75. VV-raamat
Barbara Erskine “Kõige tumedam tund” (464lk. Varrak)
See on minu kolmas Barbara Erskine raamat. “Kesköö üksildane paik” oli kõige põnevam, see siin on ühel pulgal “Hay emandaga”.
Naljakal kombel on selleski raamatus peategelaseks maal (Ohakalinnu teema jätkuks 😉 ), tegelikult sõjakunstnik Evelyn Lucas, kelle elu ja loomingut hakkab uurima tänapäeva kunstiajaloolane Lucy.
Mida sügavamale kunstniku ellu Lucy kaevub, seda rohkem hakkab talle avanema saladusi. Ja see ei meeldi Evelyniga seotud inimeste vaimudele, kes muutuvad üha tugevamaks ja kurjemaks. Ühel neist on, mida varjata…
Raamat on kirjutatud nii, et tänapäevase elu peatükid vahelduvad sõjaaegsete ja sõjajärgsete sündmustega aastatest 1940-1960. Aga siin ei teki segadust, tekst voolab kenasti ja lugemisel on kerge end sündmuste sisse unustada. Nii kerge, et kui õhuvõitlusest lugesin ja samal ajal tänapäeva rahutuvid üle maja lendasid, siis tõmbasin pea õlgade vahele ja vaatasin ärevusega taevasse.
Mida rohkem ma raamatuid loen, seda enam on mul vaja endale korrata, et ma ei saa kirjaniku loodud tegelasi arvustada või lugedes ahastada miks keegi nii või naa käitub. Kirjanikul on vaja luua tegelane, tänu kellele saab tegevust juhtida ja teosele sisu luua. On see siis ääretult vastik jõhkard, tõeline lambuke, kellele saab lõputult haiget teha või kaks inimest, kes ei suuda teineteisele oma tunnetest rääkida ning rikuvad sellega oma elud. Siis loen ja kordan endale – see on ainult raamat 🙂
Kuigi pärisellu jagub ka igasugust rikastavat erinevust…
Peaks vist ära mainima, et usufoobikud võiks selle raamatu lugemist natuke ettevaatlikult võtta. Ehk mõelda ka sellele, et kui tõeline häda käes ja surm silme ees, hakkab ka kõige suurem ateist Jumalaga elu üle kauplema ja kirikusse kroonlühtrit lubama 🙂
Hea raamat oli!
Barbara Erskine raamatud ongi hea meelelahutus – natuke õudsed ja sisutihedad. Loodan, et neid tõlgitakse veel!
PS: mõlemas kaanekujunduses on möödapanemisi 🙂 Aga sellest saavad aru need, kes raamatut loevad!