Jean-Claude Mourlevat “Siluett”

Jean-Claude Mourlevat “Siluett” (144lk. Draakon & Kuu, tõlkinud: Indrek Koff)

0101.jpg
See oli üks suurepärane raamat!
Tegu on eelkõige lastekirjanikuga, aga selle täiskasvanutele mõeldud raamatu novellid olid lihtsalt suurepärased! Ühest küljest humoorikad – sellised musta huumoriga pikitud. Teisalt võis iga loo juures leida ka midagi kurba. Naer läbi paari pisara, mõeldes, et mismoodi küll asjad niimoodi kulgeda võivad?!?
 
Lisaks muidugi väga kutsuv raamatukaas.
Seekord ei hirmutanud mind ka prantsuse autor (ma pelgan veidi teatud sorti prantsuse kirjandust ja filme, ma ei ole nendega tihti ühel lainel. Õnneks ei olnud see raamat sellisest sordist) 😉
 
Nimilugu, Siluett.
Kujutage ette, et olete 40-aastane naine. Paarkümmend aastat olete juba armunud ühte näitlejasse ja siis tuleb ta teie linna filmivõtetele. Lehes ilmub kuulutus, et võtetele vajatakse naisterahvaid. Teile naeratab õnn, te saate siluetiks, oma armastatud näitlejaga ühte voodisse, naeratate talle, tema naeratab teile …
Te viite kogu oma pere ja sõbrad filmi vaatama ja see, mis teie stseeni ajal ekraanile ilmub ajab suurema osa saalist naerma, teie pere ja sõbrad vahivad tummalt ja teie soovite, et poleks kunagi võtetel osalenud.
Miks?
Lugege!
 
Veel on siin lugu kinnisest prantsuse neiust, kes läheb Inglismaale kooliõpetajaks, et iseseisvust ja suhtlemist harjutada ning maailma näha.
Mida ta seal aga näeb ja mida teeb, sellist kogemust ei oleks ta kuskil mujal saanud…
 
Üks lugu vanahärrast, kes saab oma arstilt habu uudiseid.
Ta teab, et veel mõned kuud, ning tema eluga on ühelpool. Niisiis otsustab ta järgijäänud ajal kõigi nende käest, kellele ta haiget on teinud, andeks paluda. Ta otsib üles mehe, keda nad kambakesi kunagi sõjaväes alandanud olid. Kohtub temaga, palub andeks.
Ta plaanib kõik enda “ohvrid” läbi käia ja neilt andestust paluda. Siis aga kutsub arst ta enda juurde, vabandab ette ja taha ning teatab, et tal polegi surmatõbe. Eksitus!
Mees aga jätkab oma eesmärgi täitmist. Tahab jätkata.
Aga ei saa.
Lugege ise, miks!
 
Üks erakorselt hea lugu on pensionärist keelefanatist, kelle hobiks on raadiot kuulata ja seal esinevate tähtsate ninade keelevääratusi üles märkida. Üks ministrihärra lubas endale lausa 4x eksimist, nii et temale planeeriti korralik karistus.
Miks see ära jäi? Põhjus on erakordselt hullumeelne ja naljakas! 😀
 
Nii et soovitan kõigile, väga vinge raamat!

************************************************************
Eesti keeles on samalt kirjanikult veel ka üks lasteraamat: “Ookeani kutse”

Advertisements

Michel Bussi “Mustad vesiroosid”

Michel Bussi “Mustad vesiroosid” (367lk. Varrak, tõlkinud: Madis Jürviste)
PS! Väga kaunis reljeefne raamatukaas! Suurepärane kujundus Toomas Nikluselt.
0002.jpg
Ma olen skandinaavia krimkade lugeja ja vaataja. Ja brittide krimkade lugeja ja vaataja.
Mulle meeldivad Wallander ja Morse ja teised depressiivsed uurijad, kelle nägudel ei näe naeratust kogu raamatu/filmi jooksul ja kes elavad nii omas maailmas ja on nii laia silmaringiga, et ma ei teagi mida ma rohkem naudin – kas nende uurijameisterlikkust, või seda kui nad õhtul koju saabuvad ja klassikalise muusika plaadi peale panevad.
Endale veini valavad ja tugitooli vajuvad.

