Tony Parsons “Mu kalleim kaasa”

Teema 27: Raamat kirjastuse Varrak sarjast “Varraku ajaviiteromaan”:
Tony Parsons “Mu kalleim kaasa” (320lk, Varrak. Tõlkinud: Tiina Viil)

mu-kalleim-kaasa.jpg

Potased! Selles raamatus toodetakse potaseid, ostetakse potaseid ja lapsed kannavad potasid. Oehhh… Alguses arvasin, et minu keeleteadmised on jälle kuskile vanadesse reeglitesse kinni jäänud, aga peale kontrollimist selgus siiski, et kotad, mis meile jalga käivad, on endiselt botased 😉

Ma valisin selle raamatu idamaise kaanepildi tõttu. Siis lugesin kokkuvõtet ja tundus, et võiks olla huvitav. Oli kurb ja mõtlemapanev ja imestamapanev. Huvitav oli lugeda meeskirjaniku selgitust petmisele, sellele, miks mees ei suuda armastada vaid ühte naist. Raamatus olev Bill armastas oma naist ja Hiinas kohatud kaunist JinJini. Armastas just seda, kellega ta hetkel koos oli. Pea voolas tühjaks, nii suured armastused olid.

Bill elab oma naise Becca ja 4-aastase astmahaige tütre Hollyga Londonis, kui naine kuuleb, kui hästi on tasustatud juristitöö Hiinas. Ta veenab meest, et just seda olekski neile vaja – kolida Hiina, kus mees võiks varsti tavatöölisest firma parteriks saada.
Nad jõuavad Shanghaisse. Kõik on uus, huvitav. Mehel läheb tööl hästi, aga tema päevad venivad aina pikemaks ja pikemaks. Päevatöö, õhtuti kohustuslikult klientidega sööma, siis baari, siis tüdrukuid jahtima. Sest Aasias on ju palju ennast pakkuvaid tüdrukuid, st. hoorasid ja kliendid tahavad lõbutseda.
Becca lepib olukorraga, kuni Holly saab astmaataki ja naine ei suuda Billi kuidagi kätte saada. Õnneks jõuab laps õigel ajal haiglasse ja kõik läheb hästi.
Aga juhtub midagi veel hullemat – Becca leiab nende maja alt prügikastist sinna visatud vastsündinud tüdruku. See lööb naise täiesti rööpast välja. Kauem Hiinas elanud aga kinnitavad, et paraku pole selles juhtumis midagi imelikku. Ilmselt mõni vaene pere, kelle pettumuseks sündis tüdruk…
Becca võtab Holly ja lendab tagasi koju, Londonisse. Ta isa on haige ja nii on tal justkui parem põhjus, miks see sõit ette võtta.
Aga Bill jääb üksi Shanghaisse ja siis see juhtub – armastus JinJini vastu, petmised, südametunnistuse piinad ja uued petmised.

Mitmed asjad siin raamatus panid mind imestama. Näiteks satub Bill Hiina vaeste linnaossa ja ta on täiesti šokeeritud sellest, et inimesed võivad elada nii vaeselt! Haritud mees ja mitte enam poisike, kuidas ta sellist asja ei teadnud?

Raamatus arutelti palju Hiina tööjõuprobleemide üle. Kuidas minnakse väga noorelt tööle vabrikutesse, kus on kohutavad tingimused. Ei mingit tööohutust, ei mingit võimalust saada õigust, kui oled end tööl olles vigastanud. Praegu on läänes (ja ka Eestis) moes sel teemal sõna võtta ja kõva häälega kuulutada, mismoodi me ei tohiks osta Hiina kaupa, sest me toetame sellega ebainimlikku tööstust.
Aga… Televisiooni uudistest näeme, mismoodi postkontorid on ummistatud AliExpressist jms. kohtadest tellitud kaubast, Facebooki gruppides käib usin Hiina hilbutellimine, rääkimata kõigest muust, mida lääne inimene sealtkandist endale soetab.
Põhiline, et oleks odav!
Aga kaht asja korraga ei saa – hirmodavaid botaseid ja vabrikuid, kus töölisi koheldakse kui inimesi. Seda ütleb Billile tema sõber Shane.

