Hendrik Groen “Rõõm ja rahu”

Minuga on nii, et kui ma näen uut raamatut Hendrik Groenilt, siis ma kraban selle kohe lugemiseks! Muidugi seekord ka (aitäh, Eesti Raamat!) ja ega ma ei pea kunagi pettuma. On ju täpselt teada, mida tema raamatutelt oodata – huumorit, elujaatamist, südamlikkust. Natuke ikka õelust ka, aga hea võidab alati kurja!

Raamatutes, mida ma viimasel ajal loen, on tihti sattunud tegevuspaigaks aiandusühistu. Eks need on kortermajades elavate inimeste hulgas populaarsed ka, sest kuskil pead sa ju omama lapikest mulda, mille sisse oma näpud kevadel ja suvel torgata.
Datšade ja pilpakülade periood on meil Eestis küll möödas, aga ehk jõuame varsti ka ajamajakeste aega, nii nagu Skandinaaviamaades kombeks on.

Selles raamatus tegutseb usin Emma, kes peale abikaasa surma saab maalapikese aiandusühistus “Rõõm ja Rahu”. Nimetus on paraku petlik ja nagu tihti juhtub on ülemused oma kohale täiesti sobimatud ja parajalt nõmedad. Õnneks võtavad ühistu liikmed ennast kokku ja astuvad ebaõiglusele vastu.
Selles raamatus ei ole nii palju huumorit kui Groeni esimestes, salapäevikute raamatutes. Ütlen ausalt, et ei saanud alguses kuidagi raamatuga ühele lainele, aga natuke enne keskkohta käis klõps ära ja edasi lendas lugemine juba kiirelt. Tuli ka huumorit, isegi traagikat ja minu õiglustunne (ning mõne tegelase aias kasvav põõsas) sai raputatud.
Kindlasti sobib see raamat ajahoolikutele, kes praegu küüsi närides sooje ilmu ootavad, et lõpuks toast välja mullatöödele saaks. Võtke ja lugege saabuval lumisel nädalal seda raamatut ja ootamise aeg lendab kiiremini.

Tarmu Kurm “Tinnitus”

Tarmu Kurm “Tinnitus” (256lk. Koolibri)

Alustan sellest, et see muusika, mida siin raamatus iga peatüki lõpus pakuti, oli minu aja muusika. Ma kuulsin ja kuulasin seda muusikat raadiost ja kassettidelt, mõni lugu meeldis (Scorpions “Wind of Change”), mõni käis närvidele (Right said Fred “I`m too sexy”), mõni tuli nüüd uuesti meelde (Sandra “Hiroshima”), mõni on mu lemmikmuusika hulgas siiani (Guns N` Roses “November Rain”). Mis minust täiesti mööda läksid olid diskod ja diskorid. Minu muusika oli lihtsalt teistsugune – Alice Cooper, Aerosmith, Nirvana, Alanah Miles, AC/DC + erinev klassikaline nagu Verdi jne. Aga muidugi ei saanud ma kuidagi ümber ka Roxette`st. 🙂 Niisiis – see muusikalist, mis raamatuga koos käib ja Youtubes üleval on, sai läbi kuulatud ja oli väga lahe nostalgialaks. 🙂 Ainult see oli jube, et kohe peale Nirvana “November Raini” algas Onu Bella “Ma võtsin viina”…

Raamat, mis on tegelikult üsna lühike, koosnes justkui neljast osast:
1. Muusikapalade tutvustused
2. Peategelase Maariuse vanemate kirjavahetus
3. Peategelase elu 17-aastaselt, kui temast sai diskor
4. Peategelase elu 40-aastaselt, kui temast on saanud üks õnnetu keskealine üksi jäänud mees.

Muusikapalade osast ma juba kirjutasin.
Maariuse vanemate kirjavahetus oli huvitav. Mida üks kolmeks aastaks sõjaväkke saadetud noormees oma pruudi suhtes tunneb ja kuidas kodu igatseb ning püüab kodumaast kaugel leida mõnd eestikeelset laulu, mida kuulata. Aga mis temaga koju jõudes juhtus… Peas käis mingi vale klõps? Ei tea.

