Birk Rohelend “Kuldne laps”

Birk Rohelend “Kuldne laps” (303lk. Helios)

01Stökel.jpg

 
Kõigepealt aitäh kirjastusele üllatuse eest! Põnev on neid eelkoopiaid lugeda. 🙂
Ja muidugi Sina, kes Sa selle niidirulli musta niidi ja nõelaga ümbrikusse pistsid – Sa peaks Stephen Kingi õõvaauhinna saama! Ikka päris hirmus on seda rulli nüüd, peale raamatu lugemist, vaadata. (Kuna ema kiitis, et hea suure silmaga nõel, siis andsin kogu kupatuse rõõmsa meelega talle) 😀
*
Marina naerab virilalt: “Tavaline Omavere elu. Kõik on halvasti.”
*
Silva elab nüüd kahe lapsega Omaveres, on ajalehe peatoimetaja ja maadleb pidevalt mõtetega, et on halb ema. Töid ja tegemisi kuhjub ja siis saabub taas Paul Vender ning palub Silva abi mõrvajuurdlusel.
Seekord ei kubise raamat laipadest, nagu esimene osa, aga seda võikamad sündmused toimumas on. Ja nii kummaline, et kogu see hirmus sündmuste jada on kirja pandud nii kaunis keeles, et loed ja naudid. Kui poleks krimka, võiks lihtsalt uneleda ja tükkhaaval tekstil ennast kaasa viia lasta.
N: “Hetk hiljem libisevad nad koos kabelist välja nagu tuhakarva varjud.”
Aga on krimka, nii et ei ole aega uneleda.
 
Tempot oli, põnevust oli, öiseid hirmsaid hetki metsas oli. Ma jõudsin mitu korda mõrvari “ära arvata”, aga siis selgus, et ikka vale inimene oli.
Eelmisest Stökeli raamatust mäletan, et lootsin Hugole ilusat elu ja ehk ka armastust, aga seda talle siiski ei pakutud. Äkki kolmandas osas.
Üks täitsa hea kodumaine lugu paljude, aga huvitavate tegelastega ja omapärase lahendusega. Ma pean ütlema, et see sigade liin, mis raamatust läbi jooksis, pani päris mõtlema – kui palju tegelikult selliseid asju tol hullul ajal juhtus?!
 
Aga üks asi pani pead ka kratsima – tegu on Stökeli lugude teise osaga, aga kaht raamatut ei seo kujunduselt mitte miski. Oleks ju tore, kui sarja raamatud sarnased oleks. 🙂
Advertisements

Rosie Walsh “Ilma ainsagi sõnata”

Rosie Walsh “Ilma ainsagi sõnata” (335lk. Helios)

35992730_2003903132967187_3638017576669282304_o.jpg
Aitäh kirjastusele võimaluse eest veel enne raamatu ilmumist lugeda selle eelkoopiat! Põnev kogemus, mis pani mind loetusse erilise tähelepanuga suhtuma ja teksti terasemalt jälgima.

Juunikuu Inglismaal, kuum nädal, harakputked õitsevad, parmud pirisevad ja tee ääres istub mees, kes räägib eksinud lammas Lucyga. Ilus mees, kelle seltskonnas Sarah end kohe hästi tunneb ja ühest kohtumisest saavad imelised 6 päeva täis armastust, mõnusaid jalutuskäike, naeru, tundeid ja lubadusi.
Siis peab Eddie nädalaks ära sõitma, aga kui ta tagasi tuleb jätkavad nad sealt, kus pooleli jäid. Nii arvab Sarah. Aga nii ei lähe.
Eddie ei tule tagasi.
Ta ei helista, ei vasta sõnumitele, ei ilmu Facebooki. Mees oleks kui maamunalt kadunud ja Sarah üritab iga hinna eest teda leida.
Raamatu USA versiooni pealkiri on “Ghosted” ja see pidi olema uus sõna, mis tähendabki seda, et inimest ei ole võimalik ei telefoni ega sotsiaalmeedia abil kätte saada.

