M.C. Beaton “Ränduri surm”

Teema 34: Raamat, mille pealkirjas on sõnad “elu” või “surm”.
M.C. Beaton “Ränduri surm” (181lk. Tänapäev)

No mis ma nüüd kirjutan sellest Hamishist, keda kõik armastavad (või vihkavad), olenevalt olukorrast. 🙂
Kaks aastat tagasi lugesin kolm raamatut jutti ja oli lahe! Praegu lugesin selle ühe ja oli igav. Ilmselgelt pole pärast sünget ja põhjalikku politseitööd täis nordic noiri lugemist mõtet sellist kreemikoogikrimkat kätte võtta, sest kõik on nii lihtne, kenake, pinnapealne ja tegevusetu.

Hamish läheb ja leiab laiba, läheb ja leiab peidetud asitõendid, arvab ära mõrtsuka, püüab ta osavalt võrku, noomib kohalikke prouasid ja muuhulgas ka kihlub.
Kes mulle aga hirmsasti meeldis oli abipolitseinik Willie! Miks? Sest see mees koristas jaoskonnas ja Hamishi juures ja igalpool mujal nii kui võimalus avanes! Mul oleks sellist vaja, siis ei läheks kallis lugemisaeg raisku, keegi teine tegeleks tolmurullide karjatamisega.

Ühesõnaga – leebe krimka nunnu uurijaga, vererõhku ei tõsta, mõtlemisvõimet ei erguta, tekitab hea une.

Stef Penney “Under a Pole Star”

Teema 12: Raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel.
Stef Penney “Under a Pole Star” (608lk. Quercus)

Ma olen lummatud! Tõesti väga hea raamat 19 sajandi lõpu armastusest mehe ja naise ja Arktika vahel. Tolle aja naise rollist ja püüdlustest, erinevate meeste erinevatest suhtumistest naistesse, eskimotest, karmist Gröönimaa talvest, avastustest, õnnest, kurbusest, hingesegadusest, erinevate kultuuride tavadest.
Aga kõigepealt ikka armastusest.

Raamat algab nagu Titanicu film – vanaproua viiakse kohta, kus ta tüdruku ja noore naisena olnud oli, ning päev päevalt meenuvad talle seigad oma elust.

Kui Flora saab 12-aastaseks, sureb ta ema. Isa ei suuda välja mõelda, mida tütrega teha ja nii võtab ta lapse oma vaalapüügilaeva retkele kaasa. Inglismaalt kaugele põhja, jää ja karmide meeste keskele. Isa on mures, aga Flora armub sellesse kaugesse üksildasse kanti. Ta käib isaga Gröönimaal mitmeid kordi, sõbruneb eskimotega, õpib nende keelt.
Kui Flora saab 16-aastaseks, ei peeta teda enam lapseks ja isa keeldub teda edaspidi kaasa võtmast. Laps laevas on üks asi, naine laevas meeste keskel on teine asi.
Flora vannub, et ühel päeval on tal enda ekspeditsioon ja ta läheb tagasi põhja!
Ajakirjandus on pannud talle nime: Lumekuninganna

Jakob on 6-aastane ja ta elab koos vennaga USA-s. Nende vanemad on surnud ja poistel on kasupere. Elu ei ole kerge, aga õnneks kaitseb ja aitab teda vanem vend Hendrik. Poissi huvitab geoloogia ja fotondus. Ta läheb ülikooli ja õpib hästi. Jakobi salajaseks unistuseks on minna Gröönimaale, sinna kaugele ja külmale, tundmatule maale.

Nii Flora kui Jakobi elus on armumisi, tuliseid pisaraid ja otsuseid, mille tegemise üle nad alati õnnelikud ei ole. Kui Jakobil õnnestub end Gröönimaale minema laeva meeskonda saada, siis Floral naisena on selleks vähe võimalusi. Õigemini küll vaid üks võimalus – panna kokku enda ekspeditsioon. Ta käib ülikoolis, õpib meteoroloogiat ja võib ennast ekspeditsioonil teadlasena rakendada.
Aga see vajab tohutul hulgal raha!
Noor naine kohtub kena mehega, ei armu temasse, aga tunneb sümpaatiat. Mees kosib ta endale naiseks ja äkki avanebki Lumekuningannal võimalus sõita põhja!

