Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime”

Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime” (358lk. Helios)
Tõlkinud Pilleke Laarmann

107095157_3396188827071937_8590669391947548937_o

NB! Ärge hakake seda raamatut lugema, kui te teate, et lugemisaega napib! Kaks päeva sain ma istuda vaid lühikesteks sutsakateks ja raske oli raamatut käest kiskuda, et midagi muud tegema hakata. Rosie Walsh kirjutab hoogsalt, humoorikalt ja haaravalt, ning tõlge oli sama mõnus. Eile oli lõpuks vihmapäev (aitäh selle eest!) ja lugesin raamatu jutiga läbi. Tegelikult pisikeste pausidega, perekond+söögikorrad, aga mõte tegeles kogu aeg erinevate stsenaariumitega.

Raamatus vahelduvad peatükid kahe sõbranna, Annie ja Kate eludest. Mõlematel on olnud räbalad ajad ja mõlemad on teinud kannapöörde, ning maandunud uude keskkonda, kus kõik tundub esmapilgul nii ideaalne. Head töökohad, ahvatlevad bossid, erilised võimalused, mis nagu kandikul ootavad. Aga kõik pole kuld, mis hiilgab ja nii hakkab nende mõlema eludes juhtuma ootamatuid asju.
Siin grupis raamatumuljeid lugedes sain teada, et raamatu lõpus tuleb pauk ja ootasin seda ning tegin oletusi, mis võib juhtuda. Juhtus aga see, et kui ma esimest raputust aimasin, siis teine tabas mind nii, et lugesin seda peatükki kaks korda, et tegelikult ka aru saada, mismoodi autor vinti keeras.
Haaa, üllatus-üllatus! Täitsa geniaalselt välja mõeldud!

Aitäh, kirjastus Helios üllatusraamatu eest! See oli põnev ja mõtlemapanev – millised ohud võivad tegelikult üht naist ideaalses maailmas valitseda ja kui sa neid ära ei tunne ning vastu hakata ei suuda, mis siis sinuga juhtuda võib.

Üks asi, mis mulle loo keskel silma hakkas – Annie isa tõlkis raamatut mehest, kes ostis Tšiilis Andide jalamil mahajäetud kiriku. Vaat seda raamatut loeks küll! On selline olemas?

Huumorinäide:
*Stephen lihtsalt meeldis kõigile. Isegi möödaujuval pisut radioaktiivse väljanägemisega pardil oli selline ilme, et ta paarituks temaga küll, kui võimalus antakse.

PS. Huvitaval kombel on raamat igal pool mujal peale Eesti välja antud kirjaniku pseudonüümi Lucy Robinson all. Mida oli ka huvitav teada, sest Lucyl on veel mitu raamatut, äkki saame kunagi neidki lugeda!

NB! Väga isuäratav kaanekujundus! See värv, seda võiks hammustada … Hammustasin hoopis Ampstükki. Mmmõnus, kaneeli ja õunaga! Paki kokkuseadjal on hea maitse! 🤤

Johannes Kivipõld “(Vaba)surm”

Teema 27: Raamat, mille pealkirjas mainitakse surma või suremist.
Johannes Kivipõld “(Vaba)surm” (203lk. Eesti Raamat)

93506208_3177928675564621_1297327075421585408_o

Mirabilia sari ja eesti autori teos!? Ei ole just tavapärane komplekt. Seda huvitavam oli seda raamatut lugeda.
Noormees nimega Meinart. Tüüpiline nohik, kirjutab kodus arvutimängude koode ja satub välismaailma harva. Kuni ühel öösel koputab tema uksele noor naine, kes väidab, et selles korteris elab tema mehe armuke. Meinarti ainus soov on ebamugavast sissetungijast lahti saada ja nii ta temale pomiseb, et ega sul muid võimalusi pole, kui kas oma mees ja tema armuke maha lüüa või ise ennast ära tappa.
Varsti on mehe ukse taga politseiuurija Hugo, sest on leitud enesetapu teinud naine, keda elusana nägi viimati Meinart.

