Ruth Ware “Luku taga”

Ruth Ware “Luku taga” (315lk. Helios)

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg
Ruth Ware. Mulle piisab sellest nimest ja ma lihtsalt pean tema uut raamatut lugema! Esimene jättis nii vinge mulje, mida ei suutnud kustutada ka kaks pisut komistavat järgmist, aga tundub, et neljanda ja nüüd viienda raamatuga läheb Ware aina paremaks! Sest see lugu, “Luku taga”, oli ikka päris korralik õudukas. Kujutasin situatsioone täiesti elavalt ette ja arvan, et oleks ise sellises majas ja sellises olukorras olles selja keeranud ja minema kihutanud!
Kuigi – lõpus ju selgus, miks Rowan paigale jäi.

Mulle tundus algusest peale, et ma loeks nagu lugu aastast 1800. Need kirjad, pöördumised härra Wrexhami poole, guvernandi rongiga saabumine, linnast eemal olev maja. Kõigel sellel oli ajaloo hõngu. Ja siis äkki lajatati tehnoloogia viimase sõnaga ja minu pildikesed pudenesid kõik laiali. Ja see tuli ainult kasuks! Sest terve raamatu jooksul kõikusin ma tänapäeva ja ammuse aja vahel ning see lisas asjale ainult vürtsi.

Puudutan raamatu sisu! Loe edasi omal vastutusel. 🙂

Ma olin algusest peale hämmingus, et tõesti võiks midagi sellist juhtuda – majas on 3 väikest last, võetakse uus lapsehoidja ja vanemad sõidavad kohe pikaks ajaks kodunt minema! Muidugi olid kõik need ootamatud kõned emalt jne. aga kes julgeks jätta täiesti võõra inimese niimoodi oma lastega sellisesse majja? Ausalt öeldes hirmutas kogu see tehnika revolutsioon seal majas mindki täiesti ära ja mina olin ju ainult lugeja. 🙂 Milline jube koht elamiseks.
Mis mulle meeldis, oli mürgiaed! Väga põnev! Väga uhke ajalugu. Väga kriipivalt kirja pandud.
Aga räägime nüüd neist helidest, mida Rowan öösiti kuulis. Alguses oli kriiks-kriiks ja siis äkki, alates leheküljest 199, kostus pööningult kriuks-kriuks! Heli muutus keset lehekülge ja jäi lõpuni kriuksuks (mis ei olnud enam nii hirmus, kui varasem kriiks!). Kas kellelgi on ingliskeelset raamatut? Kas heli tõesti muutus?

Raamatu lõpp on saanud omajagu kriitikat – lugu jääks justkui õhku ja konkreetset lõpplahendust ei ole. Ise lugesin viimased leheküljed mitu korda üle ja sain sealt enda jaoks siiski raamatule lõpu. Kas see häirib rohkem või vähem on iseasi, aga me saame teada, mis majas juhtus.

Väga hea lugemine! Sünge lugu ebameeldivas keskkonnas veidrate tegelastega.
Aga nii köitev!
Ja ma ootan uut aastat, et uut Ruth Ware raamatut lugeda! Küllap see taas tuleb. 🙂

74214418_2796773423680150_5589950745207111680_o.jpg

Jørn Lier Horst “Salamandri mõistatus”

Jørn Lier Horst “Salamandri mõistatus” (147lk. Varrak)

72388577_2766423716715121_3186943408115548160_n.jpgSee on krimipolitseiniku ja krimikirjaniku Horsti esimene lasteraamat, kus kolm last ja koer keeruka kuriteo lahendavad.
Rannast leitakse mehe surnukeha ja lähedalt ka paat, mis on karile sõitnud. Ringi sebib mitmeid tegelasi, ühed kahtlasemad kui teised ja lastel on palju nuhkimist, ringi sahkerdamist ning ka eluohtlikke olukordi.
Ma ei ole Horsti täiskasvanutele mõeldud raamatuid lugenud, ei tunne ta stiili, aga see tundus natuke rabe. Ega lastelugu polegi kerge kirjutada – niimoodi lajatada ei saa, nagu täiskasvanuile, aga põnev peab ometigi olema.

