Ruth Ware “Naine kajutist nr 10”

Ruth Ware “Naine kajutist nr 10” (316lk. Helios, tõlkinud: Pilleke Laarmann)

18765712_1593145700709601_8512210350459129328_n.jpg
Laevad ja meri on minu suur armastus ja Ruth Ware esimene raamat “Pimedas, pimedas metsas” oli ka huvitav, nii et kui seda raamatut nägin, tahtsin kindlasti lugeda! Ja siis saabus ta lausa eestikeelsena

Ma pean ütlema, et alguses oli mul tunne, et tüdruk rongist on nüüd laeva kolinud – peategelasel Laural (ehk Lol) tundus ka alkoholiprobleem olema.
Raamat algab sellega, et ta on öösel vindisena koju saabunud ja paari tunni magamise järel leiab ta oma köögist murdvarga. Edasi kulutab ta alkoholi oma närvide rahustuseks ja lõpuks laeval reisiajakirjaniku tööd tehes, leiab ta ka kõik täidetud klaasid kergelt üles. Nii et ma tõesti mõtlesin lugedes, kuiväga tahaks, et mõni tark, stabiilne ja kaine naine mõnes raamatus kummalistele sündmustele satuks ja tegutsema asuks.
Lol on veel mõni probleem – aastaid võetud antidepressandid on teinud temast tabletisõltlase ja lobapidamatus on tal ka hirmus

Aga keskkond – miljardäri värskelt valminud lukslaevuke – on võluv! Samuti on raamatus nii mõnigi värvikas kaasreisija ja naise kadumist kajutist nr. 10 on huvitavalt kirjeldatud. Ruth Ware on minu jaoks nüüdsest kindel valik – kui ma tahan lugeda kerget ja põnevat raamatut, siis võin rahumeeles mõne tema teose kätte võtta (kahjuks on tal praeguseks küll vaid 2 raamatut ja need mõlemad on mul loetud… Aga küll neid tuleb juurde!).

Ma arvan, et see raamat on väga hea suvine meelelahutus! Täpselt selline kerge ja põnev ja hoolikat süvenemist mittenõudev lugu. Lisaks saab pidevalt mõttes Lole soovitada, et palun ära räägi seda ja ära tee toda
No küllap on kõigile krimisõpradele selge, et kui planeerid politseisse kaebama minna, ära seda päev enne kuulutama hakka! Aga raamatut saab tänu sellistele rumalatele tegudele palju huvitavamaks ajada ja erinevaid süžeepöördeid tekitada.

Lugedes tekkis mul mõte, et huvitav kas merehaiguse all kannatajatel võiks tormisel merel loksuva laeva kohta lugedes ka süda pahaks minna? Nimelt on kogu raamatu ajal merel kõrge laine ja laeva õõtsel peatutakse tihti ja mõnuga
Nii et merehaiguse pill sisse ja lugema!

PS: äge kaas, Helios! Raamatut valguse käes liigutades on tunne, et kaantmööda nirisevadki veetilgad. Mul oli raamat kodus lauapeal ja mees ütles, et vaata – kaas on vett saanud!

PPS: Nüüd tuleb sügist ootama hakata, siis ilmub Ruth Ware kolmas raamat, mis pidi veel kõige parem olema! 😀

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras”

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras” (208lk. Helios, tõlkinud: Annika Kupits)

18700021_1589138054443699_6431021317079514550_n.jpg
Norra lapsed valisid selle raamatu oma 2016. aasta lemmikraamatuks ja ma saan väga hästi aru, miks!
Siin on nii palju hoogu ja seiklust ja põnevaid tegemisi, et ei olegi hingetõmbeaega – raamat tuleb korraga alla neelata ja siis kannatamatult uut osa ootama jääda (see peaks eestikeelsena sügisel ilmuma).
Lisaks on kogu lugu üsna humoorikas – sellised toredad tunnetega robotid nagu toidubott, prügibott, tülibott ja istmebott ning salakaval muru, mis liigub su jalge all liikumisele vastupidises suunas ning ähvardab enda peal koperdaja nahka panna

