Sophie Hannah “Kolme neljandiku mõistatus”

Teema 47: Kui sa mainid sõbrale selle raamatu pealkirja küsib ta su käest: sa loed SEDA raamatut?!? Päriselt ka või?
Sophie Hannah “Kolme neljandiku mõistatus” (335lk. Varrak)

Poirot.png
Pidin seda lugema väljakutsevälise raamatuna, aga täna oli tööl kliendipõud, istusin ja lugesin kui tuttav preili uksest sisse sammus. Kui ta nägi mida ma loen, ajas ta silmad suureks ja küsis: sa loed seda raamatut?!? See pole ju PÄRIS Poirot!
Mina hakkasin naerma ja selgitasin talle, millega ta äsja hakkama oli saanud – täitnud mu lugemise väljakutse 47. punkti. 🙂 (Natuke on kahju ka, et mu mõte üht sõbrannat õudukaga šokeerida ei õnnestunud, aga ma võin seda ju ka ilma väljakutsepunktita teha, eksole!).

Niisiis – minu esimene “mitte-Christie-Poirot”. Pean ütlema, et suhtusin asja alguses veidi kahtlustavalt, aga kui Varrak seda raamatut pakkus, siis mõtlesin – teeme ära! Ma pean ju teadma saama, kas uus Poirot on sama taibukas, kui oli originaal.
Alguses kulges lugu tasapisi ja inspektor Catchpool, kes Hannahi raamatutes lugu jutustab, tundus veidi tuima tükina. Aga äkki hakkas minema. Asi läks põnevaks, karakterid olid lahedad, vana mõisamaja toodi mängu, “surmale-sent-võlgu” teener, koerahullust habras õeke Annabel, noor daam Ivy, kes endale söögikordade ajal liiga palju kartuleid taldrikule tõstab, isa ja poeg, kes teineteist nii väga vihkavad, et tegelikult on tegu suure armastusega. Janiiedasi.

Täiesti põnev lugu oli ja kõik keerles mu silme ees kui filmilindil, David Suchetiga peaosas. Kas on üldse kedagi, kes loeb Poirot`d ja kellel ei ole Sucheti nägu silme ees? Ma püüdsin ka oma halle ajurakke koos temaga ragistada, aga pole ikka mõtet maailma parima detektiiviga võistelda. 😉
Nüüd on seis selline, et ma tahan läbi lugeda ka sellele raamatule eelnenud osad. Ja järgnevad ka. Mõnikord on ikka mõnus põhjamaade räigesse krimisse paus teha ja lugeda brittide läbimõeldud ja lausa õigete otsustena tunduvaid mõrvalugusid. Huvitav, kas erinevate maade krimkade kohta on kirjutatud mõnd uurimustööd, kus läbi kirjanduselike mõrvade planeerimiste ja nende sooritamiste selgitatakse rahva psühholoogiat? Sünged põhjamaalased ja leebed britid.

Igal juhul soovitan Sophie Hannahi Poirot`d lugeda ja mitte karta, et see pole ehk nii põhev kui oli Christie. See raamat oli küll ja hallid ajurakud said parajalt tööd teha.

Advertisements

Vladimir Voinovitš “Moskva 2042”

Teema 26: Venemaa kirjaniku raamat
Vladimir Voinovitš “Moskva 2042” (352lk. Kiil)

Moskva
Ma olen Voinovitši fänn, ei maksa salata (ja pole põhjustki!). Tema Ivan Tsonkini lood olid väga lahe lugemine, samuti “Karvamüts” ja see siin ei jää ka grammikestki alla.
No kujutage ette helges-hullumeelses kommunismis elavat Moskvat (sry, Moskorepi!) aastal 2042!

Aga alustame algusest.
Noor kirjanik, kes on Venemaalt välja saadetud ja elab 1982 aasta Münchenis. Talle heidetakse ette, et tema raamatud on liiga realistlikud ja realism on kirjanduse eilne päev! Kirjutama peab ulmet, see on õige tulevikukirjandus.
Ja nii pakutakse mehele võimalust istuda erilisse lennukisse, mis viib ta 2042 aasta Moskvasse!
Inimesi lennuki pardal on erinevaid ja nad unistasid erinevast Moskvast. Mõni loodab, et tuleviku kommunismi ajal on kõik inimesed ilusad, noored ja terved ning üksteisesse armunud. Et nad jalutavad palmide all ja peavad filosoofilisi vestlusi. Teine loodab, et on taastatud monarhia.
Tegelikkus oli see, et kohalesaabunud kirjanik võetakse vastu austusavalduse saatel, Moskorepi noored laulavad talle ja saabumas on tema saja-aasta juubeli tähistamine. Vana vene keelt nimetatakse eelkeeleks, tervitus kõlab: “Slagen!” ja imestushüüatuseks on “Oh Gena!”. On ilma korra ja klassideta kommunistlik ühiskond, kus valitseb suur Genialissimus ise!

