Grant Finnegan “Flight 19”

Teema 3: Raamat, mille pealkirjas on number 9 või 19
Grant Finnegan “Flight 19” (350lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

01flight.jpg

See on nüüd see raamat, mida ma hakkasin säriseva põnevusega lugema ja mille autor suutis peale esimest veerandit kergelt tuksi keerata (viga oli tegelikult minu teistsuguse süžee ootustes).
Lõpu kruvis muidugi taas jube põnevaks.

Aasta 2019. Täiesti tavapärane 5-tunnine lend USA-sse, rahulik, peagi hakatakse maanduma. Äkki kostab lennujuhtimistornist karm hääl – tundmatu lennuk, identifitseerige ennast! Piloodid on üllatunud, aga loevad oma lennunumbrid ette. Tornis jääb kõik vaikseks ja siis öeldakse: Lend 19 kadus aastal 2019, lennukirususid ei leitud. Praegu on aasta 2024.
5 aastat on vahepeal õhku haihtunud.
Lennuk suunatakse tavaliselt lennujaamalt sõjaväeangaari, reisijaid valmistatakse enne tõe teatamist pikalt ette.
Igaühe elus on 5 aastaga väga palju muutunud ja neile muutustele autor raamatus keskendubki. Minu lootus oli seotud pigem müstilise kadumise uurimisega ja sellest tuleb ka mu kerge pettumusetunne, et raamat polnud päris see, mida mina ootasin.

Küll aga pani see lugu mõtlema, mis juhtuks kui ma ise viieks aastaks kaoks? Ma tahaks ju, et teiste elud edasi läheks, mitte ei jääks kinni kurbusse ja leina. Aga mis siis saaks, kui ma äkki tagasi saabuks ja marsiks oma praeguse pere uude ellu rohmaki sisse?
Üllatus-üllatus, mina olen tagasi!

Raamatus olid abikaasadel uued pered, osa lähedasi oli surnud, firmaomanike ärid olid maha müüdud. Miljonärist kerjuseks, pereemast oma lastele võõraks tädiks jne.
Šokk oli kohutav. Kõigil! Nii lennukis olnutel, kes viie aasta möödumisest midagi ei teadnud, kui lähedastel, kes enda pereliikme äkki tagasi said ja kunagi armastatud ning leinatud inimene äkki üleliigseks osutus.

Peale 2/3 raamatut inimeste šoki jälgimist nihkub lõpp tagasi sinnakanti, kuhu ma lootsin, st. lennuki ja 5 kadunud aasta juurde. Lõpp paneb vägagi ootama raamatu järge, mida praegu alles kirjutatakse.
Sellest saaks hea filmi!

Advertisements

Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”

Teema 1: Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise pealkiri.
Raamat, mis on nii põnev ja nii sünge, et ei saa käest panna!
Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja” (264lk. Varrak)

18

Üksildane maanteeäärne kõrts, mille taga asuvad rabad ja sood. Sünged mehed öisel ajal vankritega kõrtsi ette sõitmas. Salajased tehingud, kuratlik röövlijõuk, albiinost preester, ilus hobusevaras, joogisena saladusi väljalobisev peremees.
No mida veel ühelt raamatult tahta?!
Õige – tugevat, tarka ja kartmatut naispeategelast!
Selles raamatus oli tõesti kõik olemas, mida ma ühelt healt raamatult ootan. Nii raske oli seda käest panna (elu segas aegajalt lugemisele vahele) ja nii suure põnevusega haarasin ma ta uuesti kätte.
Isegi see ei vähendanud põnevust karvavõrdki, et ma kurikaelte pealiku kohe tema raamatusse ilmudes ära arvasin. Pigem isegi suurendas huvi, et kuidas ta end lõpuks reedab? Seda andis pikalt-pikalt oodata.

Ma armastan tõesti raamatuid, kus üheks tähtsaks osaks on rabad, sood ja udu. Need on põhjatult müstilised ja kurjad kohad, kust head tegelased hädavaevu pääsevad ja kuhu kurjad igaveseks vajuvad. Siin olid nad pidevalt olemas. Küll jälitas Mary seal kõrtsi peremeest ja küll aeti teda ennast seal mätaste vahel taga. 18b

Peategelane Mary Yellan on nii tugev ja hea karakter, et talle polnud sugugi raske kaasa elada. Lugedes juhtub tihti nii, et tegelased saavad oma kindlad näod ja minu jaoks oli Marylgi kohe algusest peale oma nägu olemas – see oli telesarjas Jane Eyre`t mänginud näitlejanna Ruht Wilson. Mary tundus olema samasugune kindla ja selge silmavaatega ning hea ütlemisega tark noor naine.

