Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime”

Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime” (358lk. Helios)
Tõlkinud Pilleke Laarmann

107095157_3396188827071937_8590669391947548937_o

NB! Ärge hakake seda raamatut lugema, kui te teate, et lugemisaega napib! Kaks päeva sain ma istuda vaid lühikesteks sutsakateks ja raske oli raamatut käest kiskuda, et midagi muud tegema hakata. Rosie Walsh kirjutab hoogsalt, humoorikalt ja haaravalt, ning tõlge oli sama mõnus. Eile oli lõpuks vihmapäev (aitäh selle eest!) ja lugesin raamatu jutiga läbi. Tegelikult pisikeste pausidega, perekond+söögikorrad, aga mõte tegeles kogu aeg erinevate stsenaariumitega.

Raamatus vahelduvad peatükid kahe sõbranna, Annie ja Kate eludest. Mõlematel on olnud räbalad ajad ja mõlemad on teinud kannapöörde, ning maandunud uude keskkonda, kus kõik tundub esmapilgul nii ideaalne. Head töökohad, ahvatlevad bossid, erilised võimalused, mis nagu kandikul ootavad. Aga kõik pole kuld, mis hiilgab ja nii hakkab nende mõlema eludes juhtuma ootamatuid asju.
Siin grupis raamatumuljeid lugedes sain teada, et raamatu lõpus tuleb pauk ja ootasin seda ning tegin oletusi, mis võib juhtuda. Juhtus aga see, et kui ma esimest raputust aimasin, siis teine tabas mind nii, et lugesin seda peatükki kaks korda, et tegelikult ka aru saada, mismoodi autor vinti keeras.
Haaa, üllatus-üllatus! Täitsa geniaalselt välja mõeldud!

Aitäh, kirjastus Helios üllatusraamatu eest! See oli põnev ja mõtlemapanev – millised ohud võivad tegelikult üht naist ideaalses maailmas valitseda ja kui sa neid ära ei tunne ning vastu hakata ei suuda, mis siis sinuga juhtuda võib.

Üks asi, mis mulle loo keskel silma hakkas – Annie isa tõlkis raamatut mehest, kes ostis Tšiilis Andide jalamil mahajäetud kiriku. Vaat seda raamatut loeks küll! On selline olemas?

Huumorinäide:
*Stephen lihtsalt meeldis kõigile. Isegi möödaujuval pisut radioaktiivse väljanägemisega pardil oli selline ilme, et ta paarituks temaga küll, kui võimalus antakse.

PS. Huvitaval kombel on raamat igal pool mujal peale Eesti välja antud kirjaniku pseudonüümi Lucy Robinson all. Mida oli ka huvitav teada, sest Lucyl on veel mitu raamatut, äkki saame kunagi neidki lugeda!

NB! Väga isuäratav kaanekujundus! See värv, seda võiks hammustada … Hammustasin hoopis Ampstükki. Mmmõnus, kaneeli ja õunaga! Paki kokkuseadjal on hea maitse! 🤤

Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis”

Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis” (272lk. Helios)

72477270_2861050733919085_1224746594885173248_o.jpg

Siis kui mina selle raamatu lugemiseni jõudsin, olid kõik seda juba mitu aastat tagasi lugenud. 😀 Tegu on prantsuse krimisarjaga, kus tegutseb komissar Dupin. Koht, Pont-Aven, on vapustavalt kaunis. Lugedes käisin linnakese pilte guugeldamas ja imetlesin lilledesse uppunud sillakesi. Mul ei ole kunagi olnud mingit tõmmet Prantsusmaa poole, ma olen rohkem Inglismaa sõber, aga sellises linnas võiks isegi käia ja ringi vaadata.

Mida ma kirjutasin eile oma Hay “Jõulumõrva” muljetes? Rikkad vanamehed – ärge kuulutage oma testamendi muutmise plaane armsale perekonnale! See tekitab neis mõtteid, et teiega oleks vaja kiiresti ühtteist ette võtta … Aga paistab, et kuigi 1936. aastast on palju aega edasi läinud, teevad papid ikka samu vigu. Ja karistuseks koksatakse nad maha.

