Martina Haag “Midagi on valesti”

Martina Haag “Midagi on valesti” (192lk. Varrak, rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp)

Haag.jpg
Kes on raamatut lugenud – vaadake rootsikeelse raamatu kaasi! Kas pole hea kujundus 🙂

Väga lennukas ja otsekohene lugu naisest, keda mees peale 15 abieluaastat petab ja maha jätab. Hästi kirja pandud ja ausate emotsioonidega raamat, kus ei häbenetud kirja panna ka rumalaid mõtteid – näiteks perepiltide albumisse kleepimise lugu ja endale kinnitamine, et kui ma selle ilusti tehtud saan, tuleb mu mees tagasi ja elu läheb edasi samuti kui ennegi.
Mitmes kohas jäin ma nende lubaduste juures (et elu läheb edasi nii kui ennegi) mõtlema, et kas Petra tõesti uskus seda. Tema jaoks oli oluline, et ta mees tuleks koju, aga kui see olekski nii läinud, siis ma kahtlen selles, et ta oleks mehe armukesepidamise lihtsalt kõrvale lükanud ja jätkanud sellest hetkest, kus ta avastas voodi kõrvale jäetud küünlajala.
Sest kogu lugu algabki vales kohas oleva küünlajalaga. Üksi olles ei too ju ükski mees voodi kõrvale küünlajalga! Seda tehakse ikka siis, kui ollakse kahekesi ja vajatakse mahedat sooja küünlaleegi valgust.

Martina Haag on naine, kes ise on läbi elanud täpselt samasuguse petmise ja lahutuse. Seega võib öelda, et raamat on tema enda elust. Ainult et kui tema abikaasa ta juurest minema kõndis ja oma kolleegi juurde kolis (nüüd on nad abielus), jäi Martina maha koos nelja väikese lapsega (Petral raamatus oli lapsi kaks). Rootsi tabloidid kirjutasid sellest lahutusest mõnuga ja lisasid ohtralt pildikesi, kus Eriku ja Martina vahel laiutab siksakiline välk.
Nhaag1agu Petra raamatus mõtleb: üks täiskasvanud inimene joonistas selle välgu meie pildile oma tööajal ja sai selle eest ka palka …
Foto on leheküljelt Stoppa Pressarna.

Traagilise lahutusloo kõrval jookseb paralleelselt ka Petra aja mahavõtmise ja enese kogumise lugu. Nimelt sõitis ta kolmeks nädalaks Põhja-Rootsi ja hakkas matkateel oleva öömaja majavahiks. Üksinda, koos oma kass Kapten Ninaga.
Kaunis ja karm loodus, linnud ja loomad aitavad naise lõplikult lahutuskibedusest üle.
*Ma olen väsinud olemisest nii kuradi väsinud! See on minu elu, mida ma elan!

See osa raamatust, kus Petra viibis Rahnukkal, oli mõnus ja isegi muhe lugemine. Paistab, et Martina Haagil on norralastega kana kitkuda, sest see kamp norrakaid, kes Petra majavahiks olemise ajal öömajale sattus, oli tõeliselt ebameeldiv ja totakas. Nõuda keset loodust endale eiteamis mugavusi, ülbitseda, keelduda maksmast jne. Kergendus nii Petrale kui lugejale, kui see kamp lõpuks lahkus.

Üsna raamatu alguses (lk.32) ütleb Petra Rahnukkal matkates, et tunneb end kui Duvemala Kristina. Minule tõi see võrldus naeratuse näole, sest juba aastaid tean ma seda lugu ja armastan selle loo muusikat! Ma ei teagi, mis on Rootsis kuulsam – kas Vilhelm Mobergi neljast romaanist koosnev sari, mis räägib Rootsist väljarändajatest, kes 19. sajandi keskel tõotatud maale Ameerikasse liikusid või ABBA meeste Björn Ulvause ja Benny Anderssoni nende raamatute põhjal kirjutatud muusikal “Kristina från Duvemåla“. Igal juhul tean ma seda, et muusikalis mängisid peaosi Helen Sjöholm ja Peter Jöback ning Jöbacki lauldud “Guldet blev till sand” lõi Rootsi muusikatabelites rekordeid ning on siiani üks armastatumaid laule (ka minu jaoks).
Kuld, mida loodeti leida, pudenes liivaks …
Laul algab 3:20
Peter Jöback “Guldet blev till sand”

Niisiis oli see raamat minu jaoks väga mitmekihiline.
Pettuse valu ja lahutuse põrgu, millega Petra võitles.
Rahnukka imeline loodus ja üksindaoleku võlu (üksiolemine ei tähenda üksildust!)
Ja kõik kaasnevad emotsioonid, mis saavad võimalikuks kui oled natuke rohkem Rootsi eluga kursis 🙂

Lisan siia ka pildi Vilhelm Mobergi väljarännu sarjast, mis kõik kenasti eesti keeleski ilmunud on: Eesti Raamatu sarjas “Põhjamaade romaan”

Moberg.jpg

Advertisements

Helle Helle “Kui tahad”

