Philip Pullman “Lyra’s Oxford”

Philip Pullman “Lyra’s Oxford”
(72lk. A Yearling Book)

37642115_2052380984786068_7566911469862780928_o.jpg

Nii nagu pealkiri ütleb – raamatus on üks Lyra ja Pani seiklus, mis juhtub siis, kui “Vaigust kiiker” lõpeb ja Lyra Oxfordi õppima läheb.
Lühike lugu, aga kõik on esindatud – nõiad, daemonid, alkeemikud, õppejõud. Lisaks headus ja kurjus.
Raamatuks, mis suurt lugemisemotsiooni oleks tekitanud, on ta siiski liiga lühike ja sai kärmelt otsa. Küll oli aga tore uurida raamatu vahel olnud Oxfordi kaarti.

Advertisements

Philip Pullman “The Firework-Makers Daughter”

Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on sõna “tuli” või midagi tulega seotut.

Philip Pullman “The Firework-Makers Daughter” (138lk. Puffin Books)

36675027_2023850600972440_175732637070000128_o.jpg
Üks seiklusrikas lugu ilutulestikumeistri tütrest, kes soovis saada sama vägevaks meistriks, kui ta isa ja võttis sellepärast ette ohtliku retke vulkaani südamesse.
Seikluses löövad kaasa ka vägev kuninglik valge elevant (kes töötab salaja liikuva reklaamitahvlina ja on armunud elevandipreili Frangipani), jões elavad krokodillid (kes näevad kurja vaeva, et täiustada end “jões lebava palgi” kunstis) ja puunugadega äparditest piraadid.

Väga humoorikas ja vahva lugu! Ning lõpus oleva ilutulestikuvõistluse kirjeldused on nii

vinged, et tahaks seda kõike oma silmaga näha.

Philip Pullman “I was a rat”

Philip Pullman “I was a rat” (224lk Puffin books)

36708897_2023586014332232_1339734349846675456_o.jpg
Mõnel kirjanikuga on nii, et kui tema nime näed, siis võtad ja loed. Pullman on üks sellistest lastekirjanikest.
Seekord leidsin lausa neli Puffin booksi raamatut, esimene neist jutustab Rotipoisist, kelle elu rotina muutub äkki eluks poisina.
Kui sa oled oma elu alguses rott, siis on sul kindlasti raske jätkata inimesena, veel vähem mõista, miks inimesed valetavad, varastavad, on tigedad ja kurjad. Rotid nii ei tee.
Aga õnneks leidub ka inimeste maailmas häid hingi, kes su viimasel hetkel kõmuajakirjanduse, teadlaste ja hullunud rahvamassi käest päästavad.
Ja mis oleks üks muinasjutt ilma printside, printsesside ja paleedeta?!

Tarkusetera ka:
Kui sa kõik oma mõtted ja teadmised korralikult ära triigid, kokku voldid ja kenasti kuhjadesse asetad, siis mahub su pähe palju ja ei ole vaja midagi üles kirjutada!

Philip Pullman sari “Tema tumedad ained”

Teema 6: Mitu (või üks paks) raamat samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge

Philip Pullman “Kuldne kompass” 320lk., “Inglite torn” 272lk., “Vaigust kiiker” 416lk. – kokku 1008lk. (Pegasus, tõlkinud Eve Laur)

Tumedad Ained.jpg
Iorek Byrnison – pantserkaru, jääkaru, karukuningas, sepp. Milline sõber ja teekaaslane! Hiigelsuur, aus, õiglane, vägev võitleja, tarkust täis. Minu lemmik selles sarjas.

Mulefad – halli värvi, sarvekeste ja londiga ning rombikujulise kehaga loomad, kel kere keskosas kaks jalga ja ees- ning taga üks jalg. Ning nende esimese ja tagajala all olid kettaviljapuu viljad, mida loomad kasutasid ratastena, et edasi liikuda. Keskmise paarisjalgadega anti hoogu. Oi, kus ma tahaks sellist karja möödatuhisemas näha!

Daemonid – inimeste hingeloomad. Muudavad oma kuju kui oled veel laps, aga täiskasvanutel jäävad ühesugusteks vastavalt oma omaniku hingele. Aga nad on kogu aeg inimestega koos, annavad head nõu, aitavad täbarates olukordades. Kui sul on daemon, ei ole sa kunagi üksi! Kui daemoni ei ole, oled justkui surnud.