Mulle meeldivad raamatud, kus räägitakse kunsti võltsimisest ja kunstivarastest. Selles loos avastatakse restorani seinalt senitundmatu Gauguin, saadakse teada, mis see väärt võiks olla ja pannakse pihta. Lisaks mõned laibad, ennast ribadeks tõmbav kergelt tüdinud Dupin ja palju huvitavaid hõrgutisi.
Paigapõhist eputamist ka, millest huvitavamate faktide kilda kuulub kindlasti see, et piirkond on kõige rohkemate rahvarõivastega regioon maailmas (1266 sorti!), kõige suuremate tõusude ja mõõnade rütmiga maailmas (kuni 14 meetrit!) ja pühakuid on neil lausa 7770! Kõlas nagu Köikse suuremad kadakad oo meitel, köikse kövemad töömehed oo meitel ja vahel möni loll eksib ära kah.” 🙂
Oli mõni loll ja oli mõni kavalpea ja oli tarku ja oli ka õnneseeni.

Mõnusalt rahumeelne krimka, mida võib lugeda nii varbaotsad lainetes kui soojades sokkides pleedi all peidus. Muide, kes kunsti armastab – vaadake ETV pealt saatesarja “Muuseumide kunst”. Väga huvitav!

Ruth Ware “Luku taga”

Ruth Ware “Luku taga” (315lk. Helios)

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg
Ruth Ware. Mulle piisab sellest nimest ja ma lihtsalt pean tema uut raamatut lugema! Esimene jättis nii vinge mulje, mida ei suutnud kustutada ka kaks pisut komistavat järgmist, aga tundub, et neljanda ja nüüd viienda raamatuga läheb Ware aina paremaks! Sest see lugu, “Luku taga”, oli ikka päris korralik õudukas. Kujutasin situatsioone täiesti elavalt ette ja arvan, et oleks ise sellises majas ja sellises olukorras olles selja keeranud ja minema kihutanud!
Kuigi – lõpus ju selgus, miks Rowan paigale jäi.

Mulle tundus algusest peale, et ma loeks nagu lugu aastast 1800. Need kirjad, pöördumised härra Wrexhami poole, guvernandi rongiga saabumine, linnast eemal olev maja. Kõigel sellel oli ajaloo hõngu. Ja siis äkki lajatati tehnoloogia viimase sõnaga ja minu pildikesed pudenesid kõik laiali. Ja see tuli ainult kasuks! Sest terve raamatu jooksul kõikusin ma tänapäeva ja ammuse aja vahel ning see lisas asjale ainult vürtsi.

Puudutan raamatu sisu! Loe edasi omal vastutusel. 🙂

Ma olin algusest peale hämmingus, et tõesti võiks midagi sellist juhtuda – majas on 3 väikest last, võetakse uus lapsehoidja ja vanemad sõidavad kohe pikaks ajaks kodunt minema! Muidugi olid kõik need ootamatud kõned emalt jne. aga kes julgeks jätta täiesti võõra inimese niimoodi oma lastega sellisesse majja? Ausalt öeldes hirmutas kogu see tehnika revolutsioon seal majas mindki täiesti ära ja mina olin ju ainult lugeja. 🙂 Milline jube koht elamiseks.
Mis mulle meeldis, oli mürgiaed! Väga põnev! Väga uhke ajalugu. Väga kriipivalt kirja pandud.
Aga räägime nüüd neist helidest, mida Rowan öösiti kuulis. Alguses oli kriiks-kriiks ja siis äkki, alates leheküljest 199, kostus pööningult kriuks-kriuks! Heli muutus keset lehekülge ja jäi lõpuni kriuksuks (mis ei olnud enam nii hirmus, kui varasem kriiks!). Kas kellelgi on ingliskeelset raamatut? Kas heli tõesti muutus?

Raamatu lõpp on saanud omajagu kriitikat – lugu jääks justkui õhku ja konkreetset lõpplahendust ei ole. Ise lugesin viimased leheküljed mitu korda üle ja sain sealt enda jaoks siiski raamatule lõpu. Kas see häirib rohkem või vähem on iseasi, aga me saame teada, mis majas juhtus.

Väga hea lugemine! Sünge lugu ebameeldivas keskkonnas veidrate tegelastega.
Aga nii köitev!
Ja ma ootan uut aastat, et uut Ruth Ware raamatut lugeda! Küllap see taas tuleb. 🙂

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg

Nick Caruso, Dani Rabaiotti “Kas ta puuksutab?”

