Fredrik Backman “And Every Morning the Way Home Gets Longer and Longer”

Fredrik Backman “And Every Morning the Way Home Gets Longer and Longer”. (97lk.)

17634766_1540415332649305_5210862846497352891_n.jpg
Ma ei pannud tähelegi, kuna “Ove-isal” see jutuke ilmus, aga kui ma ta eile avastasin, lugesin kohe läbi.

Mida öelda!? Mida sa oskad öelda, kui peale lugemist silmad kipitavad, kogu aeg on vaja neelatada, südames on valus aga suu vaikselt naeratab?
Backman lihtsalt oskab väga hästi kirjutada.

Meie hirm vanaduse ees on suurem kui surma ees.

Poiss ja vanaisa istuvad pingil vanaisa peas. Poiss ütleb, et see on ilus koht. Seal on vanaema jõuluaegsed hüatsindid, palju erinevaid teid, inimesi, võtmeid, vajalikke asju nagu väike lohe, mille vanaisa poisile kinkis kui too sündis. Aga teed muutuvad häguseks ja inimesed on kohati läbipaistvad.
Seal on ka natuke liiga märg.
Sellepärast, ütleb vanaisa, et seal sadas palju vihma kui vanaema suri…

Nad meenutavad vanu aegu. Kuidas nad kokku leppisid, et kingivad teineteisele jõuludeks vaid ebavajalikke asju.
Poiss kinkis vanaisale üksiku sandaali ja vanaisa talle plastkoti täis õhku.
Vanaisa lemmikkink oli poisi kingitud šokolaad, mille too juba ära oli söönud.

Vanaisa mälu kaob. Ta räägib poisile mismoodi see juhtub. Alguses on tunne, nagu otsiksid midagi taskust ja ei leia. Midagi pisikest. Hiljem on need, kes kaovad, inimesed.
Vanaisa kardab, et ühel päeval kaob tema peast ka poiss.
Aga poiss lohutab: “Kui sa mu unustad, siis on sul iga päev võimalik mind uuesti tundma õppida. Ja see meeldib sulle, sest ma olen tegelikult päris tore inimene, keda tunda!”

Väga armas lugu vanaisa ja pojapoja vestlusest, vanaisa meenutustest kui ta oli veel noor ja alles vanaemaga kohtamas käis ning poisi ja tema isa juttudest vanaisa kohta.

“Our teacher made us write a story about what we want to be when we’re big,” Noah tells him.
“What did you write?”
“I wrote, that I want to concentrate on being little first.”
“That’s a very good answer.”
“Isn’t it? I would rather be old than a grown-up. All grown-ups are angry, it’s just children and old people who laugh.”
“Did you write that?”
“Yes.”
“What did your teacher say?”
“She said I hadn’t understood the task.”
“And what did you say?”
“I said she hadn’t understood my answer.”
“I love you,” Grandpa manages to say with closed eyes.

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas”

Teema 9: Raamat, mida juba ammu oled lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud:
Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas” (405lk. Helios)

00mees-kes-polnud-mõrtsukas.jpg

Sain ka mina lõpuks oma esimese Sebastiani loo loetud! 🙂
Raamatud ootasid juba jupp aega riiulis, aga ikka tuli kuskilt midagi muud vahele ja nii ta siis läks. Kuni selle teemani.

PS: Ma kirjutan siin ka raamatu sisust, nii et ettevaatust edasilugemisega!

Kõigepealt jagaks oma emotsiooni seoses Sebastiani endaga.
Naistemees algusest peale.
Kõlab kuidagi nirult kui öelda, et tema elu polnud kerge ja ta oli haiget saanud juba lapsepõlvest saati. Nagu vajaks Sebastian vabandust oma suhtumisele ja käitumisele. Aga tõepoolest – kogu armastus oli ta elust ära võetud ja nii pakkus ta endale lihtsat meelelahutust ja huvitavat väljaktuset – saada voodisse iga naine, keda ta sinna saada soovib.
Kuidas ta alguses rongiga sõites naist hindas:
“Umbes nelikümmend, kallis hallikassinine pluus, kallid kõrvarõngad. Pole väga viga, mõtles ta. Naine luges raamatut. Täiuslik, raamatut lugevad neljakümnesed naised olid tema kogemuse põhjal raskusskaala kolmandal astmel. Veidi sõltub küll sellest, mida nad loevad, aga ikkagi.”

Psühholoog Sebastiani hinnanguid naiste (ja kõigi teiste kohta) oli eriti huvitav lugeda. Alguses kerkis kohe silme ette kuju, milline see taibukas võrgutaja ise välja võiks näha, aga siis tuli mehe kirjeldus ja see ei klappinud tema mõtete ja tegudega üldse kokku… Niisiis otsisin ma veidi internetiavarustest ja ennäe – sellest raamatust on Rootsis ka krimisari tehtud (mida tahaks muidugi väga näha!). Ja kes mängib Sebastiani?
Ma ei oleks iial ära arvanud 😀
Rolf Lassgård!!! Ehk siinsetele lugejatele tuntud eelkõige Ovena (filmist “Mees nimega Ove”) 😀 Edasi oli raamatut täpselt sama raske/naljakas/ootusärev lugeda, kui vaadata komissar Maigret`filmi, kus peaosas on Rowan Atkinson…

Ma nautisin Sebastiani võimet kõigile närvidele käia. Kuidas tema partner Vanja kogu aeg hädas oli, et vestluse viimane sõna ikka talle jääks! No ei lähe õnneks. Need piinavad autosõidud koos kõiketeadva Sebastianiga 🙂
Ja ühel hetkel tuli mulle äkki silme ette pilt meie kodumaisest hittfilmist “Keskea rõõmud”, kus Niguli juurde sõidetakse ning Tõnu ja Pille autos istuvad ning Pille vihaselt Tõnule sisistab: “Sa oled lihtsalt üks tõbras!”

Aga – see oli tõesti huvitav raamat! Isikupärased ja mõnuga lahti kirjutatud tegelased (ma kartsin juba, et vaese Haraldssoni rolliks jääbki igal võimalikul hetkel sigitamistööga tegeleda ja miski muu tal ei õnnestugi. Lõpuks sai ikkagi oma vaevaga väljateenitud kuulsusekuuli ja sellele järgneb kindlasti au ja imetlus, mida vaene mees nii väga igatses!) ning ootamatud süžeepöörded.
Raamatu lõpp oli ilmselt Hans Rosenfeldti idee, sest sellist lahendust (esimene lõpp ja siis teine, õige lõpp), kasutas ta ka enda telesarjas “Sild”.

Jah, ma arvasin ära, kes on tegelikult tapja (pealkiri andis olulise vihje), aga see ei seganud üldse raamatu nautimist! Põnev oli jälgida, mismoodi uurijad õige lõpuni juhatati.
Läbi kõige selle rivaalitsemise, mis neil pidevat omavahel käis… Ilmselt on raske töötada grupis, kus iga hetk püüab igaüks olla teisest parem ja suure sammu ees.

Ühest asjast ei saanud ma aru (krimisarjad on mu lemmikud, sellepärast) – Rogeri ema Lena kutsuti kaamerasse jäänud autot tuvastama. Ta vaatas videot ja ütles, et ei tundnud autot ära. Ja sellepeale lasti tal lihtsalt minna. See oli oluline hetk! Miks talle saba taha ei pandud? Naine kõndis ju otse selle autoni, mida ta lindilt näinud oli…

Mõnus-mõnus lugemine! Armsa Ove-Rolfi-Sebastiani pilt silme ees 🙂 Loen kindlasti ka järgmisi raamatuid ja ootan uusi tõlkeid!
Huvitav kaanekujundus Jaak Rüütlilt ja au ning kiitus kirjastusele Helios kõvakaaneliste raamatute eest! Lugemismugavus mängib hea raamatu puhul ikka nii suurt rolli.

Esimese raamatu lõpustseeni Sebastiani ja tapja vahel saab rootsikeelsena vaadata siit, jupike küll, aga annab toreda pildi seriaalist:

Torgny Lindgren “Klingsor”

Teema 7: Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik.
Torgny Lindgren “Klingsor” (158lk. Eesti Raamat)

16406944_1466872600003579_4629798562039335498_n.jpg
Kaks aastat tagasi, Lugemise väljakutse esimesel aastal, oli meil teema: Sinuga samade initsiaalidega autori raamat. Nii ma raamatukogus otsisin ja leidsin – Torgny Lindgern, TL. Lugesin tookord raamatut “Pistodaga madonna” ja jäin väga rahule. Nüüd rõõmustasin, kui üht tema uuemat raamatut eesti keeles nägin.
See on aga hoopis teistsugune raamat.
Mitte halb, aga teistsugune!
Vaarisa Klingsori nimi oli alguses Nils Nilsson. Aga sellise nimega ei tunne inimene ei tänu ega rõõmu ja nii ta siis paluski kindralihärrat, et kas ta saaks endale nimeks Klingsor. See oleks juba midagi! Nimi, mida pärandada. Kindral oli nõus ja kui sõda lõppes, asus vaarisa Klingsor oma värske naisega Västerbottenisse elama. Aga mitte tema nimi ei teinud teda kuulsaks, vaid kõigi aegade kõige puhtam ja parem puskar, mida see mees teha oskas! Ja kui see puskar valmis sai, võttis vaarisa Klingsor rohelise klaasi ja puskari kaasa ning läks metsa ja purjutas ning tantsis ja röökis seal ja kui pea selgemaks hakkas saama, siis jõi seni, kuni kõik otsas oli.
Aga ühel päeval ta otsustas – nüüd aitab!
Jättis klaasi metsa kännu otsa ja läks koju.
Aastaid hiljem leidis selle klaasi noor Klingsor ja sellest sai alguse tema kunsnikukarjääri lugu.
See klaas rändas mehega Lõuna-Rootsis, Pariisis, Stockholmis. Igal tema pildil oli see klaas üht või teist nurkapidi peal. Imelik klaas oli – põhi oli viltu, ilmselt kännu peal tasakaalu hoidmisest ja äär sirutus taeva poole.

Raamatus kirjutataksegi Klingsori kunstnikuteest. Huvitav oli see, kuidas ta kirja teel maalimist õppis. Eks ta jõudis ka Stockholmis koolis jäia ja sõitis isegi Pariisi, kus käis kõigi kunstikoolide uste taga passimas ja akendest sisse vahtimas. Ta leidis sealt endale isegi sõbra, kes samamoodi aknaid passis. Mehed õppisid Pariisis kunsti.

Ma ei kirjuta kõike ära, las jääb midagi üllatuseks ka.
Seda raamatut oli kummaline lugeda. Kohati oli kõik jabur ja segane ja kohati oli nii huvitav, et tekkis teksti ahmimise tunne.
Ja kui ta läbi sai, siis pani pead sügama, et kas see raamat siis nüüd meeldis mulle või ei?
Meeldis küll 🙂 Omapärane pilguheit ühe kauge maanurga kunstniku maailma. Humoorikas ja tõsine.

Larsson, Korsell, Jonsson “PAX” 1.-5. osa

91.-95. Larsson, Korsell, Jonsson “PAX” 1.-5. osa (929lk. Varrak)

14463109_1328847687139405_528536444199568613_n.jpg
Raamatud, mille tegevus toimub Rootsi väikelinnas Mariefredis! See oli esimene asi, mille pärast ma neid raamatuid üldse lugema hakkasin.
Käisime sel suvel Mariefredis kahel korral. Teel oma majutuse poole möödusime kollasest majast, mille ees oli suur PAXi plakat. Olin raamatutest kuulnud, aga polnud neid veel lugenud. Igaks juhuks tegin pilti 😉 Lugemisel selgus, et see on üks iseäranis tähtis maja, sest Kaarnapojad, Viggo ja Alrik elavad just nimelt siin.
Teisel fotol on klaaskasvuhoone Gripsholmi lossi hoovis, kus töötavad Estrid ja Magnar ja mille klaasid Alrik esimeses raamatus puruks peksis.
Suurepärane on lugeda raamatut, mille tegelastega saad ise kaasas käia. Ükskõik, kuhu poisid jooksid, kus luurasid, kus võitlusi peeti – kõik kohad olid silme ees ja raamatud muutusid tänu sellele elavaks.

Kuigi PAXi sari on mõeldud väga palju nooremale lugejale kui mina olen, olid need raamatud kaasahaaravad ja huvitavad. Tegelaskujud absoluutselt suurepärased, illustratsioonid väga uhked, ohtlikud situatsioonid panid kiiremini lugema ja naljakad hetked kõva häälega naerma.
Kui ma oleks laps, kes elab Mariefredis ja on läbi lugenud kõik PAXi osad, siis ma ilmselt pimedas seal linnas liikuda ei julgeks – ei või ju iial teada, kes seal põõsastes kükitavad või kõrvaltänavates luuravad!
Kõige huvitavamad olid kolmas ja viies osa. Neljas kõige nõrgem.
5 osa on eesti keeles ilmunud, rootsi keeles on neid juba 7, nii et ootan huviga, kuna Varrak järgmised osad meieni toob!

20140912_124305.jpg

Kohtumine Ove raamatu autoriga

Lugu sellest, kuidas raamatufännil täna vedas.
Meil oli täna viimane puhkusepäev Stockholmis, õigemini see totakas poolik päev enne tagasisõitu, kus ei oska endaga midagi peale hakata. Andrus läks tehnikat uurima, mina muidugi raamatupoodi.
Stockholmis Mäster Samuelsgatanil on teineteise vastas kaks raamatupoodi. Käisin esimeses ära ja läksin siis teise. Seal oli pikk saba, inimesed ootasid, raamatud käes. Keegi seisis laua ääres ja andis autogramme. Läksin lähemale vaatama, et kes see seal on ja…! Lippasin esimesse poodi tagasi, et tema raamat osta (sain viimase!), sest selles oli pakkuda vaid tema uhiuus rootsikeelne romaan.
Ja siis seisin sabas, umbes 50 minutit, aga sain oma autogrammi kätte ja veidi juttugi puhuda
Mainisin ära ka, et meie raamatugrupis on tema “Mees nimega Ove” raamat päris populaarne ja et me loodame, et eesti keeles ilmub veel tema teoseid.
Fredrik Backman soovib igal juhul kõigile head lugemist!

14370127_1312638352093672_8420636150399667882_n.jpg

Kristina Ohlsson “Unwanted”

88. Kristina Ohlsson “Unwanted” 357lk.
Eesti keeles avaldatud ei ole.
14202548_1305703896120451_4365778162855990416_n.jpg
Lugesin kaht Kristina Ohlssoni lasteraamatut (“Klaaslapsed” ja “Mysteriet på Hester Hall”). Mulle meeldis tema stiil ja oskus põnevust kruttida, niisiis lugesin läbi ka raamatu täiskasvanutele. See on esimene seni ilmunud viiest osast Fredrika Bergmani ja Alex Rechti krimilugudest. Psühholoogiline põnevik oleks vist õigem öelda.

Lilian on oma emaga rongis, teel Göteborgist Stockholmi. 20 minutit enne päralejõudmist tekib aga tõrge ja rong jääb seisma. Liliani ema Sara läheb perroonile, et helistada. Ta jääb rongist maha ning laps sõidab üksi Stockholmi poole. Teatatakse vagunisaatjale, kes lubab Liliani valvata, aga teismelised teevad vagunis kära, mees peab nendega tegelema ja tüdruk jääb üksi.
Rong jõuab Stockholmi ja äkki on laps kadunud. Maha jäävad vaid kingad. Keegi rongis olijatest ega perroonil liikujatest ei märganud midagi.

Lugu läheb hirmsaks ja põnevaks. Kohati päris võikaks. On mõrvu, ootamatusi, koorub välja hästi maskeeritud saladusi.

Väga köitev raamat! Eriti hea oli seda lugeda hetkel ise Stockholmis olles 🙂
w-kristinaohlsson_1121624a-photo-piratforlaget

Kristina Ohlsson “Klaaslapsed”

81. Kristina Ohlsson “Klaaslapsed” 224lk.
14095887_1291442187546622_5133990835952197252_n.jpg
Ma olen sarilugeja 🙂 Oli ju vaja peale rootsikeelse “Mysteriet på Hester Hill” ka siiani ainus eestikeelne Kristina Ohlssoni raamat läbi lugeda.
Vana maja, kuhu kolivad ema ja tütar. Nagu igal vanal majal on sellelgi enda lugu ja paistab, et ka kummitused. Öösel kopsitakse Billie aknale, vanale lauale ilmuvad käejäljed ja hirmutavad sõnumid.
Lapsed hakkavad asja uurima ja nii mõndagi huvitavat koorub välja.

Kristina Ohlssonil on huvitavad mõtted ja lugudes huvitavad pöörded. Hester Hill, mida enne lugesin, oli, tõsi küll, põnevam.
Ma loodan, et mõni tema täiskasvanute raamat ka eesti keelde jõuab, Rootsis on nad väga populaarsed olnud.