Dan Brown “Päritolu”

Isiklik väljakutse!
LV grupi kingitud 12 lugemiskuud – 2. kuu DETSEMBER
Dan Brown “Päritolu” (447lk. Ersen)

06.jpg
Alati, kui ma võtan kätte Dan Browni raamatu, valdab mind tunne, et no nüüd SEE algab. Varun enda kõrvale telefoni või tahvli ja alustan, ning ilmselt haaran juba esimese 10 minuti jooksul ühe tehnikavidina, et googeldada neid paiku ja maale ja muusikat ja sümboleid, millest Brown kirjutab. Ja nii kogu lugemise aja – ninapidi raamatus, ahmides teksti ja näppepidi tahvlis, otsides pilte.
Ma jälgin, mismoodi Brown oma raamatuid kirjutab. Kuidas ta külastab neid kohti, mis tema raamatutesse jõuavad, kuidas ta suhtleb erinevate teadlaste ja usuringkondade inimestega. Kuidas ta ei vali pooli! Igale Dan Browni raamatule eelnev uurimustöö on vapustav! Eks seegi ole juba näitaja, et tal ei ilmu ühes aastas 3-4-5 raamatut, vaid et nende ilmumiste vahele jääb aastaid tööd.
4 aastat sai peale “Infernot” oodatud ja see tasus ennast ära.

Kirjutan edaspidi ka raamatu sisust, nii et hoiatus neile, kes ise lugeda soovivad!
Seekord tegutseb Robert Langton Hispaanias. Alustab Frank Gehry vapustavast Guggenheimi muuseumist (ma ei tea, kas ta seest ka nii vinge välja näeb, kui väljast – ma pole Hispaanias käinud), näeb oma teadlasest sõbra surma ning kihutab taaskord erakordselt kauni naisega läbi Hispaania.
Küll sel Langdonil ikka veab nende naistega – kõik nad on ilusad ja targad. 🙂
Selles raamatus ei ole nii palju rahmeldamist ja seiklusi, kui varasemalt on olnud. Ajaga jookstakse küll võidu, aga oluline on hoopis muu.
Kui Langdon otsis 47-tähelist rida luuletusest, siis tekkis endalgi tahtmine see üles otsida. Ok, tunnistan – lugesin ära, mitu tähte on Piibli esimeses lauses. Nii inglise kui hispaania ja ladina kui eesti keeles. 🙂 Sellepärast Piiblist, et “Päritolu” teadlane Edmond Kirsch armastas vimkasid, miks siis mitte tsiteerida mõnd rida pühakirjast.
Noh – see polnud muidugi SEE lause, mida otsiti. Aga huvitav oli ikka!

Kui “Inferno” puhul oli raamatu lõpp täielik ehmatus, siis “Päritolu” keerleb pidevalt oma vältimatu lõpu poole. Kui palju on selle üle isegi mõeldud, et tehnika võidukõik on toimunud nii kiiresti! Kuidas on see võimalik, et inimesed on viimase sajandi (poole?) jooksul saavutanud kõik selle, mis meil praegu on? Ja kui kaua kulub aega selleks, et me laseme tehnikal endid “üle võtta”.  See, mis sel aastal oli uus ja ennenägematu, on järgmisel aastal juba vana. Meil on juba iseliikuvad autod, nutikad külmkapid, robotmuruniitjad, nutikassad. See on see, mida mina tavainimesena näen. Aga mis toimub teadlaste hulgas, mida on tegelikult praeguseks avastatud ja valmis tehtud – ma arvan, et see kõlaks nagu ulmekirjandus, aga on ometi tõde.

Ja siis on need kaks küsimust:
Kust me tuleme?
Kuhu me läheme?