Aga millest mõtleb inimene, kes on saabunud tagasi oma kodumaale 60 aastat peale sealt lahkumist? Põnevusega läheb ta WC-sse ja mõtleb, kas ikka leiab paberihoidjast käristatud ajalehepaberid. Aga ühiskond on arenenud ja uues Moskorepis trükitakse nüüd ajalehed rullikujuliselt! Nii et loed läbi ja riputad kohe käimlasse. Vaatnii.

Kuidas seal uues riigis süüa sai? Aga nimelt tuli igal hommikul oma kabesotist (WC-st) kokkukraamitud teisene produkt loovutada ja selle eest sai söögikupongid. Ehk et teisese produkti äraandmisel said manustada esmast produkti. Esmasel produktil olid aga uhked nimed nagu Vitaminiseeritud taimetoidu-sealiha Progress hapukapsalisandiga või Rammus kapsasupp Lebeduška riisipuljongiga. Kumbki roog polnud muidugi see, mida nad tõotasid olla, nii et vaene kirjanik võitles pidevalt okserefleksiga ja otsis kabesotte, kus seda Progressi ja Lebeduškat väljutada saaks.
Ahjaa – seksi sai teatud majadest teisese produkti loovutamise eest. Ei midagi imelikku!

Kohti üles leida oli üsna keeruline, sest vanad tänavanimed enam ei kehtinud. Kõik oli ümber nimetatud Genialissimuse Kogutud teoste järgi. Näiteks: Kogutud Teoste Esimese Köite prospekt (Gorki tänav) või Kogutud Teoste järelsõna puiestee jne.

Hullumeelsuse kõrval oli raamatus natuke ka vana head nostalgiat ja kunagisi toredaid Venemaa tavasid.
Näiteks üks Venemaa tava, kus enne kodust väljumist istutakse korraks maha ja vaikitakse. Naljakas, aga sellest pidas väga lugu mu ema ristiema, kes 40-ndatel paadiga Rootsi põgenes. Iga kord kui tema juures külas käisime ja lahkumise aeg kätte tuli, istusime maha ja pidasime minuti vaikust. Ju siis oli Eestiski see komme.

Teine tore komme, millest raamatus räägitakse, oli selline, et kui keegi ära sõitis, siis ei pühitud kodus seni põrandat, kui ärasõitnult saabus telegramm, et ta on õnnelikult kohale jõudnud.
Armas, kaspole!

Aga vaene Vitali ei saa uues Moskorepis BEZO seadustega hakkama ja ei taha neile alluda! Nimelt omistatakse talle üks raamat ja nõutakse, et ta sealt ühe inimese välja kirjutaks. Kirjanik keeldub ja sellest tõuseb paksu pahandust. Ei aita enam ka teisese produkti korjamine ja loovutamine.

Väga mõnus ja irooniline lugemine! Arvan, et sobib suurepäraselt nõukaajaga hästi kursis olevatele inimestele, kes tollel ajal täiskasvanud olid ja oskasid ka aja absurdsusi tähele panna. Aga sobis hästi lugemiseks ka mulle, kes ma tol ajal laps olin ja lihtsalt rõõmustasin harvaesinevate uute vildikate või moosipiruka üle.

*Rahvas on rumalam kui üksainus inimene.
Panna ühtainsat inimest innustuma mõnest ajuvabast ideest on palju raskem kui tervet rahvast.
Täitsa õige, eksole.
Meilgi valimised tulemas, tasuks ehk ise mõelda ja mitte “rahva arvamsuega” kaasa lipata.

