Tiina Laanem “Öised hääled”

Tiina Laanem “Öised hääled” (176lk. Pegasus)

Tiina oli nii armas ja saatis mulle lugemiseks enda raamatu. Aitäh!
Sain paki kätte, vaatasin imelist kaanepilti ja heldisin kohe – paksudel pilvedel hõljuvad ja magavad majad, kus inimesed näevad unesid ja kuulevad hääli. Redelitega ronid ühest unenäost teise, väljas paistab kuu ja sajab lund. Muinasjutud kindlasti! Sellised talvised, armsad.

Hakkasin lugema ja nätaki! lendasin oma talveunenäo redelipulkadelt läbi pilvede alla. 😀

Jutud siin raamatus ei ole kaugeltki muinasjutud ja ega nende kohta vist armsadki öelda ei saa. Jutud on igapäevastest inimestest, kel kõigil enda elud ja elude kaaslased kaelas rippumas. Inimestest, kel ei lähe kõige paremini, aga kes on omamoodi vaprad, peavad enda võitlusi ja saavad enamjagu isegi teiste inimestega sotid selgeks klaaritud.
Esimese jutu, “Sale soomlane”, lugemine kulus mul kaanelummusest ärkamiseks ja juttudesse sisse elamiseks. Nii et kui raamatu lõpetasin, lugesin selle uuesti üle, sest siis olin juba õiges meeleolus. 🙂
Ja see meeleolu muutus iga loetud leheküljega aina paremaks, sest need inimesed siin raamatus ja nende mõtted (autori öised hääled?) olid nii kodused ja nii päris, et mul oli kahju, kui raamat läbi sai.

Tõepoolest – mõnd raamatut venitatakse 350 leheküljeni kirjutades pmst. eimillestki, aga selline, mu kahe õhtu hea kaaslane, lõpeb juba leheküljel 176.
Nii ikka ei tohi!

Mäletan, et kui ma lõpetasin Kiviräha raamatu “Maailma otsas”, siis käisin ma pikka aega ringi ja mõtlesin tänaval olevatele inimestele elusid välja. Selle raamatuga juhtus sama asi.
Vaatan kedagi ja tekib mõte, et see naine võiks ju elada nagu abikaasaga jändav ja öid ootav Melinda… Mõni mees valgusfoori ees seisva auto roolis meenutab Veikot, kes püüdis päästa neid, keda teised ei päästnud (pagana Veiko! Leidis ka, keda päästa… Tõepoolest…). Aga kuskil korteris, kinniste akende taga, elab oma väikeses maailmas kindlasti mõni Kert koos Jänesega.

Mitu lugu lõppesid siin ka sedamoodi, et tekkis tunne, nagu oleks kraan täpselt niipalju kinni keeratud, et see viimane tilk jäi kraanitoru otsa rippuma ja seal ta nüüd väreleb vaikselt ja mina ei saa kraani lahti keerata, sest autor ei luba. Sügeleb kohutavalt, aga ma ei saagi teada, mis edasi juhtus!
Tegelikult ka – no mis saab, kui sa vajutad punast nuppu? Mis juhtub?
Kui ma sinna kohta lähen, mis seal esimeses jutus oli, ja selle nupu leian ja vajutan, siis saan ilmselt teada. Politsei seletuskirjas kirjutan, et Tiina Laanem on tegelikult süüdi. 😉

Ühesõnaga on nii, et see oli üks väga hea lugemine! Nautisin iga lugu, muhelesin mitmeid kordi, elasin tegelastele kaasa (oh need vaesed naiste käpa all elavad vanamehed!) ja olen väga tänulik, et selle raamatuga kohtusin. Ta võtab oma koha mu riiulil sisse Andrus Kiviräha “Maailma otsas” ja Jean-Claude Mourlevat` “Silueti” kõrval.
Aitäh mõnusate õhtute eest!