Evolutsioon versus loomine?
Kui kõik maailmas on arenenud tänu füüsikale ja keemiale, siis kes lõi füüsika ja keemia? Selle küsimuse peale mõtleb ka Robert Langton.
Jõuame lõputu muna ja kana vaidluseni.
Ja ma ei usu, et inimene ealeski suudab välja mõelda, kuidas me tegelikult alguse saime. See ei ole võimalik. Peaks ehk hoopis keskenduma tulevikule ja hoolitsema selle eest, mis meil ees seisab.
06d.jpg
Ok, nüüd ma hakkan juba ise targutama. 🙂
Aga Pets tuli vaatama, mida ma teen, hüppas toolile raamatute juurde, nuhkis veidi ja istus evolutsiooniteooria peale. Kas selleks, et näidata oma valikut või selleks, et katta kinni vale idee? Kahjuks ei ole inimene nii kaugele arenenud, et suudaks mõista kasside mõtteid.

Mõned tähelepanekud raamatust.
Naljakas on lugeda, mismoodi ameeriklane kirjutab inglaste inglise keele kohta: aktsiendiga hääldus. 🙂 Kipub ununema, kuskohas on inglise keele päritolu?

Otsige netist ja vaadake Kuninganna Isabella 06a.JPG
“The book of Hours” pilte!      ———>

*Need, kes on elus kõige isetedlikumad, muutuvad surmas kõige hirmunumaiks.

*Pea surma meeles. Isegi nende jaoks, kelle käes on suur võim, on elu üürike. On vaid üks viis surma võita ning see on teha oma elust meistriteos.

*Kui elu on sünge, lase südamel endale teed näidata.

Väga hea raamat! Loodan, et järgmise kirjutamisega ei lähe Brownil nii kaua aega kui “Päritoluga”.

06b.jpg

 

 

Advertisements

John Wyndhan “Kraken ärkab”

Ulmekirjanduse väljakutse, teema 7: “Raamat sarjast Orpheuse raamatukogu”
John Wyndhan “Kraken ärkab” (238lk, Fantaasia)

03.jpgLugu sellest, kuidas Raul Sulbi kirjutatud järelsõna John Wyndhami kirjutatud raamatu päästis.
Kui te loete ulmeraamatut katastroofist, mida te siis ootate? Kui kirjutatakse, kuidas taevast lendavad merre tundmatud roosad kerad, kuidas laevad hakkavad sügavike kohal minutitega põhja minema, kuidas merest ilmuvad meretankid ja külatäied inimesi kaovad?
Mina ootasin sisukirjelduse järgi, et põnevus ja vererõhk tõusevad iga hetkega ja ma unustan hingata ja magama minna jne.
Aga härra Windman kirjutab stiilis:
“Suur reisilaev 700 inimesega pardal läks põhja minutiga. Ilus päev täna. Soovite tassi teed? Ma panen kohe kannu tulele.”
Ühesõnaga toimus selles raamatus palju hulle asju, aga autor kirjeldas kõike nagu hommikust postkasti juures käiku, nii et ma läksin vahepeal täiesti närvi ja siunasin mõttes, et mees – sa hävitad praegu maailma, see ei saa nii aegluubis ja emotsioonideta tegevus olla!
Kaanepildilt on näha, et London upub. Raamatut lugedes tundub, nagu oleks keegi lompi astunud ja soki märjaks teinud. Meenus, kuidas ühe sügistormi ajal näidati AK uudistes klippi Pärnust, reporter seisis pahkluuni vees ja ohkis mikrofoni, kuidas “vesi tõuseb siin põlvini!!!”. Vaat sellist entusiasmi ootaks, kui on tegu suure uputusega.

Ok, ma olen lugenud “Trifiidide päeva” ja teadsin natuke, mida võib oodata. See oli ka üsnagi rahulikult kulgev ulmekas, aga ometi oli Trifiidides palju paeluvat, see oli läbinisti põnev ja kordagi ei tekkinud mõtet, et no lisa nüüd kiirust ja lase mõnel sündmusel ennast ka vapustada! Niisiis polnud ma päris selliseks elamuseks valmis, nagu Kraken pakkus. See oli liig. Nii pagana põnev teema ja ma jäin eile õhtul lugedes lihtsalt tooli tukkuma.
Maailm upub, oh, peaks vist toolist voodisse kolima … Vaatame, mis hommikuks saanud on.
Klaasike sooja piima?

