Michel Faber “Imelike uute asjade raamat”

108. Michel Faber “Imelike uute asjade raamat” (564lk, Varrak. Tõlkinud Aet Varik)

Pastor Peter Leigh Inglismaalt, 34 aastane. Tulevikupastor, kes lennutatakse kosmosesse, tundmatusse galaktikasse, kus asub planeet nimega Oaas. Ta läheb oaaslastele Jeesust tutvustama.
Peter on õnnelikult läbinud tihedad küsitlused, maganud oma naise Beaga teel lennujaama auto tagaistmel ja jõudnud kuuajase galaktikateläbimise protsessi lõpetuseks õnnelikult uuele planeedile.
See on kummaline planeet, kus vihm ei saja, vaid tantsib taevast alla. Kus tuul laulab, õhk sahiseb, silm ei seleta midagi peale imeliku mulla ja selles kasvavate valgenuti põõsaste. Kusi on oranž ja vesi on roheline ning mesimeloni maitsega.
Niiskus ja kuumus lasevad ringi käia vaid muslimite dišdašas.
Planeediga Maa ja oma naise Beaga saab ta ühendust pidada Kaigu abil. Kirjad liiguvad galaktikate vahel kiiresti.

Peteril läheb kõik hästi, oaaslased on usinad Jeesuse armastajad ja nende külla kerkib ka kirik. Aga uudised Maalt on halvad ja lähevad üha halvemaks. Hiidlained, vulkaanipursked, tulistamised. Bea kirjutab neist kõigist Peterile, aga mees tunneb iga kirjaga üha enam, kuidas ta kodustest muredest kaugeneb. Siiski püüab ta toeks olla. Jumalasõna abil, nii nagu nad on Beaga alati teineteisele toeks olnud.

See raamat pani taaskord mõtlema probleemi üle, mismoodi pered lahku kasvavad. Selleks ei pea olema teisel planeedil, piisab kui üks pool on pikalt teises riigis, teises linnas. Uus ümbrus, teised inimesed, uued mured ja rõõmud. Kõik see, mis tuleb kodust kaugeneb iga päevaga ja lõpuks hakkab halbade uudiste voog närvidele käima. Sest inimesed kirjutavad ikka eelkõige halbadest asjadest. Hea on justkui loomulik ja läheb päevade voolus meist mööda.
Nägin paar nädalat tagasi Anu Välba hommikusaates intervjuud Hannes Võrnoga, kellega juhtus sama asi – missioonil olles olid teised probleemid, tähtis oli lihtsalt ellujäämine. Aga kodust tulid teated katkisest pesumasinast.
Ei suuda üks pool mõista, mismoodi eemalolijale need ometi nii suured mured korda ei lähe ja ei suuda teine pool mõista, kas siis tõesti muud teatada ei ole, kui vaid hädasid.
Meil on kodus kokkulepe – kui keegi on reisil või puhkusel, siis talle kodustest ja tööjuures olevatest jamadest ei räägita. Sellest poleks mingit abi. Rikuks vaid eemalolija tuju.

Oaaslased õpivad usinalt inglise keelt, aga nad ei suuda normaalselt hääldada “s” ja “t” tähti ning tekitavad nende asemel mingeid lurisevaid häälikuid. Need häälikud on raamatus märgitud eriliste tähemärkidega, nii et päris alguses tuli lugemiseks sõnu kokku veerida. Aga varsti harjusin ära 🙂
Raamatu lõpus on oaaslaste keeles ka pikemaid lauseid, mille tähendust võib üksikute meie keeles olevate sõnade järgi vaid oletada.
Väga tore lugemine!

Raamat pani taaskord mõtlema ka selle üle, miks inimesed muutuvad katastroofide ajal julmaks? Miks toimuvad rüüstamised, kaklused, tapmised. Miks me ei võiks hädas üksteisele lihtsalt abiks ja toeks olla?

Raamatu toimetamisest ka. Trükivead kargasid silma! Oli paar kohta, kus neid pidigi palju olema, sest abikaasade vihaga kirjutatud kirjades on ikka rohkelt vigu. Aga oli topelt ja valesid tähti ning mõnes kohas pani ikka kulmu kergitama küll…
Näiteks (jutt on äsja ärganud naisterahvast):
Võib-olla, arvas Peter, oli äratuskell ta sügavast unest üles ehmatanud ja tal oli aega jätkunud vaid selleks, et pihkudega natuke vett näkki visata (lk.164).
Näkki?