*Ta saatis kõik kuradile – nii oma vanuse, kaalu, üksinduse kui rahapuuduse. Sitta kah need kilod ja kortsud! Põrgusse võlad ja viimased veeringud! Kuradile üksindus ja norutamine! Ta lihtsalt tantsib ja tantsib ja tantsib ja tantsib, kuni kasvõi sureb sealsamas platsil. (lk.20)

Suzy K Quinn “Mitte minu tütar”

Lugemise väljakutse 2021
Teema 47: Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas
Suzy K Quinn “Mitte minu tütar” (301lk. Pegasus)

Raamat sellest, mis juhtub kui oled 16 aastat vana ning arvad, et maailm kuulub sulle ja bändimehed on kõige vingemad inimesed siin ilmas! Kui oled 16 ja usud kõike, mida su suurim iidol sulle räägib ning ei ole veel aru saanud, et tegelikult võib naeratuste ja meelitavate sõnade taga peituda väga palju kurjust.

Lorna on just see 16-aastane, kes satub kuulsa bändimehe Michael Reyji Ray võrku, lahkub kodunt ja saab Michaeli mängukanniks. Ometi tundub Lornale, et kõik on roosiline ja väike ebamugavus aegajalt kurjaks muutuva Michaeli näol on täitsa loomulik. Kuni juhtub midagi, mis Lorna arvamust lõpuks muudab.

Raamat on kirjutatud kahes ajas – üks jutustab 16-aastase Lorna illusioonimullis elust ja teine Lorna tütre Liberty elust, kui too hakkab otsima, kes ta pärisisa on.
Siin raamatus oli tohutult palju selliseid kohti, mis panid mind imestama ja mõtlema, et kuidas on võimalik nii totakas olla? Kuidas talutakse päev päevalt alandusi selle nimel, et korraks mõni naeratus või “tunnustav” sõna saada. Tõepoolest – porimatil oli ka parem elu, kui neil vaestel fännitaridel! Õnneks oli kogu see lugu serveeritud väga põnevalt ja alguses kiskus mõte isegi sinnakanti, et peategelane on lihtsalt natuke nupust nikastanud ja mõtleb asju välja.

Ma ei saa kohe midagi sisust ära kirjutada (kuigi tahaks), aga ütlen niipalju, et oli ärritav, oli põnev, oli jube, tekitas viha ja lõpuks üllatust ning uhkust. Raamatus tegutses ülivinge koer Skywalker, kelle pärast vahepeal hirmsasti muretsetud sai… Kõiki neid emotsioone tekitav raamat saab ainult hea olla ja tulla koos lugemissoovitusega – eriti kui oled ise kunagi mõnd bändi niimoodi fännanud, et annaks oma elu selle nimel, et lauljaga vaid korrakski kohtuda! 🙂

Aitäh, Kirjastus Pegasus, põneva lugemiselamuse eest!

Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence`is”

Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence`is” (352lk. Pegasus)

Ma lugesin seda raamatut meie sellesuvise kuumalaine ajal.
Õunapuu all, mugavas toolis, muru taldade all, viinamarjad taldrikuga kõrval. Oli mõnus olemine, peab ütlema! Kuumalained ongi mõnusad, kui ei pea sel ajal tööl konutama, vaid võid enda aias mõnuleda.
Raamat ise ei olnud päris selline suure sooja suve raamat, et loed ja tunned, kuidas kuumus kontidesse poeb. Oli pigem natuke ärev ja segane rabelemine, veits hullu neljakümbise Avaga peaosas.
Viimasel ajal on see juba õige mitmes raamat, kus 40-ndates naine kriisi satub ja elus kannapöörde teeb. Kas ma peaks teiste vigadest õppima ja muretsema hakkama? 🙂

