Ruth Ware “The lying game”

Teema 12. Raamat, mida lugesid vaid autori pärast, sisututvust lugemata/raamatust mitte midagi teadmata.
Ruth Ware “The lying game” (374lk. Harvill Secker)

27331969_1847129108644591_7004096255900744448_n.jpg
Võtsin selle raamatu esmaspäeval lugemisse, ingliskeelsena, ja avastasin eile, et Helios andis just nüüd ka eestikeelse välja
Igal juhul oli Ruth Ware esimene raamat “Pimedas, pimedas metsas” nii hea, et ma loen läbi kõik, mis ta kirjutab. Seda pole küll kuigi palju – kolm raamatut siiani ja teine, “Naine kajutist nr 10” polnud esimese vääriline. Niisiis haarasin põnevusega kolmanda – ehk on sama hea kui esimene!
Ei olnud sama hea. Üsna ühel pulgal teisega. Aga pakkus siiski huvitavaid hetki.

4 kooliaegset sõbrannat (miks on raamatutes ja filmides alati 4 sõbrannat? Miks mitte 3 või 5?), kooliaegne valetamise mäng ja selle tagajärjed, vana armastus, uued ohud, kadumine, kaldalt leitud kondid, vesi, alkohol, tuli, väikse küla kuulujutud ja avastus, et üks neist on teistele kogu aeg valetanud!

Tihti tekkis küsimus, kas loo jutustaja Kate on natuke kehva taibuga? Keegi ütles midagi, Kate juurdles selle üle umbes kolmandiku leheküljest või teadis vastust niigi, ja küsis siis üle: mida? Peategelased, neli sõbrannat, olid kogu aeg kohkunud, näost valged või hallid ja värisevate kätega. Mitmeid teemasid korrati niimitu korda, et tekkis tunne – kuidas nemad, kes kohal olid, asjast ikka veel aru ei saa? Mina, lugejana, sain juba eelmisel korral.   Siis jõudis kohale, miks korrati – sõbrannasid oli ju 4! See tähendas, et 4x oli vaja sama jutu peale ehmuda ja näost valgeks minna.

Aga üldmulje mulle sobis. Ruth Ware oskab hästi sõnu seada ja näha on, et ta naudib pikkade mõttelõngade kirjapanekuid ja olukordade kirjeldusi. Ei olnud jama naistekas, oli selline aeglaselt keerav ja pingettõstev lugu, mis mitu korda ähvardas, aga lõpuks ikkagi kulminatsioonini jõudis.
No ja raamatu lõpulause!
Lugesin seda mitu-mitu korda üle ja mõtlesin, mida see küll tähendada võis. Siis läksin ja nägin Goodreadsis, et see on lausa omaette arutlusteemaks. Aga mida kirjanik sellega täpselt mõtles, see jääb ilmselt saladuseks.
Soovitan neile, kellele meeldivad aeglasema kulgemisega pisikest närvikõdi pakkuvad põnevikud.

Advertisements

“Horrorstör – lühijutuvõistluse parimad palad”

“Horrorstör – lühijutuvõistluse parimad palad” (98lk, Helios)

Horrorstor-lyhijutu-vihik-kaaned-e-raamat.jpgKuna ma tegelen praegu teemaga 6 (ühelt autorilt 700lk), siis napsan siia vahele lühemaid palakesi.
Paljud siin grupis on lugenud Grady Hendrixi raamatut “Horrorstör”, aga palju teist samanimelisest lühijutuvõistlusest teadis? Mina ei teadnud, aga kui Heliosel oli sügisene allahindlus, siis tuulasin nende kodulehel ja see raamat jäi silma. Mulle meeldivad õudukad Tellisin ära ja lugesin nüüd õhtuse teetassi kõrvale läbi.
Kogumik viie parima õuduslooga, mis jõudsid HÕFF festivali raames korraldatud lühijutuvõistluse finaali.

Teetassi juurde sobivaid lugusid oli siin 1 (kokku on 5 lugu). Kõige esimene, mille on kirja pannud Marianne Lind. “Nihe” nimeks.

NB! Spoiler! Ära loe, kui jutu sisu teada ei taha!

Kujutage ette, et elate korrusmajas. Teie all olev korter on pikalt tühi olnud, aga ühel õhtul kuulete sealt äkki hääli. Arutate mehega, et nii tore, vist on eestlased! Maja asub Lasnamäel.
Saabub õhtu, lähed rõdule ja kuuled, et alumise korruse rahvas räägib omavahel. Räägib sinu ja sinu mehe häälega, sedasama juttu, mida te omavahel veidi aega tagasi rääkisite!!!

