Yrsa Sigurdardottir “I Remember You”

Yrsa Sigurdardottir “I Remember You” (391lk. Hodder)
Eesti keeles ei ole.

69939107_2714441405246686_6413631679084101632_o.jpg

Raamat, mida ma ei oleks kunagi kohanud, kui poleks olnud Lugemise väljakutse gruppi! Ja sellest oleks olnud oi, kui kahju, sest peale suurepärase krimkade kirjutamise, on Yrsa Sigurdardottir ka suurepärane õudukate kirjutaja. Aga kas see on tema ainus õudukas? Mina pole rohkem leidnud.

Image3.jpgLugu toimub Islandil, Hesteyril, Flateyril ja Isafjörduril. Esimene neist tundus lugedes olema saar, aga on tegelikult poolsaare moodi saar, kus talvisel ajal kedagi ei ela. Ühel tormisel õhtul saabuvad sinna kolm noort ja väike koer, plaaniga enda äsjasoetatud majas remondiga alustada. Paadimees lubab nädala möödudes tagasi tulla. Mobiililevi ei ole, elektrit ei ole, aga pimedust, tuult, lund ja meremüha jagub hulganisti.

Samal ajal toimuvad teistes eelpool mainitud paikades kummalised lood. Segamini pekstud lasteaed, enesetapp, omavahel seotud inimeste veidrad surmad. Asja uurimisega tegelevad nii politsei kui mõned aastad tagasi poja kaotanud psühhiaater. 

Tasahilju hakkavad neis erinevaid paigus toimuvate sündmuste otsad kokku jooksma ja lõpplahendus on üllatav.

Pean tunnistama, et ootasin Hesteyril toimuvate sündmuste peatükke märksa suurema huviga kui uurimisi linnas. Kummalised kriginad pimedal tormisel saarel asuvas vanas majas, lauale tekkinud teokarbid, märjad  väiksed jalajäljed põrandal, aegajalt vilksatav lapsekuju … Kuidas kõhedat tunnet veelgi tugevdada? Tooge mängu loom.
Kujutage endid istumas pimedas toas, allkorrusel põrandalauad kriiksumas. Mõtteid tuleb pähe erinevaid, aga selle võib tuule ja vana maja kaela ajada. Aga kui teie kõrval on koer, kes väriseb, vingub ja uksest eemale tagurdab, siis on asi hull. (Mul on kass, kes aegajalt harrastab elutoa tugitooli käetoel istuda ja esikusse põrnitseda. No ei ole tore tunne.) Dq1rEyXVsAA1wOd
Sündmused Hesteyril lähevad iga peatükiga aina kõhedamaks ja kuigi juhtub ka täiesti maised asju, on mul hea meel, et raamatu lõpuks igasugusele müstikale kriipsu peale ei tõmmatud, vaid lausa viimaste ridadega jäetakse lugeja jaoks alles paiga “vaim”.

Selle raamatu jooksul sai hulganisti googeldatud, uuritud raamatus mainitud kohti ja leitud, et see kõik ongi täpselt sellisena olemas, kui kirjanik kirja on pannud. Huvitav, kas Islandil korraldatakse Yrsa Sigurdardottiri raamatutele põhinevaid tuure? No nagu Stockholmis on Stig Larssoni tuurid? Ülimalt põnev oleks Hesteyrile sattuda ja seal näiteks ööbida.
Kes krimikirjanduse kõrvale ka kõhekirjandust lugeda tahab, sellele soovitan julgelt just seda raamatut! Yrsa Sigurdardottir kirjutab tõesti väga hästi.

Pildil on paadisild, kust kogu lugu alguse saab. Foto on leitud Tripadvisori lehelt, aga kes selle autor on, seda ei suutnudki tuvastada.
bootssteg-in-hesteyri.jpg

Advertisements

Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost”

Teema 50: Raamat, mille tegevus toimub sõja ajal
Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost” (259lk. Varrak)

01Nebošovo.jpg

Nägin esmalt seda hiilgavate sarvedega kitse. Ja siis vikerkaari ja päevalilli, lugesin pealkirja ning autori nime ja mõtlesin: Uus Eesti ulmekas! Vaja lugeda!
Liigutasin raamatu lugemist ootavate raamatute nimekirja ja sinna ta mõneks ajaks jäi. 

