Heade mõtete kogumikud

*”Eestimaa elujõust” (120lk. Pegasus)
* Heli Künnapas “Mõtisklusi sõbrale” (32lk. Heli kirjastus)

49199479_2282110478479783_5670064619855544320_o.jpg

Kaks pisikest, toredate fotode ja tarkade mõtetega raamatut, mis ma jõuludeks kingiks sain.
Aitäh Pegasusele ja Heli Künnapasele!

Heli raamatu fotod on enamuses Heli enda tehtud ja mõtteteradki autori enda omad. Loed ja mõtled, et kõik on õige, eks asjad nii ju olegi!
Üks mu lemmikmõtteid on kohe esimesel lehel:
*Varandus on vikerkaare lõpus. Aga vikerkaare ilmumiseks on vaja nii vihma kui ka päikest, nii pisaraid kui ka naeratusi, rõõmu ja kurbust.

Pegasuse raamatus on fotod Eestimaa loodusgotograafidelt – Karl Adami, Remo Savisaar ja teised. Targad mõtted on aga pärit meie kuulsatelt inimestelt.
Näiteks Helgi Sallolt:
* Ei tasu ennast närida nagu õunauss. Et oleks ma teinud seda ja toda, oleks ma … Tuleb õppida tegema endale pai ja tundma rõõmu väikestest asjadest.

Või Viivi Luigelt:
* Meie kohus siin maa peal on oma elus näha imet ja see ime teisele nähtavaks elada. Kui on pime, saa ise lambiks!

Niisiis – ärge olge õunaussid, kes iseenda õuna uuristavad! Nautige vihmaseid päevi ja kui need läbi saavad, särage nagu päikesed ja nautige vikerkaari!

Advertisements

Stephen King “Mobla”

Teema 21: Anna autorile teine võimalus.
Stephen King “Mobla” (406lk. Pegasus)

38488654_2071124309578402_3682785837566656512_n.jpg

Esimene võimalus oli aastate eest “Lemmikloomasurnuaid”. See mulle muljet ei avaldanud, pani hoopis imestama, et miks kõik Kingi õuduskirjanduse kuningaks peavad? Nüüd andsin teise võimaluse ja “Mobla” oli kohe väga palju parem raamat.

See peaks olema kõigi vandenõuteoreetikute lemmikraamat, sest siin läheb suur osa maailma elanikkonnast (need, kellel on mobiiltelefon ja kes sellega teatud hetkel rääkisid) hulluks. Alguses purustavad, tapavad, tormavad sihitult ringi. Hiljem kogunevad parvedesse ja muutuvad telepaatideks.
Peategelased on nö. normaalid, Clay ja tema kaaskond, kes hakkavad rändama Bostonist põhjapoole. Clayl on selge eesmärk – leida oma laps. Kas poiss on veel normaalne või mitte? Tal oli mobla …

See raamat tekitas mitmeid mõtteid.
Esiteks – kõigis maailmalõpu raamatutes (mida mina siiani lugenud olen) jätavad inimesed kodud maha ja hakkavad rändama. Mida nad loodavad? Leida puutumatut oaasi? Eilset päeva, kui kõik oli veel normaalne?
Rändavast inimesest on muidugi huvitavam kirjutada, muidu algaks iga peatükk tõdemusega – ikka seesama sara …

Teiseks – täname kõiki konservitootjaid! Tänu teile püsivad inimesed, kes maailmalõpu üle elavad, veel kaua elus. Kuni nad ise midagi välja nuputavad, kuidas edasi süüa saada.
Varuge koju konserve!

Kolmandaks tuli mul idee raamatu jaoks: ühel päeval katastroof (hullud, tuhk, kadunud elekter, rüüstamised), järgmisel päeval jätkuks elu sealt, kuhu ta enne katastroofi pooleli jäi. Paar päeva tavalist elu ja siis äkki maailma lõppu tagasi. Kui kauaks? Ei tea. Kas tavalise eluga aeg tuleb tagasi? Ei tea. Ja inimesed mäletaksid mõlemat elu ning ei teaks ühelgi õhtul millise maailma hommikusse nad ärkavad.
Kui keegi mõne sellise raamatu juba kirjutanud on, andke teada – ma tahaks lugeda!