Tihti jõuab raamatutes kätte hetk, kus oleks võimalik lausa näha, kuidas tegelase peakohal lambike põlema lööb. See juhtub ka Meinartiga, kes arvab äkki, et suudab inimesi mõjutada ennast ära tapma.
Mees, kellel oli juba eelnevalt veidraid kalduvusi, nagu Übermenchi magamisskeem (kus magatakse kindla graafiku alusel korraga vaid paar tundi, ollakse siis jälle üleval ja magatakse taas kindel aeg hoolimata päeva ja öö vaheldumisest), hakkab uurima psühholoogiat ning hüpnoosi ja inimeste peal oma veenmisoskust katsetama.
Jah, ta on edukas. Ta suudab panna inimesi vabasurma minema.

Kummaline, aga raamatut lugedes oli minu jaoks kõige ebameeldivam politseiladvik. Prokurör Lill, kelle mõttest sellisel ametikohal ma üldse aru ei saanud ja Hugo boss, kes üritas iga suurema juhtumi võimalikult kiirelt sulgeda ning keskenduda baarikaklustele ja muudele pisipättustele.
Ükskõik, mida uurija tegi, alati tambiti tema ideed mutta.
Ma olen vaadanud liiga palju Skandinaavia ja brittide krimisarju, ma kohe ei kujuta ette selliseid opakaid ja ajudeta bosse!

Aga Meinarti tegevust (kuigi õudset!), oli huvitav jälgida. Psühholoogia on mind alati huvitanud, nii et nüüd oli põnev lugeda, mismoodi mees oma ohvreid leidis, neid tundma õppis ja mõjutama asus. Kuritegudest sai mäng. Ilmselgelt põnevam mäng kui Meinarti koodikirjutamise töö. Natuke britilik oli see lugu ka, sest seal on mõrtsukatel alati väga head põhjused, miks nad kellegi ära tapavad. Ja Meinart tegutes ju enda arust lausa ühiskonna sanitarina!

Ma loeks hea meelega veel selliseid raamatuid, kus mõrvu ei sooritata lihtsalt kaikaga kuklasse lüües või kuuli kerre lastes, vaid kus mõrvar oma ohvriga nö. vaeva näeb.
Ma kõlan vist ise seda kirjutades nagu poolearuline, aga krimkades võiks olla vaheldust ja miks ei võiks neis olla sellist määrimata kätega mõrtsukat, kes nagu ei olekski ise milleski süüdi. Rohkem psühholoogiat, rohkem tarkust ja mõttetegevust ja saaks hulga krimkasid, mida oleks palju huvitavam lugeda, kui neid tuhandeid “leidsime kuulihaavaga/noahaavaga/tömbi esemega kuklasse löödud haavaga laiba” raamatuid, kus kogu lugu keskendub detektiivi uurimistööle.
Paljud küsivad, kas jube ei ole sellised raamatuid lugeda, kus inimesi tapetakse? Ei ole, neid on põnev lugeda, vaadata, mismoodi kirjanik oma pätti läbi raamatu kujundab, sest tegu on väljamõeldistega, mille kirjutamise ja lugemise käigus ühtegi inimest ega looma tegelikult ei vigastata.
Jube on lugeda raamatuid päriselt toimunud sõdadest ja katastroofidest.

Mu lemmiklause oli raamatu kõige viimane:
Kõik tegelased, välja arvatud taksikoer Mäks ja kass Lepo, on fiktiivsed.
🙂

Priit Kuusk “Laevakokk Wend”

Teema 34: Raamat, mille autori perekonnanimi on mõni puu või põõsas.
Priit Kuusk “Laevakokk Wend” (224lk. Hea Lugu)

93245571_3174901542534001_1311836299581194240_o

Oi, kuidas see laevakoka raamat praegusse karantiiniaega sobib!
Mõnes mõttes olid ju mehed Bellingshausenil ookeani ületades samamoodi kodus kinni, nagu meie praegu, nii et üsna kergelt sai enda koduköögis veedetud tunde samastada Wenna Bellingshauseni kambüüsis veedetud tundidega.
Ok, mul siin kodus ei kõiguta ja supp potist välja ei hüppa, aga temal oli kõikuv pliit ja täiesti pöörane toorainete valik!
Iga päev värsket kala. Ookeanist otse pannile! Mõtlege!!!