Sisust ka (kes ei taha teada, ei loe edasi!).
Ava, igavene õnneseen, saab päranduseks vanaisa veinimõisa ja kihutab kokkukukkunud abielu ning morni Inglismaa eest Prantsusmaale. Kui rakmed lõdvenevad ja kliima soojeneb, siis tabab teda väike hulluksminemise periood, kus tundub igati mõnus veini limpsida, linnabasseinis pladistada ja noore kutiga ringi kihutada. Hiljem tuleb muidugi raske töö, tummine kahetsus ja eksabikaasa koos manguva tütrega (kelle käitumist ei saa välja vabandada sellega, et ta on vinguv teismeline, sest ta on lihtsalt juba täiskasvanud, aga ikka veel hullumoodi issitütar). Isegi kuritegevust tuleb! Päris mootorrattagäng kohe!
On armastust, tõpraid, pettumusi, võite ja kaotusi, imelisi perekonnasündmusi ja palju veini (mis viis selleni, et mulle meenus ka lugedes, et mul on kapis natuke veini…). Nagu mu ema seda raamatut lõpetades ütles – vähemalt oli mutil munasid mitte vanaemehe juurde tagasi vantsida.

Kes tahab kuumal suvepäeval randa või lõunamaa puhkusele kerget lugemist – krabage kaasa! See on täpselt selline aastaajast sõltuv raamat, et suvekuumaga, kui aju higistab, sobib kenasti, aga septembris lugedes tekiks juba tunne, et appi, mida ma loen!?

Louise Candlish “Need naabrid”

Louise Candlish “Need naabrid” (367lk. Pegasus)
Tõlkinud: Ülla Jürviste

Kellel ei ole olnud naabreid põrgust? Kas päris põrgukatlast või eeskojast, aga me oleme kõik sellistega kokku puutunud.
Elad ja tiksud mõnusalt oma tuttaval tänaval kui äkki jääb üks maja tühjaks ja sinna saabub elama keegi, kes arvab, et kogu tänav peab nüüd nende järgi joonduma hakkama. Keegi, kes istub oma mätta otsas ja ei kavatsegi sealt alla vaadata, et näha – ohhooo – siin elab veel keegi! Siin elati juba enne meie tulekut! Ei või olla…

Selles raamatus saabub rahulikule tänavale paar, kes alustab kohe ja naabritega läbirääkimata remondiga, kuulab ööd ja päevad läbi maksimumvõimsusel metalit, avab autoremondiäri (õigem oleks vist öelda romula) ja ei pea millekski kogukonna kokkulepet, et pühapäeviti tänaval autodega ei sõideta, sest see on aeg, kus lapsed saavad tervel tänaval segamatult mängida.
Alguses püütakse nendega heaga rääkida, hiljem koguneb kogukonna raev ja tekivad rohkem või vähem kriminaalsed plaanid, kuidas hullust naabrist vabaneda.
Kuni keegi saab surma.
Tuleb politseijuurdlus, kus kõik oleks justkui süüdi, aga tegelikku kurjategijat ei suudeta kuidagi avastada.
Lõpeb tänaval mängimise pühapäev, tekivad omavahelised tülid, asutused lähevad pankrotti – kõik selle kurjavaimu uue ja ogara naabri pärast!

Aga nii kummaline, kui see ka ei ole – mul ei tekkinud lugedes mingit sümpaatiat kannatava tänavarahva suhtes! Ilmselt olid nad liiga võimukad, igaüks oli omamoodi enesekeskne ja ülbe, läbirääkimised ei tulnud kõne alla – kõik pidi käima nii, nagu tänava “pealik” arvas.
Ja veel kummalisem – ainus, kellele ma natukenegi kaasa elasin, osutus hiljem raamatu alguse surmas süüdlaseks! Haaa!
Kirjanikul oli omamoodi huvitav moraalitsev stiil – sa ei tohi vihastada ja ei tohi kellegi peale karjuda, sest inimene peab suutma kogu aeg ennast valitseda ja käituma igas olukorras rahulikult ning väärikalt. Uue ja vana naabri vahel toimub sõnasõda ja selle lõppedes jalutab vana naaber oma kodu poole süümepiinades, et ta ei suutnud rahulikuks jääda, ning väärikal kombel suhelda. Tegelikult ka? Kui su lapsele peaaegu  otsa sõidetakse, kas siis juurdled tõesti selle kallal, mismoodi sa ennast ülal pidasid, et esmaklassiline inimene olla?
See suur moraalitsemine hakkas lõpuks närvidele käima.

