S. J. Bennett “Windsori sõlm”

S. J. Bennett “Windsori sõlm” (270lk. Eesti Raamat)

Kes ei armasta kuninganna Elizabethi? Minu meelest tõeline daam, pärit justkui muinasjutust või kunagistest monarhia hiilgeaegadest. Praegu on tema kindel ajastu, mis peale teda tuleb… Eks näis.

Aga kuninganna on stiilne nii päriselus kui selles raamatus. Tema kostüümid, kübarad, särav naeratus, korgid. Ja tema ise – tugev ja nutikas! Pole siis ime, et selles raamatus uurib Windsori lossis toimunud noore venelase mõrva just Tema Majesteet Kuninganna.
Ise ta muidugi ringi nuhkida ei saa, aga tema õukonnas on mitmeid tublisid naisi, kes hea meelega end mitte nii igapäevaste ülesannetega proovile panevad.
Mulle meeldisid kõige enam peatükid, kus kuninganna Elisabeth prints Philipiga ringi sõidab või jutustab. Enne printsi surma tänavu aprillis ma ei teadnud, et ta on selline otsese ütlemise ja karmi huumoriga mees, aga mitmed saated, mis temast nüüd olnud on, maalivad päris toreda pildi. Ka selles raamatus pole Philip mingi sinivereline hädine siidikäpp, vaid hiilgab nii mõnegi ütlemisega. Mille peale kuninganna ilmselt vaikselt muigab. (“Putin! Päh!”) 🙂

Päris kurb oli tegelikult lugeda, mismoodi kuninganna enda peatse 90-aasta juubeli puhul pidi juba varakult igasugustel üritustel käima. Avama näitusi ja kõnniteid, imetlema eriliste maitsetega torti, mida ta tegelikult maitstagi ei saanud (huvitav, kes selle lõpuks nahka panid?) ning istuma lossis toimuvatel koosolekutel, kus arutleti serviiside jms. üle.
Ja kui päev sai otsa ning ning kuninganna oma ruumidesse läks ja õhtupalvust ütles, poetas ta sinna sisse mõtte: kui Harry nüüd ühe kena tüdruku leiaks! (Selle asjaga läks päriselus küll aiataha…)

Aiahuvilisena otsisin muidugi ka huviga, mida tähendab lasanje stiilis istutamismeetod, mida raamatus mainitakse.

Ja siis on raamatus muidugi mõrv. Venelane, Windsoris. Palju mõtteid teemal Putini pikk karvane käsi ja palju teisi teooriaid. Ausalt öeldes ununes mul see mõrv vahepeal päris ära. Kuninganna tegemised olid lihtsalt nii nauditavad lugeda!

Mõnus kuninglik muhekrimi raamat! Hea suvel nautida.
Väga ilusa kaane on kujundanud Piia Stranberg – palju ilusama kui originaalil!

Suzy K Quinn “Mitte minu tütar”

Lugemise väljakutse 2021
Teema 47: Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas
Suzy K Quinn “Mitte minu tütar” (301lk. Pegasus)

Raamat sellest, mis juhtub kui oled 16 aastat vana ning arvad, et maailm kuulub sulle ja bändimehed on kõige vingemad inimesed siin ilmas! Kui oled 16 ja usud kõike, mida su suurim iidol sulle räägib ning ei ole veel aru saanud, et tegelikult võib naeratuste ja meelitavate sõnade taga peituda väga palju kurjust.

Lorna on just see 16-aastane, kes satub kuulsa bändimehe Michael Reyji Ray võrku, lahkub kodunt ja saab Michaeli mängukanniks. Ometi tundub Lornale, et kõik on roosiline ja väike ebamugavus aegajalt kurjaks muutuva Michaeli näol on täitsa loomulik. Kuni juhtub midagi, mis Lorna arvamust lõpuks muudab.

Raamat on kirjutatud kahes ajas – üks jutustab 16-aastase Lorna illusioonimullis elust ja teine Lorna tütre Liberty elust, kui too hakkab otsima, kes ta pärisisa on.
Siin raamatus oli tohutult palju selliseid kohti, mis panid mind imestama ja mõtlema, et kuidas on võimalik nii totakas olla? Kuidas talutakse päev päevalt alandusi selle nimel, et korraks mõni naeratus või “tunnustav” sõna saada. Tõepoolest – porimatil oli ka parem elu, kui neil vaestel fännitaridel! Õnneks oli kogu see lugu serveeritud väga põnevalt ja alguses kiskus mõte isegi sinnakanti, et peategelane on lihtsalt natuke nupust nikastanud ja mõtleb asju välja.

