Charlaine Harris “Tõelised mõrvad”

(224 Varrak)
Muhekrimi vormis kirjutatud jubekrimi mõrvadega raamat. 🙂
St. kena kohake, külarahvas, suhted ja tegelased olid kõik justkui mõnest muhekrimi raamatust, aga siis kui toimunud mõrvu kirjeldama hakati, oli muhe niuhti! kadunud.

Aurora Teagarden on ühes väikeses USA linnakeses raamatukoguhoidja ja osaleb ka kohalikus Tõeliste Mõrvade Klubis. See on koht, kus tutvustatakse üksteisele tõeliselt toimunud mõrvu ja arutletakse, mismoodi need toime pandi. Kõik on kena kuni üks klubiliige mõrvatakse, jäljendades tõelist mõrva, mida klubi sel päeval arutama pidi.
Ja siis läheb Midsomeriks kätte…

Mulle meeldis! Meeldis, mismoodi lugu on kirja pandud. Meeldisid karakterid, meeldis huumor, meeldis see, kuidas ma pidasin surmkindlalt mõrtsukaks hoopis valet inimest ja lõpp tuli üllatusena. Auroral tekkis raamatus ka armastuskolmnurk ja tema suhtumine sellesse oli vägagi ootamatu ja hämmastavalt rahulolev, nii et eks näis, mis sest edasi saab.
Oli natuke üllatav, et kohalik politsei kergelt koba oli ja Aurora ise pidi mõrva(de)l sarvist haarama. Aga muidu poleks see sari ju Aurora Teagardeni müsteeriumid.

Ei meeldinud, et peategelase hüüdnimi oli Roe… Eestikeelsena ei kõla just kõige kenamalt ja häiris natuke, st. Aurorast hakkas natuke kahju. 🙂
Nimeteemast veel – ei saanud mina aru, mis selles nimes – Aurora Teagarden – nii kummalist või veidrat on, et selle peale naeru kihistatakse või kulmu kergitatakse. Ilmselt mingi ameeriklaste nali, millest me ei peagi aru saama.

Selles sarjas on välja antud 10 raamatut, pluss lisad, nii et loodetavasti saame meie ka neid kõiki eesti keeles lugeda.
Hästi lahedate kaantega Inglismaal välja antud sari:

Sari, mille kaanepilte meil kasutatakse:

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud”

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud” (351lk. Helios)

See raamat jõudis minuni juba tükk aega tagasi, hakkasin hooga lugema, aga esimene kolmandik raamatust ning sündmused päriselus mõjusid koos nii vapustavalt, et raamat pidi taanduma ja ootama oma aega.
See aeg saabus nüüd ja mulje loetust on ikkagi täiesti vapustav.
Selline jäisel hommikul märja külma kaltsuga valusasti vastu nägu saamise mulje.
Külm, valus.
Väga hea lugemine.
Väga mõtlemapanev lugemine, kui alustad raamatut 3. ja 349. leheküljel olevate tõsielusündmuste lõigukestega ja siis, nende valguses, loed kogu ülejäänud raamatu. Siis ei ole see enam tavaline räige ja verest nõretav krimilugu, mis tõmbaks kaameks ka paksunahalise nordic noiri fänni, siis on see veel räigem ja verest nõretavam lugu, täis valu ja musta masendust ja lootusetust.
Sest sellised asjad juhtuvad päriselt.
Selliste inimeste puhul ütlevad nende naabrid teleuudistes: “Mõelda vaid, ta oli nii vaikne ja tasane mees!”

Väga hea kaanekujundus. Õiges valguses jookseb mööda teie laual lebava raamatu kaant veretilk ja paneb võpatama.

Raamat, mida ma ei saanud lugeda voodis enne magamajäämist, sest kuskilt jookseb piir nende raamatute vahel, mida ma võtan voodisse kaasa ja nende vahel, mida mitte. See raamat on siiani ainus, mis jääb teisele poole seda piiri. Voodiga 2 meetrit vahet.

Aitäh, kirjastus Helios, selle lugemiselamuse eest!
Pildist: kõik jäid terveks, värvi nimi on “Christmas red”.