Daphne du Mauirier oli vaid 29 aastane, kui ta selle raamatu kirjutas. Sellele järgnes kahe aasta pärast tema kuulsaim raamat “Rebecca”.
“Rebeccat” olen ma kunagi ammu lugenud (ja vaimustunud), nüüd vaatasin, et väliseesti kirjastus Orto on Daphne du Maurieri raamatuid rohkemgi välja andnud. Kaevun oma raamaturiiulitesse ja otsin nad välja. Tasub ilmselt kõiki lugeda.

Erinevatel maadel on taaskord erinevad kaanepildid. Mõni on suhteliselt kummaline, eelviimane näiteks …
18a

Dan Brown “Päritolu”

Isiklik väljakutse!
LV grupi kingitud 12 lugemiskuud – 2. kuu DETSEMBER
Dan Brown “Päritolu” (447lk. Ersen)

06.jpg
Alati, kui ma võtan kätte Dan Browni raamatu, valdab mind tunne, et no nüüd SEE algab. Varun enda kõrvale telefoni või tahvli ja alustan, ning ilmselt haaran juba esimese 10 minuti jooksul ühe tehnikavidina, et googeldada neid paiku ja maale ja muusikat ja sümboleid, millest Brown kirjutab. Ja nii kogu lugemise aja – ninapidi raamatus, ahmides teksti ja näppepidi tahvlis, otsides pilte.
Ma jälgin, mismoodi Brown oma raamatuid kirjutab. Kuidas ta külastab neid kohti, mis tema raamatutesse jõuavad, kuidas ta suhtleb erinevate teadlaste ja usuringkondade inimestega. Kuidas ta ei vali pooli! Igale Dan Browni raamatule eelnev uurimustöö on vapustav! Eks seegi ole juba näitaja, et tal ei ilmu ühes aastas 3-4-5 raamatut, vaid et nende ilmumiste vahele jääb aastaid tööd.
4 aastat sai peale “Infernot” oodatud ja see tasus ennast ära.

Kirjutan edaspidi ka raamatu sisust, nii et hoiatus neile, kes ise lugeda soovivad!
Seekord tegutseb Robert Langton Hispaanias. Alustab Frank Gehry vapustavast Guggenheimi muuseumist (ma ei tea, kas ta seest ka nii vinge välja näeb, kui väljast – ma pole Hispaanias käinud), näeb oma teadlasest sõbra surma ning kihutab taaskord erakordselt kauni naisega läbi Hispaania.
Küll sel Langdonil ikka veab nende naistega – kõik nad on ilusad ja targad. 🙂
Selles raamatus ei ole nii palju rahmeldamist ja seiklusi, kui varasemalt on olnud. Ajaga jookstakse küll võidu, aga oluline on hoopis muu.
Kui Langdon otsis 47-tähelist rida luuletusest, siis tekkis endalgi tahtmine see üles otsida. Ok, tunnistan – lugesin ära, mitu tähte on Piibli esimeses lauses. Nii inglise kui hispaania ja ladina kui eesti keeles. 🙂 Sellepärast Piiblist, et “Päritolu” teadlane Edmond Kirsch armastas vimkasid, miks siis mitte tsiteerida mõnd rida pühakirjast.
Noh – see polnud muidugi SEE lause, mida otsiti. Aga huvitav oli ikka!

Kui “Inferno” puhul oli raamatu lõpp täielik ehmatus, siis “Päritolu” keerleb pidevalt oma vältimatu lõpu poole. Kui palju on selle üle isegi mõeldud, et tehnika võidukõik on toimunud nii kiiresti! Kuidas on see võimalik, et inimesed on viimase sajandi (poole?) jooksul saavutanud kõik selle, mis meil praegu on? Ja kui kaua kulub aega selleks, et me laseme tehnikal endid “üle võtta”.  See, mis sel aastal oli uus ja ennenägematu, on järgmisel aastal juba vana. Meil on juba iseliikuvad autod, nutikad külmkapid, robotmuruniitjad, nutikassad. See on see, mida mina tavainimesena näen. Aga mis toimub teadlaste hulgas, mida on tegelikult praeguseks avastatud ja valmis tehtud – ma arvan, et see kõlaks nagu ulmekirjandus, aga on ometi tõde.

