Jeremy Clarkson “Aasta farmis”

Jeremy Clarkson “Aasta farmis” (192lk. Helios)

Kõigepealt – ma leidsin traktori!
See raamat seisis mul umbes 2 nädalat ja ma ei saanud temast kirjutada, sest mul ei olnud traktorit, et teha pilti. Raamat oli seljakotis, et äkki kuskil jääb mõni traktor näppu ja täna, kui Andrusega väljas kõndimas käisime, ütles Andrus äkki “Vaata!”. Ja seal ta seisis, teeääres. Ootas, et pildile saada.
Milline hea päev! 😀

Niisiis. Jeremy Clarkson peab farmi.
Peab seda umbes samas stiilis, kui ta oma autosaateid tegi. Huumoriga, veidi üleolevalt, sarkastiliselt ja innuga. Kogutud miljonid on kindlasti abiks, et osta kõige suurem ja kõige vingem traktor, millele paraku küll kõikvõimalikud põllutööks vajalikud atribuudid külge ei haaku, sest traktor sai liiga võimas… Aga ilus vaadata ikkagi.

*Enamik tänapäevaseid istutusmasinaid on projekteeritud istutama hommikupoolikul täis kogu riigi ja õhtuks Kanada takkapihta. Aga mul oli ainult nelja-aakrine maalapp, seega ostsin viiekümnendatest pärit masina. See on tilluke. Ja habras. Masin lendaks tükkideks, kui selle oma pöörase pöördemomendiga Lamborghini-monstrumi taha kinnitaksin. Seega vajasin väiksemat traktorit. Olin kaval ja ostsin selle kingituseks oma kallimale, Lisale. Väikese kena 1961. aasta Massey Fergusoni. (lk29-30)

Ole sa põllumees Eestis või Inglismaal või ükskõik kus mujal maailmas – ikka teeb valitsus lolle otsuseid ja ei saa aru, mis põllumeestel tegelikult vaja läheb. Jeremy on muidugi põllupidamise ka laialt ette võtnud, sest kasvatab peaaegu kõike – köögiviljadest kuni lammasteni. Lambad pidavat olema muide selle sinise maamuna kõige rumalamad loomad.
Või kõige targemad. Või kõige kättemaksuhimulisemad.
Igal juhul võttis Jeremy lõpuks sead.

Kui sa esimest aastat põldu pead, siis üllatavad muidugi kõik asjad. Eriti see, et kui saagikoristuseks läheb ja sa oled ehitanud uhiuue ja hiiglasuure küüni, saabub su töödejuhataja ja mühatab, et sellest piisab ainult rapsi jaoks…
Teine asi, mis üllatab, on ilm. Jeremy põllumaa kandis on suvi tavaliselt 2. juulil kell 10 ja kaheks tunniks. Ülejäänud aeg on kuratlikult külm. Aga saaki tuleb koristada ja selleks on vaja ilmateadet. Paraku on asjalood niimoodi, et kuna BBC saab oma ilmaennustuse transatlantiliste lendude pilootidelt, aga need olid kogu koroonasuve kodus ja küpsetasid haputaignaleiba, siis pani BBC oma ennustusega kraavi ja Jeremy viljakoristusega tekkisid probleemid.

*Kui rääkida keerukast inseneritööst, siis võrreldes kombainiga näeb hävituslennuk välja nagu röster. (lk.91)

Erakordselt lahe peatükk on ka linnuvaatlusest, see algab leheküljel 148 ja selle lõpuks on selge, et kõige sõjakam lind Inglismaal on punarind. 🙂

Soovitan raamatut kõigile põllumeestele ja kõigile potipõllumeestele ja kõigile teistele, kellele meeldib hea huumor, korralik annus sarkasmi ja Jeremy Clarksoni pöörased mõttelennud.

