Diana Leesalu “Mahajäetud maja”

Teema 25: Raamat autorilt, kes on sinuga samal päeval sündinud.

See oli nii äge teema! Ma pole ühegi teema puhul nii põhjalikku tuhnimist ette võtnud, kui selle. Uurisin islandlasi ja jaapanlasi ja rootslasi ja valisin ühe autori juba peaaegu välja, aga siis, oktoobri keskel veelkord otsides, leidsin äkki päris kodumaise autori, kellest mul enne aimugi ei olnud ja kelle sünnipäev on 1. novembril.
Palju õnne Diana Leesalu! 🌻🌻🌻

Diana Leesalu “Mahajäetud maja” (285lk. Pegasus)

75614146_2813956315295194_1224841573791956992_o.jpg

Oi, see oli LAHE raamat! Kohe esimesest peatükist alates sai naerda ja laagrisse minevatele koolipoistele kaasa elada. Martin ja Joonas ja hiljem nendega liituv Mini-Martin on väga ägedad kutid, keda ei hirmuta isegi palaval päeval puuriidaladumine ega pekikuubikutega supp. Aga pähe kuumav päike nõuab jäätist kõhtu ja kuna kõik suured asjad algavad väikestest kokkusattumustest, siis juhtub nii, et jäätist otsides leiavad poisid hoopis vana maja. Kohalikud hoiavad sest majast eemale, aga poistel on muidugi vaja lähemalt uurida.
Kõik on põnev ja tore, kuni majja kaob nende klassiõde Miia. Läheb ja ei tule enam tagasi ning teda otsima läinud poisid kukuvad äkki läbi keldriluugi hoopis teise maailma.
Ja see teine maailm oli ikka tõeliselt huvitav ja hirmutav ja kangelasi vajav paik!

Niisiis – raamat, kus on seiklusi, hulga huumorit ja vahvad tegelased.
Mina olen oma leiuga siia teemasse väga rahul ja kes pole seda raamatut lugenud, soovitan!

Miks pildil on õun, saavad teada need, kes raamatut loevad. 🍎

*Oled sa kunagi kuulnud, et mõni vihmapiisk ennast uputuse eest vastutavaks peab?

* Närvid on nagu mingi kampsun, mille keegi on meie sisse kudunud. Kui üks lõng katki läheb, siis sa lähed hulluks ja paistad näost imelik.

Ruth Ware “Luku taga”

Ruth Ware “Luku taga” (315lk. Helios)

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg
Ruth Ware. Mulle piisab sellest nimest ja ma lihtsalt pean tema uut raamatut lugema! Esimene jättis nii vinge mulje, mida ei suutnud kustutada ka kaks pisut komistavat järgmist, aga tundub, et neljanda ja nüüd viienda raamatuga läheb Ware aina paremaks! Sest see lugu, “Luku taga”, oli ikka päris korralik õudukas. Kujutasin situatsioone täiesti elavalt ette ja arvan, et oleks ise sellises majas ja sellises olukorras olles selja keeranud ja minema kihutanud!
Kuigi – lõpus ju selgus, miks Rowan paigale jäi.

Mulle tundus algusest peale, et ma loeks nagu lugu aastast 1800. Need kirjad, pöördumised härra Wrexhami poole, guvernandi rongiga saabumine, linnast eemal olev maja. Kõigel sellel oli ajaloo hõngu. Ja siis äkki lajatati tehnoloogia viimase sõnaga ja minu pildikesed pudenesid kõik laiali. Ja see tuli ainult kasuks! Sest terve raamatu jooksul kõikusin ma tänapäeva ja ammuse aja vahel ning see lisas asjale ainult vürtsi.