Ja siis jõudsin ma järelsõnani, kus härra Sulbi kirjutab kohe esimeses lauses, miks kogu see lugu niimoodi kirjas oli. Tegu on cozy catastrophe žanriga, mis nagu meile kõigile hästi tuntud cozy crimegi (viimane arenes välja tänu esimesele) tapab küll inimesi ja hukutab maailma, aga teeb seda hellalt, peategelase soengut, lugeja rahu ja vererõhku rikkumata.
Naljakal kombel lõpetab ka Raul Sulbi oma järelsõna lausega “… maailm on üldiselt turvaline ja kindel ja kella viie ajal pakutakse alati teed ja küpsiseid.”

Wyndhamil on veel eesti keeles raamat “Krüüsalised”. Mul on see riiulil ka. Nüüd ei teagi, kas lugeda. Hiljem ilmselt ikka loen.
Kindlasti soovitan seda kirjanikku kõigile, kel on hellad hinged, aga tahaks mõnikord ulmet lugeda. Wyndham on täitsa turvaline, ühtegi vapustust ei tule, halba und ka mitte.
Maailm vajub kenasti külili, aga nad ei sure, nad elavad õnnelikult edasi ja peale langust keerab ju sinusoidi kõver alati ülespoole!

Kraken.png

Carin Gerhardsen “The Gingerbread House”

Teema 2: Skandinaavia krimi!
Carin Gerhardsen “The Gingerbread House” (400lk. Kindle)
05.jpg
Üleüldise suure Skandinaavia krimiarmastuse juures ei ole Carin Gerhardseni eesti keelde (veel?) tõlgitud. Tegu on rootsi matemaatikuga, kelle 8-osaline Hammarby lugude sari on Rootsis väga populaarne. Kuna seda on tõlgitud enam kui 25 keelde, siis küllap on ta pop ka mujal maailmas.
Mina leidsin ja lugesin seda raamatut eelkõige sellepärast, et minu ja Andruse suvepuhkuste üks väga tähtis osa on kindlasti Stockholmi linnajagu Hammarby, kus asub raamatu politseijaoskond. Äkki toimub 8 osa peale ka mõni mõrv mulle tuttavas paigas. 🙂
Selline ta on, see Hammarby:
hammarby
Raamat algab peatükiga, kus eelkoolis on tekkinud populaarsed lapsed ja need, keda kiusatakse. Kiusatakse eriti ühte poissi, Thomast ja ühte tüdrukut. Seotakse tänavavalgustusposti külge ja loobitakse kividega, jäetakse sõiduteele kinniseotult lebama jne.
Ja siis on seesama Thomas täiskasvanud mees, 44-aastane, ning kohtab töölt tulles juhuslikult oma vana piinajat.
Thomas on siiamaani nähtamatu inimene. Teda ei kutsuta kuskile, ta ise ei käi kuskil ja tema akende ees pole kardinaid ega põrandal vaipa. Tema aknast paistab tänavale külm valgus. Aga paistab, et ta piinajal läheb hästi! Naine, lapsed, armas kodu. Thomas jälitab sel õhtul meest ja hommikul on see mees surnud.

Peatükid politseitööst ja järgnevatest mõrvadest vahelduvad mõrvari päeviku lehekülgedega. See on omamoodi kummaline krimka, kus lugeja teab kõike – mismoodi kurjategija tegutseb, mida ta mõtleb, mida teeb politsei. Lisaks on mitmeid peatükke politseijaoskonna inimeste eraeludest ja muudest uurimistest – ikkagi 8-osalise sarja esimene raamat, taust tuleb luua!
Ja kuigi kõik on lugeja nina all ja kõigest on võimalik üksikasjadeni lugeda, tabab lugejat lõpus üllatus.
Ma pean tunnistama, et mida rohkem lõpupoole, seda suuremaks paisus küsimus – mis mind siin raamatu lõpus üllatama peaks, kui ma olen kõigest toimuvast 400 lehekülge lugenud? Aga näed leiti üllatus, otsiti üles vanad seosed ja oodatud ohoo-efekt saabus. Õigem on küll öelda, et kõigepealt arvasin ma selle ohoo-efekti ära ja siis see saabuski. 😛

