Rosie Walsh “Ilma ainsagi sõnata”

Rosie Walsh “Ilma ainsagi sõnata” (335lk. Helios)

35992730_2003903132967187_3638017576669282304_o.jpg
Aitäh kirjastusele võimaluse eest veel enne raamatu ilmumist lugeda selle eelkoopiat! Põnev kogemus, mis pani mind loetusse erilise tähelepanuga suhtuma ja teksti terasemalt jälgima.

Juunikuu Inglismaal, kuum nädal, harakputked õitsevad, parmud pirisevad ja tee ääres istub mees, kes räägib eksinud lammas Lucyga. Ilus mees, kelle seltskonnas Sarah end kohe hästi tunneb ja ühest kohtumisest saavad imelised 6 päeva täis armastust, mõnusaid jalutuskäike, naeru, tundeid ja lubadusi.
Siis peab Eddie nädalaks ära sõitma, aga kui ta tagasi tuleb jätkavad nad sealt, kus pooleli jäid. Nii arvab Sarah. Aga nii ei lähe.
Eddie ei tule tagasi.
Ta ei helista, ei vasta sõnumitele, ei ilmu Facebooki. Mees oleks kui maamunalt kadunud ja Sarah üritab iga hinna eest teda leida.
Raamatu USA versiooni pealkiri on “Ghosted” ja see pidi olema uus sõna, mis tähendabki seda, et inimest ei ole võimalik ei telefoni ega sotsiaalmeedia abil kätte saada.

Iga uue peatükiga, uue leheküljega, tekkisid mul ideid, mis võis juhtuda.
Mehel on teine pere.
Ta ei ole see, kellena ta end esitles.
Sarah on oma hiljutisest lahutusest nii endast väljas, et kujutas seda meest ja nädalat temaga lihtsalt ette (jah, ma olen lugenud mitut Celia Readi raamatut ja tänu neile kaldun tihti arvama, et peategelase peas pole kõik korras).
Aga siis lõpeb kahtlusi külvav esimene osa ja teises pööratakse kõik pahupidi!
Miski ei olnud nii, nagu ma arvasin olevat. Üllatusmomente oli kuhjaga. Isegi surnud oli keegi teine, mitte see, kes tundus surnud olema!
Ja siis tuli kolmas osa ja ma olin enda arust raamatu lahenduseks valmis. Ainult et kirjanik tegi siingi kannapöörde ning kirjutas hoopis teistmoodi lõpu kui ma ootasin.
Istun ja mõtlen siin, kas see lõpp mulle meeldis?
Tegelikult ju meeldis, meelitas väikse pisaragi silmanurka. Aga ma olin oodanud midagi muud ja sellepärast pean ma harjumiseks natuke aega võtma (ma nimelt ootasin huviga, mismoodi kirjanik selles minu poolt eeldatavas lõpus Eddie elu õnnelikuks pöörab).

Raamatut lugedes tuleb hoolega jälgida peatükkide juures olevaid kuupäevi ja nimesid, sest mul läks küll vahepeal veidi sassi, kes on kes ja mida ta mõtleb. Mõned peatükid aga ongi ilma mingi vihjeta ja seetõttu selgub alles päris lõpus, miks ja kellele oli kirjutatud raamatu päris esimene peatükk. Ja see oli lahe, sest pmst. võiks peale raamatu lõpetamist esimese osa uuesti lugeda – seekord juba teaks, mis tegelikult toimub.

Ma mõtlesin selle raamatu juures pidevalt, mis küll sundis üht naist niimoodi üht kaduma läinud meest taga ajama ja otsima. Nädal tutvust ja armastust? Kes ise juba natuke aega elu ja suhteid kogenud on teab, et värske tutvuse naeratused ja sõnad võivad küll ilusad näida ja kenasti kõlada, aga nende taga ei pruugi veel midagi olla.
Mõtlesin ja sain siis aru.
Mees, kes vestleb lambaga, ütleb mööduvale kassile mjäu, kakleb oma hoovi orav Stevega ja voolib puust loomakesi on kindlasti väärt tagaajamist.
Ja leidmist.
😀

Jätkuvalt mõtlen ma iga armasturomaani lõpus – ära oma elu ise keeruliseks ela!
Kui on vaja millestki rääkida, siis räägi. Kui teine tahab rääkida, siis kuula. Las saladusi kannavad endaga kaasas vaid raamatukangelased – need teevad romaanid põnevaks, aga päriselu valusaks.

