Ruth Ware “Üks teise järel”

Ruth Ware “Üks teise järel” (358lk. Helios)

Uus Ruth Ware raamat – jesss!
Lumi, külm, torm, üksildane koht. Inimesele kontrollimatud loodusjõud raamatutes on minu meepotike ja selles loos saabub vägev lumelaviin, mis purustab ja kõik enda alla matab. No mida sa veel ühelt raamatult tahad. 🙂

Lugema hakates imestasin, et venib ja venib, tegelasi muudkui tutvustatakse, kirjutatakse omavahelistest probleemidest ja muusika/nuhkimisidust nimega Snoop, aga no ei hakka põnev.
Mul on 100 lehekülje piir, millest ma edasi ei loe, kui huvitavaks pole läinud. See raamat läks põnevaks leheküljel 85 ja mida edasi, seda rohkem ma unustasin enda ümbrust ning mattusin raamatu sündmustesse. Mõnikord on ikka jõle nõme, et pere tahab õhtusööki jne. 🙄 Ah, teate ju isegi.

Kogu raamat on kirjutatud vaheldumisi kahe osalise pilkude läbi. Mägimajakese töötaja Erin ning Snooper Liz. Kuidas ja mida kumbki neist näeb ja kuuleb, mida mõtleb ja tunneb, milliseid otsuseid ja järeldusi teeb. Võiks arvata, et niimoodi ei anna põnevat lugu kirjutada, aga annab ikka küll.
Lisaks laviinile hakkab juhtuma sama, mis paljudes raamatutes, kus inimesed mingis paigas kinni on, juhtub – üksteise järel hakkab seltskonda vähemaks jääma. Noh, kujutlege ennast oma igapäevaste töökaaslastega kuskile eraldatud majakesse, kust minema minna ei saa ning kust hops ja hops hakatakse ükshaaval kaduma. Istute siis järelejäänutega koos kamina ees ja jõllitate üksteist, et kes on süüdi? Äkki just tema, kes su kõrval vaikselt nuuksub, on eelmisel ööl kellelegi noa ribide vahele susanud… Aga kõik on ilmsüüta nägudega.

See raamat oli puhas nauding viimaste lehekülgedeni välja ja minu Ruth Ware raamatute edetabel läbis nüüd väikese muutuse:
1. Üks teise järel
2. Pimedas, pimedas metsas
3. Proua Westaway surm
4. Luku taga
5. Naine kajutist nr. 10
6. Valetamise mäng

Aitäh, kirjastus Helios!
See oli nii väga minu raamat ja ma alustasin kohe peale viimase punkti lugemist uue Ruth Ware raamatu ootamist!

Pildi tegemisel sai tõsiselt viga üks Andruse kõvaketas ja sai välja otsitud enda parim mäesuusavarustus.

Üks hää ja ilus pühapäev!

Läks kord Kurat Jumala juurde ja ütles, et soovib kõigi inimeste hingi endale.
Jumal mõtles veidi ja ütles Kuradile: “Sa saad inimeste hinged siis kui kõik puud on oma lehed langetanud.” Kurat jäi rahule ja asus ootama. Jumal läks aga tamme juurde ja ütles talle: “Sina hoia oma lehti kõvasti okste küljes kinni!”.
Saabus sügis ja kõigi puude lehed langesid üksteise järel maha. Kurat käis ringi ja oli rahul. Kuni ta kohtas tamme. Läksid päevad ja nädalad, Kurat muudkui käis ja passis tamme, aga ikka oli sel veel mõni leht küljes. Lõpuks Kurat vihastas, kargas tamme juurde ja raputas teda kõvasti-kõvasti!
Sest ajast peale on tammed suurte tugevate võradega, kõvasti maa küljes kinni ja nende lehed on sakilised ning püsivad puu otsas seni kuni tuleb uus kevade ja uued lehed.

