Blake Crouch “Recursion”

Blake Crouch “Recursion” (330lk. Crown)
Eesti keeles (veel!) ei ole. Küll ta tuleb.

Blake1.jpg
Kui mõne autori peale kindel olla, siis on see Blake Crouch. See on SEE ulme, mida ma loeks hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Hullumeelne, põnev ja paranoiat tekitav. Sest mis siis saab, kui kogu selles loos on terakenegi õigust?
Loed ja usud, et küllap ongi. Ta lihtsalt kirjutab nii, et jääd uskuma.

Oi, kuidas ma tahaks selle raamatu tegevusest kirjutada! Kõigist neist kohtadest, kus ma lugedes mõtlesin, et sa pühade vägi, ei ole võimalik! Aga ma ei saa, sest ma ei taha grammigi rikkuda selle inimese lugemiselamust, kes selle raamatu kätte võtab ja Barry ning Helena maailma sisse astub.
Olge lihtsalt valmis enneolematuks teadusavastuseks, millega inimeste ajud segi paisatakse, tekitades vale mälu sündroomi (kui see raamat eesti keelde ümber pannakse, siis leiab tõlkija sellele tõvele kindlasti hea nime!) ning pannakse kogu maailm ajas edasi-tagasi hüppama.
Miks mitte minna ajas tagasi ja hoida ära katastroof? Miks mitte vana ja väetina naasta oma lapsepõlve ja lipata jälle muretult ringi? Miks mitte hüpata tagasi õhtusse, kui su laps õnnetuses suri ja see ära hoida?
Aga ehk on elus olemiseks vaja mõlemat – nii rõõmu kui valu?

16. aprillil 2019 on raamatus eriline tähendus. Mõtlesin lugedes tihti, kas Crouch valis aja minevikust selle mõttega, et kui kuupäev oleks olnud tulevikus ja raamatu lugejad oleksid selle kuupäeva hommikul ärganud, oleks mõned nõrganärvilisemad rabanduse saanud?

Raamatust peaks valmima film ja seriaal. Vähemalt on Hollywood ja Netflix juba enne raamatu ilmumist õigusi hankinud. Loodan ainult, et nad suudavad sellest raamatust teha parema filmi/sarja, kui tehti Wayward Pinesist. Crouch oli ühes intervjuus üsna murelik, et mismoodi see filmivärk küll välja nägema võiks hakata …

Mis on veel olulisemad, kui meie mälestused? Just need teevad meist inimesed, kes me oleme. Aga kui ühel hetkel on sul kaks erinevat mälestust. Kolm erinevat? Milline elu on olnud õige? Kas sa elad praegu päriselus või on see mõni su vale mälestus?

*Time is an illusion, a construct made out of human memory. There`s no such thing as the past, the present, or the future. It`s all happening now. (lk.97)

Advertisements

Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal”

Üllatusteema: Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on Lugemise väljakutse grupi liige.
Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal” (75lk. Kultuurileht)

58384400_2465250863499076_3734743581659758592_n.jpg
Inimesed – kui te otsustate suveks ennast kiilaks ajada, palun mõelge ometi enne selle vaese kammi tunnete peale, kes teid senimaani igal hommikul, päevast päeva, truult teeninud on!
Sest mida peab üks kamm tundma, kui te ta äkki sahtlisse jätate? Täielik krahh, ootamatu nätakas piide vahele.
Kas mind ei vajata enam?
Kas ma olen teinud midagi valesti??
Kas ta leidis parema kammi??? Tihedama? Pikemate piidega?
Mõelge, enne kui kammi sahtlisse jätate.
Te ei taha seda valu oma südametunnistusele.
 
