Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 35: Graafiline romaan
Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples” (88lk. Headline)
Inglise keeles, eesti keeles ei ole välja antud.

03

Millised illustratsioonid! Või pildid või kunst! Ma ei teagi, mismoodi graafilise romaani pilte nimetatakse? Igal juhul on need vaimustavad. Tekst tundus mulle üldse teisejärguline, umbes nagu taustal mängiv raadio, sest kogu mu tähelepanu oli piltidel ja ma “lugesin” seda raamatut pool päeva. Nii palju detaile. Vapustavad mustrid, värvid, tegelaste näoilmed. Ja kui lugu ise lõpeb, siis näitab kunstnik enda visandeid ja kirjutab, mismoodi ta kogu seda tööd tegi.
03a
Lugu ise on Lumivalgukese ümberjutustus kurja kasuema silmade läbi. Asjad on siin aga korralikult nihkes, sest kurjus pesitseb hoopis Lumivalgukeses ja kasuema on hea hing.
Kui imelised illustratsioonid kõrvale jätta, siis on lugu täis kurjust ning päris võigas ja jube. Selline täiskasvanute karm muinasjutt, kus on oma koht ka erootilistel stseenidel.

Ja hoolimata kõigest hirmsast (aga äkki just sellepärast, sest kurjust on kindlasti põnevam joonistada ja piltidelt vaadata, kui headust?) jääb sest raamatust täielik WOW-elamus!

Pilti oli ka lahe teha, sest ma tõin õunad poest juba mitu päeva varem ära ja pidin neid hoolega valvama, et keegi oma hambajälgi sinna sisse ei vajutaks. 😀

Penelope Lively “Foto”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 24: Raamat, kus üks tegelastest on kirjanik, või toimub tegevus raamatupoes
Penelope Lively “Foto” (304lk. Postimees kirjastus, Postimehe romaanisari)
NB: Tuleb ka vihjeid raamatu sisule!

02.jpg

Surnud ei lahku – nad kolivad üle teise inimeste pähe.

Milline ilus raamat. Ilus ei olnud see, mis juhtus, ilus oli kirjaniku keel ja voolamine läbi mitme inimese elu ja kuidas kogu see lugu kirja pandud oli. Sellised raamatud naelutavad tugitooli ja lasevad päeval ja õhtul märkamatult öösse voolata, aga pilku tõstes vaatad aknast välja ja noogutad – just nii see peabki olema ja minema.
Ma olen nii võlutud sellest loost!

Glyn ja Kath.
Glyn – edukas maastikuajaloolane, kuldsuu, hurmur ja Kath – imekaunis lendlev liblikas, keda nähes kõik ütlesid: “Sa pead näitlejaks hakkama, Kath!”.

Maailma naeratab välimuselt atraktiivsetele ja nad naeratavad vastu?

Aga praegu on Kath surnud ja Glyn leiab enda uue raamatu materjale otsides vana foto, kus Kath hoiab käest kinni oma õemehel Nickil. Salaja.
Glyn alustab otsinguid, et Kathi lõpuks mõista. Et leida tema elus olnud mehed. Et … tundub, et ta ei saa mõnikord isegi aru, mida ta teeb.

Võiks arvata, et selline lugu on vastik minevikus urgitsemine ja poriloopimine. Aga ei, need on ühed ilusalt kirja pandud elud. Glyn ja Kath, Elaine ja Nick ja Polly, Oliver, Mary.
Imekaunilt lendlevalt liblikalt Kathilt langevad lehekülgede haaval kirkad toonid ja raamatu lõpus selgub see, milline hing selle särava kesta varjus elas. Millised olid tema hästi peidetud valud ja mis oli kõigi nende säravate naeratuste taga.
Ja mis juhtus Kathi ja Nickiga. Ja Elaine ja Nickiga.

Mesilane ei sumise enam. Jim on traktoriga kuhugi eemale sõitnud. Maapind Nicki jalge all on paigal, ruum ei kõigu enam, kuid tundub samuti võõras. Kõik on täpselt sama kui enne, kuid üldse mitte endine.

Kuidas ma lugedes kartsin, et äkki õnnistatakse raamatu lõppu mõne “suure perekonnasaladuse” ilmsikstulekuga või mingi “ohooo”-efektiga. Õnneks mitte. Viimase leheküljeni jätkus seda õrnust ja südamlikkust, millega kirjanik raamatut alustas.

