Alustasin uue isikliku väljakutsega: Iga kuu üks jaapani kirjanduse teos! Nr.1:
52/53 Teema 32: Raamat, mis kirjeldab mõnd konkreetset ajaloosündmust.
Shūsaku Endō “Ajal, mil ma vilistasin” (192lk. Eesti Raamat)
Ozu-san sõidab rongiga. Tema kõrvale ilmub mees, kes äratab temas mälestused kooliajast ja kunagisest sõbrast Hiramest.
Raamatus kulgevad järgemööda vana mehe ja tema poja mälestused. Vana mehe minevik alates koolilugudest, mille üle sai naerda. Edasi tema sõprusest Hiramega, esimesest armumisest, Jaapani-USA sõjast.
Tema poja praeguse aja elu arstina suures haiglas. Sellest, kuidas peaarst ja ravimifirma koostööd teevad ning patsientide peal uusi ravimeid katsetavad. Kuidas südametunnistusega teisitimõtlejad haiglast välja lüüakse. Kuidas noormees ise naistega manipuleerib ja oma isale palju südamevalu tekitab. Vastik mees, kes tuiskab läbi elu teiste elusid hävitades.
Lõpuks saavad isa mälestused ja poja tänapäev kokku. Kurvalt. Mõtlemapanevalt.
Tundub, et Jaapanis on mineviku ja oleviku inimeste vahel väga suur lõhe. Seda peegeldab paljudest raamatutest, mida lugenud olen.
Mulle meeldib mineviku Jaapan rohkem. Oma südame, traditsioonide ja kultuuriga.
*Ükski raskus pole ületamatu kui inimene ennast kokku võtab. Ükskõik, millise eesmärgi keegi endale ka seab, kõigepealt peab tal tahet ja püsivust jätkuma.
Vahel ma kirjutan ka... 