Bobbie Peers, kirjastus Helios
“Lüriidiumivaras” 208lk.
“Krüptoportaal” 224lk.
“Orbulaatoriagent” 208lk.
“Maailmalõpugeneraator” 192lk.
“Kaoseparalüsaator” 200lk.
“Tsentrifugaalkatastroof” 184lk.
Minu aprill möödus koos 13-aastase koodimurdja William Wentoni ja tema sõpradega. Samal teemal kuue raamatu järjest läbilugemise tulemuseks oli, et küsisin terrassi puhastama asudes abikaasa käest, kuskohas meil see terrassibot asub? Kes on lugenud, teab, mis või kes on botid. 🙂
Terrassibot sai ka pildile.
Tuleb tunnistada, et kogu see sari olid nauditav lugemine!
Mu meelest ei ole raamatutel piire, st. lasteraamatuid võivad vabalt lugeda ka täiskasvanud ja neid samuti nautida kui seltskond, kellele need mõeldud on. Lisame siia selle, et põhitegevus toimus Londonis (kas pole mitte London üks parimatest parim paik maailmas, kuhu oma raamatu tegevus planeerida!?) ja kõigis raamatutes oli ka parasjagu muhedat huumorit.
William on nutikas poiss, aga teda ei ole kirjutatud uljaks imelapseks, st. olenemata oma koodimurdmise oskustest ja suurtest võimetest, on ta lihtsalt üks tore poiss, kes armastab oma vanaisa, ema-isa ja sõpru. Kes aegajalt kahtleb, kas ohverdada tuleks pigem pere ja sõbrad või terve maailm ja kes kardab oma vaenlasi.
Mis natuke häiris oli see, et iga kord, kui Williamiga midagi hirmsat juhtus, läks kõik mustaks, peatükk lõppes ja uues peatükis ärkas ta juba kuskil turvalises paigas. Nii et kui elu kisub jubedaks, suruge silmad kinni ja hommik on õhtust targem!
Mu lemmik oli 4. osa, “Maailmalõpugeneraator”, sest see meenutas mulle Wellsi “Maailmade sõda”. Ja viimases osas, “Tsentrifugaalkatastroofis”, oli tunda Stargate Universe`i Destiny nimeliselt kosmoselaevalt tuttavaid vihjeid. Aga need tekitasid just sellise mõnusa koduse tunde, et “ma tean seda, ma olen seda lugenud/näinud!”.
Ahjaa – viimast osa ei tohi vandenõuteoreetikutele lugeda anda. Jumal teab, millise lambi see neil põlema lööb ja millised uhked uued ideed pähe paneb! 😀
Suurepärane sari!
Vahel ma kirjutan ka... 