NB! Spoileri lõpp.

Mul oli kahju, et see jutt nii lühike oli! Siit oleks mõnusa raamatu saanud. Sellise, mida loed ja vaikselt võbised.
Sellele loole kuulus minupoolne võidukarikas.

Teised neli olid tunduvat räigemad. Zombid, hull vanamees metsamajas, veri lendamas. Brrr … Võidulugu, Janar Saaroni “Reiverid”, oli ikka tõeliselt jälk lugemine. St. lugu oli hästi kirja pandud ja õudne, aga selle sisu oli võigas!
Mulle meeldivad ikka tondijutud ja vaimude maailm rohkem kui päris räiged veristamistega õudukad.

Kas te teate, milline on maailma kõige lühem õudusjutt?
Viimane inimene maailmas istub üksinda toas. Keegi koputab uksele.
Autor: Frederic Brown

Francesco Marciuliano “Hea elu õppetunnid” ja “I could pee on this”

Väike vahepala 🐈

Francesco Marciuliano
“Hea elu õppetunnid” (112lk, Helios)
“I could pee on this” (112lk, Chonicle books)

26231882_1819668568057312_4107786354633049943_o.jpg
Kaks väikest lõbusat vahepala väljakutse teemade vahele (liiga väiksed raamatukesed, et nende läbilugemist väljakutseks võiks nimetada) – kasside mõtted proosas ja luulevormis. 😺
Esimeses raamatus on palju häid õpetusi, mismoodi oma õukonnale enda soove näidata, mis ajal mängule keskenduda (öösel kella 3 paiku), kuidas süüa saada, mismoodi külalistega käituda jne.
Teises raamatus on kogu inimesele vajalik informatsioon edastatud võrratus värsivormis.

Luuleraamat oli naljakam ja pani mitmel korral turtsatama, rääkimata äratuntavatest kassihetkedest meiegi kodus.
Paistab, et kõigile muudele muredele lisaks peavad meie loomad arvestama veel ka arvutiajastuga, kuhu nende ebatavaline tukastuspoos või valesti kalkuleeritud hüpe kogu ilmarahvale naeruks riputatakse!

That Top Shelf

I think I can jump to that top shelf
I want to jump to that top shelf
I know I can jump to that top shelf
I am jumping to that top shelf
I missed that top shelf by a good six feet
And now everything is on the floor
And I’m left wondering
Why people even bother buying china
If it breaks so easily

Ruth Ware “Naine kajutist nr 10”

Ruth Ware “Naine kajutist nr 10” (316lk. Helios, tõlkinud: Pilleke Laarmann)

18765712_1593145700709601_8512210350459129328_n.jpg
Laevad ja meri on minu suur armastus ja Ruth Ware esimene raamat “Pimedas, pimedas metsas” oli ka huvitav, nii et kui seda raamatut nägin, tahtsin kindlasti lugeda! Ja siis saabus ta lausa eestikeelsena

Ma pean ütlema, et alguses oli mul tunne, et tüdruk rongist on nüüd laeva kolinud – peategelasel Laural (ehk Lol) tundus ka alkoholiprobleem olema.
Raamat algab sellega, et ta on öösel vindisena koju saabunud ja paari tunni magamise järel leiab ta oma köögist murdvarga. Edasi kulutab ta alkoholi oma närvide rahustuseks ja lõpuks laeval reisiajakirjaniku tööd tehes, leiab ta ka kõik täidetud klaasid kergelt üles. Nii et ma tõesti mõtlesin lugedes, kuiväga tahaks, et mõni tark, stabiilne ja kaine naine mõnes raamatus kummalistele sündmustele satuks ja tegutsema asuks.
Lol on veel mõni probleem – aastaid võetud antidepressandid on teinud temast tabletisõltlase ja lobapidamatus on tal ka hirmus

Aga keskkond – miljardäri värskelt valminud lukslaevuke – on võluv! Samuti on raamatus nii mõnigi värvikas kaasreisija ja naise kadumist kajutist nr. 10 on huvitavalt kirjeldatud. Ruth Ware on minu jaoks nüüdsest kindel valik – kui ma tahan lugeda kerget ja põnevat raamatut, siis võin rahumeeles mõne tema teose kätte võtta (kahjuks on tal praeguseks küll vaid 2 raamatut ja need mõlemad on mul loetud… Aga küll neid tuleb juurde!).

Ma arvan, et see raamat on väga hea suvine meelelahutus! Täpselt selline kerge ja põnev ja hoolikat süvenemist mittenõudev lugu. Lisaks saab pidevalt mõttes Lole soovitada, et palun ära räägi seda ja ära tee toda
No küllap on kõigile krimisõpradele selge, et kui planeerid politseisse kaebama minna, ära seda päev enne kuulutama hakka! Aga raamatut saab tänu sellistele rumalatele tegudele palju huvitavamaks ajada ja erinevaid süžeepöördeid tekitada.

