Viveca Sten “Vaga vesi” ja “Suletud Ring”

Teema 14: Praegu väga populaarse kirjaniku debüütromaan.
Viveca Sten “Vaga vesi” (327lk. Pegasus)

Teema 13: Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna. (Sten – “kivi” rootsi keeles).
Viveca Sten “Suletud ring” (320lk. Pegasus)

30073212_1929343713756463_4622723531734775952_o.jpg
Sandhamni mõrvalood! Raamatud number 1 ja 2.
Rohkem (veel) eesti keelde tõlgitud ei ole.

Aasta oli siis 2009, kui me viimati Andrusega Sandhamnis käisime.
Aasta enne seda, 2008, kirjutas Viveca Sten oma esimese Sandhamni mõrvaloo.
Paistab, et praeguseks on sellest saarest saanud omamoodi Midsomer – rahvast langeb lausa loogu. 🙂 Aga õnneks (nagu raamatuski kirjas) on koht Stockholmi rikkamate hulgas väga populaarne, nii et ega majad seal tühjaks ei jää.

01Sandhamn.jpg

Viveca Sten on loonud väga toreda kriminaalinspektor Thomas Andreassoni, kes Sandhamnis mõrvu lahendama asub. Tark ja ilus ja oma parimais aastais (veidi alla 40). Traagilise saatusega ka – tema kauaoodatud kolmekuune tütar suri ühel ööl, abielu lagunes ja mees pühendus sestpeale tööle.

Kuna ma lugesin kaht osa järjest, siis kirjutan korraga mõlemast.
Neis raamatutes jooksevad kõrvuti mitu liini. Üks on Thomase töö, mõrvad Sandhamnis, uurimine. Teine on mehe eraelu, kuhu segatakse nii kolleege kui Thomase kauaegse sõbranna Nora pere elu.
Noral pere – abikaasa Hendrik, pojad Adam ja Simon – Thomas on Simoni ristiisa.
Ma lootsin juba esimese raamatu poolepeal, et Hendrik ongi mõrtsukas – kahjuks ei olnud … Lihtsalt nii ebameeldiv tüüp! Jõukast perest, tähtis arst Stockholmis, uhke, ülbe, elab vaid sellele, mida ümbritsev maailm temast arvab.
Nora see-eest pole õnneks mingi rikka mehe najal elav kodukana, vaid haritud jurist, kes töötab samuti täiskohaga Stockholmis ja kellele tulemusliku töö eest suurepärast ametikõrgendust pakutakse.
Aga kuna Hendrik oma tublit naist märkab? Siis, kui naine peaaegu surma saab.
Miks alati filmides ja raamatutes jõuab mõistmine, et inimene su kõrval on väga oluline ja tähtis kohale siis, kui juhtub midagi traagilist? Jube tüütu!

Viveca Sten kirjutab aga hästi ja tõlgitud on mõlemad raamatud mõnusalt.
Esimese osa mõrtsukas tuli tõesti suure üllatusena! Teises osas arvasin küll ära, kustpoolt tuuled puhuvad, aga ikka oli põnev jälgida, mismoodi uurijad asjani jõudsid.
Esimeses osas viib mõrvadeni tahtmine haugata teise vara ja hirm tuleviku ees. Teises osas viha rikka liiderdaja vastu ning väljapressimine.
Mõlemas osas pakutakse palju mõnusat Sandhamni õhustikku, merd, laevasõitu, Stockholmi arhipelaagi.
Peab sel suvel jälle ühe Sandhamni tiiru tegema!

11Sandhamn.jpg

Üks tõrvatilk ka.
Peatükid ei lõpe pingetõusuga! Mitmeid kordi lugesin ja vaatasin – peatükk on lõppemas, no nüüd kohe juhtub midagi … Tekst ka justkui loob õhkkonda. No nüüd … Veel paar lõiku!
Ja ei midagi.
Lihtsalt keerad lehte ja algab uus peatükk. Sealtsamast kus eelmine lõppes.
Hmmm …
Selles osas oli Mari Jungstedti raamat “Silmale nähtamatu” huvitavam, et iga osa lõppes mingi avastusega või põnevust kruviva juhtumisega. Aga seal olid kas kirjutamise või tõlkeprobleemid, nii et raamatut oli ebamugav lugeda.

Igal juhul on lugu nüüd selline, et Viveca Steni Sandhamni seeria kolmas osa on mul inglise keeles juba lugemisel. Ja see on põnev!
Ja Sandhamn on ikka imeilus.
111Sandhamn.jpg

 

Advertisements

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” ja Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu”

Teema 27: 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad.

