Lugusid maailmast

Postcrossing ei ole ainult sina-mulle-kaart, mina-sulle-kaart vahetus. Postcrossing õpetab geograafiat, tutvustab kultuure, näitab maailma rahvuspühasid, loomi, linde, inimesi, pühakuid, arhitektuuri. Ühesõnaga – võta saadud kaart, vaata, kuskohast maailma nurgast see tulnud on ja uuri lähemalt, mis kaardil on. Olen pidanud plaani seda kõike oma blogis ka kajastada, aga pole selleni jõudnud. Täna saabus aga nii uhke kaardivalik, et ei saanud kohe kuidagi näitamata-kirjutamata jätta!

Esimesena tuli ajalehtede vahelt välja kaart Vietnamist, HO CHI MINHi linnast.
See linn asub Vietnami lõunaosas ja meile oleks ilmselt tuttavam linna vana nimi – Saigon. See on Vietnami suurim linn, mis võitles kommunistliku Põhja-Vietnami ja Viet Congi vastu kuni langemiseni 1975. aastal. Siis sai võidule kommunism ja linna nimi muudeti. Linna suurus on 2,095 km2 ja seal elab 9 miljonit inimest!

Vietnam

Sealkandis kasutatakse kalapüüdmiseks toredaid ümmargusi bambuspaate. Selle kaardi nägemine meenutas mulle ausalt öeldes kohe Gerald Durrelli raamatutest tuntud Geraldi laeva, mis ristiti “Plasku-Punnpepuks” ja mida polnud sugugi kerge juhtida. Nii pidi olema ka selle ümara laevukesega – enne sõiduõpe ja siis alles jõele kalale.
See paat ei ole ka kogenud juhile kergesti manööverdatav, aga on peaaegu uppumatu (katsu sa kaussi vannivette suruda!) ja hästi kerge transportida. Nende paatide tegemiseks lõigatakse kõrge kvaliteediga bambus pikkadeks ribadeks ja kuivatatakse need päikese käes ära. Siis painutatakse nad ümarakujulisteks ja põimitakse kokku. Lõpuks kaetakse paadid mitme kihi tõrvaga. Moodsamatel isenditel on põhja all ka diiselmootorid ja “tagapool” (kus on täiesti ümara paadi tagumine ots?) ka pisike propeller ja tüür.

IMG_0006

Järgmine kaart saabus Hiinast ja selles on pilt Seda (Sertar) maakonnast, Tiibetis.
Sertar tähendab tiibeti keeles kuldset hobust ja on üks Tiibeti maakondi. Selles on 19 linna ja 66 küla, asub Tiibeti platool ja koduks suurimale budismi instituudile maailmas – Larung Gar`ile. Maakond asub 4100 meetrit pealpool merepinda ja kliima ulatub -25C talvel kuni +30C suvel.

Seda

IMG_0005

Kolmas kaart: Filipiinidelt, näitamas Dagupani linna Bangus festivali.

Dagupan

Bangus on eesti keeles piimakala, mis pidi olema väga paljude luudega, aga hästi maitsev.
Igal juhul peetakse Dagupani linnas igal kevadel ja on üks kolmest tähtsamast festivalist Filipiinidel. Pidustuste ajal lõõmab linnas umbes 1000 grilli ja roaks muudetakse üle 10000 piimakala. Festivali ajal näidatakse ära 101 viisi, kuidas sellest kalast toitu valmistada, peetakse paraadi, auhinnatakse eelmise aasta suurima piimakala püüdjat ja kõnnitakse ringi, kalad toki otsas. Lõbu laialt, kõhud kalast pungil ja kalalõhnaline värvikirev pillerkaar ümberringi 🙂

IMG_0004

Neljas kaart: Türgist, pöörlevad dervišid.
Tants tekkis 13. sajandil praeguse Türgi aladel ning on tänini sealse usu sümboolsemaid rituaale. See on usuline meditatiivtants, kus preestrid pöörlevad vasakul jalal, kasutades paremat jalga kergeteks tõugeteks. Usutakse, et läbi selle pöörlemise kasvab inimene läbi armastuse, kaotab oma ego, leiab tõe ja naaseb siia maailma täiuslikuna.

IMG_0003

Viies kaart: Indoneesia, Borobuduri tempel.