Selles raamatus oli väga palju nutikat fantaasialendu! Kasvõi need vanad makid ja staadionitel helkivad tulukesed ja kuidas muusika hulludele mõjub! Kes on lugenud, need teavad.
Lisaks tuli siit mitu head sõna, mida võiks kasutusse võtta: *jessaveerus (no selline kergemat sorti vandumine vms.), *paanikarott (tormab sinus ringi ja närib ning ei lase olla), *higihernes 😀
Ja tarkusetera:
*Kes eeldab, on eesel!

Ma loodan, et enamus Kingi on selle raamatu moodi, mitte surnuaiaraamatu (tollest oleks võinud palju ägedama teose kirjutada!). Igal juhul olen kindel, et loen teda veel.

PS: äkki keerab SINU sõber mobla ka ühel päeval su ajud krussi? Mh?

Viveca Sten “Vaga vesi” ja “Suletud Ring”

Teema 14: Praegu väga populaarse kirjaniku debüütromaan.
Viveca Sten “Vaga vesi” (327lk. Pegasus)

Teema 13: Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna. (Sten – “kivi” rootsi keeles).
Viveca Sten “Suletud ring” (320lk. Pegasus)

30073212_1929343713756463_4622723531734775952_o.jpg
Sandhamni mõrvalood! Raamatud number 1 ja 2.
Rohkem (veel) eesti keelde tõlgitud ei ole.

Aasta oli siis 2009, kui me viimati Andrusega Sandhamnis käisime.
Aasta enne seda, 2008, kirjutas Viveca Sten oma esimese Sandhamni mõrvaloo.
Paistab, et praeguseks on sellest saarest saanud omamoodi Midsomer – rahvast langeb lausa loogu. 🙂 Aga õnneks (nagu raamatuski kirjas) on koht Stockholmi rikkamate hulgas väga populaarne, nii et ega majad seal tühjaks ei jää.

01Sandhamn.jpg

Viveca Sten on loonud väga toreda kriminaalinspektor Thomas Andreassoni, kes Sandhamnis mõrvu lahendama asub. Tark ja ilus ja oma parimais aastais (veidi alla 40). Traagilise saatusega ka – tema kauaoodatud kolmekuune tütar suri ühel ööl, abielu lagunes ja mees pühendus sestpeale tööle.

Kuna ma lugesin kaht osa järjest, siis kirjutan korraga mõlemast.
Neis raamatutes jooksevad kõrvuti mitu liini. Üks on Thomase töö, mõrvad Sandhamnis, uurimine. Teine on mehe eraelu, kuhu segatakse nii kolleege kui Thomase kauaegse sõbranna Nora pere elu.
Noral pere – abikaasa Hendrik, pojad Adam ja Simon – Thomas on Simoni ristiisa.
Ma lootsin juba esimese raamatu poolepeal, et Hendrik ongi mõrtsukas – kahjuks ei olnud … Lihtsalt nii ebameeldiv tüüp! Jõukast perest, tähtis arst Stockholmis, uhke, ülbe, elab vaid sellele, mida ümbritsev maailm temast arvab.
Nora see-eest pole õnneks mingi rikka mehe najal elav kodukana, vaid haritud jurist, kes töötab samuti täiskohaga Stockholmis ja kellele tulemusliku töö eest suurepärast ametikõrgendust pakutakse.
Aga kuna Hendrik oma tublit naist märkab? Siis, kui naine peaaegu surma saab.
Miks alati filmides ja raamatutes jõuab mõistmine, et inimene su kõrval on väga oluline ja tähtis kohale siis, kui juhtub midagi traagilist? Jube tüütu!