Tegu on sarja esimese looga ja praeguseks on raamatuid kokku juba 13, nii et kindlasti läheb peale sissejuhatust ka põnevamaks. Tore algus laste krimisarjale igastahes.

horst.jpg

Uwe Laub “Torm”

Lugemise väljakutse 2019
Teema 51: Raamat, mis räägib elu pahupoolest
Uwe Laub “Torm” (382lk. Ühinenud Ajakirjad)

00071144358_2726940573996769_6967053835969757184_n.jpg
Teaduspõnevik. Kliimapõnevik. Kuigi ilukirjanduslikus võtmes, räägitakse palju juba praeguseks juhtunud kliimakatastroofidest ning inimese võimest kliimat mõjutada – hajutada pilvi, suunata tornaadosid jne.
Aga selline loodusega mängimine võib minna ülekäte ja kui kurjad jõud vastava tehnika enda kätte saavad, siis ei pruugi me oma ilmast enam eluga välja tulla.

Raamatu alguses on peatükid juhtumitest erinevates maailma nurkades – ärakadunud järv, suurte miinuskraadide asemel palavus, mittemillestki tekkinud tornaadod, rusikasuurused raheterad – ja kui sissejuhatus asja tõsidusse on tehtud, jõutakse selleni, mis kogu seda hävingut põhjustab. Õigemini kes, sest maailmas juhtuva kurja taga on ikka rahakas geenius.

NB! Puudutan natuke ka raamatu lõppu, sest ei saa oma nördimust kirjapanemata jätta!
Mulle meeldisid tormide tekkimise, pärismaailmas olemasoleva tehnika ning juhtumite kirjeldused ja see, kuidas päriselu ja fantaasialend kokku oli viidud. Mulle meeldis ka häkkerist ilmapoiss ja tegelikult ka kurjami visioon, mismoodi tema Musta Draakoni vallapäästmisega oma kodumaale kasu toob. Ohtu oli, pinget oli.
Aga mulle ei meeldinud kurva lapsepõlvega sekretärineiu, kellest raamatu lõpus sai lausa uskumatu kangelanna. See lõpp!?! Täielik Hollywood! Niisugune emalõvi, kes peaaegu paljaste kätega peatab ohtliku palgamõrtsuka. Milleks see lapseröövi teema sinna üldse sisse toodi? Pähh, autor rikkus nende viimaste peatükkidega kogu loo.
See on minu arvamus, ilmselt on palju neid, kellele selline tuhkatriinust sündinud superkangelanna vägagi meeltmööda on.

Teeme niimoodi, et ma hindan eraldi raamatu kliimaosa ja püüan selle Hollywoodi sealt lõpust üldse ära unustada. Ja see uurimisasutuste töö ning katastroofi mõistapüüdmine olid päris huvitavad.
Nüüd loeks hea meelega mõnd sellist teaduspõnevikku, kus keskendutaksegi ainult probleemile endale. Ilma moosise happy endita.

Sturm_Cover.jpg*Kas te näete seda siin, agent Deckard? See on silmaseina tsükliline uusmoodustis. Sel juhul tugevnevad välimised spiraalsed osad ja moodustuvad orkaani sees teise rõnga koos tugeva äikesega.

Nad olid rasketest tihedatest pilvekardinatest moodustunud hiigelsuure korstna sees. Valitses tuulevaikus. Ülevalt sinisest taevast saatis päike kiiri läbi ümmarguse silma, nende all oli meri nii rahulik, nagu oleks tegu kuldkalakeste tiigi, mitte Atlandi ookeaniga. Hingematvalt kaunis.
Vaid mõne minuti pärast paiskas jõhker tõuge ta tegelikkusesse tagasi. Nad sisenesid teisele poole silmaseina. Vihm, rahe, rajuiilid.

Yrsa Sigurdardottir “I Remember You”

Yrsa Sigurdardottir “I Remember You” (391lk. Hodder)
Eesti keeles ei ole.