Raamat on huvitav ja isemoodi süžeepööretega. Minge suvisel hommikul heinamaale, istuge kuskile lammaste lähedale, lugege, nautige ja tulge õhtul tagasi imestades kirjaniku osavuse ja tegelaste elu keerukuse üle. Rõõmustage, et teie elu on palju lihtsam ja rõõmsam. 🙂
Siin raamatus ei ole miski nii, nagu alguses paistab.
**************************************************************************************

Rosie Walshi jaoks on see esimene raamat, mille ta annab välja enda pärisnime all. Varem on talt ilmunud neli raamatut pseudonüümiga Lucy Robinson.
Kirjaniku veebileht: https://www.rosiewalsh.com/about/

01abc.png

Advertisements

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” ja Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu”

Teema 27: 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad.

001Nähtamatu.png
Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” (289lk. Varrak)

Maailmade vahel on Nähtamatu Raamatukogu, kus elavad raamatukoguhoidjad ei vanane. Nad liiguvad eri paralleelidesse, et hankida sealt haruldasi trükiseid ja tuua need oma raamatukokku – selleks, et nad säiliks.
Kaks üsnagi sümpaatset tegelast – noor raamatukoguhoidja Irene ja õpipoiss Kai – lähevad ühte paljudest Londonitest hankima Grimmide muinasjuttude käsikirja. Ja selles Londonis on kõike: vampiire, haldjaid, küberjuhitavaid alligaatoreid, libahunte, detektiive, politseinikke, teadlasi, võlukunsti, mürgitatud kübaranõelu, tsepeliine, lohesid, hiiglaslikke metallist tõuke jne. Kõike on nii palju, et silme ees läheb kirjuks ja enam ei saa aru, kes keda ründab. 🙂 Võibolla on kõike seda liigagi palju. Kas ühes raamatus peavad kirjas olema kõik teadaolevad muinasjutu- ja ulmetegelased? Kohati tekkis tunne, et katsuge nüüd palun ühele asjale keskenduda ja sellega kuskile jõuda, aga seda muidugi ei juhtunud 🙂 Saabusid üha uued ja uued vaenlased, võlujõud ja head-halvad tegelased ning minul kui lugejal jäi üle ainult imestada, mismoodi autor ise ja Irene ning Kai neil kõigil vahet tegid ning segi ei ajanud. 😛

Aga! Raamat on põnev. Võtsin ta lennureisile kaasa ja lennufoobikust mina ei saanud arugi, kui me ühel hetkel juba kohale jõudnud olime ja lennukist välja aeti. Oleks võinud pikem lend olla. 😉
See oli nüüd esimene osa Nähtamatu Raamatukogu sarjas. Olemas on ka 2. 3. ning 4. osa ja kirjutamisel 5. osa. Ma väga loodan, et see sari saab lõpuni tõlgitud ja ilmutatud, sest ausalt öeldes on selline temaatika üks raamatusõbra unelma täitumine – kui vaid ette kujutada üht maailmadevahelist raamatukogu, kus on hoiul igasugu põnevat kirjandust! Nii pikki koridore, et ühest otsast teise jõudmiseks kulub 2,5 päeva! Hiiglama vanu raamatukoguhoidjaid, kes kuskil selle hiiglasliku kogu nurkades tolmuseid köiteid uurivad! Oh, nii põnev! Ma loodan, et mõnes osas veedetakse rohkem aega ka Nähtamatus Raamatukogus endas – mõni pätt paralleelmaailmast võiks ju juhuslikult sinna sattuda ja natuke kurja teha. 🙂

Niisiis – põnev lugu, meeldiv süžee, toredad tegelased (eriti lohe Kai). Loodetavasti on järgmistes osades veidi vähem igat sorti kolle ja trolle ja pikemalt ning sügavamalt lahti kirjutatud põnevust ja intriigi.

Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu” (345lk. Tänapäev)

*”Ta andis alla ja hammustas nurga hammastega ära.”
Jutt käib kommipakist.
No millega siis veel hammustatakse??? Ah?
See lause iseloomustab raamatut väga kenasti. Ons see nüüd autori või tõlkija stiil, aga peale “Nähtamatu Raamatukogu” lugemist tundus selle raamatu tekst väga konarlik.