Indonesia

Tempel on pärit 9. sajandist, koosneb kuuest neljakandlisest platvormist, millele asetuvad 3 ümarat platvormi. Tempel on kaunistatud 504 Buddha kujuga. See on maailma suurim budistlik tempel. Kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Väga palju ja huvitavat lugemist selle ehitise kohta leiab näiteks sellelt lingilt: http://en.wikipedia.org/wiki/Borobudur

IMG_0002

Kuues kaart oli päris lõbus ja saabus Saksamaalt.
Maali autor on Helme Heine ja nimeks “Talvesport”.
Nime sa nüüd võtak inni, miks seal Saksamaal peaks mäest alla kihutamiseks krokodille kasutama, aga mäkke tagasi on selliste “suuskadega” kindlasti lihtsam ronida, mis endid ise üles vinnavad 🙂

IMG_0001

Selline tore asi on Postcrossing 🙂

Advertisements

Juubeliüllatus emale :)

Minu emal oli 27. detsembril 70-aasta juubel. Temale midagi kinkida on alati üks suur peavalu, sest raamatuid ostab ta ise, riiete suhtes on tal omamoodi maitse ja minu kingitu seisab kenasti kotis, kaussidest ja tassidest ajavad kapid üle ja hobisid (peale ajalehesabadest ristsõnade lahendamise) tal ei ole. Oleme kinkinud reise, aga on näha, et ka neid oleks ta soovinud ise valida. Niisiis – mida kinkida?

Mulle tegelikult meeldib kingitusi teha kui mul tuleb hea idee, mis (vähemalt minu meelest) kingisaajat võiks rõõmustada. Aasta jooksul koguneb ka mõtteid, aga need ma kasutan enamuses jõulukinkideks ära ja 70 aastat pole ka jõulud, et kingid paari omakootud sokke või soojad sussid 😛

Aastaid tagasi tegin ma oma mehele üllatuse – minu üheks hobiks on Postcrossing (postkaartide vahetus üle maailma) ja niimoodi vahetasin ma talle albumitäie sünnipäevakaarte igalt poolt maailma nurkadest. Nüüd tuli sama mõte, aga suuremas plaanis – kui saaks kokku 70 õnnitluskaarti üle ilma! Otsus sai tehtud. Oli vaja rentida postkast, kuhu need kaardid saabuda võiks. Ja mida Pärnu pisikesel postiputkal pakkuda ei olnud – vabu postkaste! Kui varasemal ajal oli neid postkaste tervelt kolm seinatäit, siis nüüd on tegu vaid ühe väiksema kui 2×2 meetrit kapiga, kuhu eriti palju kaste ei mahu ja mis ilmselt on kõik filatelistide käes pikaajalisel rendil. Aga häda paneb mõtlema ja sugulased ju selleks ongi, et nende teenuseid aegajalt ära kasutada 😉 Postkasti saime Andruse õe Estri abiga hoopis Valka! Minu jaoks, kes ma armastan oma asju ise ajada ja mitte teistelt teeneid paluma, oli see üsna pingeline ja kannatlikkust nõudev aeg, mis lõppkokkuvõttes siiski positiivselt lõppes (õigemini ootab veel oma lõppu 31. jaanuaril).

Saatsin ise kokku umbes 76 kaarti, aga mida lähemale juubelipäev tuli, seda rohkem hakkas tunduma, et 70 õnnitluskaarti vastu ei tule. Ei tea, kas osa läks postis kaduma või oli ka neid, kes ei suvatsenudki kaarti teele panna, aga paar nädalat enne 27. detsembrit oli kohal vaid 45 kaardi ringis. Uus nuputamine ja pöördumine Facebookis oleva sõbralisti poole – kes tahaks ses projektis kaasa lüüa? Vastutasuks lubasin saata jõulukaarte 🙂 Seda viimast võimalust paljud ei soovinudki, aga kaarte tuli lõpuks kokku lausa 84! 😀

27. detsembri õhtul andsime Andrusega mu emale kingituse üle. Koos ühe kena kirju orhideega 🙂
Ema oli VÄGA üllatunud! Ja mina kibelesin neid ümbrikke lahti tegema – huvitav ju, milliseid kaarte saadeti ja mis neile sisse kirjutati! Aga ema otsustas, et hakkab kaarte avama järgmise päeva hommikul. Tegelikult oli see absoluutselt õige mõte, sest meil kulus selle karbitäie avamiseks ja läbilugemiseks pea 3 tundi! Eestikeelseid ja venekeelseid kaarte luges ema ise, ingliskeelseid tõlkisime koos. Nii vahva oli lugeda, mida kirjutatakse ja mida soovitakse! Samuti vaadata, milliseid kaarte kus maal sünnipäevadeks trükitakse. Mulle meeldivad hirmsasti kaardid, mis iseloomustavad maad, kust nad saabuvad. Vaatad kaardile peale ja näed sellele maale iseloomulikke detaile. Super!

Kõik kaardid (praegu on neid täpselt 90), on nüüd albumis olemas. Igaühel juures riik, kust kaart saabunud on.

Belgium1

Kõigile !KÕIGILE! kaardisaatjatele minu poolt üks väga suur ja soe aitäh koos kallistusega! Teie aitasite mu ema juubeli eriliseks muuta.
Aitäh teile, sõbrad 😀

collage