Ma ei saa kohe midagi sisust ära kirjutada (kuigi tahaks), aga ütlen niipalju, et oli ärritav, oli põnev, oli jube, tekitas viha ja lõpuks üllatust ning uhkust. Raamatus tegutses ülivinge koer Skywalker, kelle pärast vahepeal hirmsasti muretsetud sai… Kõiki neid emotsioone tekitav raamat saab ainult hea olla ja tulla koos lugemissoovitusega – eriti kui oled ise kunagi mõnd bändi niimoodi fännanud, et annaks oma elu selle nimel, et lauljaga vaid korrakski kohtuda! 🙂

Aitäh, Kirjastus Pegasus, põneva lugemiselamuse eest!

P. D. James “Mõrvad jõuluööl”

P. D. James “Mõrvad jõuluööl” (168lk. Eesti Raamat)

Mis oleks jõuluõhtu Inglismaal ilma mõrvata? Midagi jääks nagu kohe puudu…
Ehk nagu raamatus kirjutatakse: mis see terake või paar arseeni sõprade vahel ikka loeb? 😀
Et Eestimaal seda õiget brittide jõulutunnet kogeda, on see raamat lausa ideaalne. Verised sepitsused kuuselõhnalises toas puuvõõriku all löövad kõigil silmad särama! 😀

Kui nüüd ausalt rääkida, siis oli tõesti mõnus lugemine. See raamat oleks rahulikult võinud umbes 5x paksem olla, oleks saanud terve pühadeaja mõnusaid mõrvalugusid lugeda, nüüd jagus teda vaid neljaks õhtuks – just neli erinevat mõrvalugu selles raamatus ongi. Pisut pärimistega seotud, pisut pornograafiaga – sellise viisaka, nostalgilisega, mitte tänapäevasega.

Muuhulgas saame lugedes ka teada, et Briti krimikirjanduses on kõige saatuslikumaks osutuv tuba majas … raamatukogu! Igaühel on kindlasti silme ees, mismoodi uhkete vanade laudade taga, imeilusad vanad köited seljatagustel riiulitel, lebab laip.
Humoorikas, soe, jõuluhõnguline, saladuslik, üllatav. Lühike raamat, aga krimkasõbrale ning jõulude armastajale nii mõnus lugemine! P. D. James kuulub nüüd nende autorite hulka, kellelt ma kindlasti veel midagi lugeda tahan. Õnneks on temalt eesti keeles päris mitu raamatut ilmutatud.

Lõpetuseks ühe peene vanaproua kiri oma perekonnale:
Olen seda kõike juba mõnda aega kavandanud ja kui asi teile ei meeldi, siis pole see minu mure. Taevale tänu, need on mu viimased jõulud perekonna seltsis. Viimane kord Gertrude`i tänkjat jõulupudingut ja üleküpsetatud kalkunit süüa. Viimane kord neid lollakaid paberkroone kanda. … Viimane kord teie tülgastavalt koledaid nägusid vahtida ja seltskonda taluda. Mul on samuti õigus õnnele ja rahule.

Häid jõule!

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes”

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes” (318lk. Eesti Raamat)


Kui raamatu pealkirjas on sõnad “raamat”, “raamatupood” või “raamatukogu”, siis tuleb seda raamatut lugeda! Siiamaani pole ükski sellise pealkirjaga raamat mind alt vedanud.

See raamat annab fantaasiale tiivad! Kõik need raamatupoe kirjeldused panevad unistama enda väiksest raamatupoest. Kuidas ehitaks, kujundaks, kaunistaks. Kuidas raamatuid sätiks, kuidas klientidega vestleks… Sinna kõrvale jookseb mitu lugu. Mitu päris kurba lugu peategelase Emilia emast ja isast ja nii mõnestki Cotswoldi linna elanikust. Aga neid kõiki seob Julius Nightingale raamatupood ja omapärasel moel aitab just see poeke inimeste saatusi paika sättida.

Õnneks on sellistel raamatutel komme läbi raskuste tähtedeni jõuda. Kui alguses läheb kõik kolinal allamäge, siis ühel hetkel ilmuvad õiged inimesed ja kohtuvad need, kes teineteise jaoks kasulikud saavad olla.
Paljude peatükkide lõpus on nimekirjad raamatu tegelaste lemmikraamatutest. Vaat neid on huvitav uurida (ja enda lugemisnimekirja täiendada).

Kuidagi õige lugemine jõulueelsesse aega. Natuke kurb, armas, oma pahade ja oma headega. Kes on üksi ja õnnetu, leiab kaaslase ja raamatupoed kestavad igavesti!

*Linn ilma raamatupoeta on linn ilma südameta!
*Kogu maailma teemandid ei kaalu seda üles. raamatud on kallimad kui juveelid.
*Igaühe jaoks on raamat, mis kõnetab ja poeb hinge. Isegi kui sa seda ei usu.
*Krimi oli paigutatud kamina võrvale koos šotiruudulise tugitooli ja Pärsia vaibaga … Kokaraamatud olid paigutatud ümber lihapoe raiepaku … Ilukirjanduse juures seisis roosa vetruv sohva, mõlemal pool otsas väike laud, mille peal oli vaas värskete roosidega.

Peter May “Lukus linn”

Lugemise väljakutse, teema 7: Raamat, mille tegevus toimub ühe päeva jooksul
Peter May “Lukus linn” (287lk. Eesti Raamat)

Selle nädala alguses lugesime me ajalehtedest pealkirju, kuidas Inglismaa koroona tõttu lukku pandi. 2005. aastal kirjutas Peter May selle raamatu, kuidas epideemia tõttu London lukku pannakse ja ükski kirjastus ei tahtnud raamatut avaldada, kuna see olevat olnud liiga ebarealistlik.
Kunagi oli lennukiga lendamine ka ebarealistlik. Siis enam ei olnud. Nüüd on varsti jälle. 😉
Elu maakeral teeb kummalisi pöördeid.

Raamat on põnev. Kohe tõsiselt põnev, sest pidevalt toimub midagi, mingit hingetõmbepausi ei ole ja millegagi ei hoita kokku – ei surma, haiguse, tulekahju, kuulide, sõpruse ega armastusega.
Kogu lugu toimub Londonis, nii et seal käinutel on hea neid käike ja tegemisi tänavate kaupa jälgida. London Eyest rääkimata.

Muidugi on uurija viimane tööpäev, kui kõik see jama alguse saab. (Mulle tundub, et kui terendab kellegi viimane tööpäev, siis on parem mitte tööle minna – kui oled piloot, kukub kindlasti lennuk alla, kui oled sõjaväelane, siis saad tõenäoliselt surma, kui oled tänavapühkija, siis variseb sulle katus pähe jne.).
Raamatus leitakse kotist, mis on vundamendiauku visatud, lapse luud. Andekad inimesed asuvad tööle ja luud saavad näo, leitakse lapse kodu ja nö. vanemad. Uurija Jack MacNeil (mitte niisama uurija, vaid šotlasest mehemürakas, kes minu kõrvus endale kohe šoti aktsendi külge saab) võitleb enda isikliku elu tragöödiatega, noorte pättidega ja vanade kurjategijatega. Taustal möllab pidevalt epideemia.
On päris võikaid hetki ja kirjeldusi ja lõpupoole üks üsna võimatuna tunduv koht ka. Aga kogu lugu on hoogne ja hästi kirjutatud.
Otsin ja uurin teisi sama kirjaniku raamatuid ka, sest tundub, et mehel sulg jookseb ja kui on tuju hea põneviku järele, siis temalt ilmselt saab.

Ruth Ware “Üks teise järel”

Ruth Ware “Üks teise järel” (358lk. Helios)

Uus Ruth Ware raamat – jesss!
Lumi, külm, torm, üksildane koht. Inimesele kontrollimatud loodusjõud raamatutes on minu meepotike ja selles loos saabub vägev lumelaviin, mis purustab ja kõik enda alla matab. No mida sa veel ühelt raamatult tahad. 🙂

Lugema hakates imestasin, et venib ja venib, tegelasi muudkui tutvustatakse, kirjutatakse omavahelistest probleemidest ja muusika/nuhkimisidust nimega Snoop, aga no ei hakka põnev.
Mul on 100 lehekülje piir, millest ma edasi ei loe, kui huvitavaks pole läinud. See raamat läks põnevaks leheküljel 85 ja mida edasi, seda rohkem ma unustasin enda ümbrust ning mattusin raamatu sündmustesse. Mõnikord on ikka jõle nõme, et pere tahab õhtusööki jne. 🙄 Ah, teate ju isegi.

Kogu raamat on kirjutatud vaheldumisi kahe osalise pilkude läbi. Mägimajakese töötaja Erin ning Snooper Liz. Kuidas ja mida kumbki neist näeb ja kuuleb, mida mõtleb ja tunneb, milliseid otsuseid ja järeldusi teeb. Võiks arvata, et niimoodi ei anna põnevat lugu kirjutada, aga annab ikka küll.
Lisaks laviinile hakkab juhtuma sama, mis paljudes raamatutes, kus inimesed mingis paigas kinni on, juhtub – üksteise järel hakkab seltskonda vähemaks jääma. Noh, kujutlege ennast oma igapäevaste töökaaslastega kuskile eraldatud majakesse, kust minema minna ei saa ning kust hops ja hops hakatakse ükshaaval kaduma. Istute siis järelejäänutega koos kamina ees ja jõllitate üksteist, et kes on süüdi? Äkki just tema, kes su kõrval vaikselt nuuksub, on eelmisel ööl kellelegi noa ribide vahele susanud… Aga kõik on ilmsüüta nägudega.

See raamat oli puhas nauding viimaste lehekülgedeni välja ja minu Ruth Ware raamatute edetabel läbis nüüd väikese muutuse:
1. Üks teise järel
2. Pimedas, pimedas metsas
3. Proua Westaway surm
4. Luku taga
5. Naine kajutist nr. 10
6. Valetamise mäng

Aitäh, kirjastus Helios!
See oli nii väga minu raamat ja ma alustasin kohe peale viimase punkti lugemist uue Ruth Ware raamatu ootamist!

Pildi tegemisel sai tõsiselt viga üks Andruse kõvaketas ja sai välja otsitud enda parim mäesuusavarustus.

Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence`is”

Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence`is” (352lk. Pegasus)

110165521_3438100922880727_3877899887189163219_o

Ma lugesin seda raamatut meie sellesuvise kuumalaine ajal.
Õunapuu all, mugavas toolis, muru taldade all, viinamarjad taldrikuga kõrval. Oli mõnus olemine, peab ütlema! Kuumalained ongi mõnusad, kui ei pea sel ajal tööl konutama, vaid võid enda aias mõnuleda.
Raamat ise ei olnud päris selline suure sooja suve raamat, et loed ja tunned, kuidas kuumus kontidesse poeb. Oli pigem natuke ärev ja segane rabelemine, veits hullu neljakümbise Avaga peaosas.
Viimasel ajal on see juba õige mitmes raamat, kus 40-ndates naine kriisi satub ja elus kannapöörde teeb. Kas ma peaks teiste vigadest õppima ja muretsema hakkama? 🙂

Sisust ka (kes ei taha teada, ei loe edasi!).
Ava, igavene õnneseen, saab päranduseks vanaisa veinimõisa ja kihutab kokkukukkunud abielu ning morni Inglismaa eest Prantsusmaale. Kui rakmed lõdvenevad ja kliima soojeneb, siis tabab teda väike hulluksminemise periood, kus tundub igati mõnus veini limpsida, linnabasseinis pladistada ja noore kutiga ringi kihutada. Hiljem tuleb muidugi raske töö, tummine kahetsus ja eksabikaasa koos manguva tütrega (kelle käitumist ei saa välja vabandada sellega, et ta on vinguv teismeline, sest ta on lihtsalt juba täiskasvanud, aga ikka veel hullumoodi issitütar). Isegi kuritegevust tuleb! Päris mootorrattagäng kohe!
On armastust, tõpraid, pettumusi, võite ja kaotusi, imelisi perekonnasündmusi ja palju veini (mis viis selleni, et mulle meenus ka lugedes, et mul on kapis natuke veini…). Nagu mu ema seda raamatut lõpetades ütles – vähemalt oli mutil munasid mitte vanaemehe juurde tagasi vantsida.