Ja siis on need kaks küsimust:
Kust me tuleme?
Kuhu me läheme?

Evolutsioon versus loomine?
Kui kõik maailmas on arenenud tänu füüsikale ja keemiale, siis kes lõi füüsika ja keemia? Selle küsimuse peale mõtleb ka Robert Langton.
Jõuame lõputu muna ja kana vaidluseni.
Ja ma ei usu, et inimene ealeski suudab välja mõelda, kuidas me tegelikult alguse saime. See ei ole võimalik. Peaks ehk hoopis keskenduma tulevikule ja hoolitsema selle eest, mis meil ees seisab.
06d.jpg
Ok, nüüd ma hakkan juba ise targutama. 🙂
Aga Pets tuli vaatama, mida ma teen, hüppas toolile raamatute juurde, nuhkis veidi ja istus evolutsiooniteooria peale. Kas selleks, et näidata oma valikut või selleks, et katta kinni vale idee? Kahjuks ei ole inimene nii kaugele arenenud, et suudaks mõista kasside mõtteid.

Mõned tähelepanekud raamatust.
Naljakas on lugeda, mismoodi ameeriklane kirjutab inglaste inglise keele kohta: aktsiendiga hääldus. 🙂 Kipub ununema, kuskohas on inglise keele päritolu?

Otsige netist ja vaadake Kuninganna Isabella 06a.JPG
“The book of Hours” pilte!      ———>

*Need, kes on elus kõige isetedlikumad, muutuvad surmas kõige hirmunumaiks.

*Pea surma meeles. Isegi nende jaoks, kelle käes on suur võim, on elu üürike. On vaid üks viis surma võita ning see on teha oma elust meistriteos.

*Kui elu on sünge, lase südamel endale teed näidata.

Väga hea raamat! Loodan, et järgmise kirjutamisega ei lähe Brownil nii kaua aega kui “Päritoluga”.

06b.jpg

 

 

Ruth Ware “The Death of Mrs. Westaway”

Teema 3: Raamat, mille kaanele on kirjutatud “bestseller”
Ruth Ware “The Death of Mrs. Westaway” (384lk. Harvill and Secker)

35759652_1997674810256686_7527672283574304768_o.jpg

Ruth Ware nimel on minu üle natuke maagiline jõud – kuigi tema 2. ja 3. raamat ei olnud mu jaoks eriti huvitavad, krabasin ma tema 4. raamatu kiiresti letilt ja lidusin õnnelikult kassasse. Esimene raamat, “Pimedas, pimedas metsas”, on mulle siiski väga hea mulje jätnud ja nii saavad ka vahepealsed apsakad andestatud.

Ja selles raamatus ei tulnud pettuda! Vastupidi – kogu loo vältel oli põnev. Suurepärane atmosfäär – Hal, kes on jäänud emata ja teeb Brightoni muulil taro kaartide lugemise tööd, kummaline kiri advokaadilt, kus väidetakse, et Hali ootab pärandus, müstiline ja kõle Inglismaa maamõis, käratsevad harakaparved, omamoodi “sugulased”, lumi, pettused, saladused.

Põnev oli! Kogu raamat pani kaasa mõtlema ja kaaluma. Otsima naerunägude taga kurja sepitsust ja püüdma hüüda Halile – ära mine TEMAGA rääkima! Vali teine usaldusalune. Ära mine tagasi …
Põnev, sünge ja kui helgemat poolt vaadata – veidi muinasjutuline.

Igal juhul süvendas see raamat mu soovi külastada kord mõnd saladuslikult suurt ja kõledat Inglismaa maamõisa. Jalutada neis lõpututes valdustes, näha võssakasvanud aeda, kuulata kriiksuvat aiaväravat, jälgida peale päikeseloojangut hämarduvaid kivipõrandaga suuri saale.

Super, Ruth Ware!
Ootan põnevusega uut raamatut.
Selle loo eestikeelne tõlge pidi ilmuma septembris! Loodetavasti samasuguse ilusa kaanepildiga kui see ingliskeelne on.

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” ja Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu”

Teema 27: 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad.

