William Shaw “Linnuvaatleja”

William Shaw “Linnuvaatleja” (383lk. Eesti Raamat)
Sarjast Mirabilia.

94883349_3209492815741540_814517775769796608_o

Kes on lugenud Ann Cleevesi raamatut “Sinine välk” ja kellele see meeldis, leiab “Linnuvaatlejast” endale ühe mõnusa krimilugemise!
Linnuvaatlus, rand, kivid, binoklid. Raamatu lõpus kirjutab autor oma tänud ka Ann Cleevesile ja tema abikaasa Tim Cleevesile, kes teda raamatu kirjutamisel linnuvaatluse teemadel aitasid.
See on algusest lõpuni täpselt selline raamat, mis mulle väga meeldis.
Natuke räsitud ja üksildane rannik, kalamehed ja linnuvaatlejad, puntras uurija, keda on tulnud kamandama uus naisülemus linnast. Kehv ilm, võigas mõrv, mitteusaldusväärsed tunnistajad. Palju põnevat tegevust nii minevikus kui tänapäevas.
Lisaks harutatakse lahti uurija lapsepõlvelugu ja antakse talle puremiseks uue bossi pereelu.
Kas ma kirjutasin, et see oli väga hea krimka?
No kirjutaks kohe veelkord:
See oli üks tõeliselt hea krimka.
Ainuke asi, mis mind veidi häiris, oli see, et autor valib sarja edasikirjutamiseks mitte selle raamatu peaosalise seersant William Southi, vaid hoopis tema uue bossi Alexandra Cupidi. Mulle ei istunud see Cupidi eriti. Aga küllap siis kirjanik leidis, et temaga saab tulevikus põnev olema. Lõpuks on tal mässumeelne teismeline tütar. 🙂

Eesti keeles William Shaw raamatuid rohkem ei ole. Goodreads pakub veel nii mõndagi. Huvitav, kas teda tuleb veel eesti keelde?

“Pööritus”, “Jahiseltskond”, “Kivist kohtunik”

Annika Widholm “Pööritus” (300lk. Eesti Raamat)
Lucy Foley “Jahiseltskond” (389lk. Eesti Raamat)
Ruth Rendell “Kivist kohtunik” (240lk. Eesti Raamat)

94744283_3209492855741536_8098503214220967936_o

Kõik raamatud sarjast Mirabilia.

Ma mäletan, et lugesin kooli ajal Mirabiliat päris hea isuga ja enamus neist raamatutest olid ikka tõelised krimkad, kus tegutsesid uurijad ja oli hästi põnev. Vahele ka mõned ulmekad, aga see oli minu jaoks ikkagi krimisari.
Nüüd neid raamatuid lugedes tundus, nagu oleks tegu põnevike sarjaga. No Ruth Rendell vast välja arvata.

Annika Widholm “Pööritus”
Kõige ehtsam tüdruk-rongis-naine-aknal tüüpi raamat. Noor naine, kel kipub aegajalt tänaval minestus peale tulema. Loo arenedes selgub, et ise minestuses olnuna tegutseb ta edasi, aga ärgates ei mäleta sellest midagi. Kahtlane mees, kummalised mehe lapsed, veidralt surma saanud mehe eelmine naine, jälitaja.
Kergelt segapuder, mis oleks võinud rõõmsalt 100 lehekülje võrra lühem olla, sest midagi olulist raamatu keskel ei toimu.
Või noh – peategelane saab Rootsist ära Indiasse, kus paistab ilus soe päike ja ta pole naastes enam nii kahvatu jumega.
Mirabilia?! Ei.

Lucy Foley “Jahiseltskond”
Juba natuke parem.
Šotimaa, talv, lumi, külm, üksildane koht. Need on plusspool.
Totakas kooliaegne sõpruskond, nüüd 30-ndates, uusaastapidu, võltsid naeratused, omavahelised salajased armusuhted. Need on miinuspool.
Laip on olemas. Tegevus toimub vaheldumisi olevikus ja minevikus. Hästi palju suhete kujunemiste selgitusi, joomist ja afääre.
Lõpus läheb veidi käest ära, sest juhtuvad asjad, millest ülejäänud raamatus kordagi räägitud ei ole. Nagu oleks keegi autorile öelnud, et kuule – sest suhtedraamast jääb nati väheks, traagelda sinna nati karmi kuritegevust ka juurde.
Mõeldud-tehtud!
Seinal olnud püss teeb pauku ka.
Mirabilia?! Noh, minu jaoks mitte. Aga polnud kõige hullem lugemine.

Ruth Rendell “Kivist kohtunik”
Assaraks!
“Eunice Parchman tappis Coverdale`ide pere, sest ta ei osanud lugeda ega kirjutada.”
Esimene lause ütleb KÕIK ära. Ja ikka on iga lehekülg sest raamatust paganama huvitav lugemine!
Eunice on erakordselt hull kuju. Nii hästi välja mõeldud ja kirja pandud. Kui mul oleks mingil põhjusel praegu majapidajanna, siis ma ei julgeks temaga vist enam ühe katuse alla jääda.
Lugedes tuli silme ette “Misery” Annie Wilkes, kuigi Eunice oli vaikne, rahulik, tööd armastav. Tähelepandamatu ja nii jubedalt sünge naine, et külmavärinad tulid peale, kui kujutasin ette, mismoodi ta majas liigub ja õhtuti enda toas šokolaadibatooni süües krimisarju vaatab.
Peab mainima, et ma lootsin terve raamatu jooksul, et see esimene lause oli ehk eksitus, sest Coverdale`de perekond oli täiesti tore kamp. Igaüks oli omaette huvitav, kõik koos olid nad heatahtlikud ja targad inimesed.
Mirabili?! JAH!
Seda raamatut soovitan hea meelega. Kirjutasin õige vähesest, lugege ise. 🙂

Johannes Kivipõld “(Vaba)surm”

Teema 27: Raamat, mille pealkirjas mainitakse surma või suremist.
Johannes Kivipõld “(Vaba)surm” (203lk. Eesti Raamat)

93506208_3177928675564621_1297327075421585408_o

Mirabilia sari ja eesti autori teos!? Ei ole just tavapärane komplekt. Seda huvitavam oli seda raamatut lugeda.
Noormees nimega Meinart. Tüüpiline nohik, kirjutab kodus arvutimängude koode ja satub välismaailma harva. Kuni ühel öösel koputab tema uksele noor naine, kes väidab, et selles korteris elab tema mehe armuke. Meinarti ainus soov on ebamugavast sissetungijast lahti saada ja nii ta temale pomiseb, et ega sul muid võimalusi pole, kui kas oma mees ja tema armuke maha lüüa või ise ennast ära tappa.
Varsti on mehe ukse taga politseiuurija Hugo, sest on leitud enesetapu teinud naine, keda elusana nägi viimati Meinart.

Tihti jõuab raamatutes kätte hetk, kus oleks võimalik lausa näha, kuidas tegelase peakohal lambike põlema lööb. See juhtub ka Meinartiga, kes arvab äkki, et suudab inimesi mõjutada ennast ära tapma.
Mees, kellel oli juba eelnevalt veidraid kalduvusi, nagu Übermenchi magamisskeem (kus magatakse kindla graafiku alusel korraga vaid paar tundi, ollakse siis jälle üleval ja magatakse taas kindel aeg hoolimata päeva ja öö vaheldumisest), hakkab uurima psühholoogiat ning hüpnoosi ja inimeste peal oma veenmisoskust katsetama.
Jah, ta on edukas. Ta suudab panna inimesi vabasurma minema.

Kummaline, aga raamatut lugedes oli minu jaoks kõige ebameeldivam politseiladvik. Prokurör Lill, kelle mõttest sellisel ametikohal ma üldse aru ei saanud ja Hugo boss, kes üritas iga suurema juhtumi võimalikult kiirelt sulgeda ning keskenduda baarikaklustele ja muudele pisipättustele.
Ükskõik, mida uurija tegi, alati tambiti tema ideed mutta.
Ma olen vaadanud liiga palju Skandinaavia ja brittide krimisarju, ma kohe ei kujuta ette selliseid opakaid ja ajudeta bosse!

Aga Meinarti tegevust (kuigi õudset!), oli huvitav jälgida. Psühholoogia on mind alati huvitanud, nii et nüüd oli põnev lugeda, mismoodi mees oma ohvreid leidis, neid tundma õppis ja mõjutama asus. Kuritegudest sai mäng. Ilmselgelt põnevam mäng kui Meinarti koodikirjutamise töö. Natuke britilik oli see lugu ka, sest seal on mõrtsukatel alati väga head põhjused, miks nad kellegi ära tapavad. Ja Meinart tegutes ju enda arust lausa ühiskonna sanitarina!

Ma loeks hea meelega veel selliseid raamatuid, kus mõrvu ei sooritata lihtsalt kaikaga kuklasse lüües või kuuli kerre lastes, vaid kus mõrvar oma ohvriga nö. vaeva näeb.
Ma kõlan vist ise seda kirjutades nagu poolearuline, aga krimkades võiks olla vaheldust ja miks ei võiks neis olla sellist määrimata kätega mõrtsukat, kes nagu ei olekski ise milleski süüdi. Rohkem psühholoogiat, rohkem tarkust ja mõttetegevust ja saaks hulga krimkasid, mida oleks palju huvitavam lugeda, kui neid tuhandeid “leidsime kuulihaavaga/noahaavaga/tömbi esemega kuklasse löödud haavaga laiba” raamatuid, kus kogu lugu keskendub detektiivi uurimistööle.
Paljud küsivad, kas jube ei ole sellised raamatuid lugeda, kus inimesi tapetakse? Ei ole, neid on põnev lugeda, vaadata, mismoodi kirjanik oma pätti läbi raamatu kujundab, sest tegu on väljamõeldistega, mille kirjutamise ja lugemise käigus ühtegi inimest ega looma tegelikult ei vigastata.
Jube on lugeda raamatuid päriselt toimunud sõdadest ja katastroofidest.

Mu lemmiklause oli raamatu kõige viimane:
Kõik tegelased, välja arvatud taksikoer Mäks ja kass Lepo, on fiktiivsed.
🙂