Naomi Novik “Tema Majesteedi lohe”

98. Naomi Novik “Tema Majesteedi lohe” 352lk. Pegasus
14717227_1342078925816281_3643571092655738489_n
Teismelistele mõeldud raamatuid on ikka nii tore lugeda 😀 Vahvad tegelased, saab nalja, on kurbust, on põnevust. Ja kõik see on esitatud nii toredalt, et ei saa kohe raamatut käest panna 🙂

Ma tahan ka endale lohet 😉 Võib olla ka väike winchester, sest Taevadraakon ei mahuks mulle aeda ära. Aga nii tore oleks oma lohele raamatut lugeda ja tema tiiva varjus tukkuda. Rääkimata lendamisest!
😉
Kujutage ette, kui riigi lennuvägi koosneb lohedest! On suuri, kuni 50 tonniseid ja pisikesi, 9 tonniseid. On neid, kes mürki pritsivad ja neid, kelle karjatuse peale suur hoone kokku võib variseda. Nad on erinevates värvides ja nad armastavad üle kõige juveele 😉 Ühe tusase lohe tuju läheb kohe paremaks, kui sa talle mõne läikiva iluasja tood. Mida kaunim kee, seda õnnelikum lohe (nagu muutliku meelega armukesed, ütles raamatus üks lohekapten).
Selle loo peategelane on Temeraire. Britid võitsid ta sõjasaagina ühelt prantslaste laevalt alles siis, kui lohe oli veel munas. Kiired uuringud näitasid, et lohepoeg tuleb kohe peale sündimist rakmetesse panna, muidu ei suudeta teda enam taltsutada. Laevameeskond tõmbas loosi, kes selle “au” (mees, kellest saab lohekapten, peab unustama kõik mõtted abielust ja perekonnast) endale saab, aga hoolimata loosi tulemustest läks ikkagi nii, et lohe valis enda peremeheks laeva kapteni, Laurence`i.
Neil seisab ees okkaline tee, et ennast tõestada, sest merevägi ja õhuvägi ei saa omavahel just kõige paremini läbi ja see on ennekuulmatu, et üks mereväe kapten saab endale lohe!
8730
Peale absoluutselt armastusväärse lohedekamba, meeldis mulle väga kapten William Laurence. Ta oli küll noor mees, aga väärikas, aus ja õiglane. Ega niisama ei öelda, et meri teeb memmekast mehe 🙂

Jama on nüüd muidugi selles, et Eestis on suudetud välja anda vaid üks selle sarja raamat ja kirjastus teatas, et rohem raamatuid nad välja anda ei kavatse ka. Praeguseks on neid aga juba 9! Egas muud valikut pole, kui jälle vudinal Amazoni ja lohelood Kindlesse!

dragon_size_ref

Advertisements

Donna Tartt “Ohakalind”

47/53 Teema 43: Ühine raamat, mida loevad kõik väljakutses osalejad
Donna Tartt “Ohakalind” 880lk Pegasus
13626472_1268508509839990_4221547616622717325_n.jpgPulitzeri preemia võitja.
Kõige raskem (kaalult) raamat, mida ma lugenud olen – ja ma kõndisin sellega mitu päeva tööle ja tagasi!
Erakordselt palju kiidetud raamat…
See viimane tegi mind igaks juhuks ettevaatlikuks, sest kui midagi hirmus palju kiidetakse, siis võib juhtuda, et asi pole tegelikult seda väärt…
Raamat algab väga hästi. 13-aastane Theo on oma emaga teel kooli, direktori jutule. Neil on aega ja nii põikavad nad sisse kunstimuuseumi, kus on üleval Hollandi kunstnike näitus. On nauditav lugeda, mismoodi Theo ema maalidest räägib! Kuidas ta osutab pisidetailidele ja laseb poisil pilte hoopis erineva nurga alt näha! Näitusel on ka Carel Fabritiuse 16. sajandist pärit väike ja kaunis maal ohakalinnust.
*Maal on päriselt olemas ja peale raamatu populaarseks saamist käib kunstigaleriides, kus seda eksponeeritakse, hulgaliselt rahvast nagu palverännakutel

