Jeremy Clarkson “Aasta farmis”

Jeremy Clarkson “Aasta farmis” (192lk. Helios)

Kõigepealt – ma leidsin traktori!
See raamat seisis mul umbes 2 nädalat ja ma ei saanud temast kirjutada, sest mul ei olnud traktorit, et teha pilti. Raamat oli seljakotis, et äkki kuskil jääb mõni traktor näppu ja täna, kui Andrusega väljas kõndimas käisime, ütles Andrus äkki “Vaata!”. Ja seal ta seisis, teeääres. Ootas, et pildile saada.
Milline hea päev! 😀

Niisiis. Jeremy Clarkson peab farmi.
Peab seda umbes samas stiilis, kui ta oma autosaateid tegi. Huumoriga, veidi üleolevalt, sarkastiliselt ja innuga. Kogutud miljonid on kindlasti abiks, et osta kõige suurem ja kõige vingem traktor, millele paraku küll kõikvõimalikud põllutööks vajalikud atribuudid külge ei haaku, sest traktor sai liiga võimas… Aga ilus vaadata ikkagi.

*Enamik tänapäevaseid istutusmasinaid on projekteeritud istutama hommikupoolikul täis kogu riigi ja õhtuks Kanada takkapihta. Aga mul oli ainult nelja-aakrine maalapp, seega ostsin viiekümnendatest pärit masina. See on tilluke. Ja habras. Masin lendaks tükkideks, kui selle oma pöörase pöördemomendiga Lamborghini-monstrumi taha kinnitaksin. Seega vajasin väiksemat traktorit. Olin kaval ja ostsin selle kingituseks oma kallimale, Lisale. Väikese kena 1961. aasta Massey Fergusoni. (lk29-30)

Ole sa põllumees Eestis või Inglismaal või ükskõik kus mujal maailmas – ikka teeb valitsus lolle otsuseid ja ei saa aru, mis põllumeestel tegelikult vaja läheb. Jeremy on muidugi põllupidamise ka laialt ette võtnud, sest kasvatab peaaegu kõike – köögiviljadest kuni lammasteni. Lambad pidavat olema muide selle sinise maamuna kõige rumalamad loomad.
Või kõige targemad. Või kõige kättemaksuhimulisemad.
Igal juhul võttis Jeremy lõpuks sead.

Kui sa esimest aastat põldu pead, siis üllatavad muidugi kõik asjad. Eriti see, et kui saagikoristuseks läheb ja sa oled ehitanud uhiuue ja hiiglasuure küüni, saabub su töödejuhataja ja mühatab, et sellest piisab ainult rapsi jaoks…
Teine asi, mis üllatab, on ilm. Jeremy põllumaa kandis on suvi tavaliselt 2. juulil kell 10 ja kaheks tunniks. Ülejäänud aeg on kuratlikult külm. Aga saaki tuleb koristada ja selleks on vaja ilmateadet. Paraku on asjalood niimoodi, et kuna BBC saab oma ilmaennustuse transatlantiliste lendude pilootidelt, aga need olid kogu koroonasuve kodus ja küpsetasid haputaignaleiba, siis pani BBC oma ennustusega kraavi ja Jeremy viljakoristusega tekkisid probleemid.

*Kui rääkida keerukast inseneritööst, siis võrreldes kombainiga näeb hävituslennuk välja nagu röster. (lk.91)

Erakordselt lahe peatükk on ka linnuvaatlusest, see algab leheküljel 148 ja selle lõpuks on selge, et kõige sõjakam lind Inglismaal on punarind. 🙂

Soovitan raamatut kõigile põllumeestele ja kõigile potipõllumeestele ja kõigile teistele, kellele meeldib hea huumor, korralik annus sarkasmi ja Jeremy Clarksoni pöörased mõttelennud.

Jo Thomas “Armastus jõuluturult”

Jo Thomas “Armastus jõuluturult” (255lk. Eesti Raamat)

Kõigepealt tahan öelda, et on tore, et Eestimaa kirjastused nüüd ka jõuluraamatuid tõlgivad ja välja annavad. Kui oled ikka ülepea piparkoogilõhna ja lumehangede ja kuuseehete sära sees, siis kohe peab midagi temaatilist lugema. Vähemalt mina olen jõulude ajal lootusetult jõuluraamatute usku.
Kuigi ma tean, et need on kõik enamvähem ühesugused – alguses olnud suured probleemid lahenevad, naised leiavad enda eluõnne turtsakas naabrimehes, kelle kuldne süda jõuluvalguses särama lööb ja vanad ning noored saavad kokku, koduta loomad leiavad pered, halbadest lastest saavad head lapsed. 🙂 Aga mis see jõuluime muud ongi ja mida inimene jõulude ajal muud vajabki, kui headust ja rõõmu.
Ja lumi peab raudselt olemas olema!

