Monty Don “Nigel: my family and other dogs”

Teema 41: Raamat, mille peategelane on koer – 2018 on koera-aasta.

Monty Don “Nigel: my family and other dogs” (240lk. Kindle)

46501341_2226592490698249_6125018256274096128_nAiarahvas teab kindlasti, kes on Monty Don. Teistele selgituseks – Monty on aednik, aiakujundaja, aiateemaliste telesaadete juht. Aga ta on ka suur koeraarmastaja ja üks tema koertest on Inglismaal sama suure fännide hulgaga kui ta ise – kuldne retriiver Nigel.

Siin raamatus põimib Monty Don mõnusalt oma maamaja aia kujundamise ja koerte elu selles aias. Millised on nende lemmikteed, lemmik peidukohad, kõige mõnusamad hekiääred, mida mööda palli järele tormata. Kuidas nii mõnigi istutus on koerte saagiks langenud.

Tema koerad hiilgavad ka paraja kavalusega. Nimelt oli ükskord jõulude ajal juhus, kui Monty pere ja vanemad linnast koju tulles avastasid, et uhke, punarindadega kaunistatud jõulukook on kadunud. Alus on seal, kuhu see jäi.
Kaunistuspaelad on alles.
Koerad on illikukude nägudega.
Ühtki koogipuru kuskil pole. Müstika!
Kuni selle hetkeni, mil Nigel õue küsis ja murule uhke hunniku lasi, krooniks kaunis punarind.

Raamatus kirjutatakse ka labradori retriiverite aretamisest ja see oli üks huvitav lugemine. Samuti koerte ajaloost üldse ja nende tähtsusest ühele Inglismaa džentelmenile.

Ja ikka kõige rohkem Nigelist, kes tormab üle Monty hoolega nunnutatud pukspuupallide, astub üles televisioonis ja eelistab oma voodile inimeste voodit.

Üks padi on hea. Kaks patja on veel parem!

Advertisements

Jessie Burton “Miniaturist”

Jessie Burton “Miniaturist” (360lk. Varrak)

Miniaturist.png

Nii kui see raamat ilmus, nii panin ma ta endale lugemisnimekirja. Aga lugemiseni ei jõudnud enne, kui Varrakult eestikeelne välja tuli.
Aitäh raamatu eest!

Lõpetasin äsja ja katsun oma emotsioone paika sättida.
See oli üks süngemast sünge ja tume lugu.
Mäletate seda kaadrit “Kevade” filmist, kus Arno oli haige ja sonis? Palav … nii palav on … Tuba oli pime, murest murtud ema istus voodiäärel.
Vaat just selline pilt tuli mul silme ette, kui ma üritasin oma lugemisemotsiooni kirjeldada.
17. sajandi Amsterdam. Kaupmehed, gildid, (võlts)vagadus, kahtlased tänavad, kahtlased suhted, kummaline perekond, judinaid tekitavad kingitused miniaturistilt (ma ei armasta üldse nukke!).
Ja noor, 18 aastane abiellu petetud Petronella, seismas silmitsi terve murekoormaga.

Selles raamatus ei olnud mitte ühtegi õnnelikku tegelast!
Selles raamatus ei olnud mitte ühtegi õnnelikku sündmust. Kõike varjutas mõni sünge mure, mõni hall saladus, mõni jube tegelane.
Aga verd oli siin kõvasti.
Surma ka.
Pisaraid jagus algusest lõpuni.
Ma ei ole tõesõna nii sünget raamatut enne lugenud. Igasugu õudukad kahvatuvad selle kõrval, sest seda lugedes oli tunne – jah, see kõik võiski tol ajal nii olla.
Kogu seda süngust võimendab raamatu jutustamisstiil. Neid lauseid lugedes on kogu aeg kõhe ja maadligi surutud olemine. Ja jube üksindustunne tuli peale.

Aga hoopis huvitavam on see, et tegelikult elaski selline inimene nagu Petronella Oortman ja tal oli kaupmehest mees Johannes Brandt. Naisel oli just selline nukumaja kui raamatu kaanepildil – õigem oleks öelda, et raamatu kaanepildil ongi see õige nukumaja, mis praegusel hetkel asub Amsterdami Rijksmuseumis.
Õige Petronella kulutas oma maja sisustamisele üle 30000 kuldna, mille eest tol ajal oleks saanud päris maja osta.

Ma saan aru, miks see raamat nii populaarne on ja miks sellest TV sari vändati. Samal põhjusel ei loe mina seda raamatut enam kunagi uuesti.
Nüüd lähen ja võtan ühe helge ja armastust täis raamatu ning katsun kõik selle musta mure peast pühkida.