2019. aasta esimesel malbel päeval ma seda raamatut lugesingi. Tõelisel suvepäeval, mis saabus juba aprillis ja mis tähendas minu jaoks kaht lennusõitu. Istusin rihmaga tooli külge kinnitatult ja kannatasin üha kaugeneva maapinna tõttu kõhust tõusvat vastikut ärevust ning lugesin ja lugesin ja tundsin, kuidas peapoolelt rahu minusse tasapisi tagasi valgub. Sellepärast, et ma leidsin sellest raamatust enda mõtteid, mis olid kirja pandud märksa kaunimalt kui mina neid mõelda olen osanud.
Näiteks selline mõte, mis tuleb mu pähe kui ma kirja saan ja see algab sõnadega: “Kirjutame teile …”. (Raamatus lugu leheküljel 58). Ma kujutan alati ette (samamoodi kui raamatus), kuidas terve hulk inimesi istub ümber laua ja seda kirja kirjutab. Kõik on pühendunud, kogu kontori tähelepanu on mulle saadetava kirja vormimisel. Põsed lõkendavad, keegi rüüpab vett, köhatab, keegi võpatab köhatuse peale, saadab altkulmupilgu – ära häiri pühalikku momenti! Trükkija näpud värisevad järgmise rea ootuses. Kes selle ütleb? Kas ta saab selle nii kirja pandud, et kõik jääks rahule? Et kirja saaja (mina) lugedes leebelt naerataks ja noogutaks.
Mitu sellist kirja nad päeva jooksul saadetud saavad?
Milline närvikulu …
 
Või see mõte, mida ma mõtlen siis, kui toidupoe turvaväravad mõne mu kotis oleva raamatu peale röökima pistavad. Seda on mitu korda juhtunud (RR-ist tellitud raamatute pärast!) ja tunne on üsna loll. Viimati vaatas kassaproua mulle otsa, vangutas pead ja ütles kahtlaselt peenikese häälega ning vidus silmadega: “Rääkige nüüd välja, mis teil seal kotis on!?” Ning terve järjekorratäis silmapaare hiilgasid põnevusest võimaliku draama ootuses. Nende pettumuseks võtsin ma oma raamatupaki välja, vehkisin sellega kisavate väravate vahel ja draama jäi ära. Aga turvaväravad jäävad minu jaoks alati ebameeldivaks elemendiks, sest mul on alati mõni raamat kotis.
 
Minu jaoks ei olnud täiskasvanuna rõõmus avastus, et guljašš on supp. Meil koolis ja kodus (eriti kodus!) oli see alati normaalne lihavärk olnud. Nii et lugu leheküljel 7 pani mind sealse proua meelepahaga kaasa noogutama.
 
Ja üldse – kui te tohiks kirjutada veel ainult ühe sõna, siis mis sõna see oleks?
Lugege!

Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal”

Teema 17: “Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid” – Käisime aprillis Rootsis
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, keda polnud seal” (456lk. Helios)

58378931_2464551886902307_2965743040364281856_o.jpg

Ütleme nii, et ma olen natuke Sebastian Bergmani võrku langenud. Tema torisevad-porisevad arvamused, turris olek ja kõigile närvidele käimise oskus on tõesti imetlusväärsed. 😛
No kõlab ju hästi:
***”Pole halba ilma, on vaid vale riietus!”
Niimoodi võisid öelda ainult ajupestud neetud loodusfašistid. ***
😀
Raamatutest on väga hästi näha ka seda, et kõik naised, keda Sebastian järjest võrgutab, on ise selleks täiesti valmis. Nii et ei mingit hirmsat ahistamist.
Vanja on selles osas vähem vastik, kui eelmises. Billy nuhib ja püüab end hoogsamalt tõestada ning kahjuks ei ole siin sõnagi juttu jobust vanglaülemast Helgarssonist. 😦
Sebastiani kilekott Trolle kogutud materjalidega seikleb tänu hullule Ellinorile ja asi lõpeb kehvasti.

Selles osas oli kaks asja, mis mulle kõvasti silma torkasid.
(Kui Sa pole ise veel raamatut lugenud, ära edasi loe – räägin sisust!)
Esiteks – kui võõras on eurooplasele see, millisel kohal moslemiperes on naised. Ma saan aru, et see on nende kultuur ja ma ei kavatsegi öelda, et nad ei tohiks nii teha, sest pole kellegi asi teistele oma tavasid ja kultuuri peale sundida, aga lugeda, kuidas 15-aastane poisinolk oli peres tähtsamal kohal kui tema ema, ning käsutas ja võttis ise otsuseid vastu, oli ebameeldiv. Rääkimata vanemate meeste üleolekust ja uskumisest, et naine ei tohi ilma saatjata vallalise mehega kohtuma minna.
Ok, see oli võõras, aitas raamatus intriigi luua ja oli seega täiesti omal kohal.

