Camilla Sten “Pärija”

(365lk. Eesti Raamat)


Vaat see oli alles põnevik! Kriipivalt kõhe ja nii põnev, et istusin ja lugesin öösiti (ise täitsa teises, lumetuisuses maailmas), varbad pleedi all krussis.
Mul on hea meel, et see raamat saabus minu juurde praegu, vastu kriiksuvate puuokstega sügist, mitte mõnel kuumal suvekuul, kus me oleme kõik unustanud, mis on lumi ja mida tähendab kibekülm talvetorm.

Eleanor või Victoria (ühtede jaoks üks, teiste jaoks teine), elab koos väga ebameeldiva häirega – prosopagnoosiaga ehk võimetusega ära tunda inimeste nägusid. Sama häire on ka Rootsi kroonprintsess Victorial ja aastaid tagasi sellest teada saades uurisin natuke – on ikka päris karm, kui igal hommikul ärgates paned Sa enda abikaasa ja laste “näod” enda jaoks uuesti kokku nende silmade, soengu, hääle ja lõhna järgi. Sa ei saa tänaval kohata mõnd tuttavat nägu, sest sa lihtsalt ei tunne ühtegi nägu ära.

Niisiis – raamatu Victoria (või Eleanor) satub enda vanaema juurde sel hetkel, kui mõrvar vanaema korterist väljub. Ta ei tunne seda inimest ära sel hetkel ja ta ei tunne teda ära ka kunagi hiljem. Aga kas mõrvar teab seda?

Vanaemal, uhkel daamil Viviannel, on Eleanorile ja tema tädile, Veronikale, päranduseks jäetud maamõis nimega Solhöga. Niisiis lähevadki Eleanor, tema poiss-sõber Sebastian, tädi Veronika ja advokaat Rickard Solhögasse, et pärandvarad kirja panna. Aga nendega tulekuga ärkab mõisas ka suguvõsa minevik koos kägisevate veinikeldri uste, keldri ja ülakorruse vahet liikuva suure tühja toidulifti ja sügaval metsas asuva üksiku jahimajakesega.
Ja siis saabub lumetorm, elektrikatkestus ja …
Ja paljugi veel.

Kui ma peaks kirjutama lause stiilis: See raamat sobib kõigile, kes armastavad … raamatuid, siis paneks ma sinna … asemele näiteks Ruth Ware nime. Sest Camilla Sten oskab samuti kui Ruth Ware panna oma jutustusse korraliku koguse külmavärinaid tekitavaid hetki.

Liikudes tänapäeva ja Solhögas elanud poolatari Annuška mälestuste vahel, saavad kokku ränki vigu täis minevik ja kättemaksuhimuline tulevik ning loovad olevikku selle kõheda põneviku.
Miks eestikeelse raamatu kaanel on kirjas kriminaalromaan, see on ka paras mõistatus, sest siin ei ole midagi kriminaalromaanilikku (peale laiba), tegu on pesueht põnevikuga, ehk spänningsromaniga (originaalis, ehk rootsi keeles). Aga Eestis ongi kriminaalromaani ja põneviku mõisted täiesti sassis.

Igal juhul ootan ma nüüd eesti keelde järgmist Camilla Steni raamatut, sest nii varem ilmunud “Kadunud küla” kui “Pärija” on täpselt sellised raamatud, mida ma lugeda armastan.

PS: See raamat on pühendatud Camilla Steni kassikesele, Katt Rasmusele.

Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 26: Raamat, mille pealkirjas on 4 sõna.
Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” (368lk. Tänapäev)

01.jpg

Alustasin aastat küll ühe tellise lugemisega, aga paralleelselt loetud kõhnem raamat sai enne läbi.
Muhe lugu Pensionärikambast, kes hakkavad vanadekodu halbade tingimuste pärast mässama ja otsustavad, et vanglas on palju parem elu, kui vanadekodus. Seega – tuleb sooritada kuritegu ja minna vangi!
Täpselt minu mõte – kui vanaduses elu raskeks muutub, siis vaja üks kuritöö toime panna ja riigi kulul elama minna. 😉 Kuigi aasta lõpus ilmus uudis, et vangimajadest kaotatakse raamatukogud ära. See võib osutuda probleemiks, sest ilma raamatuteta oleks küll nadi vana ja vangis olla.

Raamatu esimene kolmandik oli lõbus ja sai isegi kõva häälega naerda turtsuda – Stockholmi Grand Hotelli printsess Liliani sviidis elutsemine ja kanepiaurudes saunas istumine olid tõsiselt üle võlli. Keskosa vajus veidi ära ja tekkis tunne, nagu oleks autoril väike kirjutamismõõn tekkinud. Samas järele mõeldes – ega ta ei saanudki ju kirjutada, mismoodi penskaritel vangis jube lõbus oli, see oleks päris vanadekodude asukatele kummalisi mõtteid pähe pannud.
Lõpus saadi tegevus jälle käima ja kuigi naerda enam väga palju ei saanud, võis imestada, kui juhm oli selle raamatu politsei!
Ega see raamat polegi loetav neile, kes otsivad raamatutest puhast loogikat ja faktivigu. See on lõbus meelelahutus, mis paneb mind nüüd kergelt muigama iga kord, kui  rulaatoriga mammit tänaval näen. Muidugi tasakesi, omaette muigama, et teised ei näeks, sest kes pole lugenud, ei teagi, mida muiata!

01a.jpg

Martin Widmark “Kämpingumõistatud” ja “Kinomõistatus”

Martin Widmark
“Kämpingumõistatus” 89lk.
“Kinomõistatus” 88lk.
Egmont Estonia

80384845_2949451335079024_2235429249483800576_n.jpg

Kesse siis LasseMaia detektiivibürood ei tea!
Sellest aastast alates mina tean ja pean ütlema, et pole paremaid väikseid ampse suurte inimeste raamatute vahele, kui need lookesed. Tõenäoliselt käin ma raamatukogu vahet senikaua, kui nad kõik läbi loetud saavad.
Silmaring peab ju ikkagi avar olema, ka lastekirjanduse poolel, eksole. 
Ma ei hakka siin kirjutama, millised geniaalsed detektiivid raamatutes tegutsevad, aga soovitan – ampsake ka tükike sest sarjast, täitsa tore on!

Martin Widmarki LasseMaia detektiivibüroo sari

Teema 28: Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast (Nimekiri:https://kultuur.postimees.ee/…/need-on-loppeva-aasta-parima…)

Martin Widmark
“Teemandimõistatus” 75lk.
“Hotellimõistatus” 74lk.
“Rongimõistatus” 88lk.
“Muumiamõistatus” 88lk.
Egmont Estonia

72133043_2835485309808961_602837636821811200_o.jpg

Kõik teavad Lasset ja Maiat ja kõik loevad neid raamatuid – ma ju pidin ka teada saama, mida need endast kujutavad. Et väljakutsepunkt rohkem väljakutse moodi oleks, lugesin ühe asemel neli raamatut.
Vahvad lood!
Nimelt sellepärast, et lugejale antakse kõik vihjed kenasti kätte, nii et ta saab ise detektiivi mängida ja ära arvata, kes kuriteo sooritas.
Püüdsin raamatukogust võtta sarja neli esimest raamatut, aga ilmnes, et meil antakse neid välja suvalises järjekorras. Huvitav lähenemine. Õnneks ei olnud lood omavahel väga seotud (veidi siiski), nii et lugemist ei seganud.
Mõnus lugemine pisikestele ja ega ettelugev täiskasvanu ka päris tukkuma jää. 🙂

Jonas Karlsson “The Room”

Jonas Karlsson “The Room” (167lk. Hogarth)
Eesti keeles ei ole.
Aga võiks olla!

71940318_2766261520064674_7981929761628749824_n.jpg

Milline suurepärane raamat!
Selles loos on paranoiat ja absurdi ja ambitsioone ja väga palju Monki. Aga Mongi asemel tegutseb Björn, kes on äsja uuele töökohale saabunud ja hakkab kontoriga tutvuma.
Avatud plaan, omamoodi töökaaslased (töödekuhjajast naaber, kogu kontori “ema”, hobusesabaga sahmerdaja, karjäärinäljas ülbik jne.), kergesti erutuv boss. Ja Björn ise, kes saabus sellele tööle eesmärgiga jõuda bossi laua taha. Omamoodi, vaikselt, süsteemselt, intelligentselt.
Kontoris liikudes avastab Björn, et wc-de kõrval on veel üks sildita uks. Ta katsub linki, uks avaneb ja ta ees seisab ideaalses korras puhas ja rahulik tuba. Imelikul kombel ei käi selles toas keegi peale Björni, aga talle mõjub ruum värskendavalt ja lisab enesekindlust.
Sel ajal kui Björn toas on, näevad kontorikaaslased, mismoodi mees seisab liikumatult koridori seina ääres, eemalolev pilk silmis ja ei reageeri kellegi pöördumistele.
Ust tuppa näeb vaid Björn.
Sellest tuleb suuremat sorti probleem.

Otsast lõpuni puhas nauding! Nii hästi ülesehitatud tegelased ja nii kummituslik lugu. Unustasin pidevalt, et loen rootslase kirjutatud raamatut, tundus pigem jaapani kirjaniku teosena.

See on näitleja kirjutatud raamat.
Ilmselt saaks sest hea näidendi.

Camilla Sten “Kadunud küla”

Camilla Sten “Kadunud küla” (384 lk. Eesti Raamat)

72067372_2746395578717935_6956003151405121536_o.jpg

Lõpetasin raamatu eile öösel ja mõte tegeles sellega veel uneski.
Nii tontlik, õudne, jube, põnev, kurb lugu. Nii raske käest panna, sest ma armastan tühje külasid ja vaime, kes neis liiguvad.

Silvertjärn on küla Rootsis, millest ühel 60 aasta tagusel päeval kõik inimesed haihtusid. Kõik, peale naise, kes oli linnaväljakule kinni seotud ja kividega surnuks pillutud ning ühest majast leitud elusa imiku.
Kujutage ette mahajäetud linna, kus laudadel on poolelijäänud õhtusöök, pingil tass, pesu nööridel. Ja ei ühtegi hingelist!
Noor filmitegija Alice tuleb enda viieliikmelise meeskonnaga Silvertjärni, et linnarahva kadumise saladust uurida. Tema enda vanavanaema oli külas sündinud ja kasvanud, aga katastroofihetkeks juba Stockholmi kolinud. Meeskonnas on ka Tone, naine, kelle vanaema oli seesama külast elusana leitud imik.
See tühi linn, poollahtised uksed, kriiksuvad trepid ja tähine öö tekitasid vägagi mõnusa atmosfääri. 😉

See nädal, mis alguses oli mõeldud lihtsalt mahajäetud külas tõendite otsimiseks ja paremate pildikaadrite leidmiseks, pöördub kiirelt kõhedale rajale. Ohked ja oiged raadiosaatjates, jäljed, inimkujud, keda filmitegijad öösiti näevad.
See raamat on kõhe ja kummitav ja aegajalt käib mõni tegelane (Alice!) ka närvidele, aga ega kõik ei saagi ühtemoodi targad ja toredad olla.
Tänapäevased peatükid vahelduvad ajaga 60 aastat tagasi ja need viivad samm-sammult külarahva kadumiseni.
Ma ei tea, mida oli jubedam lugeda – kas tänapäeva kurje vaime ja õudseid sündmusi või 60 aasta tagust hullunud rahvahulga tegutsemist. Vist ikka seda 60 aasta tagust lugu.
Kui jubedate asjadeni võib viia inimkari, kes on enda mõtlemise välja lülitanud ja kummardab pimesi liidri juttu. Brrr, see oli õudne, sest tänapäeval on selline käitumine nii tavaline – me valime endale “jumala”, usume kõike, mida ta räägib ja lülitame enda mõtlemisvõime täiesti välja. Eriti haavatav seltskond on siin raamatus (ja ka päriselus) noored, keda on elukogenud liidril nii kerge mõjutada.
Milleni see viib – noh, raamatust sai lugeda, milleni see viib.

Niisiis – raske käest panna õudusjutt, klaustrofoobiat tekitav uurimisretk, massihüsteeria eest hoiatav ajalooraamat ja kõike kokku lihtsalt väga põnev (ning hirmus) lugemine!

Tänu Camilla Steni ema, Viveca Steni, suurepärasele Sandhamni krimisarjale, teadsin ma Camillast ennegi ja selle raamatu eestikeelsena ilmumine oli tõeline õnn ja rõõm! Tal on kirjutanud mitmeid raamatuid, ka emaga kahasse, aga neid pole isegi ingliskeelsetena saadaval (kujutage ette, et eesti keeles ilmus enne kui inglise keeles!). Õnneks on siis nüüd esimene eestikeelne olemas. Kohati oli lugu küll üsna konarlik ja lauseid tuli ikka mitu korda üle lugeda, et aru saada, mida öelda taheti, aga tuleb ilmselt lihtsalt õnnelik olla, et Camilla Sten lõpuks ka eesti keelde jõudis!

Raamat oli igal juhul väga hea (ja väga õudne) lugemine!

Emmy Abrahamson “Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas”

Emmy Abrahamson “Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas” (190lk. Tänapäev
Tõlkinud Kadri Papp (rootsi keelest), 2018

67688121_2643666578990836_5687460276786429952_o.jpgEsimene emotsioon – milline huvitav pealkiri 😀
Teine emotsioon – andke mulle luupi! 🧐
No tõesti – seda raamatut võiks müüa koos luubiga. Mul prille pole, aga suurendusklaasid oleks võinud vabalt silme ette sättida, nii kirbukirjas olid need tähekesed sõnadeks sätitud.

Raamat ise on selline “armastus võidab kõik” ja “naine kasvatab mehe ümber kui soovib” lugu.
Kohati oli mõnusalt irooniline ja päris mitu korda muigasin ka, aga üldmulje jäi täpselt selline, et varsti tunnen küll kaanepildi ära ja pealkirja ka ja kõige rohkem jääb meelde, kuidas ma oma abikaasat pilditegemiseks põõsasse paigutasin, aga sisu libiseb kuskile unustatud raamatute sahtlisse.

Mul oli väga temaatiline lugemise algus. Nimelt alustasin raamatuga tööjuures ja õhtul koju minnes oli bussipeatuse pink neid “mehi põõsast” täis. Õllepudelid käes ja maailmaparandamine käsil. Vaat peale seda oli raske raamatut edasi lugeda.

Aga noh – lõpp hea, kõik hea ja kergeks vahepalaks käis küll.
Raamatul oli lisaväärtus, kass Optimus, kes julgelt ja isepäiselt oma kassiasju ajas.

*”… Rootsi on Wallanderimaa.”
“Wallanderimaa kõlab nagu lõbustuspark, kus kõik järjest ära surevad.”

*Elus on nii palju igasugust paska, et sa lihtsalt pead positiivsele keskenduma. Alati on midagi, mille üle rõõmustada.

*”Kust te selle raha saite?” küsib piirivalvur.

Siinkohal meenus mulle, mismoodi aastate eest Rootsis raha vahetades (kui seal veel sularaha tunnustatud oli), kogu aeg seda küsimust küsiti. Ja alati ma imestasin, milleks? Ütlen ükskõik mida, seda ju kassaluugi ees ei tõesta. Aga ju neil tuli siis küsida.
Imelik, et Kanadas veel praegugi selline kord kehtib.

Gösta Knutsson “Pelle Tõmpsaba seiklused”

Gösta Knutsson “Pelle Tõmpsaba seiklused” (54lk. Eesti Raamat 1986)

U00006577.jpgKui satud puhkuse ajal Uppsalasse, siis on esimene asi, mis pähe tuleb, Pelle Tömpsaba raamat. Minul vähemalt.
Mäletan oma esimeselt Uppsalaskäigult, kuidas giid meile sabatu kassiga liiklusmärki näitas ja Pellest, mu lapsepõlve raamatukassist, rääkis.
Sel aastal sõitsime üle hulga aja taas sellesse jalgrataste pealinna ning mida me nägime? Terve linn oli täis lippe ja Pelle pilte, sest raamat tähistab sel aastal juubelt – 80 aastat!
Eesti keeles on ilmunud üks Pelle raamat, see sarja esimene, aga Rootsis on neid 10. Gösta Knutsson oli raadiomees, kes tegi lastesaateid ja rääkis igas saates ühe Tömpsaba loo. 1939. aastal valmis esimene raamat ja siis veel 9.
Kui lapsed loevad kassilugusid, siis täiskasvanud on välja mõelnud, et raamatuloomade prototüübid on hoopis Uppsala linna tolleaegsed kuulsad inimesed. Pelle ise oli aga kirjanikuhärra enda kass, kelle sabaga tõesti nii täbaralt läkski, et rott selle ära hammustas.
Tore nostalgiline lugemine!

Keskmised pildid on tehtud nädal tagasi Uppsalas – lipud ja liiklusmärk ja laste raamatupoe aken. Äärtes on Rootsis ilmunud esmatrükkide kaanepildid.

67530246_2620210008003160_64232172214550528_o.jpg

Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”

Teema 40: Raamat, mille järgi tehtud film linastub aastal 2019.
Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” (288lk. Varrak)
Tõlkinud Ene Mäe

010101.jpg
Mõne kirjaniku raamatu võtad kätte ja tead, et saad lugedes suurepärase elamuse. Sellise, kus saab nutta ja naerda ja lisaks veel mitu teemat, mille üle järele mõelda.
Näiteks.
Öelge alati lauast tõustes perenaisele aitäh. Ja seda, et toit oli väga hea.
Nähke ka seda, et tuba on korras, aknad on pestud, puhas särk ootab toolil.
Elementaarne? Võibolla et ongi. Võibolla olete nende asjadega nii harjunud, et enne, kui seda kõike enam ei ole, ei märkagi.
Aga siis on hilja ärgata.

Britt-Marie oli vägev naine! Kindel, tugev ja juba lapsepõlvest saati mutta tambitud. Nagu ei oleks tema ise midagi väärt. Nagu võiks ta elada vaid teiste varjus, teiste kaudu. Alguses oma särava õe varjus (kes teda küll väga armastas), hiljem oma meest ümardades. Britt-Marie enda elu tekkis alles siis, kui ta oli 63 aastane. Hilja?
Ei olnud hilja!
(Hilja on siis, kui muld kirstukaanele pudiseb, ütleb üks hea inimene minu elus.)

Ma ei taha raamatu sisust rääkida, seda on vaja igaühel endal lugeda ja nautida. Kõike otsast peale avastada. Aga ma kirjutan ühest mõttest, mis mul lugedes tekkis – miks oli ühe tegelase nimi Fredrik? Mitte just meeldiva tegelase nimi. Selleks, et kirjanikuhärrale endale meeldib ka hoki rohkem kui jalgpall või oli neil muid sarnasusi? Ei ole õnnestunud veel kuskilt intervjuudest välja nuhkida. 🙂

Mis mul veidi kripeldama jäi, oli raamatu lõpp. Natuke kiire ja segane – miks, kuhu, kui kauaks? Üks on kindel – Britt-Marie ärasõit mõjus raudselt hästi roti tervisele (endasuurune Snickers päevas, no kuulge!)! See rott oli tegelikult äge. Eks me vajamegi südamepuistamiseks mõnd looma, kes kuulab ja jutu vahele ei vadista. Kellel on koer, kellel kass, kellel rott. Saab asjad hingelt ära rääkida ja hakkab kergem. Ikkagi teise elusolendiga suheldud!

Ja nüüd suur küsimärk – eestikeelse raamatu kaanepilt! Ilmselt vaatas kaanekujundaja raamatu ainetel vändatud filmi treilerit, sest sellist kostüümi, kui seal kaanel, küll Britt-Marie garderoobis ei leidunud. Aga filmis saab olema. Mulle tundub juba praegu, et ma ei taha seda filmi vaadata, sest filmi Britt-Marie tundub olema hoopis teistsugune, kui mul lugedes silme ette tulnud Britt-Marie.

Väga hea lugemine! Minu kuues Backman (enne on loetud 3 raamatut ja 2 lühijuttu).
Kolm raamatut on veel ootel, Beartowni kaks osa ja äsja rootsi keeles ilmunud “Folk med ångest”.

Hjorth/Rosenfeldt “Tüdruk, kes ei rääkinud”

Hjorth/Rosenfeldt “Tüdruk, kes ei rääkinud” (423lk. Helios)

010hjorth

Ma sain sellest raamatust endale vihavaenlase ja halva ööune, tänan väga. 😠 Seni üsna normaalsena tundunud Billy keeras raamatu lõpuks täitsa ära, nii et kui ma kella 2 paiku öösel kaane sulgesin, olin ma tige ja nördinud ja vihkasin seda tüüpi niimoodi, et nägin öösel unes igasugu nõmedusi.
Vähemalt üks kord oli hea meel esmaspäeva hommikul ärgata!

Juurdlen nüüd siin, mismoodi saab kirjutada krimisarja nii, et heade (ehk uurijate) poolel pole mitte ühtegi tegelast, kes oleks sümpaatne ja kellele südamest kaasa elaks? Igaüks on omamoodi närukael ja ometi on raamatud nii köitvad, et lõpetad ühe ning alustad järgmist. Kas sellepärast, et hinges püsib lootus, et ükskord saab igaüks enda teenitud palga?

Lugu ise oli loomulikult huvitav, aga mõrtsuka arvasin ma ära siis, kui ta haiglasse raamatu peategelast Nicole’i otsima läks. Seal oli kirjas äraandev detail. Vahepeal lasti muidugi arvata, et raamat lõpeb hoopis teistmoodi. Kõik kokku huvitav keerdkäik ja uurijatele palju lisasiblimist.

Selle raamatu tõlkija lemmiksõna on “sedastama”. Iga tegelane sedastas mingil hetkel midagi. Ei nentinud, täheldanud, märkinud, aina sedastasid. Mulle käis hirmsasti pinda, aga minu oma viga, et see ka minu lemmiksõnade hulka ei kuulu. 🙂 Eelmises osas armastati konstruktsiooni: “Mitte et ta oleks …”. See sobis mulle hästi, ma kasutan seda ise ka.

Mitte et raamat poleks põnevalt lõppenud – lõppes küll, aga ma teen nüüd Sebastianiga pisikese pausi, muidu hakkab see seltskond mulle endale perekonnaks trügima.

Ahjaa, köidet pidin ka ju kiitma. Mu lemmik: kõvad kaaned ja ümbrispaberita. Parim võimalikest!