Kuni sai puhkamas käidud, koju tuldud, puhkusel tehtud fotod üle vaadatud, mägrapilt Hobifotograafide gruppi lisatud ja …

Mäger

Ja sinna alla kirjutas kommentaari selle raamatu autor. Kirjutas sellise kommentaari, et tema pidi õnnest lendu tõusma, kui eelmisel suvel looduses mäkra nägi, aga: “Nüüd mõni longib lihtsalt laisalt vilet lastes niisama ringi ja saab nagu muuseas kaadrisse sääse, kes mäkra pesasse lohistab ja puha!!!”
https://www.facebook.com/groups/Hobifotograafid/permalink/2775738312438311/

Ma naersin südamest, marssisin järgmisel päeval peale tööd raamatupoodi ja tõin selle “hullu kitsega” raamatu koju. Palju õnne mulle, see oli väga õige otsus!

Hakkasin lugema ja üllatusin, sest kogu raamat oli ulmest ikka väga-väga kaugel!
Raamat algab aastal 1921, kus reederihärra Heinrich Blau oma uut, neljandat laeva, veeskas. Tarbiti parasjagu palju karjajaaku, ning peo lõpuks polnud enam vahet, kes saks, kes töömehest eestlane.
Sel ajal oli raamatu peategelane Liisa alles laps ning tegi tempe koos oma väikese õe Hilda, naabripoisi Tambeti ning härrastepoja Viktoriga. Laste esimene ohver oli Heinrich Blau uhke Ford-T.

*Korraga paistis, nagu oleks auto elustunud. Mingi võrin kostis selle seest. Ja siis, nii uskumatu, kui see oli – auto raputas ennast. Täpselt nagu nende endi Pitsu kodus, kui märjaks sai. Eest hakkas rappumine peale ja liikus kiiresti tagumisse ostsa välja. Pitsu viskas pärast raputamist külili, aga auto jäigi omaette võbisema. (lk.11)

Aeg läks, Liisa kasvas, ning saabus Tallinna. Reederiproua oli kunagi ammu ettevaatamatult vihjanud, et Liisast võiks neile suurena teenija saada, Liisa jättis lubaduse meelde ning kui leer läbi võttis oma santsukasti õlale, ning läkski Tallinna.
Sinna, kus maja kõrval pidi olema tema unistuste klaasist laube!

*”Kallis ema ja õde Hilda. Linnas on väga huvitav olla. Minul läheb päris hästi. Kohta ei ole veel saanud. … Korteris olen reederiperes. Praegu pole neil teenijat vaja. Neil on juba üks Tiiu. Väga vana küll, aga sünnib veel mitu aastat tarvitada. Viinaviga on natuke küljes. Reederiproual ka.” (lk.30)

Lugu liigub Liisa ning tema lähikondlastega kaasa, läbi heade ja rikaste aegade, läbi sõdade ja küüditamise, lõpuks tagasi Eestisse.
Väga mõnusa huumoriga kirjutatud raamat! Ilmse soojuse ja sümpaatiaga kõigi, isegi kõige ohmumate tegelaste vastu. Ei ühtegi pikka nõretamist kellegi kurva saatuse üle. Mis on olnud, see on olnud. Elu tuleb edasi elada isegi siis, kui otsused elamiseks peavad olema kaalutletud ja ei järgi alati südant.
Oi, kuidas ma naersin lugedes peatükki, kus mehed kukele kiremist õpetavad ja teist peatükki, kus kapten Kiljagin Liisale kosja läks! 😀

0001a.jpg

Uurisin kirjanikuhärra teiste raamatute kohta ka. Temalt on ilmunud lausa 7 lasteraamatut. Lähiajal vaatan, kas needki on samasuguse mõnuga kirja pandud kui Nebošovo raamat.