Raamatus toimub aga plahvatus.
Theo ema saab surma. Theo jääb elama. Koos Theoga lahkub purustatud galeriist ka Ohakalinnu maal.
Poisi elu pöördub pahupidi. Kõigepealt elab ta oma sõbra pere juures, siis äkki välja ilmunud joodikust (Ma enam ei joo!!!) isaga Las Vegases.
Ja siit algas minu jaoks pingutav lugemine… Theo tutvub koolis poola-ukraina-vene poisi Borisiga. Koos juuakse, koos võetakse narkotsi, koos kakeldakse, koos käiakse vargil jne. Lehekülgede kaupa seda jampsi, mis juhtub kui peale korralikku narkodoosi hommikul ärgatakse, mis tunne see ikka on jne. Pffffff…
Kuigi Theo elukoht raamatu jooksul muutub, ei saa ta joomisest ja narkootikumidest kuidagi lahti. Lisaks saab temast oma sõbra ja päästja Hobie antiigikaupluses müüja, kes klientidele hea jutuga kõik ilusad, kuid kaheldava antiikse väärtusega esemed tohutult kalli hinnaga pähe määrida oskab. Pannes Hobie lõpuks väga piinlikku olukorda.

Mis ma siis arvan…
Mul on kahju, et selle raamatu üks huvitavamaid kujusid – Theo ema – kohe alguses surma saab. Poleks see nii läinud, oleks me saanud ilmselt palju huvitavama raamatu, kus räägitakse palju kunstist ja muusikast ning Theost oleks saanud midagi enamat.
Minu jaoks oli see laksu all olemise liin siin raamatus nii võimas, et kõik muu jäi selle varju ja ma olen pettunud, et paljukiidetud raamat osutus tegelikult mitte kuigi heaks lugemiselamuseks.
Ma paneks selle tegelikult noorteromaani kategooriasse, kuigi kuskil sellist märget ei ole. Täiskasvanu jaoks jääb siin sisust puudu.

Üks asi, mis raamatus tore oli – üks meeldivamaid tegelasi, Theo eakaaslane (ja saatusekaaslane) punapea Pippa, kuulab oma iPodist Arvo Pärti!

donna_tartt.jpg

M. L. Stedman “The Light Between Oceans”

35/53 Teema 33: Raamat, millest tehtud film jõuab kinodesse 2016
M. L. Stedman “The Light Between Oceans” (345lk, ingliskeelne)
NB: 12. oktoober 2016 ilmus ka eestikeelne tõlge.

Otsisin tükk aega seda sel aastal linastuva filmi raamatut – ükski ei tundunud nii huvitav, et tahaks väga lugeda. Ja kui ma siis vaatasin raamatuid, milledes on juttu majakatest, sattusin sellele. Hiljem siit grupist küsides, soovitas seda ka Monika.
Väga hea ja kohutavalt traagiline raamat!
Kirjutan kohe ära, et kui te plaanite seda raamatut lugeda, siis ärge siit edasi lugege! Ma lihtsalt pean siin mitmest asjast kirjutama, mis teie lugemiselamust rikuks.