Need on need kolm tegelast, kes mulle selles triloogias kõige südamelähedasemaks said. Iorekit sai kogu aeg tagasi oodatud ja õnneks jagus teda ka mitmetesse seiklustesse.

Kõik saab alguse kui väike Lyra peidab ennast Jordani kolledžis (kus on Lyra kodu) kappi ja näeb pealt õpetlaste arutelu Põrmu teemadel. Ta päästab oma onu, lord Asrieli elu, ning satub sekeldustesse kui läheb kaasa kauni proua Coulteriga.
Jõepaatidel mustlaste juures, kaugel põhjas katselaborites, pantserkarude karja keskel, kuumaõhupalliga jäises taevas, metsades nõidade hoole all, lõksus proua Coulteri käes, pendeldades ühest maailmast teise kaaslasteks daemon ja sõber Will. Jõudes lõpuks surnute maale ja siis sealt välja.
Neis kolmes raamatus oli nii palju seiklust ja nii palju eriskummalist, et lugemispauside ajal mõtlesin, mismoodi ühel inimesel (kirjanikul), selle kõige jaoks fantaasiat jagus!?

Mu lemmikud on esimene ja kolmas (eriti kolmas!) raamat. Teine jäi fantaasialt natuke kahvatumaks – küllap selletõttu, et osa tegevusest toimus meie oma maailmas. Kui sarja lõpetasin, siis tänasin õnne, et hoolimata sellest, et minu daemon peaks juba mitu aastakümmet ühtemoodi välja nägema, suudan ma ikka lasteraamatutest mõnu tunda ja mitte tegelasi ja tegevuspaiku üle analüüsida, vaid lihtsalt vooluga kaasa minna ja nautida! Sest kuidas sa ei naudi kui loed ratastel kihutavatest loomadest, kes saavad oma rattad lähedal kasvavatelt puudelt või vaatad läbi kirjaniku sõnade allmaailma, kuhu inimesed peale surma lähevad ja kus harpüiad vahti peavad?

Mul on nii hea meel, et Pegasus selle sarja uuesti välja andis! Muidu oleks ta kindlasti minust mööda läinud. Aga nüüd vaatasid nad kolmekesi mulle raamatupoe riiulilt vastu, nägid põnevad välja ja tulid koju kaasa. 616HcSqnFNL._SX337_BO1,204,203,200_.jpg
Lisaks on nüüd ilmunud ka Lyra elu algusest kõneleva raamatu esimene osa “Põrmu raamat” ja natuke tuhnimist avaldas ka teisi selle sarjaga kaasnevaid raamatuid. Näiteks õhupallimehe Lee Scoresby ja pantserkaru Iorek Byrnissoni sõpruse algusest ja nende seiklustest kõnelev “Once upon a time in the North”.
Seda võiks ka lugeda!

Sarja lõpp oli veidi ootamatu, sest võiks ju arvata, et kõik lasteraamatud lõpevad väga õnnelikult. Samas jättis selline lõpp palju sügavama mulje, kui tavapärane “Happy End”. Ega midagi jubedat ei juhtunud ja ükski headest lõpuks surma ei saanud, aga mõnikord ei olegi surm see kõige suuremat valu tekitav asi.

Maailmas on “Tema tumedad ained” sarja välja antud väga erineval kujul, üks kujundus kaunim kui teine! Lisaks pidi esimesest osast, “Kuldsest kompassist”, ka film olemas olema – no kes võiks veel paremini proua Coulteri ossa sobida kui Nicole Kidman? Ahjaa – mul polnud eriti raske seda naist kogu raamatu vältel vihata, sest tema daemon oli ahv ja kuigi ma loomi armastan, pole ahvid absoluutselt minu rida.

001q7d2p.jpg
Aga erinevaid kaanekujundusi ka:

hdm-covers
hisdarkmaterials
HisDarkMaterials_Small
Pullman
Amber on merevaik. Huvitav, miks eesti keeles on kolmanda osa pealkiri lihtsalt vaigust kiiker, mitte merevaigust? Merevaigust kiiker kõlaks hoopis müstilisemalt.