Ja siis loen ma sellist raamatut, kus uurija Laurenc Serenac muudkui naerab ennastunustavalt, oma abiga nalja heidab ning ülepeakaela kahtlusaluse naisesse ära armub. Teab küll, et teeb rumalasti, aga näe – naisel on violetse varjundiga silmad ja nahk nagu siid ja vaese Laurenci käed lihtsalt ise liiguvad tema puusadele ja juustesse ja igalepoole mujale ka.
Loen ja mõtlen, mis juhtuks ühe skandinaavia uurijaga, kui ta sellise prantslaste kamba hulka satuks, kus hommikust õhtuni aina naerdakse 😀

Mul on selles raamatus kaks lemmikut – Serenaci abi Sylvio Benavides, kel on viimase vindi peal rase naine ja aiagrillide kogu (17 tükki juba!) ning saksa lambakoer Neptune, kes on kogu Giverny küla enda käpa alla võtnud.
Ja ma kujutan kogu aeg ette seda imelist natuke lohakat loodust, mille keskel asub Monet` kuulus aed ja vesiroositiik. Kindlasti seisab raamatu suur võlu ka selles, et kõik, mis puudutab Claude Monet isikut, on täitsa tõsi ja krimka lugemise kõrval saab siin ka veidi silmaringi avardada. Põnev killuke: maja kõrval oleva tee asfaltkatte eest maksis 100 aastat tagasi Monet, et teetolm tema aiale ei langeks.

See on kindlasti kõige kummalisema ülesehitusega raamat, mida ma kunagi lugenud olen. Loed lugu, kus on tapetud üks küla silmaarst-playboy, kus tegutsevad kolm eri vanuses naist: andekas 11-aastane maalija Fayette, iluetalonist kooliõpetaja Stephanie ja siis üks vanaproua, kes kogu mängu justkui kõrvalt jälgib. Loed nende kolme lugu ja ei saa aru, mismoodi uurijad ei jõua kuidagi Fayette`ni ja kuidas keegi ei märka seda koeraga vana naist? On üks küla, on üks mõrv, on terve hulk inimesi, kes rohkem või vähem paistavad selle mõrvaga seotud olema, aga uurimine ei liigu ja osa inimesi oleksid justkui nähtamatud!
Ja raamatu lõpus avatakse lugeja silmad ja alles siis saad aru, kui eriskummaliselt kogu see lugu kirjutatud oli! Nüüd peaks raamatu veelkord üle lugema, sest siis oskaks ilmselt nii mõnelegi kummalisele seigale vastuse anda.
Paneb veel mitmeks päevaks mõtlema…

See raamat oli väga huvitavalt kirjutatud ja mulle tohutult meeldis Monet ja tema maalide lugu.  Galeristide veidi üleolev suhtumine pani muigama ning ülipüüdlik (aga nutikas!) uurijaabi Sylvio tekitas nii mõnegi kulmukergitamise koha.

Aga sünge skandinaavia krimka kipraskulmulise uurijaga jääb mulle ikkagi südamelähedasemaks kui naerusuine, lendlev ja kergemeelne prantslaste detektiiv.

Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused”

Teema 10: Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni.
Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused” (384lk. Eesti Riiklik Kirjastus)

Verne.jpg
Minu lapsepõlve lemmik õhtujutud olid isa räägitud meremehelood. Ta oli suure kalalaeva vanemtüürimees ja sattus tänu sellele igasugustele meredele. Nii leidus tema juttude hulgas hirmulugusid haikala rünnakutest soojades meredes ujuvatele meestele, laeva kõrval “lupsu” löövatest vaaladest kui ka kaugel põhjas jäätuvast ja jäävangi jäänud laevast.
See viimane võlus mind eriti – külm-külm talv, sillerdav lumi ja jää ning taevas veiklevad virmalised! See külma- ja talvearmastus on minuga siiani. Elu algab, kui lõpeb suvi ja ilmad järjest külmemaks minema hakkavad.

Isa soovitas mul noil ammustel aegadel lugeda sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” ja ma mäletan, et üks põnevamaid raamatuid sarjas oli just see, kus vägev kapten Hatteras seikleb oma meestega käredas Arktika pakases.

NB! Edasi tuleb palju juttu raamatu sisust!

