Vladimir Voinovitš “Moskva 2042”

Teema 26: Venemaa kirjaniku raamat
Vladimir Voinovitš “Moskva 2042” (352lk. Kiil)

Moskva
Ma olen Voinovitši fänn, ei maksa salata (ja pole põhjustki!). Tema Ivan Tsonkini lood olid väga lahe lugemine, samuti “Karvamüts” ja see siin ei jää ka grammikestki alla.
No kujutage ette helges-hullumeelses kommunismis elavat Moskvat (sry, Moskorepi!) aastal 2042!

Aga alustame algusest.
Noor kirjanik, kes on Venemaalt välja saadetud ja elab 1982 aasta Münchenis. Talle heidetakse ette, et tema raamatud on liiga realistlikud ja realism on kirjanduse eilne päev! Kirjutama peab ulmet, see on õige tulevikukirjandus.
Ja nii pakutakse mehele võimalust istuda erilisse lennukisse, mis viib ta 2042 aasta Moskvasse!
Inimesi lennuki pardal on erinevaid ja nad unistasid erinevast Moskvast. Mõni loodab, et tuleviku kommunismi ajal on kõik inimesed ilusad, noored ja terved ning üksteisesse armunud. Et nad jalutavad palmide all ja peavad filosoofilisi vestlusi. Teine loodab, et on taastatud monarhia.
Tegelikkus oli see, et kohalesaabunud kirjanik võetakse vastu austusavalduse saatel, Moskorepi noored laulavad talle ja saabumas on tema saja-aasta juubeli tähistamine. Vana vene keelt nimetatakse eelkeeleks, tervitus kõlab: “Slagen!” ja imestushüüatuseks on “Oh Gena!”. On ilma korra ja klassideta kommunistlik ühiskond, kus valitseb suur Genialissimus ise!

Aga millest mõtleb inimene, kes on saabunud tagasi oma kodumaale 60 aastat peale sealt lahkumist? Põnevusega läheb ta WC-sse ja mõtleb, kas ikka leiab paberihoidjast käristatud ajalehepaberid. Aga ühiskond on arenenud ja uues Moskorepis trükitakse nüüd ajalehed rullikujuliselt! Nii et loed läbi ja riputad kohe käimlasse. Vaatnii.

Kuidas seal uues riigis süüa sai? Aga nimelt tuli igal hommikul oma kabesotist (WC-st) kokkukraamitud teisene produkt loovutada ja selle eest sai söögikupongid. Ehk et teisese produkti äraandmisel said manustada esmast produkti. Esmasel produktil olid aga uhked nimed nagu Vitaminiseeritud taimetoidu-sealiha Progress hapukapsalisandiga või Rammus kapsasupp Lebeduška riisipuljongiga. Kumbki roog polnud muidugi see, mida nad tõotasid olla, nii et vaene kirjanik võitles pidevalt okserefleksiga ja otsis kabesotte, kus seda Progressi ja Lebeduškat väljutada saaks.
Ahjaa – seksi sai teatud majadest teisese produkti loovutamise eest. Ei midagi imelikku!

Kohti üles leida oli üsna keeruline, sest vanad tänavanimed enam ei kehtinud. Kõik oli ümber nimetatud Genialissimuse Kogutud teoste järgi. Näiteks: Kogutud Teoste Esimese Köite prospekt (Gorki tänav) või Kogutud Teoste järelsõna puiestee jne.

Hullumeelsuse kõrval oli raamatus natuke ka vana head nostalgiat ja kunagisi toredaid Venemaa tavasid.
Näiteks üks Venemaa tava, kus enne kodust väljumist istutakse korraks maha ja vaikitakse. Naljakas, aga sellest pidas väga lugu mu ema ristiema, kes 40-ndatel paadiga Rootsi põgenes. Iga kord kui tema juures külas käisime ja lahkumise aeg kätte tuli, istusime maha ja pidasime minuti vaikust. Ju siis oli Eestiski see komme.

Teine tore komme, millest raamatus räägitakse, oli selline, et kui keegi ära sõitis, siis ei pühitud kodus seni põrandat, kui ärasõitnult saabus telegramm, et ta on õnnelikult kohale jõudnud.
Armas, kaspole!

Aga vaene Vitali ei saa uues Moskorepis BEZO seadustega hakkama ja ei taha neile alluda! Nimelt omistatakse talle üks raamat ja nõutakse, et ta sealt ühe inimese välja kirjutaks. Kirjanik keeldub ja sellest tõuseb paksu pahandust. Ei aita enam ka teisese produkti korjamine ja loovutamine.

Väga mõnus ja irooniline lugemine! Arvan, et sobib suurepäraselt nõukaajaga hästi kursis olevatele inimestele, kes tollel ajal täiskasvanud olid ja oskasid ka aja absurdsusi tähele panna. Aga sobis hästi lugemiseks ka mulle, kes ma tol ajal laps olin ja lihtsalt rõõmustasin harvaesinevate uute vildikate või moosipiruka üle.

*Rahvas on rumalam kui üksainus inimene.
Panna ühtainsat inimest innustuma mõnest ajuvabast ideest on palju raskem kui tervet rahvast.
Täitsa õige, eksole.
Meilgi valimised tulemas, tasuks ehk ise mõelda ja mitte “rahva arvamsuega” kaasa lipata.

Advertisements

Rita Falk “Talvekartulikneedlid”

Rita Falk “Talvekartulikneedlid” (237lk. Tänapäev)

37919976_2060807590610074_4685303669141274624_n.jpg

Provintsikriminull on kaanele kirjutatud. Minu meelest oli tegu kriminaalsete sugemetega provintsihuumoriga, kus autorist naisterahvas on end väga mõnusalt meessoost külapolitseiniku nahka sättinud ja ühe lennuka ning naljaka loo kirja pannud. Sulejooks on Rita Falkil hea, raamat lausa lendab käes ja hea on teada, et Franz tegutseb tegelikult terves raamatusarjas, ning see on neist alles esimene. Loodetavasti jõuavad nad kõik ka eesti keelde!

Franz on külapolitseinik, kes endale sealaudast elamist ehitab. Tal on kurt vanaema –
käbe mutt, keda kogu küla austab (ja kardab), biitlite fännist papa (isa), kelle kuulmine on küll korras, aga kel sellegipoolest biitlid karjuvad nii, et terve maja ja õu heliseb, lollakas raamatupoodnikust vend Leopold, kes käib endale Rumeeniast ja Taist naisi toomas ja väga normaalne koer Ludwig.
Üllataval kombel ei jää see küla kuidagi alla Midsomerile, sest toimub lausa nelikmõrv, küll on aga Franzi uurimismeetodid hoopis teistsugused kui Barnabil. Franz nimelt ei pinguta eriti, õhtune õlu kahtlusalusega ja korralik söömaaeg on palju tähtsamad. Seega on raamatus kuhjaga nalja ning natuke mõrvauurimist ka.
Muhe lugemine! Lehitsesin raamatupoes toreda kaanepildi pärast ja esimene lehekülg mõjus juba nii, et kaasa ma ta sealt võtsin. Täielik emotsiooniost ja ei kahetse grammigi! Eile oli tänu sellele raamatule igati mõnus puhkepäev.

*Külla saabub erakordselt kena näitsik koos pisikese koerapunniga:
“Algul arvasin, et tegu on ühepäevaturistiga, kes tahab korraks linnast välja saada ja oma väikesele penile näidata, et kusta saab ka mujale kui vastu laternaposte.”

*Lihuniku juures:
“”On need vorsid ikka värsked?”
“Enam värskemad ei saa olla. Emis kärvas alles täna hommikul veremürgitusse, sai maksatsirroosi.””

*Vanaema ostab endale lasteosakonnast uue jope.
Sõidame koju. Vanaema pakib jope lahti ja poeb sisse. See istub nagu valatult, on musta värvi ja selle seljal on oražide tähtedega kiri “Big girls have more fun!”.
Halastaja taevas!
Aga vanaema ju inglise keelt ei oska.