Birk Rohelend “Kuldne laps”

Birk Rohelend “Kuldne laps” (303lk. Helios)

01Stökel.jpg

 
Kõigepealt aitäh kirjastusele üllatuse eest! Põnev on neid eelkoopiaid lugeda. 🙂
Ja muidugi Sina, kes Sa selle niidirulli musta niidi ja nõelaga ümbrikusse pistsid – Sa peaks Stephen Kingi õõvaauhinna saama! Ikka päris hirmus on seda rulli nüüd, peale raamatu lugemist, vaadata. (Kuna ema kiitis, et hea suure silmaga nõel, siis andsin kogu kupatuse rõõmsa meelega talle) 😀
*
Marina naerab virilalt: “Tavaline Omavere elu. Kõik on halvasti.”
*
Silva elab nüüd kahe lapsega Omaveres, on ajalehe peatoimetaja ja maadleb pidevalt mõtetega, et on halb ema. Töid ja tegemisi kuhjub ja siis saabub taas Paul Vender ning palub Silva abi mõrvajuurdlusel.
Seekord ei kubise raamat laipadest, nagu esimene osa, aga seda võikamad sündmused toimumas on. Ja nii kummaline, et kogu see hirmus sündmuste jada on kirja pandud nii kaunis keeles, et loed ja naudid. Kui poleks krimka, võiks lihtsalt uneleda ja tükkhaaval tekstil ennast kaasa viia lasta.
N: “Hetk hiljem libisevad nad koos kabelist välja nagu tuhakarva varjud.”
Aga on krimka, nii et ei ole aega uneleda.
 
Tempot oli, põnevust oli, öiseid hirmsaid hetki metsas oli. Ma jõudsin mitu korda mõrvari “ära arvata”, aga siis selgus, et ikka vale inimene oli.
Eelmisest Stökeli raamatust mäletan, et lootsin Hugole ilusat elu ja ehk ka armastust, aga seda talle siiski ei pakutud. Äkki kolmandas osas.
Üks täitsa hea kodumaine lugu paljude, aga huvitavate tegelastega ja omapärase lahendusega. Ma pean ütlema, et see sigade liin, mis raamatust läbi jooksis, pani päris mõtlema – kui palju tegelikult selliseid asju tol hullul ajal juhtus?!
 
Aga üks asi pani pead ka kratsima – tegu on Stökeli lugude teise osaga, aga kaht raamatut ei seo kujunduselt mitte miski. Oleks ju tore, kui sarja raamatud sarnased oleks. 🙂

Thomas Glavinic “Öötöö”

Teema 36: Raamat, mis on sinu lugemisnimekirjas kõige kauem lugemist oodanud.
Thomas Glavinic “Öötöö” (318lk. Varrak)

42157347_2143718398985659_8012607162540883968_n.jpg

 
PS! Kirjutan ka sisust!
Esimene emotsioon: üks mõnus maailma üksijäämine raisati lihtsalt ära ühe jobu peale, kes ei osanud sest karvavõrdki mõnu tunda!
Mida ta tegi? Ta veetis aega kaamerate tänavale paigutamisega ja enda filmimisega uneajal. Filmis suurt Magajat! Kannatas jälitusmaania ja paranoia all. Kolis oma mööblit ühest kohast teise, selle asemel, et valida endale ÜKSKÕIK milline elukoht! Issand – mine mööblipoodi ja maga igal ööl erinevas voodis!
Tema aga ei nautinud mitte hetkekski võimalust minna kuskile, kus ta on juba ammu tahtnud käia. Ehk tal ei olnudki selliseid unistusi …
Kõik tema päevad olid täis hirmu ja paanikat ja ilmselt sellest ka need unes ringihulkumised jms.
 
Ma olen lugenud mitmeid üksi maailma jäämise raamatuid ja see oli ainuke, kus ma kogu aeg mõtlesin – naudi korrakski võimalust!
Mees – sul on isegi ELEKTER alles! Teistes raamatutes on elekter olnud üks esimesi kadujaid.
 
Ma mõtlesin lugedes, kuidas mina naudiks. Uuriks näiteks, mitmel mu naabril on kodus raamatuiriiul. 😉 Olete te kunagi oma naabreid vaadates mõelnud, kas nad loevad ja mida nad loevad?
Ja maailm, kus ei ole rahal enam mingit rolli! Kaob mõte käia tööl. Elad iseendale.
 
Jonase üks probleemidest oli kahtlemata see, et kadunud polnud mitte ainult inimesed, vaid ka linnud, loomad ja putukad. Seega oleks järgmistel aastatel tekkinud söögiprobleem. Ok, taimetoit, aga kui pole putukaid, kes siis tolmeldab, et viljad kasvaksid?
Noh, selliste mõteteni ta igal juhul ei jõudnud, talle oli tähtsam see Magaja, keda ta öösiti filmis. Söök tuli konservidest.
 
Ma loeks nüüd hea meelega mõnest maailma üksi jäänud inimesest, kes hakkab kogu oma tarkust appi võttes ja uusi asju juurde õppides endale maailma üles ehitama. Leiab võimaluse elamiseks, rändamiseks, kasvõi tolmeldamiseks. 🙂
 
Aga lugeda oli huvitav. Kirjutatud oli hästi ja põnev oli, sest kogu aeg justkui ootasid midagi. See MISKI pidi kohe-kohe toimuma.
 
Ahjaa – üks asi, mis ilma üksi jäänud inimeste hulgas väga populaarne on – tekib hambavalu! Igal juhul oli see mul juba kolmas hambavaluga üksildane tegelane. 😛
 
Üks mõte raamatust, mille üle saab filosofeerida:
Miks inimesed ennast tapavad?
Mitte teiste pärast, vaid sellepärast, et nad ei kannata iseendaga üksiolemist.

Ann Cleeves “Sinine välk” ja “Vareselõks”

Ann Cleeves “Sinine välk” (288lk. Varrak)

Teema 33: Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist.
Ann Cleeves “Vareselõks” (464lk. Varrak)

Cleeves.png

Ann Cleevesi raamatute lugemismuljeid jagades pean ma jätkuvalt kordama – mulle meeldib ko-hu-ta-valt see sünge Briti saarte loodus, kus kõik need raamatukuriteod toimuvad! Shetlandi sarjas on see veel eriti tuntav – tormine meri, vinguv tuul, lumetormid. Kõik, mida üks saareelu pakkuda suudab. Aga peab olema hiiglama hea kirjanik, et seda meeleolu niimoodi edasi anda, et lugedes otsid pleedi, kuhu varbad sooja lükata.

Lugesin “Sinise välgu” lugu suvel – see suvi, +30C ja enamgi! Palavus tapab, aga kui ma peale paari tundi nina raamatust tõstsin, olin tõepoolest hämmeldunud nähes aknast õues lõõskavat päikest ja rohelist muru. Mind ümbritsesid sel hetkel hoopis külmad kaljud, jäine vihm ja hullumeelsed ornitoloogiahuvilised.
Cleeves puudutab mitmes raamatus linde ja ornitoloogiat, seega uurisin natuke, millest see armastus. Tuleb välja, et ta töötas nooruses ise ornitoloogiakeskuse köögis ja kohtus seal oma tulevase mehega, kes oli linnuvaatleja. Kui su kaaslasel on hobi, millega ta kogu südamega tegeleb, siis oled ju ise ka selle sees, niisiis on linnud ja linnuvaatlejad Cleevesi jaoks väga kodune teema.

Kogu “Sinise välgu” raamat keerleb ühe sellise linnukeskuse ja sealsete töötajate ning külaliste ümber. “Vareselõksu” tegevus toimub samuti eraldatud majas, kus töötavad koos alguses võõrad naised. Väikeses grupis koos, kõik ühes majas töötades on aga väga oluline tunda inimesi, kellega koos sa ärkad, sööd ja koristad.
Saladused on nagunii kõigil, aga võib ka juhtuda, et keegi neist kenadest kaaslastest on mõrvar. Kole mõelda – ilusad mäed, loodus, jalutaks ringi ja naudiks! Aga ei tea, kas tuled tagasi, sest keegi, kes sulle enne väljaminekut naeratas, võib sind seal kenal maastikul surnuks koksata …

Palju on kirjutatud, et “Sinise välgu” lõpp oli vastik ja keegi pole nõus, et see nii läks! Ma ei uskunud, et selline lõpp võiks olla. Aga kui ta tuli ja kui veel päris viimased leheküljed läbi said loetud, sain ma aru küll, miks nii – sest see annab kirjanikule võimaluse paljude uute liinide sissetoomiseks.

“Vareselõksu” filmi ma eriti hästi ei mäletagi. Silme ees on alguse stseen, kus leitakse poodu, aga kuidas filmis asjade lahendamine käis – see on peast pühitud. Ilmselt on neid brittide krimkasid liiga palju vaadatud. 🙂
Lugemise käigus oli aegajalt tunne, et oleks võinud lühema loo kirjutada. 464 lehekülge, väga põhjalik taustainfo kõigi tegelaste kohta. Raamat oli rohkem perekonnadraama, kus aegajalt mõned mõrvad toimusid. Kui Varrak järgmise Vera Stanhope`i sarja kuuluva raamatu välja annab saab näha, kas nende kahe sarja erinevus ongi (muuhulgas) selles, et Stanhope`i raamatutes kaevutakse rohkem tegelaste eludesse ja perekonnaajalukku.