Lafcadio Hearn “Poiss, kes joonistas kasse”

Kirjastus Helios, 60lk. Illustraator Anita Kreituse
LÕPUKS on eesti keeles olemas esimene Lafcadio Hearni raamat!
Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui ma seda nägin ja tormasin kohe Heliose poodi osturetkele. Ja kui pakk saabus, siis vaadake ise, milline see oli! Nagu jõulukingitus oleks saabunud.
Imearmsalt pakitud!

Miks ma nii õnnelik olen, et esimene Lafcadio Hearni raamat eesti keeles olemas on?
Lafcadio Hearn oli 19. sajandi kreeka-iiri päritolu kirjanik, kes ajakirjanikuna Jaapanisse reisides jäigi sinna, hakkas läänemaailmale tutvustama jaapani kirjandust ja kultuuri ning võttis endale jaapani nime – Koizumi Yakumo. Hearn abiellus jaapanlannaga ja neil oli neli last.
Läänemaailm avastas tol ajal Jaapanit ning Lafcadio Hearn, olles ise sealsest kutuurist vaimustuses, tutvustas seda suure innuga. Ilmselt on kõige tuntumad tema raamatud Jaapani legendidest ja muinasjuttudest, aga ära ei saa unustada ka tondilugusid.
Eesti lugejaile on ilmselt tuntum Lian Hearni nimi. Paljud on lugenud tema Otori lugusid. Ometi ei ole siin tegu sugulusega, vaid armudes Jaapanisse ja selle kutuuri, võttis Gillian Rubinstein endale pseudonüümiks Lian (lapsepõlve hüüdnimi) ja Hearn (austusest suure meistri, Lafcadio Hearni vastu).

“Poiss, kes joonistas kasse” ilmus esmakordselt aastal 1897.
Lugu räägib farmerite perekonnast, kus oli palju lapsi. Kõik olid tublid farmitöölised, aga noorim poeg oli selle töö jaoks liiga väike ja habras. Poiss oli väga taibukas, ning armastas kasse joonistada. Perekond otsustas saata poisi templisse, et anda talle haridus – ehk saab poisist munk.
Rohkem ma sellest loost ei kirjuta, aga luban, et raamatus on palju-palju kasse!

Ja nüüd illustratsioonidest.
Need on absoluutselt vaimustavad! Õnneks on neid raamatus ka palju ja nad on suured, nii et kui riiuliruumi on, saab raamatu sinna avatuna jätta ja iga päev on imeline ning müstiline pilt ootamas.
Klõpsake kindlasti sellele lingile, näete kunstnikku ja tema kassimaale: https://art-cats.livejournal.com/1507956.html

Paula Hawkins “Tuli miilab tuha all”

(275lk. Helios)

Üks, mis kindel – Paula Hawkins armastab pista peategelasteks naisi, kes on omadega puntras. Joovad, on töötud, halbade poiss-sõpradega jne. Sellised tegelased, keda keegi kunagi uskuda ei taha, sest kes sellise taustaga inimesi ikka usub, eksole…

Mulle meeldis “Tüdruk rongis”.
Hawkinsi teine raamat on mul lugemata, sest see ei läinud mu jaoks kuidagi käima.
Ja nüüd see, kolmas, oli jälle raamat, mis mulle meeldis.
Tegelased, keskkond, üllatavad pöörded – kõik olid hästi välja kirjutatud ja huvitavad. Peategelane oli enda kahtlasest taustast hoolimata kuidagi sümpaatne ja mõrtsukas algusest peale ebasümpaatne.

Keskkonnast, kus kogu lugu toimus – kellele ei meeldiks Londonilähedane veeäärne paatide piirkond. Mulle tundub, et need ei olnud küll traditsioonilised “narrow boatsid”, aga ikkagi – vesi ja paadid on igal juhul mõnusad nii raamatutes kui filmides kui päriselus.