Ma ei hakanud kogu raamatu jooksul uut naabrit vihkama ega vanadele naabritele kaasa tundma, nii et raamatu lõpp pani mind (häbi-häbi, et ma midagi niisugust tundsin ja ennast talitseda ei suutnud!) laial lõual muigama.
Saatus on ikka õel. Arvad, et enam hullemaks minna ei saa, aga siis tuleb üllatus-üllatus! – saab küll! Palju hullemaks!
Naerata!

Diana Leesalu “Mahajäetud maja”

Teema 25: Raamat autorilt, kes on sinuga samal päeval sündinud.

See oli nii äge teema! Ma pole ühegi teema puhul nii põhjalikku tuhnimist ette võtnud, kui selle. Uurisin islandlasi ja jaapanlasi ja rootslasi ja valisin ühe autori juba peaaegu välja, aga siis, oktoobri keskel veelkord otsides, leidsin äkki päris kodumaise autori, kellest mul enne aimugi ei olnud ja kelle sünnipäev on 1. novembril.
Palju õnne Diana Leesalu! 🌻🌻🌻

Diana Leesalu “Mahajäetud maja” (285lk. Pegasus)

Oi, see oli LAHE raamat! Kohe esimesest peatükist alates sai naerda ja laagrisse minevatele koolipoistele kaasa elada. Martin ja Joonas ja hiljem nendega liituv Mini-Martin on väga ägedad kutid, keda ei hirmuta isegi palaval päeval puuriidaladumine ega pekikuubikutega supp. Aga pähe kuumav päike nõuab jäätist kõhtu ja kuna kõik suured asjad algavad väikestest kokkusattumustest, siis juhtub nii, et jäätist otsides leiavad poisid hoopis vana maja. Kohalikud hoiavad sest majast eemale, aga poistel on muidugi vaja lähemalt uurida.
Kõik on põnev ja tore, kuni majja kaob nende klassiõde Miia. Läheb ja ei tule enam tagasi ning teda otsima läinud poisid kukuvad äkki läbi keldriluugi hoopis teise maailma.
Ja see teine maailm oli ikka tõeliselt huvitav ja hirmutav ja kangelasi vajav paik!

Niisiis – raamat, kus on seiklusi, hulga huumorit ja vahvad tegelased.
Mina olen oma leiuga siia teemasse väga rahul ja kes pole seda raamatut lugenud, soovitan!

Miks pildil on õun, saavad teada need, kes raamatut loevad. 🍎

*Oled sa kunagi kuulnud, et mõni vihmapiisk ennast uputuse eest vastutavaks peab?

* Närvid on nagu mingi kampsun, mille keegi on meie sisse kudunud. Kui üks lõng katki läheb, siis sa lähed hulluks ja paistad näost imelik.

Mark Edwards “Sinu järel koju”

Mark Edwards “Sinu järel koju” (364lk. Pegasus)

Mõni raamat jõuab minuni ikka suure hilinemisega. Ilmus ta 2017. aastal, grupiski palju kirjutatud, aga alles eelmisel nädalal leidsin allahindluse letist. Tundus huvitav, tõin koju ja asusin lugema.
Oli õudne ja põnev ja kruvis muudkui pinget, sest kirjanik on kasutanud väga põnevat trikki – ta kirjutas üha hirmsamaks muutuvatest sündmustest (briti paarike keset Rumeenia metsi otsimas teed asustuseni) kuni õudse hetkeni, kui midagi tõesti juhtuma pidi … ja siis jättis kõik õhku rippuma ning läks edasi sündmustega peale juhtunut.

Maailmas on jõledaid inimesi. See oli küll juturaamat, aga niisugused asjad toimuvad ka päriselt. Raha võim on suur ja igavene … Ja mõni teeb raha nimel kõike.

