Calia Read „Figure eight“

Teema 2. Raamat, mille pealkirjas on number 8 või 18 (2018 auks)
Calia Read „Figure eight“ (319lk. Kindle)
27913026_1862136447143857_7826270561057353751_o.jpg
 
Mulle meeldivad raamatud, kus on kaks lõppu! Mitte kaks erinevat, vaid raamat lõpeks justkui kaks korda järjest. Siis kui eelviimases peatükis tulevad kõik saladused ilmsiks ja lugeja on saanud mitu korda oh ja ah teha, viimases peatükis justkui maha rahunenud ja siis äkki tuleb viimane lehekülg, viimane lõik ja … Loed selle läbi ja jääd kangestunult lõpupunkti vaatama. Et nii ta siis nüüd lõppeski! Kõik oli justkui lahti seletatud, lõpetatud, elud läksid edasi ja siis, kõige lõpuks … 😲 Kuidas nii? Miks?!
 
Calia Readilt on eesti keeles ilmunud raamat “Haruta mind lahti”. “Figure eight” on aga tema kõige uuem, 2017. aastal ilmunud lugu.
 
Selah, noor ja edukas kooliõpetaja, saab teada, et tema emaga on kehvad lood – ema unustab asju, mälu veab alt. Ta on sattunud mitu korda tänavale hulkuma ja sealt edasi haiglasse.
Selah jätab oma töö ja kolib tagasi koju, et ema eest hoolt kanda. Asi pole aga kuigi lihtne – ta peab väikelinnas uue töö leidma ja samal ajal ema eest hoolitsema. Töid aga pole ja pangaarve jääb aina kõhnemaks.
Samal ajal kohtub Selah internetis kirjanike klubis Jacksoniga. Mees on tore, täpselt selline, nagu ta on igatsenud. Nad peavad pikki e-maili vestlusi, saadavad sõnumeid, räägivad tunde telefonis ja lõpuks kohtuvad. Kõik on suurepärane, samas räägivad KÕIK Selahi lähedased, et ole ettevaatlik, sa ei tea ju, kes Jackson tegelikult on.
 
Siis tuleb selle raamatu parim osa – teine kohting ja see toimub raamatupoes!
 
*”Reading is magic and anyone who tells you differently is either one of two things: insane or illiterate. Everyone has a book meant just for them. Think about it: out there, someone is writing a book just for you.”
 
*”Bookstores are at the top of the list of places that calm me. It doesn`t have to be certain bookstore. I love them all the same. Whenever I step through the front doors, I feel the tension release from my body with every breath I take. My steps become lighter. I can think more clearly. I`m just a happier person all around.”
 
Kõik hakkab justkui tõusvas joones kulgema, aga siis jätab Jackson Selahi kirjadele vastamata. Ei helista. Ei võta toru.
Ja siis, ühel hommikul, kaob Selahi ema.
Ning üle tänava, tühja majja, on kolinud kummaline üksik mees.
 
Kogu aeg jookseb raamatus põhiloo kõrval veel kaks liini. Ühes tehakse telesaadet Selahi tragöödiast, intervjueeritakse talle lähedasi inimesi.
Teises loos räägib Selahi “number eight”, tema igavene kaaslane – kui number kaheksa pikali lükata, saame igaviku märgi – kuidas ta naist jälgib ja talle kingitusi teeb.
Kokkuvõttes üks huvitav lugemine. Aegajalt tundus, et oleks saanud ka lühemalt, aga lõpp kompenseeris ka ajutise venimise.
Mul on hea meel, et ma seda 8-raamatut pikemalt otsisin ja selle leidsin!
Advertisements

Steinar Bragi “Mägismaa”

Teema 29. Raamat, mille võtad raamatukogus äsja tagastatud raamatute hulgast.
Steinar Bragi “Mägismaa” (230lk. Varrak)

27629212_1854451384579030_4248442424423580597_o.jpg
Kirjutasin teema ja pealkirja ära ja põrnitsesin siis tükk aega ekraani – no mida ma nüüd kirjutama peaks? Selline imelik raamat.
Island on minu jaoks lume ja lumetuiskude ja virmaliste maa. Ja nüüd ma lugesin raamatut, kus on kõrb ja liivatormid. Ma olen Egiptuses näinud, mismoodi tuul liivasamba õhtu tõstab ja kogu maa liivamüüriks muutub, nii et ma kujutasin ette küll, mismoodi see liivatorm välja näeb. Aga Islandil? Kõik võibki nii olla, aga minu jaoks oli see lihtsalt väga valesti.
Ei-ei-ei, las seal olla parem lumetormid! Brrr …