Hoiatuseks neile, kes on tõsised usufoobikud – selles raamatus on palju jumalat, piiblit, Jeesust, kirikut. Kõik need 564 lehekülge ongi üles ehitatud inimese usule või selle puudumisele. Kui seda teemat kardate, siis… võtke ja lugege ikka! Sest see on väga hea raamat!

Mina hakkasin mõni nädal tagasi vaatama BBC seriaali Ballykissangel, kus peaosas ka noor pastor Peter, nii et kogu lugemise jooksul oli minu raamatupreester Peter selle Iirimaa külakese pastor Peteri, ehk näitleja Stephen Tompkinsoni näoga 😀

Tarku mõtteid ka:

Meil on tarvis, et mingi osa asju oleks korras, siis suudame toime tulla sellega, et mõni teine asi on korrast ära.

Puhas Piibel – räpane kristlane. Räpane Piibel – puhas kristlane.

Ryū Murakami “Misosupis”

107. Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjanduse teos!
Nr.2: Ryū Murakami “Misosupis”
(183lk. Eesti Päevaleht, jaapani keelest tõlkinud: Kalju Kruusa)

Murakami! Aga seekord hoopis üks teine Murakami. Üks selline, kes armastab oma raamatutes kirjeldada vägivalda ja julmust. Ja ta teeb seda nii detailselt, et mul läks kõigi nende verenirede ja kõride läbilõikamiste kirjelduste peale süda pahaks…
Ja hoolimata neist võigastest lehekülgedest, on raamat hästi kirjutatud ja hästi ka tõlgitud!

Raamatus kirjeldab noormees nimega Kenji oma tööd ja üht klienti.
On aasta kolm viimast päeva ja Tokyo ööelu ekspert Kenji on saanud endale kliendiks ameeriklase Fanki. Frank tahab naistesse minna ja nii nad käivad mööda äärelinnade urkaid. Naised aluspesus, naised ilma pesuta, naised tänavanurkadel, privaatkabiinides. Päris seksini raamatus ei jõuta, aga tapmisstseenid on see-eest detailsed ja vürtsikad.
Nimelt on Frank psühhopaat, kes oma esimese inimese tappis juba seitsme aasta vanuselt. Kenji tunnetab temaga koos olles küll, et midagi on mehe juures valesti – tema nägu, jume, hoiak, jutud… Ta on imelik ja kõhedusttekitav, aga noormees jätkab oma tööd hirmus, et kui ta ameeriklase nüüd maha jätab, siis too tapab nii tema kui tema tüdruksõbra Juni.

Ma ei julge seda raamatut kellelegi soovitada.
Ta ei olnud igav. Temas oli jaapanipärasust ja pinge oli õhus, aga asi läks kole räigeks kätte. On palju paremat jaapani kirjandust, mida nautida saab. Mina valisin selle raamatu, sest olin teda juba mitme aasta eest raamatukogus riiulil näinud ja tahtsin “seda teist Murakamit” ka lugeda.
No nüüd on loetud. Rohkem ma teda ei puutu 🙂

Kübeke japanlaste mõttemaailmast:
Kui välismaalt kohale sõitnud inimesed lõõgastuvad ja ennast lahedat tunnevad, siis teeb see jaapanlastele heameelt. Välismaalasel on tore olla, tähendab, meie maa ja see meie baargi polegi mingi mahajäetud paik. Ja kuna meie joome selles kohas tihti, siis küllap on meilgi alust olla õnnelikud.

Melody Carlson “The Christmas Cat”

106. Melody Carlson “The Christmas Cat” (176lk. Fleming H. Revell Company)
Ei ole eesti keeles ilmunud.

1. novembri õhtu algas lumesajuga. Sadas kuni hommikuni välja ja 2. novembril tööle minnes tekkis selline jõulutunne! Kõik puude oksad olid lume all lookas ja muudkui tuiskas juurde. Minu lemmikaeg on käes 😀
Ja suure lumekoristuse vaheaegadel otsustasin leida lugemiseks ühe jõuluraamatu. No et hooaega sisse elada (minu jaoks ei ole vara novembris jõuludega alustada. Head ning ilusat asja peabki pikalt olema!).