Viveca Sten kirjutab aga hästi ja tõlgitud on mõlemad raamatud mõnusalt.
Esimese osa mõrtsukas tuli tõesti suure üllatusena! Teises osas arvasin küll ära, kustpoolt tuuled puhuvad, aga ikka oli põnev jälgida, mismoodi uurijad asjani jõudsid.
Esimeses osas viib mõrvadeni tahtmine haugata teise vara ja hirm tuleviku ees. Teises osas viha rikka liiderdaja vastu ning väljapressimine.
Mõlemas osas pakutakse palju mõnusat Sandhamni õhustikku, merd, laevasõitu, Stockholmi arhipelaagi.
Peab sel suvel jälle ühe Sandhamni tiiru tegema!

11Sandhamn.jpg

Üks tõrvatilk ka.
Peatükid ei lõpe pingetõusuga! Mitmeid kordi lugesin ja vaatasin – peatükk on lõppemas, no nüüd kohe juhtub midagi … Tekst ka justkui loob õhkkonda. No nüüd … Veel paar lõiku!
Ja ei midagi.
Lihtsalt keerad lehte ja algab uus peatükk. Sealtsamast kus eelmine lõppes.
Hmmm …
Selles osas oli Mari Jungstedti raamat “Silmale nähtamatu” huvitavam, et iga osa lõppes mingi avastusega või põnevust kruviva juhtumisega. Aga seal olid kas kirjutamise või tõlkeprobleemid, nii et raamatut oli ebamugav lugeda.

Igal juhul on lugu nüüd selline, et Viveca Steni Sandhamni seeria kolmas osa on mul inglise keeles juba lugemisel. Ja see on põnev!
Ja Sandhamn on ikka imeilus.
111Sandhamn.jpg

 

Sjón “Virvarebane”

12 teemakuud: Jaanuar (talve-, külma- või lumeteemaline raamat)
Sjón “Virvarebane” (108lk. Pegasus)

Virvarebane.jpg
Üks mõnus-mõnus lugemine! Eriti esimene ja kolmas osa, kus pastor Skugga-Baldur jahib haruldast sinirebast. Esimeses osas oli imetlusväärne looma kavalus ja jahikirest sõge mees, sekka virmalisi, nõiutud rebase mänge ja muidugi lund-lund ning külma.
Sai teada, et kui lased tugevas tuisus endale lumekooriku peale tuisata, on seal sees päris hea ja kaitstud olemine.
Kolmandas osas on mees rebase tapnud ja püssilasust vallandunud laviin on ta koos saagiga kaljukoopasse sulgenud. Kuidas mitte lolliks minna, kui sa tegelikult juba sinna teel oled … Viirastused, rebase nülgimine ja rebaseks saamine kannavad seda osa.
Keskmises, teises osas, on aga juttu taimetark Friðrik B Friðjónssonist ja tema surnud naisest. Naine oli Downi sündroomiga ning tema saatus enne Friðriku juurde jõudmist oli karm. Huvitav oli lugeda, mida tol ajal Downi sündroomist arvati. Nimelt olevat loote arengul 9 etappi: kala, roomaja, lind, koer, ahv, neeger, asiaat, indiaanlane ja lõpuks valge inimene. Kui juhtub nii, et laps tuleb ilmale varem kui õige aeg (seda juhtubki tihti 7. e. asiaadi etapis), siis ongi tal pilusilmad ja asiaadi välimus. Sellised tarkused …

Lisaks karmidele põhjamaistele lugudele, mis kolmanda osa lõpuks kenasti üheks tervikuks sulavad, on selles raamatus ka omajagu huumorit.
Näiteks räägitakse mitmes lõigus, mismoodi pastor laviinimöllus rullub ja kuidas tema jäsemed painduvad. Lõpuks lisatakse:
“Pastori seisund polnud kiita, kuid see ei teinud talle muret, sest ta oli teadvuseta.”

Lõpetuseks üks hea nipp, kuidas ilma ennustada: kui teil on kodus vana kõuts, siis pidage teda vana-aasta õhtul silmas. Kui loom ennast kratsib, siis on oodata korralikku maru!