Aasta on 1918, kui Tom Sherbourne on sõjast tagasi ja jõudnud Austraaliasse. Teda ootab töökoht Januse majakavahina, Partageuse linna lähedal.
Kohale jõudes kohtub ta kauni Isabeliga, kes aja möödudes käitub nii, nagu Raja Teele – võtab Tomi endale meheks 🙂 Nad on õnnelikud, kolivad Januse kaljule majakavahi majja. Majakavahi tööperiood kestab 3 aastat, siis saavad nad korraks maismaal käia. Varustuse paat käib iga kolme kuu tagant. Elu saarel on nagu omaette maailm. Majakas, tähistaevas, tuul ja kahe ookeani lained peksmas vastu Januse kaldakaljusid.
Aastad mööduvad ja nende aastate jooksul jääb Isabel kolm korda lapseootele. Kaks last kaotab ta varakult, kolmas sünnib enneaegsena surnult. Naine on murtud ja tema abikaasa teeb kõik, et aidata.
Kaks nädalat peale kolmanda lapse matmist lükkavad lained kalju rannale paadi. Paadis on surnud mees, naisterahva kampsun ja karjuv imik. Tom ja Isabel usuvad, et lapse ema on vette kukkunud ja laps on orvuks jäänud.
Peale vaidlusi ja kahtlusi ja Isabeli pealekäimist otsustavad nad pisikese tüdruku endale jätta. Isabel on veendunud, et Jumal saatis selle lapse talle, et tema eest hoolitseda. Kõik teavad, et Isabel ootas last ja kõigile öeldakse, et see ongi nende tütar.

Lucy kasvab, majakavahi pere on õnnelik. Kuigi Tomi vaevavad aegajalt kahtlused, kas nad on ikka teinud nii, nagu õige on, läheb kõik hästi. Isabel on üle aastate jälle tema ise, majas on naer ja armastus ja see on kõik, mida Tom vajab.

Möödub 2,5 aastat ja tuleb aeg minna maismaale. Isabeli vanemad ootavad pikkisilmi, et näha oma lapselast.
Aga õnn puruneb sel hetkel, kui Tom ja Isabel saavad teada Lucy loo. Et tema ema on elus ja halvas seisus. Et ta ootab ikka veel teateid oma paadiga merele läinud mehest ja tütrest.

Ma ei kirjuta siia rohkem, mis edasi sünnib.
Kogu see lugu on nii tohutult kurb ja raske on otsustada, kellel on õigus. Aga üks asi jäi küll kriipima – kes on lugenud, on ehk minuga nõus – lapsega ei tohi nii käituda, nagu selles raamatus läks! Mitte midagi selgitamata, üle öö oma vanemate käest võõraste sekka!

Selle raamatu lõpu peatükid olid nii kurvad ja ilusad, et ma sain ühe korraliku peatäie nutta. Seda pole ammu juhtunud. 🙂

Mõned hetked, mis meelde jäid:
*Ära kunagi südamest naermise pärast vabanda!
*Mees leiab vaikuses oma vabaduse. Ta kuulab tuult.
*Elu tuleb ja läheb ja loodus ei peatu nendeks hetkedeks sekundikski. Ajamasin liigub edasi ja inimesed peavad sellega lihtsalt kaasa liikuma, ükskõik kui raske neil on.
*Majakad on teiste jaoks. Nad päästavad nende elusid, kes on kaugel. Need, kes on majaka all, on alati pimeduses.
*Ema oli õnnelik, et ta ei ole oma sõjas kaotatud poegadele iialgi matuseid korraldanud. Matused on lõplikud. Need võtavad lootuse ja ei salli vasturääkimist. Kui matust ei ole olnud, on alati võimalus, et kadunud pojad tulevad tagasi. Astuvad lihtsalt uksest sisse ja naeravad, et see kõik oli eksitus.
*Ära vihka inimesi. Kedagi vihates pead sa päevast päeva mõtlema halbadele asjadele. Anna teistele andeks, ükskõik, kui suur on nende viga. Andeks pead sa andma vaid korra ja siis lähed sa oma eluga edasi. Õnnelikult.

