Kersti Kivirüüt “Värav”

Üllatusteema: üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud!
 
Kersti Kivirüüt “Värav” (126lk. Fantaasia)
40138321_2110977662259733_1582354574201585664_o.jpg
 
Eestis on nii palju kirjanikke, et raamatukogus oleks võinud terve virna nende “tundmatute” raamatuid sülle laduda. Aga kuna see raamat oli äsja ilmunud ja ma natuke õudukate lainel olen, siis otsustasin proovida.
Ja see oli nii hea raamat!!!
 
Kersti Kivirüüdil on superhea huumorisoon, nii et kuigi oli tegu õudukaga, sain mitmes kohas mõnuga naerda. No kujutage ette uurijatepaari – piirivalvur Andres (aegajalt oli tema nimeks ka Andrus) ja viinaveaga kohalik külapolitseinik Virve.
Hommik.
Virve mugib külapoest kaasaostetud moosipirukaid (neid rasvapirukaid, mida vanasti saada oli). Andres vaatab teda pikalt ja soovitab, et Virve võiks hoogu pidada, muidu on varsti sajakilone!
Mille peale Virve rõõmustab, et see oleks lahe! Lausa 10 kilo vähem kui praegu!
😀
Aga tegelikult on lugu tõsine.
On Meerapalu küla, kus hämaruse saabudes krigiseb soos värav ja välja ilmuvad zombid. Inimesed peituvad tubadesse, kes välja jääb, viiakse sohu kaasa ja temastki saab zombiarmee liige.
Andres, tema poeg Uku ja Virve hakkavad asja uurima.
Kogu see lugu on tihedalt tegevust täis, põnev, humoorikas, ülimalt mõnusalt kirja pandud! Mul on tihti kodumaiste autorite raamatuid lugedes imelik tunne, nagu oleks lugu vägisi mingisse külasse topitud ja kunstlik dialoog välja punnitatud. Siin sellist tunnet ei tekkinud. Kõik oli paigas!
Ja nüüd ma tahaks tõesti, et sellele raamatule tuleksid järjed ja neist saaks mõnus pikk sari. Mõlemad peategelased on lihtsalt väga kiftid karakterid ja siin oleks küllaga sarjamaterjali!
 
Mul on nii hea meel, et ma Kersti Kivirüüdi avastasin! Nagu näha, läksin ma järgmisel päeval raamatukokku ja tirisin kõik tema siiani ilmunud raamatud koju.
Ja nüüd loen ning naudin ja soovitan soojalt kõigile!
Advertisements

Stephen King “Udu”

Stephen King “Udu” (118lk. Fantaasia)

38875510_2082140051810161_2739305518341292032_n.jpg

Järgmine King sai loetud. 🙂
Kuna raamatu kaanel on täpselt näha, mis raamatus toimub, siis pole karta, et sisu väljalobisetud saab. Ja tõenäoliselt on enamus siinse grupi rahvast seda raamatut juba lugenud ka.

Kaks asja, mis mulle eelmist (“Mobla”) ja seda Kingi raamatut lugedes silma on jäänud:
1. Kingil on (ilmselt lapsepõlves) olnud probleem mõne usuhullu tädikesega. Mõlemas raamatus kirjutab ta fanaatilisest vanemapoolsest naisest, kes hukatust ennustab ja ise oma mõtetest segi läheb. Lugedes on näha, kuidas kirjanik vihkab neid tegelasi.
2. Kingi huumor! Teema on ju õudne – tuleb lumivalge udusein, haarab kõik endasse ja selles udus elavad jõledad elukad, kes inimesi elusalt nahka panevad. Aga (samuti kui “Moblas”) ei puudu tema peategelastel huumor ja sarkasm, nii et kolelugu on aegajalt üsnagi lõbus lugeda.
No kuidas sa jätad naermata, kui vana õpetajanna läheb suure koera suuruse ämbliku vastu sõtta Raidi pihustades? 😀

Ja veel üks asi – King, kurivaim, pole eriline lõpumeister! Kes teda rohkem lugenud on – kas ta jätabki oma raamatute lõpud lugejale välja mõelda? Paneb kirja põrutava alguse ja sisu osas fantaasiast puudu ei jää, aga peale kaane sulgemist kehitad õlgu ja ütled endale – nii, mis me sellest siis nüüd järeldame?
Üksi asi ei lõpe ära!
Teekonnad jäävad pooleli, elud jäävad lohakile, miks midagi juhtus, sellest me teada ei saa. Ok, vihjeid on, nagu kuskil siiski mingi lootusekübe terendaks, aga mulle meeldivad tegelikult raamatud, mis lõpevad ja filmid, mis lõpevad.
Olenemata sellest, loen ma Kingi raamatuid veel, sest need on põnevad ja tema sarkasm meeldib mulle.

*Viieaastasel on samapalju küsimusi kui Hallmarkil kaarte.

*Inkvisistiooni õudusi ei saa võrreldagi saatustega, mida su kujutlusvõime loob su armastatud inimeste jaoks.

Tea Lall “Ära armasta mind enam”

20/53 Teema 46: Raamat, mis on võitnud/ära märgitud mõnel Eestimaisel romaanivõistlusel.
12745552_1159969577360551_4369783658478514760_n.jpg
Tea Lall “Ära armasta mind enam” (Fantaasia 128lk.)
2015. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistulusel äramärgitud teos.
Mulle meeldis väga Tea Lalli raamat “Katki”, mida eelmisel aastal lugesin, nii et kui ma nägin, et temalt on ilmunud uus raamat, oli mul vaja seda kohe lugeda. Ja ma ei pidanud pettuma!
Tea Lall kirjutab väga hästi! Mõni kirjanik oskab kirjutada nii, et lugeja alustab tema kirjutatu lugemist ja kaob raamatusse ära. Alustasin eile öösel ja kui kell oli kaks saanud, siis justkui ärkasin ja sain aru, et peab ikka magama ka 🙂
Aga und ei tulnud, sest selle raamatu teema on nii masendav…
Kolm neljateistkümne aastast last. Igal oma perekonnatragöödia.
Ühel joodikust ema, teisel Soomes töötavad vanemad, kolmandal moodne kärgpere, mis ajab lapse hulluks. Kuidas tütar peab sotsiaaltöötaja saabumisel joodikust ema näitamiskõlbulikuks tegema, et mitte lastekodusse sattuda. Kuidas poeg peab nägema, mismoodi tema isa ja ema kaklevad ja kuidas tema ema elab süüdimatult kõigi teiste kulul ja süüdistab oma hädades kogu maailma, ise lillegi liigutamata.
Neid lugusid oli nii valus lugeda!
Selles raamatus oli ka paar helget hetke, üks seotud kilpkonnaga ja tema nimega. Aga kel huvi, see loeb ise, mis seal kirjas oli 🙂
Ootan Tea Lalli järgmist raamatut!
Ja soovitan seda raamatut lugeda.