Ja siis lähevad rikkad valged mehed Aasiasse, leiavad endale armukesed, peavad neid mingi aeg üleval, kasutavad natuke ja vahetavad siis välja. Uuema ja noorema mudeli vastu. Billi leitud JinJin elab ka ühes sellises majas, kuhu lääne bossid on oma “teised naised” majutanud.
Bill on mõnes mõttes sinisilm, arvab, et suudab isiklikult midagi muuta. Hoida ära selle, et Aasia baarides töötavatesse tüdrukutesse suhtutakse kui hooradesse, et lääne arendajate häärberite eest taanduma pidavate külade elanikud saaks õiglast kompensatsiooni, et vabrikus käe kaotanud noor mees saaks kohtus õiguse.
Aga ta on kui sipelgas planeedil. Hüüdja hääl kõrbes.
Aasia tüdrukud on praktilised. Mitte hoorad. Seda üritab Bill kõigile selgeks teha.

*”Ida on praktiline. Idamaalased ei saa endale armastust lubada. Lääs on romantiline. Sest läänlased said endale armastust lubada. (lk.307)

Aga toredatest asjadest ka 🙂

Raamatus räägitakse, mismoodi Guilini kalamehed käivad kala püüdmas. Neil on selleks abilised – kormoranid. Mees ja lind teevad koostööd. Kuus kala mehele, iga seitsmes kormoranile. Mõlemad on rahul! (Pilt Pintrestist):

kormoran.jpg

Raamatus käiakse mitmeid kordi Yu Gardensi nimelises teemajas. Maja asub keset järve ja selleni viib üheksa kurvi sild. Pahad vaimud ei võta kurve välja ja nii saab rahus teed juua.
Ilus koht! Uurisin kohe pilte ja see sild on tõesti kõige siksakilisem sild, mida ma eales näinud olen. 🙂 Pilt on Harbin Ice kodulehelt, autorit polnud juurde märgitud.

yuyuan.jpg

Hiinas on aastas korra ploomivihmade aeg. Maa idaosas on selleks viljade küpsemise aeg, st. kuud maist juulini. Hiina keeles meiyu [may yoo]. Siis on soe ja sajab lõpmata palju. Vihmad alustavad lõunast aprillis ja lõpevad põhjas juuliga.

Üks vahva sõna meelde jätmiseks, kui keegi mõne lollusega hakkama saab: tolavasikas 😀

Advertisements

Ruth Ware “Naine kajutist nr 10”

Ruth Ware “Naine kajutist nr 10” (316lk. Helios, tõlkinud: Pilleke Laarmann)

18765712_1593145700709601_8512210350459129328_n.jpg
Laevad ja meri on minu suur armastus ja Ruth Ware esimene raamat “Pimedas, pimedas metsas” oli ka huvitav, nii et kui seda raamatut nägin, tahtsin kindlasti lugeda! Ja siis saabus ta lausa eestikeelsena

Ma pean ütlema, et alguses oli mul tunne, et tüdruk rongist on nüüd laeva kolinud – peategelasel Laural (ehk Lol) tundus ka alkoholiprobleem olema.
Raamat algab sellega, et ta on öösel vindisena koju saabunud ja paari tunni magamise järel leiab ta oma köögist murdvarga. Edasi kulutab ta alkoholi oma närvide rahustuseks ja lõpuks laeval reisiajakirjaniku tööd tehes, leiab ta ka kõik täidetud klaasid kergelt üles. Nii et ma tõesti mõtlesin lugedes, kuiväga tahaks, et mõni tark, stabiilne ja kaine naine mõnes raamatus kummalistele sündmustele satuks ja tegutsema asuks.
Lol on veel mõni probleem – aastaid võetud antidepressandid on teinud temast tabletisõltlase ja lobapidamatus on tal ka hirmus

Aga keskkond – miljardäri värskelt valminud lukslaevuke – on võluv! Samuti on raamatus nii mõnigi värvikas kaasreisija ja naise kadumist kajutist nr. 10 on huvitavalt kirjeldatud. Ruth Ware on minu jaoks nüüdsest kindel valik – kui ma tahan lugeda kerget ja põnevat raamatut, siis võin rahumeeles mõne tema teose kätte võtta (kahjuks on tal praeguseks küll vaid 2 raamatut ja need mõlemad on mul loetud… Aga küll neid tuleb juurde!).

Ma arvan, et see raamat on väga hea suvine meelelahutus! Täpselt selline kerge ja põnev ja hoolikat süvenemist mittenõudev lugu. Lisaks saab pidevalt mõttes Lole soovitada, et palun ära räägi seda ja ära tee toda
No küllap on kõigile krimisõpradele selge, et kui planeerid politseisse kaebama minna, ära seda päev enne kuulutama hakka! Aga raamatut saab tänu sellistele rumalatele tegudele palju huvitavamaks ajada ja erinevaid süžeepöördeid tekitada.

Lugedes tekkis mul mõte, et huvitav kas merehaiguse all kannatajatel võiks tormisel merel loksuva laeva kohta lugedes ka süda pahaks minna? Nimelt on kogu raamatu ajal merel kõrge laine ja laeva õõtsel peatutakse tihti ja mõnuga
Nii et merehaiguse pill sisse ja lugema!

PS: äge kaas, Helios! Raamatut valguse käes liigutades on tunne, et kaantmööda nirisevadki veetilgad. Mul oli raamat kodus lauapeal ja mees ütles, et vaata – kaas on vett saanud!

PPS: Nüüd tuleb sügist ootama hakata, siis ilmub Ruth Ware kolmas raamat, mis pidi veel kõige parem olema! 😀

Sarah Winman “Imeliste sündmuste aasta”

Sarah Winman “Imeliste sündmuste aasta”
(319lk. Varrak, tõlge: Kristina Uluots, kujundus: Britt Urbla Keller)

18033045_1548642145159957_2343494986328574746_n.jpg

Ingliskeelse raamatu pealkiri teeb peategelase nimega kauni sõnademängu: “The Year of Marvellous Ways”.

Musikaalne ja igatsev raamat. Imeilus! Jätab südamesse sellise tunde, nagu on soojal päikselisel sügispäeval, kus härmatis ja värvidemäng panevad hinge helisema, aga äralendav kureparv jätab kurku kraapiva tunde ja paneb silmanurka pühkima.
See tuleb liiga teravast ja madalast päikesest, saab teistele öelda…

Marvellous on 89-aastane, pikkade hallide juustega väike habras naine. Ta elab mustlasvankris Cornwalli lahesopis, tunneb kõiki puid ja meritähti, teeb laukaploomidžinni, usub merd ja hingi. Lapsena jäi ta orvuks ja vana teadmanaine õpetas teda maad ja taimi tundma ning sünde vastu võtma.

Francis Drake on 27 aastat vana, on sõjas käinud ja peale seda Prantsusmaal elanud. Nüüd tuleb ta tagasi kodumaale, sest lubas surevale sõdurile, et viib tolle isale kirja.
Kuigi sõda on läbi ja aasta on juba 1947, on saatus talle veel kurbust varunud, nii et kui Marvellous meelemärkuseta mehe metsast leiab ja lõpuks enda paadikuuri tassib, tuleb teda veel pikalt põetada.

Aga vana naine on tark ja noor mees paraneb. Naine räägib talle lugusid ja Drake tunneb lõpuks, et on koju jõudnud.

*Sellest on juba palju aega möödas, kui Marvellous viimati nuttis, kuid ta teadis, et pisaraid pole enam vaja tagasi hoida, sest sel pole ju mingit mõtet, kui pisarad silmadest kauem elavad.

*Drake, merel ei ole ateiste. Mäekõrgusi laineid nähes laskub ka uskmatu põlvili.

*Nad kõik mõtlesid oma voodites lamades armastusest, nii kaotatud armust, kui sellest, mis tulekul. Vana naine jäi esimesena magama. Ta uinus huulil kuu kuma ja hiina tee magus lõhn, ning astelherneõis sosistas talle lugusid noorusajast. Noor, leiva järele lõhnav naine mõtles, et armastus on nagu pärm, mis vajab kerkimiseks aega. Sellega oli keeruline. Ta mõtles, et võiks endale hoopis koera võtta.
Rannikuhütis nimega Ammuläinu mõtles noor kaluripoiss ainult sellest naisest. Tema meelest oli armastus nagu meri, ilus ja ohtlik küll, kuid ta ihkas seda tundma õppida.