001Nähtamatu.png
Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” (289lk. Varrak)

Maailmade vahel on Nähtamatu Raamatukogu, kus elavad raamatukoguhoidjad ei vanane. Nad liiguvad eri paralleelidesse, et hankida sealt haruldasi trükiseid ja tuua need oma raamatukokku – selleks, et nad säiliks.
Kaks üsnagi sümpaatset tegelast – noor raamatukoguhoidja Irene ja õpipoiss Kai – lähevad ühte paljudest Londonitest hankima Grimmide muinasjuttude käsikirja. Ja selles Londonis on kõike: vampiire, haldjaid, küberjuhitavaid alligaatoreid, libahunte, detektiive, politseinikke, teadlasi, võlukunsti, mürgitatud kübaranõelu, tsepeliine, lohesid, hiiglaslikke metallist tõuke jne. Kõike on nii palju, et silme ees läheb kirjuks ja enam ei saa aru, kes keda ründab. 🙂 Võibolla on kõike seda liigagi palju. Kas ühes raamatus peavad kirjas olema kõik teadaolevad muinasjutu- ja ulmetegelased? Kohati tekkis tunne, et katsuge nüüd palun ühele asjale keskenduda ja sellega kuskile jõuda, aga seda muidugi ei juhtunud 🙂 Saabusid üha uued ja uued vaenlased, võlujõud ja head-halvad tegelased ning minul kui lugejal jäi üle ainult imestada, mismoodi autor ise ja Irene ning Kai neil kõigil vahet tegid ning segi ei ajanud. 😛

Aga! Raamat on põnev. Võtsin ta lennureisile kaasa ja lennufoobikust mina ei saanud arugi, kui me ühel hetkel juba kohale jõudnud olime ja lennukist välja aeti. Oleks võinud pikem lend olla. 😉
See oli nüüd esimene osa Nähtamatu Raamatukogu sarjas. Olemas on ka 2. 3. ning 4. osa ja kirjutamisel 5. osa. Ma väga loodan, et see sari saab lõpuni tõlgitud ja ilmutatud, sest ausalt öeldes on selline temaatika üks raamatusõbra unelma täitumine – kui vaid ette kujutada üht maailmadevahelist raamatukogu, kus on hoiul igasugu põnevat kirjandust! Nii pikki koridore, et ühest otsast teise jõudmiseks kulub 2,5 päeva! Hiiglama vanu raamatukoguhoidjaid, kes kuskil selle hiiglasliku kogu nurkades tolmuseid köiteid uurivad! Oh, nii põnev! Ma loodan, et mõnes osas veedetakse rohkem aega ka Nähtamatus Raamatukogus endas – mõni pätt paralleelmaailmast võiks ju juhuslikult sinna sattuda ja natuke kurja teha. 🙂

Niisiis – põnev lugu, meeldiv süžee, toredad tegelased (eriti lohe Kai). Loodetavasti on järgmistes osades veidi vähem igat sorti kolle ja trolle ja pikemalt ning sügavamalt lahti kirjutatud põnevust ja intriigi.

Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu” (345lk. Tänapäev)

*”Ta andis alla ja hammustas nurga hammastega ära.”
Jutt käib kommipakist.
No millega siis veel hammustatakse??? Ah?
See lause iseloomustab raamatut väga kenasti. Ons see nüüd autori või tõlkija stiil, aga peale “Nähtamatu Raamatukogu” lugemist tundus selle raamatu tekst väga konarlik.

Lugu ise rääkis Gotlandil toimunud mõrvadest. Oli udu, oli pimedat ööd, oli üksildasi maju ja ohvri paanilist põgenemist ning mõrtsuka mõtteid. Samas libiseti neist kurjategija tegevuse kohtadest kuidagi kergelt ja kiirelt üle ning keskenduti hoolega uurijate mõtetele ja neile hetkedele, kus üks tegelastest laob ritta plusse ja miinuseid, kas ta ikka peaks oma meest petma või mitte. Selline mulje jäi, et autori jaoks olid raamatus olevad mõrvad nii ebameeldivad, et ta üritas nendega ruttu ühelepoole saada, et siis suhetejuttudega edasi minna. 🙂
Samas oli ju ikka natuke põnev ka. 🙂 Mõrvalood ongi põnevad.

Kui ma raamatu lõpuni jõudsin, meenus mulle Ruth Ware “Valetamise mäng”. Siin ei olnud tegu valetamisega, aga kõik probleemid, mis raamatus olid, said samuti alguse lapsepõlvest ja kooliajast.

Vaatasin, et Mari Jungstedtilt on ilmunud eesti keeles kokku kolm raamatut, kõik erinevate inimeste tõlgitud. Niisiis peab ka teistega katsetama, kas on erinevust näha või mitte.

 

Mia Kankimäki “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma”

Teema 11: Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit või eestlasi
Mia Kankimäki “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” (326lk. Varrak)

0001ab.jpg

Kõige parem hetk millegi saavutamiseks, on alustada siis, kui oled oma senisest elust surmani tüdinenud, rutiinirulli alla jäänud, suhteliselt vana ja lähemal vaatlusel ei tundu sul olema midagi, mille üle rõõmustada või mille üle uhkust tunda.
Mia on 38-aastane, mehe ja lapseta, elab üksi, on 10 aastat sama tööd teinud.
Ja nüüd talle aitab! Tema kireks on olnud X sajandil elanud jaapani õuedaami Sei Shonagoni “Padjaraamatu” lugemine ja nüüd võtab ta endale vaba aasta, saab mitu stipendiumit ja sõidab Jaapanisse, Kyotosse, et Seiga lähemalt tuttavaks saada.

