Rick Mofina “Free fall”

Teema 37: Raamat, mille tegevus toimub mõnes suurlinnas.
Rick Mofina “Free fall” (448lk. Kindle)
Tegevus toimub põhiliselt New Yorgis, aga ka Londonis ja Washingtonis.

077832270x.jpg

Rahulik lend ühest USA osariigist teise. Ilm on hea, tormi ega turbulentsi ei paista kuskilt. Paljud reisijad on ohutusrihmad avanud ja naudivad lendu. Ja ühel hetkel pöörab lennuk end 90 kraadise nurga all vasakule tiivale. Inimesed karjuvad ja lendavad kohtadelt, pagasikapid peade kohal põrkavad lahti, asjad kukuvad reisijatele kaela. Järgmisel hetkel keerab lennuk end 90 kraadi parema tiiva peale. Kõik, kes polnud rihmadega kinnitatud, veerevad ühest pardast teise, asjad taovad vastu inimesi, paanika, hirm, veri. Siis keerab lennuk end otseks ja algab vaba kukkumine otse alla.
Piloodid püüavad lennuki üle kontrolli saavutada, aga mitte miski süsteemis ei tööta.
Õnneks lõpeb kukkumine enne, kui nad maaga kokku põrkavad. Lennuk allub jälle pilootidele ja lend jätkub edasiste viperusteta kuni lähima lennujaamani.
Aga on palju vigastatuid ning hirm oli tohutu.

Newsleadsi ajakirjanik Kate Page kuuleb ajalehe jälgimisruumis pilootide hüüdeid lennudispetšeritele. Ta teab, et siit tuleb lugu, ning kiirustab La Guardiasse.
Artikkel ilmub ja sellele järgneb kiri, milles väidetakse, et kõik, mis lennukiga juhtus, oli nende kätetöö ja et neile tuleb selle eest avalikult au anda. Muidu juhtub midagi hullemat.
Allkiri: Zarathustra, Taevaste Valitseja.

Keegi ei anna neile au.
Londonis hakkab maanduma lennuk. Kõik on olnud rahulik, ilm on ilus, kohe-kohe ollakse maapeal tagasi. Kui äkki enne lennurada seiskuvad mootorid. Lennuk prantsatab alla, laguneb tükkideks, paljud hukkuvad.
Zarathustra on rahul.

Kogu raamatu jooksul on tunne, nagu oleksid Ameerika mägedel – kihutad emotsioonide tippu ja siis vuhinal alla nii, et kõhu võtab õõnsaks. Iga peatükk lõpetatakse nii, et võimatu on mitte edasi lugeda. Nii ma siis istusin öösel ja õhtul ja tööjuures ning lootsin, et keegi mind segama ei tule 🙂 Õnneks jäi nädalavahetusse ka pikem rongisõit, nii et sain südamest nautida!
Uurimised käivad mitmetel tasanditel, teooriaid on palju, tegelasi on omajagu, jälgitakse nii kurjategijate kui ajakirjanduse tööd. Lõpus ei maksa üldse enam loota, et oleks aega hingata või midagi enda ümber märgata.
See raamat jooksis silme ees nagu film. Põnev katastroofifilm, millel on pöörane lõpp!

Minu suureks rõõmuks tõlgitakse Rick Mofina ajakirjanik Kate Page`i lugusid ka eesti keelde. Ersen on kaks esimest raamatut välja andnud ja küllap ta jõuab ka järgmise kaheni. Mina alustasin muidugi sarja kõige viimasest, neljandast raamatust, aga see ei seganud üldse.
Soovitan SOOVITAN!!! soojalt kõigile katastroofiraamatute ja põnevike sõpradele! Ja muidugi lennufoobikutele (nagu ma ise), kes peale selle raamatu lugemist saavad lennukile astudes mõelda teemal: kas tõesti on võimalik häkkida maalt lennukite juhtimisse ja teha raudlinnuga mida hing ihkab.
Miks mitte? Igalepoole mujale ju häkitakse…

Rick Mofina (kellest on saanud üks mu lemmikuid!) koduleht: http://www.rickmofina.com/

Advertisements

Sylvain Neuvel “Magavad hiiglased”

Teema 3: Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.
Sylvain Neuvel “Magavad hiiglased”
Päikese kirjastus, 320lk, tõlkinud Eve Laur.

15966150_1443380929019413_9111379619534056261_n.jpg
Seisin raamaturiiuli ees ja lugesin pealkirju. Triloogia, triloogia, 6-osaline ja siis see, “Magavad hiiglased”. Sobis! Teadsin, et tegu on ulmega, hiiglaslikku peopessa kukkunud tüdrukuga, aga millega täpsemalt, seda mitte.

