Grant Finnegan “Flight 19”

Teema 3: Raamat, mille pealkirjas on number 9 või 19
Grant Finnegan “Flight 19” (350lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

See on nüüd see raamat, mida ma hakkasin säriseva põnevusega lugema ja mille autor suutis peale esimest veerandit kergelt tuksi keerata (viga oli tegelikult minu teistsuguse süžee ootustes).
Lõpu kruvis muidugi taas jube põnevaks.

Aasta 2019. Täiesti tavapärane 5-tunnine lend USA-sse, rahulik, peagi hakatakse maanduma. Äkki kostab lennujuhtimistornist karm hääl – tundmatu lennuk, identifitseerige ennast! Piloodid on üllatunud, aga loevad oma lennunumbrid ette. Tornis jääb kõik vaikseks ja siis öeldakse: Lend 19 kadus aastal 2019, lennukirususid ei leitud. Praegu on aasta 2024.
5 aastat on vahepeal õhku haihtunud.
Lennuk suunatakse tavaliselt lennujaamalt sõjaväeangaari, reisijaid valmistatakse enne tõe teatamist pikalt ette.
Igaühe elus on 5 aastaga väga palju muutunud ja neile muutustele autor raamatus keskendubki. Minu lootus oli seotud pigem müstilise kadumise uurimisega ja sellest tuleb ka mu kerge pettumusetunne, et raamat polnud päris see, mida mina ootasin.

Küll aga pani see lugu mõtlema, mis juhtuks kui ma ise viieks aastaks kaoks? Ma tahaks ju, et teiste elud edasi läheks, mitte ei jääks kinni kurbusse ja leina. Aga mis siis saaks, kui ma äkki tagasi saabuks ja marsiks oma praeguse pere uude ellu rohmaki sisse?
Üllatus-üllatus, mina olen tagasi!

Raamatus olid abikaasadel uued pered, osa lähedasi oli surnud, firmaomanike ärid olid maha müüdud. Miljonärist kerjuseks, pereemast oma lastele võõraks tädiks jne.
Šokk oli kohutav. Kõigil! Nii lennukis olnutel, kes viie aasta möödumisest midagi ei teadnud, kui lähedastel, kes enda pereliikme äkki tagasi said ja kunagi armastatud ning leinatud inimene äkki üleliigseks osutus.

Peale 2/3 raamatut inimeste šoki jälgimist nihkub lõpp tagasi sinnakanti, kuhu ma lootsin, st. lennuki ja 5 kadunud aasta juurde. Lõpp paneb vägagi ootama raamatu järge, mida praegu alles kirjutatakse.
Sellest saaks hea filmi!

M. L. Stedman “The Light Between Oceans”

35/53 Teema 33: Raamat, millest tehtud film jõuab kinodesse 2016
M. L. Stedman “The Light Between Oceans” (345lk, ingliskeelne)
NB: 12. oktoober 2016 ilmus ka eestikeelne tõlge.

Otsisin tükk aega seda sel aastal linastuva filmi raamatut – ükski ei tundunud nii huvitav, et tahaks väga lugeda. Ja kui ma siis vaatasin raamatuid, milledes on juttu majakatest, sattusin sellele. Hiljem siit grupist küsides, soovitas seda ka Monika.
Väga hea ja kohutavalt traagiline raamat!
Kirjutan kohe ära, et kui te plaanite seda raamatut lugeda, siis ärge siit edasi lugege! Ma lihtsalt pean siin mitmest asjast kirjutama, mis teie lugemiselamust rikuks.

Aasta on 1918, kui Tom Sherbourne on sõjast tagasi ja jõudnud Austraaliasse. Teda ootab töökoht Januse majakavahina, Partageuse linna lähedal.
Kohale jõudes kohtub ta kauni Isabeliga, kes aja möödudes käitub nii, nagu Raja Teele – võtab Tomi endale meheks 🙂 Nad on õnnelikud, kolivad Januse kaljule majakavahi majja. Majakavahi tööperiood kestab 3 aastat, siis saavad nad korraks maismaal käia. Varustuse paat käib iga kolme kuu tagant. Elu saarel on nagu omaette maailm. Majakas, tähistaevas, tuul ja kahe ookeani lained peksmas vastu Januse kaldakaljusid.
Aastad mööduvad ja nende aastate jooksul jääb Isabel kolm korda lapseootele. Kaks last kaotab ta varakult, kolmas sünnib enneaegsena surnult. Naine on murtud ja tema abikaasa teeb kõik, et aidata.
Kaks nädalat peale kolmanda lapse matmist lükkavad lained kalju rannale paadi. Paadis on surnud mees, naisterahva kampsun ja karjuv imik. Tom ja Isabel usuvad, et lapse ema on vette kukkunud ja laps on orvuks jäänud.
Peale vaidlusi ja kahtlusi ja Isabeli pealekäimist otsustavad nad pisikese tüdruku endale jätta. Isabel on veendunud, et Jumal saatis selle lapse talle, et tema eest hoolitseda. Kõik teavad, et Isabel ootas last ja kõigile öeldakse, et see ongi nende tütar.