Teine asi oli päris raamatu lõpus. Midagi, millele ma alati hirmuga mõtlen, kui see mõnes filmis juhtub – heliseb uksekell ja keegi vaatab läbi uksesilma, kes helistas. Mul on alati juuksed püsti, kui ma sellist stseeni näen, aga kuni selle raamatuni polnud ma midagi jubedat juhtumas näinud. Ja nüüd see tuli, minu kujutluste vili sai tõelisuseks – inimesele, kes vaatas läbi uksesilma, tulistati silma. Minu õudusfantaasiates torgatakse läbi uksesilma kas nuga või ora vms. terav asi. See oli jube hetk! Kohtuda reaalselt oma hirmuga.
Ja kui üks raamat sellise stseeniga lõpeb, kas saab järgmist osa mitte kätte võtta?
Ei saa.
Niisiis ma loen praegu järgmist Sebastiani lugu. 🙂

************************************************
Kirjastuse lehelt:

Sügis. Kaks Jämtlandis matkavat sõbrannat teevad kohutava avastuse: maapinnast ulatuvad välja inimese käeluud. Sündmuspaika saabunud politsei leiab madalast tundruhauast kuus surnukeha, kaks neist lapsed.

Kohale kutsutakse mõrvarühm, kellel õnnestub kahe täiskasvanu surnukeha tuvastada, aga ülejäänud neljaga – perekonnaga – ei jõuta kusagile. Keerukas loos on palju asju, mis kokku ei klapi, ning uurimine liigub üks samm edasi, kaks sammu tagasi.

Sebastian Bergmanile ei paku toppama jäänud uurimine pinget. Selle asemel võtab ta ette äärmuslikke samme, et kindlustada oma habrast sõprust Vanjaga. Kuigi Vanja satub saatuselöökide eest lohutust otsides aina enam Sebastiani juurde, hakkab talle peagi tunduma, et võib olla see polegi saatus, mis tema teele takistusi veeretab.

Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi”

Palju õnne, kirjastus Helios! 10 aastat! 🙂
Hjorth/Rosenfeldt “Mees, kes jälgis naisi” (524lk. Helios)

30.jpg
Limonaad
Pakk küpsiseid
Kaks banaani
Šokolaadibatoonid
Valgendaja pudel
Mõrtsukal oli kõik, mis vaja, kaasas. Töö võis alata.

See on üks haarav sari! Kuigi Sebastian on üks paras lurjus (aga geniaalne lurjus, seega on ühtteist talle andestatav) ja Vanja (tegelikult ka?! No miks on naise nimeks Vanja?) on äraütlemata ebameeldiv ning endast heal arvamusel olev tibi, on raamat nii põnev, et kahju on ööaega magamisele kulutada.
Seekordses osas tapetakse naisi. Tapetakse samamoodi, nagu üks psühhopaat aastaid tagasi tappis, ainult et see mees on vangis ning tal ei ole välismaailmaga mingit ühendust. Mitmel korral ollakse uue mõrtsuka kättesaamisele juba väga lähedal ja tegelikult teab lugeja päris pikalt, kes on mõrvar, aga lõpplahendus saabub ikka alles viimastel lehekülgedel.

Järgmises lõigus kirjutan ka raamatu sisust!
Eespool juba mainisin, et Sebastian Bergman on lurjus ja Vanja käib jubedalt närvidele. Aga raamatu tõeline pärl on uus vanglaülem Haraldsson! Loe ja imesta, mismoodi inimene nii loll saab olla. Peaks ju olema kogemusi politseis töötatud aastatest või natuke selget talupojamõistust. Aga no ei ole!
Kuidas saab mees anda oma naise pildi sarimõrvarile, kes tappis naisi? Mis sellest, et mõrtsukas on vanglas. Kuidas seesama mees räägib sellele samale mõrtsukale siiralt oma naise töökohast ja plaanidest, mis tal nende pulma-aastapäeval on? Tõepoolest – lugesin ja oli tahtmine karjuda, et ole, loll, ometi vait!
Aga ilma Haraldssonita oleks raamat muidugi palju igavam olnud. 🙂

Lahe on see, mismoodi raamatu lõpus tänavad autorid Rolf Lassgårdi, kes Rootsis vändatud teleseriaalis Sebastiani mängib. Minu jaoks on Lassgård kõigepealt Ove (Fredrik Backman “Mees nimega Ove”), väga huvitav oleks näha, mismoodi ta Sebastian Bergmani mängib. Võibolla saame me kunagi seda sarja ka Eestis näha. Hjorthi ja Rosenfeldti “Sild” meil ju jooksis.

