S. J. Bennett “Windsori sõlm”

S. J. Bennett “Windsori sõlm” (270lk. Eesti Raamat)

Kes ei armasta kuninganna Elizabethi? Minu meelest tõeline daam, pärit justkui muinasjutust või kunagistest monarhia hiilgeaegadest. Praegu on tema kindel ajastu, mis peale teda tuleb… Eks näis.

Aga kuninganna on stiilne nii päriselus kui selles raamatus. Tema kostüümid, kübarad, särav naeratus, korgid. Ja tema ise – tugev ja nutikas! Pole siis ime, et selles raamatus uurib Windsori lossis toimunud noore venelase mõrva just Tema Majesteet Kuninganna.
Ise ta muidugi ringi nuhkida ei saa, aga tema õukonnas on mitmeid tublisid naisi, kes hea meelega end mitte nii igapäevaste ülesannetega proovile panevad.
Mulle meeldisid kõige enam peatükid, kus kuninganna Elisabeth prints Philipiga ringi sõidab või jutustab. Enne printsi surma tänavu aprillis ma ei teadnud, et ta on selline otsese ütlemise ja karmi huumoriga mees, aga mitmed saated, mis temast nüüd olnud on, maalivad päris toreda pildi. Ka selles raamatus pole Philip mingi sinivereline hädine siidikäpp, vaid hiilgab nii mõnegi ütlemisega. Mille peale kuninganna ilmselt vaikselt muigab. (“Putin! Päh!”) 🙂

Päris kurb oli tegelikult lugeda, mismoodi kuninganna enda peatse 90-aasta juubeli puhul pidi juba varakult igasugustel üritustel käima. Avama näitusi ja kõnniteid, imetlema eriliste maitsetega torti, mida ta tegelikult maitstagi ei saanud (huvitav, kes selle lõpuks nahka panid?) ning istuma lossis toimuvatel koosolekutel, kus arutleti serviiside jms. üle.
Ja kui päev sai otsa ning ning kuninganna oma ruumidesse läks ja õhtupalvust ütles, poetas ta sinna sisse mõtte: kui Harry nüüd ühe kena tüdruku leiaks! (Selle asjaga läks päriselus küll aiataha…)

Aiahuvilisena otsisin muidugi ka huviga, mida tähendab lasanje stiilis istutamismeetod, mida raamatus mainitakse.

Ja siis on raamatus muidugi mõrv. Venelane, Windsoris. Palju mõtteid teemal Putini pikk karvane käsi ja palju teisi teooriaid. Ausalt öeldes ununes mul see mõrv vahepeal päris ära. Kuninganna tegemised olid lihtsalt nii nauditavad lugeda!

Mõnus kuninglik muhekrimi raamat! Hea suvel nautida.
Väga ilusa kaane on kujundanud Piia Stranberg – palju ilusama kui originaalil!

Bobbie Peers, William Wentoni raamatud

Bobbie Peers, kirjastus Helios
“Lüriidiumivaras” 208lk.
“Krüptoportaal” 224lk.
“Orbulaatoriagent” 208lk.
“Maailmalõpugeneraator” 192lk.
“Kaoseparalüsaator” 200lk.
“Tsentrifugaalkatastroof” 184lk.

Minu aprill möödus koos 13-aastase koodimurdja William Wentoni ja tema sõpradega. Samal teemal kuue raamatu järjest läbilugemise tulemuseks oli, et küsisin terrassi puhastama asudes abikaasa käest, kuskohas meil see terrassibot asub? Kes on lugenud, teab, mis või kes on botid. 🙂
Terrassibot sai ka pildile.

Tuleb tunnistada, et kogu see sari olid nauditav lugemine!
Mu meelest ei ole raamatutel piire, st. lasteraamatuid võivad vabalt lugeda ka täiskasvanud ja neid samuti nautida kui seltskond, kellele need mõeldud on. Lisame siia selle, et põhitegevus toimus Londonis (kas pole mitte London üks parimatest parim paik maailmas, kuhu oma raamatu tegevus planeerida!?) ja kõigis raamatutes oli ka parasjagu muhedat huumorit.
William on nutikas poiss, aga teda ei ole kirjutatud uljaks imelapseks, st. olenemata oma koodimurdmise oskustest ja suurtest võimetest, on ta lihtsalt üks tore poiss, kes armastab oma vanaisa, ema-isa ja sõpru. Kes aegajalt kahtleb, kas ohverdada tuleks pigem pere ja sõbrad või terve maailm ja kes kardab oma vaenlasi.
Mis natuke häiris oli see, et iga kord, kui Williamiga midagi hirmsat juhtus, läks kõik mustaks, peatükk lõppes ja uues peatükis ärkas ta juba kuskil turvalises paigas. Nii et kui elu kisub jubedaks, suruge silmad kinni ja hommik on õhtust targem!

