Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”

Teema 40: Raamat, mille järgi tehtud film linastub aastal 2019.
Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” (288lk. Varrak)
Tõlkinud Ene Mäe

Mõne kirjaniku raamatu võtad kätte ja tead, et saad lugedes suurepärase elamuse. Sellise, kus saab nutta ja naerda ja lisaks veel mitu teemat, mille üle järele mõelda.
Näiteks.
Öelge alati lauast tõustes perenaisele aitäh. Ja seda, et toit oli väga hea.
Nähke ka seda, et tuba on korras, aknad on pestud, puhas särk ootab toolil.
Elementaarne? Võibolla et ongi. Võibolla olete nende asjadega nii harjunud, et enne, kui seda kõike enam ei ole, ei märkagi.
Aga siis on hilja ärgata.

Britt-Marie oli vägev naine! Kindel, tugev ja juba lapsepõlvest saati mutta tambitud. Nagu ei oleks tema ise midagi väärt. Nagu võiks ta elada vaid teiste varjus, teiste kaudu. Alguses oma särava õe varjus (kes teda küll väga armastas), hiljem oma meest ümardades. Britt-Marie enda elu tekkis alles siis, kui ta oli 63 aastane. Hilja?
Ei olnud hilja!
(Hilja on siis, kui muld kirstukaanele pudiseb, ütleb üks hea inimene minu elus.)

Ma ei taha raamatu sisust rääkida, seda on vaja igaühel endal lugeda ja nautida. Kõike otsast peale avastada. Aga ma kirjutan ühest mõttest, mis mul lugedes tekkis – miks oli ühe tegelase nimi Fredrik? Mitte just meeldiva tegelase nimi. Selleks, et kirjanikuhärrale endale meeldib ka hoki rohkem kui jalgpall või oli neil muid sarnasusi? Ei ole õnnestunud veel kuskilt intervjuudest välja nuhkida. 🙂

Mis mul veidi kripeldama jäi, oli raamatu lõpp. Natuke kiire ja segane – miks, kuhu, kui kauaks? Üks on kindel – Britt-Marie ärasõit mõjus raudselt hästi roti tervisele (endasuurune Snickers päevas, no kuulge!)! See rott oli tegelikult äge. Eks me vajamegi südamepuistamiseks mõnd looma, kes kuulab ja jutu vahele ei vadista. Kellel on koer, kellel kass, kellel rott. Saab asjad hingelt ära rääkida ja hakkab kergem. Ikkagi teise elusolendiga suheldud!

Ja nüüd suur küsimärk – eestikeelse raamatu kaanepilt! Ilmselt vaatas kaanekujundaja raamatu ainetel vändatud filmi treilerit, sest sellist kostüümi, kui seal kaanel, küll Britt-Marie garderoobis ei leidunud. Aga filmis saab olema. Mulle tundub juba praegu, et ma ei taha seda filmi vaadata, sest filmi Britt-Marie tundub olema hoopis teistsugune, kui mul lugedes silme ette tulnud Britt-Marie.

Väga hea lugemine! Minu kuues Backman (enne on loetud 3 raamatut ja 2 lühijuttu).
Kolm raamatut on veel ootel, Beartowni kaks osa ja äsja rootsi keeles ilmunud “Folk med ångest”.

Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”

Teema 10. Jabura pealkirjaga raamat

Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” (349lk. Varrak, Tõlkinud Ene Mäe)

Raamatu viimasel leheküljel on kirjas autori tänud ja seal on üks rida:

Astrid Lindgren. Kes õpetas mind lugemist armastama.

 

Fredrik Backman oli 6-aastane kui suri tema vanaisa. Siis istusid nad koos emaga ja ema luges pojale “Vendasid Lõvisüdameid” ja poiss sai nii võimaluse rääkida oma vanaisaga. Nüüd loeb Fredriku ema tema lastele sama raamatut ja tema ise loeb oma lastele “Harry Potterit” ja nii saavad nad rääkida paljudel teemadel, mida muudmoodi puudutada ei oskaks.

 

Raamatud on laste elus olulised, sest igal lapsel peab olema enda superkangelane! Niisiis andis Fredrik Backman ühel kevadisel päeval ühe Stockholmi raamatupoe kassasse oma krediitkaardi ja ütles, et igaüks, kes tuleb sel päeval lasteraamatut ostma, ei pea selle eest ise maksma.

 

2017. aasta septembrikuus ostis Fredrik Backman 600 eksemplari Astrid Lindgreni raamatut “Vennad Lõvisüdamed”, jagas need mitmesse Göteborgi raamatupoodi ja kõik lapsed (ja vanemad) võisid minna poodi ja küsida endale selle raamatu. Kingituseks Fredrik Backmani poolt, kel polnud lapsena kuigi palju sõpru, aga kellele meeldis mõelda, et Astrid Lindgren on tema suurim sõber.