Niisiis – selles raamatus on meil Connie, kes toreda eakatekambaga Inglismaalt Saksamaale jõuluturule sõidab. Esiteks selleks, et puistata laiali jõuluaega armastanud Elsie tuhk ja teiseks, et kohtuda päriselus internetist leitud armastusega. Conniel on nimekiri (nimekirjad on ühed tõhusad asjad, nagu paljudest naistekatest lugeda saab), mille kõigile punktidele üks mees vastama peab ning Heinrichi puhul saavad linnukesed üsna kiiresti paika.
Mina aga loen ja mõtlen kogu aeg, et jookse, Connie! Kuskile kaugemale üliplaneeritud minutitäpsusega elavast Heinrichist! Elu sellise mehega oleks nagu pidevalt tuututava nutikellaga – tõuse püsti, 5 minutit uksest väljumiseni, kas sa juba matkad või loen niisama minuteid edasi, tempot juurde, tempot maha, lõuna vanematega, kaarikusõit, hambapesu, kell 22:01 uinu vaikselt mu lind…

Selle raamatu võlu on taustal tegutsevates hooldekodu elanikes. Selles, mismoodi nad hakkavad enda jõuluunistusi täitma ja kuidas terve vanalinn neist unistustest haaratud saab. Südamlik ja tore lugemine. Loed, krõbistad piparkooki ja usud jälle jõuluimedesse. Isegi mõned ärevad hetked on peatükkidesse põimitud, aga ma olen kindel, et ei riku kellegi lugemiselamust kui kirjutan, et kõik lõpeb imeliselt!
Sest vaevalt, et keegi arvab, et mõni jõuluraamat võib lõppeda halvasti. 🎄

Paula Hawkins “Tuli miilab tuha all”

(275lk. Helios)

Üks, mis kindel – Paula Hawkins armastab pista peategelasteks naisi, kes on omadega puntras. Joovad, on töötud, halbade poiss-sõpradega jne. Sellised tegelased, keda keegi kunagi uskuda ei taha, sest kes sellise taustaga inimesi ikka usub, eksole…

Mulle meeldis “Tüdruk rongis”.
Hawkinsi teine raamat on mul lugemata, sest see ei läinud mu jaoks kuidagi käima.
Ja nüüd see, kolmas, oli jälle raamat, mis mulle meeldis.
Tegelased, keskkond, üllatavad pöörded – kõik olid hästi välja kirjutatud ja huvitavad. Peategelane oli enda kahtlasest taustast hoolimata kuidagi sümpaatne ja mõrtsukas algusest peale ebasümpaatne.

Keskkonnast, kus kogu lugu toimus – kellele ei meeldiks Londonilähedane veeäärne paatide piirkond. Mulle tundub, et need ei olnud küll traditsioonilised “narrow boatsid”, aga ikkagi – vesi ja paadid on igal juhul mõnusad nii raamatutes kui filmides kui päriselus.

Mulle meeldib, kuidas Paula Hawkins kirjutab. Laused voolavad lugedes nauditavalt, ei teki takerdumisi ega komistusi. Kindlasti on siin oma osa ka heal tõlkel, mille taga on seekord Karin Suursalu. Mulle meeldib ka see, mismoodi Paula Hawkins pinget kruvib ja paneb lugeja uskuma, et no SEE on nüüd küll kindlasti mõrtsukas. Ja järgmises peatükis oled juba veendunud, et tegelikult on mõrvar ikka hoopis too teine. Ja lõpuks tuleb üllatusi lausa mitu.

Jah, oli hea lugeda! Sai imestada ja nautida ja kaasa elada. Võtan ehk uuesti selle tema teise raamatu ja proovin ikka lugeda.