Nick Caruso, Dani Rabaiotti “Kas ta puuksutab?”
Illustratsioonid Alex G. Griffiths
Tõlkinud Triinu Lepp
(41lk. Helios, 2019)

64546309_2554902334533928_7355571268986339328_o.jpgEsmapilgul võib tunduda veider, et selline raamat on kirjutatud ja tõlgitud, aga tegelikult oli see väga lõbus ja silmaringi avardav lugemine! Lisaks veel lahedad pildid. 😂

Niisiis – puuks, peer, kõhutuul. Inimesel on puuksusoolikas täitsa olemas, aga loomadel, lindudel, kaladel?
Raamatust leiad retsepti, kuidas saada peerusauruseks. Saad ka teada, et üks kõige sagedamini peeretav loom maailmas on hobune (palju taimi + palju baktereid = palju peeru!), aga mis juhtub, kui peeretaks ükssarvik? Kes on ju ka tegelikult hobune, aga kindlasti mitte niisama tavalise peeruga hobune (mulle meenusid kohe apanusad. 🙂 ).
Kas keegi on kunagi mõelnud, miks gepardid nii kiiresti jooksevad? Küllap vist sellepärast, et nad püüavad oma hirmsalt haiseva puuksuhaisu eest ära joosta!
Maailma suurim peer on aga vaalal. Seda võib ju ettegi kujutada, eksole. Vaalal on seoses gaasidega veel üks trikk varuks, seda saab raamatust teada, milline.
Aga heeringas? Merilõvi? Ämblik?

Ühesõnaga – kui tahate mõnusa kõhutäie naerda, siis lugege ja vaadake pilte! Kui tahate ennast päris pikali naerda, lugege koos lastega!

Pildil poseerib minu Pets. Näost on näha, et ega temagi südametunnistus puuksutamise kohapealt puhas pole …

 

Caroline Louise Walker “Peidus su silme all”

Teema 42: Raamat, mille kaanel on sõna “põnevik”
Caroline Louise Walker “Peidus su silme all” (326lk. Helios)

00067060399_2599677636723064_2356654808787582976_nKirjutaks kõigepealt sellest, kui vinge kaanepilt sel raamatul on! Kujundanud on Jaak Rüütel, küllap on siis foto või fotoidee ka temalt. Väga silmapaistev ja erinev tavapärastest põnevike kaantest.

NB! Avaldan ka veidi sisu!

Niisiis, doktor Hart ja tema pere. Kevadel oli Eestimaal populaarne üks väljend, mida veidi muudetud kujul siin kasutada saab – nimelt on doktorihärra emotsionaalselt ülesköetud mees, kellel on õnnetuseks ilus naine ja noor ning meeldiv majakülaline Nick. Natuke fantaasiat ja lumepall hakkab veerema. Alguses kujutluspiltidena sellest, mis tema majas tema tööloleku ajal toimub ja hiljem juba väikeste valedena, keskmiste valedena ja hästi suurte valedena.
Mees, kes kahtlustas tänapäeval suht levinud ja normaalsekski peetavat “süütut” üleaisalöömist, ei kujutanud ettegi, mis tema seljataga tegelikult toimub. Selle kõrval oleks armukese pidamine tõesti väike vääratus olnud.

Siin on varem kirjutatud, et raamatus polnud ühtegi meeldivat tegelast. Ega ei olnud küll. EÜM mees, üsna mittemidagiütlev (alkoholiga liialdav – TAAS!) naistegelane, hädine perepoeg, opakad rikkad sõbrannad, väljapressijatest “sõber” ja sekretär (võimistaoligi). Ainuke, kellele kaasa elada oleks võinud, oli seesama õnnetu Nick, kel polnud aimugi, milliseid võrke tema ümber kooti ja miks seda kõike tehti.

Esimest 150 lehekülge lugesin läbi 6 päeva. Eile tegin lugemismaratoni, et ühelepoole saaks. Selline tüüpiline “Naine aknal” ja “Tüdruk rongis” raamat, kus alguses valesid krutitakse ja hiljem kõik hoopis teistmoodi kujuneb, kui alguses arvati.
Aga see raamat oli tunduvalt igavam ja konarlikum kui eespool nimetatud. Ohhooo-efekt tekkis korraks, viimasel leheküljel.
Raamatu parim osa oli kaanepilt. 🙂

PS: kuna lugesin eelkoopiat (aitäh, kirjastus Helios!), oli põnev näha, milline materjal toimetaja kätte jõuab ja kui suur on toimetaja töö tegelikult.