Ma ei ole eriline robotite fänn, aga selles raamatus olid nad nii sümpaatsed, et ninakirtsutamishetke ei tekkinudki

William on 11-aastane ja elab oma vanematega Norras. Nad on sinna põgenenud ja isegi nime vahetanud, aga William pole kindel, miks. Ta teab vaid seda, et ühel päeval kadus tema vanaisa ja et tal on eriline anne murda ka kõige raskemaid koode (vaat see koodimurdmise teema oli väga põnev!). Nii juhtubki, et kui Williami klass läheb ekskursioonile muuseumisse, kus näidatakse võimatut koodi, mida keegi murda ei suuda, saab poisist see, kes mõistatuse lahendab. Ja sealt algab seiklus, sest nüüd teatakse, kus ta on ja kes ta on.
Keda usaldada, keda mitte? Kes ta ise on? Kus on ta kaudnud vanaisa?
Lisaks salajased aiad, imelised orbid, “tarka last ei salli keegi” situatsioonid, nähtamatu arhiiv, maa-alused tunnelid jne.

Väga toredasti kirja pandud raamat! Hea lugemine nii poistele kui tüdrukutele kui ka täiskasvanutele!

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas”

Teema 9: Raamat, mida juba ammu oled lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud:
Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas” (405lk. Helios)

00mees-kes-polnud-mõrtsukas.jpg

Sain ka mina lõpuks oma esimese Sebastiani loo loetud! 🙂
Raamatud ootasid juba jupp aega riiulis, aga ikka tuli kuskilt midagi muud vahele ja nii ta siis läks. Kuni selle teemani.

PS: Ma kirjutan siin ka raamatu sisust, nii et ettevaatust edasilugemisega!

Kõigepealt jagaks oma emotsiooni seoses Sebastiani endaga.
Naistemees algusest peale.
Kõlab kuidagi nirult kui öelda, et tema elu polnud kerge ja ta oli haiget saanud juba lapsepõlvest saati. Nagu vajaks Sebastian vabandust oma suhtumisele ja käitumisele. Aga tõepoolest – kogu armastus oli ta elust ära võetud ja nii pakkus ta endale lihtsat meelelahutust ja huvitavat väljaktuset – saada voodisse iga naine, keda ta sinna saada soovib.
Kuidas ta alguses rongiga sõites naist hindas:
“Umbes nelikümmend, kallis hallikassinine pluus, kallid kõrvarõngad. Pole väga viga, mõtles ta. Naine luges raamatut. Täiuslik, raamatut lugevad neljakümnesed naised olid tema kogemuse põhjal raskusskaala kolmandal astmel. Veidi sõltub küll sellest, mida nad loevad, aga ikkagi.”

Psühholoog Sebastiani hinnanguid naiste (ja kõigi teiste kohta) oli eriti huvitav lugeda. Alguses kerkis kohe silme ette kuju, milline see taibukas võrgutaja ise välja võiks näha, aga siis tuli mehe kirjeldus ja see ei klappinud tema mõtete ja tegudega üldse kokku… Niisiis otsisin ma veidi internetiavarustest ja ennäe – sellest raamatust on Rootsis ka krimisari tehtud (mida tahaks muidugi väga näha!). Ja kes mängib Sebastiani?
Ma ei oleks iial ära arvanud 😀
Rolf Lassgård!!! Ehk siinsetele lugejatele tuntud eelkõige Ovena (filmist “Mees nimega Ove”) 😀 Edasi oli raamatut täpselt sama raske/naljakas/ootusärev lugeda, kui vaadata komissar Maigret`filmi, kus peaosas on Rowan Atkinson…

Ma nautisin Sebastiani võimet kõigile närvidele käia. Kuidas tema partner Vanja kogu aeg hädas oli, et vestluse viimane sõna ikka talle jääks! No ei lähe õnneks. Need piinavad autosõidud koos kõiketeadva Sebastianiga 🙂
Ja ühel hetkel tuli mulle äkki silme ette pilt meie kodumaisest hittfilmist “Keskea rõõmud”, kus Niguli juurde sõidetakse ning Tõnu ja Pille autos istuvad ning Pille vihaselt Tõnule sisistab: “Sa oled lihtsalt üks tõbras!”