 

*”Naine ulatab talle oma kilekoti sisu. Elsa võtab selle vastu. Ka see on raamat. Muinasjutt. Astrid Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed”. Elsa teab seda, sest see on üks tema lemmikmuinasjutte nende hulgast, mis ei ole pärit Peaaegu-Ärkvel-Maalt. Ta luges seda mitu korda vanaemale ette, kui nad Renault`ga ringi sõitsid.

…

“Kindlasti oled sa seda lugenud!” vabandab naine kähku ja on seda nägu, nagu tahaks raamatu Elsa käest tagasi kahmata ja minema joosta.

Elsa raputab pead ja hoiab raamatut kõvasti peos.

“Ei,” valetab ta.

Sest tal jätkub viisakust mõistmiseks, et kui keegi kingib sulle raamatu, siis pead sa tegema näo, et pole seda lugenud. Sest tõeline kingitus on võimalus lugemiselamust kinkida, mitte võimalus seda saada.” (lk.202)

 

Ei ole palju selliseid raamatuid, mida ma loen ja neisse niimoodi sisse elan, et jääbki vaid see maailm, mis mu silme ees kirja on pandud. Fredrik Backmani raamatutega läheb alati nii. Ma istusin oma väikses maailmas, kui lugesin Ovet, kui lugesin kaht Backmani lühijuttu ja nüüd, kui lugesin Elsa ja vanaema lugu.

See on kõige jaburamalt kirja pandud lugu, mida ma elaes lugenud olen! Ja see on üks parimaid lugusid, mida ma eales lugenud olen.

Ainult väga suure südamega inimene suudab niimoodi kirjutada.

Ühes intervjuus on Backman öelnud, et kui raamatu rõõmsad kohad teda ennast naerma ei aja ja raamatu kurvad kohad teda ennast nutma ei aja, siis ei ole seda mõtet edasi kirjutada.

 

Autor rääkis ühes teises intervjuus, et tegelikult ootas kirjastus temalt Ove-raamatu teist osa, aga sellist asja ei ole ju võimalik kirjutada! Niisiis valmis see raamat enne, kui Ove tohutult populaarseks sai ja kirjastajad kiskuskid endal pooled juuksed peast välja, sest kartsid hullult seda lugu avaldada – raamatut peaaegu 8-aastasest Elsast, kelle vanaema kasutab igasuguseid hirmsaid vägisõnu ja saadab oma lapselapse koos kahtlaste tüüpidega mööda ilma ringi rändama.

Aga sellest raamatust sai sama hea lugu kui Ovegi.

Siin saab samamoodi kogu südamest naerda ja nutta ja laste ning täiskasvanute mõtete üle mõetelda.

 

Tore oli lugeda, kuidas Fredrik Bakcman kirjutab oma blogis, mismoodi inimesed paanitsevad sellepärast, et raamatus antakse koerale šokolaadi! Aga kes on raamatut lugenud teavad, et selles ei olnud koer. Selles oli hoopis teine elukas, Miamasi maa elanik vorss ja vorsad söövad šokolaadi.

“Ma tean seda, sest mina mõtlesin selle välja,” Kirjutas Backman.

M.O.T.T.

 

Muide – Fredrik Backmanil on oma lemmik kaanekujundaja, Nils Olsson. Kõik tema Rootsis väljaantud raamatud on väga ühtemoodi mõnusa stiiliga. Meil on eesti keeles originaalkaanega Backmani esimene raamat, “Mees nimega Ove”.

Kes selle pika jutu on viitsinud läbi lugeda, see saab nüüd ühe hea uudise:

Backmani järgmine raamat, “Britt-Marie oli siin” on aga selles Elsa ja vanaema raamatus olnud Britt-Marie lugu! Väga tore oli Rootsi kirjastuse lehelt näha, et Varrak on ka selle raamatu avaldamisõiguse omanik, nii et loodetavasti saame varsti lugeda järgmist imehead Fredrik Bakmani raamatut!

 

*”Kellel on vanaema, sellel on sõjavägi!”

Fredrik Backman “And Every Morning the Way Home Gets Longer and Longer”

Fredrik Backman “And Every Morning the Way Home Gets Longer and Longer”. (97lk.)

Ma ei pannud tähelegi, kuna “Ove-isal” see jutuke ilmus, aga kui ma ta eile avastasin, lugesin kohe läbi.

Mida öelda!? Mida sa oskad öelda, kui peale lugemist silmad kipitavad, kogu aeg on vaja neelatada, südames on valus aga suu vaikselt naeratab?
Backman lihtsalt oskab väga hästi kirjutada.