Puudutan raamatu sisu! Loe edasi omal vastutusel. 🙂

Ma olin algusest peale hämmingus, et tõesti võiks midagi sellist juhtuda – majas on 3 väikest last, võetakse uus lapsehoidja ja vanemad sõidavad kohe pikaks ajaks kodunt minema! Muidugi olid kõik need ootamatud kõned emalt jne. aga kes julgeks jätta täiesti võõra inimese niimoodi oma lastega sellisesse majja? Ausalt öeldes hirmutas kogu see tehnika revolutsioon seal majas mindki täiesti ära ja mina olin ju ainult lugeja. 🙂 Milline jube koht elamiseks.
Mis mulle meeldis, oli mürgiaed! Väga põnev! Väga uhke ajalugu. Väga kriipivalt kirja pandud.
Aga räägime nüüd neist helidest, mida Rowan öösiti kuulis. Alguses oli kriiks-kriiks ja siis äkki, alates leheküljest 199, kostus pööningult kriuks-kriuks! Heli muutus keset lehekülge ja jäi lõpuni kriuksuks (mis ei olnud enam nii hirmus, kui varasem kriiks!). Kas kellelgi on ingliskeelset raamatut? Kas heli tõesti muutus?

Raamatu lõpp on saanud omajagu kriitikat – lugu jääks justkui õhku ja konkreetset lõpplahendust ei ole. Ise lugesin viimased leheküljed mitu korda üle ja sain sealt enda jaoks siiski raamatule lõpu. Kas see häirib rohkem või vähem on iseasi, aga me saame teada, mis majas juhtus.

Väga hea lugemine! Sünge lugu ebameeldivas keskkonnas veidrate tegelastega.
Aga nii köitev!
Ja ma ootan uut aastat, et uut Ruth Ware raamatut lugeda! Küllap see taas tuleb. 🙂

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg

Uwe Laub “Torm”

Lugemise väljakutse 2019
Teema 51: Raamat, mis räägib elu pahupoolest
Uwe Laub “Torm” (382lk. Ühinenud Ajakirjad)

00071144358_2726940573996769_6967053835969757184_n.jpg
Teaduspõnevik. Kliimapõnevik. Kuigi ilukirjanduslikus võtmes, räägitakse palju juba praeguseks juhtunud kliimakatastroofidest ning inimese võimest kliimat mõjutada – hajutada pilvi, suunata tornaadosid jne.
Aga selline loodusega mängimine võib minna ülekäte ja kui kurjad jõud vastava tehnika enda kätte saavad, siis ei pruugi me oma ilmast enam eluga välja tulla.

Raamatu alguses on peatükid juhtumitest erinevates maailma nurkades – ärakadunud järv, suurte miinuskraadide asemel palavus, mittemillestki tekkinud tornaadod, rusikasuurused raheterad – ja kui sissejuhatus asja tõsidusse on tehtud, jõutakse selleni, mis kogu seda hävingut põhjustab. Õigemini kes, sest maailmas juhtuva kurja taga on ikka rahakas geenius.

NB! Puudutan natuke ka raamatu lõppu, sest ei saa oma nördimust kirjapanemata jätta!
Mulle meeldisid tormide tekkimise, pärismaailmas olemasoleva tehnika ning juhtumite kirjeldused ja see, kuidas päriselu ja fantaasialend kokku oli viidud. Mulle meeldis ka häkkerist ilmapoiss ja tegelikult ka kurjami visioon, mismoodi tema Musta Draakoni vallapäästmisega oma kodumaale kasu toob. Ohtu oli, pinget oli.
Aga mulle ei meeldinud kurva lapsepõlvega sekretärineiu, kellest raamatu lõpus sai lausa uskumatu kangelanna. See lõpp!?! Täielik Hollywood! Niisugune emalõvi, kes peaaegu paljaste kätega peatab ohtliku palgamõrtsuka. Milleks see lapseröövi teema sinna üldse sisse toodi? Pähh, autor rikkus nende viimaste peatükkidega kogu loo.
See on minu arvamus, ilmselt on palju neid, kellele selline tuhkatriinust sündinud superkangelanna vägagi meeltmööda on.

Teeme niimoodi, et ma hindan eraldi raamatu kliimaosa ja püüan selle Hollywoodi sealt lõpust üldse ära unustada. Ja see uurimisasutuste töö ning katastroofi mõistapüüdmine olid päris huvitavad.
Nüüd loeks hea meelega mõnd sellist teaduspõnevikku, kus keskendutaksegi ainult probleemile endale. Ilma moosise happy endita.

