Rosie Walsh “Ilma ainsagi sõnata” (335lk. Helios)
Aitäh kirjastusele võimaluse eest veel enne raamatu ilmumist lugeda selle eelkoopiat! Põnev kogemus, mis pani mind loetusse erilise tähelepanuga suhtuma ja teksti terasemalt jälgima.
Juunikuu Inglismaal, kuum nädal, harakputked õitsevad, parmud pirisevad ja tee ääres istub mees, kes räägib eksinud lammas Lucyga. Ilus mees, kelle seltskonnas Sarah end kohe hästi tunneb ja ühest kohtumisest saavad imelised 6 päeva täis armastust, mõnusaid jalutuskäike, naeru, tundeid ja lubadusi.
Siis peab Eddie nädalaks ära sõitma, aga kui ta tagasi tuleb jätkavad nad sealt, kus pooleli jäid. Nii arvab Sarah. Aga nii ei lähe.
Eddie ei tule tagasi.
Ta ei helista, ei vasta sõnumitele, ei ilmu Facebooki. Mees oleks kui maamunalt kadunud ja Sarah üritab iga hinna eest teda leida.
Raamatu USA versiooni pealkiri on “Ghosted” ja see pidi olema uus sõna, mis tähendabki seda, et inimest ei ole võimalik ei telefoni ega sotsiaalmeedia abil kätte saada.
Iga uue peatükiga, uue leheküljega, tekkisid mul ideid, mis võis juhtuda.
Mehel on teine pere.
Ta ei ole see, kellena ta end esitles.
Sarah on oma hiljutisest lahutusest nii endast väljas, et kujutas seda meest ja nädalat temaga lihtsalt ette (jah, ma olen lugenud mitut Celia Readi raamatut ja tänu neile kaldun tihti arvama, et peategelase peas pole kõik korras).
Aga siis lõpeb kahtlusi külvav esimene osa ja teises pööratakse kõik pahupidi!
Miski ei olnud nii, nagu ma arvasin olevat. Üllatusmomente oli kuhjaga. Isegi surnud oli keegi teine, mitte see, kes tundus surnud olema!
Ja siis tuli kolmas osa ja ma olin enda arust raamatu lahenduseks valmis. Ainult et kirjanik tegi siingi kannapöörde ning kirjutas hoopis teistmoodi lõpu kui ma ootasin.
Istun ja mõtlen siin, kas see lõpp mulle meeldis?
Tegelikult ju meeldis, meelitas väikse pisaragi silmanurka. Aga ma olin oodanud midagi muud ja sellepärast pean ma harjumiseks natuke aega võtma (ma nimelt ootasin huviga, mismoodi kirjanik selles minu poolt eeldatavas lõpus Eddie elu õnnelikuks pöörab).
Raamatut lugedes tuleb hoolega jälgida peatükkide juures olevaid kuupäevi ja nimesid, sest mul läks küll vahepeal veidi sassi, kes on kes ja mida ta mõtleb. Mõned peatükid aga ongi ilma mingi vihjeta ja seetõttu selgub alles päris lõpus, miks ja kellele oli kirjutatud raamatu päris esimene peatükk. Ja see oli lahe, sest pmst. võiks peale raamatu lõpetamist esimese osa uuesti lugeda – seekord juba teaks, mis tegelikult toimub.
Ma mõtlesin selle raamatu juures pidevalt, mis küll sundis üht naist niimoodi üht kaduma läinud meest taga ajama ja otsima. Nädal tutvust ja armastust? Kes ise juba natuke aega elu ja suhteid kogenud on teab, et värske tutvuse naeratused ja sõnad võivad küll ilusad näida ja kenasti kõlada, aga nende taga ei pruugi veel midagi olla.
Mõtlesin ja sain siis aru.
Mees, kes vestleb lambaga, ütleb mööduvale kassile mjäu, kakleb oma hoovi orav Stevega ja voolib puust loomakesi on kindlasti väärt tagaajamist.
Ja leidmist.
😀
Jätkuvalt mõtlen ma iga armasturomaani lõpus – ära oma elu ise keeruliseks ela!
Kui on vaja millestki rääkida, siis räägi. Kui teine tahab rääkida, siis kuula. Las saladusi kannavad endaga kaasas vaid raamatukangelased – need teevad romaanid põnevaks, aga päriselu valusaks.
Raamat on huvitav ja isemoodi süžeepööretega. Minge suvisel hommikul heinamaale, istuge kuskile lammaste lähedale, lugege, nautige ja tulge õhtul tagasi imestades kirjaniku osavuse ja tegelaste elu keerukuse üle. Rõõmustage, et teie elu on palju lihtsam ja rõõmsam. 🙂
Siin raamatus ei ole miski nii, nagu alguses paistab.
**************************************************************************************
Rosie Walshi jaoks on see esimene raamat, mille ta annab välja enda pärisnime all. Varem on talt ilmunud neli raamatut pseudonüümiga Lucy Robinson.
Kirjaniku veebileht: https://www.rosiewalsh.com/about/
Vahel ma kirjutan ka... 