Suur lisaväärtus raamatu juures (minu jaoks), on Kathi õde Elaine, kes oli aiandusarhitekt (ning kirjanik) ja tegeles kogu raamatu jooksul aedade planeerimise, puude istutamise ja ladinakeelsete taimenimedega.
Ainuke viga, mis raamatus silma jäi, oli see, et taimede sordinimed olid kirjutatud  jutumärkide vahele, tuleks aga kirjutada ülakomade vahele. Lõigus kasutan siiski jutumärke, nii nagu raamatus oli.
PS: Mõni nimi on ka natuke nihu läinud. Õige on Lavandula angustifolia. 🙂

Ja nii ta astub reipalt autost välja, avab aiavärava ja läheb mööda aiateed, mida ääristab madal Lavendula augustifolia – sort “Munstead” – hekk ja tõstab käe, et koputada Mary Packardi Clematis tangutica ja roosi “New Dawn” võsudega kaetud maja uksele.

Kui tore oli lugeda Elaine ja Nicki 30-aastasest tütrest Pollyst, kes kodus käies alati vanematele korrutas, et nad ei tohi tema lapsepõlvekodus mitte midagi muuta! Et see peab jääma just selliseks, tema kindlaks paigaks, nagu kodu alati olnud on.
Ja lehekülgi hiljem püüab Polly toime tulla enda täiskasvanukoju, elutoa diivanile sissesättinud isaga.
🙂
Nad on reegleid rikkunud. Nad on lakanud olemast oluline taustamüür, rahulik, püsiv kese; neist on saanud loomuvastane element, nad pidurdavad sujuvat edasikulgemist.

Niisiis – suurepärane lugemine!
Penelope Livelyl on eesti keeles veel kaks raamatut:
“Kuidas see kõik algas” 2019 Ersen
“Kuutiiger” 1991 Eesti Raamat (1987 Booker Prize)

02a.jpg

“Hark! The Herald Angels Scream”

Erinevad autorid “Hark! The Herald Angels Scream” (370lk. Bloomhouse books)

80775399_2931787600178731_294645871880962048_o.jpgMul on küll 1,5 lugu veel lugemata, aga no sellise kaanepildiga raamatut ei saa ju jõululaupäeval siia üles riputada! 😁

Tegu on jõuluaegsete jubejuttude kogumikuga, kuhu on lugusid kirjutanud näiteks Josh Malerman, Sarah Lotz, Jeff Strand jne.
Väga erinevad lood, mõni päris jube, mõni paras huumor. On tondikaid, müstilisi kadumisi, pimedas linnas võõralt naiselt ostetud elluärganud kingitusi, jubedaid mänguasju.
Kirjutan veidi pikemalt ühest mu lemmikloost, kõige lõbusamast, Sarah Lotzi “Not just for Christmas”, kus kodust väljavisatud pereisa püüab heasse kirja tagasi pääseda, kinkides lastele hetke moeröögatuse, Genpeti. Need on päris lemmikloomad, keda saab juhtuda telefoni tõmmatava äpiga. Nad ei kasva suuremaks, ei tekita kakaprobleeme ja neile saab osta igasuguseid hirmkalleid lisasid. Näiteks ostab see plusspunkte korjav pereisa oma koerale rääkimisvõime. Paraku on nii, et kõiki asju häkitakse, ka Genpetse ja wifis olev koer teatab ühel väga ebasobival hetkel mehele naise ees:
“Jake Tillman, don’t forget to renew your DeviantTeenPorn premium subscription!”
Niisiis jääb ära mehe avasüli koju tagasi lubamine.
Lõpuks on pargid täis häkitud ja ropendavaid Genpete ja loo lõpp on vägagi üllatav.
See oli üks neist lõbusatest lugudest, mis minus väikse kahjurõõmu tekitas …

Aga raamatut soovitan kõigile, kes nunnudest jõuludest veidi väsinud on ja natuke kõhedust ning jubedust vürtsiks vajavad.

Mavis Doriel Hay “Jõulumõrv”

Mavis Doriel Hay “Jõulumõrv” (248lk. Tammerraamat)

75534846_2859754060715419_1738609130857299968_o.jpg

Ma pidin lakke hüppama, kui nägin, et Tammerraamat hakkab välja andma Briti Raamatukogu Krimiklassika sarja! Ma olin pmst. kahe hiirekliki kaugusel, et endale Bookdepositoryst see ja paar teist selle sarja jõuluraamatut tellida kui äkki “Jõulumõrva” eestikeelsena märkasin.
Palju lugejaid sarjale ja pikka iga eestikeelsena!