See on üks tore ja igale kassisõbrale lausa kohustuslik raamat 🙂
Garrison on tubli noor mees. Ta töötas 9 aastat vabatahtlikuna Ugandas, ehitades kohalikele kaeve. Kahjuks läks lõpuks kehvasti – ta jäi malaariasse ning pidi koju naasma. Vaid paar kuud kodumaal ja juhtus kõige halvem – suri tema kallis vanaema, kes oli talle lapsepõlvest saadik olnud kogu perekond, kes tal üldse oli.
Tema vanaemal oli kuus kassi. Kõik omaette isiksused. Paks punane, kohev musta-valgekirju, häälekas siiam, taibukas Maine Coon jne.
Aga Garrisonil on vägev kassiallergia! Nii kui mõni käpaline lähedusse satub, nii hakkab ta hirmsasti aevastama, silmad tilguvad vett, nina jookseb. Niisiis varus mees endale enne vanaema majja minekut hulga allergiarohtusid, kummikindad ja maski.
Garrison kohtub vanaema advokaadiga ja saab teada, et vana daam oli tegelikult rikas ja jättis maha kaunis suure päranduse. Aga selle kättesaamiseks on vaja väga täpselt täita tema poolt seatud tingimused. Ja need puudutavad tema kasse.
Nimelt peab mees leidma kõigile kuulele kenad kodud. Need peavad olema õnnelikud kodud, majad peavad olema lähikonnas, keegi perekonnast peab suurema osa oma ajast veetma kodus, et loomad ennast üksi ei tunneks ja veel palju muud.
Alguses tundub see Garrisonile lihtne ülesanne, aga kui ta kõiki juhiseid punkt-punktilt järgima hakkab, kujuneb ülesanne raskemaks kui ta arvanud oli…

Ma ei ole kunagi lugenud ühtegi kristliku romaani žanrisse kuuluvat teost. See oli esimene ja jättis väga hea mulje. Aegajalt tahaks ju lugeda mõnd raamatut, mis oleks lihtsalt otsast otsani headust täis. Inimesed on (valdavas osas) toredad ja abivalmis, kedagi ei lööda maha, keegi ei ole salakaval ega õel (ok, üks kõrvaltegelane oli ahne).
Ja mis saab esimese lume saabumise rõõmuga paremini kaasas käia kui õnnelik lõpp, kus on armastust, taaskohtumine ja jõulud!

Blake Crouch “*69” ja “Shining Rock”

105. Blake Crouch “*69” (25lk.)
Blake Crouch “Shining Rock” (25lk.)
Ei ole eesti keeles ilmunud.

Olen Blake Crouchi lainel. Lugesin kaht tema novelli, lühikesed ja kõhedad. Inimeste alatust käitumisest ja suutmatusest arvestada teistega.

“*69” on lugu sellest, kuidas noore abielupaari automaatvastaja salvestab ühe naise ja mehe omavahelise dialoogi, mille lõpus naine tapetakse. Nad kuulavad seda, arutlevad, kuidas nii sai juhtuda ja jõuavad järeldusele, et mõrtsukas saab olla vaid keegi, kes on neile piisavalt lähedalseisev isik, kel on nende number kiirvalimise klahvi all.
Nad kutsuvad endile appi mehe politseinikust venna.
Mis lõpuks juhtub, seda ma siia ei kirjuta 🙂

“Shining Rock” jutustab loo paarist, kes lähevad esimest korda peale oma tütarde kodust lahkumist kahekesi matkama. Nad veedavad lõbusalt aega, kuni nendega liitub üks omapärane vanamees. Mees räägib loo, kuidas tema tütar aastate eest surma sai ja see lugu paneb käima kummaliste tegude ahela.
Selle novelli lõpus oli pööre, mida ma ei oodanud ja mis pani mõtlema, et kui tahad kedagi mõrvata, siis ole ometi hoolikas! 😉

Crouch suudab 25 leheküljega ka põneva loo valmis kirjutada.