Ray Bradbury “Marsi kroonikad”

0/53 Teema 7: Raamat, mille tegevus on kirjutamise ajal toimunud tulevikus, aga nüüdseks on see tulevik juba möödas.
Ray Bradbury “Marsi kroonikad” Eest Raamat 192lk.
14457432_1324461290911378_5701041431021812882_n
Ulmekaid olen ma väga vähe lugenud ja sellepärast oli ka selle raamatu algus minu jaoks väga veider. Aga juba paari peatüki pärast tekkis huvi ja äratundmine, et see, mida ma loen, on hea!
Kuidas Marsil elasid alguses vaid marslased ja Maalt tulijaisse suhtuti nii, nagu meie suhtuks kellegisse, kes väidaks, et ta on Marsilt. Siis tuli aga aina rohkem ja rohkem maalasi, kes surusid marslased oma linnadest mägedesse ja lõpuks polnudki enam ühtki põliselanikku.
Mida peatükk edasi, seda kurvemaks see lugemine muutus. Miks inimene hävitab kõike enda ümber? Mul on ikka meeles Fred Jüssi lause, et inimene on ainus liik maailmas, kes hävitab seda, mida ta ise luua ei suuda.

See oli kurb raamat! Südamesse minev, mõtlemapanev ja kurb.

Lk.65:
Meil, Maa inimestel, on eriline anne purustada suuri, ilusaid asju. Ainus põhjus, miks me ei paigutanud viineriputkasid Karnaki templisse Ülem-Egiptuses, oli see, et tempel asub kõrvalises kohas, ega kõlba kaubanduslikuks otstarbeks. …
Aga siin on kõik iidne ja eripärane ning kusagil me peame kanna kinnitama ja alustama räpastamist.

ray-bradbury-slice.jpg

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s