Meie hirm vanaduse ees on suurem kui surma ees.

Poiss ja vanaisa istuvad pingil vanaisa peas. Poiss ütleb, et see on ilus koht. Seal on vanaema jõuluaegsed hüatsindid, palju erinevaid teid, inimesi, võtmeid, vajalikke asju nagu väike lohe, mille vanaisa poisile kinkis kui too sündis. Aga teed muutuvad häguseks ja inimesed on kohati läbipaistvad.
Seal on ka natuke liiga märg.
Sellepärast, ütleb vanaisa, et seal sadas palju vihma kui vanaema suri…

Nad meenutavad vanu aegu. Kuidas nad kokku leppisid, et kingivad teineteisele jõuludeks vaid ebavajalikke asju.
Poiss kinkis vanaisale üksiku sandaali ja vanaisa talle plastkoti täis õhku.
Vanaisa lemmikkink oli poisi kingitud šokolaad, mille too juba ära oli söönud.

Vanaisa mälu kaob. Ta räägib poisile mismoodi see juhtub. Alguses on tunne, nagu otsiksid midagi taskust ja ei leia. Midagi pisikest. Hiljem on need, kes kaovad, inimesed.
Vanaisa kardab, et ühel päeval kaob tema peast ka poiss.
Aga poiss lohutab: “Kui sa mu unustad, siis on sul iga päev võimalik mind uuesti tundma õppida. Ja see meeldib sulle, sest ma olen tegelikult päris tore inimene, keda tunda!”

Väga armas lugu vanaisa ja pojapoja vestlusest, vanaisa meenutustest kui ta oli veel noor ja alles vanaemaga kohtamas käis ning poisi ja tema isa juttudest vanaisa kohta.

“Our teacher made us write a story about what we want to be when we’re big,” Noah tells him.
“What did you write?”
“I wrote, that I want to concentrate on being little first.”
“That’s a very good answer.”
“Isn’t it? I would rather be old than a grown-up. All grown-ups are angry, it’s just children and old people who laugh.”
“Did you write that?”
“Yes.”
“What did your teacher say?”
“She said I hadn’t understood the task.”
“And what did you say?”
“I said she hadn’t understood my answer.”
“I love you,” Grandpa manages to say with closed eyes.

Kohtumine Ove raamatu autoriga

Lugu sellest, kuidas raamatufännil täna vedas.
Meil oli täna viimane puhkusepäev Stockholmis, õigemini see totakas poolik päev enne tagasisõitu, kus ei oska endaga midagi peale hakata. Andrus läks tehnikat uurima, mina muidugi raamatupoodi.
Stockholmis Mäster Samuelsgatanil on teineteise vastas kaks raamatupoodi. Käisin esimeses ära ja läksin siis teise. Seal oli pikk saba, inimesed ootasid, raamatud käes. Keegi seisis laua ääres ja andis autogramme. Läksin lähemale vaatama, et kes see seal on ja…! Lippasin esimesse poodi tagasi, et tema raamat osta (sain viimase!), sest selles oli pakkuda vaid tema uhiuus rootsikeelne romaan.
Ja siis seisin sabas, umbes 50 minutit, aga sain oma autogrammi kätte ja veidi juttugi puhuda
Mainisin ära ka, et meie raamatugrupis on tema “Mees nimega Ove” raamat päris populaarne ja et me loodame, et eesti keeles ilmub veel tema teoseid.
Fredrik Backman soovib igal juhul kõigile head lugemist!

Fredrik Backman “Mida minu poeg peaks maailmast teadma”

62. Väljakutseväline raamat
Fredrik Backman “Mida minu poeg peaks maailmast teadma” (Tänapäev 176lk.)

Kui ma loen mõnd väga head raamatut, siis otsin ma ka selle kirjaniku teisi teoseid. Lugesin ja vaimustusin “Mees nimega Ove” nimelisest raamatust ja leidsin, et Backmanil on eesti keeles olemas veel üks raamat.
Kaanekujunduse järgi kõmpisin kohe raamatukogu lasteosakonda, aga juhatati kenasti täiskasvanute poolele tagasi 🙂

Nende kaante vahel on muhedad lood ühest isast, kes oma väiksele pojale maailma tarkusi selgitada püüab. Ühtlasi paneb ta kirja ka oma apsud ning ühe eriti vinge chorizo-peekoni-sibula-majoneesi jne. saia retsepti.
Selles raamatus kirjutab ta muuhulgas ka nii:
Ma olen nüri ja nurgeline ja mustvalge. Ja mu abikaasa on kõik minu värvid.
Kes on Ove raamatut lugenud, see teab nüüd, kust sealne abikaasa kirjeldus tulnud on 🙂 Samuti on siin raamatus olemas Ove naabrinaise Parvanehi juured – kirjaniku enda abikaasa on väike, sõnakas, kirglik ja tõmmu võõramaalane.

