Stephen King “Udu”

Stephen King “Udu” (118lk. Fantaasia)

Järgmine King sai loetud. 🙂
Kuna raamatu kaanel on täpselt näha, mis raamatus toimub, siis pole karta, et sisu väljalobisetud saab. Ja tõenäoliselt on enamus siinse grupi rahvast seda raamatut juba lugenud ka.

Kaks asja, mis mulle eelmist (“Mobla”) ja seda Kingi raamatut lugedes silma on jäänud:
1. Kingil on (ilmselt lapsepõlves) olnud probleem mõne usuhullu tädikesega. Mõlemas raamatus kirjutab ta fanaatilisest vanemapoolsest naisest, kes hukatust ennustab ja ise oma mõtetest segi läheb. Lugedes on näha, kuidas kirjanik vihkab neid tegelasi.
2. Kingi huumor! Teema on ju õudne – tuleb lumivalge udusein, haarab kõik endasse ja selles udus elavad jõledad elukad, kes inimesi elusalt nahka panevad. Aga (samuti kui “Moblas”) ei puudu tema peategelastel huumor ja sarkasm, nii et kolelugu on aegajalt üsnagi lõbus lugeda.
No kuidas sa jätad naermata, kui vana õpetajanna läheb suure koera suuruse ämbliku vastu sõtta Raidi pihustades? 😀

Ja veel üks asi – King, kurivaim, pole eriline lõpumeister! Kes teda rohkem lugenud on – kas ta jätabki oma raamatute lõpud lugejale välja mõelda? Paneb kirja põrutava alguse ja sisu osas fantaasiast puudu ei jää, aga peale kaane sulgemist kehitad õlgu ja ütled endale – nii, mis me sellest siis nüüd järeldame?
Üksi asi ei lõpe ära!
Teekonnad jäävad pooleli, elud jäävad lohakile, miks midagi juhtus, sellest me teada ei saa. Ok, vihjeid on, nagu kuskil siiski mingi lootusekübe terendaks, aga mulle meeldivad tegelikult raamatud, mis lõpevad ja filmid, mis lõpevad.
Olenemata sellest, loen ma Kingi raamatuid veel, sest need on põnevad ja tema sarkasm meeldib mulle.

*Viieaastasel on samapalju küsimusi kui Hallmarkil kaarte.

*Inkvisistiooni õudusi ei saa võrreldagi saatustega, mida su kujutlusvõime loob su armastatud inimeste jaoks.