Mads Peder Nordbo “Nahata tüdruk”

Teema 50: Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega kui sinu eesnimi.
Mads Peder Nordbo (Taani kirjanik) “Nahata tüdruk” (303lk. Varrak)

0Nahata.png
Raamat žanrist Arctic Noir! Žanr olevat eelmise aasta Londoni kirjandusmessi uus avastus. Kuna Nordic Noiri on juba nii pikalt olnud, siis on vaja midagi uut, aga mis saaks olla veel süngem ja võõram kui Põhjamaade karm krimi? Nihutame kuriteod veel rohkem põhjapoole, Gröönimaale, kus on lumi ja liustikud, puhuvad rängad tuuled, inimesed on üksildased ja endassetõmbunud. Ja kus jagub jõhkrust ning pimedust nii looduses kui inimeste tegudes.
Võib arvata, et igal maal omad kombed. Et mis on ühel maal aastasadu toimunud, seda ei ole vaja tulijatel välja juurida. Nõus, kui jutt on kultuurist ja keelest, puutumata loodusest. Aga selles raamatus puudutatakse noorte tüdrukute vastast vägivalda.
Korrumpeerunud valitsus, inimkatsed, väljapressimised, vaikimine. Ja kättemaks.
Mis juhtub, kui kaua omas keskkonnas hakkama saanud maale saabuvad uued isandad, kellele tundub äkki, et nad on jõudnud kuskile, kus ei maksa ükski seadus ja kuhu ei ulata mingid reeglid. Maailma äärele, kus võid karistamatult teha, mida vaid soovid!

Me teame, mis juhtub inimestega, kui nad lähevad võõrale maale puhkusele – kõik piirid kaovad. Aga kui kaugele saabumisega kaasneb ka võim selle koha üle, nende inimeste üle, siis saabki juhtuda see, millest Nordbo siin raamatus kirjutab.

Karm ja jube lugu! Võikad kirjeldused nülitud meestest ja piinatud väikestest tüdrukutest. Tegevus toimub vaheldumisi tänapäeval ning 70-ndatel, sest mõrvamustrid siis ja praegu korduvad.
Ja kõige selle õuduse vahele jagatakse katkendeid politseinik Jakobi päevikust, kus ta kirjeldab imelist Nuuki ning Grööni loodust ja tundeid, mis teda valitsevad, kui ta seda ilu näeb.

“Ma lähen mäe tippu, et rahu, õhk ja üksindus mõtteid täidaks. Kuigi võib-olla sisimas on just üksindus ja igatsus need, mille eest ma põgenen. Aga selles peitubki vist mäegede ja mäetippude ilu. Üksildusega üheks saamises. Mul on vana hing. Mägi on selle keha, oja selle veri ja udu selle hingeõhk. Ma tunnen selle hingust. Selle elu. Hinge minu sees. Ja siis taipan ma, et üksindust ei ole olemas. Me kõik elame ühes ja samas maailmas.” (lk. 302.)

Lugesin ühest Taani ajalehe artiklist, et kui Arctic Noir Londoni raamatumessi vallutas, siis müüdi äkitselt Nordbo raamatute avaldamisõigusi 14 riiki. Seitsmekohalise summa eest. Artikkel oli aastast 2017 ja siis oli kirjanikul ilmunud alles esimene Arcticu raamat. Kirjastused ostsid kohe ka teise, veel kirjutamata raamatu avaldamisõigused.
Mõtlesin, et millise pinge võib see kirjanikule peale panna – sulle (kirjastajale) on makstud juba selle eest, mida veel ei ole. Sa pead kirjutama raamatu, mis oleks soovitavalt veelgi tugevam kui eelmine raamat ning mis ei kordaks juba krimimaailmas tuntud võtteid.
Mis oleks ennenägematu Arctic Noir!
Nordbol on see eelis, et ta elab ise Nuukis, Gröönimaal, mitte pole lihtsalt oma raamatute tegevust sinna viinud. Lugesin just Viveca Steni raamatuid sarjast Sandhamni mõrvalood ja temagi istub oma Sandhamni majas, vaatab saare peale ja kirjutab sealsetele inimestele saladused südametesse ning mõrtsukad tegutsema.
Kõige paremad lood sünnivad kohal olles.

“Nahata tüdruku” peatükkide nimed on kirjas ka grööni keeles. Ja me saame teada, kuidas Grööni naised uluga hülgeid nülivad. Ning seda ka, mismoodi paagida merel olles kütitakse. Ja kui raske on seista üksi süsteemi ning võimu vastu, püüda endale kindlaks jääda ja hädasolijaid aidata, mitte kõike kinni mätsida. Ei raha eest ega tapmisähvardusi saades.

 

Advertisements

Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused”

Teema 10: Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni.
Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused” (384lk. Eesti Riiklik Kirjastus)

Verne.jpg
Minu lapsepõlve lemmik õhtujutud olid isa räägitud meremehelood. Ta oli suure kalalaeva vanemtüürimees ja sattus tänu sellele igasugustele meredele. Nii leidus tema juttude hulgas hirmulugusid haikala rünnakutest soojades meredes ujuvatele meestele, laeva kõrval “lupsu” löövatest vaaladest kui ka kaugel põhjas jäätuvast ja jäävangi jäänud laevast.
See viimane võlus mind eriti – külm-külm talv, sillerdav lumi ja jää ning taevas veiklevad virmalised! See külma- ja talvearmastus on minuga siiani. Elu algab, kui lõpeb suvi ja ilmad järjest külmemaks minema hakkavad.