Kogu raamat tekitas mul lugemise ajal tunde nagu unenäos, kus oleks vaja joosta, aga jalad ei liigu. Oleks vaja karjuda, aga hääl ei tule välja. Ning siis pingutad ja pingutad ja ärkad võpatades peaaegu üles, aga mitte päriselt. Jäid nagu 40-kraadise palavikuga asemele sonima, silme ees rebased ja vanamutt ja keset kõrbe seisev laternapost põleva laternaga ja raamaturiiulid ja hull vanamees.
Vahepeal tekkis sarnane tunne kui Cormac McCarthy “Teed” lugedes, aga peab ütlema, et “Tee” oli hoopis kenam raamat … Inimesed olid normaalsemad.

Ma ei tea, mis ma sellest raamatust arvan. See ei olnud krimka, ei olnud põnevik, ei olnud õudukas. Kuna tegelased suitsetasid aegajalt kanepit, siis ehk tekivad sellised pildid laksu all olevatel inimestel? Ma ei tea, pole selles vallas kodus, aga see oli ainus mis minu jaoks raamatus toimuvat selgitada suutis.
Ütleme nii, et ma sain ühe väga veidra lugemiskogemuse. Ma poleks midagi kaotanud, kui minu teed selle raamatuga kunagi ristunud poleks. Samas on päris huvitav mõelda, et kuskil keset kõrbe on mõni laternapost, mille otsas põleb tuli ja mille alla on üks “naerupallist” vanamees kaevanud kolm piklikku auku …
Jabur lugu.

PS! Teema valimisest – kuna Pärnu keskraamatukogus on nii usinad töötajad, et siin ei ole tagastatud raamatutest lookas kärusid, vaid kõik paigutatakse töö käigus sujuvalt riiulitele tagasi, siis küsisin hoopis oma tuttavalt raamatukoguhoidjalt, mis talle viimaste päevade jooksul tagastatud on.
Peale selle raamatu lõpetamist mõtlesin, et oleks võinud ikka Pärnu Keskraamatukogu tagastatute riiulist ühe kahest Ivan Turgenevist võtta …

Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst”

Teema 8. Häbi tunnistada aga ma pole kunagi lugenud…
Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst” (156lk. Välgi metsad)

Kukeseen.png

Häbi tunnistada tõesti, aga see on minu esimene Valdur Mikita raamat. Ülejäänud Eestimaa tundub kõik vandesetslaslikult noogutavat kui mainida Mikita nime – jajaaa, need lind-lingvistilised metsad! Mina maigutasin siiani suud …
Enese õigustuseks ütlen, et ma olen rohkem mere- kui metsaeestlane. Kas lähme täna metsa või randa? Randa! Muidugi mitte tuhande inimesega koos päikest võtma, vaid sügisel või talvel laineid ja lõputut jääd nautima. Siis, kui järgmine inimene on nii kaugel, et ei saagi aru, on see vares või inimene.
Ma nii tahaks, et mõni mere-eestlane ka selliseid raamatuid kirjutaks, kui Mikita metsast kirjutab!

Muidugi ei tähenda minu merearmastus seda, et ma metsa ei armastaks. Aga mitte kukeseeni – ma olen vist ainus inimene maamunal, kes saab kukeseente söömisest mürgituse … Ma pildistan metsa ja seeni ja marju (marjad söön pärast pildistamist ära) ja muidugi linde ning loomi! Neid viimaseid võib metsas tundide viisi passida. Mõnus!

Ühesõnaga – raamatust ikka ka
Miks ei peaks ühele eestlasele meeldima raamat, kus kirjutatakse kui eriline ta on! Introverdist põhjala šamaan, metsaga kokku kasvanud, loomadega peaaegu et sinapeal, vaatab taevasse ja mõistab, milline ilm tuleb järgmise aasta jaanipäeval. Siis läheb metsast koju, niidab oma Husqvarnaga koduõuel muru madalaks, saadab tare kõrval oleval puulõhkumispakul istudes mõned e-mailid Brüsselisse ja Singapuri, suristab saumikseriga metsast kaasatoodud mustikad ja aialapil kasvava spinati mõnusaks smuutiks ning läheb õhtul suitsusauna.
Metsa-eestlane!