“Paistab, et reisimine ja keskkonnavahetus on keskealisele vanatüdrukule viimane võimalus oma olemasolu enesele põhjendada.” (lk.25)

Kuidas maitseb peale pikka kohustusteparaadi saabunud vabadus?
*Ärkad hommikul, sirutad ja mõtled, kas oled täna tegus või vedeled veel tatamil ja kuulad, mismoodi tuul puulehtedes sahistab.*

Raamatu jooksul jõudis Sei-sõbranna Mia kaks korda Jaapanis käia, elada Soomes, oma vanemate maja pööningul, kirjutada, külastada Jaapani ja Londoni raamatukogusid, sattuda Jaapani maavärina pagulasena Phuketti ja lõpetada Normandias, hiiglasuure vana kirjutuslaua taga, kus kogu see lugu lõpuks raamatuks sai vormistatud.
Nii põnev, nii kaasahaarav ja nii vanasse Jaapanisse kaasaviiv lugu, et lõpetades oli tunne, nagu oleksin ise kogu selle reisi kaasa teinud ja raamatu valmis kirjutanud. Ehk sellepärast, et armastan samuti Jaapanit, tema kultuuri, templeid ja kirsiõisi ning iga kord, kui raamatus neist mõnda nimetatakse, oli mul vaja paiga nimi Googlesse toksida ning pilte vaadata. Mõnikord unustasin ennast templitesse ja loodusesse, nii et reisisin natuke kaugemale sellest loost, mida Mia kirjutab.
Niimoodi saingi seda raamatut lugeda lausa kaks nädalat!

NB! Õpime jaapani keelt!
Jäätis: aisukuriimu
Jõulud: kurisumasu
Poiss-sõber: boifurendo
Jalakreem: futtu kriimu

Niisiis – Heiani ajastu Jaapanis: 794 – 1185. Jaapani kirjanduse ja õukonnakultuuri kuldaeg. Selleaegne Hiina õitses ja Jaapan võttis oma naabrilt üle kõik, mida pakuti – valitsusüsteem, kirjakeel, õukonnatseremooniad. Algupärase sintoismi kõrvale toodi Hiinast budism ja see mõjutas nii arhitektuuri kui maalikunsti ja skulptuuri.
Jaapan sai uue pealinna, tol ajal nimega Heian-kyo, nüüdseks Kyoto.
IX sajandi lõpus hakkas aga Jaapan rohkem oma elu elama ja sissepoole pöörduma. Hiinast alguse saanud keel, kunst, usk ja kultuur muutusid omanäolisteks ja kulgesid Hiina mõjudest eemale.
Jaapanis muutus ülitähtsaks käekiri ja oskus luuletada. Usuti, et käekiri ütleb inimese kohta rohkem kui see, mida ta ütleb, mõtleb või kirjutab. Armuti käekirja ja põlati ära käekirja pärast.
Igas olukorras pidi inimene suutma luuletada. Kevadisest maalesõidust, hommikusest udust mäetippude ümber, vihmast, mis räästast alla voolab. Peale ühiselt veedetud ööd pidi koju jõudnud mees saatma naisele esimese hommiku kirja. Seda oodati hingevärinal – kas mees oskab end luuleridadega väljendada? Milline on tema käekiri? Ja kirjale tuli kohe vastata.
Peale luuleoskuse ning käekirja pidi olema ka olukorda sobiv paber. Ning peale kirja kokkumurdmist lisati sellele paberiga sobiv lill või oks. Sinisele paberile pajuoks, rohelisele tammeoks, lillale vaher.

Raamatu kangelanna Sei Shonagun sündis aastal 965. Tema isa oli tuntud luuletaja. Seist sai keisrinna Teishi õuedaam ning tema varustas oma luuletajannat ka paberitega, millele Sei lõpuks oma Padjaraamatu kirja pani.
Infot kuulsa õuedaami ja tema raamatu kohta on siiski väga vähe. Teatakse, et ta oli irooniline, selgesõnaline ja armastas uhkustada enda hiina keele oskusega. Naisterahvas ei oleks tohtinud sel ajal hiina keelt osata, aga Seile oli haridust antud.
Tihti suhtutakse temasse kui kergete elukommetega kurtisaani, aga tõsi on see, et tema enda kirjapandust ei tule iial välja kui palju mehi tal oli. Küll on aga Murasaki Shikibu oma “Genji loos” Sei Shonaguni mustanud ning tema austajad on selle suthumise rõõmsalt üle võtnud ning valjuhäälselt levitanud.
“Padjaraamatu” originaal on kahjuks hävinud, nii et kõik see, mida tänapäeval tõlgitakse ja välja antakse on tundmatu päritoluga ning katkenditest kokku pandud. Lisaks sellele on erinevad tõlkijad eri aegadel võtnud endale õiguse raamatut omatahtsi lühendada ja kohendada, eemaldades sealt Sei kirja pandud nimekirju ja arvamisi. Üheks selliseks teadjameheks on kõige enam levinud tõlke autor Arthur Waley, kes lühendas teost alati kui see tundus talle “liiga igav või segane”.
Miskipärast on kõik need tõlkijad olnud mehed.
Üks kummaline avastus veel – Sei Shonaguni “Padjaraamatu” kaantel on kasutatud Murasaki “Genji loo” rullmaalide detaile! Nii segamini on need kaks lugu ajaloo jooksul läinud. Millest see tuleb? Teadmatusest või hoopis arvamisest, et üks ajajärk, mõlemad naisautorid, küllap sobib neid omavahel miksida.
Muide – Mia Kankimäki miksib omavahel suurepäraselt tänapäeva ning Jaapani Heiani ajastut. Tolleaegsete waka-luuletuste saatmisele ja meieaegsele SMS-ide saatmisele saab tõesti võrdusmärgi tõmmata – mõlemad pidid omas ajas liikuma võimalikult kiiresti ja mõlemad peavad tabama õiget stiili. Mõnus on ka lugeda tänapäeva naise arvamusi, käitumist, keelekasutust. Aga millegagi ei minda üle piiri, kõik on kirjutatud austusega tolle kauge aja ja nende inimeste vastu.

Sei Shonagun kirjutas oma padjaraamatusse palju nimekirju. See nakatas ka Miat, kes nüüd omakorda Kyotos olles enda nimekirju kirjutama asus.
*Sento saun, Mererand, Onsen, Hiei mägi, Templiöö Koya mäel, Nara, Osaka …
Naised armastavad nimekirju. Olen ka neid kirjutanud – poenimekirjad on ehk kõige igapäevasemad. Ikka nii, et asjad nimekirjas on selles järjekorras, kuidas poes riiulidki.
Mia kirjutab:
“Asjad, mis ajavad une peale:
Raamatukogud. Inimene, kes on äsja olnud täiesti virge ja innustatud teostest, mida ta on spetsiaalselt näha palunud ja mille sügavustesse ta varsti põnevale avastusretkele pääseb, märkab varsti pärast seda, kui ta on raamatukogu ebamugava laua äärde logule toolile istunud ja teosed avanud, et on sattunud lausa vastupandamatu väsimuse meelevalda ega suuda haigutust tagasi või silmi kinni vajumast hoida.” (lk.66)
Pean omaltpoolt lisama, et parimad ajad ülikooli ajal olid just raamatukogudes raamatute taga istumised. Ei teinud uniseks. Mõnusalt vaikne oli! Naudin siiani vaikust enda ümber.

Heiani ajastu naine ei tohtinud oma nägu avalikkuse ees paljastada. Istuti bambusruloode või sirmide taga. Vaatajatele olid näha vaid 15-kihilised kimonod, mille värve valiti väga hoolikalt, vastavalt aastaajale ja sündmusele. Kimonode üks varrukas oli pikem kui teine, sest see pidi välja ulatuma nii sirmi alt kui vankriuksest. Mehed vaatlesid neid varrukaid, õhkasid (kirjutasid mõne luuletuse) ja armusid kimonosse.
Mia üheks sooviks Kyotos olles on taolist kimonot selga proovida, mis õnnestub tal lõpuks päris kopsaka rahasumma eest ning päris vimasel Jaapani-päeval. Kui raske ja palav on selle 18-kilose siidikuhila all olla! Aga need pisikesed jaapanlannad suutsid neis liikuda ning luuletada.

Selles raamatus on kirjas üks hea põhjus, miks Jaapan peaks ka mulle väga sobiv maa olema – siin juuakse teed! Keegi ei ohi kogu aeg – miks sa kohvi ei joo, kas mitte üldse ei joo, sa pole lihtsalt veel kohvi jooma õppinud (lohutavalt), aga kuidas sa hommikuti üles ärkad?!
Jaapanis juuakse teed. Ei pea olema viisakas ja teistega koos kohvi jooma (et siis hiljem päev otsa iiveldusega võidelda), hoopis kohviinimene peab ükskord pingutama ning jooma teed.
Teejoomine on Jaapanis aga nii hinnas, et selle ümber on arenenud täiesti eriline teekultuur koos teemajadega, teepintslitega ning kallihinnaliste teetassidega.

Teine Jaapanisse sõitmise põhjus on kindlasti kirsiõied. Neist ei ole võlutud vaid turistid, vaid ka jaapanlased ise. Käivad võistlused: kelle kirsipuu on vanim, suurim, kõige enam kaardus okstega, kõige suurema roosade õiepilvedega, kõige vingemalt valgustatud, parima taustavaatega (eelistatavalt mõni 1000-aastane tempel või mägi) jne.
Olulised ei ole mitte vaid kirsipuudel olevad õied, vaid ka mahalangenud õied. Õielehtede langemise lumi, jõeveel lebavad õied, teeradu roosaks värvivad õied. Kui õitsemine lõppema hakkab ja sa kirsipuude alt läbi jalutad, oled lõpuks üleni selle roosa iluga kaetud.
Hanami on see sõna, mis tähistab kisipuude õitsemise aega.