Iga uue peatükiga, uue leheküljega, tekkisid mul ideid, mis võis juhtuda.
Mehel on teine pere.
Ta ei ole see, kellena ta end esitles.
Sarah on oma hiljutisest lahutusest nii endast väljas, et kujutas seda meest ja nädalat temaga lihtsalt ette (jah, ma olen lugenud mitut Celia Readi raamatut ja tänu neile kaldun tihti arvama, et peategelase peas pole kõik korras).
Aga siis lõpeb kahtlusi külvav esimene osa ja teises pööratakse kõik pahupidi!
Miski ei olnud nii, nagu ma arvasin olevat. Üllatusmomente oli kuhjaga. Isegi surnud oli keegi teine, mitte see, kes tundus surnud olema!
Ja siis tuli kolmas osa ja ma olin enda arust raamatu lahenduseks valmis. Ainult et kirjanik tegi siingi kannapöörde ning kirjutas hoopis teistmoodi lõpu kui ma ootasin.
Istun ja mõtlen siin, kas see lõpp mulle meeldis?
Tegelikult ju meeldis, meelitas väikse pisaragi silmanurka. Aga ma olin oodanud midagi muud ja sellepärast pean ma harjumiseks natuke aega võtma (ma nimelt ootasin huviga, mismoodi kirjanik selles minu poolt eeldatavas lõpus Eddie elu õnnelikuks pöörab).

Raamatut lugedes tuleb hoolega jälgida peatükkide juures olevaid kuupäevi ja nimesid, sest mul läks küll vahepeal veidi sassi, kes on kes ja mida ta mõtleb. Mõned peatükid aga ongi ilma mingi vihjeta ja seetõttu selgub alles päris lõpus, miks ja kellele oli kirjutatud raamatu päris esimene peatükk. Ja see oli lahe, sest pmst. võiks peale raamatu lõpetamist esimese osa uuesti lugeda – seekord juba teaks, mis tegelikult toimub.

Ma mõtlesin selle raamatu juures pidevalt, mis küll sundis üht naist niimoodi üht kaduma läinud meest taga ajama ja otsima. Nädal tutvust ja armastust? Kes ise juba natuke aega elu ja suhteid kogenud on teab, et värske tutvuse naeratused ja sõnad võivad küll ilusad näida ja kenasti kõlada, aga nende taga ei pruugi veel midagi olla.
Mõtlesin ja sain siis aru.
Mees, kes vestleb lambaga, ütleb mööduvale kassile mjäu, kakleb oma hoovi orav Stevega ja voolib puust loomakesi on kindlasti väärt tagaajamist.
Ja leidmist.
😀

Jätkuvalt mõtlen ma iga armasturomaani lõpus – ära oma elu ise keeruliseks ela!
Kui on vaja millestki rääkida, siis räägi. Kui teine tahab rääkida, siis kuula. Las saladusi kannavad endaga kaasas vaid raamatukangelased – need teevad romaanid põnevaks, aga päriselu valusaks.

Raamat on huvitav ja isemoodi süžeepööretega. Minge suvisel hommikul heinamaale, istuge kuskile lammaste lähedale, lugege, nautige ja tulge õhtul tagasi imestades kirjaniku osavuse ja tegelaste elu keerukuse üle. Rõõmustage, et teie elu on palju lihtsam ja rõõmsam. 🙂
Siin raamatus ei ole miski nii, nagu alguses paistab.
**************************************************************************************

Rosie Walshi jaoks on see esimene raamat, mille ta annab välja enda pärisnime all. Varem on talt ilmunud neli raamatut pseudonüümiga Lucy Robinson.
Kirjaniku veebileht: https://www.rosiewalsh.com/about/

01abc.png

Ruth Ware “The lying game”

Teema 12. Raamat, mida lugesid vaid autori pärast, sisututvust lugemata/raamatust mitte midagi teadmata.
Ruth Ware “The lying game” (374lk. Harvill Secker)