Lugedes tekkis mul mõte, et huvitav kas merehaiguse all kannatajatel võiks tormisel merel loksuva laeva kohta lugedes ka süda pahaks minna? Nimelt on kogu raamatu ajal merel kõrge laine ja laeva õõtsel peatutakse tihti ja mõnuga
Nii et merehaiguse pill sisse ja lugema!

PS: äge kaas, Helios! Raamatut valguse käes liigutades on tunne, et kaantmööda nirisevadki veetilgad. Mul oli raamat kodus lauapeal ja mees ütles, et vaata – kaas on vett saanud!

PPS: Nüüd tuleb sügist ootama hakata, siis ilmub Ruth Ware kolmas raamat, mis pidi veel kõige parem olema! 😀

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras”

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras” (208lk. Helios, tõlkinud: Annika Kupits)

18700021_1589138054443699_6431021317079514550_n.jpg
Norra lapsed valisid selle raamatu oma 2016. aasta lemmikraamatuks ja ma saan väga hästi aru, miks!
Siin on nii palju hoogu ja seiklust ja põnevaid tegemisi, et ei olegi hingetõmbeaega – raamat tuleb korraga alla neelata ja siis kannatamatult uut osa ootama jääda (see peaks eestikeelsena sügisel ilmuma).
Lisaks on kogu lugu üsna humoorikas – sellised toredad tunnetega robotid nagu toidubott, prügibott, tülibott ja istmebott ning salakaval muru, mis liigub su jalge all liikumisele vastupidises suunas ning ähvardab enda peal koperdaja nahka panna

Ma ei ole eriline robotite fänn, aga selles raamatus olid nad nii sümpaatsed, et ninakirtsutamishetke ei tekkinudki

William on 11-aastane ja elab oma vanematega Norras. Nad on sinna põgenenud ja isegi nime vahetanud, aga William pole kindel, miks. Ta teab vaid seda, et ühel päeval kadus tema vanaisa ja et tal on eriline anne murda ka kõige raskemaid koode (vaat see koodimurdmise teema oli väga põnev!). Nii juhtubki, et kui Williami klass läheb ekskursioonile muuseumisse, kus näidatakse võimatut koodi, mida keegi murda ei suuda, saab poisist see, kes mõistatuse lahendab. Ja sealt algab seiklus, sest nüüd teatakse, kus ta on ja kes ta on.
Keda usaldada, keda mitte? Kes ta ise on? Kus on ta kaudnud vanaisa?
Lisaks salajased aiad, imelised orbid, “tarka last ei salli keegi” situatsioonid, nähtamatu arhiiv, maa-alused tunnelid jne.

Väga toredasti kirja pandud raamat! Hea lugemine nii poistele kui tüdrukutele kui ka täiskasvanutele!

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas”

Teema 9: Raamat, mida juba ammu oled lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud:
Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas” (405lk. Helios)

00mees-kes-polnud-mõrtsukas.jpg

Sain ka mina lõpuks oma esimese Sebastiani loo loetud! 🙂
Raamatud ootasid juba jupp aega riiulis, aga ikka tuli kuskilt midagi muud vahele ja nii ta siis läks. Kuni selle teemani.

PS: Ma kirjutan siin ka raamatu sisust, nii et ettevaatust edasilugemisega!

Kõigepealt jagaks oma emotsiooni seoses Sebastiani endaga.
Naistemees algusest peale.
Kõlab kuidagi nirult kui öelda, et tema elu polnud kerge ja ta oli haiget saanud juba lapsepõlvest saati. Nagu vajaks Sebastian vabandust oma suhtumisele ja käitumisele. Aga tõepoolest – kogu armastus oli ta elust ära võetud ja nii pakkus ta endale lihtsat meelelahutust ja huvitavat väljaktuset – saada voodisse iga naine, keda ta sinna saada soovib.
Kuidas ta alguses rongiga sõites naist hindas:
“Umbes nelikümmend, kallis hallikassinine pluus, kallid kõrvarõngad. Pole väga viga, mõtles ta. Naine luges raamatut. Täiuslik, raamatut lugevad neljakümnesed naised olid tema kogemuse põhjal raskusskaala kolmandal astmel. Veidi sõltub küll sellest, mida nad loevad, aga ikkagi.”