Luize Pastore “Jakobi väga hästi õnnestunud plaan”

Luize Pastore “Jakobi väga hästi õnnestunud plaan” (144lk. Helios)
Tõlge: Margus Konnula, 2019

01jakob.jpg

Kui palju te olete lugenud Lätimaa lastekirjandust? Mina vist ei olegi. Nüüd, tänu Heliose 2019. aasta püsilugejaks olemisele, sain esimese raamatupakiga ka selle raamatu.
Raamat on võitnud Läti kirjandusauhindade jagamisel lausa parima lasteraamatu tiitli ja ta on ka seda väärt, sest noore Jakobi tavapärane ja suht igav elu muutub ühtäkki otsatult põnevaks ja ohtlikuks!
Nimelt peab Jakob suveks kolima Riia salapärasesse (lobudike) rajooni Maskackasse ja nagu sellistel puhkudel tihti juhtub – poisist saab kogu elurajooni päästja!
Ma olen suur koertesõber ja Maskackas elutses rääkivate koerte koloonia, maailmas ainulaadne, isepäine ja seda vingem. Väga lahedad koerakarakterid ning paras segapundar, mida paar last pidid lahti harutama hakkama.
Vahva lugemine! Meenutas mu oma lapsepõlve suvesid, kus meil ringirallimisest, fantaasiast ja põnevatest mängudest puudust ei tulnud!

Hjorth/Rosenfeldt “Tüdruk, kes ei rääkinud”

Hjorth/Rosenfeldt “Tüdruk, kes ei rääkinud” (423lk. Helios)

010hjorth

Ma sain sellest raamatust endale vihavaenlase ja halva ööune, tänan väga. 😠 Seni üsna normaalsena tundunud Billy keeras raamatu lõpuks täitsa ära, nii et kui ma kella 2 paiku öösel kaane sulgesin, olin ma tige ja nördinud ja vihkasin seda tüüpi niimoodi, et nägin öösel unes igasugu nõmedusi.
Vähemalt üks kord oli hea meel esmaspäeva hommikul ärgata!

Juurdlen nüüd siin, mismoodi saab kirjutada krimisarja nii, et heade (ehk uurijate) poolel pole mitte ühtegi tegelast, kes oleks sümpaatne ja kellele südamest kaasa elaks? Igaüks on omamoodi närukael ja ometi on raamatud nii köitvad, et lõpetad ühe ning alustad järgmist. Kas sellepärast, et hinges püsib lootus, et ükskord saab igaüks enda teenitud palga?

Lugu ise oli loomulikult huvitav, aga mõrtsuka arvasin ma ära siis, kui ta haiglasse raamatu peategelast Nicole’i otsima läks. Seal oli kirjas äraandev detail. Vahepeal lasti muidugi arvata, et raamat lõpeb hoopis teistmoodi. Kõik kokku huvitav keerdkäik ja uurijatele palju lisasiblimist.

Selle raamatu tõlkija lemmiksõna on “sedastama”. Iga tegelane sedastas mingil hetkel midagi. Ei nentinud, täheldanud, märkinud, aina sedastasid. Mulle käis hirmsasti pinda, aga minu oma viga, et see ka minu lemmiksõnade hulka ei kuulu. 🙂 Eelmises osas armastati konstruktsiooni: “Mitte et ta oleks …”. See sobis mulle hästi, ma kasutan seda ise ka.

Mitte et raamat poleks põnevalt lõppenud – lõppes küll, aga ma teen nüüd Sebastianiga pisikese pausi, muidu hakkab see seltskond mulle endale perekonnaks trügima.

Ahjaa, köidet pidin ka ju kiitma. Mu lemmik: kõvad kaaned ja ümbrispaberita. Parim võimalikest!

Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal”

Teema 17: “Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid” – Käisime aprillis Rootsis
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal” (456lk. Helios)

58378931_2464551886902307_2965743040364281856_o.jpg

Ütleme nii, et ma olen natuke Sebastian Bergmani võrku langenud. Tema torisevad-porisevad arvamused, turris olek ja kõigile närvidele käimise oskus on tõesti imetlusväärsed. 😛
No kõlab ju hästi:
***”Pole halba ilma, on vaid vale riietus!”
Niimoodi võisid öelda ainult ajupestud neetud loodusfašistid. ***
😀
Raamatutest on väga hästi näha ka seda, et kõik naised, keda Sebastian järjest võrgutab, on ise selleks täiesti valmis. Nii et ei mingit hirmsat ahistamist.
Vanja on selles osas vähem vastik, kui eelmises. Billy nuhib ja püüab end hoogsamalt tõestada ning kahjuks ei ole siin sõnagi juttu jobust vanglaülemast Helgarssonist. 😦
Sebastiani kilekott Trolle kogutud materjalidega seikleb tänu hullule Ellinorile ja asi lõpeb kehvasti.