69939107_2714441405246686_6413631679084101632_o.jpg

Raamat, mida ma ei oleks kunagi kohanud, kui poleks olnud Lugemise väljakutse gruppi! Ja sellest oleks olnud oi, kui kahju, sest peale suurepärase krimkade kirjutamise, on Yrsa Sigurdardottir ka suurepärane õudukate kirjutaja. Aga kas see on tema ainus õudukas? Mina pole rohkem leidnud.

Image3.jpgLugu toimub Islandil, Hesteyril, Flateyril ja Isafjörduril. Esimene neist tundus lugedes olema saar, aga on tegelikult poolsaare moodi saar, kus talvisel ajal kedagi ei ela. Ühel tormisel õhtul saabuvad sinna kolm noort ja väike koer, plaaniga enda äsjasoetatud majas remondiga alustada. Paadimees lubab nädala möödudes tagasi tulla. Mobiililevi ei ole, elektrit ei ole, aga pimedust, tuult, lund ja meremüha jagub hulganisti.

Samal ajal toimuvad teistes eelpool mainitud paikades kummalised lood. Segamini pekstud lasteaed, enesetapp, omavahel seotud inimeste veidrad surmad. Asja uurimisega tegelevad nii politsei kui mõned aastad tagasi poja kaotanud psühhiaater. 

Tasahilju hakkavad neis erinevaid paigus toimuvate sündmuste otsad kokku jooksma ja lõpplahendus on üllatav.

Pean tunnistama, et ootasin Hesteyril toimuvate sündmuste peatükke märksa suurema huviga kui uurimisi linnas. Kummalised kriginad pimedal tormisel saarel asuvas vanas majas, lauale tekkinud teokarbid, märjad  väiksed jalajäljed põrandal, aegajalt vilksatav lapsekuju … Kuidas kõhedat tunnet veelgi tugevdada? Tooge mängu loom.
Kujutage endid istumas pimedas toas, allkorrusel põrandalauad kriiksumas. Mõtteid tuleb pähe erinevaid, aga selle võib tuule ja vana maja kaela ajada. Aga kui teie kõrval on koer, kes väriseb, vingub ja uksest eemale tagurdab, siis on asi hull. (Mul on kass, kes aegajalt harrastab elutoa tugitooli käetoel istuda ja esikusse põrnitseda. No ei ole tore tunne.) Dq1rEyXVsAA1wOd
Sündmused Hesteyril lähevad iga peatükiga aina kõhedamaks ja kuigi juhtub ka täiesti maised asju, on mul hea meel, et raamatu lõpuks igasugusele müstikale kriipsu peale ei tõmmatud, vaid lausa viimaste ridadega jäetakse lugeja jaoks alles paiga “vaim”.

Selle raamatu jooksul sai hulganisti googeldatud, uuritud raamatus mainitud kohti ja leitud, et see kõik ongi täpselt sellisena olemas, kui kirjanik kirja on pannud. Huvitav, kas Islandil korraldatakse Yrsa Sigurdardottiri raamatutele põhinevaid tuure? No nagu Stockholmis on Stig Larssoni tuurid? Ülimalt põnev oleks Hesteyrile sattuda ja seal näiteks ööbida.
Kes krimikirjanduse kõrvale ka kõhekirjandust lugeda tahab, sellele soovitan julgelt just seda raamatut! Yrsa Sigurdardottir kirjutab tõesti väga hästi.

Pildil on paadisild, kust kogu lugu alguse saab. Foto on leitud Tripadvisori lehelt, aga kes selle autor on, seda ei suutnudki tuvastada.
bootssteg-in-hesteyri.jpg

Luca D’Andrea “Kurja loomus”

Luca D’Andrea “Kurja loomus” (380lk. Varrak)
Tõlkinud: Cathy Laanela

KurjaLoomus.jpg

Üle hulga aja selline PÕNEVIK, et kogu mu mõte töötas nii päeval kui öösel selle raamatuga. Öösiti olid mu uneneägudes Krampused ja mereskorpionid, päeval harutasin lahti pundart, millesse peategelane Salinger sattus …