17-aastase Maariuse lugu oli nagu Holger Puki noortekad. St. hea lugemine, kus oli tegevust ja ärevust ja natuke hirmu ning kõigile diskosõpradele kindlasti kuhjaga äratundmisrõõmu. Lisaks ports head autoripoolset huumorit. 🙂 DJ Suur Jumal tõi mulle silme ette Margus Turu ja tema silmapaistva kuju, kelle ümber kogu aeg palju noori üritajaid tiirles.

See viimane osa, 40-aastasest Maariusest, millega raamat algas ja lõppes, näitab ilmselt üsna hästi keskealise natuke puntras, naise poolt maha jäetud, pudelist tuge otsiva ning kibestunud mehe elu. Mis selle osa huvitavaks tegi, oli doktor Sinib, kelle ilmumise tekitas alati tunde, et nüüd liikusime me unenäkku või paralleelmaailma. 🙂 Ma arvan, et doktor Sinibist saaks hea uue raamatu peategelase. Kuri tohter, kes patsientide unenägudes neile veidraid soovitusi jagab ja inimesed ei saa ärgates aru, kes see oli tõsi või mitte. 🙂 Sellest tuleks vist õudukas.

Mulle meeldib Tarmu Kurmi huumorisoon. Mitmes kohas sain naerda ja suu oli tihti muigvel.
Tema esimene raamat, “Kahe matuse vahel” oli täielik lugemisnauding! Koer nimega Tramm ja loomakliinik Elajas on mul siiani meeles ja äge vanamees Eduard ka. See raamat ei olnud nii minu maitse, kui esimene, aga omaagsetele diskosõpradele kindlasti väga mõnus meenutus ja äratundmisrõõm.
Pildi jaoks oli CD-de riiulist päris huvitav vanemaid plaate kokku otsida. Pole ammu redelit lae alla lohistanud ja neis riiulites sobranud. 🙂

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel”

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel” (155lk. Koolibri)

Mõnus on lugeda raamatuid, mille jooksul on suu kogu aeg muigvel. Täpselt selline see Tarmu Kurmi raamat ongi – meie oma kodumaine Hendrik Groen, Eduardi isikus, mehetegusid tegemas. Või noh, vanamehetegusid tegemas. Sest Eduardil vanust jagub, sõpru jagub ja tegutsemislusti jagub ka. Eriti peale oma matuseid, sest just Eduardi matustega kogu lugu algab.

Kas keegi on kunagi varem ka selle peale tulnud, et enda eluajal matused ära pidada, et siis saaks rahulikult eluga edasi minna? Ei tea, aga Eduard seda tegi ja nentis peale hauast ülestõusmist, et pole kunagi nii elus olnud, kui peale enda matuseid!
Raamatus on 12 peatükki ja igaühes näitab Eduard, et pole asja, millega kõrges vanuses inimene hakkama ei saa! Tõsi – Hiiumaa giidiks igaühel asja pole, eriti sellel, kes Hiiumaast kaugel elab ja seal vaid korra käinud on.
Üks raamat, kus kõik inimesed (ja loomad) lõpuks kopra nägu tunduvad minema, kus koera nimi on Tramm ja loomakliiniku nimi Elajas, ning kus sõidab isepäine GAZ 53, ei saagi niru olla. Nii et tõeline tööpäevaõhtune lugemisrõõm ja ootan huviga, et Tarmu Kurm veel raamatuid kirjutaks!

Bill Bryson ” Jalutuskäik metsas”

(319lk. Eesti Raamat)

Ei ole normaalne, et ühte raamatut loetakse kuu aega – minu puhul vähemalt. No aga selline raamat! Igal õhtul, kui päev läbi sai ja ma oma lugemistooli jõudsin, võtsin selle raamatu mõnusa muigega sülle ja hakkasin lugema. Iga lause oli puhas rõõm ja igas peatükis oli muhelemist ja itsitamist. Selline raamat, mille jätan öökapile ning võtan aegajalt suvalisest kohast lahti ja naudin taas.