Isa soovitas mul noil ammustel aegadel lugeda sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” ja ma mäletan, et üks põnevamaid raamatuid sarjas oli just see, kus vägev kapten Hatteras seikleb oma meestega käredas Arktika pakases.

NB! Edasi tuleb palju juttu raamatu sisust!

Mis on see emotsioon, mis minus teema pealkirjale vastavalt siiani olemas on?
Ma mäletan, kuidas ma solvusin Hatterase reetnud meremeeste peale! Tookord ei suutnud ma aru saada, mismoodi on võimalik, et mehed lihtsalt kõnnivad oma kapteni juurest minema?
Ma mäletan, kuidas ma lugesin vaimustunult, mismoodi kapten Hatteras hülgenahas suure jääkaru poole roomas ja selle toidu saamiseks maha lasi.
Ma mäletan, kuidas Verne kirjeldas virmalisi ja kuidas ma soovisin, et mina ka neid ükskord näeksin!
Aga eriti eredalt on mul meeles stseen raamatu lõpuosast, kuidas kapten Hatteras, jõudes oma igatsetud põhjapoolusele hulluks läheb ja peaegu et vulkaani kraatrisse kukub. Lapse kujutlusvõime on erakordne ja raamatu lõppu lugedes voolasid mu silme ees laavajõed ning ma nägin sammsammult, mismoodi uhke ja hullunud kapten koos oma truu koeraga vulkaani tippu ronib ning siis kukub!!!
See tunne tuli praegugi raamatu lõpulehekülgi lugedes tagasi.

Viimasel ajal kisub mind jälle külma Gröönimaa raamatute poole. Ma tean juba seda, et Mellville`i lahest on alates juulikuust üsna raske põhjapoole jõuda, sest arktiline talv hakkab pihta ning jää ummistab vett. See teadmine on mul küll sajandivanustest allikatest, nii et võibolla on asi tänapäeval hoopis teisiti 🙂
Tean ka seda, et pimeda ning külmaga on kõige parem skorbuudiravim sidrunimahl (skorbuut tekib C-vitamiini puudusest organismis). Ning seda tean, et kui tahad talvel hüljest püüda, siis tuleb enne jääle minekut siduda oma saapataldade alla paksud jääkarunaha tükid, et hüljes jää alla ei kuuleks, kuidas keegi ülevalpool liigub. Siis tuleb hiirvaikselt hülgeaugu kõrval istuda ning oodata, kuni hüljes hingama tuleb ja siis kiiresti rünnata.
Kui Arktikas laskemoon otsa saab, võib jätta elavhõbedatermomeetri õue, -50C juures jäätub klaasis sees olev elavhõbe ilusaks piklikuks ja väga tugevaks “kuuliks”.

Raamat on aga algusest peale väga huvitav. Juba kapteni salapärane laevale mittilmumine tekitab põnevust ja tema eriline ilmumine tükk maad hiljem, lisab vürtsi veel juurde.
Kui ma lapsena ei mõistnud, miks osa mehi Hatterase plaanide vastu üles tõusis, mässama hakkas ja ta siis alatult reetis, siis nüüd sain asjast aru küll. Ja järeldus: ära kunagi vali endale meeskonda, pakkudes neile raha! Raha peale kohaletulijad on viletsad vennad, kes ilma rahata poleks iialgi end liigutada viitsinud. Vaid need, kes tulevad huvist asja vastu ja jagavad juhi kirge, ning nad on lõpuni su kõrval.

Raamatul on kaks osa. Esimeses on meeskond ja laev “Forward”, teises on kapten Hatterase kõrval veel vaid kolm ustavat meest, lisaks üks jääväljadelt leitud ameerika laeva kapten. Teine osa on põnevam! Siin ei sega Arktika vintsutusi enam jorisev meeskond, siin võideldakse ühise eesmärgi nimel ja seda on nauditav lugeda.

Kapten Hatteras on küll vapper ja erakordne kuju, aga minu meelest oleks selle raamatu pealkiri võinud olla hoopis “Doktor Clawbonny seiklused”. Doktor oli lihtsalt nii tore ja tark ja südamlik tegelane ja suur osa tegevusest keerles just tema ümber.
Pingelises olukorras oli tal alati nali varnast võtta.
Igale küsimusele teadis ta vastust – tema silmaring haaras tõesti tohutult teadmisi.
Kõik hirmsad situatsioonid suutis ta endi kasuks pöörata ja igale hädale leidis ta väljapääsu.
Lisaks räägiti raamatus doktori suu läbi väga palju huvitavatest ilmastikunähtustest.
Näiteks võib väga külmal ööl täiesti selgest taevast lund sadama hakata. Räägitakse päikese ja kuu taradest, mikroskoopiliste seenekeste tõttu punaseks värvunud lumest, maaglisest jääsärast ning muidugi virmalistest ja valgussammastest.

Väga hea raamat oli! Mul on tõsiselt hea meel, et ma selle uuesti läbi lugesin.