Aga siin on palju toredaid juhtumisi ja ütlemisi:
*Kui emme on sulle hommikusöögi andnud, näeb köök välja nagu Ajaxi reklaam. Kui mina olen sulle hommikusöögi andnud, näeb see välja nagu “Doom 3”. Kurat, keegi varjab mindagi minu eest.

*Kõige hullem on see träni, mis me enne sinu sündi ostsime. Näiteks lammas, mille kõlaritest kostab vaalade laul, et sa paremini magaksid. Miks see jubin ometi vaalakujuline ei olnud? Ah? See ei anna mulle siiani rahu.

*…Ja siis leiutasid inimesed lennuki. Ja Jumal oma lõputus headuses laskus maa peale ja joonistas pagasilindist ühe meetri kaugusele kollase joone. Ja Jumal ütles: “Kui kõik selle joone taga seisavad, siis näevad kõik kõiki kotte.”
Ja siis vaatas üks inimene rahva hulgast seda joont ja ütles: “Ääeiii! Ma tahan lähemaleee!” Ja ta astus üle joone. Ja siis astus ka ülejäänud rahvas üle joone.
Ja sellepärast peetaksegi meil sõdu.
Sest inimesed on nii kuradi lollid.

Fredrik Backman “Mees nimega Ove”

40/53 Teema 50. Legendaarne raamat – kultusteos
Fredrik Backman “Mees nimega Ove” (319lk. Tänapäev)

Sellest raamatust on saanud Rootsis kultusteos. Ülipopulaarne, inimlik, südamlik, naljakas, väga haarav – siin on kõik, mida ühelt väga healt raamatult oodata saab! Ja oi, kuidas ma ootasin, millal see eesti keelde tõlgitakse! Aasta tegu, kirjastus Tänapäev, aitäh!!! 😀

Ove on 59-aastane mehejuurikas. Torisev ja ebaviisakas. Pahur vanamees. Tema elu värv ja rõõm, abikaasa Sonja, on kuue kuu eest surnud ja Ove ei leia enam elul muud mõtet, kui abikaasale järgneda. Niisiis katsetab ta erinevaid mooduseid elust lahkumiseks, aga alati ilmub mingi paganama segav faktor ja Ove on koledasti vihane, et isegi enesetappu ei saa siin maal rahulikult teha.
Ove elab ridamajas ja tal on hulk lihtsalt totakaid ja vähem totakaid ja rohkem totakaid naabreid. Elu kulgeb siiski üsna rahuldavas rütmis, kuni naabermajja kolib häiriv perekond – rootslasest Blond Lontkõrv oma pisikese tõmmu ning raseda naise Parvanehi ja nende kahe lapsega. Esimene asi, millega Blond Lontkõrv hakkama saab – tagurdab auto järelkäru Ove peenrasse (mis sest, et seal midagi ei kasva!) ja seejärel postkasti otsa.
Ega sellisest mehest polegi midagi head loota – see on üle meeter kaheksakümne pikk, sel ei jõua veri ajusse, teab Ove…

Nagu häirivast naabriperest veel vähe oleks, hakkab üks kassiroju ka Ove hoovis istumas ja ennast lakkumas käima. Endal on pool saba puudu, kasukas auguline, aga ülbe pilk silmis ja ei reageeri kuidagi, kui Ove teda puukingaga viskab. Või noh, reageerib küll – vaatab Ovet kui lollakat, kes isegi kassile pihta saada ei suuda. Siis ronib, kurivaim, veel Ove lumehange magama ja külmub poolsurnuks ja Ove peab teda siis enda juurde kostile võtma ja poputama hakkama!
Ja enesetappu ei lasta siin maal ikka teha, kogu aeg keegi segab…

Kogu selle lõbusa loo taga kulgeb aga Ove enda traagiline elulugu. Tema isa surm, võitlus elu eest, tema abikaasa kurb lugu. Inimene ei muutu ju niisama pahuraks, elu aitab sellele kaasa.

Ühesõnaga – selle raamatu lugemine oli üks hiiglama suur nauding! Pisarad ja rõõm käsikäes.

Ja head uudised – jõulude ajal tuli Rootsis välja film nimega “En man som heter Ove” ja kohe varsti, 20. mail, jõuab see ka meie kinodesse!
Vaadake kindlasti treilerit:
https://youtu.be/29avEVmaEL8
Hiljem: film on hea. Mitte suurepärane, aga hea. Osatäitjad on väga hästi valitud.

Väga hea filmimuusika on kuulatav ka Spotifys:
https://play.spotify.com/album/2cD7lCGz1R2PRWYjhFUvqk