Tõeliselt haarav ja väga hästi kirjutatud lugu sellest, kuidas Jeremiah Salinger kolib koos oma naise ja 5-aastase tütre Claraga naise kodukohta, Alto Adige külla. Nagu ikka väikestes kohtades, nii on siingi väga kokkukasvanud kogukond ja palju saladusi, millest sissetungijatele rääkida ei taheta. Aga selles külas on saladuseks Bletterbachi veresaun. Kohutav, õõvastav, 30 aastat tagasi mägedes toimunud veretöö, mis tundub filmitegijast Salingerile nii paeluv, et oma pere ja külaelanike tungivatest hoiatustest hoolimata hakkab ta seda uurima.

Ja see ei ole hea mõte.
Raamat näitab, mida võib inimesega teha mägi, mille võimu ei austata. Mis juhtub külaelanike vaikimise vastu läinud võõraga. Mis saab sellest, kes hirmu enda sisse laseb ja enam väljapääsu ei leia. Kuidas lumevalgus võib hulluks ajada.
Milline on Koletis.

Lugesin kevadel Michelle Paveri raamatut “Thin Air” ja mägede ning Koletiste teema mägedes tundus väga müstiline, huvitav ja haarav. Nüüd, selle raamatuga, süvenes see huvi veelgi. Mõlemas raamatus teeb inimene mägedes tegusid, mida mäed ei salli ja mis mõistuse segamini löövad.
Tekib tunne, et keegi jälgib sind, et ümberpöörates vilksatab silmanurgast mõni vari, et öösel seisab keegi su voodi kõrval, et kuklas on tunda jäist hingeõhku. Nii hästi on loodud kõhekülm meeleolu ja vürtsitatud seda mägikülade traditsioonidega. krampus“Kurja loomuses” olid selleks traditsiooniks  Krampused ja Krampusemeister. Need on jubedad, maskide ning sarvedega ja loomanahkadesse riietunud noored, kes tulevad Püha Nikolause päeval tänavatele ning otsivad halbu lapsi, keda oma mägedes asuvatesse koobastesse viia. Peab ütlema, et selle raamatu Krampuste peatükk oli üks hirmus lugemine, sest siin kadus ühel hetkel traditsioon ja kuri pääses valla.

“Kurja loomus” jääb tükiks ajaks meelde. Hirmus, õudne, aga väga hästi kirjutatud. Sellised raamatud tõstavad põnevike lati väga kõrgele. Ja mitte lihtsalt põnevike, sest siin oli peale põnevuse veel ka krimi, õudust ning müstikat.
Varuge lugemiseks aega, sest seda raamatut on raske käest ära panna.

Ma tänan kirjastust Varrak selle üllatuslikult saabunud eelkoopia eest! Sellise raamatuga oli õnn kohtuda!

*Kaeva seitsmesaja hingega küla pealispinna ja sa leiad sealt ussipesa.

*Kui naeran, mängis saatanaga, kui ei naera, olen saatan. Saatan võidab alati.

*Kui esiisade kombed hääbuvad, siis ei kao koos nendega mitte ainult mõni kentsakas kostüüm või vanasõna, vaid sureb kogu rahva hing.

Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost”

Teema 50: Raamat, mille tegevus toimub sõja ajal
Indrek Silver Einberg “Uudiseid Nebošovost” (259lk. Varrak)

01Nebošovo.jpg

Nägin esmalt seda hiilgavate sarvedega kitse. Ja siis vikerkaari ja päevalilli, lugesin pealkirja ning autori nime ja mõtlesin: Uus Eesti ulmekas! Vaja lugeda!
Liigutasin raamatu lugemist ootavate raamatute nimekirja ja sinna ta mõneks ajaks jäi. 

