Robert Swindells “Öö tuhat silma”

Robert Swindells “Öö tuhat silma” (184lk. Olion)

22.jpg

 
Lugemise väljakutse gruppi ilmus ühel päeval test pealkirjaga “Vali igale raamatule õige autor.” Seal oli see kõigile tundmatu raamat, mida paljud lugeda lubasid. Mina sain nüüd loetud ja mul on täitsa hea meel, et see test mu raamatuni viis.

Tegu on lastele mõeldud õudukaga. Peategelased on 11-12 aastased Tan, Simon ja Diane, kes veedavad tihti aega seigeldes kohalikul prügimäel ehk Risukal. (Mis lahe sõna!)

Ühel päeval leiavad nad Risukalt kassi skeleti, pesakonna valgete hiirte poegi ja inimese luukere.22b
Ja siis läheb lugu mõnusalt ärevaks. Mulle ikka tõesti meeldivad lastele mõeldud põnevikud ja õudukad! Need on enamuses niimoodi kirja pandud, et tunned lugedes kuidas pinge kasvab ja varbad ootusärevusest surisema hakkavad – nüüd-nüüd kohe juhtub midagi!!!
Ja siin juhtubki. Päris palju asju juhtub ja päris põnev on.
Mina, täiskasvanuna, suutsin muidugi enne raamatu lõppu paljusid tegelasi jubedates tegudes süüdistada, aga lõpptulemus oli hoopis huvitavam kui üks lihtne kurjam, nagu suurte inimeste raamatutes. 😛
PS! Mittesoovitav lugemine tõelistele murofoobikutele (õppisin uue sõna 😀 ).


Swindells ei olegi tegelikult nii tundmatu kirjanik – tal on eesti keeles lausa viis raamatut. Minust on need lihtsalt kuidagi mööda triivinud. Jäid ilmselt sellesse aega, kui ma lugemisega eriti ei tegelenud.
Nüüd katsuks selle lünga täita ja mõne tema loo veel läbi lugeda.

Advertisements

Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”

Teema 1: Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise pealkiri.
Raamat, mis on nii põnev ja nii sünge, et ei saa käest panna!
Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja” (264lk. Varrak)

18

Üksildane maanteeäärne kõrts, mille taga asuvad rabad ja sood. Sünged mehed öisel ajal vankritega kõrtsi ette sõitmas. Salajased tehingud, kuratlik röövlijõuk, albiinost preester, ilus hobusevaras, joogisena saladusi väljalobisev peremees.
No mida veel ühelt raamatult tahta?!
Õige – tugevat, tarka ja kartmatut naispeategelast!
Selles raamatus oli tõesti kõik olemas, mida ma ühelt healt raamatult ootan. Nii raske oli seda käest panna (elu segas aegajalt lugemisele vahele) ja nii suure põnevusega haarasin ma ta uuesti kätte.
Isegi see ei vähendanud põnevust karvavõrdki, et ma kurikaelte pealiku kohe tema raamatusse ilmudes ära arvasin. Pigem isegi suurendas huvi, et kuidas ta end lõpuks reedab? Seda andis pikalt-pikalt oodata.

Ma armastan tõesti raamatuid, kus üheks tähtsaks osaks on rabad, sood ja udu. Need on põhjatult müstilised ja kurjad kohad, kust head tegelased hädavaevu pääsevad ja kuhu kurjad igaveseks vajuvad. Siin olid nad pidevalt olemas. Küll jälitas Mary seal kõrtsi peremeest ja küll aeti teda ennast seal mätaste vahel taga. 18b

Peategelane Mary Yellan on nii tugev ja hea karakter, et talle polnud sugugi raske kaasa elada. Lugedes juhtub tihti nii, et tegelased saavad oma kindlad näod ja minu jaoks oli Marylgi kohe algusest peale oma nägu olemas – see oli telesarjas Jane Eyre`t mänginud näitlejanna Ruht Wilson. Mary tundus olema samasugune kindla ja selge silmavaatega ning hea ütlemisega tark noor naine.

Daphne du Mauirier oli vaid 29 aastane, kui ta selle raamatu kirjutas. Sellele järgnes kahe aasta pärast tema kuulsaim raamat “Rebecca”.
“Rebeccat” olen ma kunagi ammu lugenud (ja vaimustunud), nüüd vaatasin, et väliseesti kirjastus Orto on Daphne du Maurieri raamatuid rohkemgi välja andnud. Kaevun oma raamaturiiulitesse ja otsin nad välja. Tasub ilmselt kõiki lugeda.

Erinevatel maadel on taaskord erinevad kaanepildid. Mõni on suhteliselt kummaline, eelviimane näiteks …
18a

Alastair Reynolds “Aeglased kuulid”

Teema 18: Raamat sõbra või sõbranna riiulist
Alastair Reynolds “Aeglased kuulid” (138lk. Fantaasia)
09aaa.png
Ma olen nüüd pikalt selle raamatu peale mõelnud ja need mõtted on väga vastuolulised.
Mulle meeldis tähelaev, mis on teinud ajahüppe jumal teab kuhu ja mis aega. Laev on täis sõjavange, kriminaale ja veterane ning keegi ei tea, kus nad asuvad.
Raamatu kangelane Scur (keda mina pidasin meheks, aga paljudes arvustustes on öeldud, et ta oli naine?!) avastab, et tema vaenlane Orvin on ka laeval ning algab jaht, et kurjategija kätte saada.
Tähelaeva mälu on kustumas, niisiis mobiliseeritakse kõik pardal olijad oma aeglaste kuulide informatsiooni laeva seintele kraapima, et mingi mälu siiski säiliks. Loomulikult läheb märuliks siis, kui keegi Raamatu (paistab midagi Piibli moodi olevat) sisu kraapima asub.

Ma arvan, et selle raamatu suurim viga oli, et ta on nii lühike. Sinna lihtsalt ei mahtunud palju. Ühelegi asjale ei saanud pikemalt keskenduda, kõik pidi toimuma kiirelt, kirjeldusteks ja sügavamateks mõteteks ei olnud ruumi. (Ilmselt polnud siiski lehekülgede arv ette antud, nii et pikkadeks mõteteks polnud tõenäoliselt soovigi).

Ühesõnaga – ma jätkan ulme lugemist ja selle väga hea raamatu otsinguid, mis mind veel pikka aega pärast lugemist raamatut nähes naeratama paneks (Nagu Michel Faberi “Imelike uute asjade raamat” ja Mart Sanderi “Lux Gravis”).

09aa.png

Nicki Thornton “The last chance hotel”

Teema 49: Raamat, mida sa soovid lugeda peale sisututvustuse lugemist.
Nicki Thornton “The last chance hotel” (261lk. Chicken House)
Eesti keeles ei ole ilmunud.
06asd.jpg

Seth on kokapoiss/koristaja ühes maailma kauges nurgas asuvas vanas hotellis. Seda peavad perekond Bunnid, üsna vastikud tegelased, eriti nende tütar Tiffany, kes Sethi igal moel piinata üritab. Ühel päeval saabub aga hotelli eriskummaline kamp külalisi, nagu selgub võlureid, ja Seth leiab end äkitselt süüdistatuna kõige tähtsama võluri mõrvas.
Ahjaa – Sethil on kass, must turtsakas Nightshade, kes ühel päeval rääkima hakkab ja Sethi nuhkimises ning tõe väljaselgitamises aitab.

Raamatut kirjeldati kui Harry Potteri ja Agatha Christie segu, aga minu meelest ei pea iga võluriraamatut Potteriga võrdlema ja iga müstilist surmajuhtumit Christiega. See raamat seisab täiesti kenasti oma jalgadel ja jutustab põnevat lugu ilma, et vajaks võrdlusi.
Kuigi neid leiab, kui kriitiliselt vaadata. Aga ei pea ju! 🙂41473889.jpg

Kuna on tegu lasteraamatuga, on raamatu font parasjagu suur ja ma mõtlesin tükk aega, mis mind lugedes segab, enne kui fondini jõudsin. Aga see oli siiski pisiasi, millega raamatu edenedes harjusin, sest lugu ise oli põnev, rääkiv kass lisas vürtsi ja ei puudunud ka võluvägi ning koletised.

Üks eriti äge asi oli selles raamatus! Raamatukogukaart, selline pisike, aga kui selle peale vaatad, siis leiad enda eest kõrgete riiulite read, täis kõige põnevamat lugemist, ning näpuga riiulilt raamatut valides ja enda poole tõmmates, potsatabki see sulle sülle. Lahe! 🙂

Raamat võitis UK Chicken House lasteraamatute käsikirjade võistluse ülitihedas konkurentsis esikoha!
PS: see ei ole rahvusvaheline konkurss.