Mulle meeldib, kuidas Paula Hawkins kirjutab. Laused voolavad lugedes nauditavalt, ei teki takerdumisi ega komistusi. Kindlasti on siin oma osa ka heal tõlkel, mille taga on seekord Karin Suursalu. Mulle meeldib ka see, mismoodi Paula Hawkins pinget kruvib ja paneb lugeja uskuma, et no SEE on nüüd küll kindlasti mõrtsukas. Ja järgmises peatükis oled juba veendunud, et tegelikult on mõrvar ikka hoopis too teine. Ja lõpuks tuleb üllatusi lausa mitu.

Jah, oli hea lugeda! Sai imestada ja nautida ja kaasa elada. Võtan ehk uuesti selle tema teise raamatu ja proovin ikka lugeda.

Myrakas “Viina ja viineri vahel”

(224lk. Helios)

Ma kõnnin hallil lõpmata teel…
See rida ei iseloomusta mitte raamatut, sest raamatul oli värvi küll ja veel, vaid minu mõtet, kui ma lugesin mismoodi autor aina käis ja käis, päevast-päeva, seda ühte ja sama teejuppi.
Sadas vihma – Myrakas oli teel.
Oli libe – Myrakas oli teel.
Kuumas päike – Myrakas oli teel.
Kuidas ühele mehele on visadust jagatud!
Mulle meeldib ka kõndida, aga mul on max nädalaga ühest teest juba kopp ees ja ma otsin kõrvaltänavaid või lähen teistpidi ringi või teen veel mitutsada asja, et ei peaks jälle seda sama teed kõndima. Tihti võtan fotoka kaasa, et mõned linnud või pilved või liivalained rannas pildile püüda.
Myrakas õppis itaalia keelt. See on ka vinge idee tee üksluisust vähendada ja midagi kasulikku teha.

Alustasin raamatu lugemist suvel. Milline see suvi oli, kõik mäletavad. +30C, mis minu jaoks tähendas tooliga ühe õunapuu alt teise alla kolimist, vastavalt sellele, kuidas puu vari nihkus ja mitte grammigi rohkem kui vaja liigutamist. Lõpetasin raamatu lugemise nüüd, kui on saabunud sügis ja mul on käes nö. ärkamise aeg. Nii et iga läbiloetud kilomeeter lisas endale aina rohkem motivatsiooni ka minna ja käia. Lisaks sellele ajan ma nüüd oma perekonda ka taga, et iga päev, kui vihma ei ladise, käime ühe tiiru. Inspiratsioon ja eeskuju on ju Myraka näol olemas. Ma nimelt lugesin kodus mahlakamaid lõike raamatust kõva häälega ette, sest kahju on heal naljal lasta kaotsi minna ja mitte laiemate rahvahulkadeni viia.
Kadestamist väärt kirjutamise oskus. Nii nagu peab – otse ja halastamatult ja ilustamata. Nii, et nalja tehakse mõnuga ja nalja lõppu ei kirjutata (nali!), sest muidu keegi võtab ehk tõsiselt ja solvub – kui solvib, las solvub. Oma asi. 🙂

Ühesõnaga – oli naljakas, oli otsekohene, oli südamest kirjutatud, pani inimest tema sihikindluse pärast austama, oli inspireeriv! Soovitan.

PS: kas kõik mehed kardavad hambaarsti? Mina ei tea ühtegi, kes ei karda. Mul endal tuleb hambaarsti toolis alati uni peale ja on igav ning ainus jube asi on seal arve…

*Otse loomulikult polnud mul mingeid spordirõivaid. No kuulge, nii suuri ei tehtagi – keegi ei eelda ju, et mägi tahab ringi seigelda.
**Vahet pole, kas lumi on maas või mitte. Eesti ilm võib igast asendist tõestada, et ta suudab olla jõledam, kui sa karta oskasid.

Pildil on minu sellel aastal teenitud medalid. Virtuaalkäimistelt. Registreerid end vastaval lehel, tõmbad telefoni äpi ja kui vajalikud kilomeetrid koos, saadetakse sulle medal. Põnev ja lisab ka käimiseks motivatsiooni.

