Tuuli Tolmov. “Neetud taevakivi”

Tuuli Tolmov. “Neetud taevakivi” (312lk. Fantaasia 2019)
Ulmekirjanduse väljakutse: Teema 5. Raamat, mille aluseks on mütoloogia.

Lugesin raamatu läbi ja vaatasin siin grupis kommentaare – enamjagu olid kõik kiitvad. Aga minu raamat see ei olnud.
Võimalik, et ma lugesin seda valel ajal – Blake Crouchi “Recursioniga” samal ajal lugedes ei saaks ilmselt ükski teine raamat hakkama.

Mis mulle meeldis – tegelaste nimed!
Murtud Hammas (kes oli mu lemmiktegelane kogu selles loos), Tarn, Aulemb, Säde, Lõõmar jne. Alguses tuli harjuda, aga edasi oli väga lahe lugeda.
Meeldis ka see osa, kus rändav kamp soos ööbis ning soohaldjate hingeudu neid eksitamas käis. See oli tõesti nauditav lugemine.

NB! Nüüd tuleb sisujutt!

Aga kogu lugu ise jäi minu jaoks natuke pinnapealseks. Tegevust oli palju, tegelasi oli kolepalju, aga kõigest libiseti kergelt üle. Ehk sellepärast, et rändajatel oli kiire kivi juurde jõudmisega ja ei olnud aega üheski kohas põhjalikult peatuda. Lõpuks ei saanudki ma aru, miks äkki Sädest sai raamatu suur kangelane, kui ma olin kogu aja Aulembile kaasa elanud ja tema annete avanemist oodanud? Mehed sebisid terve raamatu jooksul ringi, aga siis tuli naine ja tegi asja ära! 😀 Tänapäevalik.

Niisiis – ei olnud halb raamat. Selles oli köitvaid kohti ja häid tegelasi. Aga ilmselt olid mu ootused siinsete kommentaaridega nii üles kruvitud, et ootasin eiteamida. 🙂
(Või on mul imelik maitse, sest kui kõik on vaimustuses apteeker Melchiorist, siis mulle ei tundu tema tegemised kuigi huvitavad).

Alastair Reynolds “Aeglased kuulid”

Teema 18: Raamat sõbra või sõbranna riiulist
Alastair Reynolds “Aeglased kuulid” (138lk. Fantaasia)

Ma olen nüüd pikalt selle raamatu peale mõelnud ja need mõtted on väga vastuolulised.
Mulle meeldis tähelaev, mis on teinud ajahüppe jumal teab kuhu ja mis aega. Laev on täis sõjavange, kriminaale ja veterane ning keegi ei tea, kus nad asuvad.
Raamatu kangelane Scur (keda mina pidasin meheks, aga paljudes arvustustes on öeldud, et ta oli naine?!) avastab, et tema vaenlane Orvin on ka laeval ning algab jaht, et kurjategija kätte saada.
Tähelaeva mälu on kustumas, niisiis mobiliseeritakse kõik pardal olijad oma aeglaste kuulide informatsiooni laeva seintele kraapima, et mingi mälu siiski säiliks. Loomulikult läheb märuliks siis, kui keegi Raamatu (paistab midagi Piibli moodi olevat) sisu kraapima asub.

Ma arvan, et selle raamatu suurim viga oli, et ta on nii lühike. Sinna lihtsalt ei mahtunud palju. Ühelegi asjale ei saanud pikemalt keskenduda, kõik pidi toimuma kiirelt, kirjeldusteks ja sügavamateks mõteteks ei olnud ruumi. (Ilmselt polnud siiski lehekülgede arv ette antud, nii et pikkadeks mõteteks polnud tõenäoliselt soovigi).

Ühesõnaga – ma jätkan ulme lugemist ja selle väga hea raamatu otsinguid, mis mind veel pikka aega pärast lugemist raamatut nähes naeratama paneks (Nagu Michel Faberi “Imelike uute asjade raamat” ja Mart Sanderi “Lux Gravis”).

John Wyndhan “Kraken ärkab”

Ulmekirjanduse väljakutse, teema 7: “Raamat sarjast Orpheuse raamatukogu”
John Wyndhan “Kraken ärkab” (238lk, Fantaasia)