Orlando Weeks “The Gritterman”

Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest
Orlando Weeks “The Gritterman” (73lk. Penguin)

08.jpg

Orlando Weeks oli ansambli The Maccabees solist ja laulukirjutaja. Kui nad laiali läksid, kirjutas Orlando selle raamatu. Mehest, kes suvisel ajal sõitis jäätiseautoga ja talvisel ajal lumesahaga.
Kuni ühel hetkel sai linnavalitsusest kirja, et tema teeneid ei vajata enam. Vanal mehel on seda raske uskuda ja nii ta sätib ennast jälle valmis, sõidab oma autoga teele ja sahkab ning liivatab ning mõtleb oma elust ja naisest, keda ta väga armastas. Kõigist neist majadest, millest ta mööda sõidab ja sellest, mis saab tema autost ja temast siis, kui viimase ringi viimane tee on lahti lükatud.
Kas siis ongi kõik?

Kurb raamat oli. Väga ilusate illustratsioonidega, mille Orlando Weeks ise joonistanud on. Seda raamatut on paaris kohas ka Väikese Printsiga võrreldud. Võibolla tõesti, ma ei ole nii suur asjatundja, aga mõtlik on see lugu tõesti.
Ja lisaks sellele ilmus ka plaat, “The Gritterman”, mille lugusid on võimalik Youtubes ka vaadata-kuulata. Mõnus muusika!
Näiteks When All is Said And Done”
Või teine lugu, kus vana mees meenutab oma naist: Seasonal Hero

As the rest of the world sleeps, the Gritterman goes out to work. Through the wind and the snow. Through the blue-black hours when time slips away, he grits the paths and the pavements and the roads. For him, a life without gritting is no life at all…

John Wyndhan “Kraken ärkab”

Ulmekirjanduse väljakutse, teema 7: “Raamat sarjast Orpheuse raamatukogu”
John Wyndhan “Kraken ärkab” (238lk, Fantaasia)

03.jpgLugu sellest, kuidas Raul Sulbi kirjutatud järelsõna John Wyndhami kirjutatud raamatu päästis.
Kui te loete ulmeraamatut katastroofist, mida te siis ootate? Kui kirjutatakse, kuidas taevast lendavad merre tundmatud roosad kerad, kuidas laevad hakkavad sügavike kohal minutitega põhja minema, kuidas merest ilmuvad meretankid ja külatäied inimesi kaovad?
Mina ootasin sisukirjelduse järgi, et põnevus ja vererõhk tõusevad iga hetkega ja ma unustan hingata ja magama minna jne.
Aga härra Windman kirjutab stiilis:
“Suur reisilaev 700 inimesega pardal läks põhja minutiga. Ilus päev täna. Soovite tassi teed? Ma panen kohe kannu tulele.”
Ühesõnaga toimus selles raamatus palju hulle asju, aga autor kirjeldas kõike nagu hommikust postkasti juures käiku, nii et ma läksin vahepeal täiesti närvi ja siunasin mõttes, et mees – sa hävitad praegu maailma, see ei saa nii aegluubis ja emotsioonideta tegevus olla!
Kaanepildilt on näha, et London upub. Raamatut lugedes tundub, nagu oleks keegi lompi astunud ja soki märjaks teinud. Meenus, kuidas ühe sügistormi ajal näidati AK uudistes klippi Pärnust, reporter seisis pahkluuni vees ja ohkis mikrofoni, kuidas “vesi tõuseb siin põlvini!!!”. Vaat sellist entusiasmi ootaks, kui on tegu suure uputusega.

Ok, ma olen lugenud “Trifiidide päeva” ja teadsin natuke, mida võib oodata. See oli ka üsnagi rahulikult kulgev ulmekas, aga ometi oli Trifiidides palju paeluvat, see oli läbinisti põnev ja kordagi ei tekkinud mõtet, et no lisa nüüd kiirust ja lase mõnel sündmusel ennast ka vapustada! Niisiis polnud ma päris selliseks elamuseks valmis, nagu Kraken pakkus. See oli liig. Nii pagana põnev teema ja ma jäin eile õhtul lugedes lihtsalt tooli tukkuma.
Maailm upub, oh, peaks vist toolist voodisse kolima … Vaatame, mis hommikuks saanud on.
Klaasike sooja piima?

Ja siis jõudsin ma järelsõnani, kus härra Sulbi kirjutab kohe esimeses lauses, miks kogu see lugu niimoodi kirjas oli. Tegu on cozy catastrophe žanriga, mis nagu meile kõigile hästi tuntud cozy crimegi (viimane arenes välja tänu esimesele) tapab küll inimesi ja hukutab maailma, aga teeb seda hellalt, peategelase soengut, lugeja rahu ja vererõhku rikkumata.
Naljakal kombel lõpetab ka Raul Sulbi oma järelsõna lausega “… maailm on üldiselt turvaline ja kindel ja kella viie ajal pakutakse alati teed ja küpsiseid.”

Wyndhamil on veel eesti keeles raamat “Krüüsalised”. Mul on see riiulil ka. Nüüd ei teagi, kas lugeda. Hiljem ilmselt ikka loen.
Kindlasti soovitan seda kirjanikku kõigile, kel on hellad hinged, aga tahaks mõnikord ulmet lugeda. Wyndham on täitsa turvaline, ühtegi vapustust ei tule, halba und ka mitte.
Maailm vajub kenasti külili, aga nad ei sure, nad elavad õnnelikult edasi ja peale langust keerab ju sinusoidi kõver alati ülespoole!

Kraken.png

Nancy Mitford “Armastust otsimas”

Teema 8: 100% naistele!
Nancy Mitford “Armastust otsimas” (171lk. Varrak)

04.jpg

Lugesin Jessica Fellowesi “Mitfordide mõrvalugusid” ja sain seal tuttavaks Mitfordide perekonnaga. Lähemal uurimisel selgus, et õekesed on omal ajal olnud kuulsad seltskonnadaamid ja mitu neist on ka kirjanikuna tegutsenud. Üllatus-üllatus – eesti keeles on isegi olemas vanema õe, Nancy Mitfordi raamat!
Veel suurem üllatus oli see, et see raamat oli mul koduses riiulis.
Niisiis – huvi seda perekonda edasi uurida oli olemas, raamat ka, sobiv väljakutse teema ka – järelikult vaja läbi lugeda!

“Armastust otsimas” on raamat, kus Nancy Mitford kirjutab preili Fanny silmade läbi oma perekonnast. Kõige ägedam avastus oli, et “Mitfordide mõrvalugudest” tuntud kõvahäälne perepea oli ka selles raamatus täpselt samasugune, nagu oleks lugenud järjejuttu. Ärritus kiiresti, kisas ja karjus kõvasti, aga kui jõudis kätte “kiilu peenem ots”, siis andis järele ja andestas palju.

Raamat on mõnusalt humoorikas ja selliste karakteritega saaks televisiooni päris laheda perekonnadraama. Mulle meeldis kõige rohkem esimene kolmandik, kus kõik lapsed olid kodus ja lugu tiirles mõisa ümber. Olid ballid ja jahid ja ekstsentrikutest naabrid. Hiljem said tüdrukud suureks, abiellusid, lahutasid, abiellusid, sõitsid mööda maailma ringi, tuli sõda ja see kõik polnud enam nii lahe lugemine. Ehk sellepärast, et ma pole suurem asi seltskonnadaamide elust lugemise fänn. Kallid kasukad ja uhked seltskonnad ei ole minu teema.
Kuigi ma pean tunnistama, et Nancy Mitfordi veidi õel (naiselik) huumor oli isegi neis armuseikluste kirjeldustes nauditav.

Aga lapsepõlvejutud olid vahvad!
*”Ma olen kindel, et teie maitsev sai on küpsetatud veskikividega jahvatatud jahust ning selles on suur kogus idusid. … Nagu te teate, idud, millel on imeliselt tervistavad omadused, kõrvaldatakse saiast, ning pannakse kanatoidusse. Selle tulemusel jäävad inimesed üha nõrgemaks, kanad aga lähevad iga põlvkonnaga üha suuremaks ja tugevamaks.”

“Sulle ei meeldiks kana olla, Linda,” lausus Bob. “Ma nägin kord, kuidas kana munes, ning ta oli päris hirmsa näoga.”
“Oh, see on ainult nagu kempsus käimine,” vastas Linda.*

*Louisa laulatus toimus kevadel. Tema tüllist rüüsidega ja apelsiniõitega pruutkelit ulatus põlvini ning oli slepiga, nagu tookordne jube mood ette nägi. Jassy läks sellepärast väga endast välja.
“See ei kõlba.”
“Miks Jassy?”
“Ma pean silmas, see ei kõlba matusteks. Naised maetakse ju pruutkleidiga, eks ole? Mõelda vaid, kuidas su vaesed vanad surnud jalad kleidi alt välja ulatuvad.”*

04a.jpg