Aga – see oli tõesti huvitav raamat! Isikupärased ja mõnuga lahti kirjutatud tegelased (ma kartsin juba, et vaese Haraldssoni rolliks jääbki igal võimalikul hetkel sigitamistööga tegeleda ja miski muu tal ei õnnestugi. Lõpuks sai ikkagi oma vaevaga väljateenitud kuulsusekuuli ja sellele järgneb kindlasti au ja imetlus, mida vaene mees nii väga igatses!) ning ootamatud süžeepöörded.
Raamatu lõpp oli ilmselt Hans Rosenfeldti idee, sest sellist lahendust (esimene lõpp ja siis teine, õige lõpp), kasutas ta ka enda telesarjas “Sild”.

Jah, ma arvasin ära, kes on tegelikult tapja (pealkiri andis olulise vihje), aga see ei seganud üldse raamatu nautimist! Põnev oli jälgida, mismoodi uurijad õige lõpuni juhatati.
Läbi kõige selle rivaalitsemise, mis neil pidevat omavahel käis… Ilmselt on raske töötada grupis, kus iga hetk püüab igaüks olla teisest parem ja suure sammu ees.

Ühest asjast ei saanud ma aru (krimisarjad on mu lemmikud, sellepärast) – Rogeri ema Lena kutsuti kaamerasse jäänud autot tuvastama. Ta vaatas videot ja ütles, et ei tundnud autot ära. Ja sellepeale lasti tal lihtsalt minna. See oli oluline hetk! Miks talle saba taha ei pandud? Naine kõndis ju otse selle autoni, mida ta lindilt näinud oli…

Mõnus-mõnus lugemine! Armsa Ove-Rolfi-Sebastiani pilt silme ees 🙂 Loen kindlasti ka järgmisi raamatuid ja ootan uusi tõlkeid!
Huvitav kaanekujundus Jaak Rüütlilt ja au ning kiitus kirjastusele Helios kõvakaaneliste raamatute eest! Lugemismugavus mängib hea raamatu puhul ikka nii suurt rolli.

Esimese raamatu lõpustseeni Sebastiani ja tapja vahel saab rootsikeelsena vaadata siit, jupike küll, aga annab toreda pildi seriaalist:

Ruth Ware “Pimedas pimedas metsas”

Ruth Ware “Pimedas pimedas metsas” (280lk. Helios)

pimedaspimedasmetsas

Mõtlesin, et võtan osa kirjastuse Helios väiksest lugemismängust, kus tuleb viie nädala jooksul kolm raamatut läbi lugeda ja läbi blogida. Põnevikud kõik, nii et kiire ja lihtne lugemine 🙂
Siin on üks neist.

Pange raamatu tegevus süngesse üksildasse majja keset metsa, las tegevus toimub sel ajal, kui on talv ja lumi, tuiskab ja inimesed ei saa majast liikuma ning ma olen müüdud 🙂
Päris nii siin raamatus ei läinud, aga suurte klaasseintega maja keset metsa oli kirsiks tordil. Poole raamatuni kujutasin ette, mis õues toimuma võiks hakata ja kuidas inimesed klaasist majas väljasolijatele “etendust” annavad, mismoodi akendele võiks kirjad tekkida, mõrad joonistuda või inimesed majas metsavahel liikuvaid tulesid märkavad, aga läks teisiti. Metsast ei tulnudki kurje jõude, majas sees oli olemas kõik selleks, et paljude inimeste elud ära rikkuda.

Nora on eluga rahul. Tal on mõnus pisike korter, kus voodist tõusmata saab külmkapist kohvi jaoks piima võtta, ning tal pole kindlaid tööaegu – kirjanik, kes teeb oma tööd kodus, kasvõi terve päev ööriietes. Mõnus elu!
Ühel päeval saabub e-mail, kus Nora kutsutakse ta kooliaegse sõbranna Claire`i tüdrukuteõhtule.
Nad ei ole 10 aastat näinud.
Nad ei lahkunud sõpradena.
Aga Nora otsustab minna.