Bobbie Peers, William Wentoni raamatud

Bobbie Peers, kirjastus Helios
“Lüriidiumivaras” 208lk.
“Krüptoportaal” 224lk.
“Orbulaatoriagent” 208lk.
“Maailmalõpugeneraator” 192lk.
“Kaoseparalüsaator” 200lk.
“Tsentrifugaalkatastroof” 184lk.

Minu aprill möödus koos 13-aastase koodimurdja William Wentoni ja tema sõpradega. Samal teemal kuue raamatu järjest läbilugemise tulemuseks oli, et küsisin terrassi puhastama asudes abikaasa käest, kuskohas meil see terrassibot asub? Kes on lugenud, teab, mis või kes on botid. 🙂
Terrassibot sai ka pildile.

Tuleb tunnistada, et kogu see sari olid nauditav lugemine!
Mu meelest ei ole raamatutel piire, st. lasteraamatuid võivad vabalt lugeda ka täiskasvanud ja neid samuti nautida kui seltskond, kellele need mõeldud on. Lisame siia selle, et põhitegevus toimus Londonis (kas pole mitte London üks parimatest parim paik maailmas, kuhu oma raamatu tegevus planeerida!?) ja kõigis raamatutes oli ka parasjagu muhedat huumorit.
William on nutikas poiss, aga teda ei ole kirjutatud uljaks imelapseks, st. olenemata oma koodimurdmise oskustest ja suurtest võimetest, on ta lihtsalt üks tore poiss, kes armastab oma vanaisa, ema-isa ja sõpru. Kes aegajalt kahtleb, kas ohverdada tuleks pigem pere ja sõbrad või terve maailm ja kes kardab oma vaenlasi.
Mis natuke häiris oli see, et iga kord, kui Williamiga midagi hirmsat juhtus, läks kõik mustaks, peatükk lõppes ja uues peatükis ärkas ta juba kuskil turvalises paigas. Nii et kui elu kisub jubedaks, suruge silmad kinni ja hommik on õhtust targem!

Mu lemmik oli 4. osa, “Maailmalõpugeneraator”, sest see meenutas mulle Wellsi “Maailmade sõda”. Ja viimases osas, “Tsentrifugaalkatastroofis”, oli tunda Stargate Universe`i Destiny nimeliselt kosmoselaevalt tuttavaid vihjeid. Aga need tekitasid just sellise mõnusa koduse tunde, et “ma tean seda, ma olen seda lugenud/näinud!”.

Ahjaa – viimast osa ei tohi vandenõuteoreetikutele lugeda anda. Jumal teab, millise lambi see neil põlema lööb ja millised uhked uued ideed pähe paneb! 😀
Suurepärane sari!

Ruth Ware “Üks teise järel”

Ruth Ware “Üks teise järel” (358lk. Helios)

Uus Ruth Ware raamat – jesss!
Lumi, külm, torm, üksildane koht. Inimesele kontrollimatud loodusjõud raamatutes on minu meepotike ja selles loos saabub vägev lumelaviin, mis purustab ja kõik enda alla matab. No mida sa veel ühelt raamatult tahad. 🙂

Lugema hakates imestasin, et venib ja venib, tegelasi muudkui tutvustatakse, kirjutatakse omavahelistest probleemidest ja muusika/nuhkimisidust nimega Snoop, aga no ei hakka põnev.
Mul on 100 lehekülje piir, millest ma edasi ei loe, kui huvitavaks pole läinud. See raamat läks põnevaks leheküljel 85 ja mida edasi, seda rohkem ma unustasin enda ümbrust ning mattusin raamatu sündmustesse. Mõnikord on ikka jõle nõme, et pere tahab õhtusööki jne. 🙄 Ah, teate ju isegi.