… Tuulevaiksel ööl
tean, mismoodi lööb
udukell su laevaninas.
Paigal püsib aeg…

Lummav lugu!
Imeilus kaanekujundus ja mõnusalt soojad kollakad lehed.
Väga hea tõlge, viib lugeja kohe algusest raamatusse sisse ja lugemist lõpetades oleks justkui transis.
Tahaks ka mere äärde meritähti täis rannaribale elama, nii et elu keeraks hoopis teise põse.

Aitäh kirjastusele Varrak raamatu eest!

Erinevate maade kaaned ka
(Eesti oma on ikka kõige ilusam! Seda võibki imetlema jääda)
Raamat.jpg

Deborah Moggach “Tulip Fever”

Teema 18: Raamat, millest sel aastal film linastub
Deborah Moggach “Tulip Fever” (290lk.)
Eesti keeles: “Tulbipalavik” Eesti Raamat 2002

TulipFever.jpg
Lugesin ingliskeelse läbi ja siis sain teada, et eestikeelne on ka olemas 😀

17. sajandi Holland, noor naine Sophia, kes olude sunnil (ema ja õed on vaja peale isa surma ülal pidada) abiellub vanema mehe Cornelis Sandvoortiga. Mees on lesk, nii tema eelmine naine kui kaks poega on surnud ja nüüd ta lausa jumaldab oma noort kaunist naist. Ta teeb kõik, et naine oleks õnnelik ja iga kord kui ta naist vaatab, on ta süda õnnest lõhkemas. Ainult üks asi, mis mehe südant piinab – kuigi nad on juba kolm aastat abielus olnud, pole naine veel lapseootele jäänud.
Ühel päeval kutsub Cornelis koju kunstniku, Jan van Loosi, et maalida temast ja tema kallist naisest uhke pilt. Läheb aga nii, et kunstnik on noor ja Sophia armub… See tunne tõmbab kaks noort inimest niimoodi endasse, et miski muu enam tähtsust ei omagi.
Majas on teenijanna, umbes Sophia ealine Maria, kel parasjagu käimas armulugu kalakaupmees Williamiga. Kõik läheb hästi, William palub Mariat endale naiseks ja tüdruk on rõõmuga nõus.
Ühel õhtul aga, kui Maria magab, võtab tema perenaine Sophia Maria riided ja hiilib nendes välja oma armukese juurde. William näeb naist majast lahkumast, arvab, et see on Maria, näeb läbi akna, kuidas kohtunud paarike suudleb ja kõik ilus lendab vastu taevast.
William lahkub linnast, Maria peab edasi elama teadmisega, et ootab last. Ja siis sepitsetakse kaval plaan, mis aitab Marial tulevase lapse juurde jääda ja Janil ning Sophial ära põgeneda.
Vana Cornelis ei taipa aga midagi, vaid käib päevast päeva ringi ja jumaldab oma imelist noort abikaasat.

Kirjutada oleks veel palju, sest nüüd alles sündmused algavad, aga parem mitte – kes soovib, see loeb!

Aga mina ei ole tükk aega lugenud raamatut, kus mulle peaosaline üldse ei meeldi! Naine, kes reedab oma isikliku kire nimel kõik, teeb haiget väga paljudele inimestele, punub rahulikult intriige ja on täiesti kindel, et jumal on tema poolel, sest kõik sujub nii suurepäraselt!
Ma ei jõudnud ära oodata, mil Sophia plaan lõpuks nurja läheb ja koost pudeneb…

