamatutes tuhnida ning oli päris lahtise peaga, sai iga aastaga aina targemaks ja kahjuks ka saksikumaks. Varsti hakkas ta oma talumehest venda vältima ja kogu talurahvast häbenema. Armus ära mõisahärra ilusasse aga upsakasse tütresse ja valas kibedaid pisaraid kui preili lubadusest teda armastada kinni ei pidanud ja hoopis rikkaid noorhärrasid noolis.
Elu viis siis juba uhkema nimega noormehe, Antoni, Moskvasse, kus ta elas lausa 30 aastat. Õppis, oli tunnustatud teadlane. Ja unustas pikaks ajaks kodu ning kodumaa.

Kõike ei taha ära kirjutada, aga mainiks, et see Ennosaare vanaema oli ikka üks paras nõid 🙂 Ja härraseks muutunud Ain ajas mind pidevalt vihale – nii julm oli ta ennast ümbritsevate tordate inimeste vastu.
Raamatus on väga toredad kirjeldused mardipäevast ja pulmakommetest ning kiigepidudest.
Tolle aja vanusearvestus oli ka muidugi omamoodi. Raamatu lõpupoole on üks naine, kellest muudkui räägitakse kui vanast neitsist ja kortsulise näoga vanast naisest ja siis, ühel hetkel, kirjutatakse, et tegu on 46-aastase naisega.
Eks inimesed vananesid ka neil aegadel teistmoodi kui praegu.

“Anna Dorothea” on aga tõsielust võetud lugu, mis ilukirjanduslikult vürtsitatud.
Rikka raehärra juures kasvavad üles kolm kasulast, kaks tüdrukut ja poiss. Üks tüdrukutest, Anna, on imeilus, naeruhimuline neiuke, kes kõigi päid segi ajab ja mitte karvavõrdki tööd teha ei raatsi. Teine tüdruk, Elsabe, on maja hing. Tema korraldab kõike, teeb kõik tööd ja on arukas ning aus tüdruk. Poiss Prits on aga Riias kaupmeheametit õppimas olnud ja saabub nüüd koju. Anna keerutab ka teda ümber oma sõrme ja arvab, et võib poisilt kõike nõuda ning teiste meeste arvelt nalja saada, aga minu rõõmuks keerutab hoopis iseenda koledal kombel ummikusse ja saab kurja palga 🙂
Omamoodi Tuhkatriinulugu.

Väga tore lugemine oli! Vana Pärnu ning Vana-Pärnu kirjeldused, Vallikäärus jalutamised, sadamasse laevade ootamised – oma kodukoha kirjaniku teoseid on nii soe lugeda.

Advertisements

Kingitus kõige tublimale!

Kohtusime täna tädiga ja tema rääkis, mis temaga ühel õhtul juhtus.

Õhtune aeg, pime juba.
Tädi jalutab Tammsaare tänaval oma koeraga. Mööda teed läheneb auto.
Koer kükitab ja mu tädi, korralik kodanik, koristab koera hunniku kenasti kilekotti. Auto aeglustab sõitu.
Tädi ja Täpi lähevad edasi. Auto jääb seisma ja autost astub välja meesterahvas. Hakkab nende poole tulema.

Siinkohal pean ütlema, et mu tädi on väga vapper daam, sest mina oleks mõelnud, kuhupoole liduda tuleks (õhtune aeg, pime, auto, võõras mees). Tädi aga arvas, et mõni eksinud vene turist tuleb teed küsima ja sammus rahulikult edasi.

Mees tuleb aina lähemale ja tervitab. Linnapea! Ohooo…
Hr. linnapea oli kiitnud kui tubli kodanik mu tädi on, et koera järelt kenasti koristab ja kinkinud talle karbikese kena Pärnu märgiga! No missa ütled, ah!?
Tädi pahandas nüüd, et võttis tookord tummaks ja kokutama nagu lapsukese õpetaja ees. Oleks tahtnud härra linnapead tänada kenade jõulu ja aastavahetuse aegsete kõnede eest, aga siis ei osanud muud teha kui mökk-mökk 🙂

Aga päris imeline lugu, kas pole!
Nii et kallis rahvas, kes te jalutate oma koeri – koristage nende järelt ja võib-olla õnnestub teil lausa linnapea käest kiita saada! 🙂

Ma pean ütlema, et ma pole meie linnapeast just suures vaimustuses olnud, aga viimasel ajal hakkab ta mulle üha enam meeldima 🙂

mark