Kogu raamat on kirjutatud vaheldumisi kahe osalise pilkude läbi. Mägimajakese töötaja Erin ning Snooper Liz. Kuidas ja mida kumbki neist näeb ja kuuleb, mida mõtleb ja tunneb, milliseid otsuseid ja järeldusi teeb. Võiks arvata, et niimoodi ei anna põnevat lugu kirjutada, aga annab ikka küll.
Lisaks laviinile hakkab juhtuma sama, mis paljudes raamatutes, kus inimesed mingis paigas kinni on, juhtub – üksteise järel hakkab seltskonda vähemaks jääma. Noh, kujutlege ennast oma igapäevaste töökaaslastega kuskile eraldatud majakesse, kust minema minna ei saa ning kust hops ja hops hakatakse ükshaaval kaduma. Istute siis järelejäänutega koos kamina ees ja jõllitate üksteist, et kes on süüdi? Äkki just tema, kes su kõrval vaikselt nuuksub, on eelmisel ööl kellelegi noa ribide vahele susanud… Aga kõik on ilmsüüta nägudega.

See raamat oli puhas nauding viimaste lehekülgedeni välja ja minu Ruth Ware raamatute edetabel läbis nüüd väikese muutuse:
1. Üks teise järel
2. Pimedas, pimedas metsas
3. Proua Westaway surm
4. Luku taga
5. Naine kajutist nr. 10
6. Valetamise mäng

Aitäh, kirjastus Helios!
See oli nii väga minu raamat ja ma alustasin kohe peale viimase punkti lugemist uue Ruth Ware raamatu ootamist!

Pildi tegemisel sai tõsiselt viga üks Andruse kõvaketas ja sai välja otsitud enda parim mäesuusavarustus.

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud”

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud” (351lk. Helios)

See raamat jõudis minuni juba tükk aega tagasi, hakkasin hooga lugema, aga esimene kolmandik raamatust ning sündmused päriselus mõjusid koos nii vapustavalt, et raamat pidi taanduma ja ootama oma aega.
See aeg saabus nüüd ja mulje loetust on ikkagi täiesti vapustav.
Selline jäisel hommikul märja külma kaltsuga valusasti vastu nägu saamise mulje.
Külm, valus.
Väga hea lugemine.
Väga mõtlemapanev lugemine, kui alustad raamatut 3. ja 349. leheküljel olevate tõsielusündmuste lõigukestega ja siis, nende valguses, loed kogu ülejäänud raamatu. Siis ei ole see enam tavaline räige ja verest nõretav krimilugu, mis tõmbaks kaameks ka paksunahalise nordic noiri fänni, siis on see veel räigem ja verest nõretavam lugu, täis valu ja musta masendust ja lootusetust.
Sest sellised asjad juhtuvad päriselt.
Selliste inimeste puhul ütlevad nende naabrid teleuudistes: “Mõelda vaid, ta oli nii vaikne ja tasane mees!”

Väga hea kaanekujundus. Õiges valguses jookseb mööda teie laual lebava raamatu kaant veretilk ja paneb võpatama.

Raamat, mida ma ei saanud lugeda voodis enne magamajäämist, sest kuskilt jookseb piir nende raamatute vahel, mida ma võtan voodisse kaasa ja nende vahel, mida mitte. See raamat on siiani ainus, mis jääb teisele poole seda piiri. Voodiga 2 meetrit vahet.

Aitäh, kirjastus Helios, selle lugemiselamuse eest!
Pildist: kõik jäid terveks, värvi nimi on “Christmas red”.

Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime”

Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime” (358lk. Helios)
Tõlkinud Pilleke Laarmann

107095157_3396188827071937_8590669391947548937_o

NB! Ärge hakake seda raamatut lugema, kui te teate, et lugemisaega napib! Kaks päeva sain ma istuda vaid lühikesteks sutsakateks ja raske oli raamatut käest kiskuda, et midagi muud tegema hakata. Rosie Walsh kirjutab hoogsalt, humoorikalt ja haaravalt, ning tõlge oli sama mõnus. Eile oli lõpuks vihmapäev (aitäh selle eest!) ja lugesin raamatu jutiga läbi. Tegelikult pisikeste pausidega, perekond+söögikorrad, aga mõte tegeles kogu aeg erinevate stsenaariumitega.