Mis mulle eriti ei istunud – naisterahvas, kes jaoskonnas töötas ja kellest ilmselt järgmises seitsmes osas ka palju lugeda saab. Talle lihtsalt meeldis oma liibanonlasest kolleegiga kõrtsis purjutamas käia ja tänu sellele juhtus ka ühtteist halba (ja ka head).
Politseinikud tundusid kohati väga pikatoimelised. Kui paari nädala jooksul on aset leidnud mitu mõrva, kus tapetud on kõik 44-aastased ja politseil ei teki pikalt mõtet, et siin võib mingi seos olla, siis tundub lugu veidi kummaline. Kuigi need politseinikud olid kõik väga sügavalt pereinimesed ja paistis, et vähemalt pool pead on igaühel lastega hõivatud. 🙂

Miks on raamatu nimi “Piparkoogimaja”? Vaat sellest mina aru ei saanud.

Ma panin sellele raamatule Goodreadsis hindeks 3.
Mõrvad olid korralikule nordic noirile kohaselt räiged, mõrtsuka päevik oli huvitav ja tegelased enamvähem sümpaatsed. Politsei oli veidi liiga perele pühendunud (ega see ju halb ei ole, kui inimene pühendub oma perele, aga kas ma sellest krimkas lugeda tahan?) ja tööasjades pikatoimeline ja kogu loost õhkas rootsilikku poliitkorrektsust, aga see oli esimene raamat sarjas, mille tegevus toimub HAMMARBYS, nii et ma vist katsetan järgmise osaga ka. Alati tuleb anda teine võimalus, eksole.

05a.jpg

Nancy Mitford “Armastust otsimas”

Teema 8: 100% naistele!
Nancy Mitford “Armastust otsimas” (171lk. Varrak)

04.jpg

Lugesin Jessica Fellowesi “Mitfordide mõrvalugusid” ja sain seal tuttavaks Mitfordide perekonnaga. Lähemal uurimisel selgus, et õekesed on omal ajal olnud kuulsad seltskonnadaamid ja mitu neist on ka kirjanikuna tegutsenud. Üllatus-üllatus – eesti keeles on isegi olemas vanema õe, Nancy Mitfordi raamat!
Veel suurem üllatus oli see, et see raamat oli mul koduses riiulis.
Niisiis – huvi seda perekonda edasi uurida oli olemas, raamat ka, sobiv väljakutse teema ka – järelikult vaja läbi lugeda!

“Armastust otsimas” on raamat, kus Nancy Mitford kirjutab preili Fanny silmade läbi oma perekonnast. Kõige ägedam avastus oli, et “Mitfordide mõrvalugudest” tuntud kõvahäälne perepea oli ka selles raamatus täpselt samasugune, nagu oleks lugenud järjejuttu. Ärritus kiiresti, kisas ja karjus kõvasti, aga kui jõudis kätte “kiilu peenem ots”, siis andis järele ja andestas palju.

Raamat on mõnusalt humoorikas ja selliste karakteritega saaks televisiooni päris laheda perekonnadraama. Mulle meeldis kõige rohkem esimene kolmandik, kus kõik lapsed olid kodus ja lugu tiirles mõisa ümber. Olid ballid ja jahid ja ekstsentrikutest naabrid. Hiljem said tüdrukud suureks, abiellusid, lahutasid, abiellusid, sõitsid mööda maailma ringi, tuli sõda ja see kõik polnud enam nii lahe lugemine. Ehk sellepärast, et ma pole suurem asi seltskonnadaamide elust lugemise fänn. Kallid kasukad ja uhked seltskonnad ei ole minu teema.
Kuigi ma pean tunnistama, et Nancy Mitfordi veidi õel (naiselik) huumor oli isegi neis armuseikluste kirjeldustes nauditav.

Aga lapsepõlvejutud olid vahvad!
*”Ma olen kindel, et teie maitsev sai on küpsetatud veskikividega jahvatatud jahust ning selles on suur kogus idusid. … Nagu te teate, idud, millel on imeliselt tervistavad omadused, kõrvaldatakse saiast, ning pannakse kanatoidusse. Selle tulemusel jäävad inimesed üha nõrgemaks, kanad aga lähevad iga põlvkonnaga üha suuremaks ja tugevamaks.”

