Olaf Esna “Pajatusi vanast Pärnust”

Pärnu rannas: rannakohviku seen, “Estonia” hotell, elevant ja palmid rannas.

Lugemise väljakutse: #argonaut
Jaanuar – palmi all. Koht, kus käiakse rannapuhkusel.
Olaf Esna “Pajatusi vanast Pärnust” (364lk. Otto Wilhelm)

Palmid on – on (vaata pilti! Tänasel tormipäeval otsisime ja leidsime).
Rand on – on!
Rannapuhkustel Pärnus käiakse – jah, käiakse küll.
Pärnakas ise jõuab randa muidugi siis, kui on talv ja vaja raamatust pilti teha.

Olaf Esna on meil Pärnus selline mees, kelle juurde võib minna ükskõik millise Pärnut puudutava küsimusega ja on kindel, et ta oskab sellele vastata. Või öelda täpse koha, kust vastust leida.
Siia raamatusse on kogutud Esna artiklid aastatest 2002-2016, kus ta kirjutab Pärnu kuurordi sünni ajalugu, siinsetest parkidest ja majadest ja inimestest ka.
Kuna meil on rannateema, siis peatun pikemalt sellel osal raamatust, kus on kirjutatud Pärnu kui supellinna ajaloost (kuigi teised osad on sama huvitavad lugeda!).

“Kes elab Pärnus, ei tarvitsegi sõita suvitama”. Sellise lausega see raamat algab.
Pärnu baadesakste ajalugu algab aga sellega, kui merre ehitati uhked jalgadel supelmajakesed. 1890. aastal alustas siin tööd esimene mudaravila, kus kallitele külalistele pakuti võimalust lesida veidi radioaktiivses Saulepa ranna mudas.
Uudised Pärnu kuurordist aina levisid, linn sai Venemaa kuurudite nimekirja ning ehitati uus (praegune vana) mudaravila, Wasa hotell (et majutada rootslasi) ning hotell Estonia.
Lugesin ja mõtlesin, kui kiiresti käisid tol ajal ehitustööd. Kõige rohkem võttis aega projektide kooskõlastamine, aga kui ametnikuhärrad oma tegemistega ühelepoole said, siis kerkisid hooned aastaga.

1939. aastal avati Pärnu rannakohvik, mis on tänu oma uhkele seenele siiani üheks Pärnu maamärgiks. Kui täna raamatut pildistamas käisime, siis ootasime lausa kolme seltskonna järel, et saaks pildi tühjast seenest! Ja ometi on talv, lumi ja tuisupäev. 🙂 Rahvusvaheline seltskond oli seenel tänagi – Norra perekond, kaks venekeelset prouat ning eestlannad.

Olev Siinmaa projekteeritud rannakohvik oli ilmselt üks šikk koht.
Vaatasin teda täna ja kujutasin ette, mismoodi päeval rannas lebanud rahvas õhtuks endid üles lõi, soengud pähe sättis ning kohvikusse elavat muusikat kuulama ning tantsima tuli. Kusjuures – rannakohvik töötas pikalt ilma alkoholimüügita! Osati lõbutseda ka lihtsalt muusikat kuulates ja tantsides.

Huvitav raamat! Muhedad ja huvitavad artiklid ning hea pildimaterjal. Lisaks sellele suurepärase kujundusega raamat – mõnus raske kõvakaaneline köide ning paksud kollakad (mitte libedad valged!) leheküljed.
Puhas lugemisnauding.

Esimene pilt on otse seene juures oleva jutupeatuse QR-koodi alt ilmuv Uno Lahe luuletus “Pärnu rand öösel”.
Teine pilt on seene valamisest. Väga äge foto mu meelest!

