Eduardo Mendoza “Gurbilt teateid ei ole”

Eduardo Mendoza “Gurbilt teateid ei ole” (159lk. Toledo, tõlkis: Maarja Paesalu)

Gurb.jpg
Nüüd sattusin küll piruka otsa 😀 Ulmekomöödia on selle raamatu žanri kohta kirjutatud ja seda ta tõesti on.
Tulnukad ise on ju juba parajalt jabur teema, aga siin raamatus juhtub nendega veel hulga apsakaid ka. Kasvõi kõige alguses, kui kaks tegelast alles saabuvad ja peavad erilist tähelepanu tõmbamata rahva sekka sulanduma. Kuidas seda kõige parem teha on? Võtta endale kohaliku popidiiva kuju muidugi!
Gurb on see õnnelik, kellest suur täht saab ja ta sukeldub kohe kohaliku elumere lainetesse. Kogu raamat koosneb aga tema kaaslase tegevuslogist, kui ta üritab Gurbi üles leida ja selle tegevuse käigus inimolenditega lähemalt kokku puutub.
 
Hakkasin raamatut lugema ja jõudsin varsti äratundmisele, et kõige targem on lugedes mõte välja lülitada ja lihtsalt vooluga kaasa minna. Tulnukas, kes võtab üksteise järel erinevaid kujusid (Rooma paavst ja mustanahaline Luciano Pavarotti nende hulgas), imestab pidevalt kohaliku rahva kummalise tegutsemise ja väljanägemise üle.
Näiteks on ta väga üllatunud, et inimeste pikkus ei muutu, kui nad pikali heidavad!
Ta paneb tähele, et üks jalgadest või mõni muu väline kehaosa (näiteks tagumik), peab inimesel kogu aeg maapinnaga kontaktis olema. Hõljuda ei tohi kui tähelepanu äratada ei soovi.
Tulnukas märkab, et inimesed kasutavad liikumiseks mitut liiki ühistransporti, mis võistlevad omavahel aegluses, ebamugavuses ja halvas lõhnas. On ka õhus lendavad teatud tüüpi bussid, mida kutsutakse lennukiteks ja mis püsivad õhus tänu teatud tüüpi pühakutele, kelle nimed on lennukikerele kirjutatud. Lennukis veedetakse aega niimoodi, et näidatakse üksteisele oma sokke 🙂
 
Tulnuka lemmikroaks saavad churrod (guugeldamsie tulemus andis mõista, et need võivad tõesti head olla) ja ta armub oma naabrinaisesse. Natuke inimesi uurinult saab ta aru, et naistele meeldivad lilled ja loomad, nii et ehk oleks hea mõte saata naabrinaisele üks roos ja kaks tosinat dobermanni?
 
Ühesõnaga – see on naljakas ja ajuvaba lugemine, mis paneb nii mõnegi asja üle mõtlema. Kas me inimestena ikka saame kogu aeg aru, mida me teeme või käitume lihtsalt mingite kummaliste mallide järgi?
 
PS: mulle meeldis, et tõlkija on tuntud hispaanlasi joonealuses selgituses eestindanud. Näiteks on raamatus koht, kus tulnukas ja tema sõber on võtnud endale don Jose Ortega y Gasseti ja don Miguel de Unamuno kuju. Joone all on selgitus, et mehed näevad nüüd välja nagu meie Tammsaare ja Vilde.
Asi kohe selge, eksole! 🙂

Torcuato Luca de Tena “Jumala käega kõverdatud read”

31/53 Teema 10: Raamat, mille tegevus toimub haiglas.
Torcuato Luca de Tena “Jumala käega kõverdatud read” (Eesti Raamat, 374lk)1936387_1178424515515057_4913262587265707716_n

Selle raamatu haigla asub Hispaanias – Fuentecilla Jumalaema Psühhiaartiahaigla, kus elab ühe 800 hullu.
Ühel päeval saabub haiglasse Alice Gould, kes ei ole mitte tavaline patsient, vaid detektiiv. Ta on võltsinud enda haiguslugu, et elada hulluna teiste hullude hulgas, selleks, et avastada end haiglas peitev mõrvar.
Alice kohtub erilisi inimesi, eriliste nimedega, nagu Üheksa Universumi Teooria Autor, Meeselevant, Kiikuv Tüdruk, kaksikud Romulus ja Remus. Naine ise on tähelepanelik, taipab palju, suudab hästi läbi saada nii patsientide kui “valgete kitlitega”. Läbi tema silmade näidatakse lugejatele maailma, kuhu vähesed (õnneks) ise satuvad, aga mis on kohati nii kohutav, et lugedes hakkas valus…
Aga see, kes Alice ise tegelikult on, selgub alles romaani lõpus.