“Sulle ei meeldiks kana olla, Linda,” lausus Bob. “Ma nägin kord, kuidas kana munes, ning ta oli päris hirmsa näoga.”
“Oh, see on ainult nagu kempsus käimine,” vastas Linda.*

*Louisa laulatus toimus kevadel. Tema tüllist rüüsidega ja apelsiniõitega pruutkelit ulatus põlvini ning oli slepiga, nagu tookordne jube mood ette nägi. Jassy läks sellepärast väga endast välja.
“See ei kõlba.”
“Miks Jassy?”
“Ma pean silmas, see ei kõlba matusteks. Naised maetakse ju pruutkleidiga, eks ole? Mõelda vaid, kuidas su vaesed vanad surnud jalad kleidi alt välja ulatuvad.”*

04a.jpg

Jessica Fellowes “Mitfordide mõrvalood”

Jessica Fellowes “Mitfordide mõrvalood” (320lk. Varrak)

02.jpg
Downton Abbey + Agatha Christie = Mitfordi mõrvad
Esimene osa kuueosalisena planeeritud raamatusarjast. Ja millise imekauni kujundusega! Aegajalt panin raamatu kinni ja lihtsalt imetlesin seda tumesinise ja kuldsega kaunistatud kaant.
Jah, mulle meeldivad ilusad raamatud!
Aga ma nautisin ka selle raamatu lugemist! Ajastu (1920-ndad) on võrratu, Mitfordide perekond on huvitav, peaosalisele Louisale saab kohe algusest peale kaasa elama ja kaasa tundma hakata. Mõrv toimub praktiliselt lugeja silme all. Tüdrukud on kaunid ja noormehed punastavad. 🙂 Selles raamatus on stiili!
Lisan siia ka väga hea tõlke ja korraliku toimetustöö, sest lugedes ei komistanud silmad kordagi.
Kui hea, et aasta alguses saab ühele raamatule mõnuga kiidulaulu laulda!

Louisa elab oma ema ja onuga Londonis. Ema on pesunaine, keda Louisa abistab ja onu on muidusööja, kes õpetab lapseeas tüdrukule taskuvargust ning hiljem püüab Louisaga oma kõrtsivõlgu maksta. Jube elukas, kelle eest tüdrukul ühel päeval põgeneda õnnestub.
Samal päeval (samas rongis, kust Louisa põgeneb) mõrvatakse va02ana halastajaõde Florence Nightingale Shore, ning Mitfordide mõisasse jõudnud Louisa satub tänu vanimale peretütrele Nancyle ning oma tuttavast politsenikust sõbrale Guyle mõrtsukat jälitama.
Nii Florence Nightingale Shore kui tema sõbranna Mabel Rogers on päriselt olemas olnud inimesed. Mõrv toimus ka ja vapustas Inglismaad, aga erinevalt raamatust ei leitud päriselus mõrvarit.
Fotol Florence Shore and Mabel Rogers (Sunderland Echo)

Huvitav lugu koos paljude keerdudega ja lisaks kahe noore tüdruku (kes arvavad, et juba piisavalt täiskasvanud) sekeldusi ballidel ja kodus. Sümpaatne vana lapsehoidja ning erakordselt tore Nanny Blori õe kohvik koos kreemisaiade ja vaarikamoosiga.

Pean tunnistama, et Mitfordide perekond ei olnud mulle tuttav. Nüüd, kui raamat on loetud ja mitu tundi tegelasi googeldatud, saan aru, et tegu oli lausa legendaarse perekonnaga. Lord ja Leedi Redesdale`i kuus tütart olid omal ajal tõelised seltskonnastaarid. Nancy, Pamela, Diana, Unity, Jessica ja Deborah. Kõik raamatus veel lapseeas, on oma päriseludes palju huvitavaga hakkama saanud.
(Foto: BBC)

õed.jpg

Nancy Mitford on muuhulgas ka tuntud kirjanik ja kui huvipärast armastust-otsimas.jpg
uurisin, et kas tema töid ka eesti keeles saada on, avastasin, et
isegi mu enda riiulil on üks Nancy raamatutest täitsa olemas.
1994. aastal Varraku Ajaviiteromaani sarjas ilmunud
“Armastust otsimas”. Mulle tundub, et ma olen seda kunagi ka lugenud. Peaks uuesti kätte võtma.