Helle Helle “Kui tahad” (127lk. Eesti Raamat, tõlkinud: Eva Velsker)

kui-tahad-helle-helle-2544670.jpg
Mis ma küll kirjutan sellest raamatust!? Juba lugemise lõpupoole hakkas kuklas tiksuma mõte, et ma pean sellest ju midagi kirjutama, aga mida… Siin ei toimu just palju, aga lugu on köitev.
Naine ja mees eksivad metsa. Kaks jooksjat, kummalgi oma tee. Vilksatavad aegajalt puude vahel ja valivad siis teine teise suuna. Aga kui hakkab hämarduma, siis jõuavad ikka samasse punkti ja saavad aru, et on eksinud.
Mees on metsa tulnud ilma veeta, naisel hakkab vesi lõppema. Liiguvad mingis suunas, leiavad tekkidega katusealuse, veedavad seal rahutu öö.
Väsimus on, und ei ole. Janu on, vett ei ole.
Naine läheb oja juurde vett tooma.
Hommikul on tal halb ja oksendab. Mitu-mitu korda.
Vahepeal liueldakse mälestustesse ajast, mil elati kommuunis, armuti. Aastaid hiljem tollase sõbraga kohtudes lõi vana leek lõkkele ja algas pereelu.
Uuel hommikul otsitakse taas teed metsast välja. Teed ei ole, janu vaevab. Mehel on juba eelmisest päevast jalakannal vill.

See on omamoodi huvitav raamat, kus ei räägita mõtetest ega tunnetest, vaid sellest, mis keegi just sel ajahetkel teeb. Astud mööda teed, komistad, lööd pea ära, vill valutab, öö on külm ja pime, naine vähkreb unes.
Raamat natuke teisest dimensioonist.

*Ma kukun vastu puutüve, ei jõua kõrvale põigata. Mu lauba vastu käib kolksatus, puu lihtsalt paiskab mu pikali, see sünnib väga kiiresti.
Seal ma siis laman kahesuguses pimeduses, närtsinud lehtede seas. (lk.26)

Torgny Lindgren “Klingsor”

Teema 7: Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik.
Torgny Lindgren “Klingsor” (158lk. Eesti Raamat)

16406944_1466872600003579_4629798562039335498_n.jpg
Kaks aastat tagasi, Lugemise väljakutse esimesel aastal, oli meil teema: Sinuga samade initsiaalidega autori raamat. Nii ma raamatukogus otsisin ja leidsin – Torgny Lindgern, TL. Lugesin tookord raamatut “Pistodaga madonna” ja jäin väga rahule. Nüüd rõõmustasin, kui üht tema uuemat raamatut eesti keeles nägin.
See on aga hoopis teistsugune raamat.
Mitte halb, aga teistsugune!
Vaarisa Klingsori nimi oli alguses Nils Nilsson. Aga sellise nimega ei tunne inimene ei tänu ega rõõmu ja nii ta siis paluski kindralihärrat, et kas ta saaks endale nimeks Klingsor. See oleks juba midagi! Nimi, mida pärandada. Kindral oli nõus ja kui sõda lõppes, asus vaarisa Klingsor oma värske naisega Västerbottenisse elama. Aga mitte tema nimi ei teinud teda kuulsaks, vaid kõigi aegade kõige puhtam ja parem puskar, mida see mees teha oskas! Ja kui see puskar valmis sai, võttis vaarisa Klingsor rohelise klaasi ja puskari kaasa ning läks metsa ja purjutas ning tantsis ja röökis seal ja kui pea selgemaks hakkas saama, siis jõi seni, kuni kõik otsas oli.
Aga ühel päeval ta otsustas – nüüd aitab!
Jättis klaasi metsa kännu otsa ja läks koju.
Aastaid hiljem leidis selle klaasi noor Klingsor ja sellest sai alguse tema kunsnikukarjääri lugu.
See klaas rändas mehega Lõuna-Rootsis, Pariisis, Stockholmis. Igal tema pildil oli see klaas üht või teist nurkapidi peal. Imelik klaas oli – põhi oli viltu, ilmselt kännu peal tasakaalu hoidmisest ja äär sirutus taeva poole.

Raamatus kirjutataksegi Klingsori kunstnikuteest. Huvitav oli see, kuidas ta kirja teel maalimist õppis. Eks ta jõudis ka Stockholmis koolis jäia ja sõitis isegi Pariisi, kus käis kõigi kunstikoolide uste taga passimas ja akendest sisse vahtimas. Ta leidis sealt endale isegi sõbra, kes samamoodi aknaid passis. Mehed õppisid Pariisis kunsti.

Ma ei kirjuta kõike ära, las jääb midagi üllatuseks ka.
Seda raamatut oli kummaline lugeda. Kohati oli kõik jabur ja segane ja kohati oli nii huvitav, et tekkis teksti ahmimise tunne.
Ja kui ta läbi sai, siis pani pead sügama, et kas see raamat siis nüüd meeldis mulle või ei?
Meeldis küll 🙂 Omapärane pilguheit ühe kauge maanurga kunstniku maailma. Humoorikas ja tõsine.