Mads Peder Nordbo “Nahata tüdruk”

Teema 50: Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega kui sinu eesnimi.
Mads Peder Nordbo (Taani kirjanik) “Nahata tüdruk” (303lk. Varrak)

0Nahata.png
Raamat žanrist Arctic Noir! Žanr olevat eelmise aasta Londoni kirjandusmessi uus avastus. Kuna Nordic Noiri on juba nii pikalt olnud, siis on vaja midagi uut, aga mis saaks olla veel süngem ja võõram kui Põhjamaade karm krimi? Nihutame kuriteod veel rohkem põhjapoole, Gröönimaale, kus on lumi ja liustikud, puhuvad rängad tuuled, inimesed on üksildased ja endassetõmbunud. Ja kus jagub jõhkrust ning pimedust nii looduses kui inimeste tegudes.
Võib arvata, et igal maal omad kombed. Et mis on ühel maal aastasadu toimunud, seda ei ole vaja tulijatel välja juurida. Nõus, kui jutt on kultuurist ja keelest, puutumata loodusest. Aga selles raamatus puudutatakse noorte tüdrukute vastast vägivalda.
Korrumpeerunud valitsus, inimkatsed, väljapressimised, vaikimine. Ja kättemaks.
Mis juhtub, kui kaua omas keskkonnas hakkama saanud maale saabuvad uued isandad, kellele tundub äkki, et nad on jõudnud kuskile, kus ei maksa ükski seadus ja kuhu ei ulata mingid reeglid. Maailma äärele, kus võid karistamatult teha, mida vaid soovid!

Me teame, mis juhtub inimestega, kui nad lähevad võõrale maale puhkusele – kõik piirid kaovad. Aga kui kaugele saabumisega kaasneb ka võim selle koha üle, nende inimeste üle, siis saabki juhtuda see, millest Nordbo siin raamatus kirjutab.

Karm ja jube lugu! Võikad kirjeldused nülitud meestest ja piinatud väikestest tüdrukutest. Tegevus toimub vaheldumisi tänapäeval ning 70-ndatel, sest mõrvamustrid siis ja praegu korduvad.
Ja kõige selle õuduse vahele jagatakse katkendeid politseinik Jakobi päevikust, kus ta kirjeldab imelist Nuuki ning Grööni loodust ja tundeid, mis teda valitsevad, kui ta seda ilu näeb.

“Ma lähen mäe tippu, et rahu, õhk ja üksindus mõtteid täidaks. Kuigi võib-olla sisimas on just üksindus ja igatsus need, mille eest ma põgenen. Aga selles peitubki vist mäegede ja mäetippude ilu. Üksildusega üheks saamises. Mul on vana hing. Mägi on selle keha, oja selle veri ja udu selle hingeõhk. Ma tunnen selle hingust. Selle elu. Hinge minu sees. Ja siis taipan ma, et üksindust ei ole olemas. Me kõik elame ühes ja samas maailmas.” (lk. 302.)

Lugesin ühest Taani ajalehe artiklist, et kui Arctic Noir Londoni raamatumessi vallutas, siis müüdi äkitselt Nordbo raamatute avaldamisõigusi 14 riiki. Seitsmekohalise summa eest. Artikkel oli aastast 2017 ja siis oli kirjanikul ilmunud alles esimene Arcticu raamat. Kirjastused ostsid kohe ka teise, veel kirjutamata raamatu avaldamisõigused.
Mõtlesin, et millise pinge võib see kirjanikule peale panna – sulle (kirjastajale) on makstud juba selle eest, mida veel ei ole. Sa pead kirjutama raamatu, mis oleks soovitavalt veelgi tugevam kui eelmine raamat ning mis ei kordaks juba krimimaailmas tuntud võtteid.
Mis oleks ennenägematu Arctic Noir!
Nordbol on see eelis, et ta elab ise Nuukis, Gröönimaal, mitte pole lihtsalt oma raamatute tegevust sinna viinud. Lugesin just Viveca Steni raamatuid sarjast Sandhamni mõrvalood ja temagi istub oma Sandhamni majas, vaatab saare peale ja kirjutab sealsetele inimestele saladused südametesse ning mõrtsukad tegutsema.
Kõige paremad lood sünnivad kohal olles.

“Nahata tüdruku” peatükkide nimed on kirjas ka grööni keeles. Ja me saame teada, kuidas Grööni naised uluga hülgeid nülivad. Ning seda ka, mismoodi paagida merel olles kütitakse. Ja kui raske on seista üksi süsteemi ning võimu vastu, püüda endale kindlaks jääda ja hädasolijaid aidata, mitte kõike kinni mätsida. Ei raha eest ega tapmisähvardusi saades.