Sellise looga algas meie imeilus külm ja karge talvepäev koos Looduse Omnibussiga.
Sõitsime Viljandimaale.
Päike säras kogu tee, üle bussi lendas parv leevikesi, kõhud päikese käes lõõskamas. Viljandile lähenedes tekkis udu ja läbi udu tõusis äkki kolm päikest koos vikerkaarega! Halo ümber päikese. Võrratu vaatepilt, millest ma olin enne vaid lugenud ja pilte näinud. Nüüd seisis see meie ees ja ma ei teadnudki, kas ma tahan rohkem seda vaadata või pidlistada.
Noh – pildistamine sai ikkagi võitu, sest aeg tiksus kuklas…

Esimene peatus oli Viiralti tamme juures.
Olen sealt 4 aastat jutti peaaegu iga nädal mööda sõitnud, aga pole kordagi lähedal käinud. Nüüd siis oli see võimalus. Uhke puu! Kujutan ette, mismoodi Kurat ta peale vihastas ja raputada püüdis 🙂 Ei maksa tammega võimelda…

Järgmine peatus Laidoneri sünnikohta märkiva samba juures. Kui uhke pärnaallee sinna viis! Tundus, et ilm läks aina külmemaks ja härmatis muutus aina paksemaks ja ilm valgemaks.

Mis on talvel parim söök? Hernesupp muidugi 🙂
Holstre-Polli Tervisekeskuses pakuti meile hernesuppi, jube head õunakooki ja teed. Ja väljas suusatati. Selline kadeduseussike hakkas järama… Ma pidasin sügisel plaani sel talvel suusatamise uuesti meelde tuletada. Nooh, selleks on lund vaja, eksole. Nüüd olen leppinud lihtsalt suusavaba kõndimisega. Käisime nüüdki metsavahel kõndimas. Talv on ikka ilus!

Uus peatus – Põrguoru matkarada Õisus.
Vat see oli lahe koht! Üles-alla ronimine, teele langenud puud, all orus voolav vesi.

Ja siis Karksi ordulinnus ehk meie oma Pisa tornike 🙂

Päeva viimase peatuse tegime Karksi kultuurimajas, kus oli Looduse Aastafoto konkursi võidutööde näitus. Kunagi tahaks ise ka sellest osa võtta… 🙂

Suurepärane päev!
Julgeid külma kätte matkama minejaid oli sel korral vaid 10, aga talve ei maksa karta! See on imeilus! 🙂

SUUR päev!

Kui 12. jaanuaril hakkab aastas esimest korda lund sadama ja see jätkub ööselgi ning kui 13. jaanuari hommikul on juba ilus ning valge aknast välja vaadata, siis see ongi SUUR päev! Pikisilmi oodatud. Juba novembri keskpaigast oodatud. Nüüd siis jõudis kohale!
Teeme uued Jõulud! 🙂

Täna:
*oli silmi avades ja aknast välja vaadates naabrimehe katus valge! Esimest korda selle talve jooksul.
*lõi ust avades vastu pahvakas kerget ja karget, värsket õhku! Esimest korda selle talve jooksul.
*sai lund rookida – nii kodus kui tööl! Esimest korda selle talve jooksul.
*sai lindudele süüa pandud. Esimest korda selle talve jooksul.
*sai talvejope selga pandud ja ennast kergelt kohmakana tuntud. Ka esimest korda selle talve jooksul…

Täna oli ka see päev kui meie kõuts üritas vähemalt kahekümnel korral õue minna, lootes iga kord, et kui ta on toas tiiru ära teinud ja õueuks tema ees taas avaneb, siis on maa kenasti must ja ta saab mõnuga patseerida. Ja iga kord kui ta nina välja pistis oli sama jama – valge maa. Kass oli õhtuks päris stressis.
Õnneks on meil kamin ja õnneks pandi see kütte, nii et stress sai kenasti välja magatud.

See tundub nii uskumatu! Paar päeva tagasi kallas vihma ja nüüd on maa kaunilt valge ja õues mõnusad külmakraadid.
Ja fotokat on jälle põhjust kaasa tassida 🙂

Rahul ja õnnelik!
Jätkugu seda talve kauaks (veebruari lõpuni) ja toogu ta meile hulganisti lund juurde!