Ann Cleeves “Sinine välk” ja “Vareselõks”

Ann Cleeves “Sinine välk” (288lk. Varrak)

Teema 33: Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist.
Ann Cleeves “Vareselõks” (464lk. Varrak)

Cleeves.png

Ann Cleevesi raamatute lugemismuljeid jagades pean ma jätkuvalt kordama – mulle meeldib ko-hu-ta-valt see sünge Briti saarte loodus, kus kõik need raamatukuriteod toimuvad! Shetlandi sarjas on see veel eriti tuntav – tormine meri, vinguv tuul, lumetormid. Kõik, mida üks saareelu pakkuda suudab. Aga peab olema hiiglama hea kirjanik, et seda meeleolu niimoodi edasi anda, et lugedes otsid pleedi, kuhu varbad sooja lükata.

Lugesin “Sinise välgu” lugu suvel – see suvi, +30C ja enamgi! Palavus tapab, aga kui ma peale paari tundi nina raamatust tõstsin, olin tõepoolest hämmeldunud nähes aknast õues lõõskavat päikest ja rohelist muru. Mind ümbritsesid sel hetkel hoopis külmad kaljud, jäine vihm ja hullumeelsed ornitoloogiahuvilised.
Cleeves puudutab mitmes raamatus linde ja ornitoloogiat, seega uurisin natuke, millest see armastus. Tuleb välja, et ta töötas nooruses ise ornitoloogiakeskuse köögis ja kohtus seal oma tulevase mehega, kes oli linnuvaatleja. Kui su kaaslasel on hobi, millega ta kogu südamega tegeleb, siis oled ju ise ka selle sees, niisiis on linnud ja linnuvaatlejad Cleevesi jaoks väga kodune teema.

Kogu “Sinise välgu” raamat keerleb ühe sellise linnukeskuse ja sealsete töötajate ning külaliste ümber. “Vareselõksu” tegevus toimub samuti eraldatud majas, kus töötavad koos alguses võõrad naised. Väikeses grupis koos, kõik ühes majas töötades on aga väga oluline tunda inimesi, kellega koos sa ärkad, sööd ja koristad.
Saladused on nagunii kõigil, aga võib ka juhtuda, et keegi neist kenadest kaaslastest on mõrvar. Kole mõelda – ilusad mäed, loodus, jalutaks ringi ja naudiks! Aga ei tea, kas tuled tagasi, sest keegi, kes sulle enne väljaminekut naeratas, võib sind seal kenal maastikul surnuks koksata …

Palju on kirjutatud, et “Sinise välgu” lõpp oli vastik ja keegi pole nõus, et see nii läks! Ma ei uskunud, et selline lõpp võiks olla. Aga kui ta tuli ja kui veel päris viimased leheküljed läbi said loetud, sain ma aru küll, miks nii – sest see annab kirjanikule võimaluse paljude uute liinide sissetoomiseks.

“Vareselõksu” filmi ma eriti hästi ei mäletagi. Silme ees on alguse stseen, kus leitakse poodu, aga kuidas filmis asjade lahendamine käis – see on peast pühitud. Ilmselt on neid brittide krimkasid liiga palju vaadatud. 🙂
Lugemise käigus oli aegajalt tunne, et oleks võinud lühema loo kirjutada. 464 lehekülge, väga põhjalik taustainfo kõigi tegelaste kohta. Raamat oli rohkem perekonnadraama, kus aegajalt mõned mõrvad toimusid. Kui Varrak järgmise Vera Stanhope`i sarja kuuluva raamatu välja annab saab näha, kas nende kahe sarja erinevus ongi (muuhulgas) selles, et Stanhope`i raamatutes kaevutakse rohkem tegelaste eludesse ja perekonnaajalukku.

Igal juhul on mõlemad sarjad väga hästi kirjutatud ja nende lugemine on kindlapeale minek – raamatud on kaasahaaravad ja jagavad ka uut informatsiooni, mida silmaringi huvides kõrvataha panna.
Näiteks seda, et Inglismaal algab pensionäridele tasuta bussisõit alles peale kella 9 hommikul. Maakonniti see muidugi erineb veidi (guugeldasin! 😀 ).
Lisaks tean ma nüüd, milline on trompetluik, kes elab tavaliselt Ameerikas ja milline on Shetlandi turbakook (peat cake).
Üks retsept on näiteks siin (ja see kook näeb nii huvitav välja, et peaks ise ka tegema!):
https://www.sbs.com.au/food/recipes/peat-cake-turbakook