Tüdrukute õhtu toimub Londonist eemal, Northumberlandis, uhkes klaasmajas keset metsa. Seltskond, kes sinna majja koguneb, on väga erinev: ülipopulaarne preili Claire, teda jumaldav hüsteerikust sõbranna Flo, äsja emaks saanud pidevalt koju jäänud lapse pärast pabistav Melanie, geist näitekirjanik Tom, võimukas ja sarkastiline arst Nina (minu lemmik selles kompotis) ning Nora, kes tunneb ennast pidevalt vales kohas olevana.
PS: Ära loe edasi, kui tahad ise raamatut lugeda! Lobisen üht-teist välja!

Kuna oli teada, et raamatus saab keegi surma (see on kaanel kirjas) ja kuna ma eeldasin, et majas toimub mingi suuremat sorti veresaun, siis mõtlesin alguses, kes neist ellu võiks jääda ja arvasin, et kõige suuremad šansid on Melaniel, sest sel pealtnäha äpul pabistajal on kõige suurem motiiv ennast elusana koju võidelda – väike laps. Veresauna küll ei tulnud, aga õigesti arvasin – Melaniel oli kõige rohkem oidu sellelt totakalt ürituselt lihtsalt minema minna.
Tegelikult on raamatu esimesel leheküljel kirjas, kes surma saab… Sealt edasi saab jutu arenedes juba ära arvata, kes on mõrtsukas, kuidas asi planeeritud oli miks just Nora sellele kummalisele üritusele kutsuti.
No ja Nora… Lõpus, kui ta mõrtsukaga kahekesi jääb, võtab ta temalt vastu teetassi, joob sealt, imestab tee halva maitse üle ja joob edasi… Kas nii loll saab tegelikult ka olla? Eriti veel siis kui oled krimikirjanik…

Aga hoolimata kõigest on lugu põnevalt kirja pandud ja lugemine läheb lennates.
Üks lahe sõna tuli siit raamatust: rutiinitekk. Matsin kõik rutiiniteki alla. 🙂

Üks hea idee tuli ka siit raamatust: kellegagi tülli minnes tuleks tema nimi kriidiga oma kingatalla alla kirjutada ja siis kõndima minna. Kui nimi talla alt on kustnud, siis peaks ka solvumine meelest läinud olema.

Üks küsimus tekkis mul ka. Raamatus on kirjas:
“Pepperoni-rasv voolas mööda ta lõuga alla ja ta limpsas selle keelega ära…” No proovige keelega üle oma lõua limpsata! Tuleb välja? Minul küll ei tule…

Tegelikult tekkis veel üks küsimus…
Tüdrukute õhtu oli novembri keskel. Nora ärkas ühel hommikul kell 6:48, tõmbas kardinad eest ja nägi välja vaadates, kuidas “virsikukarvalistele pilvedele langes ülalt päike”. Tundus imelik, otsisin välja Northumberlandi päikesetõusude tabeli ja sel ajal peaks seal päike alles kell 7:20 tõusma hakkama. Nii et seal ülal ei saanud veel miski särada 😉

Raamatus on ka üks koht, kus vaieldakse Agatha Christie tuntud loo “Kümme väikest neegrit” üle. Nina väidab, et pealkiri on “Kümme väikest eskimot”, Nora on kindel, et seal on kirjas “Kümme väikest indiaanlast”. Vaidlemise käigus selgub, et seda pealkirja on aja jooksul muudetud nii, et neegrid on asendatud indiaanlaste ja hiljem sõduritega. Vaatasin, et tõepoolest, USA-s on selle raamatu pealkirjaga trikke tehtud tõesti. Kõige tolerantsem pealkiri siiski võidutseb: “And Then There Were None” 😀

“Inimesed ei muutu,” ütles Nina kibedalt. “Nad lihtsalt õpivad oma tegelikku mina paremini varjama.”

Birk Rohelend “Sa pead suudlema Silvat”

Birk Rohelend “Sa pead suudlema Silvat” (272lk. Helios)

16265524_1453067598050746_9131610971782131780_n.jpg
Depressiivsed Eesti väikelinnaaad…
Kummitas mul peas kui seda raamatut lugesin.

