Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist”

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist” (336lk. Varrak)

94476870_3209492715741550_5979304477075701760_oGruusia gripp.
Alguses oli haige vaid üks inimene lennukis, siis nakatusid kõik teised, kes olid samas lennukis. Peale maandumist läksid nad ühistransporti, poodi, koju. Levitasid enese teadmata grippi.
Haiglad täitusid algul tundidega, siis minutitega.
Inimesed surid kiiresti.

*Sa peaksid kohe linnast lahkuma. Või kui sa ei saa, siis varu toitu ja püsi kodus. (lk24)

Kuhjas täis ostukärud – veepudelid, WC-paber, konservid, makaronid.
Tuleb tuttav ette?
Täitsa lõpp, aga see polegi ju niisama ulmekas!
Oleks ma seda raamatut märtsis lugenud, oleks õudusunenäod kindlustatud olnud.

*Olid jäänud vaid need kanalid, kus korrati valitsuse erakorralist teadaannet, kasutuid soovitusi siseruumides püsida ja rahvarohketest kohtadest eemale hoida. Päev hiljem lülitas keegi viimaks ka tühjas uudistestuudios kaamera välja või sai see ise otsa. Veel päev hiljem kustus ka internet.  (lk. 181)

Möödus esimene päev, teine päev, neljakümne kaheksas päev, üheksakümnes päev ja igasugune lootus, et normaalsus tuleb tagasi, oli ammu kadunud, seejärel möödusid esimene aasta, teine aasta, kolmas aasta.
Viimane kord, kui ma sõin pargis päikese käes vahvlitopsis jäätist.
Viimane kord, kui nägin sõitvat bussi.
Viimane kord, kui sõin apelsini.  (lk. 235)

Tegelased mõtisklevad tihti oma “enne Gruusia grippi” elu üle.
Kunagi oleks ma seda raamatut lugenud kui lihtsalt ägedat ulmekat, aga nüüd oli palju elulisem ja sai isegi mõeldud, et …
Mõelda vaid, kui see tänahommikune olekski viimane apelsin minu elus! Viimane bussisõit tööle (Ok, viimane bussisõit tööle on mul isegi meeles, sest 1. aprillist mul töökohta enam ei ole). Viimane kord kui ostsin kinopileti (Käisin “Talvet” vaatamas). Viimane kord, kui keerasin lukku oma kodu ukse. Viimane kord, kui nägin elektrivalgust.

Kui kõik need miljonid nutiekraanid oleksid praeguseks tühjad ja mustad ning 10 aasta pärast sündinud lastel oleks raske aru saada, mida tähendas internet, mis olid autod või kuidas suutsid lennukid õhku tõusta?

Mulle meeldisid väga kaks tegevusliini: lugu sellest, kuidas Gruusia gripp maailma vallutas ning kuidas inimesed ellu jäid ja uue maailmaga kohanesid ja lugu 30 aastat hiljem, kui Rändav Sümfoonia mööda USA-d kõndis ja kontserte ning etendusi andis.
Kujutage ette maailma, kus on harvad kehvad külakesed ja kuhu saabub äkki näitetrupp, kus mängitakse pille ja kantakse ette Shakespeare`i näidendeid! Kostüümides! Need stseenid, kus Sümfoonia sügava tähistaeva all Beethovenit mängis, tekitasid külmavärinaid.

Suure näitleja Arthuri ning tema kolme abikaasa lugu ei olnud nii huvitav ja oli pärit justkui mõnest teisest raamatust, aga viis siiski raamatu tegelased kokku ja selgitas palju alguses tekkinud küsimusi.