Advertisements

Simon Clark “Trifiidide öö”

Teema 31: Raamat, mille pealkirjas on sõna “öö”.
Simon Clark “Trifiidide öö” (368lk. Hea Lugu)


Mul on selle raamatuga seoses kahetised tunded. Kui ma võtan seda “Trifiidide päeva” järjena, siis polnud ta esimese osa vääriline. Kui ma võtan teda eraldiseisva raamatuna, siis polnud vist väga vigagi. Igal juhul ei pidanud ma pingutama, et seda lõpuni lugeda, aga mingit ohooo-efekti ka ei tekkinud.
Mõned kohad olid suurepärased – näiteks olin ma ülimalt elevil, kui algas lend kontrollimaks kui paks on pilv, mis varjab päikese. Päikesevalguseta täiesti pime maa, lend läbi pilve, hädamaandumine saarel, mis ei olegi päriselt saar jne.
Aga siis kadus ulme ära ja alles jäi “päästame neitsi kurja kuninga käest” stiilis lugu.
Ok, oli inimkloone ja trifiidid said ka aegajalt oma astlaid võnksutada, aga ikkagi jäi kripeldama, põnevust ei olnud.
Kujutan ette, et see raamat võiks sobida neile, kelle jaoks ulme tundub liiga ulmelisena ja õudus tundub liiga õudsena, et seda lugeda. 😉

Roger Moore ja Gareth Owen “Minu nimi on Bond”

Teema 45: Sellise inimese elulugu, kellest sa lugu pead.
Roger Moore ja Gareth Owen “Minu nimi on Bond” (328lk. Sinisukk)

40984406_2130730063617826_900441912241029120_o.jpg

Vaimustusin Roger Moorest kui ETV hakkas näitama sarja “Kelmid ja pühakud”. Minu rõõmuks mängis ta ka seitse korda James Bondi (Connery ja Moore on mu lemmikbondid, neis on elegantsi ja härrasmehelikkust).

Raamatu on Roger Moore kirjutanud ise, peale seda kui sai 80 aastaseks. On tore lugeda, kuidas ta oma poisipõlve ja nooruse tempudesse suhtub – nagu muhe vanaisa raputaks muiates pead. “Olin mina alles vigurivänt!”.

Moore kirjutab oma sõjaaegsest lapsepõlvest, näitekoolist (kus ta õppis koos hilisema Moneypenny Lois Maxwelliga), sõjaväeajast. Noorena teenis Moore elatist ka kudumite modellina, mistõttu ristis sõber Michael Caine ta Suureks Kudujaks.

Mulle ei meeldi üldiselt elulugusid lugeda. Kunagi sai seda tehtud, aga sopapildumine ja teiste eludes urgitsemine tüütas ära. Selles raamatus ei ole midagi skandaalset! Kedagi ei mustata, tagarääkimisi ei ole. Isegi oma abielude lahutamistest räägib Moore väga viisakalt ja libiseb neist vaikselt üle. Kõigi naiste kohta on tal midagi head öelda. Kaasnäitlejate eludes ei sorgita.
Lisaks on raamatus suurel hulgal humoorikaid mälestusi filmivõtetelt.
Näiteks:
Kui Roger Moore esimest korda Bondi rolli täitma kutsuti esitati talle üksteise järel mitmeid nõudmisi. Et ta võtaks kaalus alla. Et ta läheks trenni. Et ta juuksed lühemaks lõikaks.
*“Miks te kohe kõhna heas vormis kiilakat ei palganud, siis ei peaks ma seda põrgut läbi tegema?”

*”Teate miks Metsikus Läänes nii palju tulistati ja tapeti? Kauboisaabaste pärast. Need pigistavad ja see teeb kurjaks!”

Ma arvan, et iga Bondi fänn võiks seda raamatut lugeda. Moore räägib paljudest stseenidest ja apsakatest, mis filmimisel juhtusid. Mäletate ju küll, kuidas Bond paadiga hüppas ja üle alligaatorite jooksis. Aga mis seda filmides tegelikult juhtus, see on raamatus kirjas.

