Ludwik Jerzy Kern “Ferdynand vahva”

Teema 32: Lasteraamat, mida lugesid esimest korda alles täiskasvanuna, aga mis Su lapsepõlves juba eesti keeles olemas oli)
Ludwik Jerzy Kern “Ferdynand vahva” (103lk. Eesti Raamat)

17

Mäletan lapsepõlvest seda kaanepilti ja raamatus olnud illustratsioone, aga lugenud ma seda (enda arust) ei olnud. Praegu jõudis see raamat minuni tänu ühele postitusele Lugemise väljakutse grupis, kus kirjutati liftiga lendamise raamatust (Annie M. G. Schmidt “Lendav lift”). Mu abikaasa nägi posti ja küsis, kas ma mäletan, et Ferdynandi raamatus lennati ka liftiga? Tasapisi tuli raamatu kaas meelde, aga sisu mitte. Niisiis – raamatukokku!

Ferdynand on koer. Selline koer, kes armastab koos peremehega diivanil ajalehte lugeda ja tukkuda. Aga ühel päeval tuleb talle pöörane mõte – mis oleks kui tõuseks kahele käpale? Mõeldud-tehtud! Ferdynand kõnnib mööda linna ja tunneb, et on alasti – läheb rätsepa juurde, saab endale ilusa ülikonna, kaabu, kingad. Käib restoranis söömas ja läheb hotelli magama. Äratab öösel pool hotelli üles, sest uriseb unes. 🙂
Ja hotellilift ongi see, millega Ferdynand ning hotelli direktor uhke reisi teevad. Ja kui kaanepilti vaadata, siis seal ju ongi Ferdynand liftis, pidamas plaani, kuidas tuvid saavad aidata, et lift jälle maapeale tagasi jõuaks.
Seiklusi ja sekeldusi on muidugi veel ja veel.
Ülimalt lahe, mismoodi raamatus erinevalt sadavat vihma kujutatakse.
See on küll raamat minu lapsepõlvest, aga sobiks suurepäraselt ka tänapäeva lastele lugemiseks!

*Miks pühapäevased ajalehed on kõige paksemad? Eks ikka sellepärast, et pühapäeval pikutab peremees kõige kauem.

17a

Advertisements

Tom Watkins “Lemmikloomadetektiiv”

Tom Watkins “Lemmikloomadetektiiv” (272lk. Varrak)
Tõlkinud (väga mõnusalt!) Marju Roberts! 🙂

Lemmikloomadetektiiv.png

Minu suurim hirm loomaraamatute puhul on see, et neis läheb loomadega midagi halvasti ja ma saan lugedes peatäie nutta. Panen kohe kirja – selles raamatus ei olnud nutukohti! Vastupidi – see oli üks põnev ja ka õpetlik lugu, mida peaks kindlasti lugema kõik, kellel on kodus lemmikloom!
Tom Watkins kirjutab, mismoodi temast lemmikloomadetektiiv sai (ja kuimitu korda teda Ace Venturaks kutsutud on). Kuidas pisikesest ühemehe ettevõttest arenes lõpuks kogu Suurbritanniat hõlmav loomade otsimise agentuur.
Mulle tundus ulmelisena, et ühe kassi otsinguteks prinditakse 1000 lendlehte ja käiakse läbi üle 600 majapidamise! Aga kõik see tundub mõistlik, sest mida suurem hulk inimesi kadunud loomast teab, seda suurem on võimalus ta üles leida.
Raamatust selgus ka see, kui tähtis oli, et otsijatel oli oma vorm ja silmatorkavad autod. Kui nende peale ka alguses muiati, sai kohe selgeks, et tegu on professionaalidega. Huvitav oli teada saada, et kui kass kaob, siis peatub ta esimeses kohas, kus teda ootab peavari, söök ja jook. Kui kaob koer, siis tormab ta paanikas eiteakuhu ja tema otsimise ala on tunduvalt laiem.
Raamatus selgub näiteks, kui tähtis roll kadunud kassi leidmisel on tolmuimeja kotil ja miks on loomadetektiividel vaja diktofoni.
Mõned otsingute kirjeldused läksid nii põnevaks, et mul tekkis tunne, nagu loeks krimkat, kus pätti taga aetakse! Tom hoidis otsides hinge kinni ja mina lugedes ka.
Lisaväärtus selle raamatu puhul on nii pildimaterjal kui ka võimalus vaadata Youtubest agentuuri otsinguvideosid. Neil on koduleht ja Facebookileht ning töö käib iga päev ja suure hoolega.
Lugege kõik, kellel on kodus lemmikud! Loodame, et nad ei kao teil kunagi, aga kui kaovad, siis leidub selles raamatus mitmeid tarku nõuandeid, kuidas otsinguid teostada.

Monty Don “Nigel: my family and other dogs”

Teema 41: Raamat, mille peategelane on koer – 2018 on koera-aasta.

Monty Don “Nigel: my family and other dogs” (240lk. Kindle)

46501341_2226592490698249_6125018256274096128_nAiarahvas teab kindlasti, kes on Monty Don. Teistele selgituseks – Monty on aednik, aiakujundaja, aiateemaliste telesaadete juht. Aga ta on ka suur koeraarmastaja ja üks tema koertest on Inglismaal sama suure fännide hulgaga kui ta ise – kuldne retriiver Nigel.

Siin raamatus põimib Monty Don mõnusalt oma maamaja aia kujundamise ja koerte elu selles aias. Millised on nende lemmikteed, lemmik peidukohad, kõige mõnusamad hekiääred, mida mööda palli järele tormata. Kuidas nii mõnigi istutus on koerte saagiks langenud.

Tema koerad hiilgavad ka paraja kavalusega. Nimelt oli ükskord jõulude ajal juhus, kui Monty pere ja vanemad linnast koju tulles avastasid, et uhke, punarindadega kaunistatud jõulukook on kadunud. Alus on seal, kuhu see jäi.
Kaunistuspaelad on alles.
Koerad on illikukude nägudega.
Ühtki koogipuru kuskil pole. Müstika!
Kuni selle hetkeni, mil Nigel õue küsis ja murule uhke hunniku lasi, krooniks kaunis punarind.

Raamatus kirjutatakse ka labradori retriiverite aretamisest ja see oli üks huvitav lugemine. Samuti koerte ajaloost üldse ja nende tähtsusest ühele Inglismaa džentelmenile.

Ja ikka kõige rohkem Nigelist, kes tormab üle Monty hoolega nunnutatud pukspuupallide, astub üles televisioonis ja eelistab oma voodile inimeste voodit.

Üks padi on hea. Kaks patja on veel parem!