*Kalake
Sina ujud meres ja mina olen laevatekil värskes õhus.
Kui suur on võimalus, et just sina lõpetad mu kõhus?

Pole vahet – röövkala või inimkiskja,
keegi ikka tahab sind pintslisse pista!

Sa tule parem minu lauale,
ma püstitan retseptiga mälestusmärgi su hauale.

Hindan sind kõrgelt ja söön naudinguga iga kell,
sest ma tean – sa oled Kuldmakrell!
(Lk137)

Raamatutarkus: Iga kord, kui värsket kala puhastada või fileerida, tuleb jäänustele peale visata kohvipaksu. Ei lähe haisema!
Järgmisel korral proovin.

Wennalikult hoogsas stiilis ja ilma peenutsemiseta kirjutatud raamat. Palju on söögist, aga palju on ka merest, meestest, mõtetest ja tunnetest. Väga toredad on teiste meeskonnakaaslaste tekstid, mida nad peale meresõitu raamatu jaoks kirjutanud on. Rääkimata suurest portsust põnevatest retseptidest, mis raamatu viimasesse neljandikku on koondunud.
Kindlasti tahan sealt ühtteist katsetada! Näiteks kõige viimane retsept: Kapteni kotletid.

Wend kirjutab, kuidas eestlased armastavad tilli! Seda lisatakse suurel hulgal kõigele, mida suhu pannakse ja selline tegevus ajab välismaalased hulluks. Facebookis on tõepoolest olemas ka raamatus mainitud grupp “The Anti Dill on Everything Movement of Estonia”, kuhu postitatakse tilliga maitsestatud/kaunistatud söökide pilte ja kirutakse eestlaste hullu maitset. 😛 Päris lõbus grupike!
Aga mina kirusin just täna hommikul ennast, et viimasel poeskäigul till ostmata jäi … Salati peale polnudki midagi riputada …

*Võileib tuleb planeerida, joonestada ja ehitada! Minu ilusaim on ahjus kuivatatud õhuke rukkipala viil, mis krõbiseb su peas nii, et summutab ka südametunnistuse hääle. Taluvõi, tilli (TILLI!!!), küüslauguviilude ja isetehtud pasteediga, peal mahlakad, natuke soola-pipraga seisnud tomativiilud … (Lk81)

*Eilsed jäägid on homsed üllatused!
Seda korrati raamatus kümneid kordi, et mitte midagi pole vaja ära visata! Toidutegu tuleb planeerida nii, et toitu ei raiska. Väga mõnus oli lugeda, sest mul saab kodus esmaspäevasest sigudikuga ahjupraest teisipäevaks tomatine lihakaste ja kolmapäevaks klimbisupp. Ära ei viska midagi.
Ma vähemalt väga püüan nii kokata!
Huvitav, kas Wend kokkab kodus ka nii kokkuhoidlikult ja targalt planeerides?

*Elu on täpselt nii ilus ja suur kui ilusaks ja suureks sa ta mõtled. (Lk181)
NB! Bellingshauseni merereisi sarja on võimalik praegu vaadata nii ETV+ kui Inspira kanalil.

Philip Reeve “Night Flights”

Lugemise väljakutse 2020 (Facebooki Lugemise väljakutse grupp)
12 kuu väljakutse: Igaüks on oma saatuse sepp …
Philip Reeve “Night Flights” 208lk. Scholastic)
Eesti keeles ei ole.