Annie Robertson “My Mamma Mia Summer”

12 teemakuud: JUULI – loe üks puhkuseteemaline raamat.
Annie Robertson “My Mamma Mia Summer” (311lk. Orion Books)

37838825_2057169027640597_3306311647466881024_n.jpg
Kes armastab filmi “Mamma Mia”?
Kes armastab Abba muusikat, Meryl Streepi, Pierce Brosnani, Colin Firthi, Kreeka saari?
See raamat on meile 😀

Londonis elav Laurel on paar kuud tagasi kaotanud oma ainsa lähedase pereliikme – vanaema Marnie. Neil oli koos ilus elu, täis armastust ja rõõmu ja Abba muusikat. Nüüd on Laurel üksi ja ta teeb otsuse – ta läheb puhkusele Kreekasse, Skopelose saarele, sinna, kus Mamma Mia filmiti!

Armas ja rõõmus raamat, täpselt nagu filmgi! Meryl Streepi pihikpükstel on tähtis roll ja filmi tegelasi mainitakse sageli. Laurelit kujutasin ette samasugusena kui filmi Sophiet ja villa Athena, kus Laurel tegutses, tundus olema täpne koopia Donna ligadi-logadi külalistemajast.
Selliste raamatute puhul on lõpp juba alguses etteaimatav ja saladuste vastused saab ammu enne tegelasi ära arvata. Oli üks episood, mille puhul ma mõtlesin, et kui seda raamatusse sisse ei kirjutatud, siis kirjutan ise oma blogisse lisapeatüki. Aga see hetk saabus siiski enne lõppu (seotud Laureli vanematega).

Ilus, rõõmus, päikseline, armas raamat! Tõeline puhkuselugemine!
Pildi tegin puhkuse ajal Mariefredi rannal raamatut lugedes ja kodus monteerisin sinna Mamma Mia! juurde.

Philip Pullman “Lyra’s Oxford”

Philip Pullman “Lyra’s Oxford”
(72lk. A Yearling Book)

37642115_2052380984786068_7566911469862780928_o.jpg

Nii nagu pealkiri ütleb – raamatus on üks Lyra ja Pani seiklus, mis juhtub siis, kui “Vaigust kiiker” lõpeb ja Lyra Oxfordi õppima läheb.
Lühike lugu, aga kõik on esindatud – nõiad, daemonid, alkeemikud, õppejõud. Lisaks headus ja kurjus.
Raamatuks, mis suurt lugemisemotsiooni oleks tekitanud, on ta siiski liiga lühike ja sai kärmelt otsa. Küll oli aga tore uurida raamatu vahel olnud Oxfordi kaarti.

Philip Pullman “The Firework-Makers Daughter”

Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on sõna “tuli” või midagi tulega seotut.

Philip Pullman “The Firework-Makers Daughter” (138lk. Puffin Books)

36675027_2023850600972440_175732637070000128_o.jpg
Üks seiklusrikas lugu ilutulestikumeistri tütrest, kes soovis saada sama vägevaks meistriks, kui ta isa ja võttis sellepärast ette ohtliku retke vulkaani südamesse.
Seikluses löövad kaasa ka vägev kuninglik valge elevant (kes töötab salaja liikuva reklaamitahvlina ja on armunud elevandipreili Frangipani), jões elavad krokodillid (kes näevad kurja vaeva, et täiustada end “jões lebava palgi” kunstis) ja puunugadega äparditest piraadid.

Väga humoorikas ja vahva lugu! Ning lõpus oleva ilutulestikuvõistluse kirjeldused on nii

vinged, et tahaks seda kõike oma silmaga näha.

Philip Pullman “I was a rat”

Philip Pullman “I was a rat” (224lk Puffin books)

36708897_2023586014332232_1339734349846675456_o.jpg
Mõnel kirjanikuga on nii, et kui tema nime näed, siis võtad ja loed. Pullman on üks sellistest lastekirjanikest.
Seekord leidsin lausa neli Puffin booksi raamatut, esimene neist jutustab Rotipoisist, kelle elu rotina muutub äkki eluks poisina.
Kui sa oled oma elu alguses rott, siis on sul kindlasti raske jätkata inimesena, veel vähem mõista, miks inimesed valetavad, varastavad, on tigedad ja kurjad. Rotid nii ei tee.
Aga õnneks leidub ka inimeste maailmas häid hingi, kes su viimasel hetkel kõmuajakirjanduse, teadlaste ja hullunud rahvamassi käest päästavad.
Ja mis oleks üks muinasjutt ilma printside, printsesside ja paleedeta?!

Tarkusetera ka:
Kui sa kõik oma mõtted ja teadmised korralikult ära triigid, kokku voldid ja kenasti kuhjadesse asetad, siis mahub su pähe palju ja ei ole vaja midagi üles kirjutada!