Lugu ise rääkis Gotlandil toimunud mõrvadest. Oli udu, oli pimedat ööd, oli üksildasi maju ja ohvri paanilist põgenemist ning mõrtsuka mõtteid. Samas libiseti neist kurjategija tegevuse kohtadest kuidagi kergelt ja kiirelt üle ning keskenduti hoolega uurijate mõtetele ja neile hetkedele, kus üks tegelastest laob ritta plusse ja miinuseid, kas ta ikka peaks oma meest petma või mitte. Selline mulje jäi, et autori jaoks olid raamatus olevad mõrvad nii ebameeldivad, et ta üritas nendega ruttu ühelepoole saada, et siis suhetejuttudega edasi minna. 🙂
Samas oli ju ikka natuke põnev ka. 🙂 Mõrvalood ongi põnevad.

Kui ma raamatu lõpuni jõudsin, meenus mulle Ruth Ware “Valetamise mäng”. Siin ei olnud tegu valetamisega, aga kõik probleemid, mis raamatus olid, said samuti alguse lapsepõlvest ja kooliajast.

Vaatasin, et Mari Jungstedtilt on ilmunud eesti keeles kokku kolm raamatut, kõik erinevate inimeste tõlgitud. Niisiis peab ka teistega katsetama, kas on erinevust näha või mitte.

 

C. J. Tudor “Kriidimees”

Teema 44: Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud.
C. J. Tudor “Kriidimees” (269lk. Varrak)

0001.jpg
C. J. Tudor on pärit Inglismaalt.
Ma armastan Inglismaad ja inglise kirjandust!
Uurisin tema kohta peale raamatu lõpetamist ja sain suure üllatuse osaliseks – tegemist on naisterahvaga! Ma olin kogu lugemise aja mõelnud, et loen mehe kirjutatud raamatut.
Abikaasa küsis, kas sel on vahet? Vist ei ole, kui mõtlema hakata. Aga tugev tunne oli, et Kriidimehest kirjutas mees!
Vale puha!

Siis kui see raamat ilmus, meenus, et lugesin mõned aastad tagasi Fred Vargase “Kriidiringimeest” ja pettusin kõvasti. Lükkasin tolle mälestuse tõttu ka selle raamatu kõrvale. Aga kui ta mulle igalpool raamatulehekülgedel ette jääma hakkas, siis nihkus ta ikka rohkem ettepoole ja ettepoole.
Lõpuks tellisin ära ja lugesin läbi ja oi, see oli nii hea raamat!!!

Ma olen sel aastal lugenud kolme taolist saladustega põnevikku ja Kriidimees tuhiseb nii aknal passivast naisest kui koolitüdrukute valede mängu raamatust nii kiiresti mööda, et tolmujutti pole ka näha 😀
Naljakas – nüüd, kui ma kirjutan, leian ma Ruth Ware “Valede mängu” ja selle raamatu vahel mitmeid paralleele: lastekamba tegemised kooliajal, minevik, mis täiskasvanuks saanud kamba uuesti kokku toob ja kollitama hakkab.
Aga nagu öeldud – Kriidimees on lugemisnauding!
Juuksekarvad peas püsti ei tõuse, veri ei lenda (ok, natuke lendab), higiseid tagaajamisi peaaegu ei ole. Aga kogu loos hoitakse niimoodi pinget, et no ei saa raamatut käest ära panna! Ma olin öösel magades ka sellest kõvasti kinni hoidnud, nii et raamatu käest lahtisaamiseks olevat veidi jõudu vaja läinud … Ma kardan, et kass sai öösel raamatuga pihta, kui ma lugedes tukkuma jäin. Vaatas mind hommikul kahtlase pilguga …

Ok. Ei lobise niipalju!
Lugege! Nautige autori head sulge ja mõnusat jutujooksu! Ja palvetage kirjanduspühakute poole, et ta varsti uue raamatu kirjutaks, sest see on tema debüütromaan!
Miks on alatihti nii, et ma loen megahead raamatut ja siis avastan, et oi – see oligi tema ainuke pääsuke? Samas kui mõni kirjutab enne hommikusööki ühe ja pealelõunat teise bestselleri …

NB! Nõrganärviline järgmist lõiku ei ole (kuigi see on puhas tõde!):
*”Saladused on nagu perse. See on kõigil olemas. Asi on lihtsalt selles, et mõnel on see mustem kui teistel.”

PS: Mäletate, kuidas me lapsena kogu aeg kriidiga asfaldile joonistasime? Ja kui kriiti ei olnud, siis sai kuskilt ehitusplatsilt tuhaplokitükke hangitud ja edasi joonistatud.
Oleks teadnud, millised tagajärjed sel tegevusel mõne jaoks olla võivad …

Lauren James “The loneliest girl in the universe”

Teema 51: Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib/mida armastad.

Lauren James “The loneliest girl in the universe” (290lk. Walker books)

27798083_1857693450921490_5707100830003551508_o.jpg

Romy on sündinud kosmoselaevas. Aasta on 2067, ta on 16-aastane ja suundumas planeedi Maa 2 poole.
Ta on laeva komandör, ihuüksi, sest kõik teised laevas on surnud.
Kirja jõudmine Maale võtab aega 1,5 aastat.
Ühel päeval saab ta aga sõnumi, et Maalt on välja saadetud veel üks laev. Moodsam, kiirem, komandöriks noormees, varsti laevad kohtuvad.
Kaks noort hakkavad omavahel kirjutama, Romy armub, ja siis läheb äkki kõik valesti.
Mis on tõsi, mis kujutlus, kes valetab?

Raamatu algus oli aeglane ja hoolimata Romy üksildusest päris toredake. Armumine on roosiline, nii et ma korra mõtlesin, et ei või ometi olla, et see lugu ongi lõpuni niisugune roosamanna, et kaks noort kuskil kaugel kosmoses asustavad uue planeedi, saavad karja lapsi ja elavad igavesti õnnelikult.
Ei olnud. Muutus tuli ja kaunis karm. Goodreadsis on kirjutatud, et mida vähem sellest raamatust enne lugemist teada, seda parem. Eks ta nii ongi.

Ma mõtlesin lugedes Romy kirjade peale – tema, kes ta on sündinud kosmoselaevas – ta ei ole kunagi tundnud, kuidas päike tema naha soojaks kütab. Kuidas tuul juustes puhub. Kuidas linnud puudel laulavad. Kuidas õhk on külm ja sajab lund. Mis tunne on hoida süles kassi või silitada koera.
Sellised raamatud tuletavad jälle meelde, kui head on need väiksed igapäevased asjad meie ümber.

Tore noortekas! On armastust, reetmist, võitlust, lootust.
Ja universum on see, mis mulle siin pealkirjas meeldib! Kogu oma saladustega.

Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja”

Teema 4: Raamat, mille said raamatuvahetusest, ostsid kasutatud raamatuna või said kusagilt tasuta.
Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja” (286lk. Eesti Raamat)

27625047_1851112074912961_6993757629714908133_o.jpg
Vanal aastal küsis kirjastus Eesti Raamat oma lehel, mis nad võiks oma uue ajaviitekirjanduse sarja nimeks panna. Pakkusin nime “Tassike teed”, ei võitnud, aga sain siiski kõigi pakkujate vahel tehtud loosiga sarja esimese raamatu kingiks. Ja see raamat oligi nii soe ja armas kui üks mõnus tassike teed!

“Kui hea raamat!” õhkaks Pantalone ja mina koos temaga! Ma lugesin ja nautisin iga peatükki, iga lauset. Nutsin (natuke) ja naersin (südamest) ja mõtlesin, kui olin üle poole jõudnud, et oleks ta ometi pikem! Raamat, mis tegi õnnelikuks (viimati läks mulle nii südamesse Ove lugu).

Selles raamatus jooksevad paralleelselt kaks erinevas ajas kulgevat lugu, mis ometi on kogu aeg omavahel seotud ja lõpuks otsapidi kokku jõuavad.
Siin on mitu ilusat armastuslugu. Naine ja mees, ema ja isa, õde ja vend, inimesed ja koerad, üksildus ja leitud asjad. Ja kõige selle keskel kõiki elusid ühendav vanahärra Anthony, kes elab armsas majas nimega Padua, kogub tänavalt ning mujalt leitud asju ja kirjutab nende asjade juurde lugusid.
Milliseid lugusid! Need on nagu raamatud raamatus.
Oh, ma olin seda raamatut lugedes nagu must kass suvises päikselaigus.

Siin oli isegi pisitilluke tükike müstikat, mis suure kaotatud armastuse ja vanade majadega ikka kaasas käib.

Terve raamat ilma ühegi ärritava tegelaseta või ühegi rumala repliigita. Saaks sarja järgmistes raamatutes veel kirjavigu ka vältida, oleks imeline (mõnikord oli vaja lauset mitu korda lugeda, et aru saada, mida mõeldi).

Üks väga tähtis tegelane siin raamatus on roosiaed (raamatus on isegi kõik sordid üles loetud) ja autor tänab oma kaanekujundajat roosimotiivide eest – sellepärast lisasin ka ingliskeelse raamatu kaanepildi.