James Bailey “Kull või kiri”

 (359lk. Eesti Raamat)

Selle raamatu alguses ma mõtlesin, et nüüd ma siis näen, mismoodi meesterahvas on kirjutanud meespeategelasega naisteka! Ühesõnaga – algus ei olnud paljutõotav, vaid tõeline naistekakrahh.
Aga siis läks Bridget Jonesiks, st. briti huumoriks. 
Luhtaläinud armastus, koju tagasi kolimine (pea 30-aastaselt), ekstsentrikutest perekond ja natuke metsapoole sõbrad. Lugu hakkas jooksma ja päris muhe oli! Keskele jõudes lugesin ühtteist perekonnale ette ka, sest üksi oli loll naerda…

Peale hunnikut allamäge veerenud asju (suhte lõpp, töö lõpp, korterist väljaviskamine, koju tagasi kolimine), teeb Josh otsuse, et järgneva aasta oma elust otsustab ta kõige üle kulli ja kirja visates. Oma lubadust ta peab ja kõik sujub, kuni ta teele ilmub vaid hetkeks Päevalilletüdruk.
Ses raamatus saab lugeja kindlasti tuttavaks Van Goghi erinevate päevalillemaalidega. Saab ka teada, millistes maailma otstes neid maale leidub ning mida tähendab olla veerpõõsas.

Mida ma ise seda raamatut lugedes taipasin oli see, et raamatuid tuleks lugeda vaadates tegevust mitte lugeja, vaid peategelase seisukohalt. St. mulle lugejana võib mingi otsus või tegu napakas tunduda, aga tal seal raamatus oli hoopis teine olukord, et asjade käigu üle otsustada. Niisiis ei saa ma nö. “platsi kõrvalt” karjuda ja ahastada, et millepärast sa küll sedasi tegid, hissand kui loll raamat!!!
Kui lugedes vooluga kaasa minna, on hoopis teine tunne.
Ja Josh oli tegelikult päris tore tüüp. Tasane, hooliv ja kui vaja, siis leidis ka endas peituva sihikindluse üles.
Nii et oli mõnus kerge ja muhe lugemine.

*Kui on üldse midagi hullemat, kui sõbrapäevakaardist ilma jäämine, siis on selleks kaardi saamine oma emalt. 28 aastasena.

Jimmy Burns “Maradona. Jumala käsi”

Jimmy Burns “Maradona. Jumala käsi” (384lk. Koolibri)

Jalgpallijumal Maradona, kellele oli lubatud palju rohkem, kui ükskõik millisele teisele mängijale. Isegi käega väravaid virutada. Mis temast praegusel, var-ide ajastul saanud oleks? Ilmselt suur tragöödia ja pidev katastroof väljakul. Lisaks treeneri mitte enam halliks, vaid lausa valgeks läinud pea.Sest staar teab ju alati paremini, kuidas meeskond tema ümber mängima peab.

Raamatu pealkiri on “Maradona. Jumala Käsi” Jumala käeks kutsus seda 1986. aastal Inglismaa vastu löödud väravat Maradona ise. Mitte sellepärast, et ta mängis käega, vaid sellepärast, et ta tegi seda ja Jumala heakskiidul läks see ka läbi! Selline suur usk iseendasse.

See raamat on huvitavalt kirja pandud. Puudutatud nii Maradona hiilgehetki Napolis ja Argentiina koondises, kui tema põhjasolekut Barcelonas ning lõpuks narkootikumide küüsis. Samas on diskreetselt vaid kergelt puudutatud tema isiklikku elu ja koduseinte vahele eriti poetud ei ole. Seda oli meeldiv näha, et seltskonnaklatšist astuti lihtsalt üle.

Ilmselt on raske püsida laineharjal, kui su suguselts ning rahaootel kaasastolgendajad sind iga päev ümmardavad, rahvas jumaldab mängu alguses ja vihkab mängu lõpus, ning vastupidi. Kui pinged ja vigastused kogunevad, aga kehv haridus ning liigne usaldus ja sinisilmsus lasevad tervise juurde toimetama vaid kahtlased kujud, kes kasutavad raviks veesüstlaid ja sisendust, et Maradona jõuab küll, kui vaid tahab! Tähtis on ise uskuda! Küll see hüppeliiges ka ise paraneb …

Mäletan seda jumala käega löödud väravat – mu esimene jalgpalli MM, mida huviga jälgisin. 1986. aasta ja eufoorias publik. Tol ajal tundusid need kauni kõrge kaarega pikaliviskamised, et vigu välja meelitada, jube efektsed. Praegusel ajal panevad lihtsalt kiruma – kes on maailma kõige õrnem sportlane? Ikka jalgpallur – sokid puutuvad kokku ja algab tragöödia kolmes vaatuses, peaosas väljakukohtunik: näemistategimakohesuren + minapolnudjuseallähedalgi = penalti. Maradona ajal oli selline trikitamine Argentina jalgpalli kindel ja täiesti kohustuslik osa, õnneks polnud see veel Euroopasse jõudnud.

