Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 35: Graafiline romaan
Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples” (88lk. Headline)
Inglise keeles, eesti keeles ei ole välja antud.

Millised illustratsioonid! Või pildid või kunst! Ma ei teagi, mismoodi graafilise romaani pilte nimetatakse? Igal juhul on need vaimustavad. Tekst tundus mulle üldse teisejärguline, umbes nagu taustal mängiv raadio, sest kogu mu tähelepanu oli piltidel ja ma “lugesin” seda raamatut pool päeva. Nii palju detaile. Vapustavad mustrid, värvid, tegelaste näoilmed. Ja kui lugu ise lõpeb, siis näitab kunstnik enda visandeid ja kirjutab, mismoodi ta kogu seda tööd tegi.

Lugu ise on Lumivalgukese ümberjutustus kurja kasuema silmade läbi. Asjad on siin aga korralikult nihkes, sest kurjus pesitseb hoopis Lumivalgukeses ja kasuema on hea hing.
Kui imelised illustratsioonid kõrvale jätta, siis on lugu täis kurjust ning päris võigas ja jube. Selline täiskasvanute karm muinasjutt, kus on oma koht ka erootilistel stseenidel.

Ja hoolimata kõigest hirmsast (aga äkki just sellepärast, sest kurjust on kindlasti põnevam joonistada ja piltidelt vaadata, kui headust?) jääb sest raamatust täielik WOW-elamus!

Pilti oli ka lahe teha, sest ma tõin õunad poest juba mitu päeva varem ära ja pidin neid hoolega valvama, et keegi oma hambajälgi sinna sisse ei vajutaks. 😀

Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”

Teema 10. Jabura pealkirjaga raamat

Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” (349lk. Varrak, Tõlkinud Ene Mäe)

Raamatu viimasel leheküljel on kirjas autori tänud ja seal on üks rida:

Astrid Lindgren. Kes õpetas mind lugemist armastama.

 

Fredrik Backman oli 6-aastane kui suri tema vanaisa. Siis istusid nad koos emaga ja ema luges pojale “Vendasid Lõvisüdameid” ja poiss sai nii võimaluse rääkida oma vanaisaga. Nüüd loeb Fredriku ema tema lastele sama raamatut ja tema ise loeb oma lastele “Harry Potterit” ja nii saavad nad rääkida paljudel teemadel, mida muudmoodi puudutada ei oskaks.

 

Raamatud on laste elus olulised, sest igal lapsel peab olema enda superkangelane! Niisiis andis Fredrik Backman ühel kevadisel päeval ühe Stockholmi raamatupoe kassasse oma krediitkaardi ja ütles, et igaüks, kes tuleb sel päeval lasteraamatut ostma, ei pea selle eest ise maksma.

 

2017. aasta septembrikuus ostis Fredrik Backman 600 eksemplari Astrid Lindgreni raamatut “Vennad Lõvisüdamed”, jagas need mitmesse Göteborgi raamatupoodi ja kõik lapsed (ja vanemad) võisid minna poodi ja küsida endale selle raamatu. Kingituseks Fredrik Backmani poolt, kel polnud lapsena kuigi palju sõpru, aga kellele meeldis mõelda, et Astrid Lindgren on tema suurim sõber.

 

*”Naine ulatab talle oma kilekoti sisu. Elsa võtab selle vastu. Ka see on raamat. Muinasjutt. Astrid Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed”. Elsa teab seda, sest see on üks tema lemmikmuinasjutte nende hulgast, mis ei ole pärit Peaaegu-Ärkvel-Maalt. Ta luges seda mitu korda vanaemale ette, kui nad Renault`ga ringi sõitsid.

…

“Kindlasti oled sa seda lugenud!” vabandab naine kähku ja on seda nägu, nagu tahaks raamatu Elsa käest tagasi kahmata ja minema joosta.

Elsa raputab pead ja hoiab raamatut kõvasti peos.

“Ei,” valetab ta.

Sest tal jätkub viisakust mõistmiseks, et kui keegi kingib sulle raamatu, siis pead sa tegema näo, et pole seda lugenud. Sest tõeline kingitus on võimalus lugemiselamust kinkida, mitte võimalus seda saada.” (lk.202)

 

Ei ole palju selliseid raamatuid, mida ma loen ja neisse niimoodi sisse elan, et jääbki vaid see maailm, mis mu silme ees kirja on pandud. Fredrik Backmani raamatutega läheb alati nii. Ma istusin oma väikses maailmas, kui lugesin Ovet, kui lugesin kaht Backmani lühijuttu ja nüüd, kui lugesin Elsa ja vanaema lugu.

See on kõige jaburamalt kirja pandud lugu, mida ma elaes lugenud olen! Ja see on üks parimaid lugusid, mida ma eales lugenud olen.

Ainult väga suure südamega inimene suudab niimoodi kirjutada.

Ühes intervjuus on Backman öelnud, et kui raamatu rõõmsad kohad teda ennast naerma ei aja ja raamatu kurvad kohad teda ennast nutma ei aja, siis ei ole seda mõtet edasi kirjutada.

 

Autor rääkis ühes teises intervjuus, et tegelikult ootas kirjastus temalt Ove-raamatu teist osa, aga sellist asja ei ole ju võimalik kirjutada! Niisiis valmis see raamat enne, kui Ove tohutult populaarseks sai ja kirjastajad kiskuskid endal pooled juuksed peast välja, sest kartsid hullult seda lugu avaldada – raamatut peaaegu 8-aastasest Elsast, kelle vanaema kasutab igasuguseid hirmsaid vägisõnu ja saadab oma lapselapse koos kahtlaste tüüpidega mööda ilma ringi rändama.

Aga sellest raamatust sai sama hea lugu kui Ovegi.

Siin saab samamoodi kogu südamest naerda ja nutta ja laste ning täiskasvanute mõtete üle mõetelda.

 

Tore oli lugeda, kuidas Fredrik Bakcman kirjutab oma blogis, mismoodi inimesed paanitsevad sellepärast, et raamatus antakse koerale šokolaadi! Aga kes on raamatut lugenud teavad, et selles ei olnud koer. Selles oli hoopis teine elukas, Miamasi maa elanik vorss ja vorsad söövad šokolaadi.

“Ma tean seda, sest mina mõtlesin selle välja,” Kirjutas Backman.

M.O.T.T.

 

Muide – Fredrik Backmanil on oma lemmik kaanekujundaja, Nils Olsson. Kõik tema Rootsis väljaantud raamatud on väga ühtemoodi mõnusa stiiliga. Meil on eesti keeles originaalkaanega Backmani esimene raamat, “Mees nimega Ove”.

Kes selle pika jutu on viitsinud läbi lugeda, see saab nüüd ühe hea uudise:

Backmani järgmine raamat, “Britt-Marie oli siin” on aga selles Elsa ja vanaema raamatus olnud Britt-Marie lugu! Väga tore oli Rootsi kirjastuse lehelt näha, et Varrak on ka selle raamatu avaldamisõiguse omanik, nii et loodetavasti saame varsti lugeda järgmist imehead Fredrik Bakmani raamatut!

 

*”Kellel on vanaema, sellel on sõjavägi!”

“Käharpäine tüdruk”

101. “Käharpäine tüdruk” (89lk. Jutulind Kirjastus)

Armas muinasjuturaamat. Lood on kirja pannud Jaan Rannap ja väga ilusad pildid on lugude juurde joonistanud Marja-Liisa Plats.
Siin on 33 muinasjuttu igalt poolt ümber maakera, isegi lesgiini ja oiraadi rahvastelt! Aga ka kodule lähemalt, näiteks lätlastelt tore lugu sellest, kuidas Daugava jõgi nii käänuline sai.
Üks vahvamaid muinasjutte oli Aafrika oma krokodillist ja kanast. Nimelt tahtis krokodill kana nahka panna, aga kana pistis kurjustama: “No kuidas sa oma õe küll ära sööd?” Krokodill ehmatas ja laskis kana lahti. Hakkas aga ise mõtlema, et no mis imekombel see kana küll minu sugulane on?
Läks siis krokodill sisaliku juurde ja küsis, kuidas saavad nemad kanaga olla vend ja õde? Sisalik ütles: “Nii kana lapsed kui sinu lapsed sünnivad ju munast! Niisamuti ka minu lapsed. Nii et me oleme kõik omavahel sugulased!”.
Ja sellepärast krokodillid kanu ei söögi.

Üks mõte, mis mul lugedes tekkis: huvitav, kuna tänapäeva maailm hakkab muinasjutte korrektsemaks ümber kirjutama? No ei saa ju olla nii, et kes on väike, on väle ja nutikas. Kes on suur, on loll, aeglane ja lihtsameelne.
Aga mis siis muinasjuttudest alles jääks, kui kõik oleksid ühtemoodi targad ja säravad?