Ühesõnaga – suurepärane lugemiselamus kaunis kestas! Loodan, Et Jessica Fellowes kirjutab kõik lubatud kuue õe raamatut ja et need kuus kõik ka eesti keelde jõuavad.
49575814_2296040593753438_6334031057322508288_n.jpg

Genki Kawamura “If Cats Disappeared from the World”

Teema 4. Raamat, mille lugemissoovituse oled saanud Lugemise väljakutse grupist
Genki Kawamura “If Cats Disappeared from the World” (176lk. Kindle)
Eesti keeles välja antud ei ole.
01.jpg
Diana luges seda raamatut lugemisgrupis eelmisel aastal ja mulle tundus, et see on täpselt see, mida ma tahaks lugeda. Õige tunne oli. Jaapanlase kirjutatud, jaapanipärane raamat. Rahulik, mõtisklev, natuke (päris palju tegelikult) morbiidne.

Võiks arvata, et kui kurat end ühel päeval ilmutab, on ta sarvedega ja hargiga ja näeb jõle välja, aga selles raamatus on ta nimega Aloha, kannab hawaii särki ja omab isegi huumorimeelt. Ja siis on siin raamatus kass Cabbage (Kapsas), kes räägib tänu Alohale aegajalt inimkeeli. Ainus viga (kas on viga?) on aga selles, et Cabbage väljendab ennast kui vanaaegne Inglismaa härrasmees. Miks? Sest ta veetis kassipojana palju aega peategelase ema süles ja ema vaatas brittide seriaale.
Aga lugu ise on tegelikult 30-aastasest noormehest, kes saab ühel päeval teada, et tal on vähk ja ta sureb peagi. Lootusetuse tunne asendub aga peagi segadusega, sest saabub kurat, kes pakub mehele võimalust – ta kaotab iga päev maailmast ühe asja ja iga asja kadumisega saab mees ühe päeva elu juurde.
Tundub lihtne? Ma ka mõtlesin, et on lihtne – kaotaks tolmurullid, haigused, kurjuse, üleliigsed kilod. 😉 Kahjuks läheb aga nii, et kurat, kurivaim, hakkab ise neid asju valima, mis kaduma peavad.
Nii mõnigi asi, mida me peame kohutavalt oluliseks, muutub kadudes täiesti ebaoluliseks. Inimesed on aastatuhandeid teinud endale kõikvõimalikke ebavajalikke asju, nii et tegelikult me ei märkakski kui mõned neist kaovad.

Esimeseks valitud kadujaks on mobiiltelefon.
Ja mis juhtus, kui meil enam mobiili peos ei olnud? Inimesed muutusid rahulikeks. Trammis istujad vaatasid aknast välja, lugesid raamatut, kuulasid muusikat. Keegi ei krabanud taskut, ei hoidnud nina helendaval ekraanil.

Raamatus on lõik:
“Kõik, mida inimesed tegelikult eluks vajavad, on söök, jook ja peavari. Teiste sõnadega on peaaegu kõik siin maailmas, mida inimesed on loonud, üsna ebavajalik. On hea, kui need asjad meie ümber on, aga me saame ka ilma hakkama” (lk85)

Kui jutuks tuleb kellade kaotamine, räägitakse ka ajast ja vabadusest ning sellest, et  vabadusega kaasneb ebakindlus ja ärevus. Niisiis lõid inimesed ammustel aegadel reeglid, mille järgi elada. Nad lõid nädalad ja panid päevadele nimed. Nad nimetasid aastaajad, sättisid paika kellaajad, leppisid kokku, et öösel magatakse ja päeval minnakse kõik koos tööle. Et keset päeva on lõunapaus, kus kõik söövad, õhtul vaatavad uudiseid ja  et on nädalavahetused, mis on vabad ja kus minnakse perega parki.
Inimesed vajavad reegleid, et ei tekiks hirmu homse ees.
Aga kui maailmast need kokkulepitud reeglid kaotada?