*Kohtunik on väljakul selleks, et ta üle kavaldada, ning ainus kuritegu on vahelejäämine.

Autor, Jimmy Burnes, on selle raamatu pärast vett ja vilet näinud. Lähikondsete intervjuud, pikad reisid edasi-tagasi, Maradona ähvardused nii Burnsi kui intervjueeritute aadressil. Kohati olid nad sõbrad, kohati vihkas staar teda ja kogu raamatut. Ometi on see pandud kirja austades sportlast, aga mitte olnut ilustades.
Ega me keegi ei tea, milline Maradona tegelikult oli, kui palju oli seal staaritsemist ja ülbust, kui palju hirmu ja komplekse. Aga teame seda, et ta kinkis kõigile maailma jalgpallihuvilistele imelisi hetki ja paljudele vutti toksivatele poisikestele iidoli.
Aitäh selle eest!

*Näha Maradonat väljakul mängimas – see on sama, kui sa oleksid klassikalise muusika fännina üksinda privaatses ruumis ja sümfooniaorkester mängib Beethovenit ainult sulle.”Kuva statistika0 Post Reach

1Reelika Raimet

Sue Teddern “Annie Stanley, omadega merel”

(318lk. Eesti Raamat)

Kui Annie isa ootamatult sureb, varastab ta isa tuha ning põgeneb sellega laevandusilmateate tuurile. Miks? Sellepärast, et isa naine tahtis tuha puistata mingisse veidrasse paika ja sellepärast ka, et isa kuulas iga päev suure innuga Suurbritannia laevandusilmateateid. Mis sest, et nad elasid sisemaal.

Niisiis – Annie on koos isa tuhaga reisil mööda Suurbritannia rannikut.
Sisukokkuvõtet lugedes arvasin, et tegu on raamatuga, kus räägitaksegi neist paigust, kus Annie käib. Et ma saan koos temaga rännata mööda võrratut briti saarte rannikut, nautida vaateid, merd, ilma. Tegelikult muidugi nii ei läinud. Annie isa urn veetis oma päevi majutuste akendel ja Annie ise otsis üles oma vanu sõpru ja peikasid ja klattis nendega suhteid. Loodusest ja merest oli juttu näpuotsaga. Täpselt nii vähe, et ma otsustasin lugeda telefon kõrval, ning iga kord, kui Annie mõnda paika jõudis, vaatasin mina selle koha kohta telefonist pilte.
Appi, kus ma tahaks jälle Šotimaale ja Inglismaale!

Raamatu lõpus ei saanudki ma aru, mis siis huvitavam oli – kas Annie suhteklaarimised ja sekeldused või mu lugemisele lisaks tehtud telefonipildireis mööda Suurbritannia rannikut. Igal juhul – kui ma olin esimesest pettumusest raamatu sisu kohta üle saanud, polnud lugemisel vigagi. Oli naljakaid seiku ja totakaid prohmakaid ja ilusaid hetki. Lahe oli see, kuidas Annie kuskile jõudes alati toki lõnga ostis ja lapiteki ruudu kudus: 30 silmust lai ja ripskoes.
Tädi Hilary oli ka üks vinge mutt ja Rob üks perfektne meeshing. Aga ühest asjast ei saa ma aru – raamatus oli olulisel kohal Cromarty majakas Šotimaal, aga raamatu kaanel on pilt St. Mary majakast Inglismaal, millega kogu lool mingit pistmist polnud…

PS: grilltikkudega annab täitsa normaalselt kududa, kui vardaid käepärast pole!

S. J. Bennett “Windsori sõlm”

S. J. Bennett “Windsori sõlm” (270lk. Eesti Raamat)

Kes ei armasta kuninganna Elizabethi? Minu meelest tõeline daam, pärit justkui muinasjutust või kunagistest monarhia hiilgeaegadest. Praegu on tema kindel ajastu, mis peale teda tuleb… Eks näis.

