Ühe võtme lugu

Enne Jõule kadus meil maja tagavaravõti.
Tavaliselt oli ikka sahtlinurgas, aga nüüd täitsa kadunud! Kõik kotid ja taskud ja voodrivahed said läbi otsitud – ei midagi!
Leppisime olukorraga. Läinud, siis läinud.

Varsti läks see meelest ära. Igaühel oli oma võti olemas ja kui polnud, siis teine laenas.

Ja siis saabusid esimesed sulad, jäätunud lumi teedel muutus kohevaks ja pehmeks. Autod sõitsid rööpad sisse ja rööbaste põhjad hakkasid sulama.

Tulin töölt.
Möödusin aiast, kus kahele koerale ehitati nii kõrge plank ninade ette, et nad ei näe enam üldse välja ja hauguvaid nüüd vaid kuulmise ja lõhna järgi. Jõudsin aiani, kus elavad Viilikas ja Kasukas (ehk katuseviili kujulise kõrvamoega jämedahäälne hundike Reku ja karvapall kass Miku) ja autorööpast vaatab mulle vastu üks võtmepea. Jäin seisma ja mõtlesin. Liigutasin varbaga võtit rööpas – nii sarnane meie omale! Aga täiesti võimatu ju, et nelja-tänavasaki kaugusel meie majast lebab terve talve meie võti!
Võtsin üles ja panin tasku. Mõtlesin, et kui proovides meie ust ei ava, siis viin sinnasamma tagasi, kust leidsin.

Meil on nimelt sellised suuremat sorti võtmed, mite tavalise luku omad. Muidu poleks ju äratundmisrõõmu tekkinud!

Jõudsin koju ja proovisin. Seesam avaneski!
Hämmastav.
Meie võti oli kadunud 4 kuud, lebas meie koduteel autojäljes, jäi lume alla ja kevadise sulaga jõudis koju tagasi.

Imesid juhtub!

Advertisements

Mul on bemmil uued kummid..

.. ehk minu kummikud said eelmisel nädalal oma ristsed.

Kevad on siiski saabunud ja meie koduteel on mitmeid jõgesid, saari, järvi ja ojakesi. Isiklikud kaks paati vedasid mind kenasti neist läbi, nii et nüüd käingi kuu aega vähemalt kummikutega.


Täna hommikul oli liikumine kergelt problemaatiline, sest öine külm ei olnud veel päikesekiirte poolt ära aetud ja nii ma liikusin hambaarsti poole libe-libe-libe-säuhhhhhh! Viimane jäi õnneks siiski tulemata 😀

Hambaarsti juures oli täna viimane käimine. Johhaidii! Jaanuarist alates on üle nädala/paari/kolme seal käia saanud ja nüüd on siis viimane kihv ka üle lihvitud, põsk veel paks ja keelde hammustan veel pool päeva, sest mul puudub hetkel selle ihuliikme suhtes kontroll.
Ma tean, et hambaarsti kabinetis on laes 1 suitsuandur, 4 ribidega lampi, mis igaüks on kinnitatud kahest kohast ümmarguse jullaga ja akna ees oleval rulool on 16 ribi. Arstikabinettide lagedes võiks olla midagi huvitavat. Lugemist, vaatamist. Kasvõi peegel, et näeks, mis tehakse. Pagana loll on arsti või õde vahtida! Siis otsidki silmadega punkte, millele konsetreeruda.
Hambaarsti lambi peale on kirjutatud “Delight” 😉

Pärnu Hambapolikliinikus on ka üks uus ja huvitav agregaat – sinise sussi jalgapanemise automaat!
Tegelikult ka.
Näeb välja nagu salvrätikarp. Selline piklik, pealt avaga, kuhu oma koiva sisse vajutad ja automaat lööb klõpsaki! sussi jala ümber. Üsna ehmatav kogemus 😛 Minu tagahamba puurimise ajal rääkis õde arstile kuidas inimesed on hakanud sealt käega sussi urgitsema ja see mehhanism on läraki! nende käe ära sussistanud 😛
Küsimus: kuidas naerda kui arst, õde, lihvketas ja mingi lurisev kolb sul suus on?