Mu lemmik oli 4. osa, “Maailmalõpugeneraator”, sest see meenutas mulle Wellsi “Maailmade sõda”. Ja viimases osas, “Tsentrifugaalkatastroofis”, oli tunda Stargate Universe`i Destiny nimeliselt kosmoselaevalt tuttavaid vihjeid. Aga need tekitasid just sellise mõnusa koduse tunde, et “ma tean seda, ma olen seda lugenud/näinud!”.

Ahjaa – viimast osa ei tohi vandenõuteoreetikutele lugeda anda. Jumal teab, millise lambi see neil põlema lööb ja millised uhked uued ideed pähe paneb! 😀
Suurepärane sari!

Suzy K Quinn “Mitte minu tütar”

Lugemise väljakutse 2021
Teema 47: Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas
Suzy K Quinn “Mitte minu tütar” (301lk. Pegasus)

Raamat sellest, mis juhtub kui oled 16 aastat vana ning arvad, et maailm kuulub sulle ja bändimehed on kõige vingemad inimesed siin ilmas! Kui oled 16 ja usud kõike, mida su suurim iidol sulle räägib ning ei ole veel aru saanud, et tegelikult võib naeratuste ja meelitavate sõnade taga peituda väga palju kurjust.

Lorna on just see 16-aastane, kes satub kuulsa bändimehe Michael Reyji Ray võrku, lahkub kodunt ja saab Michaeli mängukanniks. Ometi tundub Lornale, et kõik on roosiline ja väike ebamugavus aegajalt kurjaks muutuva Michaeli näol on täitsa loomulik. Kuni juhtub midagi, mis Lorna arvamust lõpuks muudab.

Raamat on kirjutatud kahes ajas – üks jutustab 16-aastase Lorna illusioonimullis elust ja teine Lorna tütre Liberty elust, kui too hakkab otsima, kes ta pärisisa on.
Siin raamatus oli tohutult palju selliseid kohti, mis panid mind imestama ja mõtlema, et kuidas on võimalik nii totakas olla? Kuidas talutakse päev päevalt alandusi selle nimel, et korraks mõni naeratus või “tunnustav” sõna saada. Tõepoolest – porimatil oli ka parem elu, kui neil vaestel fännitaridel! Õnneks oli kogu see lugu serveeritud väga põnevalt ja alguses kiskus mõte isegi sinnakanti, et peategelane on lihtsalt natuke nupust nikastanud ja mõtleb asju välja.

Ma ei saa kohe midagi sisust ära kirjutada (kuigi tahaks), aga ütlen niipalju, et oli ärritav, oli põnev, oli jube, tekitas viha ja lõpuks üllatust ning uhkust. Raamatus tegutses ülivinge koer Skywalker, kelle pärast vahepeal hirmsasti muretsetud sai… Kõiki neid emotsioone tekitav raamat saab ainult hea olla ja tulla koos lugemissoovitusega – eriti kui oled ise kunagi mõnd bändi niimoodi fännanud, et annaks oma elu selle nimel, et lauljaga vaid korrakski kohtuda! 🙂

Aitäh, Kirjastus Pegasus, põneva lugemiselamuse eest!

John Dos Passos “42. laiuskraad”

Lugemise väljakutse 2021.
Teema 36: Raamat, mille pealkirjas on number
John Dos Passos “42. laiuskraad” USA triloogia 1. raamat (420lk. Koolibri, Hieronymuse sari)

Suur ja lai on Ameerika ja palju on siin triloogia esimeses osas tegelasi (kogu triloogia peale peaks tulema 12 peategelast).