Sturm_Cover.jpg*Kas te näete seda siin, agent Deckard? See on silmaseina tsükliline uusmoodustis. Sel juhul tugevnevad välimised spiraalsed osad ja moodustuvad orkaani sees teise rõnga koos tugeva äikesega.

Nad olid rasketest tihedatest pilvekardinatest moodustunud hiigelsuure korstna sees. Valitses tuulevaikus. Ülevalt sinisest taevast saatis päike kiiri läbi ümmarguse silma, nende all oli meri nii rahulik, nagu oleks tegu kuldkalakeste tiigi, mitte Atlandi ookeaniga. Hingematvalt kaunis.
Vaid mõne minuti pärast paiskas jõhker tõuge ta tegelikkusesse tagasi. Nad sisenesid teisele poole silmaseina. Vihm, rahe, rajuiilid.

Luca D’Andrea “Kurja loomus”

Luca D’Andrea “Kurja loomus” (380lk. Varrak)
Tõlkinud: Cathy Laanela

KurjaLoomus.jpg

Üle hulga aja selline PÕNEVIK, et kogu mu mõte töötas nii päeval kui öösel selle raamatuga. Öösiti olid mu uneneägudes Krampused ja mereskorpionid, päeval harutasin lahti pundart, millesse peategelane Salinger sattus …

Tõeliselt haarav ja väga hästi kirjutatud lugu sellest, kuidas Jeremiah Salinger kolib koos oma naise ja 5-aastase tütre Claraga naise kodukohta, Alto Adige külla. Nagu ikka väikestes kohtades, nii on siingi väga kokkukasvanud kogukond ja palju saladusi, millest sissetungijatele rääkida ei taheta. Aga selles külas on saladuseks Bletterbachi veresaun. Kohutav, õõvastav, 30 aastat tagasi mägedes toimunud veretöö, mis tundub filmitegijast Salingerile nii paeluv, et oma pere ja külaelanike tungivatest hoiatustest hoolimata hakkab ta seda uurima.

Ja see ei ole hea mõte.
Raamat näitab, mida võib inimesega teha mägi, mille võimu ei austata. Mis juhtub külaelanike vaikimise vastu läinud võõraga. Mis saab sellest, kes hirmu enda sisse laseb ja enam väljapääsu ei leia. Kuidas lumevalgus võib hulluks ajada.
Milline on Koletis.

Lugesin kevadel Michelle Paveri raamatut “Thin Air” ja mägede ning Koletiste teema mägedes tundus väga müstiline, huvitav ja haarav. Nüüd, selle raamatuga, süvenes see huvi veelgi. Mõlemas raamatus teeb inimene mägedes tegusid, mida mäed ei salli ja mis mõistuse segamini löövad.
Tekib tunne, et keegi jälgib sind, et ümberpöörates vilksatab silmanurgast mõni vari, et öösel seisab keegi su voodi kõrval, et kuklas on tunda jäist hingeõhku. Nii hästi on loodud kõhekülm meeleolu ja vürtsitatud seda mägikülade traditsioonidega. krampus“Kurja loomuses” olid selleks traditsiooniks  Krampused ja Krampusemeister. Need on jubedad, maskide ning sarvedega ja loomanahkadesse riietunud noored, kes tulevad Püha Nikolause päeval tänavatele ning otsivad halbu lapsi, keda oma mägedes asuvatesse koobastesse viia. Peab ütlema, et selle raamatu Krampuste peatükk oli üks hirmus lugemine, sest siin kadus ühel hetkel traditsioon ja kuri pääses valla.

“Kurja loomus” jääb tükiks ajaks meelde. Hirmus, õudne, aga väga hästi kirjutatud. Sellised raamatud tõstavad põnevike lati väga kõrgele. Ja mitte lihtsalt põnevike, sest siin oli peale põnevuse veel ka krimi, õudust ning müstikat.
Varuge lugemiseks aega, sest seda raamatut on raske käest ära panna.

Ma tänan kirjastust Varrak selle üllatuslikult saabunud eelkoopia eest! Sellise raamatuga oli õnn kohtuda!

*Kaeva seitsmesaja hingega küla pealispinna ja sa leiad sealt ussipesa.