Võtsin kohe kolmanda osa käsile. Siis on muljed värsked ja ei pea tüki aja pärast meelde tuletama hakkama, kes kellega käis ja mis seis tegelaste suhetes oli. 🙂

Karen Thompson Walker “The Age of Miracles”

Teema 7: Minu kõige uuem raamat”
Karen Thompson Walker “The Age of Miracles” (387lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.
KAHJU!!!

25.jpg

Minu selle aasta parim lugemiselamus! Isegi praegu kui käes on alles märtsikuu, olen ma kindel, et see raamat jääb aasta lõpuks mu top 3 parimate hulka. Sest see oli üks suurepärane ja kummitava jääv raamat.
Kes mäletab filmi “Melanhoolia”, Kirsten Dunstiga peaosas? See raamat oli just niisugune aeglaselt nahavahele pugev, lugedes pidev ärevus sees, iga peatükiga natuke lootusetumaks ja teisest küljest natuke lootustandvamaks minev.
Niisugune raamat, mille leidmine oli puhas õnnelik juhus!
Küll on hea, et ma armastan lugeda! Millised lood minust muidu mööda ujuks.

Julia on 11-aastane, tasane, tark, koolis õnneks mitte kiusatute hulka kuuluv vaid selline, keda eriti tähele ei panda. Ta õpib klaverit (see ei taha eriti õnnestuda), tal on äge vanaisa (kel on kodus hulga vanu kellasid) ja salajane silmarõõm Seth Moreno (poiss, keda kõik tüdrukud silmanurgast jälgivad, aga kes kellestki välja ei tee).

Julia elab ajal, mil maakera pöörlemine iga päevaga aeglustub.
Nii päevad kui ööd venivad pikemaks. Alguses on see päris tore – inimesed naudivad pikemaid valgeid päevi ja imestavad varsti kuidas nad vanasse, 24-tunni tsüklisse, ära mahtusid? Siis juhtub midagi lindudega. Nad hakkavad massiliselt surema. Tänu aeglasemale pöörlemisele muutub maa külgetõmbejõud.
Päevade pikkus on 26 tundi, 32 tundi …
Võimud otsustavad, et minnakse uuesti üle tavapärasele 24-tunni graafikule, sest keegi ei suuda iga päev uusi graafikuid koostada – kuidas liiguvad bussid, kuidas rongid, kuna avatakse poed ja kuna minnakse kooli.
Vanasse, 24-tunni tsüklisse tagasiminek tähendab, et mõnikord tuleb kooli minna pimedas ja tihti hakkab õhtu saabudes päike tõusma.

Samal ajal elab aga Julia perekond oma elu. Paljud inimesed otsustavad jätkata “päris aja” järgi elamist ja nii tekib lõhe nende ja “kella aja” järgi elavate vahel.
Aga ei mingit mässu, rahvakogunemisi, lõhkumisi.

Niimoodi see raamat kulgeb – kõrvuti Julia koolielu, pereelu, suhted sõbranna ja Sethiga ning maakera pöörlemise pidev aeglustumine, loomade käitumine, looduse allavandumine, kummaline ajahaigus, mis inimesi tabab.

Ühesõnaga – üks väga-väga hea ja meeldejääv raamat. Kui saaks, annaks talle Goodreadsis parema hinde kui 5!
Kui kahju, et seda eesti keeles saada ei ole, soovitaks kohe kõigile oma tuttavatele, kes inglise keeles ei loe!

Mari Tammar “Hundihüüdja”

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse, Märts: Raamat, mille kaanel on hunt.
Mari Tammar “Hundihüüdja” (158lk. Tänapäev)
Autori pilt: Astrid Hallik
Raamatu võrratu kaanekujundus: Made Balbat

23.jpg

Huvitav, et ma just täna, naistepäeval, võtsin kätte selle raamatu ja lugesin läbi.
Mis on see, mis paneb naisi huntide poole vaatama? Ma ei ole seda õiget metsahunti kunagi näinud, aga loodusparkides kisub aina huntide eluasemete juurde ja videod neist on lummavad. Rääkimata hundi ulgumisest, mis tõstab kõik kuklakarvad püsti.
Raamatus uluti koos huntidega. Naised ulgusid.

On Haava talu, kus on põlvkondade viisi naisi elanud. Mehi ei ole, aina naised. Raamatu peategelase, Kadri, lugu on karm – tema vanaema peetakse nõiaks ja ema hulluks, teda kutsutakse hundilapseks, kiusatakse ja mõnitatakse. Kadri lahkub kodust ja jõuab tagasi alles täiskasvanuna.
Raamat, nagu “Libahunt”, Tiina asemel on Kadri ja lugu on tänapäevane.
Naistest, kes uluvad huntidega, hullusest, nõrkusest, meeste maailma tungimisest naiste kaitstud maailma ja metsast välja jõudmisest.
Aga mitte ainult. Autor lisab raamatusse ka oma mõtted ja valu tänapäeva pealetungi ning vanade kommete ja eestlaste kultuuri kadumise kohta. Kas me häbeneme tänapäeval seda, mis meil kunagi olnud on? Kogu maailm kannab ühtemoodi riideid ja sööb ühesuguseid burgereid – on see õige?

Mitu korda tõusid mul lugedes kuklakarvad püsti – siis, kui kirjeldati, kuidas naine ja hunt jõeääres kohtusid ning teineteisele otsa vaatasid ja kuidas naise ulule hunt samaga vastas. See oli nii võimas! Selle jõu ja väe säilitamine on nii oluline.
Kas inimese ja looduse suhe tuleb meie tänapäevast terve nahaga välja?
Tahaks loota.
Lugege raamatut.
Ja kuulake Youtubest, kuidas Mari Tammar torupilli mängib.

*Sind ei ole olemas, kui sul ei ole oma lugu.
*Igal inimesel on maaga kokkulepe. Inimene sünnib siia ilma selleks, et oma maa eest hoolt kanda.
*Vanade aegade inimeste silmad olid sügavad nagu kaevud ja nende juured tugevalt maa sees – neil oli kultuur, mille ümbert kinni hoida, kui tuul liiga tugevalt puhuma hakkas. Meie aga pöörame pead iga moeröögatuse peale, mis meist üle puhub, ja paindume uute väärtuste poole, visates vanad üle parda, kui uued ahvatlevamad tunduvad.
*Isegi pärast kõiki neid aastaid
ei ütle Päike iial Maale:
“Sa oled mulle võlgu.”
*Ma pean tervele maailmale selgitama, et nende kosmopoliitne perse vajab ka tulevikus maalappi, millel oleks tähendus.

Robert Swindells “Öö tuhat silma”

Robert Swindells “Öö tuhat silma” (184lk. Olion)

22.jpg

 
Lugemise väljakutse gruppi ilmus ühel päeval test pealkirjaga “Vali igale raamatule õige autor.” Seal oli see kõigile tundmatu raamat, mida paljud lugeda lubasid. Mina sain nüüd loetud ja mul on täitsa hea meel, et see test mu raamatuni viis.

Tegu on lastele mõeldud õudukaga. Peategelased on 11-12 aastased Tan, Simon ja Diane, kes veedavad tihti aega seigeldes kohalikul prügimäel ehk Risukal. (Mis lahe sõna!)

Ühel päeval leiavad nad Risukalt kassi skeleti, pesakonna valgete hiirte poegi ja inimese luukere.22b
Ja siis läheb lugu mõnusalt ärevaks. Mulle ikka tõesti meeldivad lastele mõeldud põnevikud ja õudukad! Need on enamuses niimoodi kirja pandud, et tunned lugedes kuidas pinge kasvab ja varbad ootusärevusest surisema hakkavad – nüüd-nüüd kohe juhtub midagi!!!
Ja siin juhtubki. Päris palju asju juhtub ja päris põnev on.
Mina, täiskasvanuna, suutsin muidugi enne raamatu lõppu paljusid tegelasi jubedates tegudes süüdistada, aga lõpptulemus oli hoopis huvitavam kui üks lihtne kurjam, nagu suurte inimeste raamatutes. 😛
PS! Mittesoovitav lugemine tõelistele murofoobikutele (õppisin uue sõna 😀 ).


Swindells ei olegi tegelikult nii tundmatu kirjanik – tal on eesti keeles lausa viis raamatut. Minust on need lihtsalt kuidagi mööda triivinud. Jäid ilmselt sellesse aega, kui ma lugemisega eriti ei tegelenud.
Nüüd katsuks selle lünga täita ja mõne tema loo veel läbi lugeda.