Jah – soovitan seda raamatut! Üks mu parimaid lugemiselamusi üleüldse!
Väga paljutõotav algus uuele sarjale.

“Kahvatu oktoobrikuune päikesevalgus pingutas, et pitskardina mustrisse kootud väänlevate lillede ning lehtede võre vahelt sisse pugeda; ruum oli pime ja varjusid täis. Mees tõmbas kardinad eest ning sillerdavad tolmukübemed paiskusid meteoriidisajuna üle toa laiali.
“Laseme neil asjadel õige pisut valgust näha, mis?”

Ruth Ware “The lying game”

Teema 12. Raamat, mida lugesid vaid autori pärast, sisututvust lugemata/raamatust mitte midagi teadmata.
Ruth Ware “The lying game” (374lk. Harvill Secker)

27331969_1847129108644591_7004096255900744448_n.jpg
Võtsin selle raamatu esmaspäeval lugemisse, ingliskeelsena, ja avastasin eile, et Helios andis just nüüd ka eestikeelse välja
Igal juhul oli Ruth Ware esimene raamat “Pimedas, pimedas metsas” nii hea, et ma loen läbi kõik, mis ta kirjutab. Seda pole küll kuigi palju – kolm raamatut siiani ja teine, “Naine kajutist nr 10” polnud esimese vääriline. Niisiis haarasin põnevusega kolmanda – ehk on sama hea kui esimene!
Ei olnud sama hea. Üsna ühel pulgal teisega. Aga pakkus siiski huvitavaid hetki.

4 kooliaegset sõbrannat (miks on raamatutes ja filmides alati 4 sõbrannat? Miks mitte 3 või 5?), kooliaegne valetamise mäng ja selle tagajärjed, vana armastus, uued ohud, kadumine, kaldalt leitud kondid, vesi, alkohol, tuli, väikse küla kuulujutud ja avastus, et üks neist on teistele kogu aeg valetanud!

Tihti tekkis küsimus, kas loo jutustaja Kate on natuke kehva taibuga? Keegi ütles midagi, Kate juurdles selle üle umbes kolmandiku leheküljest või teadis vastust niigi, ja küsis siis üle: mida? Peategelased, neli sõbrannat, olid kogu aeg kohkunud, näost valged või hallid ja värisevate kätega. Mitmeid teemasid korrati niimitu korda, et tekkis tunne – kuidas nemad, kes kohal olid, asjast ikka veel aru ei saa? Mina, lugejana, sain juba eelmisel korral.   Siis jõudis kohale, miks korrati – sõbrannasid oli ju 4! See tähendas, et 4x oli vaja sama jutu peale ehmuda ja näost valgeks minna.

Aga üldmulje mulle sobis. Ruth Ware oskab hästi sõnu seada ja näha on, et ta naudib pikkade mõttelõngade kirjapanekuid ja olukordade kirjeldusi. Ei olnud jama naistekas, oli selline aeglaselt keerav ja pingettõstev lugu, mis mitu korda ähvardas, aga lõpuks ikkagi kulminatsioonini jõudis.
No ja raamatu lõpulause!
Lugesin seda mitu-mitu korda üle ja mõtlesin, mida see küll tähendada võis. Siis läksin ja nägin Goodreadsis, et see on lausa omaette arutlusteemaks. Aga mida kirjanik sellega täpselt mõtles, see jääb ilmselt saladuseks.
Soovitan neile, kellele meeldivad aeglasema kulgemisega pisikest närvikõdi pakkuvad põnevikud.

Philip Pullman sari “Tema tumedad ained”

Teema 6: Mitu (või üks paks) raamat samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge

Philip Pullman “Kuldne kompass” 320lk., “Inglite torn” 272lk., “Vaigust kiiker” 416lk. – kokku 1008lk. (Pegasus, tõlkinud Eve Laur)

Tumedad Ained.jpg
Iorek Byrnison – pantserkaru, jääkaru, karukuningas, sepp. Milline sõber ja teekaaslane! Hiigelsuur, aus, õiglane, vägev võitleja, tarkust täis. Minu lemmik selles sarjas.

Mulefad – halli värvi, sarvekeste ja londiga ning rombikujulise kehaga loomad, kel kere keskosas kaks jalga ja ees- ning taga üks jalg. Ning nende esimese ja tagajala all olid kettaviljapuu viljad, mida loomad kasutasid ratastena, et edasi liikuda. Keskmise paarisjalgadega anti hoogu. Oi, kus ma tahaks sellist karja möödatuhisemas näha!

