Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 26: Raamat, mille pealkirjas on 4 sõna.
Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” (368lk. Tänapäev)

01.jpg

Alustasin aastat küll ühe tellise lugemisega, aga paralleelselt loetud kõhnem raamat sai enne läbi.
Muhe lugu Pensionärikambast, kes hakkavad vanadekodu halbade tingimuste pärast mässama ja otsustavad, et vanglas on palju parem elu, kui vanadekodus. Seega – tuleb sooritada kuritegu ja minna vangi!
Täpselt minu mõte – kui vanaduses elu raskeks muutub, siis vaja üks kuritöö toime panna ja riigi kulul elama minna. 😉 Kuigi aasta lõpus ilmus uudis, et vangimajadest kaotatakse raamatukogud ära. See võib osutuda probleemiks, sest ilma raamatuteta oleks küll nadi vana ja vangis olla.

Raamatu esimene kolmandik oli lõbus ja sai isegi kõva häälega naerda turtsuda – Stockholmi Grand Hotelli printsess Liliani sviidis elutsemine ja kanepiaurudes saunas istumine olid tõsiselt üle võlli. Keskosa vajus veidi ära ja tekkis tunne, nagu oleks autoril väike kirjutamismõõn tekkinud. Samas järele mõeldes – ega ta ei saanudki ju kirjutada, mismoodi penskaritel vangis jube lõbus oli, see oleks päris vanadekodude asukatele kummalisi mõtteid pähe pannud.
Lõpus saadi tegevus jälle käima ja kuigi naerda enam väga palju ei saanud, võis imestada, kui juhm oli selle raamatu politsei!
Ega see raamat polegi loetav neile, kes otsivad raamatutest puhast loogikat ja faktivigu. See on lõbus meelelahutus, mis paneb mind nüüd kergelt muigama iga kord, kui  rulaatoriga mammit tänaval näen. Muidugi tasakesi, omaette muigama, et teised ei näeks, sest kes pole lugenud, ei teagi, mida muiata!

01a.jpg

Martin Widmark “Kämpingumõistatud” ja “Kinomõistatus”

Martin Widmark
“Kämpingumõistatus” 89lk.
“Kinomõistatus” 88lk.
Egmont Estonia

80384845_2949451335079024_2235429249483800576_n.jpg

Kesse siis LasseMaia detektiivibürood ei tea!
Sellest aastast alates mina tean ja pean ütlema, et pole paremaid väikseid ampse suurte inimeste raamatute vahele, kui need lookesed. Tõenäoliselt käin ma raamatukogu vahet senikaua, kui nad kõik läbi loetud saavad.
Silmaring peab ju ikkagi avar olema, ka lastekirjanduse poolel, eksole. 
Ma ei hakka siin kirjutama, millised geniaalsed detektiivid raamatutes tegutsevad, aga soovitan – ampsake ka tükike sest sarjast, täitsa tore on!

Martin Widmarki LasseMaia detektiivibüroo sari

Teema 28: Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast (Nimekiri:https://kultuur.postimees.ee/…/need-on-loppeva-aasta-parima…)

Martin Widmark
“Teemandimõistatus” 75lk.
“Hotellimõistatus” 74lk.
“Rongimõistatus” 88lk.
“Muumiamõistatus” 88lk.
Egmont Estonia

72133043_2835485309808961_602837636821811200_o.jpg

Kõik teavad Lasset ja Maiat ja kõik loevad neid raamatuid – ma ju pidin ka teada saama, mida need endast kujutavad. Et väljakutsepunkt rohkem väljakutse moodi oleks, lugesin ühe asemel neli raamatut.
Vahvad lood!
Nimelt sellepärast, et lugejale antakse kõik vihjed kenasti kätte, nii et ta saab ise detektiivi mängida ja ära arvata, kes kuriteo sooritas.
Püüdsin raamatukogust võtta sarja neli esimest raamatut, aga ilmnes, et meil antakse neid välja suvalises järjekorras. Huvitav lähenemine. Õnneks ei olnud lood omavahel väga seotud (veidi siiski), nii et lugemist ei seganud.
Mõnus lugemine pisikestele ja ega ettelugev täiskasvanu ka päris tukkuma jää. 🙂

Jonas Karlsson “The Room”

Jonas Karlsson “The Room” (167lk. Hogarth)
Eesti keeles ei ole.
Aga võiks olla!

71940318_2766261520064674_7981929761628749824_n.jpg

Milline suurepärane raamat!
Selles loos on paranoiat ja absurdi ja ambitsioone ja väga palju Monki. Aga Mongi asemel tegutseb Björn, kes on äsja uuele töökohale saabunud ja hakkab kontoriga tutvuma.
Avatud plaan, omamoodi töökaaslased (töödekuhjajast naaber, kogu kontori “ema”, hobusesabaga sahmerdaja, karjäärinäljas ülbik jne.), kergesti erutuv boss. Ja Björn ise, kes saabus sellele tööle eesmärgiga jõuda bossi laua taha. Omamoodi, vaikselt, süsteemselt, intelligentselt.
Kontoris liikudes avastab Björn, et wc-de kõrval on veel üks sildita uks. Ta katsub linki, uks avaneb ja ta ees seisab ideaalses korras puhas ja rahulik tuba. Imelikul kombel ei käi selles toas keegi peale Björni, aga talle mõjub ruum värskendavalt ja lisab enesekindlust.
Sel ajal kui Björn toas on, näevad kontorikaaslased, mismoodi mees seisab liikumatult koridori seina ääres, eemalolev pilk silmis ja ei reageeri kellegi pöördumistele.
Ust tuppa näeb vaid Björn.
Sellest tuleb suuremat sorti probleem.

Otsast lõpuni puhas nauding! Nii hästi ülesehitatud tegelased ja nii kummituslik lugu. Unustasin pidevalt, et loen rootslase kirjutatud raamatut, tundus pigem jaapani kirjaniku teosena.

See on näitleja kirjutatud raamat.
Ilmselt saaks sest hea näidendi.

Camilla Sten “Kadunud küla”

Camilla Sten “Kadunud küla” (384 lk. Eesti Raamat)

72067372_2746395578717935_6956003151405121536_o.jpg

Lõpetasin raamatu eile öösel ja mõte tegeles sellega veel uneski.
Nii tontlik, õudne, jube, põnev, kurb lugu. Nii raske käest panna, sest ma armastan tühje külasid ja vaime, kes neis liiguvad.

Silvertjärn on küla Rootsis, millest ühel 60 aasta tagusel päeval kõik inimesed haihtusid. Kõik, peale naise, kes oli linnaväljakule kinni seotud ja kividega surnuks pillutud ning ühest majast leitud elusa imiku.
Kujutage ette mahajäetud linna, kus laudadel on poolelijäänud õhtusöök, pingil tass, pesu nööridel. Ja ei ühtegi hingelist!
Noor filmitegija Alice tuleb enda viieliikmelise meeskonnaga Silvertjärni, et linnarahva kadumise saladust uurida. Tema enda vanavanaema oli külas sündinud ja kasvanud, aga katastroofihetkeks juba Stockholmi kolinud. Meeskonnas on ka Tone, naine, kelle vanaema oli seesama külast elusana leitud imik.
See tühi linn, poollahtised uksed, kriiksuvad trepid ja tähine öö tekitasid vägagi mõnusa atmosfääri. 😉

See nädal, mis alguses oli mõeldud lihtsalt mahajäetud külas tõendite otsimiseks ja paremate pildikaadrite leidmiseks, pöördub kiirelt kõhedale rajale. Ohked ja oiged raadiosaatjates, jäljed, inimkujud, keda filmitegijad öösiti näevad.
See raamat on kõhe ja kummitav ja aegajalt käib mõni tegelane (Alice!) ka närvidele, aga ega kõik ei saagi ühtemoodi targad ja toredad olla.
Tänapäevased peatükid vahelduvad ajaga 60 aastat tagasi ja need viivad samm-sammult külarahva kadumiseni.
Ma ei tea, mida oli jubedam lugeda – kas tänapäeva kurje vaime ja õudseid sündmusi või 60 aasta tagust hullunud rahvahulga tegutsemist. Vist ikka seda 60 aasta tagust lugu.
Kui jubedate asjadeni võib viia inimkari, kes on enda mõtlemise välja lülitanud ja kummardab pimesi liidri juttu. Brrr, see oli õudne, sest tänapäeval on selline käitumine nii tavaline – me valime endale “jumala”, usume kõike, mida ta räägib ja lülitame enda mõtlemisvõime täiesti välja. Eriti haavatav seltskond on siin raamatus (ja ka päriselus) noored, keda on elukogenud liidril nii kerge mõjutada.
Milleni see viib – noh, raamatust sai lugeda, milleni see viib.

Niisiis – raske käest panna õudusjutt, klaustrofoobiat tekitav uurimisretk, massihüsteeria eest hoiatav ajalooraamat ja kõike kokku lihtsalt väga põnev (ning hirmus) lugemine!

Tänu Camilla Steni ema, Viveca Steni, suurepärasele Sandhamni krimisarjale, teadsin ma Camillast ennegi ja selle raamatu eestikeelsena ilmumine oli tõeline õnn ja rõõm! Tal on kirjutanud mitmeid raamatuid, ka emaga kahasse, aga neid pole isegi ingliskeelsetena saadaval (kujutage ette, et eesti keeles ilmus enne kui inglise keeles!). Õnneks on siis nüüd esimene eestikeelne olemas. Kohati oli lugu küll üsna konarlik ja lauseid tuli ikka mitu korda üle lugeda, et aru saada, mida öelda taheti, aga tuleb ilmselt lihtsalt õnnelik olla, et Camilla Sten lõpuks ka eesti keelde jõudis!

Raamat oli igal juhul väga hea (ja väga õudne) lugemine!

Emmy Abrahamson “Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas”

Emmy Abrahamson “Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas” (190lk. Tänapäev
Tõlkinud Kadri Papp (rootsi keelest), 2018

67688121_2643666578990836_5687460276786429952_o.jpgEsimene emotsioon – milline huvitav pealkiri 😀
Teine emotsioon – andke mulle luupi! 🧐
No tõesti – seda raamatut võiks müüa koos luubiga. Mul prille pole, aga suurendusklaasid oleks võinud vabalt silme ette sättida, nii kirbukirjas olid need tähekesed sõnadeks sätitud.

Raamat ise on selline “armastus võidab kõik” ja “naine kasvatab mehe ümber kui soovib” lugu.
Kohati oli mõnusalt irooniline ja päris mitu korda muigasin ka, aga üldmulje jäi täpselt selline, et varsti tunnen küll kaanepildi ära ja pealkirja ka ja kõige rohkem jääb meelde, kuidas ma oma abikaasat pilditegemiseks põõsasse paigutasin, aga sisu libiseb kuskile unustatud raamatute sahtlisse.

Mul oli väga temaatiline lugemise algus. Nimelt alustasin raamatuga tööjuures ja õhtul koju minnes oli bussipeatuse pink neid “mehi põõsast” täis. Õllepudelid käes ja maailmaparandamine käsil. Vaat peale seda oli raske raamatut edasi lugeda.

Aga noh – lõpp hea, kõik hea ja kergeks vahepalaks käis küll.
Raamatul oli lisaväärtus, kass Optimus, kes julgelt ja isepäiselt oma kassiasju ajas.

*”… Rootsi on Wallanderimaa.”
“Wallanderimaa kõlab nagu lõbustuspark, kus kõik järjest ära surevad.”

*Elus on nii palju igasugust paska, et sa lihtsalt pead positiivsele keskenduma. Alati on midagi, mille üle rõõmustada.

*”Kust te selle raha saite?” küsib piirivalvur.

Siinkohal meenus mulle, mismoodi aastate eest Rootsis raha vahetades (kui seal veel sularaha tunnustatud oli), kogu aeg seda küsimust küsiti. Ja alati ma imestasin, milleks? Ütlen ükskõik mida, seda ju kassaluugi ees ei tõesta. Aga ju neil tuli siis küsida.
Imelik, et Kanadas veel praegugi selline kord kehtib.

Gösta Knutsson “Pelle Tõmpsaba seiklused”

Gösta Knutsson “Pelle Tõmpsaba seiklused” (54lk. Eesti Raamat 1986)

U00006577.jpgKui satud puhkuse ajal Uppsalasse, siis on esimene asi, mis pähe tuleb, Pelle Tömpsaba raamat. Minul vähemalt.
Mäletan oma esimeselt Uppsalaskäigult, kuidas giid meile sabatu kassiga liiklusmärki näitas ja Pellest, mu lapsepõlve raamatukassist, rääkis.
Sel aastal sõitsime üle hulga aja taas sellesse jalgrataste pealinna ning mida me nägime? Terve linn oli täis lippe ja Pelle pilte, sest raamat tähistab sel aastal juubelt – 80 aastat!
Eesti keeles on ilmunud üks Pelle raamat, see sarja esimene, aga Rootsis on neid 10. Gösta Knutsson oli raadiomees, kes tegi lastesaateid ja rääkis igas saates ühe Tömpsaba loo. 1939. aastal valmis esimene raamat ja siis veel 9.
Kui lapsed loevad kassilugusid, siis täiskasvanud on välja mõelnud, et raamatuloomade prototüübid on hoopis Uppsala linna tolleaegsed kuulsad inimesed. Pelle ise oli aga kirjanikuhärra enda kass, kelle sabaga tõesti nii täbaralt läkski, et rott selle ära hammustas.
Tore nostalgiline lugemine!

Keskmised pildid on tehtud nädal tagasi Uppsalas – lipud ja liiklusmärk ja laste raamatupoe aken. Äärtes on Rootsis ilmunud esmatrükkide kaanepildid.

67530246_2620210008003160_64232172214550528_o.jpg