Aga kuninganna on stiilne nii päriselus kui selles raamatus. Tema kostüümid, kübarad, särav naeratus, korgid. Ja tema ise – tugev ja nutikas! Pole siis ime, et selles raamatus uurib Windsori lossis toimunud noore venelase mõrva just Tema Majesteet Kuninganna.
Ise ta muidugi ringi nuhkida ei saa, aga tema õukonnas on mitmeid tublisid naisi, kes hea meelega end mitte nii igapäevaste ülesannetega proovile panevad.
Mulle meeldisid kõige enam peatükid, kus kuninganna Elisabeth prints Philipiga ringi sõidab või jutustab. Enne printsi surma tänavu aprillis ma ei teadnud, et ta on selline otsese ütlemise ja karmi huumoriga mees, aga mitmed saated, mis temast nüüd olnud on, maalivad päris toreda pildi. Ka selles raamatus pole Philip mingi sinivereline hädine siidikäpp, vaid hiilgab nii mõnegi ütlemisega. Mille peale kuninganna ilmselt vaikselt muigab. (“Putin! Päh!”) 🙂

Päris kurb oli tegelikult lugeda, mismoodi kuninganna enda peatse 90-aasta juubeli puhul pidi juba varakult igasugustel üritustel käima. Avama näitusi ja kõnniteid, imetlema eriliste maitsetega torti, mida ta tegelikult maitstagi ei saanud (huvitav, kes selle lõpuks nahka panid?) ning istuma lossis toimuvatel koosolekutel, kus arutleti serviiside jms. üle.
Ja kui päev sai otsa ning ning kuninganna oma ruumidesse läks ja õhtupalvust ütles, poetas ta sinna sisse mõtte: kui Harry nüüd ühe kena tüdruku leiaks! (Selle asjaga läks päriselus küll aiataha…)

Aiahuvilisena otsisin muidugi ka huviga, mida tähendab lasanje stiilis istutamismeetod, mida raamatus mainitakse.

Ja siis on raamatus muidugi mõrv. Venelane, Windsoris. Palju mõtteid teemal Putini pikk karvane käsi ja palju teisi teooriaid. Ausalt öeldes ununes mul see mõrv vahepeal päris ära. Kuninganna tegemised olid lihtsalt nii nauditavad lugeda!

Mõnus kuninglik muhekrimi raamat! Hea suvel nautida.
Väga ilusa kaane on kujundanud Piia Stranberg – palju ilusama kui originaalil!

Suzy K Quinn “Mitte minu tütar”

Lugemise väljakutse 2021
Teema 47: Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas
Suzy K Quinn “Mitte minu tütar” (301lk. Pegasus)

Raamat sellest, mis juhtub kui oled 16 aastat vana ning arvad, et maailm kuulub sulle ja bändimehed on kõige vingemad inimesed siin ilmas! Kui oled 16 ja usud kõike, mida su suurim iidol sulle räägib ning ei ole veel aru saanud, et tegelikult võib naeratuste ja meelitavate sõnade taga peituda väga palju kurjust.

Lorna on just see 16-aastane, kes satub kuulsa bändimehe Michael Reyji Ray võrku, lahkub kodunt ja saab Michaeli mängukanniks. Ometi tundub Lornale, et kõik on roosiline ja väike ebamugavus aegajalt kurjaks muutuva Michaeli näol on täitsa loomulik. Kuni juhtub midagi, mis Lorna arvamust lõpuks muudab.

Raamat on kirjutatud kahes ajas – üks jutustab 16-aastase Lorna illusioonimullis elust ja teine Lorna tütre Liberty elust, kui too hakkab otsima, kes ta pärisisa on.
Siin raamatus oli tohutult palju selliseid kohti, mis panid mind imestama ja mõtlema, et kuidas on võimalik nii totakas olla? Kuidas talutakse päev päevalt alandusi selle nimel, et korraks mõni naeratus või “tunnustav” sõna saada. Tõepoolest – porimatil oli ka parem elu, kui neil vaestel fännitaridel! Õnneks oli kogu see lugu serveeritud väga põnevalt ja alguses kiskus mõte isegi sinnakanti, et peategelane on lihtsalt natuke nupust nikastanud ja mõtleb asju välja.

Ma ei saa kohe midagi sisust ära kirjutada (kuigi tahaks), aga ütlen niipalju, et oli ärritav, oli põnev, oli jube, tekitas viha ja lõpuks üllatust ning uhkust. Raamatus tegutses ülivinge koer Skywalker, kelle pärast vahepeal hirmsasti muretsetud sai… Kõiki neid emotsioone tekitav raamat saab ainult hea olla ja tulla koos lugemissoovitusega – eriti kui oled ise kunagi mõnd bändi niimoodi fännanud, et annaks oma elu selle nimel, et lauljaga vaid korrakski kohtuda! 🙂

Aitäh, Kirjastus Pegasus, põneva lugemiselamuse eest!