See raamat on esmakordselt välja antud 1936. aastal. Kujutate ju ette, milline ajastutruu lugemine see on! Mitte nii, et praeguse aja kirjanik kirjutab tollest ajast, vaid kirjutab keegi, kes elas just nimelt sel ajal, nende inimeste ja kommete keskel.
Kõik me teame raamatut ja filmi “Hercule Poirot`jõulud”. See on pmst. sama aeg, sest too raamat ilmus 1938.

Uhke vana mõis, rikas vanahärra perepeaks, lapsed, kes oma abikaasade ja peredega koju tulevad. Lisaks teenijad, sekretär, autojuhid. Üks lõbus kamp üksteise peale hambaid ihuvaid ja altkulmu pilke saatvaid kodanikke.
Ja jõuluvana.

Kallid rikkad vanamehed – ärge minge siis, kui teie perekond jõuludeks koju on sõitnud, üksinda oma kabinetti! Šanss sealt elusana väljuda on imetilluke! Lisaks ei tasuks oma soovist testamenti muudatusi teha pereliikmetele (pigem mitte kellelegi!) teada anda, sest võimalus, et kellegi pärandusest nulle kaob, muudab väiksemaks ka armastuse papakese vastu.

Mulle meeldivad väga sellised vanaaegsed krimkad, kus on suured pered ja kohalik ülemkonstaabel, kes neid kõiki neid inimesi tunneb ning kellele oma saladusi ning tähelepanekuid pihitakse. Kuigi on tegu mõrvalooga, on raamatus nii mõnusat pühadehõngu, et sellega sobib ennast kuuse alla kerra tõmmata, kakaotass ja piparkoogid kõrvale võtta ja mõnuleda!

Pam Smy “Thornhill”

Teema 38: Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist.

Pam Smy “Thornhill” (544lk. David Flickling books)

Eesti keeles ei ole. Võiks olla.

75429384_2829113433779482_4935854593557921792_o.jpg

Autor on nii teksti kirjutaja kui illustratsioonide joonistaja.

See oli üks sünge raamat. Must-valged kaaned, musta värvi leheservad, mustvalged illustratsioonid ja peatükkide vahel süsimustad tühjad lehed.

Meeleolu, mis lugedes tekkis, oli sama must.

Nii kurb!

Kaks tüdrukut – Mary, kelle lugu toimub aastal 1982 ja on edasi antud Mary päeviku vormis ning Ella, kelle lugu toimub aastal 1992 ja on edasi antud piltides. Jutu ja piltide peatükid vahelduvad ja saavad raamatu lõpus kokku.

Mary on orb ja elab Thornhilli lastekodus. Tüdrukul on selektiivne mutism (eesti keeles on sel teemal Lille Roometsa raamat “Üks väike valge tuvi”), õpetajad teda ei mõista ja kaaslased kiusavad. Eriti üks, lastekodu iludus, kes on otsustanud Mary elu põrguks teha.

Tüdruk leiab lohutust nukkude voolimises ja tunneb, et raamatu “Salaaed” peategelane Mary oli tema sugulashing.

Thornhilli ümbritseb suur metsik aed, kuhu Mary oma kiusajate eest põgeneb.

Aastaid hiljem elab tühjaksjäänud Thornhilli kõrval Ella, kes kummalisel kombel näeb maja hoovis omavanust tüdrukut ja tondilossi katusekorruse aknas põlevat tuld.

Ella hakkab uurima, mis Thornhillis toimus.

See oli lihtsalt nii kurb raamat, et…

Nähke inimesi enda läheduses! Neid, kes on vaiksed, tagasihoidlikud, ei sulandu gruppi. Nad ei ole mingid friigid. Inimesi on lihtsalt erinevaid ja igaühel on mingi eriline oskus, mida pealiskaudsel vaatamisel ei pruugi tähelegi panna.

Sellised raamatud õpetavad silmi avama ja seltskonnahingede ning kaunitaride taga märkama tasaste sisu ja sügavust.

Peaks olema noortele kohustuslik lugemine, oleks koolides vähem kiusamist ja mõnitamist.

Lugemas nägin seda raamatut üht noormeest Stockholmi sci-fi raamatupoes. Päris mõtliku näoga luges.

Amy Cross “The Ghosts of Hexley Airport”

Amy Cross “The Ghosts of Hexley Airport” (290lk. Amy Cross)
Eesti keeles ei ole.