See raamat süvendab nende inimeste igatsust maaelu järgi, kes korterites või linnamajades elavad. Ma elan küll oma aialapiga majas, aga peale lugemist tahaks veel rohkem tallu, kus öösel kõnnivad maja kõrvalt läbi põdrad ja päeval söövad õunapuude all kitsed. Eeldusel, et see maja asub ühe kena lõputu veekogu ääres! Vaatega põhjapoole, sest sealkandis on šamaan-eestlasele öösiti pakutavad virmaliste ülekanded.

Ja veel – JAH, ma tean, misasi on lehmatikk! Aga meie ei tagunud seda kontsaga, vaid kiviga.

***
TERVIS
Ugrilane läheb arsti juurde siis, kui ta hakkab surema. Eurooplane hakkab surema siis, kui ta leiab oma pükstelt puugi. Eurooplase mõtteviis kurnab tohutult meditsiinisüsteemi ja see püsib ainult tänu sellele, et ugrilase peale ei kulu praktiliselt sentigi. Nii nagu lehma ei ole võimalik tuppa sundida, ei lähe ugrilane sisse uksest, kus laua taga istub valges kitlis vaim. Ugrilast kiusavad haigused, mis on põhjustatud keha liigsest koormusest ja pikaajalisest kokkupuutest halbade ilmastikutingimustega, eurooplase tervist hävitab vähene kehaline koormus ja viibimine üleköetud siseruumides. Ugrilase tervist ohustavad sajatused ja kuri silm, eurooplane guugeldab endale internetist hirmsaid haigusi külge.
ÕNN
Euroopa: pärandus, lotovõit, Cambridge’i haridus.
Läänemeresoome: süüa sisse suurtes kogustes muteerunud sireliõisi.
MURE
Vanajumala muretünn läks kogemata ümber Eesti kohal. Kõik, kes püüdsid siia elama asuda, kõngesid varem või hiljem mure kätte. Ainult eestlased pidasid vastu ja jäid, hakkasid muretaignast kakku küpsetama, muretsesid lapsi…

 

Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja”

Teema 4: Raamat, mille said raamatuvahetusest, ostsid kasutatud raamatuna või said kusagilt tasuta.
Ruth Hogan “Kasutatud asjade hoidja” (286lk. Eesti Raamat)

27625047_1851112074912961_6993757629714908133_o.jpg
Vanal aastal küsis kirjastus Eesti Raamat oma lehel, mis nad võiks oma uue ajaviitekirjanduse sarja nimeks panna. Pakkusin nime “Tassike teed”, ei võitnud, aga sain siiski kõigi pakkujate vahel tehtud loosiga sarja esimese raamatu kingiks. Ja see raamat oligi nii soe ja armas kui üks mõnus tassike teed!

“Kui hea raamat!” õhkaks Pantalone ja mina koos temaga! Ma lugesin ja nautisin iga peatükki, iga lauset. Nutsin (natuke) ja naersin (südamest) ja mõtlesin, kui olin üle poole jõudnud, et oleks ta ometi pikem! Raamat, mis tegi õnnelikuks (viimati läks mulle nii südamesse Ove lugu).

Selles raamatus jooksevad paralleelselt kaks erinevas ajas kulgevat lugu, mis ometi on kogu aeg omavahel seotud ja lõpuks otsapidi kokku jõuavad.
Siin on mitu ilusat armastuslugu. Naine ja mees, ema ja isa, õde ja vend, inimesed ja koerad, üksildus ja leitud asjad. Ja kõige selle keskel kõiki elusid ühendav vanahärra Anthony, kes elab armsas majas nimega Padua, kogub tänavalt ning mujalt leitud asju ja kirjutab nende asjade juurde lugusid.
Milliseid lugusid! Need on nagu raamatud raamatus.
Oh, ma olin seda raamatut lugedes nagu must kass suvises päikselaigus.

Siin oli isegi pisitilluke tükike müstikat, mis suure kaotatud armastuse ja vanade majadega ikka kaasas käib.

Terve raamat ilma ühegi ärritava tegelaseta või ühegi rumala repliigita. Saaks sarja järgmistes raamatutes veel kirjavigu ka vältida, oleks imeline (mõnikord oli vaja lauset mitu korda lugeda, et aru saada, mida mõeldi).

Üks väga tähtis tegelane siin raamatus on roosiaed (raamatus on isegi kõik sordid üles loetud) ja autor tänab oma kaanekujundajat roosimotiivide eest – sellepärast lisasin ka ingliskeelse raamatu kaanepildi.