Kaanekujunduse üle murdsin ma pikalt pead. Loen ja loen, väga hea lugemine, aga no see kits ja vikerkaared ja päevalilled? Kuni lõpuks tuli ka see peatükk, kus kahest väga erinevast asjast – raamatust ja kaanepildist – üks sai. Oli hea üllatus, tuleb tõdeda. 🙂

Sellest, kuidas “Uudised Nebošovost” sündis ja kuidas sellest tänu Krista Kaerale kõik lugejad osa saavad, kirjutab Indrek Silver Einberg oma blogis:

http://illustraator.com.klient.veebimajutus.ee/uudiseid-nebosovost/

Tre-raadio lehel saab ka raamatust katkendeid kuulata, aga ma soovitan ikka kogu lugu läbi lugeda! Igal juhul liigub see raamat minu selle aasta parimate lugemiselamuste hulka.

„Uudiseid Nebošovost“ on Varraku loetuim algupärand. Lisatud KATKENDID!

*Hunt ärgitas nagu veelkord ulguma, jättis siis pooleli ja pööras pea Liisa poole. Ta teadis kogu aeg, et ma siin olen, taipas Liisa. Millegipärast tükkis õige arglik naeratus suule ja justkui kivid oleks rinnalt võetud. Liisani jõudis märgade luhtade ja lume alt pääsenud mulla lõhn. Kevad, tähendas ta endamisi, ja hunt. … Kaugelt kostus bajaanimängu. Liisa pööras pead, ja kui uuesti hundi poole vaatas, oli loom juba jäärakusse kadunud. Viiv hiljem kerkis ta jääraku teisele kaldale, tintmusta varju kaasa vedades, kuu kasukat valgustamas. Siis kadus männinoorendikku. Bajaan vakatas, ja nüüd polnud enam ühtegi heli kuulda. (lk.157)

Andrei Kurkov “Võõra surm”

Andrei Kurkov “Võõra surm” (208lk. Tänapäev)
Tõlkinud Üve Maloverjan, 2007

01võõrasurm.jpg

Kui ma loen, mismoodi lumi langeb, on külm ja pime, tänavalaterna valgussõõr ei ulatu kuigi kaugele ja akna ääres seisavad mees ning pingviin, ning saadavad pilguga lumehelbeid, siis vajuks ma justkui isegi mingisse fluidumisse ja raamatust pilku tõstes rohelusse ning päikesepaistesse ärkamine on veider ning võõras.
Mis päike? Mis rohelised puud? Kus on mustvalge talv, vaikus ja melanhoolia?! Langev lumehelves?
Tegu ei ole küll vene autoriga, ukrainlasega hoopis, aga stiililt ikkagi üsna vene lugude sarnane, näiteks “Vongozero”. Olukord ei ole nii karm kui seal ja teema on hoopis teine, aga lugeda on sama rusuv ja ängistus jääb tükiks ajaks sisse. Slaavi kirjandusel tundub olema just selline stiil, mis endasse mätsib ja natuke palju muljub.

Absurdne on see lugu ka – näiteks pingviin, kes Viktori juures korteris elab ja matusekülalisena “töötab”, sest nii on üritus stiilsem ja tal on ju nagunii must-valge leinaülikond seljas.

Niisiis kirjutab Viktor nekrolooge. Mitte surnud inimestele, aga praegu veel elavatele inimestele. Ta aitab oma kirjatükkidega luua “ristikeste kataloogi”, et oleks kohe võtta, kui vaja läheb. Ja vaja tõesti läheb, sest üksteise järel hakkavad elavad ristikesed surma saama. Aga Viktorile öeldakse, et tema ärgu asja peale mõelgu. Parem on, kui ta midagi ei tea.
Aga kaua sa nii elad – pingviini, võõra mehe poolt hoole alla usaldatud väikese tüdruku ja tema hoidjaga, sellise kummalise perekonnaga, et ei saa ise ka sotti, mis ta oma eluga peale peab võtma.