Matthew Walker “Miks me magame”

Matthew Walker “Miks me magame” (391lk. Argo)

46495841_2226467244044107_7240160897832845312_o.jpg
“Oh, ma magan ennast nädalavahetusel välja!” Kes teist on kiirel nädalal, kui unetunde napib, niimoodi mõelnud? Mina olen. Seda raamatut lugedes purunes see illusioonikene, sest võlg jääb võlaks, seda ei saa välja magada.

Aitäh, Triin, et andsid mulle võimaluse raamatuga juba enne selle ilmumist tutvuda! Jube huvitav oli!!! Tõesti! Huvitav ja teisest küljest masendav, sest tundub, et uni on inimese hästi toimimiseks üks vajalikumaid asju, samas suhtume me sellesse väga kerglaselt.
Magan siis, kui pensionile jään!
Eksole.

Kes teist on lõoke ja kes öökull? Kui sinu uneaeg on umbes 21:00 – 05:00, oled lõoke, kui 02:00 – 10:00 oled öökull. Mina olen täielik öökull, aga probleem on selles, et hommikune magamine on kogu mu elu töö ja kooli tõttu ära jäänud. See raamat patsutas mulle sõbralikult õlale ja kinnitas, et kõik on hästi ja ma pole sellepärast veel laiskvorst, et mul varahommikul (loe enne 9:00) nii raske ärgata ja keskenduda on. Elu algab ikka öösel, peale 00:00! 😀
Aga mu abikaasa on lõoke!

Kohvisõbrad – kas te teate, et kui te joote õhtul peale 19:30 kohvi, on pool sellest kofeiinist kell 01:30 öösel veel teie ajus ja ajab seal oma “püsi ärgas ja ärkvel” asja?
Ma ise kohvi ei joo, aga oma perekonna õhtuse kohvi tahaks küll kangesti ära keelata …

Üks jube asi on mikrouni. See tekib unepuudusest näiteks autoroolis. Mõned sekundid, kui inimesel puudub igasugune taju. Aga autoga liikluses – mida tähendab mõni sekund?
Raamatus on hea näide, kus alkoholi tarbinud inimese taju on kõvasti aeglustunud, aga ta ühel hetkel siiski reageerib ohtlikule olukorrale, samas kui üleväsimusest tekkinud mikrounes inimesel pole mingit taju ega reaktsiooni!

Raamatus räägitakse ka unevaeguse mõjust tervisele. Kuidas see, et me korralikult ei maga, mõjutab meie südant, veresoonkonda, aju ja teeb meid ka paksuks.
Umbes 5 aastat tagasi tegelesin ma umbes pool aastat väga rangete reeglitega elukorraldusega. Üheks reeglitest oli ka uni, st. igal ööl 8 tundi und. Kõige selle järgimine tegi minust ärksa ja tegutsemisiha täis inimese, nii et jah – tean omast käest, mida tähendab korralik väljapuhkamine.

Kõik, mis siin raamatus kirjutatakse, ei ole muidugi nii ähvardav ja noomiv. Kogu lugu on väga muhedalt kirja pandud (autor kirjutab isegi, et tal pole midagi selle vastu, kui lugeja lugedes vahepeal tukastab) ja tutvustab ka põnevaid asju. Näiteks kirgas uni, kus sa und nähes ise tead, et oled unenäos.

Kõigile lugejatele meeldib kindlasti selline soovitus, et enne magamajäämist võiks tegeleda millegi rahustavaga, näiteks kuulata muusikat või LUGEDA!

Raamat peaks ilmuma detsembrikuus. Soovitan lugeda! On põnev ja annab palju teadmisi. Ehk aitab kellelgi oma elurütmigi parandada.

J. K. Rowling “Harry Potter ja tulepeeker”

J. K. Rowling “Harry Potter ja tulepeeker” (632lk. Varrak)

46221227_2219369018087263_4024652641484144640_o.jpg
Kes vahtis eile öösel kolmeni üleval ja ahmis Potterit lugeda? Mina. (Kuigi ma loen praegu ka teist raamatut 8-tunnise ööune vajalikkusest). 🙄

Selle raamatu algus ei saanud kuidagi vedama. Alles siis, kui Harry kolmevõluri turniirile neljandaks osalejaks valiti, hakkas põnev. Rääkimata lõpust, kus Harry võlukepp ennenägematuid tegusid korda saadab.
Küll peab kirjanikul olema fantaasiat, et selliseid asju kirja panna! Ja mitte ühe raamatu jagu, vaid terve sarja.
Tahaks tõesti selleni jõuda, et filmidki ära vaadata. St. enne muidugi raamat läbi lugeda ja siis film otsa vaadata. Selle raamatu järgi tehtud filmi staar on ilmselt Nuusik ja need trahhtagumikuga elukad.