IMG_2120.JPG
Mono no aware – see on maailma ilu ja selle kadumise tundmine. Selline erakordne hetk, kus tunned, et oled keset hingematvat ilu ja tead, et see kõik on kaduv. Nagu langevad kirsiõied. Nagu loojuv päike. Nagu imekaunis muusika.
Rõõm ja pisarad koos.
Autor soovitab selle tunde tajumiseks raamatut, Kazuo Ishiguro “Päeva riismed”.
Peab lugema!
Aware vastandiks on okashi. See on rõõmust rõkkav, naljakas, ilus, võluv. Siin puudub melanhoolne aware-ilu.
Eks elus läheb neid mõlemaid vaja.

Sei Shonagon kirjutab:
“Rängale sügistormile järgneval päeval on kõik väga liigutav.”

Raamatutest ja lugemisest on siin muudki juttu. Nimelt selles liinis, kuidas reisile raamatut valida. Jaapanisse ei ole mõtet võtta kaasa nordic noiri (unustate ennast kolmeks päevaks hotellivoodisse põhjamaa mõrtsukaid taga ajama ja rikute meeleolu), võtke parem mõni Murakami teos, Sujata Massey Rei Shimura lugu või midagi vana jaapani klassika hulgast.
Taaskord pean nõustuma – loen Rootsis olles hea meelega Johan Theorini või Kristina Ohlssonit, Itaalias Donna Leoni või midagi muusikateemalist jne. Maa tunnetamiseks peab kohapeal olles elama selle maa muusika, söögi ja kirjanduse sees.
Ainult enda koduse lugemise hulka saab mahutada terve maakera, sest oma kodu tunnetad niigi hästi.
“Lugemise jäljed raamatus teevad rõõmu ainult siis, kui need on lugeja enda omad.” (lk.290)

Mis on kaunim – kas luule või proosa?
On inimesi, kes ei armasta luuletusi ja keda värsid ei kõneta, aga kas proosa ei suuda siis sama hästi luuletuste hinge ja ilu edasi anda?
Sei Shonagun kirjutab:
“Kui klaaris kuuvalguses jõge ületatakse, tuleb tahes-tahtmata imetleda, kuidas vesi pritsib härgade jalgade küljest sätendavate kristallidena laiali.” (lk.268)

Ahjaa – need eestlased, kuidas neid raamatus mainitakse? Mia kohtub Phuketis ühe rassistliku iirlannaga, kes vihkab südamest oma maale elutsema ja töötama tulnud venelasi, eestlasi, leedukaid ja lätlasi.
Vat niimoodi. 😀

 

Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”

Teema 10. Jabura pealkirjaga raamat
Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” (349lk. Varrak, Tõlkinud Ene Mäe)

Fredrik1.jpg

Raamatu viimasel leheküljel on kirjas autori tänud ja seal on üks rida:
Astrid Lindgren. Kes õpetas mind lugemist armastama.
 
Fredrik Backman oli 6-aastane kui suri tema vanaisa. Siis istusid nad koos emaga ja ema luges pojale “Vendasid Lõvisüdameid” ja poiss sai nii võimaluse rääkida oma vanaisaga. Nüüd loeb Fredriku ema tema lastele sama raamatut ja tema ise loeb oma lastele “Harry Potterit” ja nii saavad nad rääkida paljudel teemadel, mida muudmoodi puudutada ei oskaks.
 
Raamatud on laste elus olulised, sest igal lapsel peab olema enda superkangelane! Niisiis andis Fredrik Backman ühel kevadisel päeval ühe Stockholmi raamatupoe kassasse oma krediitkaardi ja ütles, et igaüks, kes tuleb sel päeval lasteraamatut ostma, ei pea selle eest ise maksma.
 
2017. aasta septembrikuus ostis Fredrik Backman 600 eksemplari Astrid Lindgreni raamatut “Vennad Lõvisüdamed”, jagas need mitmesse Göteborgi raamatupoodi ja kõik lapsed (ja vanemad) võisid minna poodi ja küsida endale selle raamatu. Kingituseks Fredrik Backmani poolt, kel polnud lapsena kuigi palju sõpru, aga kellele meeldis mõelda, et Astrid Lindgren on tema suurim sõber.
 