Raamatus vahelduvad peatükid kahe sõbranna, Annie ja Kate eludest. Mõlematel on olnud räbalad ajad ja mõlemad on teinud kannapöörde, ning maandunud uude keskkonda, kus kõik tundub esmapilgul nii ideaalne. Head töökohad, ahvatlevad bossid, erilised võimalused, mis nagu kandikul ootavad. Aga kõik pole kuld, mis hiilgab ja nii hakkab nende mõlema eludes juhtuma ootamatuid asju.
Siin grupis raamatumuljeid lugedes sain teada, et raamatu lõpus tuleb pauk ja ootasin seda ning tegin oletusi, mis võib juhtuda. Juhtus aga see, et kui ma esimest raputust aimasin, siis teine tabas mind nii, et lugesin seda peatükki kaks korda, et tegelikult ka aru saada, mismoodi autor vinti keeras.
Haaa, üllatus-üllatus! Täitsa geniaalselt välja mõeldud!

Aitäh, kirjastus Helios üllatusraamatu eest! See oli põnev ja mõtlemapanev – millised ohud võivad tegelikult üht naist ideaalses maailmas valitseda ja kui sa neid ära ei tunne ning vastu hakata ei suuda, mis siis sinuga juhtuda võib.

Üks asi, mis mulle loo keskel silma hakkas – Annie isa tõlkis raamatut mehest, kes ostis Tšiilis Andide jalamil mahajäetud kiriku. Vaat seda raamatut loeks küll! On selline olemas?

Huumorinäide:
*Stephen lihtsalt meeldis kõigile. Isegi möödaujuval pisut radioaktiivse väljanägemisega pardil oli selline ilme, et ta paarituks temaga küll, kui võimalus antakse.

PS. Huvitaval kombel on raamat igal pool mujal peale Eesti välja antud kirjaniku pseudonüümi Lucy Robinson all. Mida oli ka huvitav teada, sest Lucyl on veel mitu raamatut, äkki saame kunagi neidki lugeda!

NB! Väga isuäratav kaanekujundus! See värv, seda võiks hammustada … Hammustasin hoopis Ampstükki. Mmmõnus, kaneeli ja õunaga! Paki kokkuseadjal on hea maitse! 🤤

Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis”

Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis” (272lk. Helios)

72477270_2861050733919085_1224746594885173248_o.jpg

Siis kui mina selle raamatu lugemiseni jõudsin, olid kõik seda juba mitu aastat tagasi lugenud. 😀 Tegu on prantsuse krimisarjaga, kus tegutseb komissar Dupin. Koht, Pont-Aven, on vapustavalt kaunis. Lugedes käisin linnakese pilte guugeldamas ja imetlesin lilledesse uppunud sillakesi. Mul ei ole kunagi olnud mingit tõmmet Prantsusmaa poole, ma olen rohkem Inglismaa sõber, aga sellises linnas võiks isegi käia ja ringi vaadata.

Mida ma kirjutasin eile oma Hay “Jõulumõrva” muljetes? Rikkad vanamehed – ärge kuulutage oma testamendi muutmise plaane armsale perekonnale! See tekitab neis mõtteid, et teiega oleks vaja kiiresti ühtteist ette võtta … Aga paistab, et kuigi 1936. aastast on palju aega edasi läinud, teevad papid ikka samu vigu. Ja karistuseks koksatakse nad maha.