Kuni sai puhkamas käidud, koju tuldud, puhkusel tehtud fotod üle vaadatud, mägrapilt Hobifotograafide gruppi lisatud ja …

Mäger

Ja sinna alla kirjutas kommentaari selle raamatu autor. Kirjutas sellise kommentaari, et tema pidi õnnest lendu tõusma, kui eelmisel suvel looduses mäkra nägi, aga: “Nüüd mõni longib lihtsalt laisalt vilet lastes niisama ringi ja saab nagu muuseas kaadrisse sääse, kes mäkra pesasse lohistab ja puha!!!”
https://www.facebook.com/groups/Hobifotograafid/permalink/2775738312438311/

Ma naersin südamest, marssisin järgmisel päeval peale tööd raamatupoodi ja tõin selle “hullu kitsega” raamatu koju. Palju õnne mulle, see oli väga õige otsus!

Hakkasin lugema ja üllatusin, sest kogu raamat oli ulmest ikka väga-väga kaugel!
Raamat algab aastal 1921, kus reederihärra Heinrich Blau oma uut, neljandat laeva, veeskas. Tarbiti parasjagu palju karjajaaku, ning peo lõpuks polnud enam vahet, kes saks, kes töömehest eestlane.
Sel ajal oli raamatu peategelane Liisa alles laps ning tegi tempe koos oma väikese õe Hilda, naabripoisi Tambeti ning härrastepoja Viktoriga. Laste esimene ohver oli Heinrich Blau uhke Ford-T.

*Korraga paistis, nagu oleks auto elustunud. Mingi võrin kostis selle seest. Ja siis, nii uskumatu, kui see oli – auto raputas ennast. Täpselt nagu nende endi Pitsu kodus, kui märjaks sai. Eest hakkas rappumine peale ja liikus kiiresti tagumisse ostsa välja. Pitsu viskas pärast raputamist külili, aga auto jäigi omaette võbisema. (lk.11)

Aeg läks, Liisa kasvas, ning saabus Tallinna. Reederiproua oli kunagi ammu ettevaatamatult vihjanud, et Liisast võiks neile suurena teenija saada, Liisa jättis lubaduse meelde ning kui leer läbi võttis oma santsukasti õlale, ning läkski Tallinna.
Sinna, kus maja kõrval pidi olema tema unistuste klaasist laube!

*”Kallis ema ja õde Hilda. Linnas on väga huvitav olla. Minul läheb päris hästi. Kohta ei ole veel saanud. … Korteris olen reederiperes. Praegu pole neil teenijat vaja. Neil on juba üks Tiiu. Väga vana küll, aga sünnib veel mitu aastat tarvitada. Viinaviga on natuke küljes. Reederiproual ka.” (lk.30)

Lugu liigub Liisa ning tema lähikondlastega kaasa, läbi heade ja rikaste aegade, läbi sõdade ja küüditamise, lõpuks tagasi Eestisse.
Väga mõnusa huumoriga kirjutatud raamat! Ilmse soojuse ja sümpaatiaga kõigi, isegi kõige ohmumate tegelaste vastu. Ei ühtegi pikka nõretamist kellegi kurva saatuse üle. Mis on olnud, see on olnud. Elu tuleb edasi elada isegi siis, kui otsused elamiseks peavad olema kaalutletud ja ei järgi alati südant.
Oi, kuidas ma naersin lugedes peatükki, kus mehed kukele kiremist õpetavad ja teist peatükki, kus kapten Kiljagin Liisale kosja läks! 😀

0001a.jpg

Uurisin kirjanikuhärra teiste raamatute kohta ka. Temalt on ilmunud lausa 7 lasteraamatut. Lähiajal vaatan, kas needki on samasuguse mõnuga kirja pandud kui Nebošovo raamat.

Kaanekujunduse üle murdsin ma pikalt pead. Loen ja loen, väga hea lugemine, aga no see kits ja vikerkaared ja päevalilled? Kuni lõpuks tuli ka see peatükk, kus kahest väga erinevast asjast – raamatust ja kaanepildist – üks sai. Oli hea üllatus, tuleb tõdeda. 🙂

Sellest, kuidas “Uudised Nebošovost” sündis ja kuidas sellest tänu Krista Kaerale kõik lugejad osa saavad, kirjutab Indrek Silver Einberg oma blogis:

http://illustraator.com.klient.veebimajutus.ee/uudiseid-nebosovost/

Tre-raadio lehel saab ka raamatust katkendeid kuulata, aga ma soovitan ikka kogu lugu läbi lugeda! Igal juhul liigub see raamat minu selle aasta parimate lugemiselamuste hulka.

„Uudiseid Nebošovost“ on Varraku loetuim algupärand. Lisatud KATKENDID!

*Hunt ärgitas nagu veelkord ulguma, jättis siis pooleli ja pööras pea Liisa poole. Ta teadis kogu aeg, et ma siin olen, taipas Liisa. Millegipärast tükkis õige arglik naeratus suule ja justkui kivid oleks rinnalt võetud. Liisani jõudis märgade luhtade ja lume alt pääsenud mulla lõhn. Kevad, tähendas ta endamisi, ja hunt. … Kaugelt kostus bajaanimängu. Liisa pööras pead, ja kui uuesti hundi poole vaatas, oli loom juba jäärakusse kadunud. Viiv hiljem kerkis ta jääraku teisele kaldale, tintmusta varju kaasa vedades, kuu kasukat valgustamas. Siis kadus männinoorendikku. Bajaan vakatas, ja nüüd polnud enam ühtegi heli kuulda. (lk.157)

Andrei Kurkov “Võõra surm”

Andrei Kurkov “Võõra surm” (208lk. Tänapäev)
Tõlkinud Üve Maloverjan, 2007

01võõrasurm.jpg

Kui ma loen, mismoodi lumi langeb, on külm ja pime, tänavalaterna valgussõõr ei ulatu kuigi kaugele ja akna ääres seisavad mees ning pingviin, ning saadavad pilguga lumehelbeid, siis vajuks ma justkui isegi mingisse fluidumisse ja raamatust pilku tõstes rohelusse ning päikesepaistesse ärkamine on veider ning võõras.
Mis päike? Mis rohelised puud? Kus on mustvalge talv, vaikus ja melanhoolia?! Langev lumehelves?
Tegu ei ole küll vene autoriga, ukrainlasega hoopis, aga stiililt ikkagi üsna vene lugude sarnane, näiteks “Vongozero”. Olukord ei ole nii karm kui seal ja teema on hoopis teine, aga lugeda on sama rusuv ja ängistus jääb tükiks ajaks sisse. Slaavi kirjandusel tundub olema just selline stiil, mis endasse mätsib ja natuke palju muljub.

Absurdne on see lugu ka – näiteks pingviin, kes Viktori juures korteris elab ja matusekülalisena “töötab”, sest nii on üritus stiilsem ja tal on ju nagunii must-valge leinaülikond seljas.

Niisiis kirjutab Viktor nekrolooge. Mitte surnud inimestele, aga praegu veel elavatele inimestele. Ta aitab oma kirjatükkidega luua “ristikeste kataloogi”, et oleks kohe võtta, kui vaja läheb. Ja vaja tõesti läheb, sest üksteise järel hakkavad elavad ristikesed surma saama. Aga Viktorile öeldakse, et tema ärgu asja peale mõelgu. Parem on, kui ta midagi ei tea.
Aga kaua sa nii elad – pingviini, võõra mehe poolt hoole alla usaldatud väikese tüdruku ja tema hoidjaga, sellise kummalise perekonnaga, et ei saa ise ka sotti, mis ta oma eluga peale peab võtma.

Ja nii ta seisabki öösiti aknal ja tunneb, kuidas ärevil hinge närib öine äratuskella tiksumine. Kuidas see iga sekundiga justkui kõvemaks muutub ja inimene enne rahu ei saa, kui on kella esikusse ukse taha viinud.
Ja kui imelik on see, kuidas järgmisel ööl, kui hing on äkki rahul ja ärevus kadunud, tundub kella tikk-takk sõbraliku kaaslasena.

Ulme? Krimka?
Mina ei liigitaks teda kummagi alla. Lihtsalt üks kiiksuga, aga hea fantaasia poolt kirja pandud raamat, mis lugejasse kindlasti oma pingviinijälje jätab.
Soovitan!

Lugege siit ka: http://ulmeguru.blogspot.com/2007/12/pingviin-ja-surm.html