27331969_1847129108644591_7004096255900744448_n.jpg
Võtsin selle raamatu esmaspäeval lugemisse, ingliskeelsena, ja avastasin eile, et Helios andis just nüüd ka eestikeelse välja
Igal juhul oli Ruth Ware esimene raamat “Pimedas, pimedas metsas” nii hea, et ma loen läbi kõik, mis ta kirjutab. Seda pole küll kuigi palju – kolm raamatut siiani ja teine, “Naine kajutist nr 10” polnud esimese vääriline. Niisiis haarasin põnevusega kolmanda – ehk on sama hea kui esimene!
Ei olnud sama hea. Üsna ühel pulgal teisega. Aga pakkus siiski huvitavaid hetki.

4 kooliaegset sõbrannat (miks on raamatutes ja filmides alati 4 sõbrannat? Miks mitte 3 või 5?), kooliaegne valetamise mäng ja selle tagajärjed, vana armastus, uued ohud, kadumine, kaldalt leitud kondid, vesi, alkohol, tuli, väikse küla kuulujutud ja avastus, et üks neist on teistele kogu aeg valetanud!

Tihti tekkis küsimus, kas loo jutustaja Kate on natuke kehva taibuga? Keegi ütles midagi, Kate juurdles selle üle umbes kolmandiku leheküljest või teadis vastust niigi, ja küsis siis üle: mida? Peategelased, neli sõbrannat, olid kogu aeg kohkunud, näost valged või hallid ja värisevate kätega. Mitmeid teemasid korrati niimitu korda, et tekkis tunne – kuidas nemad, kes kohal olid, asjast ikka veel aru ei saa? Mina, lugejana, sain juba eelmisel korral.   Siis jõudis kohale, miks korrati – sõbrannasid oli ju 4! See tähendas, et 4x oli vaja sama jutu peale ehmuda ja näost valgeks minna.

Aga üldmulje mulle sobis. Ruth Ware oskab hästi sõnu seada ja näha on, et ta naudib pikkade mõttelõngade kirjapanekuid ja olukordade kirjeldusi. Ei olnud jama naistekas, oli selline aeglaselt keerav ja pingettõstev lugu, mis mitu korda ähvardas, aga lõpuks ikkagi kulminatsioonini jõudis.
No ja raamatu lõpulause!
Lugesin seda mitu-mitu korda üle ja mõtlesin, mida see küll tähendada võis. Siis läksin ja nägin Goodreadsis, et see on lausa omaette arutlusteemaks. Aga mida kirjanik sellega täpselt mõtles, see jääb ilmselt saladuseks.
Soovitan neile, kellele meeldivad aeglasema kulgemisega pisikest närvikõdi pakkuvad põnevikud.

“Horrorstör – lühijutuvõistluse parimad palad”

“Horrorstör – lühijutuvõistluse parimad palad” (98lk, Helios)

Horrorstor-lyhijutu-vihik-kaaned-e-raamat.jpgKuna ma tegelen praegu teemaga 6 (ühelt autorilt 700lk), siis napsan siia vahele lühemaid palakesi.
Paljud siin grupis on lugenud Grady Hendrixi raamatut “Horrorstör”, aga palju teist samanimelisest lühijutuvõistlusest teadis? Mina ei teadnud, aga kui Heliosel oli sügisene allahindlus, siis tuulasin nende kodulehel ja see raamat jäi silma. Mulle meeldivad õudukad Tellisin ära ja lugesin nüüd õhtuse teetassi kõrvale läbi.
Kogumik viie parima õuduslooga, mis jõudsid HÕFF festivali raames korraldatud lühijutuvõistluse finaali.

Teetassi juurde sobivaid lugusid oli siin 1 (kokku on 5 lugu). Kõige esimene, mille on kirja pannud Marianne Lind. “Nihe” nimeks.

NB! Spoiler! Ära loe, kui jutu sisu teada ei taha!