Kõige ägedam karakter selles loos on aga hull tulbikasvataja Claes van Hooghelande. Tema on Hollandi tulbipalavikust täiesti segi. Kasvatab oma kullakesi maalapil, kuhu on üles pannud uhke turvasüsteemi hulga kellukeste näol ja segab kokku igasugu põnevaid väetisi, et sibulad kasvaks eriti suurteks. Enne tulbikasvatajaks saamist oli ta kena paks mees, nüüd on ta suurest murest oma sibulate pärast lausa kokku kuivanud 🙂
Süüa ei taha, magada aga ei saa – äkki tulevad teod. Või koerad. Või vargad!
Tema imeliste sibulate saladuseks on eriline kompost. Igal sügisel segab ta kokku lehmasõnniku, kanakaka, peene liiva ja luujahu, mis ta kohalikust tapamajast saab. Tal on täpselt välja arvutatud, millistes kogustes ja kuna ta seda segu kasutab. Ja kastab mees neid oma erilise väetisega, mis on segu tuhast ning tema enda uriinist.
Sibulad on vapustavalt suured ja mees on uhke!
Kõige uhkem hetke kõige kallima ja haruldasema tulbi pärast, milleks on valge-punasekirju `Semper Augustus`.

Muidugi otsisin ma Googlest, milline see imelill välja nägi (ja ehk näeb siiani), aga tuli välja, et tol ajal oli see lihtsalt üks viirusesse nakatunud sibul, mis tulbi ühevärvilise õie triibuliseks tegi. Tänu sellele uudisele saabus ka esimene suur tulbiäri krahh…
Tänapäeval on aretatud aga mitmeid punase-valgetriibulisi sorte, nii et igaüks võib endale aeda mõne “Semper Augustuse” soetada.

tulip old.jpg

Meia aia puna-valge sordiks on`Estella Rijnveld`
IMG_9863

Hollandis kestab tulbimaania ju tänapäevalgi. Kevadised aiareisid Keukenhofi vapustavasse lilleaeda, sibullillede paraadid, Amsterdami iga-aastased lillelaadad, mille pilte vaadates mul suu vett täis valgus…
Googeldamiseks sõna: Amsterdam Bloemenmarkt (pilt netist)

a_Bloemenmarkt_2-a.jpg
Raamatus oli tarkuseteri ka:
*Punapäid ei tasu usaldada – nad ei pruugi eriti ausameelsed olla.
*Lollid kasvavad kastmata.

*For a man`s gratest joy and comfort is a happy home, where he can close the door after his day`s labours and find peace and solace beside the fireplace, enjoying the loving attentions of a blessed wife. (Cornelis lk.11)

*I have become an actress in the most dangerous theathre of all – my home (Sophia lk.118)

Filmi treilerit näeb aga siit:

Alan Bennett “Tema Majesteet lugeja”

Alan Bennett “Tema Majesteet lugeja” (95lk. Varrak)

00Majesteet.jpg

Ühel kaunil päeval, kui kuninganna Buckinghami palee aias jalutab, tormavad tema koerad palee nurga taha ja kukuvad millegi peale klähvima. Kuninganna pole sealkandis eriti käinud, aga nüüd on vaja koerad ära kutsuda ja nii ta avastabki raamatukogubussi! Mis veel huvitavam – see buss pidavat käima iga nädal ja bussis on ka üks tema palee köögis töötav (talle tundmatu) noormees, kes loeb.

Viisakusest laenutab kuninganna raamatu ja seda nädala pärast ära viies, näeb taas lugevat kokaabilist. Kuninganna võtab uue raamatu ja laseb punapäise poisi köögist oma ruumidesse edutada. Normanist saab tema amanuensis (poiss vaatab sõnaraamatust järgi, et see on õpetlase sekretär, käsikirjade ümberkirjutaja või kirjanduslik assistent.).

Lugemine haarab kuningannat jäägitult.

“Lisaks avastas ta, kuidas üks raamat viis teiseni, uksed avanesid kõikjal, kuhu ta pöördus, ning päevad ei olnud küllalt pikad, et lugeda kõike, mida ta lugeda oleks tahtnud” Lk.19

“Lugemise võlu, mõtles ta, seisneb selles, et kirjanduses on midagi kõrki. Raamatud ei hooli sellest, kes neid loeb või kas neid üldse loetakse. Kõik lugejad, tema sealhulgas, on võrdsed. Ta leidis, et kirjandus on nagu rahvaste ühendus, raamatud aga vabariigid.” Lk. 26

Aga kuninganna raamatulembus ei meeldi õukonnale. See lööb rutiini sassi ja tekitab palju piinlikke momente. Selle asemel, et esitada tavapäraseid viisakusküsimusi inimese saabumise ja elu-olu koha, küsib kuninganna nüüd äkki: “Aga mida te viimati lugesite?” Inimesed, kes visiitidel ikka lilleoksakesi toonud on, kingivad kuningannale nüüd raamatuid. Neid, mida nad loevad, või – eriti hull – mida nad ise kirjutanud on!
Ainuke asi, mis kuningannale raamatute juures ei meeldinud, oli kohtumine nende autoritega. Need olid lärmakad ja ei pidanud endi raamatute lugemist eriliseks teeneks. Pigem arvasid nad, et on raamatu kirjutamisega lugejale teene osutanud.

Aga seda rohkem kuninganna luges. Ja seda rohkem hakkas ta märkama asju, mis toimusid tema ümber. Pisiasju. Inimesi, nende näoilmeid, nende reaktsioone.

Ühel vastuvõtul sattus kuninganna rääkima Alice Munroga, luges tema raamatuid ja nentis, et:
“Kas saab olla veel suuremat rõõmu, kui kohata kirjanikku, kes sulle meeldib, ja leida siis, et ta ei ole kirjutanud mitte ühe või kaks raamatut, vaid vähemalt tosina.” Lk. 54

Üks väga vahva, brittide mõnusat huumorit täis raamat. Sobilik lugemiseks igale raamatute armastajale.

“Lugemine on muuhulgas ka lihas ja ta oli seda nähtavasti vahepeal arendanud. Nüüd võis ta seda romaani lugeda kergesti ja suure naudinguga, naerdes märkuste peale, mida ta enne ei olnud üldse tähele pannud.

Peale lugemist püüdsin ma leida ka, kas mõni ajakirjanik oma intervjuudes on kunagi kuninganna käest päriselt ka küsinud, millised raamatud talle meeldivad, aga ei leidnudki sellist intervjuud.

Robert Louise Stevenson “Röövitud”

Teema 11: Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal
Robert Louise Stevenson “Röövitud” (202lk. Eesti Raamat 1975)

000röövitud-catriona.jpg
Seda raamatut mäletan ma oma lapsepõlvest koduriiulis seismas. Ikka lugesin ma raamatu seljalt neid kaht sõna: röövitud ja Catriona, ning mõtlesin välja lugusid, mis selle Catrionaga küll juhtus ja kust ta rööviti. Kuna nende lugude luuletamine oli põnev ja Catrionaga juhtus alati igasuguseid huvitavaid asju, siis ma raamatu kaant ei avanud ja tegelikku lugu ei lugenud.
Kuni praeguseni, kui otsides raamatut, mis oleks välja antud aastal 1975 (eesti keeles), jõudsin sellesama looni. Hästi! Nüüd siis võtan ja loen.
Ütlen kohe ära, et “Röövitud” ja “Catriona” on kaks eraldi raamatut. Mis minu lapsepõlve õhulossid kaunist röövitud printsessist purustas… 😉
Lugesin läbi ainult esimese ja jätsin Catriona saatuse hooleks.

“Röövitud” on üks huvitav lugu noorest Davidist, kelle isa sureb, jättes poisile kirja ning juhised rännata oma lelle juurde. Poiss jõuab Shaw lossi, kus onu Ebenezer teda mitte avasüli vastu ei võta, vaid üritab temast igal võimalusel lahti saada. Pealtnäha tore aga jube ihne onu üritab poissi tappa, et too endale kuuluvat pärandust kätte ei saaks.
Onu trikitab poisi laevale, lootuses, et David müüakse orjaks, aga laev läheb põhja ja poiss pääseb.
Järgneb Davidi seiklus mööda Šotimaad ja hulga tolleaegset ajalugu, kus inimestega suheldes tuli väga täpselt jälgida, mis värvi on tema kuub ja millised mõtted on tema peas. Mulle jäi mulje, et kui sa just mõõga otsa sattuda ei tahtnud, pidid sa olema nagu kameeleon – laveerima perekondade soosingu, alatute “usumeeste” ja mornide mägilaste vahel.
Naljakas, kuidas see lihtne maapoiss David selle kõigega hakkama sai.
Aga raamatutes lähebki kõik nii, nagu kirjanik tahab, et peategelasel läheb. Pmst. oleks Stevenson võinud juba 10. leheküljel lasta poisil pimedas tornis kipakast trepiastmest mööda astuda.
Hea meelega kirjutaks igal hommikul ka enda päeva stsenaariumi valmis