04

Ilmselt teab enamus Philip Reeve ülimenukat raamatusarja “Surelikud masinad” (kes raamatuid ei tea, küllap teab filmi). Eesti keeles on sarja mitmel korral välja antud (alguses 3, hiljem 4 raamatut), aga nagu ikka populaarsetel raamatusarjadel, on siingi oma nö. satelliitosad.
Neist esimene, numbriga 0,5, on seesama “Night Flights”, milles kirjutatakse Anna Fangi elust.
Surelike masinate neljas raamatus on Anna vägagi tähtis tegelane ja me loeme palju vihjeid tema orjuses möödunud lapsepõlvest. Miks Anna orjusse sattus ja kuidas ta sealt välja rabeles, on kirjas just selles raamatus. Kirjutatakse ka Jenny Haniveri saamisloost. samuti Anna esimesest kohtumisest Stalkeriga ning hilisemast Liikumisvastaste agendiks olemisest.

Kui ma nüüd mõtlen, mis järjekorras tuleks neid raamatuid lugeda, siis kas peaks tõesti alustama selle osaga? Võib nii ja võib naa. Mina lugesin peale sarja ja nii mõnelgi juhul oli ahaa-efekt täitsa olemas. Arusaamine sellest, miks Annast sai võitleja ning Liikumisvastaste juht. Lisaks nauditav Jenny Haniveri pihtapanemise lugu. 🙂

Kui mõnus on jälgida, kuidas kirjanik loob oma maailma, mida ta siis täiendama ja kasvatama hakkab. Kuidas ta põimib tegelaste saatusi ja laseb fantaasial lennata.
Ma jään veel mõneks ajaks nende liikuvate linnade võluvasse ja karmi maailma.

04a

Penelope Lively “Foto”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 24: Raamat, kus üks tegelastest on kirjanik, või toimub tegevus raamatupoes
Penelope Lively “Foto” (304lk. Postimees kirjastus, Postimehe romaanisari)
NB: Tuleb ka vihjeid raamatu sisule!

02.jpg

Surnud ei lahku – nad kolivad üle teise inimeste pähe.

Milline ilus raamat. Ilus ei olnud see, mis juhtus, ilus oli kirjaniku keel ja voolamine läbi mitme inimese elu ja kuidas kogu see lugu kirja pandud oli. Sellised raamatud naelutavad tugitooli ja lasevad päeval ja õhtul märkamatult öösse voolata, aga pilku tõstes vaatad aknast välja ja noogutad – just nii see peabki olema ja minema.
Ma olen nii võlutud sellest loost!

Glyn ja Kath.
Glyn – edukas maastikuajaloolane, kuldsuu, hurmur ja Kath – imekaunis lendlev liblikas, keda nähes kõik ütlesid: “Sa pead näitlejaks hakkama, Kath!”.

Maailma naeratab välimuselt atraktiivsetele ja nad naeratavad vastu?

Aga praegu on Kath surnud ja Glyn leiab enda uue raamatu materjale otsides vana foto, kus Kath hoiab käest kinni oma õemehel Nickil. Salaja.
Glyn alustab otsinguid, et Kathi lõpuks mõista. Et leida tema elus olnud mehed. Et … tundub, et ta ei saa mõnikord isegi aru, mida ta teeb.

Võiks arvata, et selline lugu on vastik minevikus urgitsemine ja poriloopimine. Aga ei, need on ühed ilusalt kirja pandud elud. Glyn ja Kath, Elaine ja Nick ja Polly, Oliver, Mary.
Imekaunilt lendlevalt liblikalt Kathilt langevad lehekülgede haaval kirkad toonid ja raamatu lõpus selgub see, milline hing selle särava kesta varjus elas. Millised olid tema hästi peidetud valud ja mis oli kõigi nende säravate naeratuste taga.
Ja mis juhtus Kathi ja Nickiga. Ja Elaine ja Nickiga.

Mesilane ei sumise enam. Jim on traktoriga kuhugi eemale sõitnud. Maapind Nicki jalge all on paigal, ruum ei kõigu enam, kuid tundub samuti võõras. Kõik on täpselt sama kui enne, kuid üldse mitte endine.

Kuidas ma lugedes kartsin, et äkki õnnistatakse raamatu lõppu mõne “suure perekonnasaladuse” ilmsikstulekuga või mingi “ohooo”-efektiga. Õnneks mitte. Viimase leheküljeni jätkus seda õrnust ja südamlikkust, millega kirjanik raamatut alustas.