Lucy kasvab, majakavahi pere on õnnelik. Kuigi Tomi vaevavad aegajalt kahtlused, kas nad on ikka teinud nii, nagu õige on, läheb kõik hästi. Isabel on üle aastate jälle tema ise, majas on naer ja armastus ja see on kõik, mida Tom vajab.

Möödub 2,5 aastat ja tuleb aeg minna maismaale. Isabeli vanemad ootavad pikkisilmi, et näha oma lapselast.
Aga õnn puruneb sel hetkel, kui Tom ja Isabel saavad teada Lucy loo. Et tema ema on elus ja halvas seisus. Et ta ootab ikka veel teateid oma paadiga merele läinud mehest ja tütrest.

Ma ei kirjuta siia rohkem, mis edasi sünnib.
Kogu see lugu on nii tohutult kurb ja raske on otsustada, kellel on õigus. Aga üks asi jäi küll kriipima – kes on lugenud, on ehk minuga nõus – lapsega ei tohi nii käituda, nagu selles raamatus läks! Mitte midagi selgitamata, üle öö oma vanemate käest võõraste sekka!

Selle raamatu lõpu peatükid olid nii kurvad ja ilusad, et ma sain ühe korraliku peatäie nutta. Seda pole ammu juhtunud. 🙂

Mõned hetked, mis meelde jäid:
*Ära kunagi südamest naermise pärast vabanda!
*Mees leiab vaikuses oma vabaduse. Ta kuulab tuult.
*Elu tuleb ja läheb ja loodus ei peatu nendeks hetkedeks sekundikski. Ajamasin liigub edasi ja inimesed peavad sellega lihtsalt kaasa liikuma, ükskõik kui raske neil on.
*Majakad on teiste jaoks. Nad päästavad nende elusid, kes on kaugel. Need, kes on majaka all, on alati pimeduses.
*Ema oli õnnelik, et ta ei ole oma sõjas kaotatud poegadele iialgi matuseid korraldanud. Matused on lõplikud. Need võtavad lootuse ja ei salli vasturääkimist. Kui matust ei ole olnud, on alati võimalus, et kadunud pojad tulevad tagasi. Astuvad lihtsalt uksest sisse ja naeravad, et see kõik oli eksitus.
*Ära vihka inimesi. Kedagi vihates pead sa päevast päeva mõtlema halbadele asjadele. Anna teistele andeks, ükskõik, kui suur on nende viga. Andeks pead sa andma vaid korra ja siis lähed sa oma eluga edasi. Õnnelikult.

2016. aasta teises pooles linastub film, mille peaosades on Michael Fassbender, Alicia Vikander ja Rachel Weisz. Loodan väga, et see jõuab ka meie kinodesse. Treiler on väljas ja paistab, et selles filmis on sama meeleolu kui raamatus.
Treilerit näeb siit:
https://youtu.be/lk7yw00a4fs

 

Markus Zusak “Sõnumitooja”

3/53 Teema nr.34 Raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal.
Minu sünniaasta on 1975 ja samal aastal on sündinud ka Austraalia kirjanik Markus Zusak.
Lugesin raamatu “Sõnumitooja” (384lk).
Noor taksojuht Ed Kennedy satub olema pangas kui toimub rööv. Juhtub nii, et röövel on käpard ja pillab põgenedes relva maha. Ed jookseb talle järele, võtab relva üles ja peab röövli kinni. Ühel hetkel saab temast linna kangelane.
Edil on kolm väga head sõpra ja koledasti haisev koer (keda ta hirmsat moodi armastab) nimega Uksevalvur. Sõpradega kaarte mängida ja õlut rüübata ning Uksevalvuriga kohvi nautida on Edi lemmiktegevused. Taksoga sõidab ta muidugi ka. Elu veereb kuni talle saadetakse mängukaart. Esimene kaart, kus on peal vihjed, mida Ed järgima peab hakkama ja mis teeb Edist sõnumitooja. Siit algab lugude lugu, mis paneb ennast ninapidi raamatusse unustama. Lihtsad ja elulised situatsioonid ja täiesti eriliselt väljakirjutatud karakterid! Mõni hetk paneb lugedes nutma ja järgmine juba naerma ja niimoodi siis saabki selle raamatuga istuda, naerda läbi pisarate ja mõelda, et me suudame tegelikult elus nii palju teha kui me ainult natuke viitsiksime ennast liigutada ja näeksime iseenda taga ka teisi…
Väga hea raamat (väga igav kaanekujundus…)!
Üks mõte, mis siin raamatus oli:
Asi on inimeses, mitte paigas, kus ta elab. Kui sa siit minema lähed, oled sa samasugune ükskõik kus mujal. Kui tahad midagi muuta, pead muutma ennast, mitte kolima mujale lootuses, et kõik muutub.