S.K. Tremayne “The Fire Child”

S.K. Tremayne “The Fire Child” (389lk. Harper Collins Publishers)

27874165._UY806_SS806_.jpg
Mulle meeldis raamat “Külmakaksikud”. Seega ootasin kirjaniku järgmist raamatut ja kui see lõpuks mu lauale saabus, asusin kohe lugema.

Kui mulle öelda Cornwall, siis ma kujutan endale ette päikselist, romantilist, kõrgete kaljudega ja kaugeleulatuva ajalooga paika. Midagi imekaunist! Eks ma olen telekast näinud mõnd Cornwalli romantikasarja osa ka… 🙂
Aga selles raamatus on meeleolu hoopis teine.

Mööda kauni Cornwalli rannikut on pikitud kaevandused. Praegusel ajal on nad UNESCO maailmapärandi nimekirjas, kunagi olid nad aga sadade meeste raske ja ohtlik töökoht. Töötingimused olid karmid, mingit turvalisust ei olnud. Mehed said tihti varingutes surma. Räägitakse, et surnud meeste hääled hüüavad siiani šahtides…

Carnhallow mõisas elavad Kerthenid olid rikas perekond, kellele kuulus palju kaevandusi. Mõisahäärber on hiiglaslik, üle saja toa, ruumid kümnetele teenijatele. Aga praegu elavad seal vaid David oma poja Jamiega ning Davidi uus naine Rachel.
Olukord on keeruline, sest Davidi esimene naine Nina on pooleteise aasta eest ühes kaevanduse šahtis hukkunud ja kuna surnukeha ei leitud, on nende poeg Jamie segaduses ja väidab, et emme tuleb varsti tagasi! Et ta tunneb seda, et ta näeb emmet ja räägib temaga ja emme tuleb jõuludeks koju.
David käib Londonis tööl. On pikad nädalad majast eemal ja tuleb koju vaid nädalavahetusteks. Niisiis peab sellesse suurde üksikusse paika sattunud Rachel saama hakkama nii suure kõleda maja kui vaimselt ebastabiilse Jamiega.
Ühel päeval ütleb Jamie talle, et nägi unes, kuidas Racheli käed on verised ja kuidas ta hoiab kätel surnud jänest. Läheb veidi aega ja täpselt nii juhtubki – Racheli auto ette jookseb jänes. Naine võtab sureva looma kätte, kätel on veri ja Jamie ennustus läheb täide.

Rachelil tekib Nina surmaga seoses küsimusi, kahtlusi ja hirme. Ta leiab majast asju, mida seal olla ei tohiks ning avastab Jamie kirju oma surnud emale. Väljas saabub kiirelt sügis ja sünge talv. David on marus, et tema uus naine majas ringi nuusib ja talle küsimusi esitab. Tüli, kaklus. Ja Jamie, kes ühel süngel sügisesel päeval Rachelile ütleb: “Sa sured jõululaupäeval!”

Selles raamatus on hästi pinget hoitud. Algusest lõpuni sai kaasa mõeldud, mis seal tegelikult juhtus, kas Nina kukkus või tapeti, kes käib mööda hiiglaslikku vana mõisat ja Rachelit ning Jamiet hirmutab, kas Rachel tõesti sureb ja kas Jamie ebastabiilsus on päriselt või käsib David tal mängida ja Rachelit hirmutada?
Lõpus oli hirmus lugeda… Tõesti oli!

-“It was mummy yet it wasn`t. It was and it wasn`t. It is and it isn`t!”
-“Jamie!”
-“She`s dead and she isn`t. Rachel Rachel Rachel I touched my mummy but I didn`t. Rachel I saw my mummy but it isn`t her. I hugged her, but I didn`t. I saw a ghost Rachel. I hugged a ghost! I´ve touched a ghost!
A ghost a ghost a ghost!”