75008652_2809806572376835_1654068467776618496_n.jpg

Huxley lennujaama öise turvateenistuse vanem Tom seisab 7. väravas ja vaatab klaasi taga laiuvasse pimedusse.
Tema peegelduse kõrval kumab klaasil veel üks nägu. Ja teine. Ja kolmas. Ainult Tom näeb neid nägusid. Turvakaamera üritab aga lõputult tühjusse teravustada …

Lennuväljad on niigi kõhedad kohad, aga kes soovib sinna juurde lugeda lennukatastroofist, lumetormist, vaimudest ja kättemaksust, sellele sobib see raamat hästi.

Mind võlus raamatu pealkiri, aga lugedes autori kohta, et ta on kirjutanud enam kui 100 õudukat, tekkis mul kahtlus, kas sellest raamatust saab lugemiselamus. Peab ütlema, et tegelasi oli hulgi ja tegevus hüppas ühest paigast teise. Kohati jäi mõne tegelase käitumine ka arusaamatuks.
Aga – kui pidi olema jube, siis oli jube! Tühi öine lennujaam, kus äsja tööle tulnud Casey peab angaarides ja kõmisevates koridorides patrullima. Kummaliselt käituvad turvakaamerad, katkev side, jubedad vaikivad või hullunud kolleegid ja viirastused. No ikka päris hirmsaks läks!
Ja lõpp võttis mitu korda järjest suu ammuli, sest peale kaanel olevas kokkuvõttes lubatud lennukatastroofi planeerimise toimus seal veel midagi, mida eladeski poleks suutnud ette aimata!

Oli hirmus kummituslugu!
Väga mõnusalt kõhe õhkkond.
Ma ikka üldse ei salli lennukiga lendamist! 

Ruth Ware “Luku taga”

Ruth Ware “Luku taga” (315lk. Helios)

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg
Ruth Ware. Mulle piisab sellest nimest ja ma lihtsalt pean tema uut raamatut lugema! Esimene jättis nii vinge mulje, mida ei suutnud kustutada ka kaks pisut komistavat järgmist, aga tundub, et neljanda ja nüüd viienda raamatuga läheb Ware aina paremaks! Sest see lugu, “Luku taga”, oli ikka päris korralik õudukas. Kujutasin situatsioone täiesti elavalt ette ja arvan, et oleks ise sellises majas ja sellises olukorras olles selja keeranud ja minema kihutanud!
Kuigi – lõpus ju selgus, miks Rowan paigale jäi.

Mulle tundus algusest peale, et ma loeks nagu lugu aastast 1800. Need kirjad, pöördumised härra Wrexhami poole, guvernandi rongiga saabumine, linnast eemal olev maja. Kõigel sellel oli ajaloo hõngu. Ja siis äkki lajatati tehnoloogia viimase sõnaga ja minu pildikesed pudenesid kõik laiali. Ja see tuli ainult kasuks! Sest terve raamatu jooksul kõikusin ma tänapäeva ja ammuse aja vahel ning see lisas asjale ainult vürtsi.

Puudutan raamatu sisu! Loe edasi omal vastutusel. 🙂

Ma olin algusest peale hämmingus, et tõesti võiks midagi sellist juhtuda – majas on 3 väikest last, võetakse uus lapsehoidja ja vanemad sõidavad kohe pikaks ajaks kodunt minema! Muidugi olid kõik need ootamatud kõned emalt jne. aga kes julgeks jätta täiesti võõra inimese niimoodi oma lastega sellisesse majja? Ausalt öeldes hirmutas kogu see tehnika revolutsioon seal majas mindki täiesti ära ja mina olin ju ainult lugeja. 🙂 Milline jube koht elamiseks.
Mis mulle meeldis, oli mürgiaed! Väga põnev! Väga uhke ajalugu. Väga kriipivalt kirja pandud.
Aga räägime nüüd neist helidest, mida Rowan öösiti kuulis. Alguses oli kriiks-kriiks ja siis äkki, alates leheküljest 199, kostus pööningult kriuks-kriuks! Heli muutus keset lehekülge ja jäi lõpuni kriuksuks (mis ei olnud enam nii hirmus, kui varasem kriiks!). Kas kellelgi on ingliskeelset raamatut? Kas heli tõesti muutus?

Raamatu lõpp on saanud omajagu kriitikat – lugu jääks justkui õhku ja konkreetset lõpplahendust ei ole. Ise lugesin viimased leheküljed mitu korda üle ja sain sealt enda jaoks siiski raamatule lõpu. Kas see häirib rohkem või vähem on iseasi, aga me saame teada, mis majas juhtus.

Väga hea lugemine! Sünge lugu ebameeldivas keskkonnas veidrate tegelastega.
Aga nii köitev!
Ja ma ootan uut aastat, et uut Ruth Ware raamatut lugeda! Küllap see taas tuleb. 🙂

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg