Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja”

Teema 4: Raamat, mille said raamatuvahetusest, ostsid kasutatud raamatuna või said kusagilt tasuta.
Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja” (286lk. Eesti Raamat)

27625047_1851112074912961_6993757629714908133_o.jpg
Vanal aastal küsis kirjastus Eesti Raamat oma lehel, mis nad võiks oma uue ajaviitekirjanduse sarja nimeks panna. Pakkusin nime “Tassike teed”, ei võitnud, aga sain siiski kõigi pakkujate vahel tehtud loosiga sarja esimese raamatu kingiks. Ja see raamat oligi nii soe ja armas kui üks mõnus tassike teed!

“Kui hea raamat!” õhkaks Pantalone ja mina koos temaga! Ma lugesin ja nautisin iga peatükki, iga lauset. Nutsin (natuke) ja naersin (südamest) ja mõtlesin, kui olin üle poole jõudnud, et oleks ta ometi pikem! Raamat, mis tegi õnnelikuks (viimati läks mulle nii südamesse Ove lugu).

Selles raamatus jooksevad paralleelselt kaks erinevas ajas kulgevat lugu, mis ometi on kogu aeg omavahel seotud ja lõpuks otsapidi kokku jõuavad.
Siin on mitu ilusat armastuslugu. Naine ja mees, ema ja isa, õde ja vend, inimesed ja koerad, üksildus ja leitud asjad. Ja kõige selle keskel kõiki elusid ühendav vanahärra Anthony, kes elab armsas majas nimega Padua, kogub tänavalt ning mujalt leitud asju ja kirjutab nende asjade juurde lugusid.
Milliseid lugusid! Need on nagu raamatud raamatus.
Oh, ma olin seda raamatut lugedes nagu must kass suvises päikselaigus.

Siin oli isegi pisitilluke tükike müstikat, mis suure kaotatud armastuse ja vanade majadega ikka kaasas käib.

Terve raamat ilma ühegi ärritava tegelaseta või ühegi rumala repliigita. Saaks sarja järgmistes raamatutes veel kirjavigu ka vältida, oleks imeline (mõnikord oli vaja lauset mitu korda lugeda, et aru saada, mida mõeldi).

Üks väga tähtis tegelane siin raamatus on roosiaed (raamatus on isegi kõik sordid üles loetud) ja autor tänab oma kaanekujundajat roosimotiivide eest – sellepärast lisasin ka ingliskeelse raamatu kaanepildi.

Jah – soovitan seda raamatut! Üks mu parimaid lugemiselamusi üleüldse!
Väga paljutõotav algus uuele sarjale.

“Kahvatu oktoobrikuune päikesevalgus pingutas, et pitskardina mustrisse kootud väänlevate lillede ning lehtede võre vahelt sisse pugeda; ruum oli pime ja varjusid täis. Mees tõmbas kardinad eest ning sillerdavad tolmukübemed paiskusid meteoriidisajuna üle toa laiali.
“Laseme neil asjadel õige pisut valgust näha, mis?”

Advertisements

Ruth Ware “The lying game”

Teema 12. Raamat, mida lugesid vaid autori pärast, sisututvust lugemata/raamatust mitte midagi teadmata.
Ruth Ware “The lying game” (374lk. Harvill Secker)

27331969_1847129108644591_7004096255900744448_n.jpg
Võtsin selle raamatu esmaspäeval lugemisse, ingliskeelsena, ja avastasin eile, et Helios andis just nüüd ka eestikeelse välja
Igal juhul oli Ruth Ware esimene raamat “Pimedas, pimedas metsas” nii hea, et ma loen läbi kõik, mis ta kirjutab. Seda pole küll kuigi palju – kolm raamatut siiani ja teine, “Naine kajutist nr 10” polnud esimese vääriline. Niisiis haarasin põnevusega kolmanda – ehk on sama hea kui esimene!
Ei olnud sama hea. Üsna ühel pulgal teisega. Aga pakkus siiski huvitavaid hetki.

4 kooliaegset sõbrannat (miks on raamatutes ja filmides alati 4 sõbrannat? Miks mitte 3 või 5?), kooliaegne valetamise mäng ja selle tagajärjed, vana armastus, uued ohud, kadumine, kaldalt leitud kondid, vesi, alkohol, tuli, väikse küla kuulujutud ja avastus, et üks neist on teistele kogu aeg valetanud!

Tihti tekkis küsimus, kas loo jutustaja Kate on natuke kehva taibuga? Keegi ütles midagi, Kate juurdles selle üle umbes kolmandiku leheküljest või teadis vastust niigi, ja küsis siis üle: mida? Peategelased, neli sõbrannat, olid kogu aeg kohkunud, näost valged või hallid ja värisevate kätega. Mitmeid teemasid korrati niimitu korda, et tekkis tunne – kuidas nemad, kes kohal olid, asjast ikka veel aru ei saa? Mina, lugejana, sain juba eelmisel korral.   Siis jõudis kohale, miks korrati – sõbrannasid oli ju 4! See tähendas, et 4x oli vaja sama jutu peale ehmuda ja näost valgeks minna.

Aga üldmulje mulle sobis. Ruth Ware oskab hästi sõnu seada ja näha on, et ta naudib pikkade mõttelõngade kirjapanekuid ja olukordade kirjeldusi. Ei olnud jama naistekas, oli selline aeglaselt keerav ja pingettõstev lugu, mis mitu korda ähvardas, aga lõpuks ikkagi kulminatsioonini jõudis.
No ja raamatu lõpulause!
Lugesin seda mitu-mitu korda üle ja mõtlesin, mida see küll tähendada võis. Siis läksin ja nägin Goodreadsis, et see on lausa omaette arutlusteemaks. Aga mida kirjanik sellega täpselt mõtles, see jääb ilmselt saladuseks.
Soovitan neile, kellele meeldivad aeglasema kulgemisega pisikest närvikõdi pakkuvad põnevikud.

Philip Pullman sari “Tema tumedad ained”

Teema 6: Mitu (või üks paks) raamat samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge

Philip Pullman “Kuldne kompass” 320lk., “Inglite torn” 272lk., “Vaigust kiiker” 416lk. – kokku 1008lk. (Pegasus, tõlkinud Eve Laur)

Tumedad Ained.jpg
Iorek Byrnison – pantserkaru, jääkaru, karukuningas, sepp. Milline sõber ja teekaaslane! Hiigelsuur, aus, õiglane, vägev võitleja, tarkust täis. Minu lemmik selles sarjas.

Mulefad – halli värvi, sarvekeste ja londiga ning rombikujulise kehaga loomad, kel kere keskosas kaks jalga ja ees- ning taga üks jalg. Ning nende esimese ja tagajala all olid kettaviljapuu viljad, mida loomad kasutasid ratastena, et edasi liikuda. Keskmise paarisjalgadega anti hoogu. Oi, kus ma tahaks sellist karja möödatuhisemas näha!

Daemonid – inimeste hingeloomad. Muudavad oma kuju kui oled veel laps, aga täiskasvanutel jäävad ühesugusteks vastavalt oma omaniku hingele. Aga nad on kogu aeg inimestega koos, annavad head nõu, aitavad täbarates olukordades. Kui sul on daemon, ei ole sa kunagi üksi! Kui daemoni ei ole, oled justkui surnud.

Need on need kolm tegelast, kes mulle selles triloogias kõige südamelähedasemaks said. Iorekit sai kogu aeg tagasi oodatud ja õnneks jagus teda ka mitmetesse seiklustesse.

Kõik saab alguse kui väike Lyra peidab ennast Jordani kolledžis (kus on Lyra kodu) kappi ja näeb pealt õpetlaste arutelu Põrmu teemadel. Ta päästab oma onu, lord Asrieli elu, ning satub sekeldustesse kui läheb kaasa kauni proua Coulteriga.
Jõepaatidel mustlaste juures, kaugel põhjas katselaborites, pantserkarude karja keskel, kuumaõhupalliga jäises taevas, metsades nõidade hoole all, lõksus proua Coulteri käes, pendeldades ühest maailmast teise kaaslasteks daemon ja sõber Will. Jõudes lõpuks surnute maale ja siis sealt välja.
Neis kolmes raamatus oli nii palju seiklust ja nii palju eriskummalist, et lugemispauside ajal mõtlesin, mismoodi ühel inimesel (kirjanikul), selle kõige jaoks fantaasiat jagus!?

Mu lemmikud on esimene ja kolmas (eriti kolmas!) raamat. Teine jäi fantaasialt natuke kahvatumaks – küllap selletõttu, et osa tegevusest toimus meie oma maailmas. Kui sarja lõpetasin, siis tänasin õnne, et hoolimata sellest, et minu daemon peaks juba mitu aastakümmet ühtemoodi välja nägema, suudan ma ikka lasteraamatutest mõnu tunda ja mitte tegelasi ja tegevuspaiku üle analüüsida, vaid lihtsalt vooluga kaasa minna ja nautida! Sest kuidas sa ei naudi kui loed ratastel kihutavatest loomadest, kes saavad oma rattad lähedal kasvavatelt puudelt või vaatad läbi kirjaniku sõnade allmaailma, kuhu inimesed peale surma lähevad ja kus harpüiad vahti peavad?

Mul on nii hea meel, et Pegasus selle sarja uuesti välja andis! Muidu oleks ta kindlasti minust mööda läinud. Aga nüüd vaatasid nad kolmekesi mulle raamatupoe riiulilt vastu, nägid põnevad välja ja tulid koju kaasa. 616HcSqnFNL._SX337_BO1,204,203,200_.jpg
Lisaks on nüüd ilmunud ka Lyra elu algusest kõneleva raamatu esimene osa “Põrmu raamat” ja natuke tuhnimist avaldas ka teisi selle sarjaga kaasnevaid raamatuid. Näiteks õhupallimehe Lee Scoresby ja pantserkaru Iorek Byrnissoni sõpruse algusest ja nende seiklustest kõnelev “Once upon a time in the North”.
Seda võiks ka lugeda!

Sarja lõpp oli veidi ootamatu, sest võiks ju arvata, et kõik lasteraamatud lõpevad väga õnnelikult. Samas jättis selline lõpp palju sügavama mulje, kui tavapärane “Happy End”. Ega midagi jubedat ei juhtunud ja ükski headest lõpuks surma ei saanud, aga mõnikord ei olegi surm see kõige suuremat valu tekitav asi.

Maailmas on “Tema tumedad ained” sarja välja antud väga erineval kujul, üks kujundus kaunim kui teine! Lisaks pidi esimesest osast, “Kuldsest kompassist”, ka film olemas olema – no kes võiks veel paremini proua Coulteri ossa sobida kui Nicole Kidman? Ahjaa – mul polnud eriti raske seda naist kogu raamatu vältel vihata, sest tema daemon oli ahv ja kuigi ma loomi armastan, pole ahvid absoluutselt minu rida.

001q7d2p.jpg
Aga erinevaid kaanekujundusi ka:

hdm-covers
hisdarkmaterials
HisDarkMaterials_Small
Pullman
Amber on merevaik. Huvitav, miks eesti keeles on kolmanda osa pealkiri lihtsalt vaigust kiiker, mitte merevaigust? Merevaigust kiiker kõlaks hoopis müstilisemalt.

J. K. Rowling “Harry Potter ja Azkabani vang”

Teema 48: Raamat, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas
J. K. Rowling “Harry Potter ja Azkabani vang” (376lk. Varrak, tõlkinud Krista Kaer ja Kaisa Kaer)

22555255_1733284453362391_7312932446201738855_n.jpg

Mina jõudsin nüüd Potteri-seeria kolmanda raamatuni 🙂 Ütleme nii, et kaks esimest oli kui leebe sissejuhatus ja see kolmas ikka päris karm lugu! Püüdsin mitu korda mõelda, mismoodi tunneb ennast seda lugev laps – kirjeldused emast, kes tapeti ja kes enne surma tapjale karjus, et võta mind ja jäta mu poeg ellu; dementorid, kes ei olnud mitte inglipoiste välimusega (dementori suudlus – jeerum!) ja Azkabani vangla kirjeldused …
See oli üks karm raamat ja isegi Snape, kelles ma eelmises kahes osas ikka ühtteist meeldivat leidsin, pööras selle loo lõpuks täitsa ära (milles ma olen veits pettunud, sest teda mängib ikkagi mu lemmiknäitleja … 😉 ).

Tegelikult (kui õrnas eas lugejad välja jätta), oli muidugi kift raamat ja põnevust jagus. Eriti hea oli lendluupalli finaal, mille ma ühe hingetõmbega läbi lugesin. Sõna otseses mõttes. 🙂

Tore oli ka see, et Peksja Paju oli siingi osas tegija ja et Hagridil ikka neid imelisi elukaid leidub.
Professor Trelawney tõi siia raamatusse sisse ka usu, et kui lauas söövad 13 inimest, siis esimene neist, kes püsti tõuseb, sureb. See meenutas mulle, et Londonis, Savoi restoranis, “elutseb” must kassikuju nimega Kaspar. Kui juhtub, et tuleb 13-liikmeline seltskond, siis tõstetakse lauale Kaspar ja tema murrab esimese tõsuja needuse. Kaspar on igati austatud ja auhinnatud kass.

Raamatus on koht, milleni ei soovita ühelgi lapsel enne magamajäämist pidama jääda:
“Peletistele meeldivad pimedad suletud ruumid,” ütles professor Lupin. “Riidekapid, voodialused praod, kapid valamute all …” (lk. 115)

Väga tore! Varsti loen neljadat osa

Jo Platt “See olid sina”

Teema 46: Raamat, mille kaanepildil on raamat.
Jo Platt “It was you” (366lk Kindle)
Ilmunud ka Varraku ajaviitsesarjas nimega “See olid sina”

22310309_1722393524451484_5784565255654317396_n

Sisukirjeldus oli nii tore: sõbrad raamatuklubist aitavad oma üksikul sõbrannal kaaslast leida. Aga kui ma raamatuga alustasin, oli algus minu jaoks nii hirmutav, et raamat jäi mõneks ajaks seisma. Nimelt oli raamatuklubis koos kamp kolmekümbiseid naisi, kes kõik suurima naudinguga klatšisid ja kuulujutte rääkisid. Kas sa tead kellega käib see too ja kolmas!? Issand – nägid tema uut tuttavat?! Jne.
Aga kuna ma ise selle raamatu Varrakust valisin, siis oli mu aukohus ta ka läbi lugeda ja kui esimesed peatükid mööda said ja peategelane Alice oma isa juurde jõudis, loksus kõik paika 🙂
Sest Alicel on lihtsalt nii tore isa! Täielik katastroof köögitoimkonnas, aga ometi alati kokkamas, kui tütar külla tuleb. Tema isa sekeldused leskede klubis, tore silmarõõm Hilary ja armastus kokakunsti vastu, olid selle raamatu kõige sümpaatsemad peatükid.
Kui klubilised juba tuttavamaks said, siis harjusin ka nende klatšiarmastusega ja vaatasin kõrvalt, mismoodi kaks tegelast endale tunnistada ei julge, et teineteist armastavad. Kui palju tänu sellele haiget saadi!

Naistekasõpradele hea lugemine, sest ei olnud mingit silmapööritamist ja muid lollusi, oli aga mitmeid lõike, mis panid naerma ja nii mõnigi tore ütlemine, mille võiks meelde jätta.

Näiteks:
*Ma ei kutsuks kedagi reede õhtul haletsuset välja. Reede õhtul tuleb lõbutseda! Kolmapäeva õhtul võib kedagi haletsusest välja kutsuda.

*Kui oled väsinud või purjus, ei tohi saata sõnumeid ega kirjutada meile.

Üks arusaamatu tõlkimatajätmine ka.
Lause: … nagu töötaksin eriti süngel päeval koos Eeyore`ga*
Ja lehekülje all tärni selgitus, et tegu on tegelasega “Winnie Puhhi” raamatust.
Khmmm, selle tegelase nimi on IIAH! Minu lemmik ❤️

PS: Selle sarja raamatute kaantel on tõepoolest väga palju veiniklaase!

J. K. Rowling “Harry Potter ja saladuste kamber”

Teema 45: Raamat nimekirjast 1001 või 101 raamatut, mida elu jooksul lugeda.
J. K. Rowling “Harry Potter ja saladuste kamber” (301lk. Varrak)

22279738_1720896311267872_595874069983277491_n.jpg

Lappasin läbi mitmeid 101 ja 1001 raamatu nimekirju ja ikka lugesin ühe punktina: ükskõik milline raamat Harry Potteri seeriast. Kuna ma nüüd neid raamatuid lugema olen hakanud, siis mulle sobis!

Esiteks ma pean ütlema, et Peksja Paju oli erakordselt tore tegelane 😀 Sellised võikski kõik puud olla – sõidab joodik autoga vastu puud ja saab kohe keretäie kätte 😛

Teiseks olid selles osas koos ämblikud (HIIGELämblikud!) ja maod. Mõlemad kuuluvad mu foobiate hulka, nii et pildike, mismoodi pimedas metsas mustad karvajalad ringi paterdasid, püsis mu silme ees veel jupp aega peale raamatu lõpetamist.

Ann Cleeves “Valged ööd”

Teema 43: Raamat, mille leiad raamatukogust “uue kirjanduse” väljapanekust
Ann Cleeves “Valged ööd” (327lk. Varrak, tõlkinud: Anne Kahk)

22049906_1715770825113754_6805642142779342635_n

Saarerahva elu tundub alati olema erilisem ja põnevam kui mandril. Nii on ka Shetlandi saared on üks põnev koht. Selles raamatus kimbutab inimesi suvine päike ja liiga valged ööd, mis kõik hulluks ajavad.
Saared tõmbavad ligi ka igat sorti ekstsentrikke ja kunstnikke, ning turistid lisavad omaltpoolt vürtsi juurde. Igasugu asju võib juhtuda – siin raamatus leitakse paadikuurist klounimaskiga (oi, kus see on praegu kuum teema! Kuigi raamatul pole praeguse klounimaaniaga midagi pistmist, see ilmus aastal 2008) poodu.

Konstaabel Perez on jälle asja uurimas. Nagu paljud inimesed – oma töös suurepärane aga isiklikus elus ebakindel ja kahtlev. Mismoodi tema mõrtsukaid leiab ja lahtisi otsi kokku veab, jääb ausalt öeldes veidi segaseks, aga see ei vähenda raamatute põnevust ja mõnusat loetavust. Tõeliselt hea näide “mugava krimka” žanrist, kus mõrvad toimuvad, aga lugedes vererõhk ei tõuse ja kõik kulgeb rahulikult ning tasa ja targu. Aga ikka on huvitav!
Ann Cleevesi raamatute puhul tabasin ennast mõttelt, et kirjanik näeb täpselt selline välja, nagu peaks välja nägema inimene, kes selliseid raamatuid kirjutab! 😀 Väga sümpaatne!

Mõned tähelepanekud ka:
*”Ma tahan Ingridi kudumi valmis saada. Igaks juhuks.”
… Ta heegeldas tita jaoks suurrätikut.
Käsitöörahvas teab, mis on heegeldise ja kudumi vahe 😉 Huvitav, kas originaalis on see ka niimoodi kirja pandud?

*Ma ei võinud kunagi olla kindel, kas ta mitte ei esine mulle, kas ma kuulen ta suust tõde või väljamõeldist. Olen kindel, et ta ei valetanud meelega. Talle lihtsalt meeldis tema enda versioon rohkem.
Nii toredalt öeldud – talle meeldis tema enda versioon rohkem 😀

Ma pean ütlema, et jäin rahule sellega, kes on mõrvar. Ühel hetkel viitas kõik ühele teisele inimesele ja see variant ei sobinud kuidagi. 🙂 Aga kaanepilt ei anna raamatu meeleolu edasi. Seal on küll poodu, aga tegu on suvega ja süngust raamatus pole.
Mõnus raamat! Ootan järge.
Ja tegelikult ootaks, et ETV selle Shetlandi sarja meile näitamiseks hangiks!