Pool raamatut muudkui õrritati ja hirmutati ja nii jubedalt põnev oli! Ja kui asjad selgusid, siis olin ma nördinud (tegelaste, mitte jutu kulgemise peale) ja vihane ja vastikusest oli kulm kogu aeg kortsus. Hingetõmbepause ei tekkinud ja kui tundus, et asjad said selgeks ja loole saab joone alla tõmmata, lasti viimases lõpus kõigele pahinal vesi peale.

Põnev, aga väga õudne raamat.

Ostke endale rongis alati esimese klassi lukustatav kupee ja ärge igaks juhuks magama jääge.

Heade mõtete kogumikud

*”Eestimaa elujõust” (120lk. Pegasus)
* Heli Künnapas “Mõtisklusi sõbrale” (32lk. Heli kirjastus)

Kaks pisikest, toredate fotode ja tarkade mõtetega raamatut, mis ma jõuludeks kingiks sain.
Aitäh Pegasusele ja Heli Künnapasele!

Heli raamatu fotod on enamuses Heli enda tehtud ja mõtteteradki autori enda omad. Loed ja mõtled, et kõik on õige, eks asjad nii ju olegi!
Üks mu lemmikmõtteid on kohe esimesel lehel:
*Varandus on vikerkaare lõpus. Aga vikerkaare ilmumiseks on vaja nii vihma kui ka päikest, nii pisaraid kui ka naeratusi, rõõmu ja kurbust.

Pegasuse raamatus on fotod Eestimaa loodusgotograafidelt – Karl Adami, Remo Savisaar ja teised. Targad mõtted on aga pärit meie kuulsatelt inimestelt.
Näiteks Helgi Sallolt:
* Ei tasu ennast närida nagu õunauss. Et oleks ma teinud seda ja toda, oleks ma … Tuleb õppida tegema endale pai ja tundma rõõmu väikestest asjadest.

Või Viivi Luigelt:
* Meie kohus siin maa peal on oma elus näha imet ja see ime teisele nähtavaks elada. Kui on pime, saa ise lambiks!

Niisiis – ärge olge õunaussid, kes iseenda õuna uuristavad! Nautige vihmaseid päevi ja kui need läbi saavad, särage nagu päikesed ja nautige vikerkaari!

Stephen King “Mobla”

Teema 21: Anna autorile teine võimalus.
Stephen King “Mobla” (406lk. Pegasus)

Esimene võimalus oli aastate eest “Lemmikloomasurnuaid”. See mulle muljet ei avaldanud, pani hoopis imestama, et miks kõik Kingi õuduskirjanduse kuningaks peavad? Nüüd andsin teise võimaluse ja “Mobla” oli kohe väga palju parem raamat.

See peaks olema kõigi vandenõuteoreetikute lemmikraamat, sest siin läheb suur osa maailma elanikkonnast (need, kellel on mobiiltelefon ja kes sellega teatud hetkel rääkisid) hulluks. Alguses purustavad, tapavad, tormavad sihitult ringi. Hiljem kogunevad parvedesse ja muutuvad telepaatideks.
Peategelased on nö. normaalid, Clay ja tema kaaskond, kes hakkavad rändama Bostonist põhjapoole. Clayl on selge eesmärk – leida oma laps. Kas poiss on veel normaalne või mitte? Tal oli mobla …

See raamat tekitas mitmeid mõtteid.
Esiteks – kõigis maailmalõpu raamatutes (mida mina siiani lugenud olen) jätavad inimesed kodud maha ja hakkavad rändama. Mida nad loodavad? Leida puutumatut oaasi? Eilset päeva, kui kõik oli veel normaalne?
Rändavast inimesest on muidugi huvitavam kirjutada, muidu algaks iga peatükk tõdemusega – ikka seesama sara …

Teiseks – täname kõiki konservitootjaid! Tänu teile püsivad inimesed, kes maailmalõpu üle elavad, veel kaua elus. Kuni nad ise midagi välja nuputavad, kuidas edasi süüa saada.
Varuge koju konserve!