Ja nii ta seisabki öösiti aknal ja tunneb, kuidas ärevil hinge närib öine äratuskella tiksumine. Kuidas see iga sekundiga justkui kõvemaks muutub ja inimene enne rahu ei saa, kui on kella esikusse ukse taha viinud.
Ja kui imelik on see, kuidas järgmisel ööl, kui hing on äkki rahul ja ärevus kadunud, tundub kella tikk-takk sõbraliku kaaslasena.

Ulme? Krimka?
Mina ei liigitaks teda kummagi alla. Lihtsalt üks kiiksuga, aga hea fantaasia poolt kirja pandud raamat, mis lugejasse kindlasti oma pingviinijälje jätab.
Soovitan!

Lugege siit ka: http://ulmeguru.blogspot.com/2007/12/pingviin-ja-surm.html

Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”

Teema 40: Raamat, mille järgi tehtud film linastub aastal 2019.
Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” (288lk. Varrak)
Tõlkinud Ene Mäe

010101.jpg
Mõne kirjaniku raamatu võtad kätte ja tead, et saad lugedes suurepärase elamuse. Sellise, kus saab nutta ja naerda ja lisaks veel mitu teemat, mille üle järele mõelda.
Näiteks.
Öelge alati lauast tõustes perenaisele aitäh. Ja seda, et toit oli väga hea.
Nähke ka seda, et tuba on korras, aknad on pestud, puhas särk ootab toolil.
Elementaarne? Võibolla et ongi. Võibolla olete nende asjadega nii harjunud, et enne, kui seda kõike enam ei ole, ei märkagi.
Aga siis on hilja ärgata.

Britt-Marie oli vägev naine! Kindel, tugev ja juba lapsepõlvest saati mutta tambitud. Nagu ei oleks tema ise midagi väärt. Nagu võiks ta elada vaid teiste varjus, teiste kaudu. Alguses oma särava õe varjus (kes teda küll väga armastas), hiljem oma meest ümardades. Britt-Marie enda elu tekkis alles siis, kui ta oli 63 aastane. Hilja?
Ei olnud hilja!
(Hilja on siis, kui muld kirstukaanele pudiseb, ütleb üks hea inimene minu elus.)

Ma ei taha raamatu sisust rääkida, seda on vaja igaühel endal lugeda ja nautida. Kõike otsast peale avastada. Aga ma kirjutan ühest mõttest, mis mul lugedes tekkis – miks oli ühe tegelase nimi Fredrik? Mitte just meeldiva tegelase nimi. Selleks, et kirjanikuhärrale endale meeldib ka hoki rohkem kui jalgpall või oli neil muid sarnasusi? Ei ole õnnestunud veel kuskilt intervjuudest välja nuhkida. 🙂

Mis mul veidi kripeldama jäi, oli raamatu lõpp. Natuke kiire ja segane – miks, kuhu, kui kauaks? Üks on kindel – Britt-Marie ärasõit mõjus raudselt hästi roti tervisele (endasuurune Snickers päevas, no kuulge!)! See rott oli tegelikult äge. Eks me vajamegi südamepuistamiseks mõnd looma, kes kuulab ja jutu vahele ei vadista. Kellel on koer, kellel kass, kellel rott. Saab asjad hingelt ära rääkida ja hakkab kergem. Ikkagi teise elusolendiga suheldud!

Ja nüüd suur küsimärk – eestikeelse raamatu kaanepilt! Ilmselt vaatas kaanekujundaja raamatu ainetel vändatud filmi treilerit, sest sellist kostüümi, kui seal kaanel, küll Britt-Marie garderoobis ei leidunud. Aga filmis saab olema. Mulle tundub juba praegu, et ma ei taha seda filmi vaadata, sest filmi Britt-Marie tundub olema hoopis teistsugune, kui mul lugedes silme ette tulnud Britt-Marie.

Väga hea lugemine! Minu kuues Backman (enne on loetud 3 raamatut ja 2 lühijuttu).
Kolm raamatut on veel ootel, Beartowni kaks osa ja äsja rootsi keeles ilmunud “Folk med ångest”.