Lugu sellest, kuidas Raul Sulbi kirjutatud järelsõna John Wyndhami kirjutatud raamatu päästis.
Kui te loete ulmeraamatut katastroofist, mida te siis ootate? Kui kirjutatakse, kuidas taevast lendavad merre tundmatud roosad kerad, kuidas laevad hakkavad sügavike kohal minutitega põhja minema, kuidas merest ilmuvad meretankid ja külatäied inimesi kaovad?
Mina ootasin sisukirjelduse järgi, et põnevus ja vererõhk tõusevad iga hetkega ja ma unustan hingata ja magama minna jne.
Aga härra Windman kirjutab stiilis:
“Suur reisilaev 700 inimesega pardal läks põhja minutiga. Ilus päev täna. Soovite tassi teed? Ma panen kohe kannu tulele.”
Ühesõnaga toimus selles raamatus palju hulle asju, aga autor kirjeldas kõike nagu hommikust postkasti juures käiku, nii et ma läksin vahepeal täiesti närvi ja siunasin mõttes, et mees – sa hävitad praegu maailma, see ei saa nii aegluubis ja emotsioonideta tegevus olla!
Kaanepildilt on näha, et London upub. Raamatut lugedes tundub, nagu oleks keegi lompi astunud ja soki märjaks teinud. Meenus, kuidas ühe sügistormi ajal näidati AK uudistes klippi Pärnust, reporter seisis pahkluuni vees ja ohkis mikrofoni, kuidas “vesi tõuseb siin põlvini!!!”. Vaat sellist entusiasmi ootaks, kui on tegu suure uputusega.

Ok, ma olen lugenud “Trifiidide päeva” ja teadsin natuke, mida võib oodata. See oli ka üsnagi rahulikult kulgev ulmekas, aga ometi oli Trifiidides palju paeluvat, see oli läbinisti põnev ja kordagi ei tekkinud mõtet, et no lisa nüüd kiirust ja lase mõnel sündmusel ennast ka vapustada! Niisiis polnud ma päris selliseks elamuseks valmis, nagu Kraken pakkus. See oli liig. Nii pagana põnev teema ja ma jäin eile õhtul lugedes lihtsalt tooli tukkuma.
Maailm upub, oh, peaks vist toolist voodisse kolima … Vaatame, mis hommikuks saanud on.
Klaasike sooja piima?

Ja siis jõudsin ma järelsõnani, kus härra Sulbi kirjutab kohe esimeses lauses, miks kogu see lugu niimoodi kirjas oli. Tegu on cozy catastrophe žanriga, mis nagu meile kõigile hästi tuntud cozy crimegi (viimane arenes välja tänu esimesele) tapab küll inimesi ja hukutab maailma, aga teeb seda hellalt, peategelase soengut, lugeja rahu ja vererõhku rikkumata.
Naljakal kombel lõpetab ka Raul Sulbi oma järelsõna lausega “… maailm on üldiselt turvaline ja kindel ja kella viie ajal pakutakse alati teed ja küpsiseid.”

Wyndhamil on veel eesti keeles raamat “Krüüsalised”. Mul on see riiulil ka. Nüüd ei teagi, kas lugeda. Hiljem ilmselt ikka loen.
Kindlasti soovitan seda kirjanikku kõigile, kel on hellad hinged, aga tahaks mõnikord ulmet lugeda. Wyndham on täitsa turvaline, ühtegi vapustust ei tule, halba und ka mitte.
Maailm vajub kenasti külili, aga nad ei sure, nad elavad õnnelikult edasi ja peale langust keerab ju sinusoidi kõver alati ülespoole!

Kersti Kivirüüt “Värav”

Üllatusteema: üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud!

 

Kersti Kivirüüt “Värav” (126lk. Fantaasia)

 

Eestis on nii palju kirjanikke, et raamatukogus oleks võinud terve virna nende “tundmatute” raamatuid sülle laduda. Aga kuna see raamat oli äsja ilmunud ja ma natuke õudukate lainel olen, siis otsustasin proovida.

Ja see oli nii hea raamat!!!

 

Kersti Kivirüüdil on superhea huumorisoon, nii et kuigi oli tegu õudukaga, sain mitmes kohas mõnuga naerda. No kujutage ette uurijatepaari – piirivalvur Andres (aegajalt oli tema nimeks ka Andrus) ja viinaveaga kohalik külapolitseinik Virve.

Hommik.

Virve mugib külapoest kaasaostetud moosipirukaid (neid rasvapirukaid, mida vanasti saada oli). Andres vaatab teda pikalt ja soovitab, et Virve võiks hoogu pidada, muidu on varsti sajakilone!

Mille peale Virve rõõmustab, et see oleks lahe! Lausa 10 kilo vähem kui praegu!

😀

Aga tegelikult on lugu tõsine.

On Meerapalu küla, kus hämaruse saabudes krigiseb soos värav ja välja ilmuvad zombid. Inimesed peituvad tubadesse, kes välja jääb, viiakse sohu kaasa ja temastki saab zombiarmee liige.

Andres, tema poeg Uku ja Virve hakkavad asja uurima.

Kogu see lugu on tihedalt tegevust täis, põnev, humoorikas, ülimalt mõnusalt kirja pandud! Mul on tihti kodumaiste autorite raamatuid lugedes imelik tunne, nagu oleks lugu vägisi mingisse külasse topitud ja kunstlik dialoog välja punnitatud. Siin sellist tunnet ei tekkinud. Kõik oli paigas!