Piret Tali “Minu Pärnu”

Piret Tali “Minu Pärnu” (343lk. Petrone Print)

Kirjutan kohe alguseks ära, et ma ei ole eriline “Minu … ” sarja fänn. Mulle meeldib lugeda maadest ja nende kultuurist ja ajaloost, aga mind ei huvita, mismoodi mõni seda maad külastanud eestlane seal hakkama sai, mida hommikuks sõi ja mis tema perekond millestki arvas. Nii lihtsalt on.
Aga see raamat oli nö. kohustuslik kirjandus. Sellepärast, et ma olen põline pärnakas!
Loomulikult on see raamat kogu aeg Pärnu Keskraamatukogust välja laenutatud, nii et tänan Estrit, kes mulle selle talvel kinkis. Nüüd, nende erakordselt kuumade suvepäevadega, kui midagi muud teha ei saanud kui lugeda, võtsin kätte ja hakkasin vaikselt pihta. Ikka jupikaupa, peatükk peatüki järel, kokku vist 3 nädalat?
Kohati oli raske raamatuga ühele lainele saada.
Pärnu värk küll ja palju tuli tuttav ette, aga autor elas täiesti teises Pärnu otsas ja tundub, et seal käis elu natuke teistmoodi kui meie kandis. Eks ta kirjutab palju ka varasemast ajast, kui minu lapsepõlve ning minu Pärnu juurde kuulus ja palju on lihtsalt Pärnu ajalugu.
Kohati tundus, et raamatu jaoks oli kohandatud kunagi varem ilmunud artikleid.
Olen mitme inimese muljetest lugenud, et see raamat teda küll Pärnut külastama ei kutsu ja ma olen nõus – mind ka ei kutsuks, kui ma siin ei elaks. Aga umbes 50-aastasele pärnakale peaks siin palju tuttavat leiduma – Rannahoone erinevad ajastud, Pärnu kohvikud, Venemaa turistid, kunagine tööstus, kultuuriüritused.
Minu enda Pärnu on natuke hilisem ja natuke teistsugune.

Aga oli üks asi, mida lugedes ma ennast ära tundsin – kui Tartus õppisin ja nädalavahetustel koju Pärnusse sõitsin, siis bussijaamas bussist maha astudes hingasin sügavalt sisse – see oli värske, soolane, vetikane mereõhk! Nagu oleks supipotist välja pääsenud. Võrratu!
Sedasama kirjutas ka Piret Tali ja seda lugeda oli mõnus. Mitte ainult mina, tema tundis seda ka!

Ka selles raamatus oli ära märgitud, kuidas ristluslaevad mõned aastad tagasi jälle Pärnusse jõudsid. Naljakas, aga isegi raamatus kirjutatakse, mismoodi pärnakad ootasid suurt valget laeva, aga saabusid pisikesed, “nirukesed”.
Jajah, aga miks üldse arvati, et tuleb 13 korruseline ookeanihiiglane? See poleks siia muulide vahele kuidagi ära mahtunud. Isegi need pisikesed pidid ennast enne kaini jõudmist ümber keerama, sest muidu poleks lihtsalt mahtunud. 🙂
Aga meie Andrusega käime neid laevu ikka pildistamas. Kui nad tulevad ja kui nad lähevad. Kuidas pasunaorkester “Õnn tuli õuele” rahvast vastu võtab ja mismoodi nad ilutulestikuga ära saadetakse. Üks kõige vingemaid Pärnu projekte viimasel ajal!