Kujutage ette, et elate korrusmajas. Teie all olev korter on pikalt tühi olnud, aga ühel õhtul kuulete sealt äkki hääli. Arutate mehega, et nii tore, vist on eestlased! Maja asub Lasnamäel.
Saabub õhtu, lähed rõdule ja kuuled, et alumise korruse rahvas räägib omavahel. Räägib sinu ja sinu mehe häälega, sedasama juttu, mida te omavahel veidi aega tagasi rääkisite!!!

NB! Spoileri lõpp.

Mul oli kahju, et see jutt nii lühike oli! Siit oleks mõnusa raamatu saanud. Sellise, mida loed ja vaikselt võbised.
Sellele loole kuulus minupoolne võidukarikas.

Teised neli olid tunduvat räigemad. Zombid, hull vanamees metsamajas, veri lendamas. Brrr … Võidulugu, Janar Saaroni “Reiverid”, oli ikka tõeliselt jälk lugemine. St. lugu oli hästi kirja pandud ja õudne, aga selle sisu oli võigas!
Mulle meeldivad ikka tondijutud ja vaimude maailm rohkem kui päris räiged veristamistega õudukad.

Kas te teate, milline on maailma kõige lühem õudusjutt?
Viimane inimene maailmas istub üksinda toas. Keegi koputab uksele.
Autor: Frederic Brown

Francesco Marciuliano “Hea elu õppetunnid” ja “I could pee on this”

Väike vahepala 🐈

Francesco Marciuliano
“Hea elu õppetunnid” (112lk, Helios)
“I could pee on this” (112lk, Chonicle books)

26231882_1819668568057312_4107786354633049943_o.jpg
Kaks väikest lõbusat vahepala väljakutse teemade vahele (liiga väiksed raamatukesed, et nende läbilugemist väljakutseks võiks nimetada) – kasside mõtted proosas ja luulevormis. 😺
Esimeses raamatus on palju häid õpetusi, mismoodi oma õukonnale enda soove näidata, mis ajal mängule keskenduda (öösel kella 3 paiku), kuidas süüa saada, mismoodi külalistega käituda jne.
Teises raamatus on kogu inimesele vajalik informatsioon edastatud võrratus värsivormis.

Luuleraamat oli naljakam ja pani mitmel korral turtsatama, rääkimata äratuntavatest kassihetkedest meiegi kodus.
Paistab, et kõigile muudele muredele lisaks peavad meie loomad arvestama veel ka arvutiajastuga, kuhu nende ebatavaline tukastuspoos või valesti kalkuleeritud hüpe kogu ilmarahvale naeruks riputatakse!

That Top Shelf

I think I can jump to that top shelf
I want to jump to that top shelf
I know I can jump to that top shelf
I am jumping to that top shelf
I missed that top shelf by a good six feet
And now everything is on the floor
And I’m left wondering
Why people even bother buying china
If it breaks so easily

Ruth Ware “Naine kajutist nr 10”

Ruth Ware “Naine kajutist nr 10” (316lk. Helios, tõlkinud: Pilleke Laarmann)

18765712_1593145700709601_8512210350459129328_n.jpg
Laevad ja meri on minu suur armastus ja Ruth Ware esimene raamat “Pimedas, pimedas metsas” oli ka huvitav, nii et kui seda raamatut nägin, tahtsin kindlasti lugeda! Ja siis saabus ta lausa eestikeelsena

Ma pean ütlema, et alguses oli mul tunne, et tüdruk rongist on nüüd laeva kolinud – peategelasel Laural (ehk Lol) tundus ka alkoholiprobleem olema.
Raamat algab sellega, et ta on öösel vindisena koju saabunud ja paari tunni magamise järel leiab ta oma köögist murdvarga. Edasi kulutab ta alkoholi oma närvide rahustuseks ja lõpuks laeval reisiajakirjaniku tööd tehes, leiab ta ka kõik täidetud klaasid kergelt üles. Nii et ma tõesti mõtlesin lugedes, kuiväga tahaks, et mõni tark, stabiilne ja kaine naine mõnes raamatus kummalistele sündmustele satuks ja tegutsema asuks.
Lol on veel mõni probleem – aastaid võetud antidepressandid on teinud temast tabletisõltlase ja lobapidamatus on tal ka hirmus