Me oleme nüüd karantiinis istunud umbes poolteist kuud, aga härra Clarke selles raamatus mõtles ühe väga olulise asja peale:
*Välimuse hooletusse jätmine võib sillutada teed tõsisematele kuritegudele.
Nii et laske oma kodusolemise kaaslasel oma juukseid pügada ja värvige õhtusöögi ajaks nägu pähe! 😉

*************************************************************************************
*See on ainus asi, mis mulle sünnipäevade juures meeldib – nad püsivad ühel kohal. (lk. 115)
*Linna tundmaõppimiseks peab olema puruvaene, sest puruvaesus sunnib inimest igal pool jala käima ja linna näebki kõige paremini jala käies. (lk. 159)

PS: Raamat on saanud Arthur C. Clarke`i auhinna.
Kummalisel kombel on raamatus kahel tähtsal tegelasel nimedeks Arthur ja Clarke.

 

Jeff Degordick “The Witch of Halloween House”

Jeff Degordick “The Witch of Halloween House” (258lk. Kindle)
Eesti keeles raamatut ei ole.

74601211_2796773600346799_5865893666601566208_o.jpg

Sel aastal on mul Halloweeniga kuidagi sõbralikumad suhted kui varasemalt. Ilmselt aitas asjale kaasa Stockholmis käimine, kus sõbralikke kõrvitsaid ja nunnusid hiigelämblikke mitmele poole jagus.
Aga kindlasti oli abiks ka lugemine, sest selles raamatus oli kõike, mida juba muinasjuttude east kartma (ja põnevusega lugema) on hakatud.
Poolpõlenud maja metsa sees, võimas nõiamoor katlaga, kus ta oma mürgijooke keedab, nahkhiired, nõiutud täiskasvanud ja usinad lapsed, kes peavad kogu linna päästmise enda kätte võtma.
Ja muidugi terve hulk ellu ärganud kõrvitsamehi, kes Halloweeni ööl inimesi taga ajavad ja ära süüa üritavad.
Lasteraamat küll, aga tihti ongi lasteraamatud palju paremini kirjutatud ja hirm jõuab lugejani ehedamalt. Nii ehedalt, et raamatusse süvenenult pidin rabanduse saama, kui kass ennast äkki vastu mu jalgu nühkima hakkas …

Nathan Hystad “The Event”

Ulmekirjanduse vk. 11: Raamat, millest sa soovid, et tehtaks film
Nathan Hystad “The Event” (262lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

01Hystad.jpg

Kujutage ette, et ärkate ühel kaunil hommikul, lükkate kardinad akna eest ja taevas on hiigelsuured hõbedased laevad. Lihtsalt seisavad, ei liigu ega anna mingit elumärki.
Naabrid on õues, vahivad taevasse, valitsus soovitab toas püsida ja rahulikuks jääda.
Sulle meenuvad su aastaid tagasi surnud naise sõnad, kui ta sulle rohelise ripatsiga kaelakee ulatas: kui nad tulevad, pane see kindlasti kaela!!!
Ja siis eralduvad laevadest suured mustad konteinerid ja kõik inimesed tõmmatakse roheliste kiirte abil taevasse, neisse kastidesse.
Sina jääd ja su kaelakee on põrgukuum.
Algab inimkonna päästmise teekond, mille sihtmärk on Machu Picchu, aga kus lõpuks jõutakse kaugesse kosmosesse.

Põnev oli! See on just niisugune ulmekas, mida ma armastan – inimene (mõned üksikud inimesed) üksi tervel maal. Seekord ei olnud nende eesmärk lihtsalt ise ellu jääda, vaid taevas patrullivate laevade eest põgeneda ja lõpuks kogu inimkond maapeale tagasi tuua.
Ja reisiseltskonnas on spanjel! 🙂
Lugu on mitme käänuga ja lõpuks on raske taibata, kes on hea, kes kuri tegelane. Mitte et autor oleks segaduses olnud, vaid nii inimesed kui tulnukad mängisid topeltmänge.

See on mu esimene kord lugeda indieautori raamatut. Tõmbasin ta tasuta Amazonist, üllatusin lugedes ja rõõmustasin, et tegu on lausa 7-osalise Ellujääjate sarjaga!
No eks ma loen nüüd huviga edasi, sest esimene osa lõppes hoiatusega, et asjad pole veel kaugeltki korras.
Filmina oleks see raamat uhke!

David Warkentin “A death by Halloween”

12 teemakuud: November – hinged, tondid, vaimud.
David Warkentin “A death by Halloween” (264lk. Kindle)

45198427_2202883776402454_8153188387101081600_o.jpg

Ma ei ole kunagi sellist raamatut lugenud! 😲
Peategelane oled sa ise, loed peatüki ja nagu pildilt näha, otsustad ise, mis sust edasi saab. Valitud lingile klõpsates avaneb uus peatükk, mille lõpus on taas valikud ja nii edasi ja nii edasi.
Kui oled jõudnud ühe loo lõppu on seal link, mis viib raamatu algusse, et võiksid uuesti alustada ja valida endale teistsuguse tee.

Kogu sajateeline reis algab Halloweeni õhtul. Sa seisad rõdul, kommikauss on täis ja esimesed kostümeeritud lapsed juba liikvel. Sa mõtled, kas
1. Jääda rõdule
või teha endale teistmoodi Halloween ning minna lähedalasuvasse
2. Metsa või
3. Külla jalutama.
Vastavalt sellele, mis valiku sa teed, hakkab asju juhtuma. Selliseid asju, mis sobivad õuduste öösse. Selliseid asju, mis ei lase hiljem öösiti telkida, hambaid pestes peeglisse vaadata, e-maili avada …

Neid võimalusi, mis juhtuda võib, paistab olema nii palju, et ma enam ei teagi, kas ma olen kogu raamatu läbi lugenud või mitte. Kirjeldus ütleb, et on 100 erinevat teed ja et vahepeal näeb ka liikuvaid pilte. Ma olen umbes 25 erinevat teed läbi käinud, segadus on juba suur ja hirm on nahavahel, pilte pole veel näinud, järelikult on kuskil veel midagi käimata.
Oleks pidanud algusest peale paberi kõrvale võtma ja oma teed üles märkima!

Nii põnev!!!
Kes teab veel selliseid raamatuid, andke teada!
Kas soovitan? JAH!

Rick Mofina “Free fall”

Teema 37: Raamat, mille tegevus toimub mõnes suurlinnas.
Rick Mofina “Free fall” (448lk. Kindle)
Tegevus toimub põhiliselt New Yorgis, aga ka Londonis ja Washingtonis.

077832270x.jpg

Rahulik lend ühest USA osariigist teise. Ilm on hea, tormi ega turbulentsi ei paista kuskilt. Paljud reisijad on ohutusrihmad avanud ja naudivad lendu. Ja ühel hetkel pöörab lennuk end 90 kraadise nurga all vasakule tiivale. Inimesed karjuvad ja lendavad kohtadelt, pagasikapid peade kohal põrkavad lahti, asjad kukuvad reisijatele kaela. Järgmisel hetkel keerab lennuk end 90 kraadi parema tiiva peale. Kõik, kes polnud rihmadega kinnitatud, veerevad ühest pardast teise, asjad taovad vastu inimesi, paanika, hirm, veri. Siis keerab lennuk end otseks ja algab vaba kukkumine otse alla.
Piloodid püüavad lennuki üle kontrolli saavutada, aga mitte miski süsteemis ei tööta.
Õnneks lõpeb kukkumine enne, kui nad maaga kokku põrkavad. Lennuk allub jälle pilootidele ja lend jätkub edasiste viperusteta kuni lähima lennujaamani.
Aga on palju vigastatuid ning hirm oli tohutu.

Newsleadsi ajakirjanik Kate Page kuuleb ajalehe jälgimisruumis pilootide hüüdeid lennudispetšeritele. Ta teab, et siit tuleb lugu, ning kiirustab La Guardiasse.
Artikkel ilmub ja sellele järgneb kiri, milles väidetakse, et kõik, mis lennukiga juhtus, oli nende kätetöö ja et neile tuleb selle eest avalikult au anda. Muidu juhtub midagi hullemat.
Allkiri: Zarathustra, Taevaste Valitseja.

Keegi ei anna neile au.
Londonis hakkab maanduma lennuk. Kõik on olnud rahulik, ilm on ilus, kohe-kohe ollakse maapeal tagasi. Kui äkki enne lennurada seiskuvad mootorid. Lennuk prantsatab alla, laguneb tükkideks, paljud hukkuvad.
Zarathustra on rahul.

Kogu raamatu jooksul on tunne, nagu oleksid Ameerika mägedel – kihutad emotsioonide tippu ja siis vuhinal alla nii, et kõhu võtab õõnsaks. Iga peatükk lõpetatakse nii, et võimatu on mitte edasi lugeda. Nii ma siis istusin öösel ja õhtul ja tööjuures ning lootsin, et keegi mind segama ei tule 🙂 Õnneks jäi nädalavahetusse ka pikem rongisõit, nii et sain südamest nautida!
Uurimised käivad mitmetel tasanditel, teooriaid on palju, tegelasi on omajagu, jälgitakse nii kurjategijate kui ajakirjanduse tööd. Lõpus ei maksa üldse enam loota, et oleks aega hingata või midagi enda ümber märgata.
See raamat jooksis silme ees nagu film. Põnev katastroofifilm, millel on pöörane lõpp!

Minu suureks rõõmuks tõlgitakse Rick Mofina ajakirjanik Kate Page`i lugusid ka eesti keelde. Ersen on kaks esimest raamatut välja andnud ja küllap ta jõuab ka järgmise kaheni. Mina alustasin muidugi sarja kõige viimasest, neljandast raamatust, aga see ei seganud üldse.
Soovitan SOOVITAN!!! soojalt kõigile katastroofiraamatute ja põnevike sõpradele! Ja muidugi lennufoobikutele (nagu ma ise), kes peale selle raamatu lugemist saavad lennukile astudes mõelda teemal: kas tõesti on võimalik häkkida maalt lennukite juhtimisse ja teha raudlinnuga mida hing ihkab.
Miks mitte? Igalepoole mujale ju häkitakse…

Rick Mofina (kellest on saanud üks mu lemmikuid!) koduleht: http://www.rickmofina.com/

Sylvain Neuvel “Magavad hiiglased”

Teema 3: Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.
Sylvain Neuvel “Magavad hiiglased”
Päikese kirjastus, 320lk, tõlkinud Eve Laur.

15966150_1443380929019413_9111379619534056261_n.jpg
Seisin raamaturiiuli ees ja lugesin pealkirju. Triloogia, triloogia, 6-osaline ja siis see, “Magavad hiiglased”. Sobis! Teadsin, et tegu on ulmega, hiiglaslikku peopessa kukkunud tüdrukuga, aga millega täpsemalt, seda mitte.

No mida ma siis nüüd kirjutan…
Pmst. lugesin ma selle raamatu eilse päevaga läbi. 320 lehekülge küll, aga mitte tavalist teksti, vaid intervjuud, raportid ja mõni peategelase pihtimus ka.
Tore ja emotsionaalne. Kohati väga naljakas, kohati väga põnev, kohati väga igav… Mulle, kui poliitikast mittehuvituvale inimesele igav.

Lugu algab sellega, kuidas üks väike tüdruk saab sünnipäevaks jalgratta. Ta tahab sellega kangesti sõitma minna, aga peab ootama, et külalised lahkuks. Kui see õnnelik hetk lõpuks kätte jõuab, kihutab tüdruk rattaga välja ja ühel hetkel on ta kadunud, kukkunud sügavas augus olevasse hiiglaslikku metallist peopessa.
17 aastat hiljem on sellest tüdrukust saanud teadlane. Peopesa on põhjalikult uuritud ja üle terve maailma korraldatakse otsinguid, et leida hiigelroboti ülejäänud juppe. See, kuidas keretükid pinnale kerkivad, kuidas neid kokku kogutakse ja nende juures 3000 aastat vana matemaatikat, juhtimispaneele jms. avastatakse, kuidas hiigelrobotiga esimesi liigutusi tehakse on väga huvitav. Inimesed, kes selle tööga tegelevad on ka väga värvikad ning raamatust ei puudu ka särisev armukolmnurk (imekaunis ja pöörase iseloomuga preili piloot, nohikust keeleteadlane ning ülimehelik sõjaväelane – no kes küll omavahel armuvad? 😉 ).
Aga viimane kolmandik raamatust kisub käest ära. Poliitikasõbrale ehk mitte, aga minu jaoks oli see üks läbinärimine, kus kõigest huvitavast (hiigelroboti teistkordne pinnaletõstmine, tema transport, inimeste reaktsioonid, kes robotit nägid) mööda sõidetakse ja kõige ebahuvitavaga (poliitikute arvamused, võimunäljase teadlaseproua jauramised, paha Põhja-Korea ja paha Venemaaga) pikalt nämmutatakse.
Pähh! Ära rikkusid huvitavalt alanud raamatu!

Millest ma puudust tundsin – sümbolid! Kirjeldatakse, kuidas keelegeenius lahendab 3000 aastat vanu tahvlikesi. Kus on ruudud, kus on kriipsud jne. See kõik oleks võinud raamatus teksti vahel sümbolitena kirjas olla! Näiteks nii, nagu Michel Faberi “Imelike uute asjade raamatus” oli. Seal võis lausa ise tulnukate keelt õppima hakata 🙂

Mind valdas raamatu lõpuks sama tunne kui “Marslast” lugedes (aga “Marslane” oli palju parem!), et see on kirjutatud mehe poolt meestele. Palju sõjaväe- ja poliitikavärki ning garneeringuks ilus ja pöörane tehnikahuviline preili 😉

Üks silma jäänud väide ka (millele ma alla kirjutan):
Te teate niisama hästi kui mina, et need baasid (jutt käib USA sõjaväebaasidest Ida-Euroopas) on lihtsalt dekoratsioon, papist nukud, mille abil pisiriigid ennast pisut vägevamana tunnevad.

Niisiis – 2/3 – huvitavat robotijuttu ja 1/3 jama poliitikajuttu.

Avastasin, et tõlkija on militaar.net foorumis päris tõhusat terminiteemat arendanud: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=51&t=37633

Lucy M. Montgomery “Roheliste viilkatuste Anne”

41/53 Teema 16: Raamat, millest on juttu teises raamatus.
Lucy M. Montgomery “Roheliste viilkatuste Anne” (Ersen 236lk.)
13173716_1214411015249740_7245223750410499029_n.jpg
Sellest raamatust on juttu Astrid Lindgreni lapsepõlvememuaarides “Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna”. See oli lapsena tema lemmikraamat. Lausa pähe kulunud!
Minu lapsepõlveraamatute hulka see aga ei kuulunud, nii et oli suur tahtmine läbi lugeda.

Vanapoisist ja vanatüdrukust õde ja vend elavad Roheliste Viilkatuste talus ja otsustavad endale lastekodust ühe poisi abiks võtta. Talu vajab pidamist, aga nemad ei jää nooremaks.
Ühe omamoodi eksituse tahtel läheb aga nii, et neile saadetakse Anne, 11-aastane, punapäine, väike ja tore lobamokk. Anne saab endale kodu ja tema uued vanemad saavad tunda, mis tähendab kasvatada üht kangekaelset ja säravat isiksust 🙂

Väga tore väljaanne – igal lehel, teksti vastas, on illustratsioon, mis mul lapsena kindlasti kõik värvitud oleks olnud!