*Tuleb tunnistada, et jalgpalli mängida ta oskab. Peaaegu iga löök läks väravasse. Kuigi mõnikord valesse. … Peale poolaega võib kihla vedada, et Hans lööb oma väravasse. Ta ei suutnud lihtsalt meeles hoida, et pärast poolaega vahetatakse väravaid.
Nagu öeldud, pole ta kunagi olnud kõige kirkam kriit. Aga ühel hetkel kogunesid Rot-Weissi fännid oma värava taha ja iga kord, kui Hans sinnapoole jooksu pistis, karjusid: “Ei!”
Siis sai Hans viimaks aru.

Ja nii edasi, samas vaimus kogu raamat!
Väga mõnus naerutaja 😀
Ja raamatu lõpus on veel mitmeid häid saksapäraseid retsepte ka.
PS: kringlirosinaid võiks enne kringlisse panekut leotada näiteks pihlakaveinis!

Reeli Reinaus “Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Teemakuu JUUNI – loe 1 lasteraamat!

Reeli Reinaus “Kuidas mu isa endale uue naise sai” (196lk. Tänapäev)

34703323_1982379301786237_8395960722017746944_n.jpg

Seda ei juhtu tihti, et mul ongi lihtsalt selline päev, kus ma ei tee midagi muud kui loen! Täna on selline päev. 😍
Ja siin on poole päeva tulemus – lugesin pmst. ühe jutiga läbi! Keegi ei käskinud üles tõusta, midagi ei olnud vaja teha. Ehhh, eluke on ikka lill aegajalt 😉

Kaisa on 12, tema isa Sten 37 aastat vana ja kätte on jõudnud aeg, kus isa tahaks endale naist.
Ma arvasin, et olen juba tark ja arvan kohe raamatu alguses ära, kellega Sten lõpuks kokku jääb, aga võta näpust! Asjad tüürisid küll sinnasuunda, aga lõpp keeras hoopis huvitavamale rajale, nii et pole siin midagi arvata vaja, et kui oled mõnd “Armulaeva” osa näinud, siis tunned kõiki armastusromaanide nõkse 😀
Ok, see ei olnud ka ju armastusromaan …
Olid need alles naised, kellega isa Sten kohtus! Krunniga range koristushull, Chiu-haaa-haaa emme, idudest toituv tervisehull, voodite alla nukke sokutav horoskoobifänn, kätega jõest kalu püüdev ellujääja jne. Peab ütlema, et väga vapper mees, kui ta peale kõiki neid kohtumisi veel naistest lõplikult ei loobunud! Arvatavasti oleks mõni naisteradadel algaja asja sinnapaika jätnud, aga kuna Stenil oli siiski olemas mälestus Kaisa normaalsest emast, siis suutis ta lootuse säilitada.
Väga muhedalt kirjutatud! Mitu korda sain suure häälega naerda (kes on lugenud teavad, mismoodi Sten laistekaitseametisse kaevati 🤣).
Lõbus, lahe ja erinev lugu sellest, mida ma siiani lastest ja kasuvanematest lugenud-näinud olen. Kindlasti sobiks lugeda kõigil lastel, kel ema või isa uus elukaaslane silmapiiril terendamas on, aga ka kõigil neil, kes lihtsalt muhedat lugu ootavad!
PS. Sten oli väga normaalne Eestimaa mees. Naistega kohtudes alustas kohe juttu ilmast ja jätkas rangelt omal kursil.

Dora Heldt “Puhkus papaga”

Dora Heldt “Puhkus papaga” (240lk. Varraku sarjast “Varraku ajaviiteromaan”)

32846963_1960348960655938_8768295096220123136_o.jpg

Kõigile Hendriku ja Owe fännidele!
Aga ka kõigile, kes armastavad lõbusaid ja lahedaid suvelugusid koos ekstsentrikutest lõngapoeomanikest vanaprouade, seitsmekümbiste vanameeste bandede (kes on liiga palju krimkasid vaadanud), neljakümbiste naiste suveromansside ning võimalike kaunisilmsete mehelike abielurikkujatega.
Siin on seda kõike!

Lugu algab sellega kuidas Christine sätib end saarele puhkust veetma, et aidata sõbranna Marleenil restorani renoveerida. Asjaolude kokkulangemise tõttu tuleb tal kaasa võtta ka oma papa – 75, hästi kõbus ja hea organisaator.
Christine ootab perroonil rongi papa Heinziga. Rong hilineb, Christine joob liiga palju Cocat ja kui isa lõpuks saabub, jätab tütar ta perroonile kohvrivalvesse, et ruttu kempsus käia. Tagasi tulles näeb ta papa kohvrit, seal ümber ärevaid politseinikke ja eemal pingil istub hotdogi sööv papa Heinz, kes kogu hooguvõtvat segadust suure huviga jälgib. 🤣

See on algus. Edasi kujutage ette, mis saab, kui Heinz ehitustööde koordineerimise oma kätte võtab, prouadele end kui parimat saaregiidi tutvustab, jälitustegevust organiseerib ning oma tütre armuelu korraldab.

See on täiesti suurepärane, lihtne ja naljakas suvelugemine! Küll oli kahju, et raamat poole paksem ei olnud, aga lähemal uurimisel selgus, et see on tegelikult viieosalise sarja kolmas raamat. 😲
Eesti keeles on seda lausa 2x välja antud. Ülejäänud osad on olemas saksa ja inglise keeles. Õnneks ei sega 1. ja 2. osa puudumine kolmanda lugemist.

Kaanepildile on vist sattunud keegi suvitaja saarelt, kellest raamatus juttu ei olnud …

Peeter Oja “Kuidas kirjutada raamatut”

Teema 5: Raamat, mille lugemissoovituse oled sa saanud Lugemise väljakutse grupist.
 
Peeter Oja “Kuidas kirjutada raamatut” (172lk. FD Distribution)

9789949881277_1

Peeter Oja esimene raamat, tema elulugu, oli ju igati huvitav kirjatükk. Mis kõige tähtsam – piisavalt lühike, nii et ka väiksem raamatusõber ei ehmata raamatu proportsioone nähes. Rääkimata sellest, et too raamat oli ka odav ja tekitas raamatupoodides kena ostubuumi (ma seisin ka järjekorras, et seda osta. Vaat nii!).
 
Aga sellest raamatust.
Kõigepealt – kogu lugemise vältel oli mu kõrvus Peeter Oja hääl ja silme ees, mismoodi ta seda ette kannaks, nii et tegelikult nägin ka lugedes monotükki.
 
Kindlasti on paljudel lugejatel lennanud peast läbi mõte – peaks ka raamatu kirjutama! Lugedes teeme me ju ikka märkusi: oleks ta selle või teise asja niimoodi või naamoodi kirjutanud, oleks palju toredam olnud! Niisiis – nüüd on olemas õpik, kus antakse head nõu lausa 7. erinevas žanris raamatu kirjutamiseks: aiaraamat, kriminaalromaan, spordiraamat, elulooraamat, armastusromaan, esoteerikaraamat ja koduraamat.
 
Õpikuga põhjalikult tutvununa ütleksin, et ma tahaks kirjutada kriminaalromaani. See osa oli kõige põhjalikumalt lahatud ja näpunäited kõige asjakohasemad.
 
*Kui sa autorina heldid kohe peale esimest mõrva, siis heida parem heaga sulepea nurka.
Üks mõrv on anekdoot, mitu mõrva on kriminaalromaan! (lk.37)
 
Samas on jama, kui igal lehel on mõni tapetu. See võib ka kirjaniku enda jaoks probleemi kaasa tuua – laibad hakkavad sassi minema!
Raamat sisaldab õpetust, mida teha, et laibad sassi ei läheks.
 
*Detektiiv on võrreldes taptetutega korduvkasutatav. Nagu poekott. (lk.52)
 
Väga head on ka näidisintervjuud. Näiteks spordikirjaniku intervjuu sportlasega. Ei ole vahet, kas sportlane on juba intervjuus ära rääkinud, mida ta tunneb ja milline oli vastane jne. Kui sinul, spordikirjanikul, on küsimused ette valmistatud, siis sina küsid oma küsimused ära!
 
Raamat sisaldab ka palju diagramme, pildimaterjali ning üht korraliku peedisalati retsepti.
 
Kas raamat oli naljakas?
Ei olnud.
Aga miks peaks õpik naljakas olema? Ah?
PS: Autori foto autorit ei suutnud tuvastada.