Igaüks, kes natuke matkanud on, teab, kuidas see kõik algab – matkatarvete poes. Kus müüjad sulle kõike, mis võimalik, pähe määrida püüavad ja ise pead olema nii tark, et suudad ilmselgelt ebaolulise ostmata jätta. Noh – kes suudab, kes mitte. 😛 Kui on ikka suur seljakott, siis võib eiteamida kaasa tassida.
Nii alustas ka Bill. Lisaks sai ta üsna ootamatult endale mõnusa reisiseltsilise Stephen Katzi, kelle vormi kohta oleks saanud öelda, et ka ring on vorm (aga kui lähed kuskile, kus on karud, tuleb aeglasem kaaslane kasuks…).

Kogu see võrratu loodus, kus nad matkavad, need kummalised inimesed, kellega nad kohtuvad, need kohati päris jõledad hütid, kus nad ööbivad – kõik see kokku on puhas lugemisõnn ja -rõõm! Eriti kui loed mugavas toolis ja liigutad sel ajal, kui teine äkiliselt alanud lumetormi kirjeldab, sooja pleedi all villasokkides varbaid.

Suur matk, kuhu Bill ja Stephen läksid, kulgeb läbi 14 USA osariigi ja seda nimetatakse Apalatši matkarajaks. Selle pikkus on 3500km. Rajal on suuri ohtlikke tõuse ja igasuguseid loomi karudest ilvesteni ja muidugi teisi inimesi. Ilma viimasteta oleks kogu tee läbimine ilmselt palju nauditavam. 🙂
Aga kogu raamat ei ole ainult nali ja naer. Muhedate peatükkide vahel on kirjas ka, mismoodi kaovad metsad ja seal elavad loomad. Ja alati ei ole selles süüdi inimesed, vaid kahjurputukad võivad hävitada terveid metsamassiive.
Lugesin, et raamatust on vändatud ka film, kus mängivad Robert Redford ja Nick Nolte. Seda tahaks küll näha!

*… agressiivse bariabali tõrjumiseks tuleb kõvasti lärmi teha, potte-panne kokku taguda, kaikaid ja kive loopida ning “karu suunas tormata”. (Jah, selge see, professor, Teie järel.) Teisalt, lisab mees igati arukalt,, võib juhtuda, et selline taktika “mõjub karule üksnes provotseerivalt”. No tuhat tänu. Teises kohas soovitab ta matkajatel aegajalt lärmi tekitada, näiteks mõnd laulukest laulda, et karule oma kohalviibimisest märku anda, kuna ootamatult ehmatatud karu on suurema tõenäosusega vihane karu – et siis paar lehekülge hiljem hoiatada, kuidas “lärmamine võib ohtlik olla”, kuna see võib näljase karu, kes teist muidu mööda vaataks, tähelepanu köita. (lk.25)

*Kõik puud olid rüütatud paksu valgesse lumemantlisse, kõik kännud ja kivid kandsid lumemütsi ja meid ümbritses täiuslik, otsatu vaikus, mida on võimalik kogeda üksnes suures metsas pärast kõva lumesadu. Siin ja seal pudenesid okstelt mütsatades alla lumekuhjad, aga ühti muud heli kuulda ei olnud. (lk.96)

Charlaine Harris “Tõelised mõrvad”

(224 Varrak)
Muhekrimi vormis kirjutatud jubekrimi mõrvadega raamat. 🙂
St. kena kohake, külarahvas, suhted ja tegelased olid kõik justkui mõnest muhekrimi raamatust, aga siis kui toimunud mõrvu kirjeldama hakati, oli muhe niuhti! kadunud.

Aurora Teagarden on ühes väikeses USA linnakeses raamatukoguhoidja ja osaleb ka kohalikus Tõeliste Mõrvade Klubis. See on koht, kus tutvustatakse üksteisele tõeliselt toimunud mõrvu ja arutletakse, mismoodi need toime pandi. Kõik on kena kuni üks klubiliige mõrvatakse, jäljendades tõelist mõrva, mida klubi sel päeval arutama pidi.
Ja siis läheb Midsomeriks kätte…

Mulle meeldis! Meeldis, mismoodi lugu on kirja pandud. Meeldisid karakterid, meeldis huumor, meeldis see, kuidas ma pidasin surmkindlalt mõrtsukaks hoopis valet inimest ja lõpp tuli üllatusena. Auroral tekkis raamatus ka armastuskolmnurk ja tema suhtumine sellesse oli vägagi ootamatu ja hämmastavalt rahulolev, nii et eks näis, mis sest edasi saab.
Oli natuke üllatav, et kohalik politsei kergelt koba oli ja Aurora ise pidi mõrva(de)l sarvist haarama. Aga muidu poleks see sari ju Aurora Teagardeni müsteeriumid.

Ei meeldinud, et peategelase hüüdnimi oli Roe… Eestikeelsena ei kõla just kõige kenamalt ja häiris natuke, st. Aurorast hakkas natuke kahju. 🙂
Nimeteemast veel – ei saanud mina aru, mis selles nimes – Aurora Teagarden – nii kummalist või veidrat on, et selle peale naeru kihistatakse või kulmu kergitatakse. Ilmselt mingi ameeriklaste nali, millest me ei peagi aru saama.

Selles sarjas on välja antud 10 raamatut, pluss lisad, nii et loodetavasti saame meie ka neid kõiki eesti keeles lugeda.
Hästi lahedate kaantega Inglismaal välja antud sari:

Sari, mille kaanepilte meil kasutatakse:

Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 26: Raamat, mille pealkirjas on 4 sõna.
Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” (368lk. Tänapäev)

Alustasin aastat küll ühe tellise lugemisega, aga paralleelselt loetud kõhnem raamat sai enne läbi.
Muhe lugu Pensionärikambast, kes hakkavad vanadekodu halbade tingimuste pärast mässama ja otsustavad, et vanglas on palju parem elu, kui vanadekodus. Seega – tuleb sooritada kuritegu ja minna vangi!
Täpselt minu mõte – kui vanaduses elu raskeks muutub, siis vaja üks kuritöö toime panna ja riigi kulul elama minna. 😉 Kuigi aasta lõpus ilmus uudis, et vangimajadest kaotatakse raamatukogud ära. See võib osutuda probleemiks, sest ilma raamatuteta oleks küll nadi vana ja vangis olla.

Raamatu esimene kolmandik oli lõbus ja sai isegi kõva häälega naerda turtsuda – Stockholmi Grand Hotelli printsess Liliani sviidis elutsemine ja kanepiaurudes saunas istumine olid tõsiselt üle võlli. Keskosa vajus veidi ära ja tekkis tunne, nagu oleks autoril väike kirjutamismõõn tekkinud. Samas järele mõeldes – ega ta ei saanudki ju kirjutada, mismoodi penskaritel vangis jube lõbus oli, see oleks päris vanadekodude asukatele kummalisi mõtteid pähe pannud.
Lõpus saadi tegevus jälle käima ja kuigi naerda enam väga palju ei saanud, võis imestada, kui juhm oli selle raamatu politsei!
Ega see raamat polegi loetav neile, kes otsivad raamatutest puhast loogikat ja faktivigu. See on lõbus meelelahutus, mis paneb mind nüüd kergelt muigama iga kord, kui  rulaatoriga mammit tänaval näen. Muidugi tasakesi, omaette muigama, et teised ei näeks, sest kes pole lugenud, ei teagi, mida muiata!

Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost”

Teema 50: Raamat, mille tegevus toimub sõja ajal
Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost” (259lk. Varrak)

Nägin esmalt seda hiilgavate sarvedega kitse. Ja siis vikerkaari ja päevalilli, lugesin pealkirja ning autori nime ja mõtlesin: Uus Eesti ulmekas! Vaja lugeda!
Liigutasin raamatu lugemist ootavate raamatute nimekirja ja sinna ta mõneks ajaks jäi. 

Kuni sai puhkamas käidud, koju tuldud, puhkusel tehtud fotod üle vaadatud, mägrapilt Hobifotograafide gruppi lisatud ja …

Ja sinna alla kirjutas kommentaari selle raamatu autor. Kirjutas sellise kommentaari, et tema pidi õnnest lendu tõusma, kui eelmisel suvel looduses mäkra nägi, aga: “Nüüd mõni longib lihtsalt laisalt vilet lastes niisama ringi ja saab nagu muuseas kaadrisse sääse, kes mäkra pesasse lohistab ja puha!!!”
https://www.facebook.com/groups/Hobifotograafid/permalink/2775738312438311/

Ma naersin südamest, marssisin järgmisel päeval peale tööd raamatupoodi ja tõin selle “hullu kitsega” raamatu koju. Palju õnne mulle, see oli väga õige otsus!

Hakkasin lugema ja üllatusin, sest kogu raamat oli ulmest ikka väga-väga kaugel!
Raamat algab aastal 1921, kus reederihärra Heinrich Blau oma uut, neljandat laeva, veeskas. Tarbiti parasjagu palju karjajaaku, ning peo lõpuks polnud enam vahet, kes saks, kes töömehest eestlane.
Sel ajal oli raamatu peategelane Liisa alles laps ning tegi tempe koos oma väikese õe Hilda, naabripoisi Tambeti ning härrastepoja Viktoriga. Laste esimene ohver oli Heinrich Blau uhke Ford-T.

*Korraga paistis, nagu oleks auto elustunud. Mingi võrin kostis selle seest. Ja siis, nii uskumatu, kui see oli – auto raputas ennast. Täpselt nagu nende endi Pitsu kodus, kui märjaks sai. Eest hakkas rappumine peale ja liikus kiiresti tagumisse ostsa välja. Pitsu viskas pärast raputamist külili, aga auto jäigi omaette võbisema. (lk.11)

Aeg läks, Liisa kasvas, ning saabus Tallinna. Reederiproua oli kunagi ammu ettevaatamatult vihjanud, et Liisast võiks neile suurena teenija saada, Liisa jättis lubaduse meelde ning kui leer läbi võttis oma santsukasti õlale, ning läkski Tallinna.
Sinna, kus maja kõrval pidi olema tema unistuste klaasist laube!

*”Kallis ema ja õde Hilda. Linnas on väga huvitav olla. Minul läheb päris hästi. Kohta ei ole veel saanud. … Korteris olen reederiperes. Praegu pole neil teenijat vaja. Neil on juba üks Tiiu. Väga vana küll, aga sünnib veel mitu aastat tarvitada. Viinaviga on natuke küljes. Reederiproual ka.” (lk.30)

Lugu liigub Liisa ning tema lähikondlastega kaasa, läbi heade ja rikaste aegade, läbi sõdade ja küüditamise, lõpuks tagasi Eestisse.
Väga mõnusa huumoriga kirjutatud raamat! Ilmse soojuse ja sümpaatiaga kõigi, isegi kõige ohmumate tegelaste vastu. Ei ühtegi pikka nõretamist kellegi kurva saatuse üle. Mis on olnud, see on olnud. Elu tuleb edasi elada isegi siis, kui otsused elamiseks peavad olema kaalutletud ja ei järgi alati südant.
Oi, kuidas ma naersin lugedes peatükki, kus mehed kukele kiremist õpetavad ja teist peatükki, kus kapten Kiljagin Liisale kosja läks! 😀

Uurisin kirjanikuhärra teiste raamatute kohta ka. Temalt on ilmunud lausa 7 lasteraamatut. Lähiajal vaatan, kas needki on samasuguse mõnuga kirja pandud kui Nebošovo raamat.

Kaanekujunduse üle murdsin ma pikalt pead. Loen ja loen, väga hea lugemine, aga no see kits ja vikerkaared ja päevalilled? Kuni lõpuks tuli ka see peatükk, kus kahest väga erinevast asjast – raamatust ja kaanepildist – üks sai. Oli hea üllatus, tuleb tõdeda. 🙂

Sellest, kuidas “Uudised Nebošovost” sündis ja kuidas sellest tänu Krista Kaerale kõik lugejad osa saavad, kirjutab Indrek Silver Einberg oma blogis:

http://illustraator.com.klient.veebimajutus.ee/uudiseid-nebosovost/

Tre-raadio lehel saab ka raamatust katkendeid kuulata, aga ma soovitan ikka kogu lugu läbi lugeda! Igal juhul liigub see raamat minu selle aasta parimate lugemiselamuste hulka.

„Uudiseid Nebošovost“ on Varraku loetuim algupärand. Lisatud KATKENDID!

*Hunt ärgitas nagu veelkord ulguma, jättis siis pooleli ja pööras pea Liisa poole. Ta teadis kogu aeg, et ma siin olen, taipas Liisa. Millegipärast tükkis õige arglik naeratus suule ja justkui kivid oleks rinnalt võetud. Liisani jõudis märgade luhtade ja lume alt pääsenud mulla lõhn. Kevad, tähendas ta endamisi, ja hunt. … Kaugelt kostus bajaanimängu. Liisa pööras pead, ja kui uuesti hundi poole vaatas, oli loom juba jäärakusse kadunud. Viiv hiljem kerkis ta jääraku teisele kaldale, tintmusta varju kaasa vedades, kuu kasukat valgustamas. Siis kadus männinoorendikku. Bajaan vakatas, ja nüüd polnud enam ühtegi heli kuulda. (lk.157)

Werner Bergengruen „Poplavkin ja teised jutud“

Werner Bergengruen „Poplavkin ja teised jutud“ (56lk. Kultuurileht)
Tõlge Mati Sirkel, 2019.a.

Ma pole jupp aega ühtegi LR-i sarjas ilmunud raamatut kätte võtnud ja läbi lugenud, aga see siin pani mõtlema, et võiks ikka tihemini lugeda küll. Sest see raamat on täpselt sellises stiilis, mis mulle nii väga meeldib! Nagu üks 19. sajandi venelane ise kirjutaks – ausalt, julgelt, häbi ja pettumusi rängalt üle elades ja allaneelates.
Raamatukese esimene lugu, Poplavkin, on kindlasti mu lemmik ja jääb veel pikaks ajaks meelde. Sellest oleks saanud kena keskmise pikkusega romaani kirjutada! Kuigi loo algus kulges armsasti, ütles minu liigne fantaasia kuskil keskel, et siit head nahka ei tule ja nii ta ka läks. Täitsa rumal situatsioon, millesse vaene Alaskal elav Poplavkin oma “kirja teel tellitud pruudiga” sattus, oleks saanud väga heaks ja hullupööra naljakaks raamatuks! Kujutasin seda lugu Vladimir Voinovitši sule läbi kirjapanduna ja mugistasin omaette naerda.
Siiralt kahju muidugi asjaosalistest endist. 
Teised lood olid ka toredakesed, eriti tubli oli rikas vanahärra, kes oma rahanäljas sugulased pika ninaga jättis. Aga ilmselt ei jää nad kauaks meelde. Ühe lehekülje pikkused lookesed ei vaja erilist süvenemist, tuhisevad silmadest sisse, ajukäärdude vahelt läbi ja kõrvadest välja, et teha ruumi hoopis pikematele ja paksematele kirjatükkidele.

