Jimmy Burns “Maradona. Jumala käsi”

Jimmy Burns “Maradona. Jumala käsi” (384lk. Koolibri)

Jalgpallijumal Maradona, kellele oli lubatud palju rohkem, kui ükskõik millisele teisele mängijale. Isegi käega väravaid virutada. Mis temast praegusel, var-ide ajastul saanud oleks? Ilmselt suur tragöödia ja pidev katastroof väljakul. Lisaks treeneri mitte enam halliks, vaid lausa valgeks läinud pea.Sest staar teab ju alati paremini, kuidas meeskond tema ümber mängima peab.

Raamatu pealkiri on “Maradona. Jumala Käsi” Jumala käeks kutsus seda 1986. aastal Inglismaa vastu löödud väravat Maradona ise. Mitte sellepärast, et ta mängis käega, vaid sellepärast, et ta tegi seda ja Jumala heakskiidul läks see ka läbi! Selline suur usk iseendasse.

See raamat on huvitavalt kirja pandud. Puudutatud nii Maradona hiilgehetki Napolis ja Argentiina koondises, kui tema põhjasolekut Barcelonas ning lõpuks narkootikumide küüsis. Samas on diskreetselt vaid kergelt puudutatud tema isiklikku elu ja koduseinte vahele eriti poetud ei ole. Seda oli meeldiv näha, et seltskonnaklatšist astuti lihtsalt üle.

Ilmselt on raske püsida laineharjal, kui su suguselts ning rahaootel kaasastolgendajad sind iga päev ümmardavad, rahvas jumaldab mängu alguses ja vihkab mängu lõpus, ning vastupidi. Kui pinged ja vigastused kogunevad, aga kehv haridus ning liigne usaldus ja sinisilmsus lasevad tervise juurde toimetama vaid kahtlased kujud, kes kasutavad raviks veesüstlaid ja sisendust, et Maradona jõuab küll, kui vaid tahab! Tähtis on ise uskuda! Küll see hüppeliiges ka ise paraneb …

Mäletan seda jumala käega löödud väravat – mu esimene jalgpalli MM, mida huviga jälgisin. 1986. aasta ja eufoorias publik. Tol ajal tundusid need kauni kõrge kaarega pikaliviskamised, et vigu välja meelitada, jube efektsed. Praegusel ajal panevad lihtsalt kiruma – kes on maailma kõige õrnem sportlane? Ikka jalgpallur – sokid puutuvad kokku ja algab tragöödia kolmes vaatuses, peaosas väljakukohtunik: näemistategimakohesuren + minapolnudjuseallähedalgi = penalti. Maradona ajal oli selline trikitamine Argentina jalgpalli kindel ja täiesti kohustuslik osa, õnneks polnud see veel Euroopasse jõudnud.

*Kohtunik on väljakul selleks, et ta üle kavaldada, ning ainus kuritegu on vahelejäämine.

Autor, Jimmy Burnes, on selle raamatu pärast vett ja vilet näinud. Lähikondsete intervjuud, pikad reisid edasi-tagasi, Maradona ähvardused nii Burnsi kui intervjueeritute aadressil. Kohati olid nad sõbrad, kohati vihkas staar teda ja kogu raamatut. Ometi on see pandud kirja austades sportlast, aga mitte olnut ilustades.
Ega me keegi ei tea, milline Maradona tegelikult oli, kui palju oli seal staaritsemist ja ülbust, kui palju hirmu ja komplekse. Aga teame seda, et ta kinkis kõigile maailma jalgpallihuvilistele imelisi hetki ja paljudele vutti toksivatele poisikestele iidoli.
Aitäh selle eest!

*Näha Maradonat väljakul mängimas – see on sama, kui sa oleksid klassikalise muusika fännina üksinda privaatses ruumis ja sümfooniaorkester mängib Beethovenit ainult sulle.”Kuva statistika0 Post Reach

1Reelika Raimet

Roger Moore ja Gareth Owen “Minu nimi on Bond”

Teema 45: Sellise inimese elulugu, kellest sa lugu pead.
Roger Moore ja Gareth Owen “Minu nimi on Bond” (328lk. Sinisukk)

40984406_2130730063617826_900441912241029120_o.jpg

Vaimustusin Roger Moorest kui ETV hakkas näitama sarja “Kelmid ja pühakud”. Minu rõõmuks mängis ta ka seitse korda James Bondi (Connery ja Moore on mu lemmikbondid, neis on elegantsi ja härrasmehelikkust).

Raamatu on Roger Moore kirjutanud ise, peale seda kui sai 80 aastaseks. On tore lugeda, kuidas ta oma poisipõlve ja nooruse tempudesse suhtub – nagu muhe vanaisa raputaks muiates pead. “Olin mina alles vigurivänt!”.

Moore kirjutab oma sõjaaegsest lapsepõlvest, näitekoolist (kus ta õppis koos hilisema Moneypenny Lois Maxwelliga), sõjaväeajast. Noorena teenis Moore elatist ka kudumite modellina, mistõttu ristis sõber Michael Caine ta Suureks Kudujaks.

Mulle ei meeldi üldiselt elulugusid lugeda. Kunagi sai seda tehtud, aga sopapildumine ja teiste eludes urgitsemine tüütas ära. Selles raamatus ei ole midagi skandaalset! Kedagi ei mustata, tagarääkimisi ei ole. Isegi oma abielude lahutamistest räägib Moore väga viisakalt ja libiseb neist vaikselt üle. Kõigi naiste kohta on tal midagi head öelda. Kaasnäitlejate eludes ei sorgita.
Lisaks on raamatus suurel hulgal humoorikaid mälestusi filmivõtetelt.
Näiteks:
Kui Roger Moore esimest korda Bondi rolli täitma kutsuti esitati talle üksteise järel mitmeid nõudmisi. Et ta võtaks kaalus alla. Et ta läheks trenni. Et ta juuksed lühemaks lõikaks.
*“Miks te kohe kõhna heas vormis kiilakat ei palganud, siis ei peaks ma seda põrgut läbi tegema?”

*”Teate miks Metsikus Läänes nii palju tulistati ja tapeti? Kauboisaabaste pärast. Need pigistavad ja see teeb kurjaks!”

Ma arvan, et iga Bondi fänn võiks seda raamatut lugeda. Moore räägib paljudest stseenidest ja apsakatest, mis filmimisel juhtusid. Mäletate ju küll, kuidas Bond paadiga hüppas ja üle alligaatorite jooksis. Aga mis seda filmides tegelikult juhtus, see on raamatus kirjas.