Selles, et Pärnus on kohalikud ja suvitajad kaks eraldi maailma, on autoril aga õigus. Ei mõista siia tulnud, miks ma ei oska neile parimat sanatooriumi soovitada. Ma ei ole üheski käinud! Suvel linnaranda ei satugi. Liiga palju rahvast ja peale tööd tahaks kohe koju. Linnaranda saab minna sügisel ja talvel. Siis on see tühi ja mõnus.
Üldse tähendab suvi pärnakale tööd ja talv puhkust. Ma armastan seda aega, kui siin vaikus maad võtab. Kui tänavad tühjaks jäävad ja restoranis saab lauda valida. Talvised turistid on hoopis teised kui suvised kärarikkad perekonnad ja pidutsejad. Talvel tulevad vanemad rootslased ja norrakad, saabuvad uhkelt riides venelased. Iga aastaga tuleb viimaseid aina rohkem. Nad on siin rahul! Väike, vaikne linn. Kontserdid, restoranid ja sõbralik rahvas. Ja mina olen õnnelik kui talv saabub! Aeg hingata ja ELADA!
Nagu mu armas abikaasa suve esimesel suurel üritusel fotograafist sõbrale ütles: “Need kolm kuud (suve) tuleb lihtsalt üle elada”. Ja praegu on algamas sügis ning parim aeg Pärnus elamiseks saabumas.
Tänasega lõpeb isegi tümakapidu Weekend, pärnaka kirstunael.
Kõik, tere sügis!

Mulle meeldib, kuidas raamatus kirjutatakse, mismoodi Pärnus enne soojaks ei lähe, kui jää on merelt kadunud ja kuidas inimesed passivad, kas jõejää juba liigub. Selle liikumisega saabub tihti suur udu ja võib juhtuda, et hommikul üle silla tööle tulles on jõgi jääs ja õhtul koju minnes on jõgi sillani juba lahti. Sel kevadel juhtus just niimoodi.
Ja kui tuleb kevad, hakkavad kalurid kala müüma. Võid minna oma ämbriga sadamasse ja saad mõnusa kuhja. Keedtud silgud sibulaga käisid minu lapsepõlve juurde. Veega keedetud. Raamatu autori kala keedeti piimas.
Aga nagu ma kirjutasin – me elasime teine teises linnaotsas.

Lehmad linnas! Neid jagub tänasel päeval nii Raekülla kui Vana-Pärnu rannaniitudele. Suured karjad, sõbralikud ning uudishimulikud loomad. Neid käiakse tervete peredega uurimas.
Poseerivad fotograafile hästi. 🙂

Aga vanasti oli Piret Talil oma tänaval tädike lehmaga ja meil siin teiselpool linna oma tädike lehmaga. Õigemini olid meil siin lausa mustlased, kellel olid nii lehmad kui hobused ja kukk ka.

Üks punkt, milles ma pean raamatu autoriga nõustuma – Pärnu legendaarsed raamatupoed on kadunud! Rüütli tänava poest on saanud burksiputka (R-kiosk) ja kesklinna silla juures olnud raamatupoest on nüüdseks saanud mingi rattapood. Või midagi taolist. Ma ei teagi täpselt, mida too endast kujutab.
Nüüd on meil vaid kaks suurt – Apollo ja Rahva Raamat.
Hea, et needki on!

Pärnus käiakse plangupiletitega muusikat kuulamas. 🙂
Seda saab teha siis, kui näiteks Ammende villa aias on kontserdid. Siis võtad oma tooli või tekikese kaasa ja sätid end teiselepoole aeda kuulama. Me ju kõik teame, millised meie kuulsad artistid välja näevad, nii et ei ole hullu, kui seda ei näe, kust see hääl tuleb. Ning pargis oma tekil on mõnusam istuda ka kui puupingil villa aias.
Vallikäärus saab ka nii kontserdil käia. Aas on suur ja lai, seal on paremate kontserdite ajal ikka oma publik.
Ja veel üks koht – kontserdimaja fuajees saab ka teleriekraanidelt hetkel saalis toimuvaid kontserte vaadata! Istud kohvikus ja naudid.
Sellised plangupiletid.

Viimane teema, mida ma puudutan lihtsalt sellepärast, et lõpuks on keegi selle kohta väga hästi öelnud!
“Elupuuhekid on nagu uue aja okastraataed”.
Lugu raamatus algab sellest, et meie vanad kohalikud õunasordid hakkavad kaduma. Mis juhtub majadega, kuhu tuleb uus peremees? Kõigepealt vanad õunapuud ja marjapõõsad välja, siis külavata muru ja istutada aiaäärde rivi elupuusid, ehitada terrass ja keset seda platsi grillida. Kunagi aiandis töötades sai nende “mulle palun 50-60-100 elupuud” üle salaja naerdud, praegu on lihtsalt kurb selliseid ilmetuid aedu vaadata.
Kui paljudel on veel aedades vanu õunasorte nagu “Kuldrenett”, “Aia ilu”, “Suislepp”, “Tartu roos”, “Pärnu tuviõun” ehk “Lambanina”?
Praegustel aiapidajatel on “Brabant” ja “Smaragd”.

