Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes”

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes” (318lk. Eesti Raamat)


Kui raamatu pealkirjas on sõnad “raamat”, “raamatupood” või “raamatukogu”, siis tuleb seda raamatut lugeda! Siiamaani pole ükski sellise pealkirjaga raamat mind alt vedanud.

See raamat annab fantaasiale tiivad! Kõik need raamatupoe kirjeldused panevad unistama enda väiksest raamatupoest. Kuidas ehitaks, kujundaks, kaunistaks. Kuidas raamatuid sätiks, kuidas klientidega vestleks… Sinna kõrvale jookseb mitu lugu. Mitu päris kurba lugu peategelase Emilia emast ja isast ja nii mõnestki Cotswoldi linna elanikust. Aga neid kõiki seob Julius Nightingale raamatupood ja omapärasel moel aitab just see poeke inimeste saatusi paika sättida.

Õnneks on sellistel raamatutel komme läbi raskuste tähtedeni jõuda. Kui alguses läheb kõik kolinal allamäge, siis ühel hetkel ilmuvad õiged inimesed ja kohtuvad need, kes teineteise jaoks kasulikud saavad olla.
Paljude peatükkide lõpus on nimekirjad raamatu tegelaste lemmikraamatutest. Vaat neid on huvitav uurida (ja enda lugemisnimekirja täiendada).

Kuidagi õige lugemine jõulueelsesse aega. Natuke kurb, armas, oma pahade ja oma headega. Kes on üksi ja õnnetu, leiab kaaslase ja raamatupoed kestavad igavesti!

*Linn ilma raamatupoeta on linn ilma südameta!
*Kogu maailma teemandid ei kaalu seda üles. raamatud on kallimad kui juveelid.
*Igaühe jaoks on raamat, mis kõnetab ja poeb hinge. Isegi kui sa seda ei usu.
*Krimi oli paigutatud kamina võrvale koos šotiruudulise tugitooli ja Pärsia vaibaga … Kokaraamatud olid paigutatud ümber lihapoe raiepaku … Ilukirjanduse juures seisis roosa vetruv sohva, mõlemal pool otsas väike laud, mille peal oli vaas värskete roosidega.

Nancy Mitford “Armastust otsimas”

Teema 8: 100% naistele!
Nancy Mitford “Armastust otsimas” (171lk. Varrak)

04.jpg

Lugesin Jessica Fellowesi “Mitfordide mõrvalugusid” ja sain seal tuttavaks Mitfordide perekonnaga. Lähemal uurimisel selgus, et õekesed on omal ajal olnud kuulsad seltskonnadaamid ja mitu neist on ka kirjanikuna tegutsenud. Üllatus-üllatus – eesti keeles on isegi olemas vanema õe, Nancy Mitfordi raamat!
Veel suurem üllatus oli see, et see raamat oli mul koduses riiulis.
Niisiis – huvi seda perekonda edasi uurida oli olemas, raamat ka, sobiv väljakutse teema ka – järelikult vaja läbi lugeda!

“Armastust otsimas” on raamat, kus Nancy Mitford kirjutab preili Fanny silmade läbi oma perekonnast. Kõige ägedam avastus oli, et “Mitfordide mõrvalugudest” tuntud kõvahäälne perepea oli ka selles raamatus täpselt samasugune, nagu oleks lugenud järjejuttu. Ärritus kiiresti, kisas ja karjus kõvasti, aga kui jõudis kätte “kiilu peenem ots”, siis andis järele ja andestas palju.

Raamat on mõnusalt humoorikas ja selliste karakteritega saaks televisiooni päris laheda perekonnadraama. Mulle meeldis kõige rohkem esimene kolmandik, kus kõik lapsed olid kodus ja lugu tiirles mõisa ümber. Olid ballid ja jahid ja ekstsentrikutest naabrid. Hiljem said tüdrukud suureks, abiellusid, lahutasid, abiellusid, sõitsid mööda maailma ringi, tuli sõda ja see kõik polnud enam nii lahe lugemine. Ehk sellepärast, et ma pole suurem asi seltskonnadaamide elust lugemise fänn. Kallid kasukad ja uhked seltskonnad ei ole minu teema.
Kuigi ma pean tunnistama, et Nancy Mitfordi veidi õel (naiselik) huumor oli isegi neis armuseikluste kirjeldustes nauditav.

Aga lapsepõlvejutud olid vahvad!
*”Ma olen kindel, et teie maitsev sai on küpsetatud veskikividega jahvatatud jahust ning selles on suur kogus idusid. … Nagu te teate, idud, millel on imeliselt tervistavad omadused, kõrvaldatakse saiast, ning pannakse kanatoidusse. Selle tulemusel jäävad inimesed üha nõrgemaks, kanad aga lähevad iga põlvkonnaga üha suuremaks ja tugevamaks.”