Hambaarsti saaga lõpetuseks mõtlesin ennast premeerida. Kuidas mina ennast vajadusel premeerin? Ma lähen raamatupoodi ja ostan sealt midagi head!
Pidasin teepeal aru, et mis see küll olla võiks. Mul ei ole veel üht kindaraamatut. Mõne Petronede kirjastuse raamatu võiks ka osta, “Minu Kanada” on mul puudu, mõni veel. Siis jõudsin raamatupoe akna taha ja mis ma näen!!!
Dan Browni “Kadunud Sümbol” on eesti keelde tõlgitud!
Suurepärane 🙂
Loomulikult sai sellest mu preemiaraamat ja ma loodan nii väga, et see raamat on sama põnev kui “Inglid ja Deemonid” oli!
Meie ülemise korruse veranda on on juba veidi soojemaks muutunud, nii et nüüd muutuvad minu teleka-ees-kudumise õhtud ehk verandal-lösus-lugemise õhtuteks. (Lösu on bambusest “kauss”, kuhu on hea ära kaduda ja elu nautida).

Tänase tööpäeva ülesanne on kohtuda mõne kliendiga (neid napib alates sügisest) ja kirjutada ära 13 munapühakaarti Soome, Hollandisse, USA-sse, Horvaatiasse. Postcrossing on selle nimi 🙂

Päike särab!
Hambaarsti juurde pole vaja enam minna!
Raadios öeldi just, et nädala lõpus lubatakse juba 14 soojakraadi!

Miks?

Jalutasin täna töökoha poole ja mõtlesin kooliaja kirjanduse tundidest. Midagi sellist, mida ma taga igatsen.. Ma olin hea õpilane, aga ma ei fännanud kooli. Tähtajad ja reeglid piirasid.

Kirjanduse ja kunsti tundides ei olnud reegleid. Tõsi, tähtajad küll, aga kuna need tunnid (hiljem loengud) mulle meeldisid, olid mu tööd ammu enne aega valmis ja ma ei pannud tähtaegade olemasolu eriti tähele.
Meie fantastiline kirjanduse õpetaja Elma Künnapas lasi meil neis tundides kirjutada, kirjutada ja veelkord kirjutada. Ja mina kirjutasin mõnuga.

Kirjanduse tundide lõpus saime tavaliselt mõned teemad, mille vahel võis valida ja nende ettelugemise hetked olid ülimalt põnevate tundide puändiks. Kodus sai oodatud kuni vanemad magama läksid, kustutatud laetuled ja istutud diivaninurka insiratsiooni ootama. Vahel juhtus, et inspiratsiooni oli liiga palju ja siis tuli lugu liiga pikk ja täis selliseid mõtteid, mida hommikul oli veitsa kriipi lugeda. Eks ma siis kohandasin oma fantaasiat päevavalgusele vastavaks ja õpetaja jaoks inimlikumaks – no ei pea ju kirjanduse õpetaja lugema 8-lehelisi kirjandeid!

Ühesõnaga – seda kõike ma täna hommikul tööle tulles meenutasin.
Blogi mul on, aga see on Isetegija käsitööportaalis ja kuigi ma olen seal ka igasugu käsitööst kõrvalisi teemasid heietanud, siis on see ikka kummaline tundund ja kuidagi ebaaus mu blogi avaja suhtes – ta tuleb otsima, mida käsitöölist ma valmis olen saanud ja mina näitan inimesele hoopis mõnd oma heietust kui äge oli saaniga mööda lumist metsa sõita!

Seega vastus selle posti pealkirjale – Miks?
Seks et mul on vahel lobapidamatus ja nii väga tahaks aegajalt hoopis muid ilma asju kirja panna!
Pealegi – karm värk, aga varsti saabub minu kui käsitöölise hapukurgihooaeg – eelmisel aastal ei tenud ma 4 suvekuud mitte midagi. Aga tarka juttu saab ju siis ka ajada kui käsitööline ajupoolkera päikese käes peesitab.

Nii – algus on tehtud.
Võibolla kirjutan siia kunagi teise posti ka veel!
🙂