Järgmine osa (kõige paksem lugemata raamat riiulis) aitab mul ka väljakutse lõpetada, nii et varsti on “koolitöö” tehtud ja tuleb jõuluvaheaeg! 🤓

Sophie Hannah “Kolme neljandiku mõistatus”

Teema 47: Kui sa mainid sõbrale selle raamatu pealkirja küsib ta su käest: sa loed SEDA raamatut?!? Päriselt ka või?
Sophie Hannah “Kolme neljandiku mõistatus” (335lk. Varrak)

Poirot.png
Pidin seda lugema väljakutsevälise raamatuna, aga täna oli tööl kliendipõud, istusin ja lugesin kui tuttav preili uksest sisse sammus. Kui ta nägi mida ma loen, ajas ta silmad suureks ja küsis: sa loed seda raamatut?!? See pole ju PÄRIS Poirot!
Mina hakkasin naerma ja selgitasin talle, millega ta äsja hakkama oli saanud – täitnud mu lugemise väljakutse 47. punkti. 🙂 (Natuke on kahju ka, et mu mõte üht sõbrannat õudukaga šokeerida ei õnnestunud, aga ma võin seda ju ka ilma väljakutsepunktita teha, eksole!).

Niisiis – minu esimene “mitte-Christie-Poirot”. Pean ütlema, et suhtusin asja alguses veidi kahtlustavalt, aga kui Varrak seda raamatut pakkus, siis mõtlesin – teeme ära! Ma pean ju teadma saama, kas uus Poirot on sama taibukas, kui oli originaal.
Alguses kulges lugu tasapisi ja inspektor Catchpool, kes Hannahi raamatutes lugu jutustab, tundus veidi tuima tükina. Aga äkki hakkas minema. Asi läks põnevaks, karakterid olid lahedad, vana mõisamaja toodi mängu, “surmale-sent-võlgu” teener, koerahullust habras õeke Annabel, noor daam Ivy, kes endale söögikordade ajal liiga palju kartuleid taldrikule tõstab, isa ja poeg, kes teineteist nii väga vihkavad, et tegelikult on tegu suure armastusega. Janiiedasi.

Täiesti põnev lugu oli ja kõik keerles mu silme ees kui filmilindil, David Suchetiga peaosas. Kas on üldse kedagi, kes loeb Poirot`d ja kellel ei ole Sucheti nägu silme ees? Ma püüdsin ka oma halle ajurakke koos temaga ragistada, aga pole ikka mõtet maailma parima detektiiviga võistelda. 😉
Nüüd on seis selline, et ma tahan läbi lugeda ka sellele raamatule eelnenud osad. Ja järgnevad ka. Mõnikord on ikka mõnus põhjamaade räigesse krimisse paus teha ja lugeda brittide läbimõeldud ja lausa õigete otsustena tunduvaid mõrvalugusid. Huvitav, kas erinevate maade krimkade kohta on kirjutatud mõnd uurimustööd, kus läbi kirjanduselike mõrvade planeerimiste ja nende sooritamiste selgitatakse rahva psühholoogiat? Sünged põhjamaalased ja leebed britid.

Igal juhul soovitan Sophie Hannahi Poirot`d lugeda ja mitte karta, et see pole ehk nii põhev kui oli Christie. See raamat oli küll ja hallid ajurakud said parajalt tööd teha.

Ann Cleeves “Sinine välk” ja “Vareselõks”

Ann Cleeves “Sinine välk” (288lk. Varrak)

Teema 33: Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist.
Ann Cleeves “Vareselõks” (464lk. Varrak)

Cleeves.png

Ann Cleevesi raamatute lugemismuljeid jagades pean ma jätkuvalt kordama – mulle meeldib ko-hu-ta-valt see sünge Briti saarte loodus, kus kõik need raamatukuriteod toimuvad! Shetlandi sarjas on see veel eriti tuntav – tormine meri, vinguv tuul, lumetormid. Kõik, mida üks saareelu pakkuda suudab. Aga peab olema hiiglama hea kirjanik, et seda meeleolu niimoodi edasi anda, et lugedes otsid pleedi, kuhu varbad sooja lükata.