Mis on see emotsioon, mis minus teema pealkirjale vastavalt siiani olemas on?
Ma mäletan, kuidas ma solvusin Hatterase reetnud meremeeste peale! Tookord ei suutnud ma aru saada, mismoodi on võimalik, et mehed lihtsalt kõnnivad oma kapteni juurest minema?
Ma mäletan, kuidas ma lugesin vaimustunult, mismoodi kapten Hatteras hülgenahas suure jääkaru poole roomas ja selle toidu saamiseks maha lasi.
Ma mäletan, kuidas Verne kirjeldas virmalisi ja kuidas ma soovisin, et mina ka neid ükskord näeksin!
Aga eriti eredalt on mul meeles stseen raamatu lõpuosast, kuidas kapten Hatteras, jõudes oma igatsetud põhjapoolusele hulluks läheb ja peaegu et vulkaani kraatrisse kukub. Lapse kujutlusvõime on erakordne ja raamatu lõppu lugedes voolasid mu silme ees laavajõed ning ma nägin sammsammult, mismoodi uhke ja hullunud kapten koos oma truu koeraga vulkaani tippu ronib ning siis kukub!!!
See tunne tuli praegugi raamatu lõpulehekülgi lugedes tagasi.

Viimasel ajal kisub mind jälle külma Gröönimaa raamatute poole. Ma tean juba seda, et Mellville`i lahest on alates juulikuust üsna raske põhjapoole jõuda, sest arktiline talv hakkab pihta ning jää ummistab vett. See teadmine on mul küll sajandivanustest allikatest, nii et võibolla on asi tänapäeval hoopis teisiti 🙂
Tean ka seda, et pimeda ning külmaga on kõige parem skorbuudiravim sidrunimahl (skorbuut tekib C-vitamiini puudusest organismis). Ning seda tean, et kui tahad talvel hüljest püüda, siis tuleb enne jääle minekut siduda oma saapataldade alla paksud jääkarunaha tükid, et hüljes jää alla ei kuuleks, kuidas keegi ülevalpool liigub. Siis tuleb hiirvaikselt hülgeaugu kõrval istuda ning oodata, kuni hüljes hingama tuleb ja siis kiiresti rünnata.
Kui Arktikas laskemoon otsa saab, võib jätta elavhõbedatermomeetri õue, -50C juures jäätub klaasis sees olev elavhõbe ilusaks piklikuks ja väga tugevaks “kuuliks”.

Raamat on aga algusest peale väga huvitav. Juba kapteni salapärane laevale mittilmumine tekitab põnevust ja tema eriline ilmumine tükk maad hiljem, lisab vürtsi veel juurde.
Kui ma lapsena ei mõistnud, miks osa mehi Hatterase plaanide vastu üles tõusis, mässama hakkas ja ta siis alatult reetis, siis nüüd sain asjast aru küll. Ja järeldus: ära kunagi vali endale meeskonda, pakkudes neile raha! Raha peale kohaletulijad on viletsad vennad, kes ilma rahata poleks iialgi end liigutada viitsinud. Vaid need, kes tulevad huvist asja vastu ja jagavad juhi kirge, ning nad on lõpuni su kõrval.

Raamatul on kaks osa. Esimeses on meeskond ja laev “Forward”, teises on kapten Hatterase kõrval veel vaid kolm ustavat meest, lisaks üks jääväljadelt leitud ameerika laeva kapten. Teine osa on põnevam! Siin ei sega Arktika vintsutusi enam jorisev meeskond, siin võideldakse ühise eesmärgi nimel ja seda on nauditav lugeda.

Kapten Hatteras on küll vapper ja erakordne kuju, aga minu meelest oleks selle raamatu pealkiri võinud olla hoopis “Doktor Clawbonny seiklused”. Doktor oli lihtsalt nii tore ja tark ja südamlik tegelane ja suur osa tegevusest keerles just tema ümber.
Pingelises olukorras oli tal alati nali varnast võtta.
Igale küsimusele teadis ta vastust – tema silmaring haaras tõesti tohutult teadmisi.
Kõik hirmsad situatsioonid suutis ta endi kasuks pöörata ja igale hädale leidis ta väljapääsu.
Lisaks räägiti raamatus doktori suu läbi väga palju huvitavatest ilmastikunähtustest.
Näiteks võib väga külmal ööl täiesti selgest taevast lund sadama hakata. Räägitakse päikese ja kuu taradest, mikroskoopiliste seenekeste tõttu punaseks värvunud lumest, maaglisest jääsärast ning muidugi virmalistest ja valgussammastest.

