John Wyndhan “Kraken ärkab”

Ulmekirjanduse väljakutse, teema 7: “Raamat sarjast Orpheuse raamatukogu”
John Wyndhan “Kraken ärkab” (238lk, Fantaasia)

03.jpgLugu sellest, kuidas Raul Sulbi kirjutatud järelsõna John Wyndhami kirjutatud raamatu päästis.
Kui te loete ulmeraamatut katastroofist, mida te siis ootate? Kui kirjutatakse, kuidas taevast lendavad merre tundmatud roosad kerad, kuidas laevad hakkavad sügavike kohal minutitega põhja minema, kuidas merest ilmuvad meretankid ja külatäied inimesi kaovad?
Mina ootasin sisukirjelduse järgi, et põnevus ja vererõhk tõusevad iga hetkega ja ma unustan hingata ja magama minna jne.
Aga härra Windman kirjutab stiilis:
“Suur reisilaev 700 inimesega pardal läks põhja minutiga. Ilus päev täna. Soovite tassi teed? Ma panen kohe kannu tulele.”
Ühesõnaga toimus selles raamatus palju hulle asju, aga autor kirjeldas kõike nagu hommikust postkasti juures käiku, nii et ma läksin vahepeal täiesti närvi ja siunasin mõttes, et mees – sa hävitad praegu maailma, see ei saa nii aegluubis ja emotsioonideta tegevus olla!
Kaanepildilt on näha, et London upub. Raamatut lugedes tundub, nagu oleks keegi lompi astunud ja soki märjaks teinud. Meenus, kuidas ühe sügistormi ajal näidati AK uudistes klippi Pärnust, reporter seisis pahkluuni vees ja ohkis mikrofoni, kuidas “vesi tõuseb siin põlvini!!!”. Vaat sellist entusiasmi ootaks, kui on tegu suure uputusega.

Ok, ma olen lugenud “Trifiidide päeva” ja teadsin natuke, mida võib oodata. See oli ka üsnagi rahulikult kulgev ulmekas, aga ometi oli Trifiidides palju paeluvat, see oli läbinisti põnev ja kordagi ei tekkinud mõtet, et no lisa nüüd kiirust ja lase mõnel sündmusel ennast ka vapustada! Niisiis polnud ma päris selliseks elamuseks valmis, nagu Kraken pakkus. See oli liig. Nii pagana põnev teema ja ma jäin eile õhtul lugedes lihtsalt tooli tukkuma.
Maailm upub, oh, peaks vist toolist voodisse kolima … Vaatame, mis hommikuks saanud on.
Klaasike sooja piima?

Ja siis jõudsin ma järelsõnani, kus härra Sulbi kirjutab kohe esimeses lauses, miks kogu see lugu niimoodi kirjas oli. Tegu on cozy catastrophe žanriga, mis nagu meile kõigile hästi tuntud cozy crimegi (viimane arenes välja tänu esimesele) tapab küll inimesi ja hukutab maailma, aga teeb seda hellalt, peategelase soengut, lugeja rahu ja vererõhku rikkumata.
Naljakal kombel lõpetab ka Raul Sulbi oma järelsõna lausega “… maailm on üldiselt turvaline ja kindel ja kella viie ajal pakutakse alati teed ja küpsiseid.”

Wyndhamil on veel eesti keeles raamat “Krüüsalised”. Mul on see riiulil ka. Nüüd ei teagi, kas lugeda. Hiljem ilmselt ikka loen.
Kindlasti soovitan seda kirjanikku kõigile, kel on hellad hinged, aga tahaks mõnikord ulmet lugeda. Wyndham on täitsa turvaline, ühtegi vapustust ei tule, halba und ka mitte.
Maailm vajub kenasti külili, aga nad ei sure, nad elavad õnnelikult edasi ja peale langust keerab ju sinusoidi kõver alati ülespoole!

Kraken.png

Advertisements