Mitte lihtsalt depressiivsed, vaid kriminaalsed ja salalikud ja ükskõiksed. Linnad, kus võidakse tappa, aga kedagi ei huvita, sest “kõik on tulnud siia selleks, et maailma hulluse eest pakku pugeda”, nii et jätame parem selle laiba ja läheme eluga edasi.
Keegi ei tunne temast nagunii puudust.

Siit raamatust tuli välja sarnane mõteviis, nagu briti toredates krimisarjades tihti on – kui mõrtsukas on leitud, siis põhjendab ta oma teo nii ilusti ära, et jääbki mulje – kõigil on parem, kui selle inimese asemel on laip! Siin ei arvanud seda mõrtsukas, vaid need, kes oleks pidanud mõrtsuka leidmisega tegelema.

Ja laipu siin jagub! Midsomeri rahvas on Omavere küla rahva kõrval amatöörid!
Kui ma nüüd, peale lugemist, raamatu tegelaste peale mõtlen, siis seal ei olnud mitte ühtegi täiesti mõistuse juures inimest!

PS! Ära loe edasi, kui tahad ise raamatut lugeda! Lobisen ühtteist välja.

Korrumpeerunud vallavanem (kes maksis ühele mehele, et too tema hullumeelse tütrega abielluks), kanepikasvatajast politseinik, vanaema, kes laskis surnuks peetud tüdrukul oma keldris elada, väike poiss, kes vahib tühjusse ja karjub “tädi!”, impotendist vägistaja doktor, Silva jobu elukaaslane. Ja nii edasi…
Tegelaste komplekt oli vägev ja hoolimata oma hullustest (tänu sellele?) klappisid nad kõik kenasti kokku ja lõid viljaka pinnase põnevuseks ning unetuseks 🙂

Mul tekkis raamatut lugedes mitmeid küsimusi (miks Silva oma vanaema nii hilja haiglasse vaatama läks? Miks Miko kohe peale õnnelikku surmasuust pääsemist ennast aknast alla kukutas?), aga mulle meeldis, mismoodi see lugu arenes.

Ma loodan sümpaatsele Hugole edaspidistes osades õnne armastuses 🙂

Kui ma enne raamatu lugemist arvasin, et see kaanepilt on lummav, siis nüüd vaatan ma selle peale ebamugavustundega… Kes loeb, saab aru miks.

Jah, oleks põnev lugeda, kuidas Silva lugu edasi areneb. Kahju ainult, et nii mõnigi huvitav karakter selles raamatus surma sai. Aga miski ütleb mulle, et Omavere on hullude ja mõrtsukate põhjatu kasvulava, nii nagu Midsomeri külakesed.

PS: raamatu autori pilt on leitud netist, autoriks Ülo Josing, foto värvid keerasin tuksi (mustvalgeks) mina.

Raamatu kaanefoto on Evgeni Kolesnikult, siin lehel saab originaali ka näha: http://illusion.scene360.com/art/80768/evgeni-kolesnik/

Blake Crouch “Tumeaine”

103. Blake Crouch “Tumeaine” (302lk. Helios)
14732177_1351526558204851_3767839800268474254_n.jpgSellistel raamatutel võiks olla 10 osa, igaüks 1000 lehekülge pikk. Ikka jääks väheks! Nii huvitav, põnev, kohutav ja hirmus oli see lugu.

Jason on tuumafüüsik. Ta elab oma armastatud naise ja pojaga toredat pereelu. Naine on kodune, Jason õpetab ülikoolis füüsikat.
15 aastat tagasi juhtus nii, et Daniela jäi ootamatult rasedaks ja Jason pidi otsustama – kas hiilgav teadlasekarjäär (ta OLI andekas!) või laps ja pere. Mees valis viimase.
On ilus õhtu, pere on kodus, tehakse süüa ja naljatatakse. Jasonil on vaja korraks väljas käia – tema sõber füüsik on saanud suure auhinna ning teda on vaja õnnitleda. Lepitakse kokku, et mees on 45 minuti pärast tagasi.
Jason õnnitleb sõpra ja kiirustab siis koju.
Teepeal tungitakse talle kallale, kästakse autoga linnast välja sõita, pekstakse ja süstitakse midagi, mis tal pildi eest võtab.
Kui mees ärkab, on tema ümber valgetes kitlites inimesed. Nad on hämmeldunud, õnnelikud ja soovivad talle südamest õnne hiilgava avastuse tegemise pärast ning ootavad põnevusega, mida mees SEALPOOL nägi.
Jason ei tunne neist kedagi. Ei tea, kus ta on. Aga kõik tema ümber kummardavad teda ja ülistavad tema tohutut teadusalast saavutust.

