Ilon Wikland, Rose Lagercrantz “Pikk-pikk teekond”

Teema 23: Raamat, mis pisara silma tõi
Ilon Wikland, Rose Lagercrantz “Pikk-pikk teekond” (47lk. Huma)

26840882_1827498457274323_3145428048774979126_o.jpg
Ilon Wiklandi lapsepõlvelugu. Lühike, ilusate piltidega, kurb. Raamat sellest, kuidas väikese tüdruku vanemad lahutasid ja saatasid ta ära vanaema juurde, kuidas tüdruk rändas edasi maavanaema juurde, sest algas sõda ja maal oli turvalisem.
Aga tüdruk ei kartnud, sest temaga oli alati kaasas tema armas koer!
Kuni tulid sõdurid ja koera maha lasid …
Ning siis oli ta üksi maailmas ja ta kartis.
Üle tormise mere saadeti laps Rootsi, kus ta kunstnikust tädi hoole alla sai.
Kõik lõppes siiski hästi, sest ühel ilusal sünnipäeval sai tüdruk endale kutsika!

Mis siin pisara silma tõi? Ei, mitte sõda ja põgenemine, vaid koera surm ja tüdruku ahastus Ja see, kui tuli uus kutsikas! See viimane oli rõõmupisar

Aasta-aastalt saan ma üha rohkem aru, kui olulised on lastele loomad. Et oleks kodus koer või kass. Ma ise nuiasin kogu lapsepõlve koera, ikka öeldi, et saa suuremaks, siis ise hoolitsed oma koera eest. Lõpuks olin ma juba gümnaasiumis kui koera sain. Paar aastat koos ja siis läksin ära teise linna ülikooli, 6 aastat nägin ma oma kallist koera vaid mõnedel nädalavahetustel – millised lahusolekule raisatud aastad, mõtlen ma nüüd.
Nii nagu siin raamatuski kirjas – koer on lapse parim sõber ja tugi, ükskõik, mis juhtub.

Nii palju koeramõtteid ja mälestusi tõi see raamat

Advertisements

Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson “Hõbemadu”

Teema 20. Raamat, mille sa tood 2017. aastast kaasa, st alustad detsembris ja lõpetad jaanuaris.
 
Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson “Hõbemadu” PAXi seeria 8. raamat (210lk. Varrak)

02. Hõbemadu.jpg

 
Tore närvikõdikolmapäevak 🙂 Mida sa hing ikka teed, kui käes on 3. jaanuar, on vaba päev, ilm on väljas pime nagu öösel ja majas valitseb täielik vaikus.
Istud ja loed uut PAXi muidugi! 😀 Minu 2017. aasta viimane ost.
Kõik ju teavad, mis PAX on, eksole. Peale pooleaastast ootamist saabus jälle uus osa ja kerge 7. osa lehitsemine tõi tagasi ka mälupildi, kuhu järg jäi.
Niisiis – Iris on röövitud ja üsna täbaras seisus. Käes on jõuluõhtu ja kogu paljukannatanud Mariefredi linnake püüab halba unustada ning jõule pidada. Aga läheb muidugi hoopis teisiti.
Ma ei kirjuta sisust rohkem, lugege ise 🙂
Aga seda ma ütlen küll, et Hõbemadu on raske lugemine kõigile neile, kes kardavad madusid (mina!) ja ämblikke (mina!) ja kes ei armasta kui mõni väike putukas mööda nende nahka oma saja jalakesega ringi sibab ja ehk kõrva- või ninaaugust sisse poeb … Naha all seikleb …
Brrrrr …
Head lugemist!

Martina Haag “Midagi on valesti”

Martina Haag “Midagi on valesti” (192lk. Varrak, rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp)

Haag.jpg
Kes on raamatut lugenud – vaadake rootsikeelse raamatu kaasi! Kas pole hea kujundus 🙂

Väga lennukas ja otsekohene lugu naisest, keda mees peale 15 abieluaastat petab ja maha jätab. Hästi kirja pandud ja ausate emotsioonidega raamat, kus ei häbenetud kirja panna ka rumalaid mõtteid – näiteks perepiltide albumisse kleepimise lugu ja endale kinnitamine, et kui ma selle ilusti tehtud saan, tuleb mu mees tagasi ja elu läheb edasi samuti kui ennegi.
Mitmes kohas jäin ma nende lubaduste juures (et elu läheb edasi nii kui ennegi) mõtlema, et kas Petra tõesti uskus seda. Tema jaoks oli oluline, et ta mees tuleks koju, aga kui see olekski nii läinud, siis ma kahtlen selles, et ta oleks mehe armukesepidamise lihtsalt kõrvale lükanud ja jätkanud sellest hetkest, kus ta avastas voodi kõrvale jäetud küünlajala.
Sest kogu lugu algabki vales kohas oleva küünlajalaga. Üksi olles ei too ju ükski mees voodi kõrvale küünlajalga! Seda tehakse ikka siis, kui ollakse kahekesi ja vajatakse mahedat sooja küünlaleegi valgust.

Martina Haag on naine, kes ise on läbi elanud täpselt samasuguse petmise ja lahutuse. Seega võib öelda, et raamat on tema enda elust. Ainult et kui tema abikaasa ta juurest minema kõndis ja oma kolleegi juurde kolis (nüüd on nad abielus), jäi Martina maha koos nelja väikese lapsega (Petral raamatus oli lapsi kaks). Rootsi tabloidid kirjutasid sellest lahutusest mõnuga ja lisasid ohtralt pildikesi, kus Eriku ja Martina vahel laiutab siksakiline välk.
Nhaag1agu Petra raamatus mõtleb: üks täiskasvanud inimene joonistas selle välgu meie pildile oma tööajal ja sai selle eest ka palka …
Foto on leheküljelt Stoppa Pressarna.

Traagilise lahutusloo kõrval jookseb paralleelselt ka Petra aja mahavõtmise ja enese kogumise lugu. Nimelt sõitis ta kolmeks nädalaks Põhja-Rootsi ja hakkas matkateel oleva öömaja majavahiks. Üksinda, koos oma kass Kapten Ninaga.
Kaunis ja karm loodus, linnud ja loomad aitavad naise lõplikult lahutuskibedusest üle.
*Ma olen väsinud olemisest nii kuradi väsinud! See on minu elu, mida ma elan!

See osa raamatust, kus Petra viibis Rahnukkal, oli mõnus ja isegi muhe lugemine. Paistab, et Martina Haagil on norralastega kana kitkuda, sest see kamp norrakaid, kes Petra majavahiks olemise ajal öömajale sattus, oli tõeliselt ebameeldiv ja totakas. Nõuda keset loodust endale eiteamis mugavusi, ülbitseda, keelduda maksmast jne. Kergendus nii Petrale kui lugejale, kui see kamp lõpuks lahkus.

Üsna raamatu alguses (lk.32) ütleb Petra Rahnukkal matkates, et tunneb end kui Duvemala Kristina. Minule tõi see võrldus naeratuse näole, sest juba aastaid tean ma seda lugu ja armastan selle loo muusikat! Ma ei teagi, mis on Rootsis kuulsam – kas Vilhelm Mobergi neljast romaanist koosnev sari, mis räägib Rootsist väljarändajatest, kes 19. sajandi keskel tõotatud maale Ameerikasse liikusid või ABBA meeste Björn Ulvause ja Benny Anderssoni nende raamatute põhjal kirjutatud muusikal “Kristina från Duvemåla“. Igal juhul tean ma seda, et muusikalis mängisid peaosi Helen Sjöholm ja Peter Jöback ning Jöbacki lauldud “Guldet blev till sand” lõi Rootsi muusikatabelites rekordeid ning on siiani üks armastatumaid laule (ka minu jaoks).
Kuld, mida loodeti leida, pudenes liivaks …
Laul algab 3:20
Peter Jöback “Guldet blev till sand”

Niisiis oli see raamat minu jaoks väga mitmekihiline.
Pettuse valu ja lahutuse põrgu, millega Petra võitles.
Rahnukka imeline loodus ja üksindaoleku võlu (üksiolemine ei tähenda üksildust!)
Ja kõik kaasnevad emotsioonid, mis saavad võimalikuks kui oled natuke rohkem Rootsi eluga kursis 🙂

Lisan siia ka pildi Vilhelm Mobergi väljarännu sarjast, mis kõik kenasti eesti keeleski ilmunud on: Eesti Raamatu sarjas “Põhjamaade romaan”

Moberg.jpg

Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson PAX 7 “Katkuhaldjas”

Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson PAX 7 “Katkuhaldjas” (208lk. Varrak, tõlkinud: Kadri Papp)

katkuhaldjas-pax-7-raamat.jpg

Kuu lõpuks väike mõnulemise raamat ka 🙂
Ma ikka tõsiselt naudin neid Mariefredi lugusid. Viimasel ajal seal linnakeses käies on kogu aeg tunne, et kuskilt nurgatagant astuvad välja Alrik ja Viggo või keegi teine raamatutegelane. Loodetavasti mitte paharett 😛
Kujutan ette, mis on Mariefredi linna laste lemmikmäng!

Selles osas jäävad paljud Mariefredi elanikud kummalisse haigusse ja Irist hakatakse kahtlustama, et tema on oma eksootilise loomaga selle tõve just enne jõule linnakesse toonud. Linnaelanikud peavad inimjahti, poisid ja Iris otsivad aga musta nõida.

Selle raamatu eripäraks on, et siin jäetakse lugeja veel eriti põneval kohal uut osa ootama. Kujutan ette, et kui kõik need 10 osa lõpuks ka eesti keeles ilmunud on, siis oleks tore nad ühe jutiga läbi lugeda. Praegu on aga Rootsiski ilmunud alles esimesed 8 osa.
Ootame!

Fredrik Backman “And Every Morning the Way Home Gets Longer and Longer”

Fredrik Backman “And Every Morning the Way Home Gets Longer and Longer”. (97lk.)

17634766_1540415332649305_5210862846497352891_n.jpg
Ma ei pannud tähelegi, kuna “Ove-isal” see jutuke ilmus, aga kui ma ta eile avastasin, lugesin kohe läbi.

Mida öelda!? Mida sa oskad öelda, kui peale lugemist silmad kipitavad, kogu aeg on vaja neelatada, südames on valus aga suu vaikselt naeratab?
Backman lihtsalt oskab väga hästi kirjutada.

Meie hirm vanaduse ees on suurem kui surma ees.

Poiss ja vanaisa istuvad pingil vanaisa peas. Poiss ütleb, et see on ilus koht. Seal on vanaema jõuluaegsed hüatsindid, palju erinevaid teid, inimesi, võtmeid, vajalikke asju nagu väike lohe, mille vanaisa poisile kinkis kui too sündis. Aga teed muutuvad häguseks ja inimesed on kohati läbipaistvad.
Seal on ka natuke liiga märg.
Sellepärast, ütleb vanaisa, et seal sadas palju vihma kui vanaema suri…

Nad meenutavad vanu aegu. Kuidas nad kokku leppisid, et kingivad teineteisele jõuludeks vaid ebavajalikke asju.
Poiss kinkis vanaisale üksiku sandaali ja vanaisa talle plastkoti täis õhku.
Vanaisa lemmikkink oli poisi kingitud šokolaad, mille too juba ära oli söönud.

Vanaisa mälu kaob. Ta räägib poisile mismoodi see juhtub. Alguses on tunne, nagu otsiksid midagi taskust ja ei leia. Midagi pisikest. Hiljem on need, kes kaovad, inimesed.
Vanaisa kardab, et ühel päeval kaob tema peast ka poiss.
Aga poiss lohutab: “Kui sa mu unustad, siis on sul iga päev võimalik mind uuesti tundma õppida. Ja see meeldib sulle, sest ma olen tegelikult päris tore inimene, keda tunda!”

Väga armas lugu vanaisa ja pojapoja vestlusest, vanaisa meenutustest kui ta oli veel noor ja alles vanaemaga kohtamas käis ning poisi ja tema isa juttudest vanaisa kohta.

“Our teacher made us write a story about what we want to be when we’re big,” Noah tells him.
“What did you write?”
“I wrote, that I want to concentrate on being little first.”
“That’s a very good answer.”
“Isn’t it? I would rather be old than a grown-up. All grown-ups are angry, it’s just children and old people who laugh.”
“Did you write that?”
“Yes.”
“What did your teacher say?”
“She said I hadn’t understood the task.”
“And what did you say?”
“I said she hadn’t understood my answer.”
“I love you,” Grandpa manages to say with closed eyes.

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas”

Teema 9: Raamat, mida juba ammu oled lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud:
Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas” (405lk. Helios)

00mees-kes-polnud-mõrtsukas.jpg

Sain ka mina lõpuks oma esimese Sebastiani loo loetud! 🙂
Raamatud ootasid juba jupp aega riiulis, aga ikka tuli kuskilt midagi muud vahele ja nii ta siis läks. Kuni selle teemani.

PS: Ma kirjutan siin ka raamatu sisust, nii et ettevaatust edasilugemisega!

Kõigepealt jagaks oma emotsiooni seoses Sebastiani endaga.
Naistemees algusest peale.
Kõlab kuidagi nirult kui öelda, et tema elu polnud kerge ja ta oli haiget saanud juba lapsepõlvest saati. Nagu vajaks Sebastian vabandust oma suhtumisele ja käitumisele. Aga tõepoolest – kogu armastus oli ta elust ära võetud ja nii pakkus ta endale lihtsat meelelahutust ja huvitavat väljaktuset – saada voodisse iga naine, keda ta sinna saada soovib.
Kuidas ta alguses rongiga sõites naist hindas:
“Umbes nelikümmend, kallis hallikassinine pluus, kallid kõrvarõngad. Pole väga viga, mõtles ta. Naine luges raamatut. Täiuslik, raamatut lugevad neljakümnesed naised olid tema kogemuse põhjal raskusskaala kolmandal astmel. Veidi sõltub küll sellest, mida nad loevad, aga ikkagi.”

Psühholoog Sebastiani hinnanguid naiste (ja kõigi teiste kohta) oli eriti huvitav lugeda. Alguses kerkis kohe silme ette kuju, milline see taibukas võrgutaja ise välja võiks näha, aga siis tuli mehe kirjeldus ja see ei klappinud tema mõtete ja tegudega üldse kokku… Niisiis otsisin ma veidi internetiavarustest ja ennäe – sellest raamatust on Rootsis ka krimisari tehtud (mida tahaks muidugi väga näha!). Ja kes mängib Sebastiani?
Ma ei oleks iial ära arvanud 😀
Rolf Lassgård!!! Ehk siinsetele lugejatele tuntud eelkõige Ovena (filmist “Mees nimega Ove”) 😀 Edasi oli raamatut täpselt sama raske/naljakas/ootusärev lugeda, kui vaadata komissar Maigret`filmi, kus peaosas on Rowan Atkinson…

Ma nautisin Sebastiani võimet kõigile närvidele käia. Kuidas tema partner Vanja kogu aeg hädas oli, et vestluse viimane sõna ikka talle jääks! No ei lähe õnneks. Need piinavad autosõidud koos kõiketeadva Sebastianiga 🙂
Ja ühel hetkel tuli mulle äkki silme ette pilt meie kodumaisest hittfilmist “Keskea rõõmud”, kus Niguli juurde sõidetakse ning Tõnu ja Pille autos istuvad ning Pille vihaselt Tõnule sisistab: “Sa oled lihtsalt üks tõbras!”

Aga – see oli tõesti huvitav raamat! Isikupärased ja mõnuga lahti kirjutatud tegelased (ma kartsin juba, et vaese Haraldssoni rolliks jääbki igal võimalikul hetkel sigitamistööga tegeleda ja miski muu tal ei õnnestugi. Lõpuks sai ikkagi oma vaevaga väljateenitud kuulsusekuuli ja sellele järgneb kindlasti au ja imetlus, mida vaene mees nii väga igatses!) ning ootamatud süžeepöörded.
Raamatu lõpp oli ilmselt Hans Rosenfeldti idee, sest sellist lahendust (esimene lõpp ja siis teine, õige lõpp), kasutas ta ka enda telesarjas “Sild”.

Jah, ma arvasin ära, kes on tegelikult tapja (pealkiri andis olulise vihje), aga see ei seganud üldse raamatu nautimist! Põnev oli jälgida, mismoodi uurijad õige lõpuni juhatati.
Läbi kõige selle rivaalitsemise, mis neil pidevat omavahel käis… Ilmselt on raske töötada grupis, kus iga hetk püüab igaüks olla teisest parem ja suure sammu ees.

Ühest asjast ei saanud ma aru (krimisarjad on mu lemmikud, sellepärast) – Rogeri ema Lena kutsuti kaamerasse jäänud autot tuvastama. Ta vaatas videot ja ütles, et ei tundnud autot ära. Ja sellepeale lasti tal lihtsalt minna. See oli oluline hetk! Miks talle saba taha ei pandud? Naine kõndis ju otse selle autoni, mida ta lindilt näinud oli…

Mõnus-mõnus lugemine! Armsa Ove-Rolfi-Sebastiani pilt silme ees 🙂 Loen kindlasti ka järgmisi raamatuid ja ootan uusi tõlkeid!
Huvitav kaanekujundus Jaak Rüütlilt ja au ning kiitus kirjastusele Helios kõvakaaneliste raamatute eest! Lugemismugavus mängib hea raamatu puhul ikka nii suurt rolli.

Esimese raamatu lõpustseeni Sebastiani ja tapja vahel saab rootsikeelsena vaadata siit, jupike küll, aga annab toreda pildi seriaalist:

Torgny Lindgren “Klingsor”

Teema 7: Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik.
Torgny Lindgren “Klingsor” (158lk. Eesti Raamat)

16406944_1466872600003579_4629798562039335498_n.jpg
Kaks aastat tagasi, Lugemise väljakutse esimesel aastal, oli meil teema: Sinuga samade initsiaalidega autori raamat. Nii ma raamatukogus otsisin ja leidsin – Torgny Lindgern, TL. Lugesin tookord raamatut “Pistodaga madonna” ja jäin väga rahule. Nüüd rõõmustasin, kui üht tema uuemat raamatut eesti keeles nägin.
See on aga hoopis teistsugune raamat.
Mitte halb, aga teistsugune!
Vaarisa Klingsori nimi oli alguses Nils Nilsson. Aga sellise nimega ei tunne inimene ei tänu ega rõõmu ja nii ta siis paluski kindralihärrat, et kas ta saaks endale nimeks Klingsor. See oleks juba midagi! Nimi, mida pärandada. Kindral oli nõus ja kui sõda lõppes, asus vaarisa Klingsor oma värske naisega Västerbottenisse elama. Aga mitte tema nimi ei teinud teda kuulsaks, vaid kõigi aegade kõige puhtam ja parem puskar, mida see mees teha oskas! Ja kui see puskar valmis sai, võttis vaarisa Klingsor rohelise klaasi ja puskari kaasa ning läks metsa ja purjutas ning tantsis ja röökis seal ja kui pea selgemaks hakkas saama, siis jõi seni, kuni kõik otsas oli.
Aga ühel päeval ta otsustas – nüüd aitab!
Jättis klaasi metsa kännu otsa ja läks koju.
Aastaid hiljem leidis selle klaasi noor Klingsor ja sellest sai alguse tema kunsnikukarjääri lugu.
See klaas rändas mehega Lõuna-Rootsis, Pariisis, Stockholmis. Igal tema pildil oli see klaas üht või teist nurkapidi peal. Imelik klaas oli – põhi oli viltu, ilmselt kännu peal tasakaalu hoidmisest ja äär sirutus taeva poole.

Raamatus kirjutataksegi Klingsori kunstnikuteest. Huvitav oli see, kuidas ta kirja teel maalimist õppis. Eks ta jõudis ka Stockholmis koolis jäia ja sõitis isegi Pariisi, kus käis kõigi kunstikoolide uste taga passimas ja akendest sisse vahtimas. Ta leidis sealt endale isegi sõbra, kes samamoodi aknaid passis. Mehed õppisid Pariisis kunsti.

Ma ei kirjuta kõike ära, las jääb midagi üllatuseks ka.
Seda raamatut oli kummaline lugeda. Kohati oli kõik jabur ja segane ja kohati oli nii huvitav, et tekkis teksti ahmimise tunne.
Ja kui ta läbi sai, siis pani pead sügama, et kas see raamat siis nüüd meeldis mulle või ei?
Meeldis küll 🙂 Omapärane pilguheit ühe kauge maanurga kunstniku maailma. Humoorikas ja tõsine.