Aga keskkond – miljardäri värskelt valminud lukslaevuke – on võluv! Samuti on raamatus nii mõnigi värvikas kaasreisija ja naise kadumist kajutist nr. 10 on huvitavalt kirjeldatud. Ruth Ware on minu jaoks nüüdsest kindel valik – kui ma tahan lugeda kerget ja põnevat raamatut, siis võin rahumeeles mõne tema teose kätte võtta (kahjuks on tal praeguseks küll vaid 2 raamatut ja need mõlemad on mul loetud… Aga küll neid tuleb juurde!).

Ma arvan, et see raamat on väga hea suvine meelelahutus! Täpselt selline kerge ja põnev ja hoolikat süvenemist mittenõudev lugu. Lisaks saab pidevalt mõttes Lole soovitada, et palun ära räägi seda ja ära tee toda
No küllap on kõigile krimisõpradele selge, et kui planeerid politseisse kaebama minna, ära seda päev enne kuulutama hakka! Aga raamatut saab tänu sellistele rumalatele tegudele palju huvitavamaks ajada ja erinevaid süžeepöördeid tekitada.

Lugedes tekkis mul mõte, et huvitav kas merehaiguse all kannatajatel võiks tormisel merel loksuva laeva kohta lugedes ka süda pahaks minna? Nimelt on kogu raamatu ajal merel kõrge laine ja laeva õõtsel peatutakse tihti ja mõnuga
Nii et merehaiguse pill sisse ja lugema!

PS: äge kaas, Helios! Raamatut valguse käes liigutades on tunne, et kaantmööda nirisevadki veetilgad. Mul oli raamat kodus lauapeal ja mees ütles, et vaata – kaas on vett saanud!

PPS: Nüüd tuleb sügist ootama hakata, siis ilmub Ruth Ware kolmas raamat, mis pidi veel kõige parem olema! 😀

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras”

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras” (208lk. Helios, tõlkinud: Annika Kupits)

18700021_1589138054443699_6431021317079514550_n.jpg
Norra lapsed valisid selle raamatu oma 2016. aasta lemmikraamatuks ja ma saan väga hästi aru, miks!
Siin on nii palju hoogu ja seiklust ja põnevaid tegemisi, et ei olegi hingetõmbeaega – raamat tuleb korraga alla neelata ja siis kannatamatult uut osa ootama jääda (see peaks eestikeelsena sügisel ilmuma).
Lisaks on kogu lugu üsna humoorikas – sellised toredad tunnetega robotid nagu toidubott, prügibott, tülibott ja istmebott ning salakaval muru, mis liigub su jalge all liikumisele vastupidises suunas ning ähvardab enda peal koperdaja nahka panna

Ma ei ole eriline robotite fänn, aga selles raamatus olid nad nii sümpaatsed, et ninakirtsutamishetke ei tekkinudki

William on 11-aastane ja elab oma vanematega Norras. Nad on sinna põgenenud ja isegi nime vahetanud, aga William pole kindel, miks. Ta teab vaid seda, et ühel päeval kadus tema vanaisa ja et tal on eriline anne murda ka kõige raskemaid koode (vaat see koodimurdmise teema oli väga põnev!). Nii juhtubki, et kui Williami klass läheb ekskursioonile muuseumisse, kus näidatakse võimatut koodi, mida keegi murda ei suuda, saab poisist see, kes mõistatuse lahendab. Ja sealt algab seiklus, sest nüüd teatakse, kus ta on ja kes ta on.
Keda usaldada, keda mitte? Kes ta ise on? Kus on ta kaudnud vanaisa?
Lisaks salajased aiad, imelised orbid, “tarka last ei salli keegi” situatsioonid, nähtamatu arhiiv, maa-alused tunnelid jne.

Väga toredasti kirja pandud raamat! Hea lugemine nii poistele kui tüdrukutele kui ka täiskasvanutele!