James Bailey “Kull või kiri”

 (359lk. Eesti Raamat)

Selle raamatu alguses ma mõtlesin, et nüüd ma siis näen, mismoodi meesterahvas on kirjutanud meespeategelasega naisteka! Ühesõnaga – algus ei olnud paljutõotav, vaid tõeline naistekakrahh.
Aga siis läks Bridget Jonesiks, st. briti huumoriks. 😛
Luhtaläinud armastus, koju tagasi kolimine (pea 30-aastaselt), ekstsentrikutest perekond ja natuke metsapoole sõbrad. Lugu hakkas jooksma ja päris muhe oli! Keskele jõudes lugesin ühtteist perekonnale ette ka, sest üksi oli loll naerda…

Peale hunnikut allamäge veerenud asju (suhte lõpp, töö lõpp, korterist väljaviskamine, koju tagasi kolimine), teeb Josh otsuse, et järgneva aasta oma elust otsustab ta kõige üle kulli ja kirja visates. Oma lubadust ta peab ja kõik sujub, kuni ta teele ilmub vaid hetkeks Päevalilletüdruk.
Ses raamatus saab lugeja kindlasti tuttavaks Van Goghi erinevate päevalillemaalidega. Saab ka teada, millistes maailma otstes neid maale leidub ning mida tähendab olla veerpõõsas.

Mida ma ise seda raamatut lugedes taipasin oli see, et raamatuid tuleks lugeda vaadates tegevust mitte lugeja, vaid peategelase seisukohalt. St. mulle lugejana võib mingi otsus või tegu napakas tunduda, aga tal seal raamatus oli hoopis teine olukord, et asjade käigu üle otsustada. Niisiis ei saa ma nö. “platsi kõrvalt” karjuda ja ahastada, et millepärast sa küll sedasi tegid, hissand kui loll raamat!!!
Kui lugedes vooluga kaasa minna, on hoopis teine tunne.
Ja Josh oli tegelikult päris tore tüüp. Tasane, hooliv ja kui vaja, siis leidis ka endas peituva sihikindluse üles.
Nii et oli mõnus kerge ja muhe lugemine.

*Kui on üldse midagi hullemat, kui sõbrapäevakaardist ilma jäämine, siis on selleks kaardi saamine oma emalt. 28 aastasena.