“Sulle ei meeldiks kana olla, Linda,” lausus Bob. “Ma nägin kord, kuidas kana munes, ning ta oli päris hirmsa näoga.”
“Oh, see on ainult nagu kempsus käimine,” vastas Linda.*

*Louisa laulatus toimus kevadel. Tema tüllist rüüsidega ja apelsiniõitega pruutkelit ulatus põlvini ning oli slepiga, nagu tookordne jube mood ette nägi. Jassy läks sellepärast väga endast välja.
“See ei kõlba.”
“Miks Jassy?”
“Ma pean silmas, see ei kõlba matusteks. Naised maetakse ju pruutkleidiga, eks ole? Mõelda vaid, kuidas su vaesed vanad surnud jalad kleidi alt välja ulatuvad.”*

04a.jpg

Rosie Walsh “Ilma ainsagi sõnata”

Rosie Walsh “Ilma ainsagi sõnata” (335lk. Helios)

35992730_2003903132967187_3638017576669282304_o.jpg
Aitäh kirjastusele võimaluse eest veel enne raamatu ilmumist lugeda selle eelkoopiat! Põnev kogemus, mis pani mind loetusse erilise tähelepanuga suhtuma ja teksti terasemalt jälgima.

Juunikuu Inglismaal, kuum nädal, harakputked õitsevad, parmud pirisevad ja tee ääres istub mees, kes räägib eksinud lammas Lucyga. Ilus mees, kelle seltskonnas Sarah end kohe hästi tunneb ja ühest kohtumisest saavad imelised 6 päeva täis armastust, mõnusaid jalutuskäike, naeru, tundeid ja lubadusi.
Siis peab Eddie nädalaks ära sõitma, aga kui ta tagasi tuleb jätkavad nad sealt, kus pooleli jäid. Nii arvab Sarah. Aga nii ei lähe.
Eddie ei tule tagasi.
Ta ei helista, ei vasta sõnumitele, ei ilmu Facebooki. Mees oleks kui maamunalt kadunud ja Sarah üritab iga hinna eest teda leida.
Raamatu USA versiooni pealkiri on “Ghosted” ja see pidi olema uus sõna, mis tähendabki seda, et inimest ei ole võimalik ei telefoni ega sotsiaalmeedia abil kätte saada.

Iga uue peatükiga, uue leheküljega, tekkisid mul ideid, mis võis juhtuda.
Mehel on teine pere.
Ta ei ole see, kellena ta end esitles.
Sarah on oma hiljutisest lahutusest nii endast väljas, et kujutas seda meest ja nädalat temaga lihtsalt ette (jah, ma olen lugenud mitut Celia Readi raamatut ja tänu neile kaldun tihti arvama, et peategelase peas pole kõik korras).
Aga siis lõpeb kahtlusi külvav esimene osa ja teises pööratakse kõik pahupidi!
Miski ei olnud nii, nagu ma arvasin olevat. Üllatusmomente oli kuhjaga. Isegi surnud oli keegi teine, mitte see, kes tundus surnud olema!
Ja siis tuli kolmas osa ja ma olin enda arust raamatu lahenduseks valmis. Ainult et kirjanik tegi siingi kannapöörde ning kirjutas hoopis teistmoodi lõpu kui ma ootasin.
Istun ja mõtlen siin, kas see lõpp mulle meeldis?
Tegelikult ju meeldis, meelitas väikse pisaragi silmanurka. Aga ma olin oodanud midagi muud ja sellepärast pean ma harjumiseks natuke aega võtma (ma nimelt ootasin huviga, mismoodi kirjanik selles minu poolt eeldatavas lõpus Eddie elu õnnelikuks pöörab).

Raamatut lugedes tuleb hoolega jälgida peatükkide juures olevaid kuupäevi ja nimesid, sest mul läks küll vahepeal veidi sassi, kes on kes ja mida ta mõtleb. Mõned peatükid aga ongi ilma mingi vihjeta ja seetõttu selgub alles päris lõpus, miks ja kellele oli kirjutatud raamatu päris esimene peatükk. Ja see oli lahe, sest pmst. võiks peale raamatu lõpetamist esimese osa uuesti lugeda – seekord juba teaks, mis tegelikult toimub.

Ma mõtlesin selle raamatu juures pidevalt, mis küll sundis üht naist niimoodi üht kaduma läinud meest taga ajama ja otsima. Nädal tutvust ja armastust? Kes ise juba natuke aega elu ja suhteid kogenud on teab, et värske tutvuse naeratused ja sõnad võivad küll ilusad näida ja kenasti kõlada, aga nende taga ei pruugi veel midagi olla.
Mõtlesin ja sain siis aru.
Mees, kes vestleb lambaga, ütleb mööduvale kassile mjäu, kakleb oma hoovi orav Stevega ja voolib puust loomakesi on kindlasti väärt tagaajamist.
Ja leidmist.
😀

Jätkuvalt mõtlen ma iga armasturomaani lõpus – ära oma elu ise keeruliseks ela!
Kui on vaja millestki rääkida, siis räägi. Kui teine tahab rääkida, siis kuula. Las saladusi kannavad endaga kaasas vaid raamatukangelased – need teevad romaanid põnevaks, aga päriselu valusaks.

Raamat on huvitav ja isemoodi süžeepööretega. Minge suvisel hommikul heinamaale, istuge kuskile lammaste lähedale, lugege, nautige ja tulge õhtul tagasi imestades kirjaniku osavuse ja tegelaste elu keerukuse üle. Rõõmustage, et teie elu on palju lihtsam ja rõõmsam. 🙂
Siin raamatus ei ole miski nii, nagu alguses paistab.
**************************************************************************************

Rosie Walshi jaoks on see esimene raamat, mille ta annab välja enda pärisnime all. Varem on talt ilmunud neli raamatut pseudonüümiga Lucy Robinson.
Kirjaniku veebileht: https://www.rosiewalsh.com/about/

01abc.png