Suur lisaväärtus raamatu juures (minu jaoks), on Kathi õde Elaine, kes oli aiandusarhitekt (ning kirjanik) ja tegeles kogu raamatu jooksul aedade planeerimise, puude istutamise ja ladinakeelsete taimenimedega.
Ainuke viga, mis raamatus silma jäi, oli see, et taimede sordinimed olid kirjutatud  jutumärkide vahele, tuleks aga kirjutada ülakomade vahele. Lõigus kasutan siiski jutumärke, nii nagu raamatus oli.
PS: Mõni nimi on ka natuke nihu läinud. Õige on Lavandula angustifolia. 🙂

Ja nii ta astub reipalt autost välja, avab aiavärava ja läheb mööda aiateed, mida ääristab madal Lavendula augustifolia – sort “Munstead” – hekk ja tõstab käe, et koputada Mary Packardi Clematis tangutica ja roosi “New Dawn” võsudega kaetud maja uksele.

Kui tore oli lugeda Elaine ja Nicki 30-aastasest tütrest Pollyst, kes kodus käies alati vanematele korrutas, et nad ei tohi tema lapsepõlvekodus mitte midagi muuta! Et see peab jääma just selliseks, tema kindlaks paigaks, nagu kodu alati olnud on.
Ja lehekülgi hiljem püüab Polly toime tulla enda täiskasvanukoju, elutoa diivanile sissesättinud isaga.
🙂
Nad on reegleid rikkunud. Nad on lakanud olemast oluline taustamüür, rahulik, püsiv kese; neist on saanud loomuvastane element, nad pidurdavad sujuvat edasikulgemist.

Niisiis – suurepärane lugemine!
Penelope Livelyl on eesti keeles veel kaks raamatut:
“Kuidas see kõik algas” 2019 Ersen
“Kuutiiger” 1991 Eesti Raamat (1987 Booker Prize)

02a.jpg

Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 26: Raamat, mille pealkirjas on 4 sõna.
Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” (368lk. Tänapäev)

01.jpg

Alustasin aastat küll ühe tellise lugemisega, aga paralleelselt loetud kõhnem raamat sai enne läbi.
Muhe lugu Pensionärikambast, kes hakkavad vanadekodu halbade tingimuste pärast mässama ja otsustavad, et vanglas on palju parem elu, kui vanadekodus. Seega – tuleb sooritada kuritegu ja minna vangi!
Täpselt minu mõte – kui vanaduses elu raskeks muutub, siis vaja üks kuritöö toime panna ja riigi kulul elama minna. 😉 Kuigi aasta lõpus ilmus uudis, et vangimajadest kaotatakse raamatukogud ära. See võib osutuda probleemiks, sest ilma raamatuteta oleks küll nadi vana ja vangis olla.

Raamatu esimene kolmandik oli lõbus ja sai isegi kõva häälega naerda turtsuda – Stockholmi Grand Hotelli printsess Liliani sviidis elutsemine ja kanepiaurudes saunas istumine olid tõsiselt üle võlli. Keskosa vajus veidi ära ja tekkis tunne, nagu oleks autoril väike kirjutamismõõn tekkinud. Samas järele mõeldes – ega ta ei saanudki ju kirjutada, mismoodi penskaritel vangis jube lõbus oli, see oleks päris vanadekodude asukatele kummalisi mõtteid pähe pannud.
Lõpus saadi tegevus jälle käima ja kuigi naerda enam väga palju ei saanud, võis imestada, kui juhm oli selle raamatu politsei!
Ega see raamat polegi loetav neile, kes otsivad raamatutest puhast loogikat ja faktivigu. See on lõbus meelelahutus, mis paneb mind nüüd kergelt muigama iga kord, kui  rulaatoriga mammit tänaval näen. Muidugi tasakesi, omaette muigama, et teised ei näeks, sest kes pole lugenud, ei teagi, mida muiata!

01a.jpg