Philip Pullman sari “Tema tumedad ained”

Teema 6: Mitu (või üks paks) raamat samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge

Philip Pullman “Kuldne kompass” 320lk., “Inglite torn” 272lk., “Vaigust kiiker” 416lk. – kokku 1008lk. (Pegasus, tõlkinud Eve Laur)

Tumedad Ained.jpg
Iorek Byrnison – pantserkaru, jääkaru, karukuningas, sepp. Milline sõber ja teekaaslane! Hiigelsuur, aus, õiglane, vägev võitleja, tarkust täis. Minu lemmik selles sarjas.

Mulefad – halli värvi, sarvekeste ja londiga ning rombikujulise kehaga loomad, kel kere keskosas kaks jalga ja ees- ning taga üks jalg. Ning nende esimese ja tagajala all olid kettaviljapuu viljad, mida loomad kasutasid ratastena, et edasi liikuda. Keskmise paarisjalgadega anti hoogu. Oi, kus ma tahaks sellist karja möödatuhisemas näha!

Daemonid – inimeste hingeloomad. Muudavad oma kuju kui oled veel laps, aga täiskasvanutel jäävad ühesugusteks vastavalt oma omaniku hingele. Aga nad on kogu aeg inimestega koos, annavad head nõu, aitavad täbarates olukordades. Kui sul on daemon, ei ole sa kunagi üksi! Kui daemoni ei ole, oled justkui surnud.

Need on need kolm tegelast, kes mulle selles triloogias kõige südamelähedasemaks said. Iorekit sai kogu aeg tagasi oodatud ja õnneks jagus teda ka mitmetesse seiklustesse.

Kõik saab alguse kui väike Lyra peidab ennast Jordani kolledžis (kus on Lyra kodu) kappi ja näeb pealt õpetlaste arutelu Põrmu teemadel. Ta päästab oma onu, lord Asrieli elu, ning satub sekeldustesse kui läheb kaasa kauni proua Coulteriga.
Jõepaatidel mustlaste juures, kaugel põhjas katselaborites, pantserkarude karja keskel, kuumaõhupalliga jäises taevas, metsades nõidade hoole all, lõksus proua Coulteri käes, pendeldades ühest maailmast teise kaaslasteks daemon ja sõber Will. Jõudes lõpuks surnute maale ja siis sealt välja.
Neis kolmes raamatus oli nii palju seiklust ja nii palju eriskummalist, et lugemispauside ajal mõtlesin, mismoodi ühel inimesel (kirjanikul), selle kõige jaoks fantaasiat jagus!?

Mu lemmikud on esimene ja kolmas (eriti kolmas!) raamat. Teine jäi fantaasialt natuke kahvatumaks – küllap selletõttu, et osa tegevusest toimus meie oma maailmas. Kui sarja lõpetasin, siis tänasin õnne, et hoolimata sellest, et minu daemon peaks juba mitu aastakümmet ühtemoodi välja nägema, suudan ma ikka lasteraamatutest mõnu tunda ja mitte tegelasi ja tegevuspaiku üle analüüsida, vaid lihtsalt vooluga kaasa minna ja nautida! Sest kuidas sa ei naudi kui loed ratastel kihutavatest loomadest, kes saavad oma rattad lähedal kasvavatelt puudelt või vaatad läbi kirjaniku sõnade allmaailma, kuhu inimesed peale surma lähevad ja kus harpüiad vahti peavad?

Mul on nii hea meel, et Pegasus selle sarja uuesti välja andis! Muidu oleks ta kindlasti minust mööda läinud. Aga nüüd vaatasid nad kolmekesi mulle raamatupoe riiulilt vastu, nägid põnevad välja ja tulid koju kaasa. 616HcSqnFNL._SX337_BO1,204,203,200_.jpg
Lisaks on nüüd ilmunud ka Lyra elu algusest kõneleva raamatu esimene osa “Põrmu raamat” ja natuke tuhnimist avaldas ka teisi selle sarjaga kaasnevaid raamatuid. Näiteks õhupallimehe Lee Scoresby ja pantserkaru Iorek Byrnissoni sõpruse algusest ja nende seiklustest kõnelev “Once upon a time in the North”.
Seda võiks ka lugeda!