Psühholoog Sebastiani hinnanguid naiste (ja kõigi teiste kohta) oli eriti huvitav lugeda. Alguses kerkis kohe silme ette kuju, milline see taibukas võrgutaja ise välja võiks näha, aga siis tuli mehe kirjeldus ja see ei klappinud tema mõtete ja tegudega üldse kokku… Niisiis otsisin ma veidi internetiavarustest ja ennäe – sellest raamatust on Rootsis ka krimisari tehtud (mida tahaks muidugi väga näha!). Ja kes mängib Sebastiani?
Ma ei oleks iial ära arvanud 😀
Rolf Lassgård!!! Ehk siinsetele lugejatele tuntud eelkõige Ovena (filmist “Mees nimega Ove”) 😀 Edasi oli raamatut täpselt sama raske/naljakas/ootusärev lugeda, kui vaadata komissar Maigret`filmi, kus peaosas on Rowan Atkinson…

Ma nautisin Sebastiani võimet kõigile närvidele käia. Kuidas tema partner Vanja kogu aeg hädas oli, et vestluse viimane sõna ikka talle jääks! No ei lähe õnneks. Need piinavad autosõidud koos kõiketeadva Sebastianiga 🙂
Ja ühel hetkel tuli mulle äkki silme ette pilt meie kodumaisest hittfilmist “Keskea rõõmud”, kus Niguli juurde sõidetakse ning Tõnu ja Pille autos istuvad ning Pille vihaselt Tõnule sisistab: “Sa oled lihtsalt üks tõbras!”

Aga – see oli tõesti huvitav raamat! Isikupärased ja mõnuga lahti kirjutatud tegelased (ma kartsin juba, et vaese Haraldssoni rolliks jääbki igal võimalikul hetkel sigitamistööga tegeleda ja miski muu tal ei õnnestugi. Lõpuks sai ikkagi oma vaevaga väljateenitud kuulsusekuuli ja sellele järgneb kindlasti au ja imetlus, mida vaene mees nii väga igatses!) ning ootamatud süžeepöörded.
Raamatu lõpp oli ilmselt Hans Rosenfeldti idee, sest sellist lahendust (esimene lõpp ja siis teine, õige lõpp), kasutas ta ka enda telesarjas “Sild”.

Jah, ma arvasin ära, kes on tegelikult tapja (pealkiri andis olulise vihje), aga see ei seganud üldse raamatu nautimist! Põnev oli jälgida, mismoodi uurijad õige lõpuni juhatati.
Läbi kõige selle rivaalitsemise, mis neil pidevat omavahel käis… Ilmselt on raske töötada grupis, kus iga hetk püüab igaüks olla teisest parem ja suure sammu ees.

Ühest asjast ei saanud ma aru (krimisarjad on mu lemmikud, sellepärast) – Rogeri ema Lena kutsuti kaamerasse jäänud autot tuvastama. Ta vaatas videot ja ütles, et ei tundnud autot ära. Ja sellepeale lasti tal lihtsalt minna. See oli oluline hetk! Miks talle saba taha ei pandud? Naine kõndis ju otse selle autoni, mida ta lindilt näinud oli…

Mõnus-mõnus lugemine! Armsa Ove-Rolfi-Sebastiani pilt silme ees 🙂 Loen kindlasti ka järgmisi raamatuid ja ootan uusi tõlkeid!
Huvitav kaanekujundus Jaak Rüütlilt ja au ning kiitus kirjastusele Helios kõvakaaneliste raamatute eest! Lugemismugavus mängib hea raamatu puhul ikka nii suurt rolli.

Esimese raamatu lõpustseeni Sebastiani ja tapja vahel saab rootsikeelsena vaadata siit, jupike küll, aga annab toreda pildi seriaalist:

Ruth Ware “Pimedas pimedas metsas”

Ruth Ware “Pimedas pimedas metsas” (280lk. Helios)

pimedaspimedasmetsas

Mõtlesin, et võtan osa kirjastuse Helios väiksest lugemismängust, kus tuleb viie nädala jooksul kolm raamatut läbi lugeda ja läbi blogida. Põnevikud kõik, nii et kiire ja lihtne lugemine 🙂
Siin on üks neist.

Pange raamatu tegevus süngesse üksildasse majja keset metsa, las tegevus toimub sel ajal, kui on talv ja lumi, tuiskab ja inimesed ei saa majast liikuma ning ma olen müüdud 🙂
Päris nii siin raamatus ei läinud, aga suurte klaasseintega maja keset metsa oli kirsiks tordil. Poole raamatuni kujutasin ette, mis õues toimuma võiks hakata ja kuidas inimesed klaasist majas väljasolijatele “etendust” annavad, mismoodi akendele võiks kirjad tekkida, mõrad joonistuda või inimesed majas metsavahel liikuvaid tulesid märkavad, aga läks teisiti. Metsast ei tulnudki kurje jõude, majas sees oli olemas kõik selleks, et paljude inimeste elud ära rikkuda.