Igal juhul on mõlemad sarjad väga hästi kirjutatud ja nende lugemine on kindlapeale minek – raamatud on kaasahaaravad ja jagavad ka uut informatsiooni, mida silmaringi huvides kõrvataha panna.
Näiteks seda, et Inglismaal algab pensionäridele tasuta bussisõit alles peale kella 9 hommikul. Maakonniti see muidugi erineb veidi (guugeldasin! 😀 ).
Lisaks tean ma nüüd, milline on trompetluik, kes elab tavaliselt Ameerikas ja milline on Shetlandi turbakook (peat cake).
Üks retsept on näiteks siin (ja see kook näeb nii huvitav välja, et peaks ise ka tegema!):
https://www.sbs.com.au/food/recipes/peat-cake-turbakook

Simon Clark “Trifiidide öö”

Teema 31: Raamat, mille pealkirjas on sõna “öö”.
Simon Clark “Trifiidide öö” (368lk. Hea Lugu)


Mul on selle raamatuga seoses kahetised tunded. Kui ma võtan seda “Trifiidide päeva” järjena, siis polnud ta esimese osa vääriline. Kui ma võtan teda eraldiseisva raamatuna, siis polnud vist väga vigagi. Igal juhul ei pidanud ma pingutama, et seda lõpuni lugeda, aga mingit ohooo-efekti ka ei tekkinud.
Mõned kohad olid suurepärased – näiteks olin ma ülimalt elevil, kui algas lend kontrollimaks kui paks on pilv, mis varjab päikese. Päikesevalguseta täiesti pime maa, lend läbi pilve, hädamaandumine saarel, mis ei olegi päriselt saar jne.
Aga siis kadus ulme ära ja alles jäi “päästame neitsi kurja kuninga käest” stiilis lugu.
Ok, oli inimkloone ja trifiidid said ka aegajalt oma astlaid võnksutada, aga ikkagi jäi kripeldama, põnevust ei olnud.
Kujutan ette, et see raamat võiks sobida neile, kelle jaoks ulme tundub liiga ulmelisena ja õudus tundub liiga õudsena, et seda lugeda. 😉

Stephen King “Misery”

Teema 37: Raamat, mille raamatukogutöötaja sulle esimesena välja pakub.
Stephen King “Misery” (277lk. Eesti Päevaleht)

41467903_2132005990156900_9172471301393088512_o.jpg

King kirjutas lõpuga raamatu!!! Juhuuuu! Milline õnn ja rõõm, lugu ei jäänudki õhku rippuma. 😃

Kogu see raamat oligi üks paras misery ehk häda ja viletsus. Kirjanik põrutab autoga kraavi ja tema “kõige suurem fänn” kangutab ta rusudest välja. Armas hullumeelne Annie, kel Pauli jaoks igasugu vahvat meelelahutust pakkuda. Elektrinuga näiteks …

Mina muutusin seda raamatut lugedes külmavereliseks mõrtsukaks. Plaanisin mitmel viisil armsa Annie surma ja siunasin kirjanikku. Nii Kingi kui Sheldonit. Ilmselt tabas King lugejat (mind) õigesse kohta, sest emotsioonidest siin puudu ei tulnud! Vahepeal käisin ka värsket õhku hingamas, sest iiveldama ajas. Jäkk, oli siin alles vastikuid kohti!
Ja kui Paulil oli võimalus karjuda ning ta seda ei teinud, oleks ma ise ta eest peaaegu karjunud (perekonnast hakkas lihtsalt kahju, enda omast).

Ja see raamat, mida Paul Sheldon ratastoolis istudes kirjutas, “Misery”, tundus olema täpselt nii õudne naistekas, mida passis suurepäraselt hullunud naisfänni käes vangis olles kirjutada.

Siin oli mõningaid mõtteid, mida tasub ära märkida.
* Inimesed, kes lugusid jutustavad, ei oska tavaliselt kirjutada. Ja need, kes kirjutavad, ei oska jutustada.
* Mis juhtub inimestega, kui raamatu autor nende armastatud tegelase tapab? Kurjad kirjad, ülestõusud, depressioon. Isegi Arthur Conan Doyle ema oli oma pojale peale Holmesi surmast teadasaamist teatanud – “Tappa see kena mr. Holmes? Rumalus! Ära mitte proovigi!”

Kõigi sisukorrafännide unelmate sisukord on selle raamatu lõpus! Vaadake ja nautige.