Sarja lõpp oli veidi ootamatu, sest võiks ju arvata, et kõik lasteraamatud lõpevad väga õnnelikult. Samas jättis selline lõpp palju sügavama mulje, kui tavapärane “Happy End”. Ega midagi jubedat ei juhtunud ja ükski headest lõpuks surma ei saanud, aga mõnikord ei olegi surm see kõige suuremat valu tekitav asi.

Maailmas on “Tema tumedad ained” sarja välja antud väga erineval kujul, üks kujundus kaunim kui teine! Lisaks pidi esimesest osast, “Kuldsest kompassist”, ka film olemas olema – no kes võiks veel paremini proua Coulteri ossa sobida kui Nicole Kidman? Ahjaa – mul polnud eriti raske seda naist kogu raamatu vältel vihata, sest tema daemon oli ahv ja kuigi ma loomi armastan, pole ahvid absoluutselt minu rida.

001q7d2p.jpg
Aga erinevaid kaanekujundusi ka:

hdm-covers
hisdarkmaterials
HisDarkMaterials_Small
Pullman
Amber on merevaik. Huvitav, miks eesti keeles on kolmanda osa pealkiri lihtsalt vaigust kiiker, mitte merevaigust? Merevaigust kiiker kõlaks hoopis müstilisemalt.

Naomi Novik “Tema Majesteedi lohe”

98. Naomi Novik “Tema Majesteedi lohe” 352lk. Pegasus
14717227_1342078925816281_3643571092655738489_n
Teismelistele mõeldud raamatuid on ikka nii tore lugeda 😀 Vahvad tegelased, saab nalja, on kurbust, on põnevust. Ja kõik see on esitatud nii toredalt, et ei saa kohe raamatut käest panna 🙂

Ma tahan ka endale lohet 😉 Võib olla ka väike winchester, sest Taevadraakon ei mahuks mulle aeda ära. Aga nii tore oleks oma lohele raamatut lugeda ja tema tiiva varjus tukkuda. Rääkimata lendamisest!
😉
Kujutage ette, kui riigi lennuvägi koosneb lohedest! On suuri, kuni 50 tonniseid ja pisikesi, 9 tonniseid. On neid, kes mürki pritsivad ja neid, kelle karjatuse peale suur hoone kokku võib variseda. Nad on erinevates värvides ja nad armastavad üle kõige juveele 😉 Ühe tusase lohe tuju läheb kohe paremaks, kui sa talle mõne läikiva iluasja tood. Mida kaunim kee, seda õnnelikum lohe (nagu muutliku meelega armukesed, ütles raamatus üks lohekapten).
Selle loo peategelane on Temeraire. Britid võitsid ta sõjasaagina ühelt prantslaste laevalt alles siis, kui lohe oli veel munas. Kiired uuringud näitasid, et lohepoeg tuleb kohe peale sündimist rakmetesse panna, muidu ei suudeta teda enam taltsutada. Laevameeskond tõmbas loosi, kes selle “au” (mees, kellest saab lohekapten, peab unustama kõik mõtted abielust ja perekonnast) endale saab, aga hoolimata loosi tulemustest läks ikkagi nii, et lohe valis enda peremeheks laeva kapteni, Laurence`i.
Neil seisab ees okkaline tee, et ennast tõestada, sest merevägi ja õhuvägi ei saa omavahel just kõige paremini läbi ja see on ennekuulmatu, et üks mereväe kapten saab endale lohe!
8730
Peale absoluutselt armastusväärse lohedekamba, meeldis mulle väga kapten William Laurence. Ta oli küll noor mees, aga väärikas, aus ja õiglane. Ega niisama ei öelda, et meri teeb memmekast mehe 🙂