Ja nüüd ma tahaks tõesti, et sellele raamatule tuleksid järjed ja neist saaks mõnus pikk sari. Mõlemad peategelased on lihtsalt väga kiftid karakterid ja siin oleks küllaga sarjamaterjali!

 

Mul on nii hea meel, et ma Kersti Kivirüüdi avastasin! Nagu näha, läksin ma järgmisel päeval raamatukokku ja tirisin kõik tema siiani ilmunud raamatud koju.

Ja nüüd loen ning naudin ja soovitan soojalt kõigile!

Stephen King “Udu”

Stephen King “Udu” (118lk. Fantaasia)

Järgmine King sai loetud. 🙂
Kuna raamatu kaanel on täpselt näha, mis raamatus toimub, siis pole karta, et sisu väljalobisetud saab. Ja tõenäoliselt on enamus siinse grupi rahvast seda raamatut juba lugenud ka.

Kaks asja, mis mulle eelmist (“Mobla”) ja seda Kingi raamatut lugedes silma on jäänud:
1. Kingil on (ilmselt lapsepõlves) olnud probleem mõne usuhullu tädikesega. Mõlemas raamatus kirjutab ta fanaatilisest vanemapoolsest naisest, kes hukatust ennustab ja ise oma mõtetest segi läheb. Lugedes on näha, kuidas kirjanik vihkab neid tegelasi.
2. Kingi huumor! Teema on ju õudne – tuleb lumivalge udusein, haarab kõik endasse ja selles udus elavad jõledad elukad, kes inimesi elusalt nahka panevad. Aga (samuti kui “Moblas”) ei puudu tema peategelastel huumor ja sarkasm, nii et kolelugu on aegajalt üsnagi lõbus lugeda.
No kuidas sa jätad naermata, kui vana õpetajanna läheb suure koera suuruse ämbliku vastu sõtta Raidi pihustades? 😀

Ja veel üks asi – King, kurivaim, pole eriline lõpumeister! Kes teda rohkem lugenud on – kas ta jätabki oma raamatute lõpud lugejale välja mõelda? Paneb kirja põrutava alguse ja sisu osas fantaasiast puudu ei jää, aga peale kaane sulgemist kehitad õlgu ja ütled endale – nii, mis me sellest siis nüüd järeldame?
Üksi asi ei lõpe ära!
Teekonnad jäävad pooleli, elud jäävad lohakile, miks midagi juhtus, sellest me teada ei saa. Ok, vihjeid on, nagu kuskil siiski mingi lootusekübe terendaks, aga mulle meeldivad tegelikult raamatud, mis lõpevad ja filmid, mis lõpevad.
Olenemata sellest, loen ma Kingi raamatuid veel, sest need on põnevad ja tema sarkasm meeldib mulle.

*Viieaastasel on samapalju küsimusi kui Hallmarkil kaarte.

*Inkvisistiooni õudusi ei saa võrreldagi saatustega, mida su kujutlusvõime loob su armastatud inimeste jaoks.

Tea Lall “Ära armasta mind enam”

20/53 Teema 46: Raamat, mis on võitnud/ära märgitud mõnel Eestimaisel romaanivõistlusel.

Tea Lall “Ära armasta mind enam” (Fantaasia 128lk.)
2015. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistulusel äramärgitud teos.
Mulle meeldis väga Tea Lalli raamat “Katki”, mida eelmisel aastal lugesin, nii et kui ma nägin, et temalt on ilmunud uus raamat, oli mul vaja seda kohe lugeda. Ja ma ei pidanud pettuma!
Tea Lall kirjutab väga hästi! Mõni kirjanik oskab kirjutada nii, et lugeja alustab tema kirjutatu lugemist ja kaob raamatusse ära. Alustasin eile öösel ja kui kell oli kaks saanud, siis justkui ärkasin ja sain aru, et peab ikka magama ka 🙂
Aga und ei tulnud, sest selle raamatu teema on nii masendav…
Kolm neljateistkümne aastast last. Igal oma perekonnatragöödia.
Ühel joodikust ema, teisel Soomes töötavad vanemad, kolmandal moodne kärgpere, mis ajab lapse hulluks. Kuidas tütar peab sotsiaaltöötaja saabumisel joodikust ema näitamiskõlbulikuks tegema, et mitte lastekodusse sattuda. Kuidas poeg peab nägema, mismoodi tema isa ja ema kaklevad ja kuidas tema ema elab süüdimatult kõigi teiste kulul ja süüdistab oma hädades kogu maailma, ise lillegi liigutamata.
Neid lugusid oli nii valus lugeda!
Selles raamatus oli ka paar helget hetke, üks seotud kilpkonnaga ja tema nimega. Aga kel huvi, see loeb ise, mis seal kirjas oli 🙂
Ootan Tea Lalli järgmist raamatut!
Ja soovitan seda raamatut lugeda.