Jah – soovitan seda raamatut! Üks mu parimaid lugemiselamusi üleüldse!
Väga paljutõotav algus uuele sarjale.

“Kahvatu oktoobrikuune päikesevalgus pingutas, et pitskardina mustrisse kootud väänlevate lillede ning lehtede võre vahelt sisse pugeda; ruum oli pime ja varjusid täis. Mees tõmbas kardinad eest ning sillerdavad tolmukübemed paiskusid meteoriidisajuna üle toa laiali.
“Laseme neil asjadel õige pisut valgust näha, mis?”

Ruth Ware “The lying game”

Teema 12. Raamat, mida lugesid vaid autori pärast, sisututvust lugemata/raamatust mitte midagi teadmata.
Ruth Ware “The lying game” (374lk. Harvill Secker)

27331969_1847129108644591_7004096255900744448_n.jpg
Võtsin selle raamatu esmaspäeval lugemisse, ingliskeelsena, ja avastasin eile, et Helios andis just nüüd ka eestikeelse välja
Igal juhul oli Ruth Ware esimene raamat “Pimedas, pimedas metsas” nii hea, et ma loen läbi kõik, mis ta kirjutab. Seda pole küll kuigi palju – kolm raamatut siiani ja teine, “Naine kajutist nr 10” polnud esimese vääriline. Niisiis haarasin põnevusega kolmanda – ehk on sama hea kui esimene!
Ei olnud sama hea. Üsna ühel pulgal teisega. Aga pakkus siiski huvitavaid hetki.

4 kooliaegset sõbrannat (miks on raamatutes ja filmides alati 4 sõbrannat? Miks mitte 3 või 5?), kooliaegne valetamise mäng ja selle tagajärjed, vana armastus, uued ohud, kadumine, kaldalt leitud kondid, vesi, alkohol, tuli, väikse küla kuulujutud ja avastus, et üks neist on teistele kogu aeg valetanud!

Tihti tekkis küsimus, kas loo jutustaja Kate on natuke kehva taibuga? Keegi ütles midagi, Kate juurdles selle üle umbes kolmandiku leheküljest või teadis vastust niigi, ja küsis siis üle: mida? Peategelased, neli sõbrannat, olid kogu aeg kohkunud, näost valged või hallid ja värisevate kätega. Mitmeid teemasid korrati niimitu korda, et tekkis tunne – kuidas nemad, kes kohal olid, asjast ikka veel aru ei saa? Mina, lugejana, sain juba eelmisel korral.   Siis jõudis kohale, miks korrati – sõbrannasid oli ju 4! See tähendas, et 4x oli vaja sama jutu peale ehmuda ja näost valgeks minna.

Aga üldmulje mulle sobis. Ruth Ware oskab hästi sõnu seada ja näha on, et ta naudib pikkade mõttelõngade kirjapanekuid ja olukordade kirjeldusi. Ei olnud jama naistekas, oli selline aeglaselt keerav ja pingettõstev lugu, mis mitu korda ähvardas, aga lõpuks ikkagi kulminatsioonini jõudis.
No ja raamatu lõpulause!
Lugesin seda mitu-mitu korda üle ja mõtlesin, mida see küll tähendada võis. Siis läksin ja nägin Goodreadsis, et see on lausa omaette arutlusteemaks. Aga mida kirjanik sellega täpselt mõtles, see jääb ilmselt saladuseks.
Soovitan neile, kellele meeldivad aeglasema kulgemisega pisikest närvikõdi pakkuvad põnevikud.

Sjón “Virvarebane”

12 teemakuud: Jaanuar (talve-, külma- või lumeteemaline raamat)
Sjón “Virvarebane” (108lk. Pegasus)