*”Naine ulatab talle oma kilekoti sisu. Elsa võtab selle vastu. Ka see on raamat. Muinasjutt. Astrid Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed”. Elsa teab seda, sest see on üks tema lemmikmuinasjutte nende hulgast, mis ei ole pärit Peaaegu-Ärkvel-Maalt. Ta luges seda mitu korda vanaemale ette, kui nad Renault`ga ringi sõitsid.
“Kindlasti oled sa seda lugenud!” vabandab naine kähku ja on seda nägu, nagu tahaks raamatu Elsa käest tagasi kahmata ja minema joosta.
Elsa raputab pead ja hoiab raamatut kõvasti peos.
“Ei,” valetab ta.
Sest tal jätkub viisakust mõistmiseks, et kui keegi kingib sulle raamatu, siis pead sa tegema näo, et pole seda lugenud. Sest tõeline kingitus on võimalus lugemiselamust kinkida, mitte võimalus seda saada.” (lk.202)
 
Ei ole palju selliseid raamatuid, mida ma loen ja neisse niimoodi sisse elan, et jääbki vaid see maailm, mis mu silme ees kirja on pandud. Fredrik Backmani raamatutega läheb alati nii. Ma istusin oma väikses maailmas, kui lugesin Ovet, kui lugesin kaht Backmani lühijuttu ja nüüd, kui lugesin Elsa ja vanaema lugu.
See on kõige jaburamalt kirja pandud lugu, mida ma elaes lugenud olen! Ja see on üks parimaid lugusid, mida ma eales lugenud olen.
Ainult väga suure südamega inimene suudab niimoodi kirjutada.
Ühes intervjuus on Backman öelnud, et kui raamatu rõõmsad kohad teda ennast naerma ei aja ja raamatu kurvad kohad teda ennast nutma ei aja, siis ei ole seda mõtet edasi kirjutada.
 
Autor rääkis ühes teises intervjuus, et tegelikult ootas kirjastus temalt Ove-raamatu teist osa, aga sellist asja ei ole ju võimalik kirjutada! Niisiis valmis see raamat enne, kui Ove tohutult populaarseks sai ja kirjastajad kiskuskid endal pooled juuksed peast välja, sest kartsid hullult seda lugu avaldada – raamatut peaaegu 8-aastasest Elsast, kelle vanaema kasutab igasuguseid hirmsaid vägisõnu ja saadab oma lapselapse koos kahtlaste tüüpidega mööda ilma ringi rändama.
Aga sellest raamatust sai sama hea lugu kui Ovegi.
Siin saab samamoodi kogu südamest naerda ja nutta ja laste ning täiskasvanute mõtete üle mõetelda.
 
Tore oli lugeda, kuidas Fredrik Bakcman kirjutab oma blogis, mismoodi inimesed paanitsevad sellepärast, et raamatus antakse koerale šokolaadi! Aga kes on raamatut lugenud teavad, et selles ei olnud koer. Selles oli hoopis teine elukas, Miamasi maa elanik vorss ja vorsad söövad šokolaadi.
“Ma tean seda, sest mina mõtlesin selle välja,” Kirjutas Backman.
M.O.T.T.
 
Muide – Fredrik Backmanil on oma lemmik kaanekujundaja, Nils Olsson. Kõik tema Rootsis väljaantud raamatud on väga ühtemoodi mõnusa stiiliga. Meil on eesti keeles originaalkaanega Backmani esimene raamat, “Mees nimega Ove”.

28685543_1883793734978128_1492830077795361047_n.jpg
Kes selle pika jutu on viitsinud läbi lugeda, see saab nüüd ühe hea uudise:
Backmani järgmine raamat, “Britt-Marie oli siin” on aga selles Elsa ja vanaema raamatus olnud Britt-Marie lugu! Väga tore oli Rootsi kirjastuse lehelt näha, et Varrak on ka selle raamatu avaldamisõiguse omanik, nii et loodetavasti saame varsti lugeda järgmist imehead Fredrik Bakmani raamatut!
 
*”Kellel on vanaema, sellel on sõjavägi!”

Sofia Lundberg “Punane aadressiraamat”

Teema 38: Raamat, mille on kirjutanud mõne Eesti naaberriigi autor.
Sofia Lundberg “Punane aadressiraamat” (285lk. Eesti Raamat, sari “Tõlkes leitud”)

Punane päevaraamat.jpg

Naaberriigiks on Rootsi ja see on Sofia Lundbergi esimene raamat.
Ütlen kohe alguses ära, et kes soovib väga head lugemist pisarateemasse, siis siin on teile raamat! Viimati sai niimoodi nutetud Backmani Ovet lugedes. Lihtsalt nii jube kurb oli! Ja ilus oli ka ja need kaks koos mõjuvad halvasti kui silmad märja koha peal asuvad.
 
Raamatus on kaks peategelast: 96-aastane vanaproua Doris, kes elab Stockholmis ja tema õe tütretütar Jenny, kes elab oma perega USA-s.
Doris on üksik vanamutt (nagu ta ise humoorikalt ütleb), aga äge vanamutt, sest tema lemmiktegevus on Jennyga skaipida. Aga kui arvutikaas sulgub, on ta üksi. Hooldajad käivad, aga neil on kiire. Nii hakkab Doris Jennyle oma elulugu kirja panema. Raamatus vahelduvadki lood Dorise lapsepõlvest ja rännakutest ja armastusest ning tänapäev, kus ta on vana, üksik ja väga haige.
 
Algus oli kohutavalt masendav, nii et ma mõtlesin tõsiselt, kuidas ma selle raamatu lõpuni suudan lugeda? Aga sellest peab üle saama, sest elu ei olegi pidev pillerkaar.
Väga hästi kirja pandud. Ausalt, südamest, illusioonideta. Keskkoht, kui Doris elab ennesõjaaegses Pariisis ja rändab koos õega Ameerikasse, olid helgemad.
Lõpp 😭
Ja ometigi jättis kogu see emotsionaalne lugemine südamesse helge tunde! Päris viimased leheküljed olid väga armsalt kirja pandud ja kui mõtlema hakata, siis oli Dorisel sündmusrikas ja huvitav elu.
 
Mul on väga hea meel selle sarja üle!
*Esiteks tundub, et siin ei hakata avaldama eesti keeles juba 10x ilmunud raamatuid, vaid ilmuvad päris värskelt kirja pandud lood.
*Teiseks on neid raamatuid lausa lust lugeda – korralik paks matt paber, mugav köide ja tundub, et esimese raamatu kaanekujunduse ehmatusest saadi ka üle ning teine raamat ilmus juba originaalkaanega!
*Kolmandaks – kaks esimest raamatut on olnud suurepärased! Loodan, et see sari samamoodi jätkub!
 
Ootan juba märtsikuu raamatut!
 
*”Ma soovin sulle piisavalt,” sosistas ta mulle kõrva. “Piisavalt päikest, mis sinu päevadesse valgust annaks, piisavalt vihma, et sa päikest hindaksid, piisavalt rõõmu, et su hinge kosutada, piisavalt valu, et sa oskaksid elu väikseid rõõme hinnata, ja piisavalt kohtumisi, et suudaksid aeg-ajalt hüvasti jätta.” (lk.36)

*”Inimene püüdleb selle poole, et võimalikult vanaks saada, aga kas tead, kõige vanem olla ei ole tore. Elul pole mingit mõtet. Siis mitte, kui kõik teised surnud on.” (lk.56)

*”Kõigil on mõni armastus, mis otsa ei saa. Selgeks mõtlemata armastus, millel ei olnud õiget lõppu. Miski, mis su südamesse puges ja sinna jäigi. Ja mis muutub aastatega palju paremaks, kui see tegelikult oli. See käib asja juurde. Miski pole nii täiuslik kui kaotatud armastus.” (lk. 203)

*”Selle asemel, et ringi käia ja mõelda, et sa ei kõlba kusagile, hakka oma andeid arendama.” (lk. 230)

*”Kõige suurem turvatunne on elus see, kui võid oma arvamsue välja öelda, isegi kui see on erinev, ja saad vastuseks üksnes armastuse.” (lk. 258)

*”Elu pole selleks, et sind lõbustada, sina oled see, kes peab elu lõbustama.” (lk. 278)

C. J. Tudor “Kriidimees”

Teema 44: Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud.
C. J. Tudor “Kriidimees” (269lk. Varrak)

0001.jpg
C. J. Tudor on pärit Inglismaalt.
Ma armastan Inglismaad ja inglise kirjandust!
Uurisin tema kohta peale raamatu lõpetamist ja sain suure üllatuse osaliseks – tegemist on naisterahvaga! Ma olin kogu lugemise aja mõelnud, et loen mehe kirjutatud raamatut.
Abikaasa küsis, kas sel on vahet? Vist ei ole, kui mõtlema hakata. Aga tugev tunne oli, et Kriidimehest kirjutas mees!
Vale puha!

Siis kui see raamat ilmus, meenus, et lugesin mõned aastad tagasi Fred Vargase “Kriidiringimeest” ja pettusin kõvasti. Lükkasin tolle mälestuse tõttu ka selle raamatu kõrvale. Aga kui ta mulle igalpool raamatulehekülgedel ette jääma hakkas, siis nihkus ta ikka rohkem ettepoole ja ettepoole.
Lõpuks tellisin ära ja lugesin läbi ja oi, see oli nii hea raamat!!!

Ma olen sel aastal lugenud kolme taolist saladustega põnevikku ja Kriidimees tuhiseb nii aknal passivast naisest kui koolitüdrukute valede mängu raamatust nii kiiresti mööda, et tolmujutti pole ka näha 😀
Naljakas – nüüd, kui ma kirjutan, leian ma Ruth Ware “Valede mängu” ja selle raamatu vahel mitmeid paralleele: lastekamba tegemised kooliajal, minevik, mis täiskasvanuks saanud kamba uuesti kokku toob ja kollitama hakkab.
Aga nagu öeldud – Kriidimees on lugemisnauding!
Juuksekarvad peas püsti ei tõuse, veri ei lenda (ok, natuke lendab), higiseid tagaajamisi peaaegu ei ole. Aga kogu loos hoitakse niimoodi pinget, et no ei saa raamatut käest ära panna! Ma olin öösel magades ka sellest kõvasti kinni hoidnud, nii et raamatu käest lahtisaamiseks olevat veidi jõudu vaja läinud … Ma kardan, et kass sai öösel raamatuga pihta, kui ma lugedes tukkuma jäin. Vaatas mind hommikul kahtlase pilguga …

Ok. Ei lobise niipalju!
Lugege! Nautige autori head sulge ja mõnusat jutujooksu! Ja palvetage kirjanduspühakute poole, et ta varsti uue raamatu kirjutaks, sest see on tema debüütromaan!
Miks on alatihti nii, et ma loen megahead raamatut ja siis avastan, et oi – see oligi tema ainuke pääsuke? Samas kui mõni kirjutab enne hommikusööki ühe ja pealelõunat teise bestselleri …

NB! Nõrganärviline järgmist lõiku ei ole (kuigi see on puhas tõde!):
*”Saladused on nagu perse. See on kõigil olemas. Asi on lihtsalt selles, et mõnel on see mustem kui teistel.”

PS: Mäletate, kuidas me lapsena kogu aeg kriidiga asfaldile joonistasime? Ja kui kriiti ei olnud, siis sai kuskilt ehitusplatsilt tuhaplokitükke hangitud ja edasi joonistatud.
Oleks teadnud, millised tagajärjed sel tegevusel mõne jaoks olla võivad …

Justin Petrone “Minu Eesti 3”

12 teemakuud: Veebruar – raamat Eestimaast.
Justin Petrone “Minu Eesti 3” (344lk. Petrone Print)
Foto autorist: Arno Mikkor

28277116_1875679255789576_502483813839492496_n.jpg
Mäletan, kui ilmus Justini esimene raamat Eestist ja tema õudust kui ta esmakordselt sülti maitses. See oli üks humoorikas lugemine!
9 aastat on möödunud, vahepeal jõudsin raamatu teist osa lugeda ja nüüd siis kolmandat.
Mulle meeldib!
Mulle meeldib Justini hoiak Eestimaa suhtes. Ta ei mõnita, ei pöörita silmi, ei tee lolli nalja. Ta võtab eestlasi sellistena, nagu me oleme – teeme tööd, tööd ja veelkord tööd, ei räägi palju ja oleme harjunud, et on palju asju, mida tuleb lihtsalt teatud moodi teha.
Lõbus lugu raamatust: kõigepealt tuleb korjata puu alla kukkunud õunad ja alles siis saab minna nende järgi, mis veel puu otsas on. Miks? Nii lihtsalt asjad on.
Itaallasel on seda raske mõista.

Mis mulle veel tohutult meeldib – Justini suhtumine sellesse, mismoodi tema lapsed peavad kindlasti eesti keelt oskama! Tema ise oli sellepärast kannatanud, et ta vanaisa keelas oma peres itaalia keele rääkimise ja nüüd ei suuda tema ise enam itaallastega suhelda, sest keel ja kultuur on kaotsi läinud! Tunne, nagu oleks igavesti ära lõigatud mingist osast iseendast.
Praegu juhtub nii paljude peredega, kes Eestist välja rändavad. Jäetakse lohakile lastele eesti keele õpetamine. Aga mida nemad hiljem sellest arvavad?

*”Mulle valmistas rõõmu, et Marta õppis oma emakeelt. Minu naine Epp ei kõndinud selleks 1991. aastal Baltimaade vabaduse nimel jalgsi Tallinnast Vilniusse, et tema lapsest saaks ilma mäluta ameeriklane, kes oma minevikust on vaid ähmaselt teadlik.”

Milline on eestlaste unistus?
Töötada ennast surnuks.

*”Marie Under on üks parema välimusega surnuid, keda Eestil on ette näidata.”

Mitmes kohas võrdleb Justin eestlasi ja jaapanlasi. Eesti kõnerütm pidavat jaapani keelt meenutama ja üks naabrimees olevat väga sensei moodi.
Lahe on see, kuidas korrektset ja ülimalt hoolsat arsti kirjeldades kujutab Justin ette, mismoodi see mees õhtul oma tugitoolis istub ja kindlasti Murakamit loeb.

Eestlaste kartuliarmastus pidi olema sama suur kui itaallaste tomatiarmastus. Kuigi eestlased jumaldavad oma kartulit vist ikka veel rohkem! Kõigepealt müttavad nad põllul, noppides üles viimsegi pisikese kartulibeebi, mis mulla sees peidus. Ja kui kartulid salves, siis käivad eestlased neid sorteerimas.
Sai isegi paar päeva tagasi talvekartuli idusid murdmas käidud (siiani olnud soe talv teeb oma töö).

Positiivne ja soe raamat. Justin imestab eestlaste ja meie tavade üle, aga ei irvita ega mõnita kordagi!
Äsja Mikitat lugenuna mõtlesin, et nad peaks koos metsa minema. Justin saaks veel rohkem eestlaseks ja ainet oma loodetavasti tuleva “Minu Eesti 4” jaoks.