Kolmandaks tuli mul idee raamatu jaoks: ühel päeval katastroof (hullud, tuhk, kadunud elekter, rüüstamised), järgmisel päeval jätkuks elu sealt, kuhu ta enne katastroofi pooleli jäi. Paar päeva tavalist elu ja siis äkki maailma lõppu tagasi. Kui kauaks? Ei tea. Kas tavalise eluga aeg tuleb tagasi? Ei tea. Ja inimesed mäletaksid mõlemat elu ning ei teaks ühelgi õhtul millise maailma hommikusse nad ärkavad.
Kui keegi mõne sellise raamatu juba kirjutanud on, andke teada – ma tahaks lugeda!

Selles raamatus oli väga palju nutikat fantaasialendu! Kasvõi need vanad makid ja staadionitel helkivad tulukesed ja kuidas muusika hulludele mõjub! Kes on lugenud, need teavad.
Lisaks tuli siit mitu head sõna, mida võiks kasutusse võtta: *jessaveerus (no selline kergemat sorti vandumine vms.), *paanikarott (tormab sinus ringi ja närib ning ei lase olla), *higihernes 😀
Ja tarkusetera:
*Kes eeldab, on eesel!

Ma loodan, et enamus Kingi on selle raamatu moodi, mitte surnuaiaraamatu (tollest oleks võinud palju ägedama teose kirjutada!). Igal juhul olen kindel, et loen teda veel.

PS: äkki keerab SINU sõber mobla ka ühel päeval su ajud krussi? Mh?

Viveca Sten “Vaga vesi” ja “Suletud Ring”

Teema 14: Praegu väga populaarse kirjaniku debüütromaan.
Viveca Sten “Vaga vesi” (327lk. Pegasus)

Teema 13: Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna. (Sten – “kivi” rootsi keeles).
Viveca Sten “Suletud ring” (320lk. Pegasus)

Sandhamni mõrvalood! Raamatud number 1 ja 2.
Rohkem (veel) eesti keelde tõlgitud ei ole.

Aasta oli siis 2009, kui me viimati Andrusega Sandhamnis käisime.
Aasta enne seda, 2008, kirjutas Viveca Sten oma esimese Sandhamni mõrvaloo.
Paistab, et praeguseks on sellest saarest saanud omamoodi Midsomer – rahvast langeb lausa loogu. 🙂 Aga õnneks (nagu raamatuski kirjas) on koht Stockholmi rikkamate hulgas väga populaarne, nii et ega majad seal tühjaks ei jää.

Viveca Sten on loonud väga toreda kriminaalinspektor Thomas Andreassoni, kes Sandhamnis mõrvu lahendama asub. Tark ja ilus ja oma parimais aastais (veidi alla 40). Traagilise saatusega ka – tema kauaoodatud kolmekuune tütar suri ühel ööl, abielu lagunes ja mees pühendus sestpeale tööle.

Kuna ma lugesin kaht osa järjest, siis kirjutan korraga mõlemast.
Neis raamatutes jooksevad kõrvuti mitu liini. Üks on Thomase töö, mõrvad Sandhamnis, uurimine. Teine on mehe eraelu, kuhu segatakse nii kolleege kui Thomase kauaegse sõbranna Nora pere elu.
Noral pere – abikaasa Hendrik, pojad Adam ja Simon – Thomas on Simoni ristiisa.
Ma lootsin juba esimese raamatu poolepeal, et Hendrik ongi mõrtsukas – kahjuks ei olnud … Lihtsalt nii ebameeldiv tüüp! Jõukast perest, tähtis arst Stockholmis, uhke, ülbe, elab vaid sellele, mida ümbritsev maailm temast arvab.
Nora see-eest pole õnneks mingi rikka mehe najal elav kodukana, vaid haritud jurist, kes töötab samuti täiskohaga Stockholmis ja kellele tulemusliku töö eest suurepärast ametikõrgendust pakutakse.
Aga kuna Hendrik oma tublit naist märkab? Siis, kui naine peaaegu surma saab.
Miks alati filmides ja raamatutes jõuab mõistmine, et inimene su kõrval on väga oluline ja tähtis kohale siis, kui juhtub midagi traagilist? Jube tüütu!