Ja rohkem ma ei saa kirjutada (kuigi tahaks!), sest siit läheb lahti lugu, mis tõstis minu kulme aina kõrgemale ja kõrgemale. Aja- ning ümbruse taju kadus nagu nalja ning ei saanud arugi, kui lõpuks raamatu viimast lehte keerasin ja sain sügavalt välja hingata…

“Wayward Pines” oli suurepärane!
“Tumeaine” on täpselt sama suurepärane.
Kõigile, kes armastavad ulmet, põnevust ja õudu.

Ja kui raamat on läbi, siis tekib küsimus – mis siis, kui ongi olemas selline asi, nagu multiversum? Mis siis, kui iga meie otsus loob uue maailma? Paralleelmaailma…

PS: Kas te olete kunagi musti käsi pestes mõelnud, et te määrite vee mustaks? Mitte seda, et pesete käed puhtaks, vaid et te määrite vee mustaks?

Blake-Dark-Matter-Side-by-Side-Crop.jpg

Paula Hawkins “The Girl on the Train”

Paula Hawkins “The Girl on the Train” 316lk.
Eesti keeles välja antud: “Tüdruk rongis” (320lk. Helios)

00Rongis.jpg

Stockholmi puhkuse ajal tegin plaani, et lähen ja ostan endale mõne ingliskeelse raamatu. Murakami. Läksin ka, ostsin Murakami, aga kas on võimalik piirduda ühega kui pool poodi on kõiksugu põnevat täis? Kui ma selle raamatu kätte võtsin, küsis müüja mult säravate silmadega, kas ma olen KA sellest raamatust kuulnud!? Ei olnud. Ta oli selle lugemise just ise lõpetanud ja oli tõesti elevil – see pidi olema selle suve hittraamat ja igati oma tiitlit väärt! Ma ei ostnud seda veel, uurisin õhtul, mis üldiselt kirjutatakse. Ja leidsin, et tegu on tõepoolest hitiga, mida tuliselt kiidetakse ja vihaga laidetakse. Ostsin ära ja see oli tõesti köitev! Esimene kord kui lugedes tekib minus hirmutunne. Sellest lubatakse ka film teha, ühe mu lemmiku, Emily Bluntiga, peaosas. Ootame!

PS! ÄRA loe edasi, kui plaanid ka seda raamatut lugeda!
Rachel sõidab igal hommikul rongiga Londonisse. Rong peatub alati ühes kohas stopptule ees ja aknast välja vaadates näeb ta, kuidas ühes majas elavad ilus blond naine ja tema tugev, kena mees. Vahel joovad nad terrassil kohvi, vahel suudleb mees naise juukseid. Rachel on pannud neile nimed ja mõelnud välja, millega nad võiks tegeleda. Aga ühel päeval näeb ta naist teise mehega. Ja see mees suudleb naist. Racheli ideaalne paar laguneb koost. Järgmisel päeval see ilus blond naine kaob. Rachel teab midagi, mida uurijad ei tea, aga teda ei võeta usaldusväärse tunnistajana, sest ta joob palju ja on tihti purjus…

Rachel peaks ju olema negatiivne kangelane – töötu, pidevalt alkoholiuimas. Aga ta tekitab hoopis sümpaatiat ja paneb endale kaasa tundma. Ilmselt sellepärast, et ma lugedes tean, et ta ajab õiget asja. Mis sest, et teda ei usuta.

Väga huvitavalt ja haaravalt kirja pandud raamat, kus isegi viimane lehekülg peidab endas üllatust.