P. D. James “Mõrvad jõuluööl”

P. D. James “Mõrvad jõuluööl” (168lk. Eesti Raamat)

Mis oleks jõuluõhtu Inglismaal ilma mõrvata? Midagi jääks nagu kohe puudu…
Ehk nagu raamatus kirjutatakse: mis see terake või paar arseeni sõprade vahel ikka loeb? 😀
Et Eestimaal seda õiget brittide jõulutunnet kogeda, on see raamat lausa ideaalne. Verised sepitsused kuuselõhnalises toas puuvõõriku all löövad kõigil silmad särama! 😀

Kui nüüd ausalt rääkida, siis oli tõesti mõnus lugemine. See raamat oleks rahulikult võinud umbes 5x paksem olla, oleks saanud terve pühadeaja mõnusaid mõrvalugusid lugeda, nüüd jagus teda vaid neljaks õhtuks – just neli erinevat mõrvalugu selles raamatus ongi. Pisut pärimistega seotud, pisut pornograafiaga – sellise viisaka, nostalgilisega, mitte tänapäevasega.

Muuhulgas saame lugedes ka teada, et Briti krimikirjanduses on kõige saatuslikumaks osutuv tuba majas … raamatukogu! Igaühel on kindlasti silme ees, mismoodi uhkete vanade laudade taga, imeilusad vanad köited seljatagustel riiulitel, lebab laip.
Humoorikas, soe, jõuluhõnguline, saladuslik, üllatav. Lühike raamat, aga krimkasõbrale ning jõulude armastajale nii mõnus lugemine! P. D. James kuulub nüüd nende autorite hulka, kellelt ma kindlasti veel midagi lugeda tahan. Õnneks on temalt eesti keeles päris mitu raamatut ilmutatud.

Lõpetuseks ühe peene vanaproua kiri oma perekonnale:
Olen seda kõike juba mõnda aega kavandanud ja kui asi teile ei meeldi, siis pole see minu mure. Taevale tänu, need on mu viimased jõulud perekonna seltsis. Viimane kord Gertrude`i tänkjat jõulupudingut ja üleküpsetatud kalkunit süüa. Viimane kord neid lollakaid paberkroone kanda. … Viimane kord teie tülgastavalt koledaid nägusid vahtida ja seltskonda taluda. Mul on samuti õigus õnnele ja rahule.

Häid jõule!

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes”

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes” (318lk. Eesti Raamat)


Kui raamatu pealkirjas on sõnad “raamat”, “raamatupood” või “raamatukogu”, siis tuleb seda raamatut lugeda! Siiamaani pole ükski sellise pealkirjaga raamat mind alt vedanud.

See raamat annab fantaasiale tiivad! Kõik need raamatupoe kirjeldused panevad unistama enda väiksest raamatupoest. Kuidas ehitaks, kujundaks, kaunistaks. Kuidas raamatuid sätiks, kuidas klientidega vestleks… Sinna kõrvale jookseb mitu lugu. Mitu päris kurba lugu peategelase Emilia emast ja isast ja nii mõnestki Cotswoldi linna elanikust. Aga neid kõiki seob Julius Nightingale raamatupood ja omapärasel moel aitab just see poeke inimeste saatusi paika sättida.

Õnneks on sellistel raamatutel komme läbi raskuste tähtedeni jõuda. Kui alguses läheb kõik kolinal allamäge, siis ühel hetkel ilmuvad õiged inimesed ja kohtuvad need, kes teineteise jaoks kasulikud saavad olla.
Paljude peatükkide lõpus on nimekirjad raamatu tegelaste lemmikraamatutest. Vaat neid on huvitav uurida (ja enda lugemisnimekirja täiendada).

Kuidagi õige lugemine jõulueelsesse aega. Natuke kurb, armas, oma pahade ja oma headega. Kes on üksi ja õnnetu, leiab kaaslase ja raamatupoed kestavad igavesti!

*Linn ilma raamatupoeta on linn ilma südameta!
*Kogu maailma teemandid ei kaalu seda üles. raamatud on kallimad kui juveelid.
*Igaühe jaoks on raamat, mis kõnetab ja poeb hinge. Isegi kui sa seda ei usu.
*Krimi oli paigutatud kamina võrvale koos šotiruudulise tugitooli ja Pärsia vaibaga … Kokaraamatud olid paigutatud ümber lihapoe raiepaku … Ilukirjanduse juures seisis roosa vetruv sohva, mõlemal pool otsas väike laud, mille peal oli vaas värskete roosidega.