001Nähtamatu.png
Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” (289lk. Varrak)

Maailmade vahel on Nähtamatu Raamatukogu, kus elavad raamatukoguhoidjad ei vanane. Nad liiguvad eri paralleelidesse, et hankida sealt haruldasi trükiseid ja tuua need oma raamatukokku – selleks, et nad säiliks.
Kaks üsnagi sümpaatset tegelast – noor raamatukoguhoidja Irene ja õpipoiss Kai – lähevad ühte paljudest Londonitest hankima Grimmide muinasjuttude käsikirja. Ja selles Londonis on kõike: vampiire, haldjaid, küberjuhitavaid alligaatoreid, libahunte, detektiive, politseinikke, teadlasi, võlukunsti, mürgitatud kübaranõelu, tsepeliine, lohesid, hiiglaslikke metallist tõuke jne. Kõike on nii palju, et silme ees läheb kirjuks ja enam ei saa aru, kes keda ründab. 🙂 Võibolla on kõike seda liigagi palju. Kas ühes raamatus peavad kirjas olema kõik teadaolevad muinasjutu- ja ulmetegelased? Kohati tekkis tunne, et katsuge nüüd palun ühele asjale keskenduda ja sellega kuskile jõuda, aga seda muidugi ei juhtunud 🙂 Saabusid üha uued ja uued vaenlased, võlujõud ja head-halvad tegelased ning minul kui lugejal jäi üle ainult imestada, mismoodi autor ise ja Irene ning Kai neil kõigil vahet tegid ning segi ei ajanud. 😛

Aga! Raamat on põnev. Võtsin ta lennureisile kaasa ja lennufoobikust mina ei saanud arugi, kui me ühel hetkel juba kohale jõudnud olime ja lennukist välja aeti. Oleks võinud pikem lend olla. 😉
See oli nüüd esimene osa Nähtamatu Raamatukogu sarjas. Olemas on ka 2. 3. ning 4. osa ja kirjutamisel 5. osa. Ma väga loodan, et see sari saab lõpuni tõlgitud ja ilmutatud, sest ausalt öeldes on selline temaatika üks raamatusõbra unelma täitumine – kui vaid ette kujutada üht maailmadevahelist raamatukogu, kus on hoiul igasugu põnevat kirjandust! Nii pikki koridore, et ühest otsast teise jõudmiseks kulub 2,5 päeva! Hiiglama vanu raamatukoguhoidjaid, kes kuskil selle hiiglasliku kogu nurkades tolmuseid köiteid uurivad! Oh, nii põnev! Ma loodan, et mõnes osas veedetakse rohkem aega ka Nähtamatus Raamatukogus endas – mõni pätt paralleelmaailmast võiks ju juhuslikult sinna sattuda ja natuke kurja teha. 🙂

Niisiis – põnev lugu, meeldiv süžee, toredad tegelased (eriti lohe Kai). Loodetavasti on järgmistes osades veidi vähem igat sorti kolle ja trolle ja pikemalt ning sügavamalt lahti kirjutatud põnevust ja intriigi.

Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu” (345lk. Tänapäev)

*”Ta andis alla ja hammustas nurga hammastega ära.”
Jutt käib kommipakist.
No millega siis veel hammustatakse??? Ah?
See lause iseloomustab raamatut väga kenasti. Ons see nüüd autori või tõlkija stiil, aga peale “Nähtamatu Raamatukogu” lugemist tundus selle raamatu tekst väga konarlik.

Lugu ise rääkis Gotlandil toimunud mõrvadest. Oli udu, oli pimedat ööd, oli üksildasi maju ja ohvri paanilist põgenemist ning mõrtsuka mõtteid. Samas libiseti neist kurjategija tegevuse kohtadest kuidagi kergelt ja kiirelt üle ning keskenduti hoolega uurijate mõtetele ja neile hetkedele, kus üks tegelastest laob ritta plusse ja miinuseid, kas ta ikka peaks oma meest petma või mitte. Selline mulje jäi, et autori jaoks olid raamatus olevad mõrvad nii ebameeldivad, et ta üritas nendega ruttu ühelepoole saada, et siis suhetejuttudega edasi minna. 🙂
Samas oli ju ikka natuke põnev ka. 🙂 Mõrvalood ongi põnevad.

Kui ma raamatu lõpuni jõudsin, meenus mulle Ruth Ware “Valetamise mäng”. Siin ei olnud tegu valetamisega, aga kõik probleemid, mis raamatus olid, said samuti alguse lapsepõlvest ja kooliajast.

Vaatasin, et Mari Jungstedtilt on ilmunud eesti keeles kokku kolm raamatut, kõik erinevate inimeste tõlgitud. Niisiis peab ka teistega katsetama, kas on erinevust näha või mitte.