Kes tahab kuumal suvepäeval randa või lõunamaa puhkusele kerget lugemist – krabage kaasa! See on täpselt selline aastaajast sõltuv raamat, et suvekuumaga, kui aju higistab, sobib kenasti, aga septembris lugedes tekiks juba tunne, et appi, mida ma loen!?

Louise Candlish “Need naabrid”

Louise Candlish “Need naabrid” (367lk. Pegasus)
Tõlkinud: Ülla Jürviste

110785742_3438100779547408_3650619381904985691_o

Kellel ei ole olnud naabreid põrgust? Kas päris põrgukatlast või eeskojast, aga me oleme kõik sellistega kokku puutunud.
Elad ja tiksud mõnusalt oma tuttaval tänaval kui äkki jääb üks maja tühjaks ja sinna saabub elama keegi, kes arvab, et kogu tänav peab nüüd nende järgi joonduma hakkama. Keegi, kes istub oma mätta otsas ja ei kavatsegi sealt alla vaadata, et näha – ohhooo – siin elab veel keegi! Siin elati juba enne meie tulekut! Ei või olla…

Selles raamatus saabub rahulikule tänavale paar, kes alustab kohe ja naabritega läbirääkimata remondiga, kuulab ööd ja päevad läbi maksimumvõimsusel metalit, avab autoremondiäri (õigem oleks vist öelda romula) ja ei pea millekski kogukonna kokkulepet, et pühapäeviti tänaval autodega ei sõideta, sest see on aeg, kus lapsed saavad tervel tänaval segamatult mängida.
Alguses püütakse nendega heaga rääkida, hiljem koguneb kogukonna raev ja tekivad rohkem või vähem kriminaalsed plaanid, kuidas hullust naabrist vabaneda.
Kuni keegi saab surma.
Tuleb politseijuurdlus, kus kõik oleks justkui süüdi, aga tegelikku kurjategijat ei suudeta kuidagi avastada.
Lõpeb tänaval mängimise pühapäev, tekivad omavahelised tülid, asutused lähevad pankrotti – kõik selle kurjavaimu uue ja ogara naabri pärast!

Aga nii kummaline, kui see ka ei ole – mul ei tekkinud lugedes mingit sümpaatiat kannatava tänavarahva suhtes! Ilmselt olid nad liiga võimukad, igaüks oli omamoodi enesekeskne ja ülbe, läbirääkimised ei tulnud kõne alla – kõik pidi käima nii, nagu tänava “pealik” arvas.
Ja veel kummalisem – ainus, kellele ma natukenegi kaasa elasin, osutus hiljem raamatu alguse surmas süüdlaseks! Haaa!
Kirjanikul oli omamoodi huvitav moraalitsev stiil – sa ei tohi vihastada ja ei tohi kellegi peale karjuda, sest inimene peab suutma kogu aeg ennast valitseda ja käituma igas olukorras rahulikult ning väärikalt. Uue ja vana naabri vahel toimub sõnasõda ja selle lõppedes jalutab vana naaber oma kodu poole süümepiinades, et ta ei suutnud rahulikuks jääda, ning väärikal kombel suhelda. Tegelikult ka? Kui su lapsele peaaegu  otsa sõidetakse, kas siis juurdled tõesti selle kallal, mismoodi sa ennast ülal pidasid, et esmaklassiline inimene olla?
See suur moraalitsemine hakkas lõpuks närvidele käima.

Ma ei hakanud kogu raamatu jooksul uut naabrit vihkama ega vanadele naabritele kaasa tundma, nii et raamatu lõpp pani mind (häbi-häbi, et ma midagi niisugust tundsin ja ennast talitseda ei suutnud!) laial lõual muigama.
Saatus on ikka õel. Arvad, et enam hullemaks minna ei saa, aga siis tuleb üllatus-üllatus! – saab küll! Palju hullemaks!
Naerata!

Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime”

Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime” (358lk. Helios)
Tõlkinud Pilleke Laarmann

107095157_3396188827071937_8590669391947548937_o

NB! Ärge hakake seda raamatut lugema, kui te teate, et lugemisaega napib! Kaks päeva sain ma istuda vaid lühikesteks sutsakateks ja raske oli raamatut käest kiskuda, et midagi muud tegema hakata. Rosie Walsh kirjutab hoogsalt, humoorikalt ja haaravalt, ning tõlge oli sama mõnus. Eile oli lõpuks vihmapäev (aitäh selle eest!) ja lugesin raamatu jutiga läbi. Tegelikult pisikeste pausidega, perekond+söögikorrad, aga mõte tegeles kogu aeg erinevate stsenaariumitega.