No mida ma siis nüüd kirjutan…
Pmst. lugesin ma selle raamatu eilse päevaga läbi. 320 lehekülge küll, aga mitte tavalist teksti, vaid intervjuud, raportid ja mõni peategelase pihtimus ka.
Tore ja emotsionaalne. Kohati väga naljakas, kohati väga põnev, kohati väga igav… Mulle, kui poliitikast mittehuvituvale inimesele igav.

Lugu algab sellega, kuidas üks väike tüdruk saab sünnipäevaks jalgratta. Ta tahab sellega kangesti sõitma minna, aga peab ootama, et külalised lahkuks. Kui see õnnelik hetk lõpuks kätte jõuab, kihutab tüdruk rattaga välja ja ühel hetkel on ta kadunud, kukkunud sügavas augus olevasse hiiglaslikku metallist peopessa.
17 aastat hiljem on sellest tüdrukust saanud teadlane. Peopesa on põhjalikult uuritud ja üle terve maailma korraldatakse otsinguid, et leida hiigelroboti ülejäänud juppe. See, kuidas keretükid pinnale kerkivad, kuidas neid kokku kogutakse ja nende juures 3000 aastat vana matemaatikat, juhtimispaneele jms. avastatakse, kuidas hiigelrobotiga esimesi liigutusi tehakse on väga huvitav. Inimesed, kes selle tööga tegelevad on ka väga värvikad ning raamatust ei puudu ka särisev armukolmnurk (imekaunis ja pöörase iseloomuga preili piloot, nohikust keeleteadlane ning ülimehelik sõjaväelane – no kes küll omavahel armuvad? 😉 ).
Aga viimane kolmandik raamatust kisub käest ära. Poliitikasõbrale ehk mitte, aga minu jaoks oli see üks läbinärimine, kus kõigest huvitavast (hiigelroboti teistkordne pinnaletõstmine, tema transport, inimeste reaktsioonid, kes robotit nägid) mööda sõidetakse ja kõige ebahuvitavaga (poliitikute arvamused, võimunäljase teadlaseproua jauramised, paha Põhja-Korea ja paha Venemaaga) pikalt nämmutatakse.
Pähh! Ära rikkusid huvitavalt alanud raamatu!

Millest ma puudust tundsin – sümbolid! Kirjeldatakse, kuidas keelegeenius lahendab 3000 aastat vanu tahvlikesi. Kus on ruudud, kus on kriipsud jne. See kõik oleks võinud raamatus teksti vahel sümbolitena kirjas olla! Näiteks nii, nagu Michel Faberi “Imelike uute asjade raamatus” oli. Seal võis lausa ise tulnukate keelt õppima hakata 🙂

Mind valdas raamatu lõpuks sama tunne kui “Marslast” lugedes (aga “Marslane” oli palju parem!), et see on kirjutatud mehe poolt meestele. Palju sõjaväe- ja poliitikavärki ning garneeringuks ilus ja pöörane tehnikahuviline preili 😉

Üks silma jäänud väide ka (millele ma alla kirjutan):
Te teate niisama hästi kui mina, et need baasid (jutt käib USA sõjaväebaasidest Ida-Euroopas) on lihtsalt dekoratsioon, papist nukud, mille abil pisiriigid ennast pisut vägevamana tunnevad.

Niisiis – 2/3 – huvitavat robotijuttu ja 1/3 jama poliitikajuttu.

Avastasin, et tõlkija on militaar.net foorumis päris tõhusat terminiteemat arendanud: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=51&t=37633

Lucy M. Montgomery “Roheliste viilkatuste Anne”

41/53 Teema 16: Raamat, millest on juttu teises raamatus.
Lucy M. Montgomery “Roheliste viilkatuste Anne” (Ersen 236lk.)
13173716_1214411015249740_7245223750410499029_n.jpg
Sellest raamatust on juttu Astrid Lindgreni lapsepõlvememuaarides “Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna”. See oli lapsena tema lemmikraamat. Lausa pähe kulunud!
Minu lapsepõlveraamatute hulka see aga ei kuulunud, nii et oli suur tahtmine läbi lugeda.

Vanapoisist ja vanatüdrukust õde ja vend elavad Roheliste Viilkatuste talus ja otsustavad endale lastekodust ühe poisi abiks võtta. Talu vajab pidamist, aga nemad ei jää nooremaks.
Ühe omamoodi eksituse tahtel läheb aga nii, et neile saadetakse Anne, 11-aastane, punapäine, väike ja tore lobamokk. Anne saab endale kodu ja tema uued vanemad saavad tunda, mis tähendab kasvatada üht kangekaelset ja säravat isiksust 🙂

Väga tore väljaanne – igal lehel, teksti vastas, on illustratsioon, mis mul lapsena kindlasti kõik värvitud oleks olnud!