Weedon Grossmith, George Grossmith “Mõttetu mehe päevaraamat”

Weedon Grossmith, George Grossmith “Mõttetu mehe päevaraamat” (248lk. Rahva Raamat)
Tõlkinud: Bibi Raid, 2019

Ma armastan brittide huumorit! Jerome`i “Kolm meest paadis” ja kõik tolle raamatu järjed ja see päevaraamat siin oleks nagu ühest huumorisarjast.
Natuke porisev-torisev härrasmees, kes armastab oma naist, on hädas oma uuendusmeelse pojaga ja katsub hakkama saada oma kahe sõbra ning nende sõprade ja sõprade sõpradega.
Muhe, viisakas mees, kes lubab endale siiski aegajalt rõõmustamist, kui mõnel tuttaval aga ebameeldival tegelasel investeering kehvasti läheb aga on hirmsasti häiritud, kui keegi kahtleb tema pere seisuses ning jätab ajalehes märkimata, et ka teda ja tema prouat on kutsustud tähtsale ballile.
Mõnus lugemine!

Hallgrímur Helgason “The hitman’s guide to housecleaning”

Teema 34: Islandi kirjaniku raamat
Hallgrímur Helgason “The hitman’s guide to housecleaning” (257lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

Ma ei oodanud ühelt islandi kirjanikult sellist raamatut!
Peategelane on Toxic, horvaadi maffia palgamõrtsukas New Yorgist, kes on edukalt maha nottinud juba 66 inimest, aga astub 67. ämbrisse, sest see on politseinik. Toxic peab kaduma. Niisiis põgeneb ta kiirelt lennujaama, et kodumaale tagasi lennata, aga märkab seal tugevdatud politseivalvet. Mida üks mõrtsukas teeb? Tapab lennujaama WC-s pastor Friendly, kes natuke tema moodi välja näeb, ning lendab jumalasulasena Islandile, kus head pastorit juba pikisilmi oodatakse.
Maa, kus ööd on säravad ja tüdrukud on pikad – või oli see vastupidi, Toxicule ei meenu.

Naersin nii mõneski kohas südamest, sest autori huumorisoon on sama vildakas kui minu oma. No näiteks arutleb Toxic Islandi poole lennates kaptenite kokpiti-monoloogide üle reisijatele, et need on kõik mingis tundmatus keeles, “airish” nimetab ta seda, mis tundub talle kui ladinakeelne palve jumalale, et neil lubataks üle isanda muru lennata.
Ja miks karjuvad islandlased lennukis juues “skull”?

Pere, kus teda oodatakse, on kohalike teleevangelistide oma ja Toxic koperdab rõõmsalt islandi nimede otsa, mida tema horvaadi keel hääldada ei suuda. Gudmundur (edaspidi Goodmoondoor) ja Sigridur (edaspidi Sickreader). Ja neil on tütar Gunhildur (edaspidi Gunholder) ning poeg Thordur (edaspidi Torture).

Ütleme nii, et Toxicul pole enda uues nahas just kerge. Tema palgamõrtsuka suhtumine ja keelekasutus trügib alatihti isa Friendly huultele ja tekitab peaaegu paksu pahandust. Peaaegu, sest Toxicul on õnneks kiire reaktsioon, et asju siluda.

Raamatus on mitmel korral juttu ka Eurovisioonist, mida kõik islandlased põnevusega vaatavad – 99% saarerahvast istub sel õhtul telekate ees.
Sel aastal viivad trofee koju “punt kisavaid, Halloweeni kostüümides soomlasi”.

Aga Toxic ei jää igavesti isa Friendlyks. Tapmine tuleb välja ja vaese horvaadi elu läheb kibedaks. Aga mitte vähem naljakaks. 🙂
Nalja ja äparduste kõrval kirjutatakse ka sõjast ja Tomislavi sõdurielust enne seda, kui temast palgamõrvar Toxic sai.

*Ainult siis, kui riigis on olnud üle 50 sõjavaba aasta, hakatakse muretsema millegi sellise üle, nagu õhukvaliteet baarides.

*Islandi suvi on nagu külmkapp, mille uks on kuueks nädalaks lahti jäetud. Valgust on ja jää on ära sulanud, aga tõeliselt soojaks ei lähe kunagi. Külmkapp on ja jääb külmkapiks.