Mulle meeldivad raamatud, kus räägitakse kunsti võltsimisest ja kunstivarastest. Selles loos avastatakse restorani seinalt senitundmatu Gauguin, saadakse teada, mis see väärt võiks olla ja pannakse pihta. Lisaks mõned laibad, ennast ribadeks tõmbav kergelt tüdinud Dupin ja palju huvitavaid hõrgutisi.
Paigapõhist eputamist ka, millest huvitavamate faktide kilda kuulub kindlasti see, et piirkond on kõige rohkemate rahvarõivastega regioon maailmas (1266 sorti!), kõige suuremate tõusude ja mõõnade rütmiga maailmas (kuni 14 meetrit!) ja pühakuid on neil lausa 7770! Kõlas nagu Köikse suuremad kadakad oo meitel, köikse kövemad töömehed oo meitel ja vahel möni loll eksib ära kah.” 🙂
Oli mõni loll ja oli mõni kavalpea ja oli tarku ja oli ka õnneseeni.

Mõnusalt rahumeelne krimka, mida võib lugeda nii varbaotsad lainetes kui soojades sokkides pleedi all peidus. Muide, kes kunsti armastab – vaadake ETV pealt saatesarja “Muuseumide kunst”. Väga huvitav!

Ruth Ware “Luku taga”

Ruth Ware “Luku taga” (315lk. Helios)

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg
Ruth Ware. Mulle piisab sellest nimest ja ma lihtsalt pean tema uut raamatut lugema! Esimene jättis nii vinge mulje, mida ei suutnud kustutada ka kaks pisut komistavat järgmist, aga tundub, et neljanda ja nüüd viienda raamatuga läheb Ware aina paremaks! Sest see lugu, “Luku taga”, oli ikka päris korralik õudukas. Kujutasin situatsioone täiesti elavalt ette ja arvan, et oleks ise sellises majas ja sellises olukorras olles selja keeranud ja minema kihutanud!
Kuigi – lõpus ju selgus, miks Rowan paigale jäi.

Mulle tundus algusest peale, et ma loeks nagu lugu aastast 1800. Need kirjad, pöördumised härra Wrexhami poole, guvernandi rongiga saabumine, linnast eemal olev maja. Kõigel sellel oli ajaloo hõngu. Ja siis äkki lajatati tehnoloogia viimase sõnaga ja minu pildikesed pudenesid kõik laiali. Ja see tuli ainult kasuks! Sest terve raamatu jooksul kõikusin ma tänapäeva ja ammuse aja vahel ning see lisas asjale ainult vürtsi.

Puudutan raamatu sisu! Loe edasi omal vastutusel. 🙂

Ma olin algusest peale hämmingus, et tõesti võiks midagi sellist juhtuda – majas on 3 väikest last, võetakse uus lapsehoidja ja vanemad sõidavad kohe pikaks ajaks kodunt minema! Muidugi olid kõik need ootamatud kõned emalt jne. aga kes julgeks jätta täiesti võõra inimese niimoodi oma lastega sellisesse majja? Ausalt öeldes hirmutas kogu see tehnika revolutsioon seal majas mindki täiesti ära ja mina olin ju ainult lugeja. 🙂 Milline jube koht elamiseks.
Mis mulle meeldis, oli mürgiaed! Väga põnev! Väga uhke ajalugu. Väga kriipivalt kirja pandud.
Aga räägime nüüd neist helidest, mida Rowan öösiti kuulis. Alguses oli kriiks-kriiks ja siis äkki, alates leheküljest 199, kostus pööningult kriuks-kriuks! Heli muutus keset lehekülge ja jäi lõpuni kriuksuks (mis ei olnud enam nii hirmus, kui varasem kriiks!). Kas kellelgi on ingliskeelset raamatut? Kas heli tõesti muutus?

Raamatu lõpp on saanud omajagu kriitikat – lugu jääks justkui õhku ja konkreetset lõpplahendust ei ole. Ise lugesin viimased leheküljed mitu korda üle ja sain sealt enda jaoks siiski raamatule lõpu. Kas see häirib rohkem või vähem on iseasi, aga me saame teada, mis majas juhtus.

Väga hea lugemine! Sünge lugu ebameeldivas keskkonnas veidrate tegelastega.
Aga nii köitev!
Ja ma ootan uut aastat, et uut Ruth Ware raamatut lugeda! Küllap see taas tuleb. 🙂

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg