Bobbie Peers, William Wentoni raamatud

Bobbie Peers, kirjastus Helios
“Lüriidiumivaras” 208lk.
“Krüptoportaal” 224lk.
“Orbulaatoriagent” 208lk.
“Maailmalõpugeneraator” 192lk.
“Kaoseparalüsaator” 200lk.
“Tsentrifugaalkatastroof” 184lk.

Minu aprill möödus koos 13-aastase koodimurdja William Wentoni ja tema sõpradega. Samal teemal kuue raamatu järjest läbilugemise tulemuseks oli, et küsisin terrassi puhastama asudes abikaasa käest, kuskohas meil see terrassibot asub? Kes on lugenud, teab, mis või kes on botid. 🙂
Terrassibot sai ka pildile.

Tuleb tunnistada, et kogu see sari olid nauditav lugemine!
Mu meelest ei ole raamatutel piire, st. lasteraamatuid võivad vabalt lugeda ka täiskasvanud ja neid samuti nautida kui seltskond, kellele need mõeldud on. Lisame siia selle, et põhitegevus toimus Londonis (kas pole mitte London üks parimatest parim paik maailmas, kuhu oma raamatu tegevus planeerida!?) ja kõigis raamatutes oli ka parasjagu muhedat huumorit.
William on nutikas poiss, aga teda ei ole kirjutatud uljaks imelapseks, st. olenemata oma koodimurdmise oskustest ja suurtest võimetest, on ta lihtsalt üks tore poiss, kes armastab oma vanaisa, ema-isa ja sõpru. Kes aegajalt kahtleb, kas ohverdada tuleks pigem pere ja sõbrad või terve maailm ja kes kardab oma vaenlasi.
Mis natuke häiris oli see, et iga kord, kui Williamiga midagi hirmsat juhtus, läks kõik mustaks, peatükk lõppes ja uues peatükis ärkas ta juba kuskil turvalises paigas. Nii et kui elu kisub jubedaks, suruge silmad kinni ja hommik on õhtust targem!

Mu lemmik oli 4. osa, “Maailmalõpugeneraator”, sest see meenutas mulle Wellsi “Maailmade sõda”. Ja viimases osas, “Tsentrifugaalkatastroofis”, oli tunda Stargate Universe`i Destiny nimeliselt kosmoselaevalt tuttavaid vihjeid. Aga need tekitasid just sellise mõnusa koduse tunde, et “ma tean seda, ma olen seda lugenud/näinud!”.

Ahjaa – viimast osa ei tohi vandenõuteoreetikutele lugeda anda. Jumal teab, millise lambi see neil põlema lööb ja millised uhked uued ideed pähe paneb! 😀
Suurepärane sari!

Scott Kelly “Visa hing. Üks aasta kosmoses”

Nutikas raamatukoguhoidja MAI: Selles raamatus räägiti pidevalt mingitest lendavatest masinatest …
Scott Kelly “Visa hing. Üks aasta kosmoses” (408lk. Ühinenud ajakirjad)
Tõlkinud Tanel Saimre, 2018. aasta.

Läbi raskuste tähtede poole! Sõna otseses mõttes.
See oli lihtsalt nii hea raamat, et ma lugesin ja nautisin iga sõna, mis seal kirjas oli.
Astronaut Scott Kelly liigub selles raamatus läbi terve kosmoses oldud aasta, aga kirjutab vahepeal ka peatükke, mismoodi ta üldse lendamise ja kosmoseni jõudis.
Mina olen alati ette kujutanud, et kosmonaudid – need on lapsest peale suured oivikud, lähevad cum laude koolist kooli, on alati eeskujulikud jne. Aga vaat ei ole! Selle raamatu autor oli teismelisena paras totu. Õppida ei viitsinud, kukkus koolidest välja, nägi kurja vaeva, et mõni kolledž ta üldse vastu võtaks. Hilinemisega pähe tulnud mõistus ja peale seda äkitselt saabunud tohutu töötahe ja edasitrügimine. Mis läks s******, see tuli kohe uuesti teha.
Ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi! 

Väga lahe oli see, et Scotil on ka kaksikvend. Niisiis kasutati neid tihti ära, et teha ühtemoodi katseid. Ühele maapeal, teisele kosmoses. Vendadel oli omavahel kokkulepe – samal ajal nad taevas ei ole. Üks neist hoolitseb maapeal mõlema perekonna eest.

