“Hark! The Herald Angels Scream”

Erinevad autorid “Hark! The Herald Angels Scream” (370lk. Bloomhouse books)

80775399_2931787600178731_294645871880962048_o.jpgMul on küll 1,5 lugu veel lugemata, aga no sellise kaanepildiga raamatut ei saa ju jõululaupäeval siia üles riputada! 😁

Tegu on jõuluaegsete jubejuttude kogumikuga, kuhu on lugusid kirjutanud näiteks Josh Malerman, Sarah Lotz, Jeff Strand jne.
Väga erinevad lood, mõni päris jube, mõni paras huumor. On tondikaid, müstilisi kadumisi, pimedas linnas võõralt naiselt ostetud elluärganud kingitusi, jubedaid mänguasju.
Kirjutan veidi pikemalt ühest mu lemmikloost, kõige lõbusamast, Sarah Lotzi “Not just for Christmas”, kus kodust väljavisatud pereisa püüab heasse kirja tagasi pääseda, kinkides lastele hetke moeröögatuse, Genpeti. Need on päris lemmikloomad, keda saab juhtuda telefoni tõmmatava äpiga. Nad ei kasva suuremaks, ei tekita kakaprobleeme ja neile saab osta igasuguseid hirmkalleid lisasid. Näiteks ostab see plusspunkte korjav pereisa oma koerale rääkimisvõime. Paraku on nii, et kõiki asju häkitakse, ka Genpetse ja wifis olev koer teatab ühel väga ebasobival hetkel mehele naise ees:
“Jake Tillman, don’t forget to renew your DeviantTeenPorn premium subscription!”
Niisiis jääb ära mehe avasüli koju tagasi lubamine.
Lõpuks on pargid täis häkitud ja ropendavaid Genpete ja loo lõpp on vägagi üllatav.
See oli üks neist lõbusatest lugudest, mis minus väikse kahjurõõmu tekitas …

Aga raamatut soovitan kõigile, kes nunnudest jõuludest veidi väsinud on ja natuke kõhedust ning jubedust vürtsiks vajavad.

Andrus Kivirähk ”Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel”

Isiklik väljakutse!
LV grupi kingitud 12 lugemiskuud – 3. kuu JAANUAR
Andrus Kivirähk ”Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel” (232lk. Eesti Keele Sihtasutus)

19.jpg

Tihti küsitakse lugejatelt, et milline on sinu öökapiraamat? Minul on kombeks hoida öökapil novelli- või jutukogusid, et neis olevaid lugusid enne magamajäämist ükshaaval ampsata. Nagu küpsis ja klaasitäis piima.
Täpselt niimoodi lugesin ma veebruarikuu jooksul seda Kivirähki raamatut.
Lugesin, muhelesin ja nägin häid unenägusid.

Mulle meeldib Kivirähki huumor. Soe ja sõbralik. Kohati täitsa must. Näitab õlalepatsutades koha kätte. Tema tegelased satuvad alati napakatesse situatsioonidesse, aga teisiti poleks võimalikki, sest igaüks neist on täpselt seda väärt, mis temaga juhtub. Näiteks tulnukate heaks tööle hakkavad külamutid.
Selles kogumikus on ka mu ammune lemmiklugu Loomingu Raamatukogu lugejast. Kui seda esmakordselt lugesin, jäi märk mällu ja nüüd muigan alati kui ise mõnd LR väljaannet käes hoian.

Kivirähk on kohalikule lugejale oma raamatutega ikka palju äratundmishetki pakkunud. Täna hommikul bussipeatuses seistes ja sulava lume alt väljailmuvaid talviseid jääke vaadates kerkis pähe mõte: “Ja ongi kaka ja kevad jälle käes”!

Alexandro Chen “My (almost) life as a hikikomori. Stories”

Teema 35: Loe üks raamat eelnevate aastate väljakutse teemadest.
Aasta 2017, teema 3: Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.
Alexandro Chen “My (almost) life as a hikikomori. Stories” (164lk. Kindle)

13.jpg

Sõbrapäeval on igati paslik kirjutada just sellest raamatust.
Hikikomori – selliselt nimetatakse 20-ndates aastates jaapani noormehi, kes on otsustanud lõpetada välisilmaga suhtlemise ja jäänud koju, oma tuppa, lugema mangasid, mängima arvutimänge. Toast tullakse hädapärast välja, kui on vaja perekonnaga süüa või üksi elades poest toitu tuua. Probleem pidi olema üha kasvav ja mitte ainult noorte meeste vaid ka noorte naiste seas.
Leidsin selle raamatu, kui otsisin lugemist hikikomori kohta ja kuigi selles novellikogus on antud teemal vaid üks lugu, on terve raamat lugemist väärt. Kõigile, kes armastavad jaapani kirjandust, nende erilist mõttelaadi ja omamoodi käitumist. Üllataval kombel on Goodreadsis raamatul vaid ÜKS hindaja! Enne mind muidugi. 🙂 Nüüd on kaks.

Niisiis lood, kus palju armastust. Jaapani stiilis armastust, mitte läänelikku.
Mehest, kellega juhtus pidevalt õnnetusi, mis jättis teistele mulje, et ta üritab ennast tappa. Aga see ei olnud nii.
Naisest, kes tegi oma mehele imelisi õhtusööke, kuni mees ütles, et naise söögid näitavad talle kui väga naine teda armastab. Edaspidi sai ta hamburgereid ja muud tellitud toitu. Ei, naise armastus ei olnud jahtunud, asi oli hoopis muus!
Kummitavast pesumasinast, millele oleks peaaegu kirvega kallale mindud, enne kui selgus, miks masin ennast öösiti teatud kellaajal sisse lülitab.
Naisest, kes saab teada, et kolme nädala pärast on ta kaotanud kõik oma munarakud. Mida ta teeb?
Naisest, kes sõitis igal nädalal pikka maad rongiga, et süüa ühes sushirestoranis. Ja mitte ainult.

Ja palju teisi kirjatükke, millede lugemist ma tõesti nautisin!
Kirjanik on enda Goodreadsi kontole kirja pannud, et on suur Haruki Murakami austaja ja lugedes oli tunda, et Murakami on tema mõtetesse oma jälje jätnud.
Aegajalt tasub lugeda kirjanikke, kes ei ole üldtuntud. Avastada uut ja huvitavat. Mul on igal juhul väga hea meel, et tema tööd leidsin.

*My heart had become an empty room. No furniture, no people, no dreams.

*”Are you crying?”
“No, I`m sweating through my eyes.”

*Why did happy moments move faster than unhappy ones? Whoever created time got the whole thing switched around.