Nora on eluga rahul. Tal on mõnus pisike korter, kus voodist tõusmata saab külmkapist kohvi jaoks piima võtta, ning tal pole kindlaid tööaegu – kirjanik, kes teeb oma tööd kodus, kasvõi terve päev ööriietes. Mõnus elu!
Ühel päeval saabub e-mail, kus Nora kutsutakse ta kooliaegse sõbranna Claire`i tüdrukuteõhtule.
Nad ei ole 10 aastat näinud.
Nad ei lahkunud sõpradena.
Aga Nora otsustab minna.

Tüdrukute õhtu toimub Londonist eemal, Northumberlandis, uhkes klaasmajas keset metsa. Seltskond, kes sinna majja koguneb, on väga erinev: ülipopulaarne preili Claire, teda jumaldav hüsteerikust sõbranna Flo, äsja emaks saanud pidevalt koju jäänud lapse pärast pabistav Melanie, geist näitekirjanik Tom, võimukas ja sarkastiline arst Nina (minu lemmik selles kompotis) ning Nora, kes tunneb ennast pidevalt vales kohas olevana.
PS: Ära loe edasi, kui tahad ise raamatut lugeda! Lobisen üht-teist välja!

Kuna oli teada, et raamatus saab keegi surma (see on kaanel kirjas) ja kuna ma eeldasin, et majas toimub mingi suuremat sorti veresaun, siis mõtlesin alguses, kes neist ellu võiks jääda ja arvasin, et kõige suuremad šansid on Melaniel, sest sel pealtnäha äpul pabistajal on kõige suurem motiiv ennast elusana koju võidelda – väike laps. Veresauna küll ei tulnud, aga õigesti arvasin – Melaniel oli kõige rohkem oidu sellelt totakalt ürituselt lihtsalt minema minna.
Tegelikult on raamatu esimesel leheküljel kirjas, kes surma saab… Sealt edasi saab jutu arenedes juba ära arvata, kes on mõrtsukas, kuidas asi planeeritud oli miks just Nora sellele kummalisele üritusele kutsuti.
No ja Nora… Lõpus, kui ta mõrtsukaga kahekesi jääb, võtab ta temalt vastu teetassi, joob sealt, imestab tee halva maitse üle ja joob edasi… Kas nii loll saab tegelikult ka olla? Eriti veel siis kui oled krimikirjanik…

Aga hoolimata kõigest on lugu põnevalt kirja pandud ja lugemine läheb lennates.
Üks lahe sõna tuli siit raamatust: rutiinitekk. Matsin kõik rutiiniteki alla. 🙂

Üks hea idee tuli ka siit raamatust: kellegagi tülli minnes tuleks tema nimi kriidiga oma kingatalla alla kirjutada ja siis kõndima minna. Kui nimi talla alt on kustnud, siis peaks ka solvumine meelest läinud olema.

Üks küsimus tekkis mul ka. Raamatus on kirjas:
“Pepperoni-rasv voolas mööda ta lõuga alla ja ta limpsas selle keelega ära…” No proovige keelega üle oma lõua limpsata! Tuleb välja? Minul küll ei tule…

Tegelikult tekkis veel üks küsimus…
Tüdrukute õhtu oli novembri keskel. Nora ärkas ühel hommikul kell 6:48, tõmbas kardinad eest ja nägi välja vaadates, kuidas “virsikukarvalistele pilvedele langes ülalt päike”. Tundus imelik, otsisin välja Northumberlandi päikesetõusude tabeli ja sel ajal peaks seal päike alles kell 7:20 tõusma hakkama. Nii et seal ülal ei saanud veel miski särada 😉

Raamatus on ka üks koht, kus vaieldakse Agatha Christie tuntud loo “Kümme väikest neegrit” üle. Nina väidab, et pealkiri on “Kümme väikest eskimot”, Nora on kindel, et seal on kirjas “Kümme väikest indiaanlast”. Vaidlemise käigus selgub, et seda pealkirja on aja jooksul muudetud nii, et neegrid on asendatud indiaanlaste ja hiljem sõduritega. Vaatasin, et tõepoolest, USA-s on selle raamatu pealkirjaga trikke tehtud tõesti. Kõige tolerantsem pealkiri siiski võidutseb: “And Then There Were None” 😀

“Inimesed ei muutu,” ütles Nina kibedalt. “Nad lihtsalt õpivad oma tegelikku mina paremini varjama.”