Jama on nüüd muidugi selles, et Eestis on suudetud välja anda vaid üks selle sarja raamat ja kirjastus teatas, et rohem raamatuid nad välja anda ei kavatse ka. Praeguseks on neid aga juba 9! Egas muud valikut pole, kui jälle vudinal Amazoni ja lohelood Kindlesse!

dragon_size_ref

Donna Tartt “Ohakalind”

47/53 Teema 43: Ühine raamat, mida loevad kõik väljakutses osalejad
Donna Tartt “Ohakalind” 880lk Pegasus
13626472_1268508509839990_4221547616622717325_n.jpgPulitzeri preemia võitja.
Kõige raskem (kaalult) raamat, mida ma lugenud olen – ja ma kõndisin sellega mitu päeva tööle ja tagasi!
Erakordselt palju kiidetud raamat…
See viimane tegi mind igaks juhuks ettevaatlikuks, sest kui midagi hirmus palju kiidetakse, siis võib juhtuda, et asi pole tegelikult seda väärt…
Raamat algab väga hästi. 13-aastane Theo on oma emaga teel kooli, direktori jutule. Neil on aega ja nii põikavad nad sisse kunstimuuseumi, kus on üleval Hollandi kunstnike näitus. On nauditav lugeda, mismoodi Theo ema maalidest räägib! Kuidas ta osutab pisidetailidele ja laseb poisil pilte hoopis erineva nurga alt näha! Näitusel on ka Carel Fabritiuse 16. sajandist pärit väike ja kaunis maal ohakalinnust.
*Maal on päriselt olemas ja peale raamatu populaarseks saamist käib kunstigaleriides, kus seda eksponeeritakse, hulgaliselt rahvast nagu palverännakutel

Raamatus toimub aga plahvatus.
Theo ema saab surma. Theo jääb elama. Koos Theoga lahkub purustatud galeriist ka Ohakalinnu maal.
Poisi elu pöördub pahupidi. Kõigepealt elab ta oma sõbra pere juures, siis äkki välja ilmunud joodikust (Ma enam ei joo!!!) isaga Las Vegases.
Ja siit algas minu jaoks pingutav lugemine… Theo tutvub koolis poola-ukraina-vene poisi Borisiga. Koos juuakse, koos võetakse narkotsi, koos kakeldakse, koos käiakse vargil jne. Lehekülgede kaupa seda jampsi, mis juhtub kui peale korralikku narkodoosi hommikul ärgatakse, mis tunne see ikka on jne. Pffffff…
Kuigi Theo elukoht raamatu jooksul muutub, ei saa ta joomisest ja narkootikumidest kuidagi lahti. Lisaks saab temast oma sõbra ja päästja Hobie antiigikaupluses müüja, kes klientidele hea jutuga kõik ilusad, kuid kaheldava antiikse väärtusega esemed tohutult kalli hinnaga pähe määrida oskab. Pannes Hobie lõpuks väga piinlikku olukorda.

Mis ma siis arvan…
Mul on kahju, et selle raamatu üks huvitavamaid kujusid – Theo ema – kohe alguses surma saab. Poleks see nii läinud, oleks me saanud ilmselt palju huvitavama raamatu, kus räägitakse palju kunstist ja muusikast ning Theost oleks saanud midagi enamat.
Minu jaoks oli see laksu all olemise liin siin raamatus nii võimas, et kõik muu jäi selle varju ja ma olen pettunud, et paljukiidetud raamat osutus tegelikult mitte kuigi heaks lugemiselamuseks.
Ma paneks selle tegelikult noorteromaani kategooriasse, kuigi kuskil sellist märget ei ole. Täiskasvanu jaoks jääb siin sisust puudu.

Üks asi, mis raamatus tore oli – üks meeldivamaid tegelasi, Theo eakaaslane (ja saatusekaaslane) punapea Pippa, kuulab oma iPodist Arvo Pärti!

donna_tartt.jpg