See on sissejuhatus.
Nüüd algab lugu reisidest, teede ristumisest, kibedatest pisaratest, võrratust Gröönimaa loodusest (st. jääväljadest), polaaröödest, eskimote elust ja armastusest, suurtest pettustest, visadusest ja armastusest.
See kõik on nii suurepäraselt kirja pandud, et raamatut lugedes oleks nagu ise nende tegelaste elusid elanud ja nendega koos otsuseid teinud. Kui palju probleeme jääks elus olemata, kui inimesed ei keerutaks, ei mõtleks üle ja oleksid üksteise vastu lihtsalt ausad!
Aga siis ei oleks ka selliseid lugemiselamusi.

Selles raamatus on ka omajagu erootikat. Erootikat selles heas, vanaaegses mõttes, kus pilgud tähendasid nii palju, kus käte puudutuse peale punastati, kus lahtiriietumiseks läks kohutavalt palju aega, sest kihte seljas oli nii palju ja kus seks oli midagi erilist.

*He notices the honey-colored skin of her neck where it vanishes into her dress, the spirals of dark hair escaping from her bun. The way her bodice moulds itself over her  little pointed breasts. His throat constricts with lust. He focuses on his coffee, horrified, embarrassed…
She moves her fingers until they rest lightly against his hand on the table. Even the clock holds its breath. Flora draws her hand away, and they both sit back, looking around the new world they are in.

Lugesin üllatusega, et Stef Penney ise on agorafoob, st. inimene, kel on foobia suurte avatud pindade ees. Ta kirjutab, et ei suudaks kunagi ise taolistes kohtades käia, aga see ei takista tal oma raamatutes kirjeldamast Gröönimaa jäälagendikke ja laiu avatud veevälju.

Ühel päeval tulin ma töölt koju ja ust avades tundsin tugevat värske kurgi lõhna. Mulle on see alati seostunud kevadega. Raamatus aga räägitakse, mismoodi tuntakse ära jäämägede lähenemine – need pidid lõhnama värske kurgi järgi. Seda tahaks ma küll tunda!

Stef Penney`lt on eesti keeles ilmunud raamat “Huntide hellus”.
Seda ei ole ma veel lugenud, aga varsti-varsti saab loetud.
Ma loodan väga, et “Under a Pole Star” tõlgitakse eesti keelde! Aga kes inglise keeles loeb, siis soovitan kätte võtta ja loodan ,et naudite seda samamoodi kui mina nautisin.

Raamatut oli tore kohalikel jääväljadel pildistamas käia 🙂
Valge jäälagendik sillerdas päikeses ja hiljem tuli tugev tuul. Minu väike Gröönimaa!

 

M. C. Beaton – kaks raamatut

M. C. Beaton “Hamish Macbethi jõulud” (108lk. Tänapäev)
Raamat, mille tegevus toimub Jõulude ajal.

Tõeliselt muhe ja tore jõuluraamat 😀
Kadunud kass, jõulupuu ja jõulutuled ühes torisevas ja kummalises Šotimaa külas. Ja siis saabub jõuluime. Väga mõnus lugemine oli! Peaks vist teisi Hamishi raamatuid ka lugema.

 

 

 

 

M. C. Beaton “Apla naise surm” (180lk. Tänapäev)
Naiskirjaniku kirjutatud raamat

Lugu jubeda käitumisega paksust naisest, kes sööb ja sööb ja sööb ja sinna vahele targutab ja kõik vihale ajab. Kuni ta lõpuks maha lüüakse.
Kiire krimka, igav ei olnud, eriti huvitav ka mitte.