Raamatus vahelduvad peatükid kahe sõbranna, Annie ja Kate eludest. Mõlematel on olnud räbalad ajad ja mõlemad on teinud kannapöörde, ning maandunud uude keskkonda, kus kõik tundub esmapilgul nii ideaalne. Head töökohad, ahvatlevad bossid, erilised võimalused, mis nagu kandikul ootavad. Aga kõik pole kuld, mis hiilgab ja nii hakkab nende mõlema eludes juhtuma ootamatuid asju.
Siin grupis raamatumuljeid lugedes sain teada, et raamatu lõpus tuleb pauk ja ootasin seda ning tegin oletusi, mis võib juhtuda. Juhtus aga see, et kui ma esimest raputust aimasin, siis teine tabas mind nii, et lugesin seda peatükki kaks korda, et tegelikult ka aru saada, mismoodi autor vinti keeras.
Haaa, üllatus-üllatus! Täitsa geniaalselt välja mõeldud!

Aitäh, kirjastus Helios üllatusraamatu eest! See oli põnev ja mõtlemapanev – millised ohud võivad tegelikult üht naist ideaalses maailmas valitseda ja kui sa neid ära ei tunne ning vastu hakata ei suuda, mis siis sinuga juhtuda võib.

Üks asi, mis mulle loo keskel silma hakkas – Annie isa tõlkis raamatut mehest, kes ostis Tšiilis Andide jalamil mahajäetud kiriku. Vaat seda raamatut loeks küll! On selline olemas?

Huumorinäide:
*Stephen lihtsalt meeldis kõigile. Isegi möödaujuval pisut radioaktiivse väljanägemisega pardil oli selline ilme, et ta paarituks temaga küll, kui võimalus antakse.

PS. Huvitaval kombel on raamat igal pool mujal peale Eesti välja antud kirjaniku pseudonüümi Lucy Robinson all. Mida oli ka huvitav teada, sest Lucyl on veel mitu raamatut, äkki saame kunagi neidki lugeda!

NB! Väga isuäratav kaanekujundus! See värv, seda võiks hammustada … Hammustasin hoopis Ampstükki. Mmmõnus, kaneeli ja õunaga! Paki kokkuseadjal on hea maitse! 🤤

William Shaw “Linnuvaatleja”

William Shaw “Linnuvaatleja” (383lk. Eesti Raamat)
Sarjast Mirabilia.

94883349_3209492815741540_814517775769796608_o

Kes on lugenud Ann Cleevesi raamatut “Sinine välk” ja kellele see meeldis, leiab “Linnuvaatlejast” endale ühe mõnusa krimilugemise!
Linnuvaatlus, rand, kivid, binoklid. Raamatu lõpus kirjutab autor oma tänud ka Ann Cleevesile ja tema abikaasa Tim Cleevesile, kes teda raamatu kirjutamisel linnuvaatluse teemadel aitasid.
See on algusest lõpuni täpselt selline raamat, mis mulle väga meeldis.
Natuke räsitud ja üksildane rannik, kalamehed ja linnuvaatlejad, puntras uurija, keda on tulnud kamandama uus naisülemus linnast. Kehv ilm, võigas mõrv, mitteusaldusväärsed tunnistajad. Palju põnevat tegevust nii minevikus kui tänapäevas.
Lisaks harutatakse lahti uurija lapsepõlvelugu ja antakse talle puremiseks uue bossi pereelu.
Kas ma kirjutasin, et see oli väga hea krimka?
No kirjutaks kohe veelkord:
See oli üks tõeliselt hea krimka.
Ainuke asi, mis mind veidi häiris, oli see, et autor valib sarja edasikirjutamiseks mitte selle raamatu peaosalise seersant William Southi, vaid hoopis tema uue bossi Alexandra Cupidi. Mulle ei istunud see Cupidi eriti. Aga küllap siis kirjanik leidis, et temaga saab tulevikus põnev olema. Lõpuks on tal mässumeelne teismeline tütar. 🙂

Eesti keeles William Shaw raamatuid rohkem ei ole. Goodreads pakub veel nii mõndagi. Huvitav, kas teda tuleb veel eesti keelde?