Raamatus on (nagu pealkiri ütleb) peatükke, mis pühenduvad rohkem kassidele. Kuidas kassid tunnetavad aega? Peale selle, et nad oskavad inimest oma kõrval täiuslikult ignoreerida, oskavad nad ka õigel ajal õiges kohas olla.
Kas kassid tunnevad üksildust? Ilmselt mitte. See on tõenäoliselt üks neist asjadest, mille inimesed leiutanud on. Kassid on lihtsalt osa aega üksi ja osa aega kellegagi koos. Aga inimene mõtleb üksiolemise juurde kurva loo üksildusest. On seda  vaja?
“Ma ei tea, kas ma olen õnnelik või õnnetu. Aga on üks asi, mida ma kindlalt tean. Ma suudan ise ennast veenda, kas olen õnnelik või õnnetu. See oleneb lihtsalt sellest, mismoodi ma olen otsustanud tunda.” (lk182)

Raamatu lõpus räägitakse palju surmast. Väga jaapanipärane, võiks öelda. Aga need on väga eluterved mõtted.
Kas inimene peab olema õnnelik või õnnetu teadmise üle, et ta sureb? Lõpuks sureme me ju kõik, suremus on maailmas 100%. See, mis tundega me sureme, on meie endi teha ja oleneb sellest, mismoodi me oleme oma elu elanud. Kui see on meid rahuldanud, kui oleme oma eluga kellelegi rõõmu pakkunud ja midagi vajalikku teinud, võime olla rahul ja lahkuda rõõmsalt. Kui oleme surres kurvad, on midagi tegemata jäänud.
“Lihtsalt see, et sa elus oled, ei olegi nii tähtis. Tähtis on see, mismoodi sa elad.” (lk184)

Raamatusõpradele ka midagi. 🙂
Billy Christal ütles filmis “Kui Harry kohtas Sallyt”: Kui ma ostan uue raamatu, loen ma viimase lehekülje esimesena läbi. Sellepärast, et kui ma juhtun enne raamatu lõpetamist surema, tean ma, kuidas see lõppes. (lk94)

“Olgu viimane asi, mis sa elus teed, tehtud kirega! Siis on su elul olnud mõte.”

2016. aastal on raamatust tehtud ka film.
Sekai kara neko ga kietanara
Filmi treiler on youtubes ka üleval. Tundub hea film, tahaks näha!
01a.jpg

Oskar Luts “Kevade” ja “Tootsi pulm, Argipäev”

Oskar Luts “Kevade” ja “Tootsi pulm, Argipäev” (352lk.+272lk. Eesti Raamat)

49791255_2286156268075204_2476796069237751808_o

Pühade ajal näidati taas filme ja tuli tahtmine need raamatud jälle läbi lugeda. No mis ma oskan neist kirjutada? Kõigil on nad ilmselt peas. 🙂
Mina lugesin “Kevadet” esimest korda algkoolis ja mäletan kahte asja. Esiteks harjutasin ma pikka aega jäti kirjutamist. 🙂 Et see ikka ilus välja tuleks.
Teiseks inspireerisid mind Tootsi peenrad. Õnneks oli mul enne kõigi seemnete kokkusegamist ja mahakülvamist oidu vanaemale oma plaanist rääkida ja nii saime ikka üsna viisaka peenra tehtud. Aga see oli mu isiklik ja ma võisin sinna istutada kõike, mida tahtsin. Praegugi veel kasvavad samal kohal mu istutatud märtsikellukesed.
Tegelikult oli kolmas asi ka. Ma tahtsin endale punast maakera. Kingiti korralik gloobus, aga ma pidadin tükk aega plaani, kas värvida ta ehk guaššidega punaseks …
Muidugi oli peale filmide vaatamist mu lemmiknäitlejaks Aare Laanemets ja lemmiktegelane neist raamatutest Toots. Vaene vanaema üritas ikka rääkida, et Arno on nii hea ja tubli poiss, aga Arno oli igav, Toots oli lahe!
Minu lapsepōlve seikluspõnevikud. 🙂 110x läbi loetud ja ikka nii head!
Aga “Talve” ei ole ma kunagi lugenud.