Väga hea raamat oli! Mul on tõsiselt hea meel, et ma selle uuesti läbi lugesin.

Frederic Gros “Kõndimise filosoofia”

99. Frederic Gros “Kõndimise filosoofia” (231lk. TLÜ kirjastus)
14724376_1345932535430920_1136569339382801012_n.jpg
Nii hea raamat!!!
Sellisest asjast, nagu kõndimisest on võimalik kirjutada suurepärane raamat! Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole – liigutad oma jalakesi teineteise ette, tõmbad kopsu õhtu täis ja muudkui kulged. Aga see on hoopis peenem kunst.
Raamat tutvustab kuulsaid kirjanikke-filosoofe, kes armastasid kõndida. Näiteks Nietzche, Rousseau, Rimbaud, Kant. Kuidas nad noorena kodust jalga lasid (ikka jalgsi), rändasid linnast linna, sättisid endale kuskile pesa ja tegid siis päevi kestvaid jalutuskäike. Sest ega toas raamatute keskel ja toolile kokkuvolditult ei saa mingit haaravat raamatut kirjutada! Kirjutamiseks on vaja, et su ümber puhuks tuul, sahiseks rohi, laulaks linnud. Et su hing oleks vaba ja mõte saaks lennata. Sest kui lugeja su teose kätte võtab ja see venib ning kuidagi ei edene, on selge, et see on kirjutatud toas, laua taga kükitades. Aga selleks, et lugeja koos raamatu lehtedel oleva tekstiga lendu tõuseks, pead selle kirjutama kesk kõrgmäestike tuult või lõunase sooja briisi ajal. Hing värsket õhku ja joovastust täis.

Kõndimine ise ei ole aga mingi sport. Tokke pole kätte vaja ja tempot pole mõtet arendada. Hea kõndija justkui liugleb edasi. Tema jalad teevad õhus ringe. Kehv kõndija aga kord tõstab tempot, siis aeglustab, tema otsmik on märg ja ta kipub hingeldama.
Kõndimisel loeb vaid taeva intensiivsus ja maastike kirkus. Isegi muusika headusest annab märku see, kes jalad muutuvad seda kuulates rahutuks ja soovivad liikuma hakata.
Frederic-Gros_author_full.jpg
Kõndima peab alati vaikuses. Ei ole vaja karta, et kuidas ma küll lähen üksi jalutama… Inimene ei ole kõndides kunagi üksi, esimeste sammudega hakkavad juba keha ja hing omavahel koostööd tegema. Jalad viivad sind edasi ja hing kiidab jalgu.

Selles raamatus on nii palju nauditavat, et seda peab lugema ja siis veelkord lugema ja jätma ta öökapile, et hommikul ärgates võiks ta kuskilt avada ja teha plaane, kuhu täna kõndida võiks.
Soovitan kindlasti kõigile! Ka neile, kes (veel) kõndida ei armasta.

Agnes Martin-Lugand “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi”

Agnes Martin-Lugand “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi”
(152lk. Tänapäev)
Raamat armastuskolmnurgaga
11036703_994255793931931_5983258279958128253_n.jpg
Kolmnurk tekib naise, tema surnud abikaasa ja karmi, ent nagu hiljem selgub, siiski sügava hingega iirlase vahel. Sisukirjeldus meenutas väga filmi “P.S. I Love You” süžeed, kus abikaasa (raamatus ka tütre) kaotanud naine matab end oma korterisse ja ei hooli enam millestki. Hiljem läheb mehe unistuste kohta, Iirimaale, ja leiab seal, et elu tasub ikkagi elamist. See raamat oli siiski nõrgem ja sama ettearvatav kui Rosamunde Pilcheri armastusfilmid 😛
Lugesin täna hommikul läbi. Kiire ja sujuv lugemine. Naistekas.
Meelde jäi hiigelsuur koer, kes karmil iirlasel oli ja mitu kehvakest olukorda lahendas. Ja muidugi väike küla, kuhu peategelane oma elu rööpasse suunamiseks põgenes – sellistes on lihtsalt nii palju võlu!