Virvarebane.jpg
Üks mõnus-mõnus lugemine! Eriti esimene ja kolmas osa, kus pastor Skugga-Baldur jahib haruldast sinirebast. Esimeses osas oli imetlusväärne looma kavalus ja jahikirest sõge mees, sekka virmalisi, nõiutud rebase mänge ja muidugi lund-lund ning külma.
Sai teada, et kui lased tugevas tuisus endale lumekooriku peale tuisata, on seal sees päris hea ja kaitstud olemine.
Kolmandas osas on mees rebase tapnud ja püssilasust vallandunud laviin on ta koos saagiga kaljukoopasse sulgenud. Kuidas mitte lolliks minna, kui sa tegelikult juba sinna teel oled … Viirastused, rebase nülgimine ja rebaseks saamine kannavad seda osa.
Keskmises, teises osas, on aga juttu taimetark Friðrik B Friðjónssonist ja tema surnud naisest. Naine oli Downi sündroomiga ning tema saatus enne Friðriku juurde jõudmist oli karm. Huvitav oli lugeda, mida tol ajal Downi sündroomist arvati. Nimelt olevat loote arengul 9 etappi: kala, roomaja, lind, koer, ahv, neeger, asiaat, indiaanlane ja lõpuks valge inimene. Kui juhtub nii, et laps tuleb ilmale varem kui õige aeg (seda juhtubki tihti 7. e. asiaadi etapis), siis ongi tal pilusilmad ja asiaadi välimus. Sellised tarkused …

Lisaks karmidele põhjamaistele lugudele, mis kolmanda osa lõpuks kenasti üheks tervikuks sulavad, on selles raamatus ka omajagu huumorit.
Näiteks räägitakse mitmes lõigus, mismoodi pastor laviinimöllus rullub ja kuidas tema jäsemed painduvad. Lõpuks lisatakse:
“Pastori seisund polnud kiita, kuid see ei teinud talle muret, sest ta oli teadvuseta.”

Lõpetuseks üks hea nipp, kuidas ilma ennustada: kui teil on kodus vana kõuts, siis pidage teda vana-aasta õhtul silmas. Kui loom ennast kratsib, siis on oodata korralikku maru!

A. J. Finn “Naine aknal”

22. Raamat, mille pealkirjas on mainitud naisterahvast
A. J. Finn “Naine aknal” (470lk. Tänapäev)

NaineAknal.jpg

Nüüd on ta siis loetud, see “2018. aasta kõige oodatum menuk, tõlgitud juba 38 keelde ja filmiõigused FOXile müüdud” ja miskõikveel.

Väga pinnapealselt kokkuvõttes: joodik (sry – alkoholiga liialdav naisterahvas), kes muuhulgas armastab vintis peaga vanu (põnevus)filme vaadata ja tarbib igasugu tablette (koos alkoholiga), näeb aknast, et vastasmajas pussitatakse naist. Naist, kes on tal külas käinud ja keda ta tunneb tolle perekonna liikmena – abikaasana, emana, Jane Russellina.
Kas see on üllatav, et tema juttu mõrvast ei usuta? Ei ole.

See, mis juhtus tema perega, sai selgeks üsna pea ja kui raamat sinna selgusehetke kirjeldamiseni jõudis jäi “ohhooo-efekt” ära. Aga paistab, et see pidigi olema kogu loo kõrghetk, murdepunkt, nii et kahju, et see hetk mul metsa läks.

Sümpaatiat peategelase Anna vastu ei tekkinud, sest kogu oma katastroofis oli ta tõepoolest ise süüdi. Kahju oli lapsest ja kassist. Kass tunduski olema selle raamatu kõige sümpaatsem tegelane – iseloomuga, nagu mitu korda öeldi. Ootasin, et detektiiv Little (kui paljudes raamatutes ja filmides seda olnud on, et suure ja võimsa mehe nimi on Little?!) tekitab raamatus rohkem segadust, aga politsei oli üsna rahumeelne. Hea võmm ja halb võmm – mõlemad olid kenasti olemas ja muidugi paarilised. 😀

Raamatu lõpus tekkis üks üsna mõnusalt väljamängitud koht. Kes on lugenud, siis seoses aknaklaasiga. Ma juba mõtlesin õnneliku lõpu peale, aga siis keerati vinti. Tore!

Üldmulje – täitsa tavaline psühholoogiline põnevik. Ei midagi sellist, mille pärast peaks seda aasta 2018. oodatuimaks raamatuks kutsuma. Aga kirjanikul on kahtlemata suurepärane tiim, et see nii kõrgele jõudnud on! Küllap paljud kadestavad 😉
PS: raamat on paks, aga lugemine läheb kiirelt, sest palju on tühju lehti ja kogu lugu kulgeb lühikeste lausete ja dialoogidena.

Lisan siia sõnu, mida raamatus kasutati, mõni on õige põnev 😉
Rüma, velpalt, vihvatama, vihmauitse, ihmjas, kilatama, viunuma, poolviiliti.
Ja tänu sellele raamatule tutvusin sellise elukaga nagu sukelhüljes!