Lugesin “Sinise välgu” lugu suvel – see suvi, +30C ja enamgi! Palavus tapab, aga kui ma peale paari tundi nina raamatust tõstsin, olin tõepoolest hämmeldunud nähes aknast õues lõõskavat päikest ja rohelist muru. Mind ümbritsesid sel hetkel hoopis külmad kaljud, jäine vihm ja hullumeelsed ornitoloogiahuvilised.
Cleeves puudutab mitmes raamatus linde ja ornitoloogiat, seega uurisin natuke, millest see armastus. Tuleb välja, et ta töötas nooruses ise ornitoloogiakeskuse köögis ja kohtus seal oma tulevase mehega, kes oli linnuvaatleja. Kui su kaaslasel on hobi, millega ta kogu südamega tegeleb, siis oled ju ise ka selle sees, niisiis on linnud ja linnuvaatlejad Cleevesi jaoks väga kodune teema.

Kogu “Sinise välgu” raamat keerleb ühe sellise linnukeskuse ja sealsete töötajate ning külaliste ümber. “Vareselõksu” tegevus toimub samuti eraldatud majas, kus töötavad koos alguses võõrad naised. Väikeses grupis koos, kõik ühes majas töötades on aga väga oluline tunda inimesi, kellega koos sa ärkad, sööd ja koristad.
Saladused on nagunii kõigil, aga võib ka juhtuda, et keegi neist kenadest kaaslastest on mõrvar. Kole mõelda – ilusad mäed, loodus, jalutaks ringi ja naudiks! Aga ei tea, kas tuled tagasi, sest keegi, kes sulle enne väljaminekut naeratas, võib sind seal kenal maastikul surnuks koksata …

Palju on kirjutatud, et “Sinise välgu” lõpp oli vastik ja keegi pole nõus, et see nii läks! Ma ei uskunud, et selline lõpp võiks olla. Aga kui ta tuli ja kui veel päris viimased leheküljed läbi said loetud, sain ma aru küll, miks nii – sest see annab kirjanikule võimaluse paljude uute liinide sissetoomiseks.

“Vareselõksu” filmi ma eriti hästi ei mäletagi. Silme ees on alguse stseen, kus leitakse poodu, aga kuidas filmis asjade lahendamine käis – see on peast pühitud. Ilmselt on neid brittide krimkasid liiga palju vaadatud. 🙂
Lugemise käigus oli aegajalt tunne, et oleks võinud lühema loo kirjutada. 464 lehekülge, väga põhjalik taustainfo kõigi tegelaste kohta. Raamat oli rohkem perekonnadraama, kus aegajalt mõned mõrvad toimusid. Kui Varrak järgmise Vera Stanhope`i sarja kuuluva raamatu välja annab saab näha, kas nende kahe sarja erinevus ongi (muuhulgas) selles, et Stanhope`i raamatutes kaevutakse rohkem tegelaste eludesse ja perekonnaajalukku.

Igal juhul on mõlemad sarjad väga hästi kirjutatud ja nende lugemine on kindlapeale minek – raamatud on kaasahaaravad ja jagavad ka uut informatsiooni, mida silmaringi huvides kõrvataha panna.
Näiteks seda, et Inglismaal algab pensionäridele tasuta bussisõit alles peale kella 9 hommikul. Maakonniti see muidugi erineb veidi (guugeldasin! 😀 ).
Lisaks tean ma nüüd, milline on trompetluik, kes elab tavaliselt Ameerikas ja milline on Shetlandi turbakook (peat cake).
Üks retsept on näiteks siin (ja see kook näeb nii huvitav välja, et peaks ise ka tegema!):
https://www.sbs.com.au/food/recipes/peat-cake-turbakook

Simon Clark “Trifiidide öö”

Teema 31: Raamat, mille pealkirjas on sõna “öö”.
Simon Clark “Trifiidide öö” (368lk. Hea Lugu)


Mul on selle raamatuga seoses kahetised tunded. Kui ma võtan seda “Trifiidide päeva” järjena, siis polnud ta esimese osa vääriline. Kui ma võtan teda eraldiseisva raamatuna, siis polnud vist väga vigagi. Igal juhul ei pidanud ma pingutama, et seda lõpuni lugeda, aga mingit ohooo-efekti ka ei tekkinud.
Mõned kohad olid suurepärased – näiteks olin ma ülimalt elevil, kui algas lend kontrollimaks kui paks on pilv, mis varjab päikese. Päikesevalguseta täiesti pime maa, lend läbi pilve, hädamaandumine saarel, mis ei olegi päriselt saar jne.
Aga siis kadus ulme ära ja alles jäi “päästame neitsi kurja kuninga käest” stiilis lugu.
Ok, oli inimkloone ja trifiidid said ka aegajalt oma astlaid võnksutada, aga ikkagi jäi kripeldama, põnevust ei olnud.
Kujutan ette, et see raamat võiks sobida neile, kelle jaoks ulme tundub liiga ulmelisena ja õudus tundub liiga õudsena, et seda lugeda. 😉