Daemonid – inimeste hingeloomad. Muudavad oma kuju kui oled veel laps, aga täiskasvanutel jäävad ühesugusteks vastavalt oma omaniku hingele. Aga nad on kogu aeg inimestega koos, annavad head nõu, aitavad täbarates olukordades. Kui sul on daemon, ei ole sa kunagi üksi! Kui daemoni ei ole, oled justkui surnud.

Need on need kolm tegelast, kes mulle selles triloogias kõige südamelähedasemaks said. Iorekit sai kogu aeg tagasi oodatud ja õnneks jagus teda ka mitmetesse seiklustesse.

Kõik saab alguse kui väike Lyra peidab ennast Jordani kolledžis (kus on Lyra kodu) kappi ja näeb pealt õpetlaste arutelu Põrmu teemadel. Ta päästab oma onu, lord Asrieli elu, ning satub sekeldustesse kui läheb kaasa kauni proua Coulteriga.
Jõepaatidel mustlaste juures, kaugel põhjas katselaborites, pantserkarude karja keskel, kuumaõhupalliga jäises taevas, metsades nõidade hoole all, lõksus proua Coulteri käes, pendeldades ühest maailmast teise kaaslasteks daemon ja sõber Will. Jõudes lõpuks surnute maale ja siis sealt välja.
Neis kolmes raamatus oli nii palju seiklust ja nii palju eriskummalist, et lugemispauside ajal mõtlesin, mismoodi ühel inimesel (kirjanikul), selle kõige jaoks fantaasiat jagus!?

Mu lemmikud on esimene ja kolmas (eriti kolmas!) raamat. Teine jäi fantaasialt natuke kahvatumaks – küllap selletõttu, et osa tegevusest toimus meie oma maailmas. Kui sarja lõpetasin, siis tänasin õnne, et hoolimata sellest, et minu daemon peaks juba mitu aastakümmet ühtemoodi välja nägema, suudan ma ikka lasteraamatutest mõnu tunda ja mitte tegelasi ja tegevuspaiku üle analüüsida, vaid lihtsalt vooluga kaasa minna ja nautida! Sest kuidas sa ei naudi kui loed ratastel kihutavatest loomadest, kes saavad oma rattad lähedal kasvavatelt puudelt või vaatad läbi kirjaniku sõnade allmaailma, kuhu inimesed peale surma lähevad ja kus harpüiad vahti peavad?

Mul on nii hea meel, et Pegasus selle sarja uuesti välja andis! Muidu oleks ta kindlasti minust mööda läinud. Aga nüüd vaatasid nad kolmekesi mulle raamatupoe riiulilt vastu, nägid põnevad välja ja tulid koju kaasa. 616HcSqnFNL._SX337_BO1,204,203,200_.jpg
Lisaks on nüüd ilmunud ka Lyra elu algusest kõneleva raamatu esimene osa “Põrmu raamat” ja natuke tuhnimist avaldas ka teisi selle sarjaga kaasnevaid raamatuid. Näiteks õhupallimehe Lee Scoresby ja pantserkaru Iorek Byrnissoni sõpruse algusest ja nende seiklustest kõnelev “Once upon a time in the North”.
Seda võiks ka lugeda!

Sarja lõpp oli veidi ootamatu, sest võiks ju arvata, et kõik lasteraamatud lõpevad väga õnnelikult. Samas jättis selline lõpp palju sügavama mulje, kui tavapärane “Happy End”. Ega midagi jubedat ei juhtunud ja ükski headest lõpuks surma ei saanud, aga mõnikord ei olegi surm see kõige suuremat valu tekitav asi.

Maailmas on “Tema tumedad ained” sarja välja antud väga erineval kujul, üks kujundus kaunim kui teine! Lisaks pidi esimesest osast, “Kuldsest kompassist”, ka film olemas olema – no kes võiks veel paremini proua Coulteri ossa sobida kui Nicole Kidman? Ahjaa – mul polnud eriti raske seda naist kogu raamatu vältel vihata, sest tema daemon oli ahv ja kuigi ma loomi armastan, pole ahvid absoluutselt minu rida.

001q7d2p.jpg
Aga erinevaid kaanekujundusi ka:

hdm-covers
hisdarkmaterials
HisDarkMaterials_Small
Pullman
Amber on merevaik. Huvitav, miks eesti keeles on kolmanda osa pealkiri lihtsalt vaigust kiiker, mitte merevaigust? Merevaigust kiiker kõlaks hoopis müstilisemalt.