Mind hämmastas, kuivõrd pisikestest asjadest oleneb kosmosejaamas ellujäämine. Näiteks kraabib kruvi veidi juhet ja tekibki häire. Kui hoolega oli vaja kaaluta olekus absoluutselt kõike kinnitada. Kujutage ette, et avate toas voodil oma kohvri. Midagi ei juhtu. Aga kaaluta olekus lendab avamise hetkel kogu kohvri sisu mööda ruumi laiali. Nüüd kujutage ette, et keegi oksendab kaaluta olekus ilma, et ta oleks jõudnud vastava koti haarata …
Kui palju mõjub kaaluta olek inimese tervisele. Silmanägemine pidi alguses oluliselt kehvemaks muutuma. Meestel kummalisel kombel rohkem kui naistel. Kelly juurdleb, et kas esimene Marsile startiv ekspeditsioon koosnebki vaid naistest, sest nemad peavad kaaluta olekus paremini vastu?

Läbi ja lõhki erakordselt huvitav lugemine, kus räägitakse nii astronautide kui kosmonautide traditsioonidest, kosmosejaama USA ja Venemaa osade erinevustest kui ka sellest, mismoodi kõrgel taevas olles maapeal olevate peredega suheldakse. Mitte üks igav lause kogu raamatu peale!

*Ühel hetkel seisime täiesti liikumatult stardiplatvormil, järgmisel aga kihutasime taeva poole kiiremini kui ma uskusin. Ma olin rihmadega kinnitatud kaubarongi külge, mis oli rööbastelt maha sõitnud, kiirendas end kontrollimatult ja mida raputati jõuliselt igas suunas. Vähem kui minutiga kiirendasime me paigalseisust ülehelikiiruseni.

*Avakosmoses toimub päikesetõus iga 90 minuti tagant. Kui päike paistab, on tohutult palav. Kui päike kolmveerand tundi hiljem kaob, on põhjatult külm. Saja kolmekümnest kuumakraadist saja kolmekümne külmakraadini vaid mõne minutiga. Ja minu kohal pöörleb majesteetlikult maakera.

Üks tähtis asi veel: Koos raamatu ostjatega toetab kirjastus Ühinenud Ajakirjad Eesti kosmoselaeva ESTCube-2 lendu.

Lauren James “The loneliest girl in the universe”

Teema 51: Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib/mida armastad.

Lauren James “The loneliest girl in the universe” (290lk. Walker books)

Romy on sündinud kosmoselaevas. Aasta on 2067, ta on 16-aastane ja suundumas planeedi Maa 2 poole.
Ta on laeva komandör, ihuüksi, sest kõik teised laevas on surnud.
Kirja jõudmine Maale võtab aega 1,5 aastat.
Ühel päeval saab ta aga sõnumi, et Maalt on välja saadetud veel üks laev. Moodsam, kiirem, komandöriks noormees, varsti laevad kohtuvad.
Kaks noort hakkavad omavahel kirjutama, Romy armub, ja siis läheb äkki kõik valesti.
Mis on tõsi, mis kujutlus, kes valetab?

Raamatu algus oli aeglane ja hoolimata Romy üksildusest päris toredake. Armumine on roosiline, nii et ma korra mõtlesin, et ei või ometi olla, et see lugu ongi lõpuni niisugune roosamanna, et kaks noort kuskil kaugel kosmoses asustavad uue planeedi, saavad karja lapsi ja elavad igavesti õnnelikult.
Ei olnud. Muutus tuli ja kaunis karm. Goodreadsis on kirjutatud, et mida vähem sellest raamatust enne lugemist teada, seda parem. Eks ta nii ongi.

Ma mõtlesin lugedes Romy kirjade peale – tema, kes ta on sündinud kosmoselaevas – ta ei ole kunagi tundnud, kuidas päike tema naha soojaks kütab. Kuidas tuul juustes puhub. Kuidas linnud puudel laulavad. Kuidas õhk on külm ja sajab lund. Mis tunne on hoida süles kassi või silitada koera.
Sellised raamatud tuletavad jälle meelde, kui head on need väiksed igapäevased asjad meie ümber.

Tore noortekas! On armastust, reetmist, võitlust, lootust.
Ja universum on see, mis mulle siin pealkirjas meeldib! Kogu oma saladustega.