Selles osas oli kaks asja, mis mulle kõvasti silma torkasid.
(Kui Sa pole ise veel raamatut lugenud, ära edasi loe – räägin sisust!)
Esiteks – kui võõras on eurooplasele see, millisel kohal moslemiperes on naised. Ma saan aru, et see on nende kultuur ja ma ei kavatsegi öelda, et nad ei tohiks nii teha, sest pole kellegi asi teistele oma tavasid ja kultuuri peale sundida, aga lugeda, kuidas 15-aastane poisinolk oli peres tähtsamal kohal kui tema ema, ning käsutas ja võttis ise otsuseid vastu, oli ebameeldiv. Rääkimata vanemate meeste üleolekust ja uskumisest, et naine ei tohi ilma saatjata vallalise mehega kohtuma minna.
Ok, see oli võõras, aitas raamatus intriigi luua ja oli seega täiesti omal kohal.

Teine asi oli päris raamatu lõpus. Midagi, millele ma alati hirmuga mõtlen, kui see mõnes filmis juhtub – heliseb uksekell ja keegi vaatab läbi uksesilma, kes helistas. Mul on alati juuksed püsti, kui ma sellist stseeni näen, aga kuni selle raamatuni polnud ma midagi jubedat juhtumas näinud. Ja nüüd see tuli, minu kujutluste vili sai tõelisuseks – inimesele, kes vaatas läbi uksesilma, tulistati silma. Minu õudusfantaasiates torgatakse läbi uksesilma kas nuga või ora vms. terav asi. See oli jube hetk! Kohtuda reaalselt oma hirmuga.
Ja kui üks raamat sellise stseeniga lõpeb, kas saab järgmist osa mitte kätte võtta?
Ei saa.
Niisiis ma loen praegu järgmist Sebastiani lugu. 🙂

************************************************
Kirjastuse lehelt:

Sügis. Kaks Jämtlandis matkavat sõbrannat teevad kohutava avastuse: maapinnast ulatuvad välja inimese käeluud. Sündmuspaika saabunud politsei leiab madalast tundruhauast kuus surnukeha, kaks neist lapsed.

Kohale kutsutakse mõrvarühm, kellel õnnestub kahe täiskasvanu surnukeha tuvastada, aga ülejäänud neljaga – perekonnaga – ei jõuta kusagile. Keerukas loos on palju asju, mis kokku ei klapi, ning uurimine liigub üks samm edasi, kaks sammu tagasi.

Sebastian Bergmanile ei paku toppama jäänud uurimine pinget. Selle asemel võtab ta ette äärmuslikke samme, et kindlustada oma habrast sõprust Vanjaga. Kuigi Vanja satub saatuselöökide eest lohutust otsides aina enam Sebastiani juurde, hakkab talle peagi tunduma, et võib olla see polegi saatus, mis tema teele takistusi veeretab.

Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi”

Palju õnne, kirjastus Helios! 10 aastat! 🙂
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi” (524lk. Helios)

30.jpg
Limonaad
Pakk küpsiseid
Kaks banaani
Šokolaadibatoonid
Valgendaja pudel
Mõrtsukal oli kõik, mis vaja, kaasas. Töö võis alata.

See on üks haarav sari! Kuigi Sebastian on üks paras lurjus (aga geniaalne lurjus, seega on ühtteist talle andestatav) ja Vanja (tegelikult ka?! No miks on naise nimeks Vanja?) on äraütlemata ebameeldiv ning endast heal arvamusel olev tibi, on raamat nii põnev, et kahju on ööaega magamisele kulutada.
Seekordses osas tapetakse naisi. Tapetakse samamoodi, nagu üks psühhopaat aastaid tagasi tappis, ainult et see mees on vangis ning tal ei ole välismaailmaga mingit ühendust. Mitmel korral ollakse uue mõrtsuka kättesaamisele juba väga lähedal ja tegelikult teab lugeja päris pikalt, kes on mõrvar, aga lõpplahendus saabub ikka alles viimastel lehekülgedel.

Järgmises lõigus kirjutan ka raamatu sisust!
Eespool juba mainisin, et Sebastian Bergman on lurjus ja Vanja käib jubedalt närvidele. Aga raamatu tõeline pärl on uus vanglaülem Haraldsson! Loe ja imesta, mismoodi inimene nii loll saab olla. Peaks ju olema kogemusi politseis töötatud aastatest või natuke selget talupojamõistust. Aga no ei ole!
Kuidas saab mees anda oma naise pildi sarimõrvarile, kes tappis naisi? Mis sellest, et mõrtsukas on vanglas. Kuidas seesama mees räägib sellele samale mõrtsukale siiralt oma naise töökohast ja plaanidest, mis tal nende pulma-aastapäeval on? Tõepoolest – lugesin ja oli tahtmine karjuda, et ole, loll, ometi vait!
Aga ilma Haraldssonita oleks raamat muidugi palju igavam olnud. 🙂

Lahe on see, mismoodi raamatu lõpus tänavad autorid Rolf Lassgårdi, kes Rootsis vändatud teleseriaalis Sebastiani mängib. Minu jaoks on Lassgård kõigepealt Ove (Fredrik Backman “Mees nimega Ove”), väga huvitav oleks näha, mismoodi ta Sebastian Bergmani mängib. Võibolla saame me kunagi seda sarja ka Eestis näha. Hjorthi ja Rosenfeldti “Sild” meil ju jooksis.

Võtsin kohe kolmanda osa käsile. Siis on muljed värsked ja ei pea tüki aja pärast meelde tuletama hakkama, kes kellega käis ja mis seis tegelaste suhetes oli. 🙂

Birk Rohelend “Kuldne laps”

Birk Rohelend “Kuldne laps” (303lk. Helios)

01Stökel.jpg

 
Kõigepealt aitäh kirjastusele üllatuse eest! Põnev on neid eelkoopiaid lugeda. 🙂
Ja muidugi Sina, kes Sa selle niidirulli musta niidi ja nõelaga ümbrikusse pistsid – Sa peaks Stephen Kingi õõvaauhinna saama! Ikka päris hirmus on seda rulli nüüd, peale raamatu lugemist, vaadata. (Kuna ema kiitis, et hea suure silmaga nõel, siis andsin kogu kupatuse rõõmsa meelega talle) 😀
*
Marina naerab virilalt: “Tavaline Omavere elu. Kõik on halvasti.”
*
Silva elab nüüd kahe lapsega Omaveres, on ajalehe peatoimetaja ja maadleb pidevalt mõtetega, et on halb ema. Töid ja tegemisi kuhjub ja siis saabub taas Paul Vender ning palub Silva abi mõrvajuurdlusel.
Seekord ei kubise raamat laipadest, nagu esimene osa, aga seda võikamad sündmused toimumas on. Ja nii kummaline, et kogu see hirmus sündmuste jada on kirja pandud nii kaunis keeles, et loed ja naudid. Kui poleks krimka, võiks lihtsalt uneleda ja tükkhaaval tekstil ennast kaasa viia lasta.
N: “Hetk hiljem libisevad nad koos kabelist välja nagu tuhakarva varjud.”
Aga on krimka, nii et ei ole aega uneleda.
 
Tempot oli, põnevust oli, öiseid hirmsaid hetki metsas oli. Ma jõudsin mitu korda mõrvari “ära arvata”, aga siis selgus, et ikka vale inimene oli.
Eelmisest Stökeli raamatust mäletan, et lootsin Hugole ilusat elu ja ehk ka armastust, aga seda talle siiski ei pakutud. Äkki kolmandas osas.
Üks täitsa hea kodumaine lugu paljude, aga huvitavate tegelastega ja omapärase lahendusega. Ma pean ütlema, et see sigade liin, mis raamatust läbi jooksis, pani päris mõtlema – kui palju tegelikult selliseid asju tol hullul ajal juhtus?!
 
Aga üks asi pani pead ka kratsima – tegu on Stökeli lugude teise osaga, aga kaht raamatut ei seo kujunduselt mitte miski. Oleks ju tore, kui sarja raamatud sarnased oleks. 🙂