 

Advertisements

Helle Helle “Kui tahad”

Helle Helle “Kui tahad” (127lk. Eesti Raamat, tõlkinud: Eva Velsker)

kui-tahad-helle-helle-2544670.jpg
Mis ma küll kirjutan sellest raamatust!? Juba lugemise lõpupoole hakkas kuklas tiksuma mõte, et ma pean sellest ju midagi kirjutama, aga mida… Siin ei toimu just palju, aga lugu on köitev.
Naine ja mees eksivad metsa. Kaks jooksjat, kummalgi oma tee. Vilksatavad aegajalt puude vahel ja valivad siis teine teise suuna. Aga kui hakkab hämarduma, siis jõuavad ikka samasse punkti ja saavad aru, et on eksinud.
Mees on metsa tulnud ilma veeta, naisel hakkab vesi lõppema. Liiguvad mingis suunas, leiavad tekkidega katusealuse, veedavad seal rahutu öö.
Väsimus on, und ei ole. Janu on, vett ei ole.
Naine läheb oja juurde vett tooma.
Hommikul on tal halb ja oksendab. Mitu-mitu korda.
Vahepeal liueldakse mälestustesse ajast, mil elati kommuunis, armuti. Aastaid hiljem tollase sõbraga kohtudes lõi vana leek lõkkele ja algas pereelu.
Uuel hommikul otsitakse taas teed metsast välja. Teed ei ole, janu vaevab. Mehel on juba eelmisest päevast jalakannal vill.

See on omamoodi huvitav raamat, kus ei räägita mõtetest ega tunnetest, vaid sellest, mis keegi just sel ajahetkel teeb. Astud mööda teed, komistad, lööd pea ära, vill valutab, öö on külm ja pime, naine vähkreb unes.
Raamat natuke teisest dimensioonist.

*Ma kukun vastu puutüve, ei jõua kõrvale põigata. Mu lauba vastu käib kolksatus, puu lihtsalt paiskab mu pikali, see sünnib väga kiiresti.
Seal ma siis laman kahesuguses pimeduses, närtsinud lehtede seas. (lk.26)

Peter Freuchen “Kütid Melville`i lahes”

Teema 4: „Keeruta gloobust“ ehk sule silmad, suska näpp kaardile või gloobusele. Ava silmad, vaata, kuhu sõrm sattus ja loe raamat mõnelt selle maa kirjanikult.
Gröönimaa.
Peter Freuchen “Kütid Melville`i lahes”
Eesti Riiklik Kirjastus, 1964. 263lk.

16114349_1448236345200538_1604791333074577770_n.jpg
Keerutasin gloobust ja sain Gröönimaa. Oli väga põnev kirjaniku otsimine! Lugesin läbi nii mõnegi Taani ja Gröönimaa kirjanduse veebilehe, leidsin mitmeid autoreid ja jäin lõpuks Peter Freucheni peale pidama.
Kõigepealt otsisin tema raamatuid Bookdepositoryst. Oli mitmeid, õnneks ei hakanud kohe tellima. Pistsin ta nime igaks juhuks Raamatukoi lehele ja ennäe – lausa mitu eestikeelset raamatut! Vaatasin siis Raamatuvahetusse, et ehk saab sealt mõne tasuta eksemplari kui järsku turgatas pähe – mul on ju kodus vanu raamatuid “Maailma ja mõnda” sarjast, äkki on mul endal… Ja seal ta oligi 🙂
Nii et pika-pika ringiga koduse raamaturiiuli juurde.

Peter Freuchen on üks särav isiksus. Tõeline (mere)karu, suur, tark, võimas ja andekas. Ta sündis küll Taanis, aga hakkas juba varakult vaalapüügiekspeditsioonidel käima ja koos Knut Rasmusseniga lõid nad Thule kaubandusjaama. Eskimod said sealt vajalikku puitu, tikke, rauda ja nemad said eskimotelt nahku, rasva ja muud huvitavat.
Tema esimene naine oli eskimo, kaunis Navarana ning nad elasid Gröönimaal Thules üle 10 aasta.
See raamat on Pita (nagu eskimod teda hüüdsid) retkest üle Melville`i lahe, aitamaks eksinud vaalakütte taas oma laevale. Peale retke enda kirjelduse, mahub raamatusse paljude retkel olijate jutte seiklustest, millest nad osa on võtnud ning ohtlikest olukordadest, kuhu mehed keset jääd ja Gröönimaa tujukat ilma satuvad.
Siin on väga põnev lugu sellest, mismoodi eskimod “veeleegist” oma lastele mänguasju nikerdasid ja kuidas valged avastasid, et tegu on kullaga. Mis sellele järgnes? No mis ikka järgneb, kui valge inimene kuskil varandust näeb…
Ehmatav lugu sellest, mismoodi üks kütt elas polaaröös koos oma sõbra laibaga, sest ta ei suutnud lihtsalt sellesse pilkasse pimedusse üksi jääda!
Lugu noorest portugaallasest, kes võitles ennast vaesusest välja laevakapteniks ja mismoodi tema laeval ühel retkel ime sündis.
Ning veel väga mitmeid huvitavaid juhtumisi.

Väga-väga huvitav raamat! Raske käest panna kui kord juba alustatud on.
Ma ei ole “Maailma ja mõnda” sarja eriti lugenud (lapsena mõned raamatud), aga nüüd tuleks sellele küll rohkem tähelepanu pöörata, sest elamus sellest loost oli suurepärane!