Viveca Sten kirjutab aga hästi ja tõlgitud on mõlemad raamatud mõnusalt.
Esimese osa mõrtsukas tuli tõesti suure üllatusena! Teises osas arvasin küll ära, kustpoolt tuuled puhuvad, aga ikka oli põnev jälgida, mismoodi uurijad asjani jõudsid.
Esimeses osas viib mõrvadeni tahtmine haugata teise vara ja hirm tuleviku ees. Teises osas viha rikka liiderdaja vastu ning väljapressimine.
Mõlemas osas pakutakse palju mõnusat Sandhamni õhustikku, merd, laevasõitu, Stockholmi arhipelaagi.
Peab sel suvel jälle ühe Sandhamni tiiru tegema!

Üks tõrvatilk ka.
Peatükid ei lõpe pingetõusuga! Mitmeid kordi lugesin ja vaatasin – peatükk on lõppemas, no nüüd kohe juhtub midagi … Tekst ka justkui loob õhkkonda. No nüüd … Veel paar lõiku!
Ja ei midagi.
Lihtsalt keerad lehte ja algab uus peatükk. Sealtsamast kus eelmine lõppes.
Hmmm …
Selles osas oli Mari Jungstedti raamat “Silmale nähtamatu” huvitavam, et iga osa lõppes mingi avastusega või põnevust kruviva juhtumisega. Aga seal olid kas kirjutamise või tõlkeprobleemid, nii et raamatut oli ebamugav lugeda.

Igal juhul on lugu nüüd selline, et Viveca Steni Sandhamni seeria kolmas osa on mul inglise keeles juba lugemisel. Ja see on põnev!
Ja Sandhamn on ikka imeilus.

 

Sjón “Virvarebane”

12 teemakuud: Jaanuar (talve-, külma- või lumeteemaline raamat)
Sjón “Virvarebane” (108lk. Pegasus)

Üks mõnus-mõnus lugemine! Eriti esimene ja kolmas osa, kus pastor Skugga-Baldur jahib haruldast sinirebast. Esimeses osas oli imetlusväärne looma kavalus ja jahikirest sõge mees, sekka virmalisi, nõiutud rebase mänge ja muidugi lund-lund ning külma.
Sai teada, et kui lased tugevas tuisus endale lumekooriku peale tuisata, on seal sees päris hea ja kaitstud olemine.
Kolmandas osas on mees rebase tapnud ja püssilasust vallandunud laviin on ta koos saagiga kaljukoopasse sulgenud. Kuidas mitte lolliks minna, kui sa tegelikult juba sinna teel oled … Viirastused, rebase nülgimine ja rebaseks saamine kannavad seda osa.
Keskmises, teises osas, on aga juttu taimetark Friðrik B Friðjónssonist ja tema surnud naisest. Naine oli Downi sündroomiga ning tema saatus enne Friðriku juurde jõudmist oli karm. Huvitav oli lugeda, mida tol ajal Downi sündroomist arvati. Nimelt olevat loote arengul 9 etappi: kala, roomaja, lind, koer, ahv, neeger, asiaat, indiaanlane ja lõpuks valge inimene. Kui juhtub nii, et laps tuleb ilmale varem kui õige aeg (seda juhtubki tihti 7. e. asiaadi etapis), siis ongi tal pilusilmad ja asiaadi välimus. Sellised tarkused …

Lisaks karmidele põhjamaistele lugudele, mis kolmanda osa lõpuks kenasti üheks tervikuks sulavad, on selles raamatus ka omajagu huumorit.
Näiteks räägitakse mitmes lõigus, mismoodi pastor laviinimöllus rullub ja kuidas tema jäsemed painduvad. Lõpuks lisatakse:
“Pastori seisund polnud kiita, kuid see ei teinud talle muret, sest ta oli teadvuseta.”

Lõpetuseks üks hea nipp, kuidas ilma ennustada: kui teil on kodus vana kõuts, siis pidage teda vana-aasta õhtul silmas. Kui loom ennast kratsib, siis on oodata korralikku maru!