Ühesõnaga – need raamatu peatükid, kus oli kirjutatud viimasest 40 aastast, olid mullegi huvitavad. Palju tuttavaid hetki, kohti, üritusi (ansambel “Charizma”!!!). Kaugemale ajalukku triivimine nii tore lugemine ei olnud, jäi võõraks ja kaugeks. Ma lihtsalt ei lugenud seda raamatut kui ajalooõpikut, vaid kui kaaslinlase poolt kirja pandud pildikesi oma Pärnust.
Meie Pärnust.
Armas väike linn! Eriti sügisel ja talvel. 🙂

Käisime just täna hommikul vara muulil Serenissima saabumist pildistamas.
Andruse foto:

Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea”

Teema 20: Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik.
Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea” (118lk. Eesti Raamat)

Lugu “Ennosaare Ain” on esimest korda välja antud aastal 1888. “Anna Dorothea” aastal 1891.
Elisabeth Aspe on minu küla kirjanik 🙂 Elas Vana-Pärnus, minu majast linnulennul u. 200m kaugusel. Ilmselt on minu praegune elamine nende kunagise talu maadel. Lapsena piilusime tihti läbi aia ühe suure veski kivivaremeid. Nüüd olen lugenud, et Vana-Pärnu kalmistu vastas asus Aspede suur veski, nii et ma arvan, et see on ehk seesama. Kuigi asi vajab veel täpsustamist.
Käisin täna töölt tulles väikesel ekskursioonil ka, Elisabeth Aspele 2015. aasta detsembris püstitatud pingi juures, tema haual Vana-Pärnu kalmistul ja kõndisin ka vanadest veskivaremetest mööda. Tore on vähehaaval oma kodukoha lugu paremini tundma õppida.

Elisabeth Aspe raamatuid oli aga huvitav lugeda.
Esiteks see mõnus vanaaegne eesti keel! Näiteks selline lõik, kuidas inimesed Riiast tuleva laeva vastu tulevad:
“Linn ei ole nüüd ega olnud sel ajal peale Riia linna millegi muuga korralises ühenduses; ja et pärnulased tänulise loomuga, siis tulevad nad, kui iial võimalik, ikka laeva vastu võtma, mis ainuüksi paar korda nädalas neile uudist toob.” (lk.6)

Raamat ise räägib aga loo poisist, kes sündis Sauga vallas Ennosaare talus. Tema ema oli peremehe teine naine (esimene oli noorelt surnud ja uue noorperenaise elu talus tigeda vanaema tõttu kibe). Juhtus nii, et Aini ja vanema poja Peedi isa suri ning noorperenaine võttis poisi kaasa ning pages talust mõisa. Ain nuttis ja igatses hirmsasti oma venda ja talu, aga ema ei olnud nõus sinna enam tagasi minema.
Mõisaproua täheteadlasest vend Adalbert võttis Aini oma hoolealla. Andis talle õpetust ja poiss, kes armastas raamatutes tuhnida ning oli päris lahtise peaga, sai iga aastaga aina targemaks ja kahjuks ka saksikumaks. Varsti hakkas ta oma talumehest venda vältima ja kogu talurahvast häbenema. Armus ära mõisahärra ilusasse aga upsakasse tütresse ja valas kibedaid pisaraid kui preili lubadusest teda armastada kinni ei pidanud ja hoopis rikkaid noorhärrasid noolis.
Elu viis siis juba uhkema nimega noormehe, Antoni, Moskvasse, kus ta elas lausa 30 aastat. Õppis, oli tunnustatud teadlane. Ja unustas pikaks ajaks kodu ning kodumaa.