2016. aasta teises pooles linastub film, mille peaosades on Michael Fassbender, Alicia Vikander ja Rachel Weisz. Loodan väga, et see jõuab ka meie kinodesse. Treiler on väljas ja paistab, et selles filmis on sama meeleolu kui raamatus.
Treilerit näeb siit:
https://youtu.be/lk7yw00a4fs

 

Donna Tartt “Sajalane ajalugu”

26/53 Teema 39: Raamat, mille oled ammu koju ostnud, aga lugemiseni pole veel jõudnud.
Donna Tartt “Sajalane ajalugu” (Pegasus 592lk.)
12799338_1170896202934555_1975004009620290545_n

Ma leidsin selle raamatu talvel, Tallinnast, ühe antikvariaadi aknalt. Läksin sisse ja ostsin süvenemata ära. Reklaam Donna Tartti imelisest “Ohakalinnust” oli siin grupis juba mõnd aega tiirelnud, seega pidi ju ka teine tema teos olema vähemalt niisama hea. Lisaks on pealkiri ju väga köitev 🙂
Seega pole see raamat mu riiulis just kaua aega lugemist oodanud. Aga mitu head kuud siiski.
Richard läheb Hampdeni kolledžisse õppima. Ta loodab jätkata oma kreeka keele õpinguid, aga saab teada, et see õppejõud on väga valiv, võtab endale vaid mõned õpilased ja et tal endal pole palju lootust.
Esimesel korral öeldaksegi talle ära, aga saatus viib ta õigel hetkel raamatukokku ja tal õnnestub lahendada üks kreeka keele üliõpilaste kodutöö probleem. Niiviisi satub Richard üsna kinnisesse ja hullumeelsesse kampa.
Aga sellistesse kinnistesse gruppidesse ei võeta uusi liikmeid avasüli vastu. Pealtnäha on kõik temaga viisakad ja sõbralikud, aga aegajalt tundub poisile, et midagi justkui ei klapi. Hiljem saab ta teada, et kogu nende koosolemise aja on ülejäänud grupp planeerinud taaselustada salajast Vana-Kreeka rituaali.
Rituaal õnnestub, aga lõpus lähevad asjad kontrolli alt välja ja alates sellest hetkest hakkavad asjad viltu kiskuma.
Richard pühendatakse grupi saladustesse ja kuigi tal pole metsas juhtunuga mingit seost, saab temast osa selle teo tagajärgedega võitmisel.
Kuigi see raamat on suur ja paks, möödub selle lugemine justkui mingis lummas. Elad kaasa ja hoiad kurjusele pöialt.
Siin ei ole mingeid kriminullile iseloomulikke tagaajamisi ja suuri pöördeid. Kõik kulgeb justkui aegluubis ja viina- ning viskiuimas (sest lugedes on kogu aeg selline tunne, et see suur alkoholikogus, mis seal lehtedel kirjas on, mõjub kuidagi ka sulle endale).
Kergelt loetav raske raamat, mis tekitab palju küsimusi ja mõtteid.
Kas kõik inimesed on elu ära teeninud?
Kas on selliseid sõpru, keda võib absoluutselt kõiges usaldada?
Kas ühe probleemi eemaldamine lõpetab kõik hädad või järgneb esimesele järgmine ja järgmine?
Jne.
“Ilu on õud. Mida iganes me nimetame ilusaks, me väriseme selle ees” (lk.44).

Stephen King “Lemmikloomasurnuaid”

Stephen King “Lemmikloomasurnuaid” (492lk. Pegasus)
Raamat, mis sind hirmutab.
10268509_987577471266430_3612332800054362591_n
Ütleme nii, et ma vist ei leiagi raamatut, mis mind hirmutab. Kui ikka õudusfilmi muusikat kõrval pole, siis hirmu ei teki ka 🙂 Aga see raamat oli õõvastav (nii nagu kaanel lubati).
Hauast tagasi tulnud kõuts ja salapärased surnuaiad, sinna vahele tore pere oma eluga ja pidevalt peakohal rippuva ohuga maja lähedalt mööda mineva tee pärast. Kui näidendis ripub seinal püss, siis teeb see ühel hetkel ka paugu ja nii teeb siin raamatus ka tee oma koleda teo lõpuks ära. Ja sellest hetkest lähevad asjad täiesti käest ära.
Huvitav lugemine, kohati päris põnev, kohati vastikustunnet tekitav, kohati isegi naljakas.