1930. aastate USA, noorte meeste (ja ka naiste) püüdlused tööd leida, rongisõidud üle terve maa, töölisliikumised ja romaanid mitte kõige korralikumate neidistega. Kuigi poisid ihkasid kõik seda “puhaste mõtetega roosas kleidis” iludust, sattusid nad ikka juba kogenud kavalpeadest daamikeste õnge, kes nende elud peapeale keerasid.
1/3 raamatust veedame Fainy McCreary seltsis. Alustame lapsepõlvest ja oleme koos kuni noorukieani. Ilmselt on nii, et kui maa, kus sa elad, on nii võimatult suur kui USA, siis üritadki rabeleda selle ühest äärest teise, et kuskil kanda kinnitada ja head raha teenida. Igal juhul sõitis Fainy pidevalt rongiga jänest ja jõudis 20. eluaastaks pidada suurel hulgal igasugu erinevaid ameteid.

See oli kummaline raamat. Kui ma parasjagu ei lugenud, ei mõelnud ma üldse ei selle raamatu ega tema tegelaste peale. Kui ma õhtul oma lugemistooli jõudsin ja raamatu kätte võtsin, unustasin end pikaks ajaks lugema. Kui lõpetasin, siis mõtlesin selle üle ja jõudsin järeldusele, et hästi kirja pandud lugu pluss suurepärane voolav tõlge olid need, mis mind lugemas hoidsid. Sest teema ei olnud just minu jaoks. Ameerika on siiski väga võõras. Lugedes oleks kindlasti abiks armastus USA vanade filmide vastu, et seda kõike elavamalt ette kujutada, samuti USA ajaloo, eriti töölisklassi ajaloo vastu 20. sajandi esimesel kolmekümnel aastal.
Asi, millega lugedes harjuda tuleb, on natuke veidrad peatükid “Kaamerasilm” ja “Ringvaade”, kus kihutatakse künklikul teel läbi selle ajastu sündmuste kogu maailmas (isegi Titanicu hukk sai ära märgitud).

Seda triloogiat on hinnatud kui kõigi aegade suurimat Ameerika romaani. Minu jaoks on ja ilmselt ka jääb suurimaks Ameerika romaaniks Ayn Randi “Allikas”.

*Ainus inimene, kes kapitalismist mingit kasu saab, on suli ja tema saab kiiresti miljonäriks.
*Iga mees võib rääkida niikaua, kuni mõni kõvem mees käsib tal vait jääda.

Christiane Ritter “A woman in the polar night”

Jaanuarikuine päikesetõus Pärnu lahe ääres

Lugemise väljakutse 2021
Teema 31: Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg
Christiane Ritter “A Woman in the Polar Night” (219lk. Pushkin Press)

Selle raamatu leidmise lugu sai alguse aastaid tagasi, kui mu tädi rääkis vaimustusega raadiokuuldemängust, kus loeti ette ühe polaaraladel talve veetnud naise meenutusi. Otsisin raamatut ja meie mõlema üllatuseks ei olnudki seda eesti keeles välja antud! Ainult lühikokkuvõte järjejutu jaoks. Natuke kummaline, sest kindlasti leidus palju neid inimesi (mu tädiga eesotsas), kes oleks peale järjejutu kuulamist ka raamatut lugenud.
Mõtlesin, et tellin siis ingliskeelse raamatu. Ja siis saabus uus üllatus – ingliskeelseid ei olnud tol hetkel saada! Märkisin siis Bookdepositorys ära, et kui raamat müüki tuleb, saaksin ma selle kohta teavituse ja tükk aega hiljem potsatas mu postkasti teade – teie poolt soovitud raamat on kohal!
Tellisin ära, aga ta jõudis minuni kevadel. See ei olnud õige hetk lugeda lumme uppunud hütist polaaröös!
Niisiis – mõned nädalad tagasi saabus ka meile Pärnusse õige talv ja külm, mina võtsin selle raamatu ja nautisin.
Ma pole kunagi ühe raamatu lugemist piiranud, aga sellega oli kindel diil – 25 lehekülge igal õhtul. Lihtsalt selleks, et jätkuks kauemaks.