Selleks, et seda raamatut kirjutada, läks Luca de Tena ise hulluna psühhiaatriahaiglasse. Raamatu tegelaskujud on kirjutatud maha inimeste pealt, keda ta haiglas olles nägi. Neile on lisatud väljamõeldud lood ja saatused. Lugeja saab, peale äärmiselt huvitavalt kulgeva loo, palju teada ka psühhiaatriast.
Näiteks on olemas selline asi, nagu skisofreeniline padi. Raamatus on see padi pandud Unimütsi pea alla. Mees magas, nagu oleks ta pea kõige tavalisemal padjal. Kõrvalseisja nägi ta pea all vaid tühjust, aga mehe jaoks oli padi olemas.
Üks sündmus sellest raamatust:
Kord viib haigla personal peaarsti käsul ligi 300 patsienti jalutuskäigule. Ettevõtmine on hullumeelne ja kardetakse, et see ei lõpe hästi. Matk kulgeb siiski suuremate sekeldusteta, kuni juhtub üks üsna süütu väljanägemisega asi – nimelt jalutab neile vastu lambakari ja lammaste juurde lastakse talled, kel oli saabunud söögiaeg. Hullude armee jäi nende vahele, nii et ühel pool uted, teisel pool talled ja saabus segadus – kes karjus, et väikesed söövad suuri ja varsti hakkavad nad neid endid sööma, kes määgis lammastega võidu, kes kahmas mitu talle kaenlasse ja pistis punuma, kes ajas talled uttede juurest minema, et ise nende piima imeda, kes pakkus talledele imemiseks enda rindu… Millega see lõppes, saavad huvilised raamatust lugeda.

*Mis rikub tavalise inimese und kõige enam? On kaks põhjust: suure läbikukkumise depressioon ja suure kordamineku vaimustusepuhang. Kumb tekitab suurema unetuse probleemi? Esimese puhul töötab aju koos tahtega, et tekitada õrn suitsukiht, mis peidaks mälestuse läbielatud ebaõnnest. Varem või hiljem saabub uni kui kurbusele sobiv ravim. Teise puhul soovivad aga nii tahe kui mõistus nautida läbielatud õnnestumist ja sellest joovastuda. Nii ei suudagi inimene uinuda, sest ükski osake temast ei taha loobuda õnnejoovastusest ja loovutada neid hetki unele.

*Jumal, kes pole halb maastikumaalija, tunneb igal aastaajal headmeelt samade asjade kaunistamisest erinevate värvidega.
Aga hullud on Looja kõverdatud read, tema ortograafiavead. Looduse kõige kohutavam eksimus. Jumaliku kalligraafia kõige kõveramad read.

Väga hea, väga kurb, väga mõtlemapanev ja väga huvitav raamat. Taaskord pean nentima – tänu väljakutsele sattusin seda raamatut lugema, muidu poleks temaga ilmselt kunagi kohtunud. Nii et aitäh sellele, kes taolise teema välja pakkus!
Kes on siiani arvanud, et talle ei mõju ükski õudukas (nagu näiteks mina), see võib seda raamatut lugeda teadmisega, et kõik hullus, mis siin kirjas on, on päriselt olemas. See osa ei ole välja mõeldud.

Carlos Ruiz Zafon “Tuule Vari”

Raamat, mis paneb sind nutma: Carlos Ruiz Zafon “Tuule Vari” (515lk. Varrak)
tuule-vari.jpg
See on viimane Zafoni triloogiast, mida ma lugesin. Mõni kirjanik oskab tõesti niimoodi kirjutada, et lugeja justkui upub teksti ja ei saa enne rahu, kui lugu läbi saab. Ja kui raamatu kaane kinni paned, siis on kahju, et läbi sai. See lugu liigub väga mitmes liinis, kirjutades lahti paljude elud. Ja need kõik on kurvad lood, täis pisaraid ja lootusi, mis ei taha täide minna. Õnnelikest inimestest ilmselt ei saa sügavaid ja haaravaid romaane kirjutada. Aga traagilistest lugudest võib ka triloogia kirjutada.
Väga mõtlemapanev ja haarav lugu!
Tsitaat: Raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas. Lugemisse paneme me kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks.