Jeremy Clarkson “Aasta farmis”

Jeremy Clarkson “Aasta farmis” (192lk. Helios)

Kõigepealt – ma leidsin traktori!
See raamat seisis mul umbes 2 nädalat ja ma ei saanud temast kirjutada, sest mul ei olnud traktorit, et teha pilti. Raamat oli seljakotis, et äkki kuskil jääb mõni traktor näppu ja täna, kui Andrusega väljas kõndimas käisime, ütles Andrus äkki “Vaata!”. Ja seal ta seisis, teeääres. Ootas, et pildile saada.
Milline hea päev! 😀

Niisiis. Jeremy Clarkson peab farmi.
Peab seda umbes samas stiilis, kui ta oma autosaateid tegi. Huumoriga, veidi üleolevalt, sarkastiliselt ja innuga. Kogutud miljonid on kindlasti abiks, et osta kõige suurem ja kõige vingem traktor, millele paraku küll kõikvõimalikud põllutööks vajalikud atribuudid külge ei haaku, sest traktor sai liiga võimas… Aga ilus vaadata ikkagi.

*Enamik tänapäevaseid istutusmasinaid on projekteeritud istutama hommikupoolikul täis kogu riigi ja õhtuks Kanada takkapihta. Aga mul oli ainult nelja-aakrine maalapp, seega ostsin viiekümnendatest pärit masina. See on tilluke. Ja habras. Masin lendaks tükkideks, kui selle oma pöörase pöördemomendiga Lamborghini-monstrumi taha kinnitaksin. Seega vajasin väiksemat traktorit. Olin kaval ja ostsin selle kingituseks oma kallimale, Lisale. Väikese kena 1961. aasta Massey Fergusoni. (lk29-30)

Ole sa põllumees Eestis või Inglismaal või ükskõik kus mujal maailmas – ikka teeb valitsus lolle otsuseid ja ei saa aru, mis põllumeestel tegelikult vaja läheb. Jeremy on muidugi põllupidamise ka laialt ette võtnud, sest kasvatab peaaegu kõike – köögiviljadest kuni lammasteni. Lambad pidavat olema muide selle sinise maamuna kõige rumalamad loomad.
Või kõige targemad. Või kõige kättemaksuhimulisemad.
Igal juhul võttis Jeremy lõpuks sead.

Kui sa esimest aastat põldu pead, siis üllatavad muidugi kõik asjad. Eriti see, et kui saagikoristuseks läheb ja sa oled ehitanud uhiuue ja hiiglasuure küüni, saabub su töödejuhataja ja mühatab, et sellest piisab ainult rapsi jaoks…
Teine asi, mis üllatab, on ilm. Jeremy põllumaa kandis on suvi tavaliselt 2. juulil kell 10 ja kaheks tunniks. Ülejäänud aeg on kuratlikult külm. Aga saaki tuleb koristada ja selleks on vaja ilmateadet. Paraku on asjalood niimoodi, et kuna BBC saab oma ilmaennustuse transatlantiliste lendude pilootidelt, aga need olid kogu koroonasuve kodus ja küpsetasid haputaignaleiba, siis pani BBC oma ennustusega kraavi ja Jeremy viljakoristusega tekkisid probleemid.

*Kui rääkida keerukast inseneritööst, siis võrreldes kombainiga näeb hävituslennuk välja nagu röster. (lk.91)

Erakordselt lahe peatükk on ka linnuvaatlusest, see algab leheküljel 148 ja selle lõpuks on selge, et kõige sõjakam lind Inglismaal on punarind. 🙂

Soovitan raamatut kõigile põllumeestele ja kõigile potipõllumeestele ja kõigile teistele, kellele meeldib hea huumor, korralik annus sarkasmi ja Jeremy Clarksoni pöörased mõttelennud.

Christiane Ritter “A woman in the polar night”

Jaanuarikuine päikesetõus Pärnu lahe ääres

Lugemise väljakutse 2021
Teema 31: Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg
Christiane Ritter “A Woman in the Polar Night” (219lk. Pushkin Press)

Selle raamatu leidmise lugu sai alguse aastaid tagasi, kui mu tädi rääkis vaimustusega raadiokuuldemängust, kus loeti ette ühe polaaraladel talve veetnud naise meenutusi. Otsisin raamatut ja meie mõlema üllatuseks ei olnudki seda eesti keeles välja antud! Ainult lühikokkuvõte järjejutu jaoks. Natuke kummaline, sest kindlasti leidus palju neid inimesi (mu tädiga eesotsas), kes oleks peale järjejutu kuulamist ka raamatut lugenud.
Mõtlesin, et tellin siis ingliskeelse raamatu. Ja siis saabus uus üllatus – ingliskeelseid ei olnud tol hetkel saada! Märkisin siis Bookdepositorys ära, et kui raamat müüki tuleb, saaksin ma selle kohta teavituse ja tükk aega hiljem potsatas mu postkasti teade – teie poolt soovitud raamat on kohal!
Tellisin ära, aga ta jõudis minuni kevadel. See ei olnud õige hetk lugeda lumme uppunud hütist polaaröös!
Niisiis – mõned nädalad tagasi saabus ka meile Pärnusse õige talv ja külm, mina võtsin selle raamatu ja nautisin.
Ma pole kunagi ühe raamatu lugemist piiranud, aga sellega oli kindel diil – 25 lehekülge igal õhtul. Lihtsalt selleks, et jätkuks kauemaks.

Nüüd siis jõuan lõpuks raamatuni. 🙂
Christiane Ritter oli naine, kes aastal 1934 reisis oma kenast turvalisest Austria kodust Põhja Jäämeres asuvatele Teravmägedele, et seal, koos oma kütist abikaasa Hermanniga, terve aasta veeta. Hermann, tark mees, oli lubanud uhket majutust ja mõnusat ajaveetmist ning maalikunstnikust Christiane kujutas ette, mismoodi ta talveöös virmaliste valgel ning sooja ahju ees raamatuid loeb, maalib, sokke koob ja elust mõnu tunneb. 🙂 Kohale jõudes selgus aga, et uhkeks majutuseks on väike hütt ja romantiline talv virmaliste valgel muutus kiirelt lumetormidega võitlemiseks, jäätunud seintega hütis külmetamiseks ning esmapilgul jubeda väljanägemisega hülgeliha ning rasva söömiseks. Kui Christiane oma abikaasalt küsis, kus siis on see imeline elamine, mida talle lubati, vastas mees naeratades, et seda pole veel ehitada jõutud (aga mehed ehitasid talle omaette toakese!). 🙂
Sellel lingil saab vaadata, milline see uhke hütt välja nägi ja ka sisse piiluda (kujutage sinna juurde -40C pakane ja hüti katuseni ulatuv lumi) : Ritteri hütt

See, mismoodi Christiane Ritter oma polaaraastast kirjutab, on tõeline lugemisnauding! Looduskirjeldused on vapustavad, nii et silmad kinni võib kõiki neid hiiglaslikke mägesid ja jääd ja linde ning loomi ette kujutada.
Nad veetsid talve kolmekesi: Christiane, Hermann ja norrakast kütt Karl. Karl oli daami vastu hütis eriti tähelepanelik ja andis kohe alguses kolm tarkusetera, millest Christiane terve aasta jooksul ka kinni pidas.
Polaaröös tuleb sul kindlasti:
1. Käia iga päev, olenemata kui hirmus ilm on, jalutuskäigul! See on sama oluline kui söömine ja joomine.
2. Sul peab alati olema hea tuju!
3. Mitte kunagi ei tohi mitte millegi pärast muretseda.
Siis on sinuga polaaröös kõik hästi.
Ja polaaröö kestab 16. oktoobrist kuni 25. veebruarini.

Esimest korda jääb Cristiane hütti üksi esimese tormi ajal, mis Spitsbergeni saart tabab. Ta võrdleb tormi marutsemist hüti seinte taga rongiga, mis tormab üle lõpmatute rööbaste ning läbi tunnelite ja hommikul tõustes ning hüti ust avades ei näe ta midagi – tuleb päev otsa kaevata, et teha tee hütist välja ning leida lumest toidumoona- ning parafiinikaste.
Raamatus on võrratud kirjeldused pimedast arktikaööst, kui on tõesti nii pime, et ükski linnade valgusreostus seda ei riku. Jutud Arktika valgetest rebastest, kes nende hüti ümbert toitu noolivad, nn. koduhülgest, kes kevadel iga päev neid jääpangalt uurimas käib ja jääootusest – sest kui tuleb jää, tulevad jääkarud ja nad saavad süüa!

Väga muhe oli lugu sokkide kudumisest. Christiane oli unustanud, mismoodi sokikanda kududa. Niisiis asusid mõlemad mehed talle appi. Hermann arvutas ja nuputas ja tegi sokikannast peaaegu teadustööd, samal ajal kui Karl kudus lihtsalt pika toru ja tõmbas varbaotsa kokku. 🙂

Christiane põdes läbi nii Spitsbergeni maania kui kurikuulsa rar-i seisundi, mis seisneb selles, et inimene on jääst ja enda ümbrusest ning polaaröö kummalisest särast nii lummatud, et võib hüpnotiseeritult lihtsalt kaugusse või vette kõndida ning keegi ei leia teda enam iial.

*Sul on potte-panne, mida küürida, aga harja asemel on vaid selle puidust käepide, ning ära kulunud harjaste asemele on üks kütt pistnud kajakasuled, nii, et hari näeb välja pigem kui indiaanlaste ehe, kui tööriist.
*Kelgukoertele ei tohi enne teele asumist süüa anda. Nad muutuvad laisaks, teevad ükshaaval pissipeatusi ja ei viitsi kuulata, kui sa neile “paremale!” või “vasakule!” karjud.
*Isegi jääkaru hüti ees peab oma surmahetke veidi ootama, kui kütil on võimalus rüübata lonks kuuma kohvi!
*Lund ei tohi süüa! See muudab su väsinuks ja veel rohkem januseks.

Ma võiks sellest raamatust ilmselt kirjutama jäädagi, sest see on üks mu parimaid lugemiselamusi üleüldse.
Pilt on pärit raamatust.

Waxholm

Traditisiooniline kohvikuskäik 🙂 Kõige lahedam kohvik, mida me teame ja kõige mõnusam viis sinna saamiseks – tund aega aurulaevaga sõitu. Seekord oli laevaks Storskär. Ilm oli külm, istusime salongis. Juulikuu on sel aastal samasugune kui aprill… Õnneks täna ei saja!

Waxholm on nukumajade ja rooside saar. Siin on väike tänavake kunstigaleriide ja -poodidega ning mitu laevavarustust pakkuvat poodi. Samuti üks suurem kauplus, kus müüakse kõike kruvidest tapeetide ja kohvimasinateni. Toidupood muidugi ka. Ja suur külalissadam jahtidele ja kaatritele ja muudele paatidele. Lisaks muidugi meie armas koogikohvik Hembygdsgårds Cafe. Isegi turismibüroo on olemas raekoja platsil.

Teel sadamasse täitus õhk äkki miski nii tuttava magusa lõhnaga. Võttis veidi aega, et taibata – pärnad õitsevad! Fantastiline!
Tagasisõidu laevaks oli Norrskär, samasugune vana ja uhke aurulaev kui Storskär.

See, et me siiani kuiva nahaga pääsenud olime, lisas julgust ja võtsime suuna Skansenisse. Teisipäev tähendab Skansenis Allsångi päeva, st. palju rahvast ja muusikat ja kohalikke staare. Ja nende esinemiskostüüme 🙂 Saatejuhile Petrale oli toodud seekord mitu numbrit suuremad kingad. Niisiis kasutati seal kleeplinti, et need ikka jalas püsiksid. Nii hästi püsisid, et me kahtlustasime, et lisaks välisele lindile on tal talla all ka kahepoolne tugev teip 😛

 

Loomad ei taha meiega seekord üldse koostööd teha. Hundid magavad kogu aeg, ilvesed peidavad endid oma suure mäe taha. Pisikesi ilvesekutsikaid nägime ka vaid korraks läbi rohu. Ehk mõjub neilegi see niru ilm…

Üks selle õhtu parimaid esinejaid (see lugu oli sel aastal ka Melodifestivaleni finaalis):