Nüüd siis jõuan lõpuks raamatuni. 🙂
Christiane Ritter oli naine, kes aastal 1934 reisis oma kenast turvalisest Austria kodust Põhja Jäämeres asuvatele Teravmägedele, et seal, koos oma kütist abikaasa Hermanniga, terve aasta veeta. Hermann, tark mees, oli lubanud uhket majutust ja mõnusat ajaveetmist ning maalikunstnikust Christiane kujutas ette, mismoodi ta talveöös virmaliste valgel ning sooja ahju ees raamatuid loeb, maalib, sokke koob ja elust mõnu tunneb. 🙂 Kohale jõudes selgus aga, et uhkeks majutuseks on väike hütt ja romantiline talv virmaliste valgel muutus kiirelt lumetormidega võitlemiseks, jäätunud seintega hütis külmetamiseks ning esmapilgul jubeda väljanägemisega hülgeliha ning rasva söömiseks. Kui Christiane oma abikaasalt küsis, kus siis on see imeline elamine, mida talle lubati, vastas mees naeratades, et seda pole veel ehitada jõutud (aga mehed ehitasid talle omaette toakese!). 🙂
Sellel lingil saab vaadata, milline see uhke hütt välja nägi ja ka sisse piiluda (kujutage sinna juurde -40C pakane ja hüti katuseni ulatuv lumi) : Ritteri hütt

See, mismoodi Christiane Ritter oma polaaraastast kirjutab, on tõeline lugemisnauding! Looduskirjeldused on vapustavad, nii et silmad kinni võib kõiki neid hiiglaslikke mägesid ja jääd ja linde ning loomi ette kujutada.
Nad veetsid talve kolmekesi: Christiane, Hermann ja norrakast kütt Karl. Karl oli daami vastu hütis eriti tähelepanelik ja andis kohe alguses kolm tarkusetera, millest Christiane terve aasta jooksul ka kinni pidas.
Polaaröös tuleb sul kindlasti:
1. Käia iga päev, olenemata kui hirmus ilm on, jalutuskäigul! See on sama oluline kui söömine ja joomine.
2. Sul peab alati olema hea tuju!
3. Mitte kunagi ei tohi mitte millegi pärast muretseda.
Siis on sinuga polaaröös kõik hästi.
Ja polaaröö kestab 16. oktoobrist kuni 25. veebruarini.

Esimest korda jääb Cristiane hütti üksi esimese tormi ajal, mis Spitsbergeni saart tabab. Ta võrdleb tormi marutsemist hüti seinte taga rongiga, mis tormab üle lõpmatute rööbaste ning läbi tunnelite ja hommikul tõustes ning hüti ust avades ei näe ta midagi – tuleb päev otsa kaevata, et teha tee hütist välja ning leida lumest toidumoona- ning parafiinikaste.
Raamatus on võrratud kirjeldused pimedast arktikaööst, kui on tõesti nii pime, et ükski linnade valgusreostus seda ei riku. Jutud Arktika valgetest rebastest, kes nende hüti ümbert toitu noolivad, nn. koduhülgest, kes kevadel iga päev neid jääpangalt uurimas käib ja jääootusest – sest kui tuleb jää, tulevad jääkarud ja nad saavad süüa!

Väga muhe oli lugu sokkide kudumisest. Christiane oli unustanud, mismoodi sokikanda kududa. Niisiis asusid mõlemad mehed talle appi. Hermann arvutas ja nuputas ja tegi sokikannast peaaegu teadustööd, samal ajal kui Karl kudus lihtsalt pika toru ja tõmbas varbaotsa kokku. 🙂

Christiane põdes läbi nii Spitsbergeni maania kui kurikuulsa rar-i seisundi, mis seisneb selles, et inimene on jääst ja enda ümbrusest ning polaaröö kummalisest särast nii lummatud, et võib hüpnotiseeritult lihtsalt kaugusse või vette kõndida ning keegi ei leia teda enam iial.

*Sul on potte-panne, mida küürida, aga harja asemel on vaid selle puidust käepide, ning ära kulunud harjaste asemele on üks kütt pistnud kajakasuled, nii, et hari näeb välja pigem kui indiaanlaste ehe, kui tööriist.
*Kelgukoertele ei tohi enne teele asumist süüa anda. Nad muutuvad laisaks, teevad ükshaaval pissipeatusi ja ei viitsi kuulata, kui sa neile “paremale!” või “vasakule!” karjud.
*Isegi jääkaru hüti ees peab oma surmahetke veidi ootama, kui kütil on võimalus rüübata lonks kuuma kohvi!
*Lund ei tohi süüa! See muudab su väsinuks ja veel rohkem januseks.

Ma võiks sellest raamatust ilmselt kirjutama jäädagi, sest see on üks mu parimaid lugemiselamusi üleüldse.
Pilt on pärit raamatust.

Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence`is”

Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence`is” (352lk. Pegasus)

110165521_3438100922880727_3877899887189163219_o

Ma lugesin seda raamatut meie sellesuvise kuumalaine ajal.
Õunapuu all, mugavas toolis, muru taldade all, viinamarjad taldrikuga kõrval. Oli mõnus olemine, peab ütlema! Kuumalained ongi mõnusad, kui ei pea sel ajal tööl konutama, vaid võid enda aias mõnuleda.
Raamat ise ei olnud päris selline suure sooja suve raamat, et loed ja tunned, kuidas kuumus kontidesse poeb. Oli pigem natuke ärev ja segane rabelemine, veits hullu neljakümbise Avaga peaosas.
Viimasel ajal on see juba õige mitmes raamat, kus 40-ndates naine kriisi satub ja elus kannapöörde teeb. Kas ma peaks teiste vigadest õppima ja muretsema hakkama? 🙂

Sisust ka (kes ei taha teada, ei loe edasi!).
Ava, igavene õnneseen, saab päranduseks vanaisa veinimõisa ja kihutab kokkukukkunud abielu ning morni Inglismaa eest Prantsusmaale. Kui rakmed lõdvenevad ja kliima soojeneb, siis tabab teda väike hulluksminemise periood, kus tundub igati mõnus veini limpsida, linnabasseinis pladistada ja noore kutiga ringi kihutada. Hiljem tuleb muidugi raske töö, tummine kahetsus ja eksabikaasa koos manguva tütrega (kelle käitumist ei saa välja vabandada sellega, et ta on vinguv teismeline, sest ta on lihtsalt juba täiskasvanud, aga ikka veel hullumoodi issitütar). Isegi kuritegevust tuleb! Päris mootorrattagäng kohe!
On armastust, tõpraid, pettumusi, võite ja kaotusi, imelisi perekonnasündmusi ja palju veini (mis viis selleni, et mulle meenus ka lugedes, et mul on kapis natuke veini…). Nagu mu ema seda raamatut lõpetades ütles – vähemalt oli mutil munasid mitte vanaemehe juurde tagasi vantsida.

Kes tahab kuumal suvepäeval randa või lõunamaa puhkusele kerget lugemist – krabage kaasa! See on täpselt selline aastaajast sõltuv raamat, et suvekuumaga, kui aju higistab, sobib kenasti, aga septembris lugedes tekiks juba tunne, et appi, mida ma loen!?

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi”

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi” (336lk. Heli kirjastus)

110193626_3438100842880735_6346577275092808904_o

Mulle meeldis! Tõepoolest, mulle meeldis. 🙂
See on nats haruldane kohalike noorte naiskirjanike raamatute puhul, et mulle nende noortekad meeldivad, aga see raamat oli tõesti hea lugemine.
Siin tegutsesid pärisinimesed, ei olnud üle võlli tegelasi, kelle pärast häbene lugedes silmad peast.
Peategelasest tüdruk Brenda oli normaalne, tavaline Eestimaa noor inimene, kes teoorias veits tugevam kui praktikas (lahe väljend cappuccino-rohelised). Armastas ja kaitses puid ja põõsaid ja loomi, aga päriselt metsa sattudes pani jalga viiesentimeetriste kontstega kingad ja kartis, et järves elavad jubedad kollid ning põõsastes luuravad hirmsad loomad. 🙂
Teine peategelane Richard oli katkise lapsepõlve ja psüühikaga noormees, kes terve küla mammidel abis käis ning terve küla plikasid põõsasse tõmbas – ühesõnaga asendamatu igas vanuses naise hulgas. Aga – ta oli asjalik ja tark poiss ning temas ei olnud taas midagi eemaletõukavat, nii et ei olnud vaja lugedes ohkida, mismoodi nii küll saab!?

Pärisinimesed, päris maatööd, mida linnatüdruk tasapisi õppis, pärisprobleemid, päriskaabakad.
Väga mõnusalt kirjutatud ja toredasti väljamõeldud #-de kasutamine. Kuidas päriselu virtuaalelu tasapisi tahaplaanile lükkab ja pealkiri raamatu lõpus lahti mõtestatakse. Lugesin ja mõtlesin ise ka, et täpselt nii ta ju oligi! Mälestusteta mälestusi täis suvi.

Ootan huviga teist osa, sest otsad jäid lahti ja tahaks ikka teada, kuidas Brenda ja Richardi lugu edasi läheb.

80-ndate lapsed/noored saavad muiata ka õe-venna nimede üle: Brenda ja Brandon. 😉

*Huvitav, kas mu põskedel kuivavad pisarad saavad aru, millised on nutetud Richardi pärast ja millised Richardi tõttu?

*Kui ringiga samasse kohta tagasi jõuad, siis kas see on sama või ringi võrra parem koht?

Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö”

Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö” (287lk. Varrak)

95183317_3219135498110605_7918361720207179776_o

Kui head ja kui huvitavad on sellised mitmekihilised põnevikud/krimkad, mida lugedes muudkui pudeneb uusi ja aina hullemaid avastusi ja kokkusattumusi.

Raamatus saabub kirjanik Thomas Degalais oma kooli kokkutlekule. Saabub halba aimates ja hingevärinal, sest 25 aastat tagasi panid nad kolmekesi – Thomas, Maxime ja Fanny – toime kuriteo, mis nüüd paljastuda ähvardab. Tookord jäid üleöö kadunuks kaunitarist klassiõde Vinca ning tema filosoofiaõpetaja. Kui palju oli teooriaid ja arvamusi, mis siis juhtus, aga keegi ei tea tõde tänase päevani.

Raamatut lugedes mõtlesin, kui õnnetud võivad tegelikult olla ilusad tüdrukud. Juba mitmes raamat, kus kõiki vapustav kaunis neidis on südames kurb ja murtud. Tema ümber on imetlevad pilgud, hulganisti sõpru ja soosingusse sattuda soovivaid mehi, teiste tüdrukute kadedaid pilke. Ta naerab ja naudib elu, aga kui uks sulgub ja tüdruk tuppa üksi jääb, muutub kõik ja saabub öö. Tütarlaps ja öö.
Mõtlesin ka sellele, kuidas me võime aastaid millegi pärast põdeda ja hirmsaid unenägusid näha, aga siis tuleb äkki lahendus ja ilmneb, et kogu seda põdemist ei oleks üldse vaja olnud!

See oli väga hea raamat. Sisutihe, paljude põnevate pööretega ja üllatava lõpuga, mida ma ei suutnud ära arvata. Mida rohkem lugeda, seda haruldasemaks muutuvad hetked, kus kirjanik suudab raamatu lõpuga üllatada ja siin suudeti. Olen rahul!

Antoine Laurain “Presidendi kaabu”

Antoine Laurain “Presidendi kaabu” (185lk. Eesti Raamat)
Tõlkinud: Sirje Keevallik

109728003_3438187456205407_7398615659790221138_o

Mulle meeldivad Antoine Lauraini raamatud! Meeldis juba tema esimene eestikeelne lugu “Punase märkmikuga naine” ja meeldib ka see kaaburaamat.

Lugu iseenesest lihtne – restoranis õhtust süües satub Danieli kõrvallauda president Francois Mitterrand. Daniel istub kogu söögiaja kui nõeltel ja avastab lahkudes, et president on oma kaabu maha unustanud. Mees vehib selle sisse ja tema elus hakkavad toimuma imelised sündmused – ta julgeb oma ülemusele vastu hakata, teda edutatakse ja elu hakkab ülesjoones kulgema.
Ja siis kaotab ta kaabu ära!
Niimoodi käib presidendi kaabu käest kätte ja muudab temaga kohtuvate inimeste elusid.

Tõepoolest lihtne ja lühike raamat, aga väga mõnusalt kirja pandud – tegelastele kaasa elades ning hea huumoriga. Paistab, et Antoine Laurainist saab kirjanik, kelle raamatud ma riburadapidi kõik läbi loen.

*Meie elu tähtsaimad sündmused on alati tühiste kokkusattumiste jada tulemus.

*Meie elu on kui puu, milles peitub paralleelelude mets, nii et me elame ühekorraga nii praegust elu kui ka mõnda teist. On elusid, kus me pole abiellunud sellesama inimesega, kus me ei ela sellessamas kohas, kus me peame erinevat ametit …

*”Ingli osa” – vanast veini või konjaki täiesti avamata pudelist kadunud sentiliitrid, mis on aurunud läbi korgi, vahel isegi läbi vaha.

Louise Candlish “Need naabrid”

Louise Candlish “Need naabrid” (367lk. Pegasus)
Tõlkinud: Ülla Jürviste

110785742_3438100779547408_3650619381904985691_o

Kellel ei ole olnud naabreid põrgust? Kas päris põrgukatlast või eeskojast, aga me oleme kõik sellistega kokku puutunud.
Elad ja tiksud mõnusalt oma tuttaval tänaval kui äkki jääb üks maja tühjaks ja sinna saabub elama keegi, kes arvab, et kogu tänav peab nüüd nende järgi joonduma hakkama. Keegi, kes istub oma mätta otsas ja ei kavatsegi sealt alla vaadata, et näha – ohhooo – siin elab veel keegi! Siin elati juba enne meie tulekut! Ei või olla…

Selles raamatus saabub rahulikule tänavale paar, kes alustab kohe ja naabritega läbirääkimata remondiga, kuulab ööd ja päevad läbi maksimumvõimsusel metalit, avab autoremondiäri (õigem oleks vist öelda romula) ja ei pea millekski kogukonna kokkulepet, et pühapäeviti tänaval autodega ei sõideta, sest see on aeg, kus lapsed saavad tervel tänaval segamatult mängida.
Alguses püütakse nendega heaga rääkida, hiljem koguneb kogukonna raev ja tekivad rohkem või vähem kriminaalsed plaanid, kuidas hullust naabrist vabaneda.
Kuni keegi saab surma.
Tuleb politseijuurdlus, kus kõik oleks justkui süüdi, aga tegelikku kurjategijat ei suudeta kuidagi avastada.
Lõpeb tänaval mängimise pühapäev, tekivad omavahelised tülid, asutused lähevad pankrotti – kõik selle kurjavaimu uue ja ogara naabri pärast!

Aga nii kummaline, kui see ka ei ole – mul ei tekkinud lugedes mingit sümpaatiat kannatava tänavarahva suhtes! Ilmselt olid nad liiga võimukad, igaüks oli omamoodi enesekeskne ja ülbe, läbirääkimised ei tulnud kõne alla – kõik pidi käima nii, nagu tänava “pealik” arvas.
Ja veel kummalisem – ainus, kellele ma natukenegi kaasa elasin, osutus hiljem raamatu alguse surmas süüdlaseks! Haaa!
Kirjanikul oli omamoodi huvitav moraalitsev stiil – sa ei tohi vihastada ja ei tohi kellegi peale karjuda, sest inimene peab suutma kogu aeg ennast valitseda ja käituma igas olukorras rahulikult ning väärikalt. Uue ja vana naabri vahel toimub sõnasõda ja selle lõppedes jalutab vana naaber oma kodu poole süümepiinades, et ta ei suutnud rahulikuks jääda, ning väärikal kombel suhelda. Tegelikult ka? Kui su lapsele peaaegu  otsa sõidetakse, kas siis juurdled tõesti selle kallal, mismoodi sa ennast ülal pidasid, et esmaklassiline inimene olla?
See suur moraalitsemine hakkas lõpuks närvidele käima.

Ma ei hakanud kogu raamatu jooksul uut naabrit vihkama ega vanadele naabritele kaasa tundma, nii et raamatu lõpp pani mind (häbi-häbi, et ma midagi niisugust tundsin ja ennast talitseda ei suutnud!) laial lõual muigama.
Saatus on ikka õel. Arvad, et enam hullemaks minna ei saa, aga siis tuleb üllatus-üllatus! – saab küll! Palju hullemaks!
Naerata!