*Kui naeran, mängis saatanaga, kui ei naera, olen saatan. Saatan võidab alati.

*Kui esiisade kombed hääbuvad, siis ei kao koos nendega mitte ainult mõni kentsakas kostüüm või vanasõna, vaid sureb kogu rahva hing.

Caroline Louise Walker “Peidus su silme all”

Teema 42: Raamat, mille kaanel on sõna “põnevik”
Caroline Louise Walker “Peidus su silme all” (326lk. Helios)

00067060399_2599677636723064_2356654808787582976_nKirjutaks kõigepealt sellest, kui vinge kaanepilt sel raamatul on! Kujundanud on Jaak Rüütel, küllap on siis foto või fotoidee ka temalt. Väga silmapaistev ja erinev tavapärastest põnevike kaantest.

NB! Avaldan ka veidi sisu!

Niisiis, doktor Hart ja tema pere. Kevadel oli Eestimaal populaarne üks väljend, mida veidi muudetud kujul siin kasutada saab – nimelt on doktorihärra emotsionaalselt ülesköetud mees, kellel on õnnetuseks ilus naine ja noor ning meeldiv majakülaline Nick. Natuke fantaasiat ja lumepall hakkab veerema. Alguses kujutluspiltidena sellest, mis tema majas tema tööloleku ajal toimub ja hiljem juba väikeste valedena, keskmiste valedena ja hästi suurte valedena.
Mees, kes kahtlustas tänapäeval suht levinud ja normaalsekski peetavat “süütut” üleaisalöömist, ei kujutanud ettegi, mis tema seljataga tegelikult toimub. Selle kõrval oleks armukese pidamine tõesti väike vääratus olnud.

Siin on varem kirjutatud, et raamatus polnud ühtegi meeldivat tegelast. Ega ei olnud küll. EÜM mees, üsna mittemidagiütlev (alkoholiga liialdav – TAAS!) naistegelane, hädine perepoeg, opakad rikkad sõbrannad, väljapressijatest “sõber” ja sekretär (võimistaoligi). Ainuke, kellele kaasa elada oleks võinud, oli seesama õnnetu Nick, kel polnud aimugi, milliseid võrke tema ümber kooti ja miks seda kõike tehti.

Esimest 150 lehekülge lugesin läbi 6 päeva. Eile tegin lugemismaratoni, et ühelepoole saaks. Selline tüüpiline “Naine aknal” ja “Tüdruk rongis” raamat, kus alguses valesid krutitakse ja hiljem kõik hoopis teistmoodi kujuneb, kui alguses arvati.
Aga see raamat oli tunduvalt igavam ja konarlikum kui eespool nimetatud. Ohhooo-efekt tekkis korraks, viimasel leheküljel.
Raamatu parim osa oli kaanepilt. 🙂

PS: kuna lugesin eelkoopiat (aitäh, kirjastus Helios!), oli põnev näha, milline materjal toimetaja kätte jõuab ja kui suur on toimetaja töö tegelikult.

Grant Finnegan “Flight 19”

Teema 3: Raamat, mille pealkirjas on number 9 või 19
Grant Finnegan “Flight 19” (350lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

01flight.jpg

See on nüüd see raamat, mida ma hakkasin säriseva põnevusega lugema ja mille autor suutis peale esimest veerandit kergelt tuksi keerata (viga oli tegelikult minu teistsuguse süžee ootustes).
Lõpu kruvis muidugi taas jube põnevaks.

Aasta 2019. Täiesti tavapärane 5-tunnine lend USA-sse, rahulik, peagi hakatakse maanduma. Äkki kostab lennujuhtimistornist karm hääl – tundmatu lennuk, identifitseerige ennast! Piloodid on üllatunud, aga loevad oma lennunumbrid ette. Tornis jääb kõik vaikseks ja siis öeldakse: Lend 19 kadus aastal 2019, lennukirususid ei leitud. Praegu on aasta 2024.
5 aastat on vahepeal õhku haihtunud.
Lennuk suunatakse tavaliselt lennujaamalt sõjaväeangaari, reisijaid valmistatakse enne tõe teatamist pikalt ette.
Igaühe elus on 5 aastaga väga palju muutunud ja neile muutustele autor raamatus keskendubki. Minu lootus oli seotud pigem müstilise kadumise uurimisega ja sellest tuleb ka mu kerge pettumusetunne, et raamat polnud päris see, mida mina ootasin.

Küll aga pani see lugu mõtlema, mis juhtuks kui ma ise viieks aastaks kaoks? Ma tahaks ju, et teiste elud edasi läheks, mitte ei jääks kinni kurbusse ja leina. Aga mis siis saaks, kui ma äkki tagasi saabuks ja marsiks oma praeguse pere uude ellu rohmaki sisse?
Üllatus-üllatus, mina olen tagasi!

Raamatus olid abikaasadel uued pered, osa lähedasi oli surnud, firmaomanike ärid olid maha müüdud. Miljonärist kerjuseks, pereemast oma lastele võõraks tädiks jne.
Šokk oli kohutav. Kõigil! Nii lennukis olnutel, kes viie aasta möödumisest midagi ei teadnud, kui lähedastel, kes enda pereliikme äkki tagasi said ja kunagi armastatud ning leinatud inimene äkki üleliigseks osutus.

Peale 2/3 raamatut inimeste šoki jälgimist nihkub lõpp tagasi sinnakanti, kuhu ma lootsin, st. lennuki ja 5 kadunud aasta juurde. Lõpp paneb vägagi ootama raamatu järge, mida praegu alles kirjutatakse.
Sellest saaks hea filmi!

Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”

Teema 1: Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise pealkiri.
Raamat, mis on nii põnev ja nii sünge, et ei saa käest panna!
Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja” (264lk. Varrak)

18

Üksildane maanteeäärne kõrts, mille taga asuvad rabad ja sood. Sünged mehed öisel ajal vankritega kõrtsi ette sõitmas. Salajased tehingud, kuratlik röövlijõuk, albiinost preester, ilus hobusevaras, joogisena saladusi väljalobisev peremees.
No mida veel ühelt raamatult tahta?!
Õige – tugevat, tarka ja kartmatut naispeategelast!
Selles raamatus oli tõesti kõik olemas, mida ma ühelt healt raamatult ootan. Nii raske oli seda käest panna (elu segas aegajalt lugemisele vahele) ja nii suure põnevusega haarasin ma ta uuesti kätte.
Isegi see ei vähendanud põnevust karvavõrdki, et ma kurikaelte pealiku kohe tema raamatusse ilmudes ära arvasin. Pigem isegi suurendas huvi, et kuidas ta end lõpuks reedab? Seda andis pikalt-pikalt oodata.

Ma armastan tõesti raamatuid, kus üheks tähtsaks osaks on rabad, sood ja udu. Need on põhjatult müstilised ja kurjad kohad, kust head tegelased hädavaevu pääsevad ja kuhu kurjad igaveseks vajuvad. Siin olid nad pidevalt olemas. Küll jälitas Mary seal kõrtsi peremeest ja küll aeti teda ennast seal mätaste vahel taga. 18b

Peategelane Mary Yellan on nii tugev ja hea karakter, et talle polnud sugugi raske kaasa elada. Lugedes juhtub tihti nii, et tegelased saavad oma kindlad näod ja minu jaoks oli Marylgi kohe algusest peale oma nägu olemas – see oli telesarjas Jane Eyre`t mänginud näitlejanna Ruht Wilson. Mary tundus olema samasugune kindla ja selge silmavaatega ning hea ütlemisega tark noor naine.

Daphne du Mauirier oli vaid 29 aastane, kui ta selle raamatu kirjutas. Sellele järgnes kahe aasta pärast tema kuulsaim raamat “Rebecca”.
“Rebeccat” olen ma kunagi ammu lugenud (ja vaimustunud), nüüd vaatasin, et väliseesti kirjastus Orto on Daphne du Maurieri raamatuid rohkemgi välja andnud. Kaevun oma raamaturiiulitesse ja otsin nad välja. Tasub ilmselt kõiki lugeda.

Erinevatel maadel on taaskord erinevad kaanepildid. Mõni on suhteliselt kummaline, eelviimane näiteks …
18a