Caroline Louise Walker “Peidus su silme all”

Teema 42: Raamat, mille kaanel on sõna “põnevik”
Caroline Louise Walker “Peidus su silme all” (326lk. Helios)

00067060399_2599677636723064_2356654808787582976_nKirjutaks kõigepealt sellest, kui vinge kaanepilt sel raamatul on! Kujundanud on Jaak Rüütel, küllap on siis foto või fotoidee ka temalt. Väga silmapaistev ja erinev tavapärastest põnevike kaantest.

NB! Avaldan ka veidi sisu!

Niisiis, doktor Hart ja tema pere. Kevadel oli Eestimaal populaarne üks väljend, mida veidi muudetud kujul siin kasutada saab – nimelt on doktorihärra emotsionaalselt ülesköetud mees, kellel on õnnetuseks ilus naine ja noor ning meeldiv majakülaline Nick. Natuke fantaasiat ja lumepall hakkab veerema. Alguses kujutluspiltidena sellest, mis tema majas tema tööloleku ajal toimub ja hiljem juba väikeste valedena, keskmiste valedena ja hästi suurte valedena.
Mees, kes kahtlustas tänapäeval suht levinud ja normaalsekski peetavat “süütut” üleaisalöömist, ei kujutanud ettegi, mis tema seljataga tegelikult toimub. Selle kõrval oleks armukese pidamine tõesti väike vääratus olnud.

Siin on varem kirjutatud, et raamatus polnud ühtegi meeldivat tegelast. Ega ei olnud küll. EÜM mees, üsna mittemidagiütlev (alkoholiga liialdav – TAAS!) naistegelane, hädine perepoeg, opakad rikkad sõbrannad, väljapressijatest “sõber” ja sekretär (võimistaoligi). Ainuke, kellele kaasa elada oleks võinud, oli seesama õnnetu Nick, kel polnud aimugi, milliseid võrke tema ümber kooti ja miks seda kõike tehti.

Esimest 150 lehekülge lugesin läbi 6 päeva. Eile tegin lugemismaratoni, et ühelepoole saaks. Selline tüüpiline “Naine aknal” ja “Tüdruk rongis” raamat, kus alguses valesid krutitakse ja hiljem kõik hoopis teistmoodi kujuneb, kui alguses arvati.
Aga see raamat oli tunduvalt igavam ja konarlikum kui eespool nimetatud. Ohhooo-efekt tekkis korraks, viimasel leheküljel.
Raamatu parim osa oli kaanepilt. 🙂

PS: kuna lugesin eelkoopiat (aitäh, kirjastus Helios!), oli põnev näha, milline materjal toimetaja kätte jõuab ja kui suur on toimetaja töö tegelikult.

Blake Crouch “Recursion”

Blake Crouch “Recursion” (330lk. Crown)
Eesti keeles (veel!) ei ole. Küll ta tuleb.

Blake1.jpg
Kui mõne autori peale kindel olla, siis on see Blake Crouch. See on SEE ulme, mida ma loeks hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Hullumeelne, põnev ja paranoiat tekitav. Sest mis siis saab, kui kogu selles loos on terakenegi õigust?
Loed ja usud, et küllap ongi. Ta lihtsalt kirjutab nii, et jääd uskuma.

Oi, kuidas ma tahaks selle raamatu tegevusest kirjutada! Kõigist neist kohtadest, kus ma lugedes mõtlesin, et sa pühade vägi, ei ole võimalik! Aga ma ei saa, sest ma ei taha grammigi rikkuda selle inimese lugemiselamust, kes selle raamatu kätte võtab ja Barry ning Helena maailma sisse astub.
Olge lihtsalt valmis enneolematuks teadusavastuseks, millega inimeste ajud segi paisatakse, tekitades vale mälu sündroomi (kui see raamat eesti keelde ümber pannakse, siis leiab tõlkija sellele tõvele kindlasti hea nime!) ning pannakse kogu maailm ajas edasi-tagasi hüppama.
Miks mitte minna ajas tagasi ja hoida ära katastroof? Miks mitte vana ja väetina naasta oma lapsepõlve ja lipata jälle muretult ringi? Miks mitte hüpata tagasi õhtusse, kui su laps õnnetuses suri ja see ära hoida?
Aga ehk on elus olemiseks vaja mõlemat – nii rõõmu kui valu?

16. aprillil 2019 on raamatus eriline tähendus. Mõtlesin lugedes tihti, kas Crouch valis aja minevikust selle mõttega, et kui kuupäev oleks olnud tulevikus ja raamatu lugejad oleksid selle kuupäeva hommikul ärganud, oleks mõned nõrganärvilisemad rabanduse saanud?

Raamatust peaks valmima film ja seriaal. Vähemalt on Hollywood ja Netflix juba enne raamatu ilmumist õigusi hankinud. Loodan ainult, et nad suudavad sellest raamatust teha parema filmi/sarja, kui tehti Wayward Pinesist. Crouch oli ühes intervjuus üsna murelik, et mismoodi see filmivärk küll välja nägema võiks hakata …

Mis on veel olulisemad, kui meie mälestused? Just need teevad meist inimesed, kes me oleme. Aga kui ühel hetkel on sul kaks erinevat mälestust. Kolm erinevat? Milline elu on olnud õige? Kas sa elad praegu päriselus või on see mõni su vale mälestus?

*Time is an illusion, a construct made out of human memory. There`s no such thing as the past, the present, or the future. It`s all happening now. (lk.97)

Andrus Kasemaa “Vanapoiss”

Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest
Andrus Kasemaa “Vanapoiss”
2019, LR nr. 17-18, 108lk. Kultuurileht

Kasemaa.jpg

* Vingumine on suur jõud. Jonn liigutab mägesid. Vingumine muudab maailma.

Mul on vingumürgitus!
See on selline raamat, et kui tuju on niru ja tahaks, et keegi oleks sinuga samal lainel, siis loe.
Eestimaa on kole.
Naised on vastikud.
Tänavaääred on võssa kasvanud.
Heterod on nõmedad.
Geid on nõmedad.
Sõda on halb.
Inimesed on lollid ja haisevad mitmepäevase higi järgi.
Pidupäevad on saast.
Argipäevad on igavad.
Kõikidest asjadest kõige kehvem on sündida oma isamaale.

Aga Norra ja Rootsi on nii ilusad ja vanamutid on head ja raamatuid peab palju olema!
Ja kõige parem on seista oma ukseaugus ning lillepeenrasse kusta. Auk jääb alles. Peenar hakkab haisema.
See on nõme.
Peaks vett peale valama.

Mehed on vastikud, ei taha gei olla.
Vanapoiss on ka halb olla, aga naised on nõmedad, naist ka ei taha.

Ühesõnaga – raamat nagu katkine plaat. Mitu nädalat jaurasin temaga, et loetud saaks. Vahepeal sai 3 teist raamatut läbi!
Raamat nagu Tele2 reklaam: vinguge rohkem!
Kaanevärv on väga hästi valitud, sest lugu seal sees kõlas tõesti, nagu teatud tüüpi tibide vingumine. 🙄
Ma üldse ei imesta, kui ta mõne kirjandusauhinna saab …

Kogu selle hädaldamise ja undamise vahel olid siiski mõned lõigud, mida oli ilus lugeda.
Näiteks see:
* Peale lumekuud on tuulekuud, siis sünnivad huntidel metsades kutsikad ja nad muretsevad nende pärast, veel neile muret ja rõõmu juurde. Kevad algab ja jätkub, ma tean, ise olen sündinud floreaali ja preriaali vahel täpselt enne suurt lõkete tegemise ööd. Aasta kõige lühemal ööl on floreaal. Siis metsades linnud laulavad ja ei jäägi vait. Heinakuu on mu lemmik, sest see on puhas looduse imetlus.