Kõike ei taha ära kirjutada, aga mainiks, et see Ennosaare vanaema oli ikka üks paras nõid 🙂 Ja härraseks muutunud Ain ajas mind pidevalt vihale – nii julm oli ta ennast ümbritsevate tordate inimeste vastu.
Raamatus on väga toredad kirjeldused mardipäevast ja pulmakommetest ning kiigepidudest.
Tolle aja vanusearvestus oli ka muidugi omamoodi. Raamatu lõpupoole on üks naine, kellest muudkui räägitakse kui vanast neitsist ja kortsulise näoga vanast naisest ja siis, ühel hetkel, kirjutatakse, et tegu on 46-aastase naisega.
Eks inimesed vananesid ka neil aegadel teistmoodi kui praegu.

“Anna Dorothea” on aga tõsielust võetud lugu, mis ilukirjanduslikult vürtsitatud.
Rikka raehärra juures kasvavad üles kolm kasulast, kaks tüdrukut ja poiss. Üks tüdrukutest, Anna, on imeilus, naeruhimuline neiuke, kes kõigi päid segi ajab ja mitte karvavõrdki tööd teha ei raatsi. Teine tüdruk, Elsabe, on maja hing. Tema korraldab kõike, teeb kõik tööd ja on arukas ning aus tüdruk. Poiss Prits on aga Riias kaupmeheametit õppimas olnud ja saabub nüüd koju. Anna keerutab ka teda ümber oma sõrme ja arvab, et võib poisilt kõike nõuda ning teiste meeste arvelt nalja saada, aga minu rõõmuks keerutab hoopis iseenda koledal kombel ummikusse ja saab kurja palga 🙂
Omamoodi Tuhkatriinulugu.

Väga tore lugemine oli! Vana Pärnu ning Vana-Pärnu kirjeldused, Vallikäärus jalutamised, sadamasse laevade ootamised – oma kodukoha kirjaniku teoseid on nii soe lugeda.

Kingitus kõige tublimale!

Kohtusime täna tädiga ja tema rääkis, mis temaga ühel õhtul juhtus.

Õhtune aeg, pime juba.
Tädi jalutab Tammsaare tänaval oma koeraga. Mööda teed läheneb auto.
Koer kükitab ja mu tädi, korralik kodanik, koristab koera hunniku kenasti kilekotti. Auto aeglustab sõitu.
Tädi ja Täpi lähevad edasi. Auto jääb seisma ja autost astub välja meesterahvas. Hakkab nende poole tulema.

Siinkohal pean ütlema, et mu tädi on väga vapper daam, sest mina oleks mõelnud, kuhupoole liduda tuleks (õhtune aeg, pime, auto, võõras mees). Tädi aga arvas, et mõni eksinud vene turist tuleb teed küsima ja sammus rahulikult edasi.

Mees tuleb aina lähemale ja tervitab. Linnapea! Ohooo…
Hr. linnapea oli kiitnud kui tubli kodanik mu tädi on, et koera järelt kenasti koristab ja kinkinud talle karbikese kena Pärnu märgiga! No missa ütled, ah!?
Tädi pahandas nüüd, et võttis tookord tummaks ja kokutama nagu lapsukese õpetaja ees. Oleks tahtnud härra linnapead tänada kenade jõulu ja aastavahetuse aegsete kõnede eest, aga siis ei osanud muud teha kui mökk-mökk 🙂

Aga päris imeline lugu, kas pole!
Nii et kallis rahvas, kes te jalutate oma koeri – koristage nende järelt ja võib-olla õnnestub teil lausa linnapea käest kiita saada! 🙂

Ma pean ütlema, et ma pole meie linnapeast just suures vaimustuses olnud, aga viimasel ajal hakkab ta mulle üha enam meeldima 🙂